Head kuulajad elust ja inimestest nõustus meiega täna rääkima teatrimees Rein Oja, tere tulemast saatesse. Tere. Ja täname, et tulite nii kirkale päikesepaistelisel päeval siia raadiomaja helikindlate seinte vahele. Lisaks kõikidele muudele preemiatele. Te olete elus pälvinud kahel korral raadioteatri näitleja aastaauhinna. Kõigepealt 2000. aastal ja 2000 seitsmeteistkümnendal aastal koos näitleja Tõnu Ojaga. Ja kui me vaatame meie arhiivi, seal on aukartust äratav hulk. Teie loetud luulekavu on järjekuuldemänge, on katkendeid romaanidest. No see peab olema midagi, mis näitlejat meelitab tagasi hämarasse stuudiosse, üksinda lugema teksti, kus on ainult lamp, teksti kohal ja mikrofon ei ole publikut, kes toetaks, ei ole partnerit, kes aitaks, mis see on, mis näitlejat raadioteatrisse kutsub või ei lase vastata, et ei, ma ei tule. Nii et päris nii ei ole, et ei lase vastata, et ma ei tule, aga enamasti ma ei tule siis, kui ma ei saa. Aga ma olen, ma ütlen inimesena selline, et ma idee pikiplaan ette ja kui mulle tulevad väljakutsed niimoodi ootamatult siis ma olen alati nõus proovima. Nooruses ilmselt ma olin veel tunduvalt Riski võtvam. Aga praegusel hetkel ma mõtlen muidugi rohkem läbi asju, aga, aga siiski ei, see on. Ega, ma ei oska seletada, miks just raadioteater on see, kus ma olen. Kui sul on huvi nagu aeg-ajalt lugeda, mõnikord ei, muidu ei avastage mitte mingisugust uut teost, kui selle kaudu, et raadiost pakutakse, siis pärast loed läbi. Ma mäletan, et see, kui Piret Saluri pakkus mulle lugeda miga valdarit, siis ma enne viga valdurit eriti palju ei teadnud tast midagi, et pärast seda siis ma lugesin mõne raamatu läbi, et nii need asjad tulevad. Aga te siiski loete selle teksti ennem vähemalt korra läbi, kui te tulete raadiosse? Selle teksti, mida ma siin loen, kindlasti aja muidugi. Aga te ei märgi midagi mingeid fraase või? No eks ma sõnade täpsustusi ja seda aga mingid kohad on küll, tõlkijad on alati erinevad, enamasti on tegemist tõlketöödega, et mõnda tõlget on väga hea lugeda ja mõnda on keerulisem. On olnud ka raskeid, kus ma olen katkestanud ja, aga ma üldiselt rõhkeib, ei niimoodi teksti läbi märgija. No see päris teater on ikka kollektiivne kunst. Nii. Elmo Nüganen on ühes intervjuus rääkinud, et kui ta käis aastaid tagasi Läti rahvusteatris Tammsaaret lavastamas, siis ta ütles, et peaaegu iga proov algas sellega, et näitlejad istusid laua taha ja rääkisid läbi, mis olid eelmise päeva sündmused, mida nad õhtustest uudistest kuulsin, et see oli nii neil südames ja keelel, et kui see oli kõik läbi arutatud, alles siis sai hakata nii-öelda päris proovi tegema. Kui palju igapäevauudised see, mis juhtub Toompeal või sinna, räägitakse perevägivallast, kuulsus perekonnas või dopingukahtlusest. Kui palju see draamateatri näitlejatel praegu on, nii palju suus ja südamel? Räägibki räägitakse läbi küll neid asju, aga, aga ma ei, ma ei usu, et meil on kuskil, need tullakse laua taga ja räägitakse kohe pikalt, selleks on näitlejate puhkeruum ja, ja meil on puhvet siiamaani, et need jutud enamasti jäävad sinna. Ma ei ole märganud, proovis väga palju nii-öelda päevapoliitilistel teemadel kohe sõna võetakse, aga muidugi. Me kuulame ja tunneme huvi minu teatrijuhi rollis olles praegu siis see, mis otsuseid välja siin Covidi osas antakse ja mida me teada saame, see kahjuks mõjutab meie tegevust ja selle tõttu me proovime ikkagi kõigega kursis olla. Aga lihtsalt niisama elust räägitakse jah väljapool proovi. Ei ole niimoodi, et kui proovi käigus mõni niisugune aspekt esile kerkib, siis kohe näitlejad lähevad selles mõttes nagu päevapoliitikale. Läheb küll see on, ega see on kummaline, et see on pigem tekstist, et me loeme mingisugust näidendit kas või kas või klassikat ja, ja seal on mingi sarnane situatsioon siis oh, mul on näide sellest elust oma. Eile kuulsin siis siis läheb aruteluks korraks. Aga see, et enne proovi istutakse maha ja hakatakse ei tea kust seda tegema, siis alati ta tuleneb justkui mulle tundub nii et nii. Aga ma pean ütlema, et ma ei ole viibinud kõikides proovides, nii et ma ei tea No eks mingit üldistust võib siiski teha. Vaata mulle tundub, et me elame nagu eraldi mullides. Üks mull on see, mis on Toompeal, kõik räägivad sellest, mis erakondade vahel toimub omaette mull kahtlemata on meediamajades, kus korjatakse üles see, mis võib auditooriumile huvi pakkuda ja, ja siis keskendutakse sellele. Aga need mullid ilmaski ei peegelda tervikut, et igaüks võtab nagu osa, mida ta suudab läbi seedida või millest ta suudab aru saada. Kas teater võiks olla see, mis sünteesib analüüsid ja hõlmab tervikut. See on niisugune suur küsimus, et mis asi see teater on ja ta algab ikkagi sellest, et see on mingisugune kohtumine. Ehk siis inimesed tulevad kuskilt, istuvad saali ja hakkavad siis vaatama ja ootama seda, mida neile lava pealt pakutakse. Kui on film või raamat, siis tavaliselt seda kas ühte või teist poolt ei ole, on, kas kirjutaja lugeja ja aeg-ajalt kirjutaja lugeja omavahel kokku ei saa või filmis on see kõik on ekraani taga või arvutis. Et siis seesama vastastikune rikastamine, et see kohtumine nüüd esimene asi, see, et, et mis nüüd sealt lavalt saali tuleb, millega seal saali pool siis rahul ollakse või mitte, siis minu jaoks ideaalne teater on see, et kui kui lavalt esitatakse küsimusi võib-olla antakse mingisuguseid suundi ja mingisugust mõtlemisainet, sest teater ei ole kindlasti see koht, kes pakuks lahendusi. Lahendusi peaksid pakkuma mingisugused teised. Ja see on kõigel alal, mitte poliitikas, vaid ka elus üldse. Nii et. Ma ei oska väga täpselt nüüd öelda, aga mulle tundub, et teater on nagu riik, noh, seal on nagu justkui kõik elukutsed esindatud teatri enda, see keskkond on nagu pisike riigi mudel. Sealt edasi võiks tagasi, õigemini minna võiks sinna minna, et perekond on riigi mudel, igaüks täidab teatud ülesandeid ja paisub suuremaks, suuremaks suuremaks, aga teatris on see kõik olemas. Aga kuidas ta lavalt saali paiskuma ei julge, väga kindlalt öelda, seda mõelda. Vaja vist saali poole pealt rohkem, aga mulle endale meeldib selline teater küll, et mind pannakse mõtlema teatud asjade üle. Aga siis ikkagi teatud aspekti üle, et niisugust terviku pakkumist, et see jääb igalühel endale välja mõelda, kes saalist lahkub pärast etendust? Minule meeldib selline teater, jah, minule meeldib selline, mis, mis paneb inimesed mõtlema, võibolla mingid käitumismudeleid muutma või, või proovima vastata ka küsimustele, mida nad isegi võib-olla kunagi endale esitanud ei ole. Et see on. Mõte minu jaoks on olnud aegu, kus teater kui institutsioon on, on olnud ühiskonnaga rohkem dialoogis ja siis on neid aegu, kui ta on vähem dialoogis. Mis aega me praegu elame? Mina arvan, et me elame kogu aeg sellist aega, et teater on ühiskonnaga dialoogis, eks see rohkem oleneb ühiskonnast ja teatrist, kui täpselt või kui, kui kokku käivalt nad reageerivad. Aga kui lavastaja tuleb lavastus ideega, siis on miski asi teda puudutanud, ta ei tule lihtsalt niisama, et ah, teeme selle asja ära vaid et tal on mingisugune asi ajada ja ta tuleb proovima seda, et kas see kehtib ka muus osas, nii et ma olen seda usku, et teater tegeleb ühiskonnaga kogu aeg väljastpoolt võib-olla ei tundu nii, et noh, et oht on nüüd just täpselt sellega kokku läheb. Aga tegelikult läheb, alati läheb. Kas NO teatri kadumine jättis skulptuuri pilti suure augu? Mina arvan, et mitte. See annab võimaluse kellelgi teisel tõusta. Võiksime küsida ka seda, et kas kunagi. Valga teatri säde kadumine näiteks jäätise suure augu ütleme Lõuna-Eesti kultuuri ilmselt jättis me lihtsalt ei tea seda ja keegi tuli ja täitis selle koha ära. Mõtlen kogu aeg seda, et ükski idee ei lähe iseenesest kunagi kaotsi. Tom Stoppard on kirjutanud niisuguse näidendina Arkaadia, milles mul õnnestus mängida kunagi ja tal on seal lauset pillame maha ja korjame üles. Ja me ei peaks nutma nende asjade pärast, mis on mahapillatud, sest kõik ideed ringlevad kuskile ja need leitakse üles võib-olla teises sõnastuses, võib-olla teisel ajal. Aga kaduma ei lähe mitte midagi, nii et, et selles mõttes ma kardan, et arvan, et ühe teatri kadumine on kindlasti lühikeses perspektiivis päris valus. Aga pikas perspektiivis tulevad uued ja teostavad ideede ära. Kui mitu korda, et eelmisel aastal mõtlesite selle üle, et nii head episoodid, et oleks nüüd see no-teater alles ja Eero Epner kirjutaks uuesti niisuguse ühekordse lugemistükki, nii et vähe pole. Aga Eero Epnerile on võimalus lugemist kirjutada kuskile teise teatrisse, aga ma arvan, et need uksed ei ole kinni sugugi ja, ja sellelaadset või lähedast teatrivormi on meil ju küll nii Tartu uus teater kui ka Von Krahli teater kui tegelikult isegi draamateater teeb esimesi lugemisi värskete näidenditega, mis ei ole alati täpselt päevakajalised, aga aga me oleme lugenud päris uusi asju seal aeg-ajalt, et nii, et, et see ei ole. Ja ega ma ei arvagi. Teater peab päevapoliitiliselt kohe otse kõike ütlema. Mina olen veendunud, et on võimalik lugeda välja paljudest asjadest. Ei pea, aga kui seda siiski tehakse, siis sellel on mõju ühiskonnale või avalikule arvamusele. Võib-olla kuigi ma arvan, et detseering, kes teatrilugemisi tähele paneb, ei ole ühiskonna mõttes kõikehõlmav. Mulle tundub, et et mõnikord on see ümbrus või see, kes räägivad, et seal midagi toimus, on tunduvalt suurem kui need, kes reaalselt sellest osa saab. Aeg-ajalt on see nii. Siuke järellainetus ja need on siis Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastanud Eesti Draamateatris Dostojevski, kuritöö ja karistus. Ma vaatasin, et järgmise kuu kõik etendused on välja müüdud, milles meile kõneleb? Kõigepealt kõneleb, noh esiteks on kuriteo karistus välja mõeldud, Meil on Lehman Brothers välja müüdud, meil on ka uuslavastus Mehhisto välja müüdud kuskil Nad kõlbsuvad kõik praeguse ajaga või natukese selle ajaga, mis on natuke aega tagapool või eespool kokku ja väga väike saal on välja müüdud. Teine asi, aspekt on see, et nad ei ole mitte mitte ainult see praeguse ühiskonnaga kokku kõlksuma jäävaid inimeste igatsus, ilmselt seda teatrit vaadata Tallinnas, kus me tükk aega kinni olime. Üle kuu aja on ikkagi nii suur, et kõik tahavad vaatama tulla ja välja müüdud tähendab 50 protsenti praegu kahjuks. Me ei tohi saali täiesti täis panna. Mis on õige? Hoiame ennast. Siin teatrijuhtide liidust tuli just hiljaaegu see kurtmine, et publik ise ei hoia seda distantsi. Et kui näevad, et eespool ridades on tühjad kohad, siis hõivavad need, jättes tähelepanuta, et tuleb hoida tühje kohti vahele ja draama. On probleem on sageli, ei ole märganud ka seda, et kui esimene vaatus ollakse veel hajutatult, siis teiseks vaatuseks on need silm peale pandud nendele tühjadele kohtadele ja ja on täitunud, ei, mitte kõiki, käitu nii, aga väga paljud küll. Ja ma ei saa panna ju meie klienditeenindajaid selle politseid mängima, et kuulge, te ei ole siin istumas, inimesed võiksid mõelda. Ma saan aru, et see on probleem igas teatris, praegu? Ilmselt on jah, kas see kiri ei tuld asjata. Kiri, see kiri, mida kiri sõidunud, asjata see. Ja see on probleem küll. Ma mõtlesin just seda kuritööd ja karistust selles mõttes, et lavastajad on siis nüüd no-teatri omad, et kas siit Semper ja ojasoo tulnud draamateatrisse lavastama toetab ka seda teie mõtet, et kui üks idee ei leia teostust või kukub maha, et siis ta leiab teises vormis oma võimaluse realiseeruda. Just seda ma Tom Stoppardi tsiteerides siin silmas pidasingi, et see, et see tegelikult need võimalused olemas ja tore, et me räägime, et no-teatri Tiit Ojasoo Tito ajas alustas draamateatris tegelikult tema esimesed lavastused pärast kooli ja Dali Draamateatri lavastaja seni enne kui see kui ta sai võimaluse luua see oma teater. Vanalinnastuudio asemel mis kuidas võtta, on kodus tagasi korraks. Eestil lavastajatele näitlejatele läheb maailmas hästi. Ma arvan, et, et siin võib mitmesuguseid linke tuua. Aga kui te ise mõtlete inimeste peale, kellega elu on teid kummalisi radu pidi kokku viinud või niisuguseid ühendusi loonud, siis kas te oleksite nii kena räägiksite ära selle loomida te jutustasite kord? Elin toona raamat, too esitlusel, kus teid oli palutud lugema ühte katkendit värskelt ilmunud raamatust, aga siis tuli välja, et teil on selle looga kuidagi ka isiklik seos või selle kirjani. Jah, see oli kummaline, ega ma enne ei teadnud seda, see selgus seal kohapeal, kui Elin toona hakkas rääkima oma sellest oma õpetajast, kes muide kunagi oli, töötas Eesti raadios ja on kirjutanud ka mitmeid kuuldemänge. Ja siis enne sõda, siis emigreerus Inglismaale kus ta vist jätkas ka eestikeelsete saadete eestikeelse ajalehe väljaandmist. Slikerd helbemäe, mul kunagi üheksakümnete keskel õnnestus mängida niisuguses eesti-inglise ühistööfilmis nagu kirjad idast. Ja selle filmi casting, juht ja produtsent oli Kert helbe tütar ja see, ja kas stsenarist, kes oli kirjutanud selle loo oma oma isast justkui isale toetudes, ehk siis ma mängisin sedasama isa, kes emigreerus, ehk siis Gert helbemäe prototüüpi, nii et, et see oli kummaline kohtumine, et kui ma Elin toona selle tekstiliin ära lugenud silinduna rääkis sellest, et Gerd helbe mõelda õpetanud, siis ma vao missugune tore ring. Et me satume täiesti juhuslikult või ette määratud, me ei saa seda kunagi teada sellistel nähtustel või sellises asjas nagu. Kas elu on teile veel niisuguseid kokkulangemise ette mänginud? No ma olen kunagi rääkinud seda, et me lavakunstikooli astusime siis peaaegu vist kõikide nende näitlejakandidaatide või nende kandideerijate käest küsiti, et mis on need rollid, mida te tahaksite väga mängida. Ja ma mäletan, et ma ütlesin, et ma tahaksin mängida hiiluulen Spiegel it ja polooniust. See diilune Spiegel sellele komisjonile eriti palju korda ei läinud, noh et, et see ei, aga kõik, miks polooniast, et kõik ülejäänud, kes siin käivad, tahavad Hamletit mängida? Ega ma ei osanud noore inimesena sel ajal ma olin 18, ma ei osanud ka vastata, miks see nii on. Aga naljakas on see, et ma olen üks siis neist, kes olnud Ilunespige lisanud ka mängida. Ma ei oska öelda, kas on mõni näitlejahakatis veel, kellel on olnud kunagi unistuste roll seda mängida, aga, aga mul on see selles mõttes on kuidagi tulnud ja, ja see ei, mitte selle fakti pärast tahaksin vaid vaid see oli pakkumine täitsa sõltumatult sellest soovist polooniusega natukene teisiti. Voloniosson on, ma tõesti saingi Polonast mängida, aga see oli lavakunstikooli kolmandal kursusel, kui Mikiver tegi meiega Hamletit. Ehk siis ühe koloonias ja ma lähen ära mänginud, aga sinna seega on jäänud nii, et, et see istub mul veel siin sees. Oi, selle looga oli veel tore, et proovieksamil ma otsustasin. Mikiver ütles, et tehke midagi huvitavat, et noh, et midagi üllatavat, millega on ja ma mõtlesin massis, üllatan sellega, et kui Poloniuses tapmise stseen on, et ma seal eesriide taga pumpasin oma suu tomatipasta täis ja määrisin ennast kokku, siis ei öelnud kellelegi enne, et ma kavatsen midagi sellist teha, siis kukkusin sealt koos selle riidega siis alla, aga selleks pole kurku. Nii et ma köhatasin, see kõik lendas siukse suure punase joana kaugele ja korraks oli hiirvaikus ja siis Helmi Tohvelmani jooksis tihkudes nuttes taharuumi ja Aivar Tommingas hakkas kõva häälega naerma ja siis Helmi Tohvelmani veel minu juurde, küsis Rein. Miks te mulle seda tegite? Mina ütlesin, ma ei mõelnud üldse. Ma kuidagi läksid Mikiveri teed, et tee midagi huvitavat ja ma leidsin, et see on väga huvitav ja Mikivaditsemalt, ärge eksamile ärge tehke, seda, siis sinna jäi, nii et nii palju Poloniusest. Missuguse pilguga te vaatate hilisemaid Shakespeare'i Hamleti lavastusi, eks ju on püütud väga eripäraselt teha. Ja olen näinud päris mitmeid ja tagasi mõeldes või edasi mõeldes, et miks ma polooniost oleks tahtnud teha, mul on kogu aeg niisugune tunne, et on tema ja tema perekond üldse on jäänud kuidagi kõrvaliseks. Ma ei ole näinud seda varianti, mida ma olen kunagi välja lugenud, et Hamlet on lihtsalt üks kinnisilmi hull, kes tahab oma isa mõrva eest kätte maksta ja üks perekond hukkub nii lapsed kui, kui, kui isa lihtsalt sinna vahele jäädes. Et hoolimatult ja üks see, mis on päris alguses, kui kolooniast, saadabla äärtest, oma poega Prantsusmaale kui väga ta hoolib oma lastest. Ja ma ei ole näinud sellist Hamleti lavastust, kus see, kus hoolimise koht, või see, et, et üks pere, kes nii hoolib et see nende traagika on nii suur, et nad kõik hukkuvad, et seda ei ole näinud. Ja mul on igatsused, selline tuleb kunagi. Läksimegi juba meenutuste teed inimeste juurde, kes kes ikka ja jälle teile meelde tulevad. Kes need inimesed on, kelle suhtes te olete saatusele tänulik, et te olete nendega kohtunud oma elus? Ohohoo on hea mõtlemine ja, ja tagasi mõelda, et kuidas. No ma saan ikkagi alustada sealt mu päris päris mälestused, ütleme väljapool siis omaenda lähedasi. Ma arvan, et üks lavakunstikoolis on üks inimene, kellega me kohtusin tegelikult suvel ja täiesti juhuslikult olin ehitusmalevas ja, ja meil käis külas millegipärast Bent, nurme Kund. Ja see oli vaimustav, kuidas ta kõigest rääkis, kuidas ta oma neid keeli ma ei tea, mitu? Vist küsisime ka, et kui palju neid on, et kui ta ütles, et kui ta kõik murrakut ka kokku paneme, siis ta oskab umbes 90 keeli ja tagan taine, nende keelte näiteid ja, ja, ja rääkis oma saatusest ja oma rändamistest nii Taanis kui Prantsusmaal, kus ta kõik oli olnud siis temaga kohtumine on kindlasti üks jälg mul, mis mul on alati meelde jäänud. Siis näitlejatest esimene ikkagi siiani ma aeg-ajalt mõtlen, on Ants Eskola. See see, kuidas tema tegi ka kõige väiksemast rollist, sellised ma veel tükk aega pärast etendust mõtlesin kasvõi seesama prantsuse kuningas Becketest jumala au ja, ja noh, amet oli suur roll natukene vist võib-olla ta jäi natuke hiljaks selle mängimisega vanuse mõttes varem mängida, aga ta ei seganud. Ma olen taga ühes või kahes kolmes proovis, sel ajal, kui ma lavakunstikoolis õppisin olnud ja see ma vaatasime, see, kuidas ta töötas, et mulle see on jätnud nagu väga ereda mälestuse, kusjuures ta tõepoolest ei teinud mitte midagi justkui. Ta justkui lihtsalt oli kohal. Ja väga jälgis, kuidas teised mängivad, kuidas teised teevad ja siis tema ja siis hiljem Aarne Üksküla puhul ma olen mõelnud, et kui nad on öelnud, et tuleb võtta partneri pealt ja imetleda oma partnerit, siis mulle tundub, et see on üks kõige õigemaid teatrisuundi üldse mängimise suundi näitlejana. Nemad jah, nemad kahekesi Eskola kunagi alguses, tema ka kohtumine oli suhteliselt lühiajaline, aga Aarne ka ma olen hiljem ikkagi kohtunud ja mänginud koos, et Sizarne hiljem. Et ma aeg-ajalt nii ma ei oska. Tulevad niisugused mõtted mani ei oska, kama püüaks küll sinnapoole. No lavastajatest, kui me räägime, Kaarin Raid kindlasti. Raid on jah minu õpetaja ja jah, minu minu õpetaja ja ja kindlasti muidugi Raido on väga oluline ja slaidi pärast maga pärast kooli, kuigi ma olin suunatud dolla noorsooteatrisse, praegusel ajal on seal Linnateater, mitte see noorsooteater, mis ta on, eks ole, vaid linnateatris, et siis ma läksin, küsisin, et kas ma võin Raidi lavastuses juuditis mängida midagigi, siis raid andis mulle nimetu rolli, nii et ma sain seal mängida ka pärast kooli, aga see on ka ainus kokkupuude pärast kooli Raidiga. Ma olin väga noor, ma ei oska öelda, mis, mis fenomen tõmbas tema juurde ju siis ikka esimene asi see, et ta lima, õpetaja. Aga hiljem, kes on minuga lavastanud, Kilvet päris palju sedasama huulel. Spiegel, sellepärast ma meenutan, et aga mitte ainult vaid vaid seal tulid ka pärast pattulangemist ja päris suured Osadze suletud uksed. Ja maestro, mis Mulle tegelikult päris palju pakkused lavastas Maest. Ja siis Mati Unt, nagu meil paljudel on Mati Unt. Temaga oli sellepärast, et ta oli ju kirjanik ja selle tõttu oli väga suur lugemus ja tänu temale me käisime ikkagi läbi päris palju materjale, mis võib-olla üldse sinna lavale ei jõudnud ja ei pidanudki jõudma. Aga see aeg-ajalt mitte aeg-ajalt, vaid kogu aeg on parem, et kui sa oled targem kui see sinu roll või sinu tegelane, et mõttekas lugeda küll, et ma mäletan, kui me näiteks Vanemuises tegime seda meistrit ja Margaritat, siis ma lugesin kogu Bulgakovi entsüklopeedia mis on Venemaal väljaantud läbi rääkimata vulgaakovi muudest teostest peale selle Meistri ja Margarita. Kes veel noh, alguses karusoo kindlasti olen kolmeteistaastane ja Electra saatus on lein, üks asi, mida ma oma näitlejateel julgen pidada väga oluliseks, mõlemat. See on, tark liitub, kaeti ja muidugi Püha Johanna jaatik. Jip, mille puhul on tugevus see, et Merle teeb väga head tekstianalüüsi. Ja mulle see meeldib, mulle meeldib hea teksti, sõna esitamine on vale. Aga see tekst on läbi töötatud. See osa ei ole kõikidel lavastajatel mitte selge. Näitlejatel kavit. Aga tema puhul on see oluline. Ta armastab tuututada, kui ta ei kuule või aru ei saa, siis tal on niisugune millega te praegu rääkisite saalist, et siis siis laps, kui te aru ei saa või ei kuule, siis praegu rääkisin, sa pead kordama seda et kõik oleks tema puhul ja kõik ma olen, ma olen selles mõttes ma olen avatud, et ma ei saa öelda, et mul oleks olnud mingi ihu lavastaja, aga mul on olemas väga sümpaatsed koostööd väga paljude lavastajatega, Ingomar Vihmar igasele külalisega, Lembit Petersoni ka nii kunagi ammu-ammu minu esimene üliõpilaspõlves tehtud kodo, kus mul oli ikkagi väga väike suts küll aga nüüd Systartif ja nii, et mul on päris toredaid koostöid ka. Mõlema toom Berg näiteks. No siis Arkaadia lavastus, Jaanus Rohumaa. See ka õigus, muidugi noh, ma olen peale ei tule kõik meelde, kronoloogiline järjestus on nagu ta on. Arkaadia muidugi, see oli väga oluline ja seal on see lavastus ongi, et ma Stoppardi puhul mõtlen, et tema, see näitemängude kirjutamine, ta võtab ühe ajaloolise asja ja siis põimib sinna ümber fantaasia, et see on ka see kirjandus, mida ma kõige parema meelega üldse loen. Näiteks selline kirjanik on Robert Harris, kes on kirjutanud Favelanud selle mis on, mis on sellest, kui teine maailmasõda oleks lõppenud teise poole võiduga selline fantaasiat, mis, mis võiks juhtuda. Ja need sellelaadsed tükid tegelikult algusest peale, et kui me lapsepõlves kõik lugesime seiklusjutte maalt ja merelt, siis nad kõik on ju mingid fantaasiad. Ajalooliste sündmuste pealt. Päriselt nii ei ole, ma naudin praegu seda history Chaneli kanalit vaadates erinevaid versioone, nii Henry, kaheksanda kui Elizabeth, esimesel mida tuleb tõesti naeruväärsustest kuni väga heade variantideni välja ja siis Egiptuse või isegi isegi Jeesus Kristuse käikudest, et seda on mul on see kõik väga huvitav, Need tõlgendused, noh, ma ei, ei taha mitte kedagi hukka mõista, aga kedagi ka mitte absoluutse tõena võtta, nii et see aga see ajalooga pool vabalt ümberkäimine. Et see on mul mind võlunud, see on Tom Stoppardi puhul on võlu, pannes sinna juurde veel selle filmi armunud seisma või mis on fantaasia justkui ei eksi ajaloo vastu, aga justkui ei ole päris kase. Nii et sellelaadne kirjandus, jah, mulle väga meeldib. Hetkeks veel Mati Undi juurde tagasi tulles ühe intervjuu järel ta ütles mulle niisuguse lause, et kui ma lavastasin prod veel sama palju, kui ma lavastan Eestis, siis ma oleksin miljonär. Kas Eesti teatriinimesed tunnevad tunnustusest puudust? Ütleme sellest, kuidas me nüüd ütleme, rahaline tunnustus on kindlasti puudu Selles osas ei ole meil kunst, kultuur ei ole üldse väga kõrgelt väärtustatud, et meie palgad, töötasud on väikesed. Noh, me oleme ise ka muidugi väikesed, selles mõttes, et seda raha peab kuskilt koguma selleks, et, et maksta, aga mis puudutab muus osas tunnustust, siis tegelikult ei, ma arvan, et ei ole see moraalne pool või see, et mis auhindasid on võimalik saada ja kuidas keegi tuleb, kiidaksin, patsutab kolleegid ütlevad ikka enamasti hästi. Ma ei usu, et selles osas on puudu, aga inimene on ju see, et tal ei ole kunagi piisavalt ükskõik missugust palka. Me võiksime pakkuda kasvõi 10000, ühel hetkel öeldakse vähe. Kui isegi loeme Hollywoodi näidet, öeldakse oi, mulle pakuti, teinud 18, aga eelmine kord 20 miljonit, siis ma ei võtnud, sest et seal on liiga odav. Ehk inimesed harjuvad mingisuguste asjadega väga ära ja seda järgmist tõusu ei tule, me ei märka. Ja sageli ei märka, et tegelikult vaikselt on. Tunnustust on sama palju ennegi oli ainult et ei ole lihtsalt juurde tulla. Ma ei arva, et seda, seda nii-öelda moraalselt või verbaalselt tunnustust vähe oleks, seda vist mitte. Aga jah ei elarikkalt. Aga kui me mõtleme niisuguse asja peale nagu ennevanasti oli. Kui Kaarel Irdi lovi Ants Lauter oli juubel, siis lavale pääsemist ootas tohutu pikk järjekord, õnnitlejaid, graafilised lehed ja lillekorvid käes. Me oleme sellest ammu loobunud. Kas näitleja igatseks niisugust asja? Ma ei tea, kui minu käest otse küsida, siis mitte, ma ei ole üldse suur sünnipäevade pidaja, et kui ma olin oma 50. pidanud ära, kus ta siis järjekorda ei olnud, aga oli päris palju laval õnnitlejaid siis ma ülejäänutest olen loobunud, sellepärast et noh, kõik korras, see on tehtud nii, et see nüüd ära olnud. Üldse ma olen hakanud mõtlema, et kas need nullid viied on siis nii tähtsad, et mõnel on hoopis olulisem seitse korda seitse või tosin. Millegipärast oleme kokku leppinud, et kui null lõpus, et siis on midagi väga pidulikku, et aeg mingisuguseid kokkuvõtteid teha, aga tegelikult see ei, ei pruugi nii olla. Ma usun, et mõne üksiku inimese õnnesoov või tunnustus on näiteks isegi olulisem kui niisugune paraad kus otsitakse sõnu ja eestlaste kohta öeldakse, et, et matustel saad kuulda, kui hea inimene ta oli, et sinnamaani ei ole, keegi ei tahtnud seda kuidagi teha. Võib-olla see on meil loomuses sees. Kaja loodimisel on näitleja, lavastaja, lavavõitluse koreograaf Rein Oja. Te olete enda kohta öelnud, et teie isa oli arhitekt, jääte ise tahtsite nooruses arhite tekstiks saada, aga sõber kutsus teid kaasa lavakunstikateedri sisseastumiskatsetele. Teie läksite ja saite mõlemad sisse. Miks te jätsite nii olulise asja, kui on elukutsevalik ja elukäigu-le aluse panemine, miks te jätsite selle juhuse hooleks? Üks, mis mõjutas, on kindlasti see, et, et on hirm vene sõjaväe ees, lavakunstikooli toimusid vastuvõtud varem kui teistesse kõrgkoolidesse. Ja ma läksin tõepoolest, ütleme, et sõbraga koos ja üks paralleelklassist, üks poiss tuli ka kaasa. Ja siis, kui me kohale jõudsime, siis sõber ei tulnudki üldse sinna sisseastumiseksamitele ja mina ja siis paralleelklassi poiss Martin. Meie saime kahekesi, siis tema loobus viimasel hetkel, nii et ei hakanud proovima. See legend, läksin sõbraga kaasa, mina sain sisse ka sõber ei saanud siis peaaegu et minu puhul kehtib, ainult ehtis proovinudki. Ja siis, kui ma sisse sain, siis ma mõtlesin, et ühes kohas kindlalt sees, et nüüd on vähemalt mingiks ajaks on see Vene sõjavägi eemale lükatud. Ja siis sinna ta jäi, aga arhitektiks tahtsin saada, mu isa oli jah, see ja isa isegi õpetas mind, kuidas teha ebapidin. Tol ajal oli see ERKIs sissesaamine, olid kõik need ettevalmistuskursused ja kõik niisugused asjad pidi läbi tegema. Noh, eks ma laisk olin, ei viitsinud ka väga ja kõik see huvi on, on ju alati nii, et huvi on, aga teha ei viitsi. Ja ettevalmistust ei viitsinud teha, ehk siis sellepärast ei ole saatus selline, aga ma siiamaani mõtlen selle peale aeg-ajalt, et. Mulle mulle meeldib planeerida ja ma olen ikkagi Ühe suvemaja ka peaaegu et ise ära renoveerida, see midagi on, isa aitasime me vennaga mõlemad. Aga see ruumiline mõtlemine, see on teile omane olnud kogu elu? Vist on mis, mis kolmemõõtmeline jah, võib-olla neljamõõtmeline nakk kolme. Neljas oleks siis nii-öelda sügavus. Kui te näiteks käite ringi kas oma kodulinnas või kusagil mujal maailmas, vaatate, kuidas hooned on omavahel kas dialoogis või Ja ma vaatan küll selle pilguga, kuigi ma ei saa öelda, et domineerib mul selles nägemises, ma lähen. Kunagi tegin päris hästi orienteerumist kaardiga, ma käisin neljapäevakutel koolipõlves ja siis kaarti jagan ja siis see ruum hakkab mulle natuke nagu kaardist. Scart muutub mulle ka kolmemõõtmeliseks selles mõttes, et ma neid puid, mis sinna joonistatud, näen, siin vaimusilmas näen neid nagu päriselt, et see on küll, aga ma arvan jah, et minu arhitektuuriline mõtlemine on pigem plaanikeskne. Et kuskil on mingi plaan maha joonistatud ja sealt ma kujutan ette neid, kuidas nad sealt kerkivad selle paberi või selle, ütleme see kahemõõtmelise joone pealt, kuidas nad kerkivad kolmemõõtmeliseks. Aga see neljas mõõde on hea, huvitav mõte, sellepärast et ma olen mõelnud, et see on see asi, mida inimesed ei suuda mõelda silmadega, nad määratlevad ennast kolmemõõtmelise, eks ole, määratlevad kes on laius, kõrgus, pikkus kõik. Aga on olemas veel niisugune asi, nagu on sügavus, mis ei tähenda mitte mere sügavust või suits, on see mingi sisemine mille puhul vist võiks öelda, et hiinlased, jaapanlased ütlevad selle kohta chi, noh, mingi asi, mis on sul olemus, vot see on see, mida me mõõta ei oska kahjuks, aga mis on kindlasti kuskil kirjas seal mingi miks üks inimene täidab ruumi oma olemusega ja teine ei täida? Miks on mõne inimese aura on tunduvalt laiem, suurem, mõnel tunduvalt väiksem. Miks see nii on, seda ei saa mõõta. Aga see võib olla ka teiseldud, et ma astun ruumi ja võtan palju. Ja mahuliselt kindlasti see võib ka sedapidi olla, ainult üks saab sellega hakkama, teen, ei saa sellega hakkama ja ega ei olegi see, et, et üks on hea, teine on halb, vaid miks on see mõnikord nii. Aga miks on see mõnikord ka nii, et kes ei võta ja ta täidab ruumi ära? Ma ei tea, miks see on nii mõnigi justkui ei tee mitte midagi. Ei ütle kõva tere, ruum täis. Vaid taastub ja kõik nägid, tuli, kuigi ta võib olla, hiilis. See on see Ants Eskola fenomen, et justkui ei tee midagi ja on. Jah, see ongi see, see ongi seks. Teid on korduvalt valitud filmi, mis te ise arvate, mille põhjal? Ei ütleks, et korduvalt jälle filmides mänginud, mitte ühtegi peaosa. Ma olen olnud filmides päriselt kõrvalosa ühes filmis on peaosas oli Soome filmis Ameerika unelm kus mingi eesti paistaks Soome autot ostma. Ainus kord, kus ma olen filmis mänginud peaosa, ülejäänud on läbivad kõrvalosad, aga mind on kutsutud, palju, ma olen tegelikult. Olen ka ära öelnud. Praegusel ajal on naljakas, et mingi Soome Rootsi pakkumisi on, ma ei ole saanud nüüd kõik sugugi mitte vastu võtta ega ja nüüd koroonaga seoses on muidugi need ka vähemaks jäänud. Aga viimane aasta juhtus lihtsalt nii, et need filmid, mis ma olin nagu teinud, need tulid nagu ühel ajal nagu välja. Et sellepärast jääb selline mulje, et noh, et ma olen korduvalt filmi kutsutud tegelikult vist päris, või Tõnu Kark ja Lembit Ulfsak ja isegi Juhan Ulfsaki, et nemad on ikkagi filminäitlejad, mina ei ole. Teid on kutsutud Soome filmi soomlast mängima, jutt on siis marja parata? Sest see oli naljakas jah, seal ma olin kohe üllatunud, et huvitav, et mis see nüüd on, et ma mäletan, mul oli see keeletreener ja just nimelt treenerit, ta õpetas mind seda soome hääldus tegema ja müüks. Päris nii lihtne ei olnudki, et ma arvasin küll, et ta on lihtsam. Seal ma sain sellest keele iseärasustest aru, et nad on ikkagi veidi erinevad. Ma alguses mõtlesin ta pärast räägib keegi peale mind seal, et noh, et see nii jääb. Aga nad ütlesid, ei, me ei leidnud sellist sellist häält. Millegipärast neil oli tarvis, et oleks sellise häälega inimene nagu mina. Et räägid ise kõik jäigi. Nii. Ja hiljem, kui Tallinnas oli meil esilinastus, siis ma isegi mingi sõna kohalik soomlane, vale öelda, aga viskas saatkonnast või keegi. Ma küsisin, et kuidas, noh, on vahe suur. Ta ütles, et on, et mina kuulen sellest, et ma olen Eestis kogu aeg olnud, mina kuulen välja. Aga soomlased ei kuule, sest neil on esiteks, Soomes on nii palju murrakuid, et noh, et on erinevad kohad. Olen täitsa kindel, et enamus soomlastest ei saa üldse aru, et ei räägi soome keelt. Tegelikult. Aga siiski, režissöör otsis teatavat tüpaaži, mida ta teis leidis? Ju siis? Ju siis ja aga see on selles mõttes huvitav, et hääl ja isiksus kuuluvad kokku, sest et ma olen siiski väga palju tähele pannud elus seda, et inimene teeb suu lahti, diakõneleb häälega, mida ma ei oleks osanud temalt oodata. Ja võib-olla seal mõnikord küll nii, jah, mõnikord olen üllatunud. Kui sportlased rääkima hakkavad. Et tuleb suur mees, korvpalli see esimest korda teeb suu lahti, ta hääl on kuskil hästi kõrgel. Suurel mehel on nii kõrge hääl ja mõistan, võib-olla see on seotud just nimelt selle elukutsega, et kui kogu muu maht läheb selle peale, et võhma peale, siis see hääl saabki olla seal pisikesel üleval, sest et seda ei ole vaja. Ma olen ka üllatunud olnud, täitsa nagu ei lähe inimesega kokku. Esimene, aga hiljem harjus ära, et, et siis. Aga ta ei ole ise suutnud, läheme nüüd tagasi filmi ja telejuurde ei suutnud vastu panna kiusatusele lavastada, et teil midagi siiski seal portfellis on. Midagi seal portfellis on, aga ma pean ütlema, et lavastajana ma olen suhteliselt kehva kuna ma mõtlen ikkagi väga palju näitlejana. Ma võin näitejuhi tööd teha küll, aga see vormiline pool jah, nüüd läheb lahku sellest, et enne rääkisime arhitektist vormilist poolt ja ma ei tea mida iganes, et võib-olla mu lavakujundaja oleksin varem. Aga see mingi terviknägemise oskus mul ilmselt puudub, sest et ma kuidagi ei, Nende lavastustega, mis ma teinud olen, ma nüüd päris tippu pole kunagi jõudnud. See rohkem ei kutsu ka lavastaja ei see päris nii ei ole, eks see läheb jälle meelest ära ja siis siin mingisugune niisugune samm on, et praegu on ikka päris pikad sammud, et kui ma olen lavastusi proovinud, et seal on ikka suur vahe, on sees eelmisest lavastusest viimaralise kontrabass minema, draamas tegin, et see oli noh, tegelikult Guido Kanguri idee ja, ja mind jubedalt köitis mõte, et noh, et tehase elava muusikaga ja siis sealt. Ta on dialoog, mitte monoloog, et see nagu see idee nagu ehitised, ma sellepärast läksin neile appi, et põhimõtteliselt võiks öelda ikkagi, et see on Guido Kanguri jaamingo rajandi tehtud, mina suunasin neid tasapisi seal kõiges. Aga päris ja ma ei pea ennast lavastajaks. Kui veel korraks filmimaailmale tagasi mõelda, kas meenub mõni niisugune film paljude nähtute hulgast, mis on teile kuidagi eriti tähenduslik olnud või aidanud teil iseennast paremini mõista? Ei, mul on. Ma arvan, et neid asju, mille üle ma mõtlen, ma olen jäänud, on, on üldiselt päris palju, aga sellist, et ma ütlen vot just nimelt see või see muutis mind või muutis minu maailma, et mul ei ole, mul ei ole sellist sellist ei filmi, ei sellist teatrietendust, ei sellist raamatut, aga mul on meeldinud päris paljud, ma olen, noh, ilmselt on see see, et mingisugused detailid tulevad paljudest asjadest, kuidas keegi mängib või kuidas keegi on, et. Ma saan öelda seda, et mingi nii-öelda tundliku seas ma võisin olla 10 11 aastat vana, kui ma nägin draamateatrist Ilmar tammuri lavastatud Fausti. Ja siis ma mäletan, et ma olin väga, väga lummatud sellest hiljem kuulsin, et see tükk või suhteliselt maa tehtud see kriitika ja publik, seda eriti vastuvõtt minu jaoks oli täielik ime. Siis oli film laval ja noh, praegu me räägime video. Nõus, asi ma mäletan, ma nägin vist esimest korda elus Ita everyt selles Margareta rollis, ta tuligi filmis hõljuvana, siis päriselt lavale ja mul ime ime ime juures, et võib-olla on, sealt on tõuge, et ma üldse lavakunstikooli läksin. Alimist 10 11 aastat, ma usun, et see on 60.-te keskel. Mati Klooren mängis Haust Just ja Kaarel Karm mängisime festoffelast. Et see oli mul jah, need nii-öelda nooruse. Ja tegelikult ka ka noorsooteatri Hamlet tookord, kuigi noh ta oli niisugune teistmoodi ekspressiivne, kuidagi selline teater, mida võiks niisugune tunne, et sellisteks praegu teha oli noh, et, et see, kus Ants Eskola mängis mängis Hamletit ja nii on aga tõuge, kus ma lavakunstikooli proovima läksin või et ma ikkagi tükk aega kõhklesin, kas minna või mitte, sellepärast et ma tõepoolest viimase hetke otsus tegelikult inimesena olenegi üpris palju olen see, et ma olen valmis väljakutseteks, aga ma ei tee pikki plaane. Kuigi võiks olla ju teisiti, et planeeri, kuidas see kuulus lause on, planeeri, nagu sa elaksid igavesti ega tegutse nagu sa sureksid homme, eks ole. Mul on see, et ma olen nagu valmisolek on, kõik, ütleme see on, minu jaoks on see hammeti lause, ma olen valmis paljusid asju proovima kohe läbimõtlemata, sageli isegi praeguses vanuses. Aga kas sinna lavakunstikooli seal ma kõhklesin kaua, et kas minna või mitte. Aga siis, kui see suveunenägu oli, mis oli selle, mis ta nüüd kuues lend, jah, kus Lauri Nebel mängis pakki siis ma käisin seda vaatamas ja sealt sain tõuke, jah. Vaatasin, kuidas Lauri seda tegi, kui füüsiliselt, kui mõnusalt ma olin teinud, sellel ajal päris kaua sportvõimlemist, mõtlesin, oi ma tahaks ka seda proovida teha neid asju. Ja natuke aega hiljem läksime ravima. Nii et mingid tõuked on samal ajal ma ei saa öelda, et need on need lavastused, mis on jäänud minu ning imede koha peale, vaid nad on mingisugused tõuke andjad. Ilmselt on mingisugused asjad, mis on pannud mind mõtlema, et võiks minna kuskile. Kui me räägime nüüd teie järeltulevast põlvest Rein Oja, siis õpingud on nad mõlemad pojad viinud Suurbritanniasse. Kui me mõtleme selle peale, et te olete raadioteatri jaoks lugenud William Shakespeare'i sonett muuhulgas ka inglise keeles ja kui te olete rääkinud siingi intervjuus, et Tom Stoppard on teil olnud oluline siis kas see on niisugune teadlik valik, et brittide elustiil ja kultuur ja teater on teie kodus olnud tähtsal kohal? Ei, aga see on mingi ei, meil ei ole seda toonitatud kunagi, aga ma õppisin seitsmendas keskkoolis, mis on praegu inglise kolledžisse, kus õppisid ka mõlemad minu pojad keskkooli. See seitsme huvi ilmselt tekkis kooli ajal, ma julgen öelda, et ma olen eksperdi fänn. Ma näen kuskil riiulis kolades, raamatukogus muuseumis mingi eksperdi, mingisugune raamat, mida ma pole näinud, siis võtan ta kätte lehitseda. Ei, ma ei ole mitte selline fänn, et ma iga võimaluse saan kätte, seda praegu näiteks hiljuti lugesin läbi raamatueksperdi kood mis on tõlgitud eesti keelde Fellouza nautor. Siis ma temast ei olnud enne midagi kuulnud. Aga see on jälle üks tore legend, et kas mitte Francis peikan, kes võib-olla on Elizabeth esimehe sobiga, haipoeg ei ole mitte kirjutanud kõiki Sekspedi teoseid ja kas ta ei ole nendesse tekstidesse kirjutanud sisse kodeeritud sõnumeid, et anda mõista, et ta on väga lähedalt seotud Elizabethiga? No midaiganes, puhas fantaasia, mitte midagi tõsiseltvõetavat, ma loen selle läbi. Et kui räägitakse britis naljakas on jah, see, et isegi šoti terjeri muretsesime enne, kui mu poeg Šotimaal elama läks. Nii et see ei olnud mitte poja mõjul, vaid see toimus enne. Miks see nii on, ma ei oska, vot seda ma peaksin pikem analüüs tulema selle koha pealt, aga ma ennast analüüsida, ma ei oska, selle tõttu ma ei tea, miks see nii on. Aga Mu seitsme lugemine hakkas ju ka peale kuningate lugudest ennem kui ma jõudsin tragöödiat ja komöödiat, eni komöödiat, mis noh, eksperdi puhul ei ole nüüd kõige-kõige paremad, on, on, on paremaid komöödiaid, kui tema kirjutanud on, aga need tragöödiad ja kuningate lood on ikkagi väga head. Ja sealt leiab kõik ka praegusesse aega. Aga mitte ainult, olen ka Christopher Marlowe lugenud, mis on päris huvitav ja ka seda jõhkardid Uuebsterit, kes sest kui te mäletate seda filmi, see väike poiss, kes nõudis väga verist lahendust armunud seisundisse. Et see on päriselt olemas olnud selline kirjanik ja ta on tõesti kirjanik. Ta ei ole muidugi nii hea. Aga Christopher, Marlon täitsa võrreldav känfarberi Shakespeari singli lind, sätvad, olete käinud? Jah, olen mis muljed? Pisike, väike linnake. Mulle mõjus ta nagu mingi ütleme Tartus mingi väikelinnaosa, noh et mitte täiesti, see kõik oli nii väike, ma käisin sealses selles kunagises teatis ka klubi, mis on taastatud mingil määral peale Londoni need linnad, kus ma olen käinud kakembrits, kus mu vanem poeg õppis, et noh, et nad mõjuvad kõiki nagu natuke nagu ülikooli Likud linnad. See on mingisugune campus, mille ümber on siis võib-olla tekkinud linn, võib-olla mitte. Oxford on isegi rohkem linn, Ragemblisson puhas ülikoolikeskus. Ja see sätvad mõjus ka nii, kuigi seal sellist kuulsat ülikooli ei ole, aga ta mõjus. Ei oska öelda. Pärnu Tartu moodi väitlemine. Vaataks paarkümmend aastat ettepoole ka, mida te tahate veel tingimata selles elus elada? Et see nüüd avastan jälle uuesti sellele küsimusele, et ma olen väljakutseteks valmis, et ma ei tee pikki plaane, mida ma tahan veel elus ära teha. Ma tõesti ei, ei mõtle nii põhjalikult, ma kindlasti väga tahan, et teatril hästi läheks edasi, et ta Eestis, nii nagu ta on olnud väga oluline, olulisem kui väga paljudele teistele rahvastele. Et ta selleks jääks. Sest teatri fenomen on ikkagi minu jaoks palju suurem ja olulisem kui ükskõik mis teise ala oma. Sest et sellest ma juba rääkisin, eks filmis ütleme raamatu lugemisel maalide vaatamisel ei ole seda kohtumist kahe inimese vahel, seal on alati, vahel on mingisugune juba sein on mingil määral vahel ainuke koht, kus võiks rääkida kontserdi puhul, et noh, et siin on nagu see vahekontserdi puhul on sageli, nii et inimestel on see soov, et kui nad saali tulevad, nad tahavad kogu aeg saada sedasama vana, kuule, laula mulle seda laulu uuesti või mängige mulle seda kuulsat pala, ma tahaksin minna Beethoveni kontserdile või nii, siis teadis, ei ole päris nii, teatis tullakse väga meelsasti vaatama seda uut, mida veel ei ole kunagi nähtud, et see kohtumine tekiksid. Et selles mõttes on ta nagu väga eriline koht ja teiseks ta reageerib paljudele asjadele tunduvalt kiiremini kui raamatu kirjutamine või filmiprotsess, eks ole, mis on tunduvalt aeglasemalt, teatris on võimalik reageerida asjadele palju rutem. See on niuke üldine vaade, mis on, aga kui ma üldse mõtlen, siis ma väga tahan, et mu lastel endiselt edasi ju väga hästi läheks. Praegu üks on Ameerikas, teine tuli Eestisse tagasi. Ta töötab siiamaani briti jaoks, aga noh, nüüd on kaugtöö kõik. Ta on õnnelik, et siin olla, sest et seal on kõik nii kinni, et ta seal niikuinii kellegagi kokku ei saaks. Ma ei tea, kas seekord on, on siiamaani sama moodi, et ta ei, ei tohi rohkem kui tunniks ajaks õue minna kuni poeni. Et seal on ikkagi piirangud, on päris karmid. Nii et siin on palju vabam olla praegusel ajal kas maailm tuleb sellest välja ja mina arvan, et tuleb ja hullematest asjadest on see maailm välja tulnud nagu katkust ja rõugetest ja tuberkuloosi-ist. Ma olen täitsa kindel, et tuleb veel kogemusi või millega inimkond kõigega hakkama saanud, siis vaatame tagasi, et kõik on olemas, kõik on võimalik. Ma arvan, et tuleb, selles mõttes on, on praegu ju hästi, et kuna osa tööd teatrijuhina vähemalt osa tööd saan ma teha kaugtööna ja ja ei pea kogu aeg kohal olema. Ma kuulen ka seda, et see sunnitud paus on pannud nii paljud inimesed mõtlema ju tegelikult selle peale, et mis on elus oluline, mis ebaoluline. Et seda aega ju vahepeal, kui sa rakkes oled, siis ei ole. Siis saad aru, et missugune nauding on noh, näiteks reedaga lihtsalt pikalt-pikalt jalutada ja rääkida ükskõik millest raamatutest kuni ühiskonna niikuinii sellega justkui kui 40 aastat poleks rääkinud, oled küll. Aga nii jah, aega lähedaste jaoks võib-olla rohkem, muidu see eestlane ja see on ju ma ei ole mingi erand, aga kuidagi peaks ka tööle minema. Aga kui saaks sellisest mõtlemisest lahti ja võtta nii, Fred Jüssi, see mõjutamine natukene eeskujuks endale mõnikord vähemalt siis on võõras, kuigi samas, mis inglise eestlane ütleb näitleja, noh nagu näitaks midagi või teeks niimoodi inglastele Äkt aktsa tegutseja. Tuleb teha midagi kogu aeg, ka ei pea ilmtingimata olema see, mida me nimetame tööks. Intervjuu lõpuks, ma annan teile kaasa mõttetera üle, ma olen Voldemar Panso pärandist välja kirjutanud. Tehke palju, kuniks elate. Sest väga kaua aega saab olla surnud. Jah see küll minu jaoks ka, et silmad lahti, väljakutseid on igal pool. Aga selleks ei pea kogu aeg askeldama, et neid välgatasid, tabada, selleks on vaja aeg-ajalt mitte midagi teha. Aitäh Rein Oja väga huvitava intervjuu eest, aitäh, et leidsite aega tulla. Hästi, palju edu teile edaspidiseks. Teile ka ja aitäh, et kutsusite ja ma ei tea küll, mida uut vaba maailma mõttekojale lisasin. Saatejuht oli Kaja Kärner ja uue saatekülalisega. Kohtume nädala pärast kuulmiseni.