Oma tuulise ranna esimeses osas te tsiteerisite üsna pikalt Tolstoi romaani ülestõusmine. Kriitika on märkinud, et neljandas osas on see seos Tolstoi loominguga veelgi sügavam millest see on ajendatud. Mu lähenemine Tolstoile on kogu aeg süvenenud ja seejuures on ta olnud väga keerukas. Võib-olla selle keerukuse iseloomustamiseks oleks hea, kui ma jällegi tsiteeriksin Tolstoid. Nimelt ütleb Tolstoi oma mälestustes, mida ta kirjutas vanuigijärgmist. Just oma nooruse ja oma lapsepõlve kohta. Kas mitte siis ei omandanud ma kõik selle mille varal ma nüüd elan ja kas ma ei omandanud nii palju nii kiiresti, et ma kogu oma hilisema elu kestel ühte sajandikugi osa sellest ei omandanud. Viie aastasest lapsest minuni on ainult üks samm vast sündimust, viie aastaseni on aga kohutav vahemaa. See Tolstoi seisukoht ei olnud tema eluajal nii väga tuttav. Praegu on aga see eriti sügavpsühholoogide poolt omaks võetud ja arstid kinnitavad seda üha rohkem. Arstid ja psühholoogid. Ma võiksin ütelda, et mina panen sellesama tsitaadi oma Kuldse värava, kui tuleb uustrükk motoks. Aga oma elukohta või nii-öelda, et, et mitte ainult ühest kuni viienda eluaastani, vaid kogu inimese noorpõlv eriti lapseiga ja ka poisiga on kogu inimese elus ääretult oluline. Ja minu elus selle poolest, et meil kodus oli suhteliselt vähe raamatuid. Ema kambris oli üks väike nurgakene, kus oli eht kümmekond nõndanimetatud juturaamatut millede hulka kuulusid Liivi raamatut. Ema väga armastas kohe Liivi jälitada luuletusi ja ka lihtsaid jutustusi. Isale meeldisid Vilde, Mahtra sõda, teised nende raamatud. Peamiselt olid need eesti autorite omad. Aga kui jutt läks Tolstoile, siis isa kunagi ei jätnud. Ma ei nimeta krahv Lev Tolstoi. Ja meil ei olnud kodus mitte ainukest selle krahvi raamatud. Isa ei seletanud seda, miks pärast see niiviisi oli, ta oli küll kraavist kuulnud. Aga ta oli võtnud osa ka Josiima merelahingust. Ja tal oli üldse kahtlus kõige selle suhtes, mis tuli suurtelt aladelt, olgu ta siis keiser, vürst või krahv, parun või nii edasi. Hiljem, aga kui mina hakkasin kirjandusega lähemalt kokku puutuma, hakkasin ise kirjutama. Jäi mulle Tolstoi ette nagu määratu mägi. Millest oli võimatu ümber minna mida tuli lihtsalt läbi puurida, läbi lugeda. Ja, ja seetõttu. Ja seda ma isegi praegus veel teen. Et sellest mürast õieti aru saada, köiki, seda võiks öelda, maandus rikkust, mis selles leidub. Et seda taibata, seda kogeda. Ma arvan, et ma õpin temalt nii kaua kauguma elan. See on tema ääretu ausus. See on lihtsus. Ta ütleb, et kunstis on päämiselt ta päämiselt isegi kõik lihtsus. Keerukusest lahti saamine. Tõdi, mida ta taotleb? Tõde, mille poole ta püüdleb ja eriti on, on mind vapustama tema isiklikus elus. See põgenemine kodus sellest aadlipesast, sellest ümbrusest, nendest perekondlikust, seisuslikest suhetest, millest elab, see on õieti ju vanamehe titaanlik pingutus, lõpeks sellest lahti saada ja lõpeks tõeliselt läheneda sellele. Talupojale sellele lihtrahvale, kellest ta püüab nii hästi kirjutada Nii et see kangelaslik kangelaslikkus õieti mind vapustab, hiljuti ma lugesin läbi Stefan Zweigi näidendi. Ma polnud seda varem lugenud. Stan kirjutada, kirjutanud just sellest lahkumisest. Tolstoi on ju väga palju kirjutatud kosest lahkumisest kodust on väga palju kirjutatud. Ja ma ei oska nüüd öelda, kui ma tahaksin, püüaksin selle poole, et samasuguse Tolstoiliku siirusega ja põhjalikkusega ja sügavusega läheneda sellele Tolstoi põgenemisel ta kodust, millest oli tingitud kas ainult armastusest selle lihtrahva vastu, kellele ta pühendas, nii palju lapsi ta koolitas? Ma arvan, et vahest ehk küll, aga ma arvan ka, et hirmust Sest tema kui üks kõige selgema pilgulisem aadlik krahvide hulgast parim krahv tajus ka seda selgesti tulevasi sündmusi mis resid Venemaa, et tabada, mis teda tabas, äkki. Hirm selle eest mis oli tulemas. Just. See hirm oligi vahest see, mis teda sundis kodust põgenema. Ta ei tahtnud jagada oma aadliku aadliseisuse saatust ja püüdis-püüdis neid veenda. Tulge inimestele vastu taibata seda, mis te teete nendele. Ja ise andis ta selles Eskujat tõdenema oma seisust. Ta katsetas seda juba varem, kas 1008.-ks. Ja juba 10 aastat varem seda püüdis teada kirjavahetuses, täna on selle kirjutanud teised, seda kirjutanud aga köidikud juba lapsepõlves saadud köidikud oma seisuse, oma kodu, oma perekonna inimeste külge. Nüüd on siiski niivõrd tugevad, et olles tõesti surma eelda, suutes nüüd katkestada. Nii et teid köidab mitte ainult kirjaniku looming, vaid ka tema isiksus. Tema isiksused, eluna, kirjaniku isiksus ongi ta loomingus on paratamatult paratamatult seotud neid isaga üldse lahutada. Aga kui nüüd kõige üldisemalt tema loomingule läheneda mis on teile kõige suuremat mõju avaldanud? Mind on kõige rohkem haaranud vahest rohkem kui miski muu, kogu maailma kirjandus naernud tema ülestõusmise esimesed peatükid, eriti kohtust stseenid seal, kus need kohtuniku härrad istuvad oma nikerdatud kõrgetel leen toonidel. Kuidas nad, igaüks mõtlevad oma mõtteid, kuidas nad üldsegi kohtualusest kõrvale vaatavad, või kui nad kohtualust vaatavad, siis nad vaatavad ainult Maslova ästiku, Meraid rindu, nendel on Maslova nende mõtetes rohkem naudingu objektiks. Kui inimeses, kelle saatusele otsustada siis kuid mis Mašova ise mõtleb, siis mõtlevad teised? See ei ole, see ei ole enam tavaline kirjandus, see on, seda võiks võrrelda Beethoveni sümfoonia ka. Kuigi Tolstoi ise Beethovenit hästi ei suhtunud. Aga, aga mis saame meie sellesse parata, et mina näiteks teda teda aastast ei peeta, meil kasvõi üheksanda sümfoonia ka võrdlen neid esimesi peatükke, ma ei ole küll millestki nii olnud haaratud kui näiteks tema tema ülestõusmisesimestest peatükkidest. Ühesõnaga, ilmselt peegeldub selles teie jaoks kõige rohkem tema nii-öelda inimhinge dialektika. Aitäh ja see laiahaardelisus, seal on kõik pillid koos loometina kõlavat üheaegselt. Vaata seda, son. Ühtainust, riiulit viiulikontserti kuulda on ju, on ju hea ja mõnus, aga kõiki pille korraga niiviisi vastuoluliselt ja siiski samuti ühest ühteteist lõikuvalt kuulda, see, see on vapustav. Tolstoi on ise ütelnud suurte kirjanike kohta, et nende loomingut üldiselt tuntakse üsna põhjalikult, aga tegelikult tasuks tunda ainult paari teost. Mis te arvate Tolstoi loomingu kohta, kui neid rakendada seda mõtet? Tolstoi on niivõrd Haus ja niivõrd areneb oma loomingus. Tolstoid. Ma lugesin seda nüüd just uuesti üle, sellepärast et mul paluti paar artiklit. Ja ikka teda lugesin suure mõnuga ja kõik, mis ta kirjutanud mitte ainult, ütleme seda rahu, mitte ainult Anna Karenina mitte ainult ülestõusmist, vaid kogu tema looming on haarav. Muidugi, kõik ei ole üheväärtuslik. See on ju selge. Ja see vaev, mis ta näiteks näib. Mitte näidvaid, mis ta on pannud oma teoste viimistamisele. Ka see selle vaeva taga on ka kirjanike ausus, et ikkagi täpselt ja õieti välja öelda seda, mis sa tahad. Isegi mõne jutustuse kaks lõppu mis on mõlemad ära toodud, see kõik näitab seda, kui tõsiselt tema suhtlus oma oma töösse. Aga muidugi ka mitte ainult üheksa, vaid selles Ja nautida Tolstoi-le, kui ma ütlesin, et Tolstoi on nagu suur mägi, millest ei saa mööda minna mille, millele tuleb läbi puurida, aga Tolstoi on ka hea tema tema kogu loomingu loomingut haarata, selle mäe tippu tõusta. Ja nagu Bayern ütles, et kõrged mäed on mulle üks tundmus või aimu täis Ardumi fiiling on niiviisi, ma ei tea, kuidas täpselt eestlase käest tõlkida. Niisamuti võib ütelda, et Tolstoi annab niisuguse suure Tolstoi-le tõustes sa saad suure elamusega suure üleva elamuse.