Head kuulajad, taas on teie ees üks saate külaline, kes loodetavasti aitab paremini meile mõtestada meid endid ja seda aega, kus meie elame. Tere, ajaloolane ja õppejõud Linda Kaljundi. Tere ja aitäh kutsumast minevikku ja ajaloo peale mõeldes, mulle tuleb aeg-ajalt meelde üks Ave alavainu luuletus, ma loen selle teile ette. Ma läksin metsa vastu tuli meri. Ma sõudsin merel vastu tuli maa maad mööda kõndisin ja vastu tuli mägimäele, ronisin ja nägin Eestimaad. Mis madalmaa, mis uhke sugu, mis ilus keel, mis õudne ajalugu. Linda Kaljundi, kas, kas Eesti aladel on olnud mõni niisugune periood, kus siin on olnud tõesti muretu ja hea elada? Noh, see õudne ajalugu, ma arvan, iseloomustab paljusid selliseid ida- või Kesk-Euroopa piirialasid, ütleks, Eesti on olnud ka selline rajama, kus on olnud palju võimuvõitlusi siis erinevate naabermaade vahel, kes on siinseid maid tahtnud vallutada. Aga kui nüüd vaadata ajalukku tagasi, siis jah, muidugi see vene tsaaririigi aeg algab, põhjasõjaga lõpeb esimese maailmasõjaga on selline pikem rahuaegne Eesti, aga ka Läti või näiteks Soome ajal, samas, aga eks sellel rahuajal on ka oma hind, et see väga oleneb sellest, kes sa olid. Ta on ju ka palju inimesi, kes võeti Netlutiks tollel ajal vene sõjaväes teenisid suure osa oma elust, ei tulnudki tagasi. Kindlasti oli märksa viletsam elu nendel, kes ei kuulunud siis ülemklassidesse, vaid olid siis kas lihttöölised või, või talupojad. Nii et jah, see selline rahu ja kuldajastu mõistan tinglik mees tudengitega hiljuti lugesime söand saidi eilset maailma, mis tegelikult räägib sellisest esimese maailmasõjaeelsest impeeriumit 100-st sellest samast perioodist kui sellisest Euroopa kuldajastust. Aga kui me seda tudengitega arutasime, siis me ka üsna kiiresti jõudsime järeldusele, et väga oleneb, et kelle vaatenurgast ajastut vaadata, et sellise kõrgklassi Lääne-Euroopa mehe pilgu järgi muidugi see 19. või 18.-st sajand tundub selline kuldaega, aga mõne teise madalamast klassist inimese või naise vaatenurgast võib-olla üldse mitte. Aga jah, sellega, aga tõepoolest hilisemad rahuajad on jäänud lühemaks, eks ole, sõdadevaheline periood, see aeg jäi suhteliselt lühikeseks, aga muidugi võib optimistlikud lisada, et elame praegu sellisel pikal rahuajal. No ajaloolased on ikkagi vaielnud selle üle, et kas eestlastel on siis selja taga see pikk pime seitsmesajaaastane orjaöö või seda ei ole mitte olnud. Kuulsin just uuesti üle manifesti kõikidele Eestimaa rahvastele, mis ju algab nende sõnadega, et põlvest põlve on kestnud eestlaste salajane unistus, et hoolimata pimedast orjaööst kas see raske ajalugu, mis eestlastel selja taga on põhjus, et me oleme hakanud sealt ajaloost otsima endale niisuguseid nüansse, projekte, mis lubavad meil oletada, et eesti rahvas on ka olnud sangarirahvas. Et meil on olnud kuulsaid väejuhte ja, ja muistset vabadusvõitlust Lust, eriti kui me siin nüüd viikingite aja peale mõtleme näiteks. Noh, see küsimus, et kui raske, sünge, keeruline või selline orja elu värvi ajalugu on, et see kindlasti sõltub ka sellest, et kelle perspektiivis seda kirjutada. Aga selge see, et alates rahvusliku ärkamise ajast Koidula Jakobsoni Hurda ajast on hästi palju seda kirjutatud just sellise Eesti talurahvaperspektiivist. Ja noh, siis tõepoolest pikki sajandeid see on ju see talurahva ajalugu noh, sellest on üldse väga vähe tegelikult jäänud kirjalikke jälgi ja seda pigem on tõsis ärkamisajast ka kummitanud, selline orja taust või selline Need orjal lood on olnud kuidagi see, millega siis selline eesti rahvuslik eneseteadvus, ajalookirjutamine on pidanud heitlema ja võitlema ja ma arvangi, et sealt Koidula porn ajast saadik on, on need käinud nagu vaheldumisi kord on nagu rõhutatud rohkem sellist ohvriks olemist, kannatust, seda tõepoolest pikka-pikka orja. Ja teistpidi, siis on otsitud ka viisa ja erinevatel aegadel siis leitud, et ei, et me peame hoopiski seda meie ajalugu kirjutama märksa kangelaslikku omalt ja võib-olla justkui te mainisite neid Vikingeid Sigtuna vallutamist, et siis see tõepoolest on see teema, mis eriti siis kolmekümnendatel aastatel esimese Eesti vabariigi ajal tõstetakse kilbile, sest et see aeg, kus Eesti riik on juba mõnda aega eksisteerinud, üsna kõvasti, kõlavad need hääled, et tuleb nagu loobuda sellisest orja rõhutamisest liiga sellisest viletsast ajaloost tuleb otsida neid võidukamaid momente Eesti ajaloost ja siis me näeme, et hakkavad ilmuma siis erinevad ajaloolised romaanid, mis jutustavad eesti viikingite ska, erinevad sellised teatrietendused ja tõesti see ajalugu muutub, selliseks, palju sõjakamaks hakatakse väganeid. Eestlaste muistseid võite rõhutama, kuigi noh, nagu me teame, Sigtuna kohta on niivõrd vähe teada ja mitmed teisedki naabermaad, kes seda võitu tahaksid endale arvele kirjutada. Aga jah, et selline aktiivne müüdiloome tollel ajal toimub, aga see ei ole kindlasti mitte ainult Eestile kolmekümnendatel oluline vaid nagu me teame, et see, selline Milita ristlik vaim, sõjakas vaim lehvib Euroopast tollel ajal üsna laialt ja muude maade ajaloos tegelikult väga-väga palju. Keskendutakse sellistele sõjameestele sõjalistele võitudele, sõjalise vägevused maalimisele, manamisele. Nii et see otsimine oma rahvuse ajaloos sõltub ikkagi sellest, mis aega me parajasti praegu elame. Ja noh, see kindlasti sõltub sellisest olevik kui väärtushinnangutest, kindlasti ka mingitest oleviku konfliktidest probleemidest. Me ju näeme, et tegelikult selline huvi ajaloo vastu või ka sellised katsed ajalugu ümber mõtestada, et need on kõige intensiivsemad sellistel kriisiaegadel või murranguaegadel, kui näiteks üks võim vahetub teise vastu, eks ole, et kui Eestit taasiseseisvus oli väga suur huvi ajaloo vastu samamoodi, siis esimese vabariigi ajal mõeldi ajaloo peale intensiivselt, sest noh, alles tuli see uus riik rajada samamoodi ärkamise ajal või, või siis noh, ka nõu koguda. Kui tuleb jälle uus selline ideoloogiline raam, uus võim, siis ta ja vastavalt ka kujundab ajaloonägemust-tõlgendust ümber. Siin umbes 10 aastat tagasi Salme külas kaevati välja kaks viikingiaegset muinaslaeva. Siin hakkab nüüd tekkima niisugune mõtteviis, et Saaremaal olid viikingid enne viigingeid, mida see meie tänapäeva inimese kohta kõneleb, kas me tahame endale pisut tugevamat ja uhkemat ajalugu? Jah, no Mae Vikingitest rääkisime enne, eks ole, et ma arvan, et see on just see aeg, see periood, mis on noh, nii atraktiivne, nii ülemaailmselt tuntud, eks ole, seostub sellise vägevuse võimsusega, millega on tahetud Eesti ajalugu siduda ja tõepoolest, et noh, nii nagu kolmekümnendatel aastatel del viikingite abil otsitakse sellist ajaloo paremaks võidukamaks kirjutamise jutustamise võimalust, nii on need Salme viikingilaevad kuidagi aktiviseerinud jälle sellest just Saaremaaga seoses selliste eestlaste kui viikingite kuvandi loomet. Noh, kuigi need Salme viikingilaev Nemad, eks ole, need inimesed, kes sealt on leitud ja neid seostatakse eurootsi aladega, eks ole, et meil ei ole mingit põhjust nüüd nagu näha Neis selliseid Saaremaa viikingid, aga eks Saaremaa viikingite kuvand on juba niivõrd vana ja juba tõepoolest 30.-test aastatest ja juba varasemast, eks ole, aga me teame, et Henriku Liivimaa kroonikas ju Saaremaal alistub viimasena ja, ja selle võrra siis Henrik on neid saarlasi kujutanud selliste lihaste võitlejatena ja meresõitjad tollel ajal olid, et ütleme, et seal on palju selliseid killukesi, millele seda legendiloomet ehitada, et minu meelest Tiina Ann Kirss, kirjandusteadlane, kes nendest viikingiromaanidest kirjutanud, et ta nagu tabavalt öelnud, et kuna see aeg on aga sellest ajast nagu sellise ajaloolisi allikaid on vähe ja nad on niuksed, killukesed ebamäärased, et see jätab nagu sõda võrra rohkem, siis fantaasiale. Ruumi eks me olemegi nüüd jõudnud sellesse ajajärku, kus vaene Henriku kroonika Ki ei ole enam kõige tähtsam või vähemalt mitte ainukene ajalooallikas, millega Eesti vanemat ajalugu mõtestada. Isegi teie kindlasti mäletate neid kirglikke vaidlusi, mis siin olid ka umbes 10 aastat tagasi, kui professor Anti Selart oma koguteoses Eesti ajalugu hülgas mõtte eestlaste muistsest vabadusvõitlusest ja ütles. Eesti alade risti usustamine polnud muud kui saksa ordu koloniaalsõda Kirde-Euroopas ja et eesti rahvust polnud tol ajal olemaski, et olidki ainult niisugused üksikud kogukonnad. Kui te nüüd tagantjärgi vaatate rahumeelselt nendele vaidlustele, siis miks see ajaloopildi või pusle natuke teistpidi kokkupanemine on nii valus. Jah, tõepoolest, nüüd on sellest juba 10 aastat möödas, kui need suured vaidlused olid Maran, mulle tundus, siis tundub võib-olla ka siiamaani, et seal tekkis nagu üsna suur lõhe vahel, kuidas tollel ajal juba teadlased, ajaloolased lähenesid tolle aja ajaloole ja selle vahel, kuidas seda oli nagu laiemale publikule populariseerida, ehk et see oli just see aeg, kus ajaloolased olid väga palju teinud koost oma erinevate välismaa kolleegidega, kus tegelikult just kahe tuhandendatel või 90.-te lõpust oli hästi-hästi suur, selline rahvusvaheline huvi selliste piirialade ristisõdade, Kristjani seerimise vallutamise ülemis pani neid nagu vaatama sellises laias üleeuroopalises vaates nägema neid seoseid ja vabastas paratamatult selle siis sellisest rahvusromantilisest nägemusest, mis vaatas seda siis kitsamalt sellise eestlaste vabadusvõitlusena aga adminemis teadlastel tollel ajal oli juba tekkinud paljuski dialoogis oma oma kolleegidega mujale seda ei olnud nagu kommunikeeritud populariseeritud laiemale publikule, see ei olnud ka ammugi jõudnud kuskile kooliõpikutes veel. Ma arvan, et seal oli jah selline nagu populariseerimise probleem, nagu ütleks, lausa aga teistpidi on ka selge, et pole midagi teha, et just selle Eesti rahvusliku identiteedi v rahvusliku ajaloo tuumsündmuseks mulle tundub, ikkagi on nagu see ristisõdade ajal aeg, see on võib-olla mingis mõttes isegi paradoksaalne, et see ristisõdade aeg oli nagu Eesti ajaloo tähtsaim sündmus rahvusliku ärkamise ajal, eks ole, jälle see Jakobsoni Hurda Koidula. Ta oli nagu täitsa tuumküsimus tollel ajal baltisakslaste jaoks, eks ole, et see on ka see küsimus, et kellel on õigus siin maal valitseda, kas ristisõjad, kuid õigustatud. Aga nagu huvitav mõelda, et see on siiamaani see, mis nagu on väga paljude jaoks ma, ma arvan ja väidan see selline siinse rahvusliku ajaloo identity, see oli selline võtmeküsimus ja nagu võib-olla omamoodi huvitav. Või oleks huvitav oluline küsida, et miks sinna kõrvale ei ole ka mingeid teisi sündmusi tekkinud või teistpidi, et miks siis ikkagi on see rahvuslik olgu või rahvusliku ajaloo jaoks just muistne vabadusvõitlus või ristisõjad siiamaani nii olulised? Kuidas praegu koolis seda kolmeteistkümnendat sajandit õpetatakse? No praegu no nii palju, kui ma olen vaadanud neid, noh, õpikud on ka kindlasti erinevad, et on kindlasti sellised rahvusromantilise maid õpikuid, kus seda paljuski sellises muistse Vabadusvõitluse võtmes esitatakse, ma olen näinud selliseid, kus on natuke selline nagu abstraktne või raskesti hoomatav nagu muistsete eestlaste siis mingisugust ebamääraste rüütlite vastane nagu võitlus aga vanemate klasside õpikutes on ikkagi juba üsna palju arutletud ka selle üle või pigem nagu loodud õpilastele endale võimalus arutleda ikkagi, et kuidas muistse vabadusvõitluse lugu sünnib ja miks ta just nagu saab nii oluliseks nende rahvuslike aktivistide hiljem juba sellise rahvusliku ilukirjanduse ajaloolise jutustuse vorm ja, ja teiste najal, eks ole, kuidas muistse vabadusvõitluse lugu nagu sünnib ja kasvab, kuidas ta saab kõigepealt siis selliseks oluliseks rahvusliku ajalootugisambaks, kuidas sellele hiljem liidetakse see selline vabadusvõitluse võitmis, nagu võimaldab anda Eesti ajaloole siis sellise selgroo, et kus algusesse vabadus kaotatakse Saksa ristisõdijad selle ja siis hiljem vabadussõjas rajal võidetakse jällegi tagasi ja noh, ikkagi ka needsamad sellised Eesti ajaloo olles sellesse võitluslikkuse ja tähenduse andmise küsimus No ja nüüd on siis tulnud noored ajaloolased välja selle ideega, et justkui eesti ülikud 12. sajandi lõpp 13. sajandi alguses oleksid olnud ristiusu vastu võtnud veel enne, kui saksa ordu üldse Eesti aladele jõudis. Justkui nad oleksid olnud niisugused ülikud, kes vermivad omi münte, et ja koos ja samaaegselt Läti ja ja Liivi ülikud ega üleüldse Saksastuvad. Mul on raske aru saada, kas ajaloolased tõlgendavad olemasolevaid fakte erinevalt või on leitud midagi uut või mis see on. No antud juhul nad ikkagi tõlgendavad neid olemasolevat odavaid materjale paljuski uuesti teeks. Eesti tolle aja ajaloohäda on ju see, Neid kirjalikke allikaid on väga vähe ja need, mis on ennekõike Henriku Liivimaa kroonika, et ta on väga erapoolik, ta on hästi tsitaadiline, eks ole, et seal paljud tekstijupid on piiblist laenatud, ta on väga-väga laetud, eks ole, omasid väga positiivses, kõiki teisi rivaale väga negatiivses valguses näitav tekst, mida on väga raske tõlgendada, aga noh, teistpidi ta on niivõrd värvikas, ütles, et leiab nagu argumente erinevad väidete toetuseks. Aga mis minu meelest see on, huvitav, et just tõesti praegu on nagu näha jällegi, eks ole, et ühtepidi on see huvi eesti viikingite legendi loomise vastu või võimendamise vastu. Ja nüüd on nagu väga palju vastukaja just äratanud see idee sellistest Eesti oma iilikutest. Need käivad nagu ka ajaloos kuidagi nagu lainetena, et, et Eestis on olnud näiteks pigem traditsioon kahe kolmekümnetel aastatel rääkida sellisest eesti muinasdemokraatiast. Et Eesti ühiskond on varasemalt näidatud nagu väga sellise egalitaarsed võrdsena on rõhutatud just seda, et ei olnud suuri isandaid nagu protodemokraatia, mis on jälle omamoodi ideaalpilt, eks ole, millele ei pruugi olla mingisugust tõest vastajat selles oma ja tegelikkuses, aga et selline ideaal oli samal ajal kahe-kolmekümnendatel Lätis väga tugevalt just rõhutati, et läti muinasühiskonnas olid oma vägevad kuningad, olid oma vägevad isandad, ehk et nagu kahe naaberriigi pilt ajaloost on väga erinev ja nüüd on pigem nagu toimunud selline vastupidine lainetused, Lätis on ajaloolased arheol blokid asunud rõhutama siis nüüd üheksakümnendatel kahetuhandendatel aastatel, et muistne Läti oli väga demokraatlik ja Eestis on tegelikult ajaloolased ka enne seda praegust uut sellist huvi eesti muinasseelikute vastu on juba mõnda aega räägitud sellest, et eesti muinasühiskond ikkagi ei olnud nii demokraatlik, nii egalitaarne. Ma arvan, et kui me oleme harjunud mõtlema, et siin olid oma sellised eliidi esindajad, omad aadlikud noh, kindlasti see, et Kristi usk oli siin tuntud juba enne ristisõdade algust, et seda ei ole ju ajaloolased varem eitanud ja noh, see tegelikult oli ka paljuski teemaks ja selle Eesti ajaloo teise köite, mille toimetajaks Anti Selart oli selle puhul ja räägiti just sellest, et Henriku Liivimaa kroonikast tuntav selline vastandused, sinna niuksed paganad, kes elavad pimeduses ja ja siis on sellised ristiusu valgus toovad ristirüütlid misjonärid, et see ei ole ka oma 100. adekvaatne ja kindlasti siit on leitud palju risti kristliku sümboolikaga münte ja matmiskombeid ja muid, mis viitavad sellele, ristiusk oli tuntud, aga noh, iseasi on nagu see, et kas sellest saab nagu tuletada selliste niivõrd võimsate ülikute olemasolu nagu praegu on tahetud näidata, et ma arvan, et seda on väga-väga raske nende olemasolevate allikate pinnalt Et me lihtsalt näeme praegu seda inimeste ihalust, et eestlastel oleks olnud rohkem ülikuid kui vaesed neli kuningad paides. Ja kindlasti, ja noh, see on huvitav, et selle üle võib-olla tasuks arutleda või tasuks ka mõelda kõigile, miks meile nüüd nagu see selline varasemast tuttav ja armas pilt sellisest demokraatlikust taarsest Muinas-Eestist miks see meid enam ei rahulda, et miks nüüd just paljude meelest on, on atraktiivne ja oluline, sest selline pilt Eestist, kus valitsesid sellised vägevad aadlikud või iilikud, eks ole, et jällegi siis siin võib ka küsida, et milliseid nagu kaasaja selliseid õnge hirme või unistusi peegeldab. Kuigi kindlasti siin on, ma arvan ka oma nagu selline, kuidas nagu teadustes asjad käivad lainetustena, et ma arvan, et see ei ole ka sugugi vähetähtis varasem põlvkond teadlasi on, on väitnud ühiskonna toimivat ühteviisi, et siis järgmine põlvkond pakub jälle välja oma tõlgendus, et ma arvan, et seda toetab just kõrvutus Lätiga, eks ole, kus on toimunud vastupidine areng, et nemad just pigem nagu otsiksid sellist muistsete Kalitaarsuste demokraatiat praegu. Ja kui huvitav oleks seda kõrvutada veel näiteks Poolaga, kus eliit ja maadel kond kuigi mõnes osas vaesunud on ju alati olemas olnud. No ja, ja noh, Poola ja Leedu, ma arvan, et nende selline ajaloopilt ja selline traagiline ajalootaju on veel sellise kaotatud minevikku vägevuse tõttu kindlasti teistsugune. Siin on olnud ju ka palju neid just nende muistsete Eesti ülikute puhul võrdlusi siis nende lääneslaavi alade ülikutega, kelle aladel siis ka saksa ja mis annerid kolonistid, rüütlid laienesid, aga noh, seal on ikkagi tegemist nagu sellise varasema. Aga ma arvan, et see on jäänud sageli nagu märkamata nendes viimastes vaidlustes, et noh, et need ajaline lõtk võib-olla seal kohati mitusada aastat, eks ole. Ja tegelikult me peame nagu mõtlema, et sellel ajal, kui ristiusk Eestisse laienes, siis ikkagi oli nii see ristisõdade, kogu see selline toimimise viis kristlik kirik ja kogus, selline kristlik Euroopa kord oli ka niivõrd palju juba tugevam, jõulisem ja võib-olla noh, selle võraga nagu selline liitude sõlmimise soov ja vajadus kohalikega ka teistsugune, mis ei tähenda seda, et erineval tasemel kohalikud, sellised ülemkihi liikmed olid kindlasti olulisem sellel kristliku võimu kindlustamisel siin aga et kas me saame neis näha nagu niivõrd võimsaid selliseid mängijaid tegureid, seda kahjuks miski eimiski ei kinnita, et see võib-olla on ka nagu olnud just see üks Eesti ajaloos selline kinnisidee või ihalus, mida me näeme ka kolmekümnendatel aastatel, näiteks õnneks ning seinavaip, mis telliti siis presidendi kantselei seinale kunstnikele nimi oli, Mõttus tegi selle ainult kavand jõuti valmis teha ja seal on just näidatud nagu neid Eesti muistseid valitsejaid siis pidamas läbirääkimisi skandinaavia valitsejatega nagu võrdne võrdsega või et see on võib-olla ka mingi selline alaväärsus kompleksi kompenseerimine või soov, nagu näha siis neid, selliseid võrdseid partnereid, võrdseid mängijaid, siinse regiooni vägevatele Kunstimuuseumis KUMUs avatud näituse identiteedimaastikud 1700 kuni 1945 see on siis baltisaksa ja eesti kunst. Teie, Linda Kaljundi koos Kadi Polliga, olete need põhilised kuraatorid? Jah, see näitlejasse kindlasti panustas veel suur hulk kujundajaid kunstnikekoguhoidjaid kunstimuuseumist, aga noh, tänapäeva muuseumis ollakse ikkagi ju veendunud, et püsinäitused ei peaks olema väljas rohkem kui viis-kuus aastat, sest noh, nii nagu me enne rääkisime ajalugu. Me tõlgendame alati oleviku perspektiivist, et seesama kehtib jõuga kunstiajaloo kohta, et uus näitus võimaldab välja valgustada siis erinevaid teemasid, mis on parasjagu aktuaalsed. Aga teistpidi nagu nende aktuaalsete teemadega, aga oota, ma arvan ka nagu panna inimesi huvi tundma selle mineviku kunsti vastu ja elavamalt sellega suhestuma, et see on samamoodi väga tähtis meie oma näitusega kindlasti tahtsime just välja valgustada ja esile tuua seda siinse ajaloo sellist mitme kihilisust ja, ja ka mitmekultuurilisust mitmerahvuselise ost, mis tundus meile tänapäeval selline oluline teema. Võib-olla ka just selline teema, millega ajaloolased ja kultuuriuurijad on viimasel ajal väga palju tegelenud. Aga mis on võib-olla leidnud vähem siis sellest populaarne varasemat esitust, olgu siis raamatutes, filmides või nii edasi, ühesõnaga kunstinäitus on ka hea viis, kuidas kõik koos selle üle edasi mõelda ja meile tundus, et tänapäeva sellises keerulisemas globaalsemas mitmekultuurilises mõttes maailmas on tegelikult väga hea just kunsti abil avastada seda siinse ajaloo, mitmekihilisest ja erinevate kultuuride, erinevate rahvusrühmade põimikust. Katsume seda asja lihtsamaks teha mõne näite varal. Kui ma mõtlen näiteks Johan Köleri portreede peale kasvõi siis tema kuulus Reinhold Kreutzwaldi portree või Ants Laikmaa, Marie Underid, Trei või Kristjan Raua Viru vanne, need on tõenäoliselt maalid, mida iga eestlane teab, et kuidas neid maale vaadata mõne teise pilguga või anda neile teistsugust tähendust. Ma arvan, et ma püüan siiski aru saada, mis mõttega kunstnik neid teoseid maalis. Ja no võib-olla meie oma näitusele tahtsime neid kunstnikke panna nagu sellises nende oma aja ja oma ja ühiskonna konteksti. Mul on need noh, need, mis te tõite, need näited on kindlasti hästi olulised, need on just sellised Eesti rahvusliku liikumise juhtivate tegelaste portreed, mis tollel ajal olid hästi hästi olulised, hästi populaarsed juba omal ajal väga laialt levisid näiteks ka postkaartide kaudu väga suurte rahvahulkade nii aga võib-olla tooksid hoopis näiteks need Johan Köleri portreed, kus ta kujutab siis kas oma kodutalu sellest talutare, mis ma arvan, tuleb ka Talle silme ette samamoodi ma arvan, paljud teavad tema ema-isa. Et aga ta on veel maalinud siis sellis traja eesti taluneiu ketramas siis rahvariietes ja lõnga ketrama. Et ühesõnaga, et ta tõstab nagu pjedestaalile selle eesti rahvakultuuri ja ma arvan, et selle lähenemise juures tegelikult on just huvitav vaadata, et kuidas Köhler ole mõjutatud mitte ainult sellest, mida ta näeb siin kohapeal. Vaided Köhler peab kõigepealt selleks sõitma Itaaliasse, kogema seal Itaalia kunstistuudiotes seda, kuidas on väga populaarne seal maalida kohaliku talurahvast erinevate Itaalia piirkondade siis kirevates rahvariietes modelle on seal väga laialt liikvel, kunstistuudiotesse läheb väga-väga moodi akadeemilises kunstis seda tüüpi selline rahvakultuurirahvarõivaste maalimine akadeemilises salongi maalis. Ja kui Köler tule, et siia tagasi, siis olles maalinud Itaalias Itaalia talurahvast, hakkab ta maalima siis siinsed talurahvast, sedasama teevad tollel ajal ka palju baltisaksa kunstnikud ja paljud vene kunstnikud. Ehk me näeme, et see selline midagi, mis, mis seostub väga palju kohalikkusega ja mis saabki väga väga oluliseks sellise kohaliku identiteedi eneseteadvuse jaoks, see on sündinud tegelikult sellises väga laias rahvusvahelises mõjutuste väljas ja ega siin ei ole ka vähetähtis see, et needsamad rahvarõivastes inimeste pildid läksid ka Peterburist mari õukonnas väga moodi, et paljud teavad kindlasti neid. Karl Jaan vanneffi Eesti neidusid rahvarõivastes kujutletavaid pilte, nagu näiteks üllatus, kus kaks neiut istuvad veekogu ääres, selline rahvarõivastes noormees piilub meid puu tagant, et seal tegelikult Neff kordustööst, mis oli just tehtud tsaari õukonnas Peterburi palede jaoks, kus siis selle töö kõrval olid pildid, mis kujutasid hoopis mingeid teisi Venemaa provintside või ka vene enda talurahvast ehk et see on selline laiem rahvusvaheline mood, mis omakorda, nagu siis väga sobival hetkel jõuab Eestisse, toidab sellest siinset eneseteadvust. Ma pean neid pilte vaadates maale imetledes andma neile suurema rahvusvahelise konteksti. Jah, no seda me soovisime teha just selle Talurahvamotiivi puhul oli seda kõige lihtsam teha, kuna siis selle kohta on olemas nii eesti kunstnike nagu keeleri, aga ka baltisaksa kunstnike nagu näiteks Nefi Mölleri pilte, nii selliseid, mis kujutavad itaallasi kui neid, mis mis kujutavad siis kohaliku eesti talurahvast. Ehk et jah, see selline laiem rahvusvaheline mõjutuste väli ja see oli meile oluline ka erinevate perioodide kunsti juures, kuigi seal noh, meil ei ole võimalik neid rahvusvahelisi kõrvutusi välja tuua, aga noh, me võime mõelda näiteks Oskar Kallise peale kelle jaoks on hästi oluline see, selline kohaliku oma eesti stiili otsimine, arendamine ja ta väga pühendunult käib Välide edela, eks ole, töötab ERMi kogudes, tema töödes on hästi palju sellist kohalikku etnograafilist elementi. Aga teistpidi, see, kus ta saab selle idee, et miks väärtuslik, miks see on oluline sanist paljuski aktsioniga Allen kallala, soome kunstist ja paljud teised, siis Põhjamaade, aga ka vene kunstnikud, kes tollel ajal avastavad sellest rahvakunsti või, ja kui me vaatame näiteks Nikolai Triigi maalilennu, mis on ju ka niivõrd oluline, eks ole, kõigile tuleb kindlasti kohe Silmetasin viiking jälle näeme viikingilaeva motiiv, eks ole, seob sale viikingimotiivi kalevipoja looga tegelikult praktiliselt esimest korda, aga väga edukalt ja hiljem ju väga paljud teised kunstnikud hakkavad ka kalevipoega kujutama sõitmisest viidingile. Kui nüüd minna ja vaadata seda riigi lennukimaale, siis seal tegelikult on väga vähe sellest Eesti pärast, et seal ei ole selliseid kohalikke Eestile omaseid etnograafilisi detaile. Ka see värvimäng seal pildil pigem nagu meenutab see Skandinaavia või vene tolle aja kunsti ja tegelikult seal pildil ei ole kalevipoega kuivatatud, seal on hoopis lappi, tark on see, kes seisab seal sellise peategelasena ja seal on palju just mõeldud tõsi, sest tolle aja vene kunstist, kus see variaagide teema väga oluline, tolle aja norra kunstist, aga ometigi olles selline väga rahvusvaheline, väga rahvusvaheliselt mõjutatud, sest riik loob mingisuguse sümboli, mis võetakse siin väga hästi vastu, millel on siin selge roll kanda ja mispärast väga edukalt koduneb siinses kunstis. Ma olen kindel, te olete näinud neid sõjaeelsete ehtekunstnike suuri sõlgi või preese, kus samamoodi on see viikingilaev. Peale jah, need on sellised just kolmekümnendatel hästi-hästi märgilised, Roman tavasti töökojas ja paljudes teistes töökodades neid luuakse, eks nad peegeldavad ka just et see on see selline viikingiromaanide aeg, eks tollel ajal viikingimotiiv on ka kuskil kõikidel markidel nii edasi, ta levib väga laialt, ma arvan, võib-olla need viikingite kaprossib võttis nii tähenduslikuks ka see, et kuidas nad hiljem nõukogude ajal said, eks ole, nagu sellises kadunud olnud Eesti aja sümboliks, et paljud ja neid kandsid või siis vähemalt hoidsid Salamise alles just sellel põhjusel. Väga tahaks tulla seda näitust vaatama, aga küsin ka niisugust asja, et sageli maailmas mitmel pool mujal on suurte kunstinäitustega käinud kaasas niisugused, et natuke nagu skandaalimaigulised või väike niisugune intriig, mis tekitab huvi selle kunsti vastu, küsin, kas need on tavaliselt olnud lavastatud sinna näitusesse sisse tekitada publiku huvi. No eks me Kadi Polliga kaks aastat valmistasime seda uut püsinäitust, et ja kindlasti nagu ka mõtlesime selle peale, kuidas tekitada sellist arutelu ja debatti, aga et samas hoiduda sellest, et see intriig või kuidagi see debatt läheks liiga teravaks liiga konfliktseks. Ja mulle tundub, et võib-olla kui see selline mitmekultuurilisus selline baltisaksa ja eesti kunsti põimimine, et see midagi, mis need ei tekita niivõrd teravaid reaktsioone, et siis oli selge, et see projektiruuminäitus, mille kuraator on Ameerika kunsti alone Puša et see võib tekitada siis märksa selliseid teravamaid reaktsioone. Aga sellegipoolest tundus meile, et see teema on oluline ja me tegelikult plaanisime seda projektiruumi. Näituste kutsusime paartisele tegema hulk aega tagasi ammu enne kui black lives matter liikumine muutis need teemad aktuaalsemaks. Sest me teadsime, et son, pardi doktoritöö teema ja teistpidi see veendumus, nagu ka kasvas meil siis, kui me töötasime eriti just Eesti kunstimuuseumi graafikakogudega ja sealt lihtsalt tuli niivõrd palju välja sellist materjali, mis näitas selliste eesti kunstnike hästi elavat huvi skan sajandi alguses ja tegelikult ka kahe-kolmekümnendatel teistest rassidest inimeste vastu, meile tundus oluline seda esile tõsta. Just selliste Hollandi muuseumite eeskujudel me otsustasime, et me ka ei jäta siis seda pealkirjade muutmist. Eks paljudel öödel on varasemast olnud, sest selline rassile viitav pealkiri, et me me kuidagi ei peida, nagu seda pealkirjade neutraalsemaks muutmist äravaid toome välja nii selle varasema kui uuema pealkirja et tekitada siis sellist ühiskondlikku aru tänu selle üle, aga veel kord, et see on sihuke tänapäeva ühiskonna laiem probleem, et kuidas tekitada sellist sisukat arutelu nii et mõlemad pooled üksteise argumente ära kuulaksid ja et see muutuks selliseks kaevikusõjaks. No ma olen siis see lapsesuu, kes ütleb, et kui siiamaani oli olnud ühe töö pealkiri neegri pea, siis sellel käesoleval näitusel on ta väljas pealkirja all pea, aga eks Wiiralti berberi tüdruk kaameliga või absindjooja on ikka jäänud oma pealkirjaga. Ja, ja see on tegelikult ka noh, ütleme, et see selline tööde pealkirjad muutmise küsimus saanud Eesti kunstimuuseumis, ma arvan ka teistes Eesti muuseumites arutelu all juba mõnda aega, et näiteks ka Eestis rahvusvahelise muuseumiühingu Eesti aru detsembrikuus korraldas ühe sellise seminari, kus sellist selline koloniaalpärand Eesti muuseumites arutelu on ja ma arvan, et siin on nagu oluline ühelt poolt teadvustada seda, et nagu vanema kunsti puhul see töö pealkiri ja see töö ise enamasti mingit tervikut ei moodusta, eks ole, ka paljude tööde puhul ei ole üldse teada, mis kunstniku poolt antud pealkiri on, ehk et see pealkiri võib-olla ka läbi aja palju muutunud selles mõttes ei ole nagu rünnak siis selle kunstniku enda pandud pealkirja või tema loomingu vastu enamasti. Ja et need pealkirjad võivad olla ka ajas mitu korda muutunud, näiteks kas või hoopis teine näide toovad Köleri töödel on ka pealkirjad mitu korda muutunud ja noh, selle võrra näiteks mõnikord on ka väga raske nagu vanu näitusearvustusi lugedes aru saada, et mis, mis tööga on tegemist. Aga noh, mis põhimõtteliselt me lähtusime, oli ikkagi see palju kasutatud, aga oluline näide, eks ole, et kui meil on valgenahaline mees, ma ei tea, reketiga näiteks, eks ole, lihtsalt mees reketiga. Aga kui ta on tumedanahaline, siis tal varem oleks, eks ole, pealkirjaks neeger reketiga ehk et me nagu valgenahalise inimese puhul ei viita tema rassile, aga kui ta on teise nahavärviga, siis defineerib kerime teda tema rassi kaudu ja see on see lähenemine, mida me tahtsime muuta. Aga et kindlasti Eesti kunstimuuseumis ja ma arvan ka nagu teistes muuseumites ei ole plaanis seda teha kuidagi kampaania korras kõik tööd ümber nimetada, vaid see on ikkagi midagi, mida saab teha nagu näituste kaupa või sellega, kui mõni töö läheb kuskile välja. See on ka dünaamiline, väga muutuv ja samamoodi oleviku olukordadest oleviku kõneviisidest muutuv. Sest noh, lisaks sellistele rassinimedele, eks ole ka palju mingeid vanu kohanimesid ja nii edasi, mis võivad ka mingil hetkel olla problemaatilised või solvavad ja mulle tundub, et tõepoolest, eks ole, paljud usuvad ja ja on ka raske vastu vaielda, et eesti keeles neeger või sellist muud rassile viitavad nimed on nagu pikka aega olnud pigem neutraalse tähendusega, et siis tänapäeva maailmas, kus me näeme väga palju sellist vihakõne, et ma arvan, et iga iga selline teisi rass alaväärista eesti keeles kuskil meediast või sotsiaalmeediast läbi käiv meem või, või teksti muudab seda järjest vähem neutraalsemaks, et seda me ei saa kindlasti mitte jätta arvesse võtmata üheteistpidi seda, et kuidas tunnevad ennast selliste nimetuste suhtes need inimesed, kes siis on üht või teist nahavärvi või teise päritoluga. Veelkord, et see on hästi-hästi lai teema tegelikult puudutab, kui mõtleme Eesti selliseid ajaloolisi kogusid puudutabki väga palju mingeid soome-ugri rahvaid, põhjarahvaid, kelle kujutised neil on samamoodi antud etnilisi nimesid, mis ta on hiljem need rahvad etnilised kogukonnad pidanud solvavaks enda jaoks. No ma olen sügavalt veendunud, et igasugune nime ja nimetuste muutmine kõneleb kõige rohkem ikkagi meie eneste kohta, kes me neid nimesid muudame, et ma olin mõnevõrra hämmingus, kui ma kuulsin, et Läti Henriku kroonikat ei tohiks enam läti Henrikuks nimetada, kuigi ma arvan, et originaalist abistan Kletlis No Läti Hendrikuga ma arvan, et keegi ei peaks kindlasti tulema ütlema, et tohib või ei tohi või noh, et see on just nagu hea, kui need arutelud on. Hendrikuga on ju see, et ega me täpselt ei tea, kes selle kroonika autor üldse on, et seda on ainult oletatud, sellepärast et seda preestlan Hendrikut seal mitu korda tekstis nimetatud. Sellepärast on teda selleks autoriks peetud ja siis teda vanasti 19. sajandil on, on peetud lätlaseks, eks ole. Sellepärast see nimi on ka nagu kinnistunud, noh, teistpidi võib mõelda. Ta nagu Läti Henrik, sellepärast et ta oli lätlaste preester, eks ole, aga et ma arvan, et eesti keeles, Läti Henrik kuidagi seostub justkui sellise tähendusega, nagu ta oleks olnud lätlane ja tekitada segadust, aga noh, ma arvan, tavakasutuses kui on vaja lihtsalt, et kõik inimesed aru saaks, kelle Ta on, et miks ka mitte teda siis Läti Henrikuks nimetada. Kaja loodimisel on ajaloolane, õppejõud Linda Kaljundi. Kuidas teis tärkas huvi ajaloo ja kunstiajaloo vastu ja muinsus? See vast ma arvan, mina olen üks nendest inimestest, kes läks ajalugu õppima, sellepärast et ma päris täpselt ei teadnud, mida ma õppima tahan minna. Ja siis ma läksin Tartu ülikooli, astusin siis ajalukku ja filosoofiasse, siis otsustasin no kasuks. Ega ma tagantjärgi üldse ei kahetse selles mõttes, et ma arvan, selline üldajaloo. Laia tausta ka selleks, et kui siis soovida hiljem tegema, et ta nagu kunsti või kultuuri või kirjanduse ajalooga, et ma arvan, ajaloolastel siin oma eelis, et kindlasti on, tegelikult üldajal on lisaks ma tollel ajal õppisin praktiliselt täismahus ka kunstiajalugu. Jaak Kangilaski luges selle loenguid, et ma arvan jõududest, kes tollel ajal õpetasid tema kindlasti kõige rohkem mõjutas mind ja võib-olla just ka oma sellise vaateviisiga või sellega, kuidas ta just hästi palju asetas rõhkuses sellise kunsti ja ühiskonnavahelistele suhetele. See ei olnud mitte pelgalt selline kunst kunsti pärast või selline kunstistiiliajalooline lähenemine, vaid ikkagi nagu küsida, et millist rolli kunst, kunstnikud on eri aegadel ühiskonnas mänginud. Need võib-olla selline muinsuskaitsehuvi või ütleme ka laiemalt mingi selline maastiku või pärandi huvi, et see tekkis, kui ma hiljem läksin Tallinna Ülikooli tööle, et siis Tallinna Ülikoolis oli üsna hiljuti moodustatud ja tol hetkel väga aktiivselt tegutsemas maastiku ja kultuuri keskus, mis sisust, skulptuur, geograafiast lähtudes hästi huvitavalt mõtestas ümber siis sellist maastikku ja, ja pärandi tähtsust siis eri perioodide identiteediloomes ja nii edasi, et see see kindlasti inspireeris ja mõjutas mõtlema ka selle muinsuskaitsepärandile. Siis on teie elus niisugune Soome-periood, kui te juhtisite eesti instituuti Soomes ja te kirjutasite ja kaitsesite oma doktoritöö ja Soome ülikoolis, rääkige sellest. Võtke palun ja ma tegelikult läksin juba magistriõpingute ajal vahetusüliõpilasena Soome ja eks Ma olen olnud pikka aega kuidagi selline sümpaatne, lähedane, et ma olen ka sellest põlvkonnast, kes kasvas Tallinnas üles vaadates Soome televisiooni lastesaateid, nii et soome keel oli selge ja noh, see huvi just sellise Soome ajaloo vastu ja kultuuri vastu on püsinud ka hiljem, ma arvan, et see on hästi-hästi nagu põnev selle võrra, et kuidas ta nagu paljustes tahkudes niivõrd sarnane Eestile ja teistpidi jälle erinev, et siis need võrdlused on olnud väga viljakad, näiteks ka me tegime mõned ajad tagasi selliste Eesti ja Soome ajalooliste romaanide võrdluse projekti, et siis just kaduda, et kuidas mõned asjad on sarnased näiteks selline pühendumine ka sellisele ristisõdade ajal ja siis kas saksa või rootsi vallutusele, et see, see on väga sarnane, aga näiteks vaadata, kes Soome ajaloos puudub selline orjakompleks orjanarratiivid seal jällegi hästi huvitav võrdlusmomente. Ma muidugi kaldusin teemast kõrvale, et ühesõnaga läksin Soome siis magistriõpingute ajal ja, ja olen tõepoolest teinud oma doktoriõpingud ka Soomes jagama. Võib-olla mõtlen sellest ajast isegi nagu laiemalt, et tänu soomes olemisele mul õnnestus olla osaline mitmes sellises skandinaavia uurimisprojektis, et ma olen ka Taanis ja Rootsis viibinud oma magistri ja doktoriõpingute ajal. Tollel ajal andis just sellise hästi hea hästi sellise rahvusvahelise pilgu siinsele ennekõike siis, kes ka varauusaja ajaloole ja kindlasti ka õpetas siis lähenema sellisele ajaloole nagu teistmoodi. Ma arvan, et see eriti alguses võib-olla see kontrast nagu Tartu Ülikooli Helsingi ülikooli vahel oli ka üsna suur, et siis kui ma Tartus seal õppisin, siis seal oli üsna palju sellist klassikalist loengu pidamist, kus õppejõud rääkisid, tudengid lihtsalt kirjutasid ülesse, pärast pidid eksamil üles andma sama teksti peast. Siis Helsingi ülikoolis oli see juba märksa kaasavam, märksa rohkem oli selliseid seminare ja sellist hoopis teise rolli pandi üliõpilane, nii et see oli väga, väga põnev aeg. Doktoriõpingute ajal tõstsime lühikest aega, töötasin ka Eesti Instituudis Soomes, alguses töötasime koos Mika Keräneni, kes seal, kes on need armastatud lastekirjanik Eestis? Oli oli väga tore, kahjuks natuke lühikeseks jäänud periood, aga see kindlasti oli hästi põnev just selles mõttes, et et see oli nagu Soomes natukene selline põlvkonnavahetusaeg, et ühtepidi meie publik, need inimesed, kellega me töötasime, need olid need sellised. Ma ütleks sellised vanakooli estofiilid, kes olid hakanud siis paljuski Tuglas-Seura mõjul Eesti keele kultuuri vastu huvi tundma juba sellisel hilisel nõukogude ajal, kes olid hästi hästi elavalt elanud kaasa Eesti taasiseseisvumisele ja noh, paljud neist olid ka aidanud kaasa kas mingi humanitaar, paar abi või sellise kultuuri koostööga tollel ajal just siis Eesti oli liitunud Euroopa Liiduga ja kuidagi nagu kosunud ja siis nemad otsisid endale nagu sellest uut rolli või noh, kus enam nagu kohvipakke ei olnud vaja Eestisse saata, eks ole, et kuidas siis seda koostööd ümber mõtestada. Ja teistpidi oli meile isegi hästi suureks väljakutseks see, kuidas sellist nooremat Soome põlvkonda panna tundma huvi Eesti vastu. Ja ma arvan, et see on mingi väljakutse, millega siiamaani need inimesed, kes Helsingis, seal, kus siis saatkonnas või instituudis töötavad, et nad seisavad silmitsi, kuidas selline noor soomlane või noorem põlvkond või ka vanema põlvkonna soomlast, kes seni ei ole Eesti vastu huvi tundnud, kuidas neid panna, märkama siinset, sellist kultuuri laiemalt, seda harrastada? Mis tundega te vaatate Helsingi sadeneumis neid pikki seinu, mida väidavad palju varasemate aastakümnete soome kunstnike tööd, kui meil Eestis oleks vastu panna, et mind tabab alati helesinine kadedus, kas see on see pärisorjuse mõjul? Vot võib-olla ma ka mingid ajad, vaatasin neid ja selle sinine kadedus on ilus mõiste, et kindlasti Soomes ja selline oma kunst, noh, kuigi ma arvan, et Soomes on ka märksa rohkem omaks võetud neid Soome Rootsi päritolu kunstnik, eks ole, soome sellises oma kunsti kaanonist 119. 20. sajandivahetusest tuntud armastatud kunstnike hulgas on märksa rohkem soomerootsis Talle kunstnikke, kui meil on tolle aja baltisaksa kunstnike, eks ole, et selle võrra, aga tundub, et Eestis on see kunstnike vähem. Aga ma ei tea, ma varem tundsin võib-olla jah, sellist helesinist, kadedust nii atenamis kui tegelikult ka Lätis Riia kunstimuuseumis, eks ole, Läti kunstielu on kas siiski varasem ja säravam tollel ajal tegelikult ka veel nõukogude ajal, eks ole, erinevatel perioodidel. Aga ma arvan, et mingis mõttes ma sain sellest üle siis, kui Pariisis Orsay muuseumis oli 2018. aastal balti sümbolismi näitus, kus olid siis erinevate Baltimaade kunstnike tööd väljas ka just sellest rahvusromantilisest ajast, 19. sajandi lõpus, Kansandi algusest ja ma mäletan, et ma läksin sinna sellise väikese murega, siis ma mõtlesin just, et see läti kunst tollest ajast on ju varasem, eks ole, värvilisem suurem, ilusam, et kuidas eesti kunst seal kõrval välja paistab. Aga siis tundus, et just need kallis ja raud ja nad nagu oma sellesse teatud nagu roppust susega sellise värske lähenemisega sellega, et nad ei ole nii koolitatud nagu need lätlased nagu Rosenthal näiteks neis on just nagu oma selline võlu, sellise kunsti võlu, mis võib-olla sünnib sellisel pisut nagu tooremal piirialal, kus laes selline ja sellise nagu rahvusgruppi nagu eestlased seas, eks ole, kellel oma selline haritlaskond või kunstiharidus on natuke nagu õhem, noorem, aga kus selle võrra on nagu sellist eksperimenti, reaalsust, sellist põnevat lähenemist rohkem, nii et ma sotsiaalnägi just Eesti kunsti, isegi nagu põnevam välja oma sellises värskuses või raudadega. Konrad Mägi ka, kes, nagu eksperimenteerib paljude erinevate stiilidega ja mõjub palju värskemalt, kui need, et ma ei tea Lätti või mingis mõttes võrdloska soome kunstnikud, kes teavad palju paremini, kuidas teha ja nagu seda võib-olla pikemalt harjutanud. Me peame kindlasti selles saates rääkima veel ka teie tegevusest õppejõuna Eesti kunstiakadeemias. Kas te rakendate seal kõiki neid põhimõtteid, mida te ise kogesite, kui te kirjutasite magistri- ja doktoritööd Helsingis, Kopenhaagenis, Stockholm'is? Jaan praegu ma olen õppejõuna tegelikult ju töökoht alles hiljuti vahetanud. Ma enne töötasin Tallinna Ülikoolis, ma töötan Eesti kunstiakadeemias ajaloo õppejõuna. Ja, ja ma arvan, et just nüüd see viimane aeg, kus on tegelikult tulnud töötada üliõpilastega erinevate digiplatvormide vahetusel, eks ole, sellest koroonapiirangute aasta algusest alates on pannud mind ja ma arvan ka teisi õppejõude nagu hästi palju uuesti mõtlema, uuesti katsetama, erinevad selliste üliõpilaste kaasamise viiside, kas ma arvan, et just selline digital reaalne loengu pidamine toob eriti nagu aredalt välja selle, et kuivõrd viljatu on lihtsalt ise pidada sellist monoloogi ja lasta üliõpilastel ainult passiivselt kuulata ja kuivõrd oluline on siis nende kaasamine, mis mingis mõttes võib-olla sellistel digiõppevahenditega laud on nagu raskem, aga teistpidi jälle ka lihtsam või noh, et ma vaatan, paljud õppejõud ja, ja mina sealhulgas on nagu avastanud siis erinevaid viise, kuidas üliõpilased mitte ainult kaasa rääkida, aga noh, saan näiteks erinevaid ülesandeid kaasa teha ja nagu erinevaid, selliseid interaktiivseid, mooduseid, kuidas teha, ma ei tea mingeid küsitlusi, sõnapilvi, hääletusi nii edasi, eks alavi lasta neil endal luua siis erinevaid selliseid kas mingeid videoklippe või muid mingeid ülesastumisi. Te olete võtnud legendaarseks muutunud ajaloo professori David Vseviovi loengud ei ole teil kahtlemata kerge ülesanne, pealegi veel oludes, kus terve internet ja Google on täis erinevaid käsitlusi ajaloost. Kuidas te olete sõnastanud oma eesmärgi, missugune ajaloo õppejõud, ajaloo, professor tulevikus te tahate olla, et teie üliõpilased, kui nad on juba ammu ülikoolist väljas, ütlevad, et vaat minu tööjõud oli Linda Kaljundi. Tema õpetas mulle Vot ma jah, kindlasti ei saa võtta eesmärgiks kohe muutuda sama legendaarseks, David Vseviov selles mõttes, et Davidit kindlasti ei ole võimalik järgi teha, ei ole ka mõtet mingil moel nagu piida imiteerida. Hea meel, et David tegelikult jätkab loengute pidamist, et me ikkagi nagu jagame neid üldajaloo loenguid, et tema loeb nendest teatud osa, mina teatud osa. Ma kindlasti soovimatu teda kuidagi imiteerida või ammugi teda ei ole võimalik ületada, teha lihtsalt teistmoodi. Et üliõpilased saaksid nagu erinevat kogemust, et ma arvan, et mulle on tähtis, et üliõpilased saaksid teatud sellise orientiiri teatud sellise arusaama loolistest seostest, eks ole, mis sündmustest üks viib teiseni, et neil oleks mingisugune selline kronoloogiline telg, mis aitaks neil sündmustes orienteeruda. Ja teistpidi me oleme üritanud üsna palju arutada neid erinevaid tõlgendus ehk et kui neil tekib nagu mingisuguse teatud teema vastu huvi, et siis nad oskaksid mõista näiteks. Näiteks ma ei tea, et esimest maailmasõda on Eestis viimasel ajal palju uurima hakatud, et nad oskaksid siis leida kohe üles käsitluses need uurijad, kes on usaldusväärsed, sest te ise ütlesite hästi-hästi õigesti, et see ajaloo õppimine, õpetamine ma arvan, mitte ainult ülikoolides, vaid ka keskkoolis või isegi põhikoolis on hästi palju muutunud, kuna üliõpilastel on nii tohutult palju infot kättesaadav. Ja kindlasti neil selline jagatud teadmiste hulk on väiksem, aga see tähendab jälle seda, et nad võivad. Mul on mingisuguse spetsiifilise teema, suured fännid, suured huvilised. Ja siis on meil kättesaadav tohutu hulk erinevaid siis selliseid ressursse olgu mingeid videoloenguid või pilte Ta või tekste artikleid. Tõesti oluline on anda mingeid abivahendite, mingi selgroog selles infouputuses nagu orienteerumiseks, et oskaks otsida usaldusväärseid allikaid, usaldusväärseid, mingeid ka internetilehekülgi uurijaid ja teistpidi oleks endal pilk sellisest aru saada, mõtleme mingist sellisest laiemast asjade kulust ja, ja ma arvan, et see noh, põhikoolis, keskkoolis täpselt samamoodi keskne küsimus. Aitäh, Linda Kaljundi, me saime sellest intervjuust teada või kinnituste, et kõik meie vaated kas meie oma rahva ajaloole või ka oma elukäigule, mida me tagantjärgi heidame, see kõik ikkagi on väga kinni selles perioodis, mida me praegu elame ja, ja missugused on meie praegused eesmärgid, ideaalid, unistused. Aga nagu ma aru saan, ajalugu kannatab selle kõik välja. Ja, ja ma arvan, et seda on nagu hästi oluline teadvustada, et ajalugu sõltub alati sellest oleviku hetkest ja teda alati luuakse sellest oleviku perspektiivist lähtudes mõelda ju näiteks ka mõne sellise ajaloolise sündmuse peale näiteks tudengitele sageli toonud näiteks Shan Darcy portreed erinevast ajast, kuidas nad muutuvad juba kasvõi vastavalt sellele, milline on naise iluideaal erinevad nendel aegadel, siis me näeme, et tema välimus võib muutuda üsna palju. Samamoodi muutub see ajalooliste sündmuste kujutamine natuke. Kas see valik, milliseid sündmusi üldse mäletatakse ajaloost ja kas see, mida neist siis väärtustatakse? Aitäh, Linda Kaljundi, aitäh teile. Saatejuht oli täna Kaja Kärner ja kuulmiseni tuleval laupäeval.