Head kuulajad tänases saates saame kokku kirjaniku ja ajakirja looming, ilukirjanduse väga kauaaegse toimetaja Asta Põldmäega. Aitäh, Asta Põldmäed. Kutse saatesse tulla vastu võtsite aitäh kutse eest. Kui te pälvisite mõni aasta tagasi Edwin ja lembe hiideli toimetaja auhinna, siis selles kaaskirjas oli öeldud, et just Asta Põldmäe on valinud ajakirja looming autorid ja tekstid ja sellega kujundanud Loomingu ilukirjandusliku osa ja taganud keeleliselt kõrge taseme. Meil praegu on moes poliitikas rääkida punasest joonest mida ei saa ületada gaase punane joon kord natuke siinpool ja natukene sealpool. Asta Põldmäe, kuhu teie seadsite seda tööd tehes? Lati, mida kirjanik pidi igal juhul ületama, et tema novell või peatükk romaanist. Jõuaks loomingusse? Alguses muidugi oligi lavapalavik üsna suur, sest ma ei teadnud siis, et selle lähesegi Eritlus võime, mis ehk aastate jooksul välja kujunes annab võrdlusväli mida uuel töötajal ei ole sa võidki olla kauane loomingu lugeja. Kuid seevastu tõusmis uut teksti oma laualt leides tekib teadlased, see teab neid sobima sellisesse konteksti mida peetakse ja olen mina pidanud eesti kirjanduse parimaks võimiseks. Raamatueelne tapp, mis kõik muidugi ei käi seda teed, aga Loomingus ilmunud teosed ei ole peaaegu kunagi jäänud hiljem raamatukaante vahel uuesti ilmumata. Et see ongi see, see kvaliteet, mis ongi parim. Uus Eesti kirjandus. Ja need laad pidid olema esmatrükid, see on juba Tuglase poolt määratud, et kordust hariginaalidele looming ei tee. See on esimest korda ilmumine. Ja tõepoolest, see mäletan seda vastutust väga-väga selgesti. Kuskilt ei ole nõu küsida, millelegi pole toetuda ja päris algusest peale ma tundsin, et sellest oleneb autori jaoks nii palju. Eriti kui autor on, on vähe avaldanud või ei ole üldse seni avaldanud. Ja see, kas kas arvatakse loomingus ilmumiseks sobivaks või mitte ja see võib määrata tema saatuse. Näitas mulle seda ametit hoopis teises valguses. See kujutlus, mis alguses oli, et ma lähen ja see on see koht, kuhu kokku voolab nii või teisiti parim Eesti kirjandus, et ühest uksest astub sisse klient ja teisest Debora haarang ja kolmandast, kes teab, kes kõik veel. See oli täiesti vale, sest et need suured nimed ja paljud muud söandasid midagi käest ära anda ainult suure venna ja mitmekordse palumise peale ja tuli ette kogu selle pika aja jooksul. Ma ühestki teisest suurest kirjanikust ei saanud avaldada ridagi, sest nad lihtsalt ei ei kirjutanud enam või, või ilmusse kohe raamatus igasuguseid asjaolusid, oli see valge paberihirm ja kirjutuslaua hirm, millest on palju räägitud, see on reaalselt olemas ja mida, mida suurema isiksusega on tegemist, seda tugevam see on. Kas tundsid? Endal kuklas Friedebert Tuglase loomingu asutaja, niisugust kontrollivad pilku ja see aitas hoida Loomingu ilukirjanduslik Kui taset? Jah, muidugi, traditsioone ei saanud hetkekski unustada. Ja muidugi ma arvan, et nii mina kui, kui teised ikka viitsid kõigepealt selgeks saada, mis printsiipidel Tuglas on ajakirja loonud mida ta püüdis järgida, mis, mis oli ellu rakendatav ja millele toetub siiski loomingu sajandivanune maine. Sellega ei saanud mängida. Ühesõnaga, Asta Põldmäe, te olete teinud alates siis 1986.-st aastast kuni nüüd siin eelmise aasta sügiseni niisugust tööd, kus teil tuli loomeinimestele kirjanikele öelda, et sinu töö on väga hea, see läheb ajakirja. Aga sinu oma on vaja pisut ümber teha või et sinu töö ei lähe üldse mitte. See on oivaline amet, et ülitundlike loomeinimestega vastuollu. Kuidas te seda, kuidas te seda tegite? Jah, see on täiesti õige, need kolm jaotust eksisteerivad ja ja see ongi toimetaja ameti põhijoonis, jah, kirjandusajakiri, just sellisel astmestiku Loormudki. Noh, tõsiasi on see, mida, mida suurem isiksus, mida suurem looja, seda suuremeelsem. Ja ma ei mäleta ühtki tõsist kokkupõrget ühegi suure nimega. Mats traat. Nende tõeliste gigantidega on pigem niimoodi, et nad suhtuvad sellesse vähemalt väliselt väga rahulikult. Ja nõustuvad silmapilk, kui keegi arvab, et kas selleks ei ole veel õige aeg, ootame natuke või siin ei ole õige naabrus tuleks mõni kuu võib-olla kannatada, kui oli mingisuguse kultuuriloolise tähtpäevaga näiteks tegemist ja käsikiri saabus varem. Otseseid tagasilükkamise ma üldse ei mäleta, küll aga mäletan seda, et ma käitusin nendega hästi ettevaatlikult. Esiteks nad huvitasid mind pööraselt, sest ma ei olnud varem kogenud seda, kuidas käitub tõeline suur vaim oma vastsündinud teosega kui valvel, kuigi ei vasta selle juures on kui ettevaatlik, kui ebakindel ise võib-olla see kõik pakkus mulle väga suurt huvi. Ja ma veetsin ka ette kujutada, kuidas neid ja üldse muidugi eesti kirjaniku eesti autorit keda näiteks. Nimepidi nimetab mingisuguses episoodis mingisuguses häälestuses mingisuguse sees. Kuidas ta võib sellesse suhtuda ka palju kirjutanud inimesel oma nime Twikis leida ootamatult on ikkagi kuidagi ehmata. Ja kui sean, kui see on kuidagi mitmed Tim mõistmiseks või, või mingisuguse alatooniga, siis seda enam ja olgu küll, et tegemist on kunstiteosega mille loojal on omad vabadused. Ma ei ole kunagi saladust teinud sellest, et kui võimalus oli kontakti võtta Ta helistada näiteks siis ma tegin seda ja ütlesin, et et need Mihkel Mutt siin oled sa niisuguses episoodis niisuguses valguses antud, kas sa, kas sa soovid ennast sellisena näha? No näiteks luuletuses kuskil võib-olla humoristlikus iroonilises luuletuses lihtsalt talis karjala, nii, nii, veel kellelegi, mul ei olnud see raske ja ma ei tundnud, et see oleks mingisuguste reeglitega vastuolus. Ma tahtsin, et inimene ei leiaks ennast trikki, sõnas ootamatult mingis teravas situatsioonis. Ja ma pidasin asjaosalisega nõu, ütlesin, et siin on niisugused niisugused read. Mis sa arvad, kas ma räägin autoriga? See on praegu ilmumata siin mul on võimalus seda mitega avaldada ja motiiv enda teada jätta, kuid või sa ei ole häiritud ja teos igas muus mõttes on õnnestunud, siis ma siis ma siis ma ei võta midagi ette. Ja ma sain väga erinevaid vastuseid. Taris näiteks ütles, et oh, on hullematki olnud. Ja kes kuidas reageeris ja mõne puhul maalinega tõesti taanduma, kui ma sain aru, et see võrdlus või või esitavas valguses kolleegi mainimine on kas lihtsalt diviini pärast või või ei tulnud niisugusest lustilisest tujust, et see ei ole autorile nii kallis. Aga see võib riivata nimetatut. Ja ma püüdsin saavutada, et ta loobuks, et kui oli näiteks luuletsükkel terve suur tint, kassa. Sa ei nõustuks seda uuesti üle vaatama. Nii, jätame selle kõrvale. Sest ilmuma jääb veel nii palju ja, ja väga ilusaid asju. Noh, milleks seda nimetada, mina ei tea. Niisugust käitumist. Aga see on omamoodi inimese säästmine. Ja ja vormumise järgus saab palju muuta. Sest mõnikord kui asi on täiesti mustvalgel trükisena ilmunud, võib see mitte nii tugeva isiksuse jalust maha lüüa, eriti eriti ebakindlamat algajamate autoritega. Ja nad mitte ainult loomingule ei pööra selja, aga hakkavad endas kahtlema üldse. Ja see on liiga kallis hind. Sellepärast ma arvasin, et kui see on läbirääkimistega saavutatav, et seda inimest teame säästa siis siis ma vähemalt teen katset. Ja päriselt nõryanet katsed läinud mul kuna siiski saadi aru, nõustuti ei tulnud, kuigi autor oli ennast usaldanud ja selle käsikirja sellisena saatnud. See on üks asi ja teine asi on muidugi need need vastuskirjad. Teie kolmikjaotus puudutas seda, aga. See on selle töö kõige olulisem osa. Kuidas sõnastada, kuidas? Lekitada see otsustav vastus, kas sul õnnestub auterit veenda, et siin on nii ja niisugused võimalused paremaks teha, mõni mõte täpsemalt välja tuua mõni asi on ehk ülearune, seda jutustuse raami siin pole üldse vaja, sest see tuumaniidelt väärtuslik ei ole vaja väsite lugejat asjata. Ja nõnda edasi. Neid IRL olen ma selle pika aja jooksul tõesti kirjutanud kilode viisi. Seda võin ma praegu öelda, kui ma oma sahtleid koristasin augustis ja septembris, siis see puudutab veel ainult arvutit eelset aega seenis arvutis, seda me ei oska. Neetit ikka kilodega mõõta. Väga mu lauale kogunesid ära kirjades tohutud virnad, lausa uskumatud virnad. Neid samu vastuseid. Ja noh, süsteem oli selline, miks need erakirjad mulle jäid? Et kui ma 1986. aastal loomingusse tööle tulin, siis oli mitu tehnilist sekretäri, üks neist oli postitalitusele tegelev aina Tennov, kes ühtlasi kirjanik Endel Ennovi abikaasa. Ainult Enno Pihtlasi lõi masina Linder selle toimetaja käsitsi kirjutatud vastuse. Siis tüli võttis allkirja. Lein, läbigoteeri koopia jäi alles. Selle sai toimetaja endale. Esimene eksemplar läks postiga autorile ja neid koopiaid oli mu sahtlitesse kogunenud väga palju. Kolleegid käisidki ja püüdsid seda virna tõsta. See ei olnud lihtne. Nii et niisugune on see tee, et, et see ettekujutus, et et saatan oma kaastöö loomingusse ja sealt ei tule midagi vastuseks. Ma arvan, et see ei ole tõsi. Et vastuseid saadakse palju, mõni hoiab neid neid pikalt alles ja või seda ette kujutada. Ja kui see vastus on näiteks kas lohakas või haava või pealiskaudsel lugemisel tulemusena haiglane Luuletaja Jürgen Rooste on kirjutanud, kuidas teie, Asta Põldmäe, lükkasite tagasi tema esimesed kolm luulepakkumist ajakirjas looming kahtlemata ta ei olnud ainus algaja kes selle saatuse läbi elas ja, ja tõenäoliselt oli see õige, et noor inimene võtab ennast kokku ja, ja teeb endaga tööd. Aga ma saan aru, et te peate olema väga hea inimestetundja selles mõttes, et et te saate aru, et teie vastus inimest kirjanduse juurest üldse eemaleidele See on kõige tähtsam neid Jürgen Rooste kolme esimest tagasilükatud luuletust, nagu üldse ei mäleta. Ta kõik Jürgen on nii andekas inimene, pealegi nii võluv inimene, nii nii elurõõmus, nii nii tundeline, nii nii suure tunde elulise amplituudiga. Ja tegemist oli lihtsalt ehtsa looja isiksusega, kes ei oleks jäänud iduma mingil juhul ühegi ühegi ebaõnne puhul. Ajakirja Looming toimetus Kirjanike Liidu majas, Harju tänav üks ma arvan, et see on olnud kogu aeg elu soonel ja teie selles toimetuses. Elu käis läbi sealt siis, kui Eesti hakkas oma riikliku iseseisvust taastama aga ka hiljem, kui kirjanikel raamatute tiraažid langesid ja kui niisugune üldine tähelepanu kaldus hoopis mujale loomingu inimestelt, niisugusele seltskonnaelule. Ma arvan, et see kõik avaldas kirjanikele ka mingisugust mõju selles mõttes, et võib-olla mõnelgi kadus pind jalge alt ja teie, Asta Põldmäe, olete seda kõike ju väga lähedalt näinud olen küll ja tahate mõnda lugu, meenub. Dada. Kõige suurematele muidugi mõjus see suur ühiskonnas aset leidev murdumine ka kõige eredamalt ja ja kontrastsemalt. Ja tuli ette, et lausa fataalselt. Kui me meenutame Juhan Viidingu saatust Oma kohta ja oma häält, et leida nii muutunud olukorras oli äärmiselt raske. Aga oli muidugi ka neid, kes kes lihtsalt oma vaibumate suvis eeskonna ja ja Eesti inimeste vastu olid nii. Tundlikud nii häälestumis võimelised, et jälgisid kõike, kõike sellise uudishimu ja elamus aplusega ja mõista tahtmisega. Et ka sellest suurte muutuste ajast ikkagi on väga häid jälgi, näiteks romaanid Ena luuletustena, noh mäletan ette ei, Mats Traadi Lelle hiigelromaani üle 3000 lehekülje nii kasvanud minge üles mägedele, mis on jagude kaupa kõik ilmunud Loomingus. Ja kui mina läksin loomingusse tööle, selleks ajaks oli raamatuna ilmunud ainult puud olid puud olid hellad selle, selle teose esimene osa. Aga siis hakkasid järjest tulema paarisaja leheküljelised uued ja uued jaod. Autori väikese Hinnu synniga on suuresti ajalooline elunooline eluloolisele ainesele toetuv mõtet. Romaan. Ja, ja see Imetlusväärselt olgu küll kõneldes hoopis teistest aegadest, aga kogu aeg on kaaskajasid, kogu aeg on mõjutusi sellest, mis ümberringi sündis arusaamade muutumistest. Kõigest, sellepärast ta mõjub äärmiselt värskelt, mul on südamest kahju kõigist, kes ei ole jõle jäänud seda hiigelteost ettevõtte arvates, et pole aega. Või et kunagi. Aga, aga ta kõneles imehästi nii selles ajas, kui ta sündis ja ja muidugi jääb, jääb meheks. Eks suurimaks saavutuseks eesti romaani kirjanduses alati selle, selle jah, tekkimist järjest kasvamist juurde. Lisanduvaid asi, mida ma avaldasin neid nähes, ma, ma tean, et, et see ei olnud kõigile nii ränk, vaid sellest oli võimalik saada inspiratsiooni. Räägime veel Meie ilusast emakeelest, seda on nii teie teie enda loomingu puhul ära märgitud, et on väga keeletundlik, et sõnu on hoolega valitud. Te olete leidnud uusi sõnaühendeid kombinatsioone, et oma mõtteid, tundeid seisundeid väljendada aga on ära märgitud ka teie nõudlikkust nende kirjatööde avaldamisel, mida, mida looming tõesti on trükisaatnud. Kui me võtame niisuguse tundliku küsimuse, et mis siis õieti on toimetaja õigus kirjanikule nii-öelda, mis on õige, mis on vale ja mis on keeletoimetaja õigused ja, ja tema võimalused? See luksus, et neid on keeletoimetaja kohta eraldi ja, ja sinna on hästi suure hoolega valitud inimesi. Ja tänu sellele on mul kyll vankumatu ettekujutused, keeletoimetajad on ühed kõige targemad inimesed, kes kes trikki sõnaga üldse tegelevad nende nende keeletundest ja nende teadmiste hulgast. Ja kogemusest, kust mida saab järele vaadata, milliseid seoseid üle kontrollida? Oleneb ikkagi see, see just keelelises mõttes teksti lõplik kuju. Paljus sulavad need need kaks ülesannet tihti ja kirjandustoimetaja just eriti büroosada imetaja luuletajate oma vähem. Ja, ja keeletoimetajatöö. Nii et viimane kolleeg, kellega loomingus koos käsikirju vaatasin, On unustamatu leegi, millel laager, spets, teda ei ole enam jaanuaris peale. Ja need eliit, iilid, ilusad hetked millega seda teksti, niisugust küpsust ja lõplikku valmisolekut määrati, ta oli oli väga andekas inimene. Põhjamaade keeltest. Ja ja särav isiksus kõigiti. Temaga koos. Mingi harmoonia nii jõuda. Nii et istusime palju koos laua taga. Ja ega ma ei teagi, kus üks töö algab, teine lõpeb, aga loomulikult tema võttis nagu see amet ka ette näed, alati vastutuse faktide õigsuse eest. See on muidugi noh, iga iga toimetaja ülesanne ja pidin mina ka muidugi märgata neid kohti, kus on vaja üle vaadata ja nimed on niikuinii vaja üle vaadata ja. Aga, aga tema oli muidugi muidugi selles asjas ikka võrratu. Ta tegi ka päris päris niisugust uurimistööd õhtul kodus veel kõik võimalik. Teatmeteostega algas imehästi arvuti. Arvuti, igasuguseid teatmekeskkondi. Me oleme Asta Põldmäe nii pikalt rääkinud teie toimetajatööst Loomingu ilukirjandusosakonna toimetajana puhtalt sellepärast, et tänavu te pälvisite selle töö eest valgetähe teenetemärgi. Palju õnne, Asta Põldmäe. Aitäh. Aga jah, selle kõige kõrval on teil ju ka kirjaniku ja tõlkija töö ja publitsistika. Kui me räägime kirjanikutööst, siis väike vormede hindate vist kõige rohkem. Jah ma hindan väikevorme, kuid. Ikka väga suur kingitusi ja väga suur sündmus. Nii et tähtis on lihtsalt ikkagi, et oleks, oleks võimalikult täiuslik tekst, aga see on lihtsalt väike vormis. See nõue on, on eredamalt esilsest. Sest seal ei jää midagi märkamata, see on. See on üsna halastamatu eneseväljendusviis ja kui seal on vead, siis, siis muutub kõik mõttetuks ebakõlad, ebatäpsused, tähenduste libisemise, vormi lagunemine. Siis siis tõesti, milleks. Teie kirjad pääsukestele. Kirjade saatmise vorm on varasemadki teada aga need mõjuvad siiski kui luuletused proosas väga valitud sõnadega seisundi kirjeldus. See näitab teie väga suurt kiindumust loodusesse, te märkate seda väga täpselt. Ja nüüd on oodata uusi kirju, pääsu. Kas teile, jah, on ikka see teine, geide on valmimas ja üksikuid peatükke on ilmunud Loomingus. Päästik üks kümmekond on ilmunud Loomingus. Et tegi. Nii, et olen olen püüdnud seda jätkata. Ta. Ma arvan, et väga-väga palju teistsugune ehk ei tule lihtsalt esimesele osale oli, ta käivitus, kohta raske leida. Te armastate väga loodust? Jah, maalaps, ma ei kujuta ettegi, et looduse suhtes võiks olla kuidagi kuidagi ükskõikne. Kuidas teile suurlinna elu sobib? Sobib hästi, linnad on ilusad. Läksite Moskvasse hispaania keelt õppima. Ja ma siiski pean ütlema, et ma olen stuudiumi läbinud kaugõppe teel. Jah, mul Moskvas käia sellepärast ei tulnud, kui mul oli suurepärane õpetaja, kes kes pidas tihedat kirjasid, et me saime kogu aeg kõigest vastamisi aru. Ja, ja see oli, oli selline õppeasutus, kus oli see kirjavahetus, vorm, täiesti võimalik, nii et nii sai ka diplomini jõuda. Te olete hispaania keelest tõlkinud mis iseloomustab hispaanlase eluvaadet ellusuhtumist, maailma mõistmist. Mille poolest see on eestlasele huvitav? Jah ma õieti sain kohe alguses aru, et see, mis mind köidab, see on, see on kogu see väga suur kultuuriruum väga suured vanad kirjandused, mille juurde viib uks just hispaania keele kaudu. Hispaaniakeelsed kirjandused. Võib-olla eraldi Hispaania hingelaadi, ma ei ole sellepärast. Nii seerinudki Hispaania autoreid, muidugi olen tõlkinud ja aga teis ka. Ja võib-olla jah, see ligipääs hispaaniakeelsele kirjandusele küll esialgu eestikeelsete tõlgete kaudu, mille eest võlgnen sügavasti tänu Jüri talveti-le, kes selle maailma lähendaja on, on eesti lugejale võib-olla kõige kõige tõsisemas laiemas mõttes. Ma nägin, et kirjanduses on on paljud asjad võimalikud mille kohta eesti kirjanduses näited kas puudusid või need olid ehk natuke kartlikud. Need Täike selliste maade inimesed on, on elu julgemad ja seal lopsakamaks ja vitaalsemad oma oma suhetes üks, ühega suhetes loodusega loomadega. See maaling oli äkki nii närve täis ja nii nii nii vorme täiseni võimalusi täis ja jaga kirjanik erinevaid väljenduslaade. Et äkki sain aru, et, et see, mille hulgas valida, kui sa tunned endal mingisugust Anderaasu on palju laiem kui see mida ma kõndisin ette kujutama eesti kirjanduse klassikapinnalt eestikeelse koolihariduse järele. Kuidagi maailm lõi lahti ja selle läbi tekkis julgus. Et see on see, mis ma olen peamiselt leidnud ja hispaaniakeelsete kultuuridega natuke lähemas kontaktis olles. Aga te olete ju ka soome keelest tõlkinud, jah, olen. Soome keel on armas keel ja, ja see oli esimene esimene niisugune sugulasrahvaste keel, mis tõotas ühendusevõttu laiema maailmaga Nõukogude süsteemist väljapoole. Ungari keel oli lihtsalt Te nii raske, et sellega ma tegin ka katset ja ma. Ja ma ei jõudnud sellega kuhugi, sain ainult aru, kui raske ta on. Aga aga soome keel, ülikooliõpingutest tuli loomulikumalt ja, ja ma suvel kiitsin töötada ka praktiseerida giidina Soome turistide ka töötades. Juba 60.-te aastate lõpul, kui ja katse alles käis Soome vahet. Nimelt õppisin ka täie, täiendasin ennast veel ülikoolikursusele lisaks ühes Tallinna keeltekoolis, kus õpetajaks oli kulle raig ja seal seal oli võimalik saada praktikale tõvistide juhtidena mööda Tallinna linna, jätma Tallinna armastasin ja, ja soome keelt oli nii tore rääkida ja soomlased olid nii sõbralikud, siis siis kuidagi see soome keeleni ja eaka kirjanduseni jõudmine hülges kuidagi iseenesest muidugi soomekirjanduseni jõudmist ma ei saa küll kuidagi kuidagi nimetada. Soome Kirjanduse on nii suur ja, ja ma olen sellest nii nii vähe midagi teinud, aga aga need on vaimustavad autoritel. Teil on nii rikas ja mitmekesine elu ja, ja selle teise kõrval me ei tohi sugugi unustada seda, et te olete kirjutanud terve hulga arvustusi, esseesid, ülevaateid, arti, kleid. Te olete andnud oma osa, olles Tuglase novellivõistluse ja mitmeromaanivõistluse žüriis. Ehk te olete aktiivselt väga pikka aega olnud kaasas meie kultuuri- ja kirjanduselus. Kui te vaatate uue põlvkonna kirjanike pealekasvamist, et kas te näete siin mingeid suundumusi sisu ja vormi mõttes või, või kõik on harali ja kõik on väga iseomanäolised. Omanäolisust on muidugi väga palju ja praegusaegsed autorid. Mulle tunduvad nad ikookis komplitseeritumaid ja, ja väga-väga põnevat. Eilegi said teatavaks taas kaks Tuglase auhinna saanud Rasaisti ja jama. Olen kõigist nominentidest diaga kahest võitlust siiras vaimustuses. Selles nimistus oli neli Loomingus ilmunud autorit, need kõik veel ilmusid minu ajal. Ei, ma ei saa, et Mart Kivastik nominendid ja võitjad Lilli Luuk ja Tauno Vahter. No need on, need on kõik, lihtsalt. Ei ole kindlalt kiidusõnu. Ja, ja palju muidugi jäi neid sinna kaante vahele veel selles selles kontekstis märkimata. Kas te jõuate veel midagi peale loomingu lugeda? Jõuan ikka. Lugemise aeg, Eston saabunudki, jagage meiega, palun oma mõnda viimast lugemisvaimustust. Võtsin just ette küll ammu ilmunud kuid just mõni päev tagasi mulle soovitatud romaani Singeri roma noori välja antud kirjastuse abi. See oli, oli väga rõõmustav lei. Pooleli on vein Veidemanni Johann Voldemar Jannseni elu käsitlev romaan, lunastus. Jaa, eks neid asju ole veelgi. Ma püüan mitut raamatut korraga mitte lugeda, aga kuidagi ei õnnestu. Ikka ikka olen seda teinud, lugesin läbi märts, räägi neli koroonaaasta jooksul ilmunud teost, mis kõik on esitlemata, geen, mida võib-olla inimesed pole õieti märganudki. Romaan, tööpataljon, novellikogu, abielu, viies päev ja kaks murdeluule. Kogu kõik on nahkade raamatut. Kirjanikud teevad väga palju tööd ja väga head tööd. Et tõesti see praegune vaikelu hetk tekitab vist niisuguse lugemisvõla paljudel, sest esitlusi ei toimu, info ei liigu. Ei jõua kõike tähele panna, raamatupoes käia. Jaan Krossi Siberist saadetud kirjad ilmusid vaja kokku panduna ja ahvatlevad. Kirjavara on kõik kohad täis. Tuglase Põhjamaade rännakut. Ülestähendused Tuglase 135. sünniaastapäeval andis välja Underi-Tuglase keskus Elle-Mari Talivee koos kaasautoriga. Keskuse juhataja on selle raamatu teinud nii et, et imelisi asju siin. Hiljaaegu oli meil pikemalt juttu ka Betti Alveri elu käsitlevas dokumentaalfilmist. Kas teil seda on olnud võimalus vaadata? Ja kas süvendati soovitada ja kindlasti kindlasti. Enn Lillemets filmi stsenarist ja režissöör, on ju ju unikaalne andmekogum Betti Alveri eluajal lähedalt tundnud ja väga palju ainest ja muljeid talletanud inimene. See, see on väga-väga tore, tore film ja, ja ma loodan, et Enn Lillemets, Kristi Mets koostatud Betti Alveri suurele artiklikogumikule kirja teedki kõikjal Vedist siis mälestused. Lisaks see film vahest ehk esinesid ehituskivid või aluskivid selles monumendid, mida me niisuguste teadjate ja niiden inimeste abiga nagu Enn Lillemets on alles asume ehitama. Sest praegu veel anditi Alveri mäletajaid ja, ja tema tema luule hindajad ei kao, ma loodan ja kunagi, kui nii kõlab eesti keel. Kuid, kuid juba seesama film ja andis nii suurepäraseid võtmeid mitmeid keeruka luuletuse mõistmiseks, näiteks luuletus võlg loetud filmis Betti Alver jänesehäälega ja interpreteeritud asjatundjate poolt. Ma pean tunnistama, et ma sellest esimest korda vist sain täielikult aru ja olen hästi õnnelik selle üle sest see on oluline luuletus. Te olite ju ise ka, Betti Alver ikka tuttav, ma, ma leidsin raadio sõnalisest arhiivist helilõigu sellest, kuidas te korraldasite Tartu Ülikooli botaanikaaias luule lugemise tunde. Ja ühes esimeses oli kohal ka Betti Alver, kes luges oma luulet. Jah, tõesti, see, see õnnestus teda paluda sinna. Ma töötasin botaanikaaias sellel ajal, sest lihtsalt taimed joovastasid niivõrd, et ühel hetkel ma ei pidanud vastu ja ja läksin sinna tööle, mõtlesin, et töötan kunininud, seal peetakse erialad ja mis siis oli, kui nii võtta on ikka, et aga noh, eks rähnipoeg läheb ikka puu otsa ja siis varsti-varsti hakkasid seal toimuma kirjandustunnid ja, ja see maikuine, luule sündmus, see oli südapäeval. See vist ei lähe kyll kunagi kellelgi meelest, kes sinna sattusid. Seal laulis ist ansambel Hellero vennad sarved ja enne Viidalepp innovilpa. Ja Mitti Alver tuli vapralt sinna. Tal olid paberilehed luuletustega käes, olin tööl, ma kuskil kasvuhoones siis töötasin. Ja ma ei saanud talle vastu minna värava peale ma teadsin küll, et ta tuleneb ja ta tuli siis sealt Emajõepoolsest suurest laiast traktori väravast, ma ei tea, kas värav praegu alles on see kuidagi vastasmastaabiline, nii hästi. Ja saabus nii enam-vähem keset majandusõue ja selle aja peale olin mina ka juba kohal ja ja ma mäletan tema esimesi sõnu. Ta ütles nüüd ma olen tulnud ja panen kasvõi peapaku peale, kuid käsit ütlesid, et mitte midagi. Ja, ja ma tänan. Et selline on juhtunud ja veel läks meie luule teinud käima inimesed istusid keset õitsvat aeda pinkidel hinge kinni hoides ja Betti Alver kõndis seal pinkide vahel ja luges luuletuse luuletuse järel. Ja veel teinegi koeralt õnnestus teda kutsuda botaanikaaeda. See oli kui öökuninganna tegulutatult pigi õitsema. Hellel viisin selle teate Etti halvelile ja toiti alleritles ja kuninganna. Ma tulen. Aga ma seisan kõige tagumisel Kalevil kuninganna vastuvõtul. Ma ei tea, mida ta mõtles, nüüd ikka levide all, aga ma kujutasin ette mingisugust mingisugust amfiteatrit, kus ta tõesti sellel viimasel astmel sellele sündmusele kaasa elab. Ja, ja selleks haruldaseks juhtumiks ma olin kuidagi suutnud saavutada, et Vanemuise orkestri randid olid botaanikaaias, küllap teised aitasid ka veenda. See oli maikellukest meelespeade õitsemise aeg ja ja oli ka täiskuu õitsemine, kuninganna muidugi õitsebki öösel ta hakkas avanema vastu vastu hämariku. Ja muusikud mängisid noodipuldid ehitud maikellukest diakiide lehtedega. Inimesi oli hästi palju, see oli avalikult välja kuulutatud, kontsert kõikjal veel täiesti tüli. Ja siis väga imestasin hommikul töötajatega käisime seda kontserdipaika üle vaatamas. Väike aiake neiu 3,7, ehkki ta enda suur, ainult seal tuhandeid liike. Aga kus need reisijad seisid, ma ei tea neid palju. Äratallatud ei olnud mitte ühtegi Taive. See oli peaaegu peaaegu uskumatu, isegi ühtki väikest madalat, mitte õitsvat alpitaimeinimesi, et olid nii ettevaatlikud ja see oli võimalik. Inimesed, need mahuvad kõrvuti elama Killi, et õppetund oleks tänapäevalgi tulus meeles hoida. Ka nii suures kitsuses mahuvad nad väga hästi kõrvuti elama. See, kui inimesed arvestavad taimedega, taimed inimestega, inimesed arvestavad inimestega, see on midagi, mis on väga iseloomulik ka teie pikale tööle ajakirjas looming. See arvestamine üksteisega ja ilma selleta vist ei ole seal võimalik sammugi astuda. Niisugune niisugune miljöö seal valitseb ja ja sellepärast ma tean ka töötamist loomingus parimaks töökohaks, teadmata, mis kõik saada on ja olemas on täius, ei vaja võrdlust. Arvan, et, et neski kõige paremini läinud, kui, nagu üldse minna võis. Sellepärast tööaeg on nii pikk olnud ja ja otsustasin selle ise lõpetada, sest tulla niikuinii nii kahju millal tahes. Et see tuleb lihtsalt endal suuta teha. Aitäh Asta Põldmäe kõige selle hea eest, mida te olete teinud oma armastatud töökohal, aga ka meie kultuuri ja kirjanduselus väga otsustavalt kaasa lüües olles suunaja mõjutaja kaasaaitaja. Palju tänu selle kõige eest Palun ja tänan väga kutsumast. Selle meie tänane kajalood. Meil oli külas kirjanik ja pikaajaline ilukirjanduse toimetaja Asta Põldmäe. Saate juhturi Kaja Kärner ja loodame taas kohtuda kuulmiseni.