Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere ja imeilus pühapäev. Hea raadiokuulaja. Aitäh sulle, et kuulad rännusaadet, reispass. Mina olen Ivo Tšetõrkiniga ja meie külaline, sel nädalal on antropoloog, muusik multiinstrumentalist, aga eelkõige muinasjutuvestja Polina Tšerkassova kes kuulas meid eelmisel nädalal, siis teate, kus me pooleli jäime. Rändasime vilksamisi Türgis, vilksamisi Indias kuulasime lugusid, mida poliinal mängis meile siinsamas saates kandlega Limbaga, aga natukene tema audioraamatute pealt. Ja täna Läheme siis ehk veidikene loo jutustamise tehnikates, võib-olla natuke tumedamat tasse nootidesse, ma ei hakka siin pikemalt rohkem sissejuhatust tegema. Tere poliina dire. Kui me alustame tänast saadet, räägime lihtsalt lugude jutustamise eest ja selle asemel, et panna oma mõtteline nööpnõel maakaardil taas kord kuskile teisele poole, seitsme maa ja mere taha, äkki ärme tee seda? Sa ütlesid, et lugusid võib leida ka siis, kui kõndida oma kodust bussipeatuseni. Kuidas see käib? Ja mulle väga meeldib nii-öelda ja mõnikord ka minu käest küsitakse, aga sina oskad märgata, sina oskad lugusid jutustada, et kindlasti kindlasti sinu peres kõik õnnelikud kõik. Et, et sa jutustad lugusid, kogu aeg pajatasid lugusid ja kuidas võiks seda teha, et kuidas võiks seda õppida. Ja kõige lühemalt siis öeldes tavalist vastane, et et see on kõik märkamisi tähelepanu küsimus. Et kui ärkvel. Me oleme, kui hästi me paneme tähele erinevaid asju ja olukordi. Ja see võib-olla ongi selline huvitav seos nüüd siin jutu kestmise ja reisimise vahel, et näiteks kui me lähme reisile kuhugi näiteks mõnesse ilusasse kohta, kus me varem käinud siis me oleme kuidagi hästi kohal märkama, nii palju. Loomulikult pildistame ka väga palju. Ja kohe kuidagi tundub, et ma justkui elame, oleme nagu elus, võib-olla sellepärast inimestele meeldibki reisida, et nad tahavad ennast nagu elusana tunda oma rutiinist välja astuda kogeda midagi uut, mida ei ole varem kogenud. Ja siis inimene tunneb ennast Coheni energilise tooma, märkan, ma näen sind, kõik on nii põnev. Värvid on nii erksad ja vaata millised lõhna, et ma ei ole kunagi neid tundnud ja kõik need helid. Ja siis ma alati ei kaasneva moodi ka, sellepärast mulle väga meeldis Kariiside õnneks sellega oli seotud ka minu eriala antropoloogia. Ja siis alati, kui ma tulin koju, siis ma mõtlesin, et mis nüüd siis saab kas nüüd jängi nagu järgmist reisi ootama, aga nii ei saa ju elada, täitsa kogu aeg nagu ootad midagi. Aga mina ka siis rääkisin ühes loos minu esimeses heliraamatus audioraamatusse helisevad muinaslood, seal on üks lugu, mille nimi on, kes on muinasjutuvestja ja mis koosneb lühikestest novellidest ja tegelikult ma selles loos tahtsingi proovida aru saada, kes minust tõesti on ja ehk siis mida, mida mina teen, et mis tööd mina teen. Ja seal ma ka ei rääkinud sellest, et inimesed alati midagi vaatame, alati näed, terve nädal, ootame nädalavahetus kuu aega, ootame riigipühasid aasta kohtume suvepuhkust, ootame järgmist reisi ja minu küsimusele ja alati see, et aga kuidas nüüd teha nii, et me ei peaks. Niisiis ootame kogu aeg, et, et võiks nagu rohkem märgata ollagi päriselt siin ja tunda ennast sama hästi sama erksana, sama energiliselt nagu reisil. Aga siin kodumaal meil on ju, no rääkima, ma ei hakka nüüd rääkima sellest meie kodumaa väärtustest väärtused ja sellest me teame niigi ja mina ka alati tulin koju ja mina elan ka nagu Eestis, elan Tallinnas, kuigi on väga paljudes kohtades mujal ka elanud. Aga mina räägin, räägin, räägin sellest, et kuidas neid märgata ja kuidas siis ka siin ennast tunne sama hästi. Ja ühel hetkel mõista avastasin, kusjuures tänu minu tütrele mul on hästi väike tütar ja siis ta nagu paljudki lapsed ka, mida ma olen kuulnud ka teistelt inimestelt, et lapsed hästi tihti küsivad. Enne magamaminekut aga räägi mulle midagi ja on hea, kui võib-olla keegi mõni vanem loeb neile ka midagi raamatust. Hästi tore, kui kuid jutustate neile midagi, siis ma jutustasin ka ja kui nyyd Ta oli hästi väike, siis ma panin tähele, et talle ei meeldi isegi nii väga. Mõnikord neid, selliseid väga muinasjutulised lood olid kõige rohkem, ta tahtis teada, et, et kuidas minul on näiteks vahepeal läinud, kui mind ei olnud ja millega mina tegelen, näiteks kui mina olin mingit osa päevast ära kodust ära. Ja siis ma hakkasin talle jutustama sellest, kuidas ma sõitsin tööle ja alguses minu jutt, Ta oli hästi lühike mõned minutid, kuidas ma astusin uksest välja, jõudsin bussipeatusesse ja sealt kohe edasi vussi, siis sõitsingi kesklinna. Nii, ja siis ma tundsin, et ei ole üldse nagu rahul sellega. Ja järgmisel päeval ma proovisin teha sedasama teekonda ka palju tähelepanelikumad siis palju teadlikumalt ja ma hakkasin märkama ümberringi asju. Ja kui ma toll rääkisin jälle sellest, kuidas ma sõitsin, siis jutt oli juba pulli pikem ja kolmandal päeval veelgi pikem ja, ja siis näiteks nädala aja pärast ma võisin sellistest lühikesest teekonnast juba rääkida 20 minutit järjest, ainult nii, et ta tuli, põnev, ka selline huvitav. Ja ma tutvustasin talle siis minu teekonda siia seda elu, mis, mis, mis mind, mind seal ümbritses ka näiteks no millest me konkreetselt räägi näiteks sa võid minna hästi, kir kiirustades mööda mõnest näiteks olukorrast inimestest, keda sa näed, või siis näiteks sellest, kuidas kevadel varblased pesevad ennast porilombis. Aga sa võid märgata seda siis pärast jutustada seda noh, selle eest ja märgata, mis, mis suhted nendega araablastele omavahel on. Tegelikult ma tean, et selliseid harjumusi, selliseid harjutusi tehakse ka teatrikoolis, et kuigi mina ei ole kunagi näitlemist õppinud, kuigi minu vanemad töötavad teatris, nemad, näitlejad, aga mina jälle näitlemist õppinud. Aga siiski ma tean ja olen kuulnud, et tegelikult teatrikoolides küsitakse ka väga palju sellist märkamist. Antakse selliseid harjutusi, et mine, sõida kuhugi ja pane tähele inimesi nii et saaksid pärast neid karaktereid üle võtta nii-öelda ja mida tähelepanelikum sa oled, mida rohkem sa märkad erinevaid iseloomasid näiteks inimesi, olukordi, seda suurem on sinu pagas. Ma usun, nii näitlejana kui ka ju tõesti ei ole. Nii et. Ja mul on hästi palju lugusid, mida ma lihtsalt võtsingi pärast sellisest tavalisest teekonnast tööle. Imeline, et kui me eelmises saates mängi, mängi, mängisime muusikapala asemel, siis, siis muinaslugusid eesti keeles siis tegelikult sa lood kolmes keeles nii inglise, vene kui eesti keeles neid oma oma jutustusi. Kui me siinkohal nüüd mängiksime ette ühelt sinu plaadilt loo ja mängiksime inglisekeelse laulu, mis arvavad nii ja miks mitte, see on kolm minutit. Sois, vaata sellega mingi mingeid mõtte kaasa. Ja ma ikkagi natukene räägiksin paari sõnaga, sest tõesti ma, ma teen jutu pistmist kolmes keeles, et kõik need kolm keelde on minu jaoks hästi südamelähedased, ma väga armastan keeli ja väga meeldib otsida väljendeid, meigita, sarnaseid helindeid, vaadata, kuidas nad kõlavad erinevalt erinevates keeltes. Ja kusjuures jutuvestjad erinevates keeltes on ka väga erinev, et kuidagi lisandub selline eriline kultuurina karakter. Et see lugu, mida meie praegu siis laseme Sulle Eha raadio. Kuule raadio, kahe kuulaja on eesti keeles oleks õrnad mänguasjad ja see on minu teiselt audioraamat, teisest audioraamatust. Kui me suureks saame, sellised lood, mis räägivad küpsemisest ja täiskasvanud saamisest ja lapsepõlvest. Ja seal inglisekeelne nimi on siis refresh ainult Hois tegeleksin hästi ilusas muinastiks kaasaegne mõistujutt mis räägibki ühest vanast meistrist vanast käsitöömeistrist, mänguasjade meistrist, kes elasid väikses külas ja keda väga armastasid kõik jule lapsed. Nõnna. Ma ei teagi, kus meil on kohvikus või nüüd kus me siit edasi läheme. Millistes lugudes, millistes paikades me võiksime järgmisena kulgeda, mis sa arvad, kui ma ütleks, kuidagi mingit tahaks, kujutad ette ikkagi mingisugust jällegi mingit konkreetset kohta konkreetset lugu mõnda inimest, kes sulle mingisuguse loo andnud mõnel ajahetkel. On see siis. Ja ma just tahtsin öelda, Igaid, alustame algusest. Nagu Alice Imedemaal, mina usun, täitsa mina usun seda jah, täitsa siiralt usun seda, et me kõik oleme muinasjutuvestjad ja me kõik oleme jutt tõesti, et me kõik räägime lugusid kogu aeg ja tegelikult selle eest, et kuidas me räägime neid lugusid ja kellele ja millest sõltub väga palju, näiteks mul õnneks jällegi üks india muinasjutt, mis räägib sellest. See on hästi pikk May. Praegu üpris tervet lugu ei hakka jutustama, aga ühesõnaga selle mõte on selles, et ka õnneliku abielu saladus ja õnneliku kooselu saladus seisnebki lugude rääkimises mõningad, et kes, et kes suudab ilusasti lugusid rääkida ja täita neid sarnaseid pereõhtuid kodus uute lugudega ja rääkida tõesti kuuletagi 11 ja suhelda omavahel. Et sellel tavaliselt ongi selline pikk ja kauakestev, kestab abielu. Et siis tegelikult lugude jutustamine ja teiselt poolt Nende kuulamine inimeste vahel on hästi suure tähtsusega, et me samastame teise inimesega. Me mõistame teda paremini, ma igati väga soovitan kõigile ja alati tuletan kõikidele kuulajatele meelde, teie ka olete jutuvestjad. Et rääkige, rääkige oma lastega, rääkige oma lastele oma kaaslasele. Saage oma vanematega kokku, rääkige kuulegi nende lugusid ja küsige neilt, et nemad räägiksid teile midagi. Et sellises koosveetmise sellises ajas on hästi suur võlu ja väga suur potentsiaal suhete jaoks. Sina ütled, armastatakse ikka kõrvadega. Öeldakse kuule, aga tõmban nüüd siis selle helguse heebli nii-öelda skaala teise serva korra ja sina, kui sa käid esinemas ja jutustad muinasjutte, siis mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele, nagu ma eelmise saate alguses mainisin, et, et käib nii konverentsidel, motivatsiooni, koolitustel, mida kõike akadeemias. Et sa räägid paljuga sügavatest teemadest, suremisest näiteks sealhulgas. Ja see on hästi huvitav, et hästi tihti kusjuures kutsutakse, küsitakse rääkida natukene temaatilisi näiteks rääkida aga keerulisematel teemadel, mille, mille, mis on üldiselt on meie ühiskonnas tabuks ja paljudes ühiskondades, siis ma ei taha kuidagi eriti rõhutada, et väga paljudes ühiskondades on sellised teemad on olnud lõpuks et nendest ei räägita nii väga palju, ei või pere keskis ega ka avalikus ruumis on väga palju. Tihti ei kuule teatrites küll ilukirjanduses kindlasti ka kõik need kõige tähtsamad inimlikud teemad, mis on seotud meie eluga, meie eluga, viri elu kõige tähtsamad. Pöörn pöördekohtadega, et nendest väga tihti ei räägita, aga millegipärast just läbi lugude on ta oli lihtsam nende teemadega samastuda kuulata ja sellepärast kutsutakse jah, rääkida näiteks surma teemadel suremise teemadel tervise teemadel. Mõnikord kutsutakse andeks arstide juurde rääkima arstidele, tervisest. Ja nemad tahavad ka mõista seda, millega nemad tegelevad. Levinum lugu täis mina võimaldabki seda, mina räägin siis selliseid lugusid. Jah näen, et selles on ongi meie ühiskonna hetkeline seis, et siiski enamasti oleme selline sekulaarne ühiskond ja kus mõned teemad, mis olid, mis olid seotud inimeste vaimse tervisega paljudes ühiskondades, need on seotud kohe inimeste religiooniga ja nende usuga ei siis on neil palju otsesem seos nendega, et kui sul on mõni küsimus, siis sa lähedki preestri vibrahmani juurde või ja siis seal sa tead, kust seda abi küsida ja kui sul on küsimusi, mingeid muresid ja, ja see oli noh eriti kui sind vaevalt sellise teemad. Aga meil ühiskonnas no kuuse pöördlähed psühholoogi juurde. Ja jah, absoluutselt. Kuid ma olen, vaatan näiteks, et kui seitsmekümnendatel aastatel pall hakkas jälle üles ärkama, selline žanr nagu storytelling ehk siis jutuvest minema isegi ütlesin seda eesti keele päraselt Story selleni. Et siis umbes seitsmekümnendatel aastatel hakkas selle väga populaarseks muutuma nii Ameerikas kui ka Inglismaal, siis kohe teistes riikides, Euroopas nüüd jutuvõistlusele kui selline oli alati olemas, ehk siis pere keskis kogu aeg räägiti lugusid ka siis, kui inimesed ei tohtinud rääkida lugusid näiteks teatud ajaloolistel perioodidel. Aga, aga sellist ta jutu Westmise avalikke esinemisi ei toimunud kuni 70.-te aastateni. Ja nüüd ma vaatan, et minu meelest natukene võttiski sellise rolli, et oli vaja aidata toetada inimeste vaimses tervises ja taastada jällegi seda traditsioonilist jutu Westmist ja selle eesmärke, sest kui me vaatame ümberringi, siis kõik teevad juttu, esines täna kõik poliitikuid, köik. Turunduse inimesed, keik, logerid, Instagram, diktokkeri, Instagrami tähed, kõik tegelenud juttudest, mis ei käinud ja mis on kõige tähtsam see, et nemad kasutavad meie Tööriistu, ehk siis seda, mida arendasid jutuvestjad aastate tuhandete aastate jooksul. Need mehhanismid, kõik need tegurid, kõik need tööriistad on praegu kättesaadavad, sa võid saadavad, sa võid läbida koolituste nüüdsete jätkudes oma brändi siis teha talle sellise ilusa loo ümber, et kõik kohe taha seda osta. Ehk siis nende juttu vestlemise Tööriistad eesmärk on hästi muutunud, et nüüd enamasti nad hästi omakasupüüdlikud, et kas müüa midagi, kas saada endale rohkem fänne ja järgijaid. Ja mida siis professionaalsed jutuvestjad püüavadki teha. Ondi taastada sellist traditsioonilist juhtu, ostmise eesmärki, mis oligi inimese vaimse tervise eest hoolitsemine ja teema, julgustamine, toetamine. Sellises keerulises sellises keerulises elus. Ilu ongi keeruline. Kui mina vaatan ümberringi ja mõtlen nendele inimestele, kellega ma olen kohtunud nendele kohtadele, kus ma olen käinud siis ma näen ikkagi, et et inimene on selline keeruline vaimne olend. Siiski mõnikord. Me oleme hääles mõnikord meie hinge, sisemised keeled on väga hästi hääles resoneerivad ja mõnikord läheb tähist häälest ära. Ja nyyd mida rohkemate häälest ära, seda raskemasse seisundisse inimene satub ja seda raskem tal on ise sealt välja tulla. Ja nüüd mida mina, ma usun, et ka teised professionaalselt jutuvestjad püüavadki teha, ongi toetada inimest läbi lugude. No mina teen seda läbi muusikaga, kuigi see ei ole väga traditsiooniline. Või vastupidi, et kui me vaatame neid väga-väga kaugesse minevikku siis jutuvestjad olid ka muusikud, aeti näiteks Iirimaa mardi, tema laulis laule, mängis Gildi harfi, jutustas lugusid, või siis Kasahstanist pärit kõnn teema mängisid oma Dombrad keelpilli ja laulis laule, jutustas lugusid ja, või aafrika Kriotid. Et jutuvestjad, rännad, jutuvestjad, kes mängistama koorad, siis on selline suurest kõrvitsast tehtud harf. Et nad ikkagi jutustasid lugusid ja laulsid laule ja teadsid väga hästi inimeste dünastiaid ka, et kes, kes on kust tulnud, kes kelle poeg ja kelle poeg. Ja siis nad tuletasid inimestele meelde selle, et kust me oleme tulnud keskust, kust me oleme pärit, nagu tuletasid inimestele inimestele neid, neid rindi. Ja aga noh, rohkem venelaste jaoks ikkagi, kui me vaatame ümberringi kas Eestis või mujal maailmas, et jutuvestja räägib muusikaga vaheldumisi lugusid ja siis mõnikord mängib muusika mõnikord ju tõesti mina siis kombineeri seda et nii ühte kui ka teist ja nii, mina usun siis, et nii sõna siis need lood mida ma räägin, kui ka need helid mida ma siis nendest paljudest kummalistest ja Haroldistest pillidest välja võlunud. Need kõik toetavad inimeste seisundit, nad on kõik natukene muudavad inimest. Loodame siiralt ja täna on kolm tükki kummalisi pillasin kaasas tegelikult mida eelmises saates me suisa suisa alustasime live väikese Liviga ja mikrofon number viis on suunatud, mis asi see seal on, mida me siin häälastasime ennem? Nii võib öelda, et see on hammer kaanel. Ana hammer, kannel. Aga selle päris selle ametlik nimi on suur, Iraanis on tuur ja ta on tõesti kandle sugulane. Teil on 72 keelt, nii et neid kõiki vaja häälestada ja igal noodil on siis vastavalt neli keeld. Ja ta on hästi sellise kõlava heliga. No mis ma ikka. Räägi samal laval last, kes teeb pauku. Ja et selles mõttes, et teeme need kolinud ja kolinud ja need ära võib, selle toolisid ringi, kütust rahulikult. Jah, seda mängitakse siis mitte mitte sõnadega, vaid pulkadega. Nii minuga. Ja natuke. Mitte kohmakad, aga sealt lihtsalt lihtsalt oleme selles stuudios kandled ja kallimbasi täis ladunud. Ja nagu Alice Imedemaal selle tee laudvate oli kogu aeg istuti ühe koha pealt teise puhast, puhaste nõude taha, et see võtab. See võtab veidi kena aega. Kui. Me rääkisime märkamisest Märkamisest asja asjadest enda ümber nalja. Räägime natukene antropoloogia Ast meile mõlemale. Südamelähedasest teemast ja teeme, teeme reklaamiosakonnale, ütleme, kui reisisid ja kui sa korjad neid lugusid nagu, mis sa arvad, mida on mida on mida on see sinu sinu võinud, mida on see teadus sulle õpetanud andnud või millise võib-olla siis sellise tööriista sinu tööriistakastis või Thulbkitis on, et mida, mida, mida sa oled kaasa saanud? Ja sinna kindlasti minu elu oleks teistsugune olnud, kui juhtus midagi. Ja et kindlasti minu elu oleks teistsugune, kui ma eleks lendan tra bioloogiat õppima. Võib-olla oleks midagi muud, aga kindlasti antropoloogia andis mulle väga palju ka selliseid selliseid tööriistu, mida on hästi hea kasutada ja mis väga hästi aitavad ka lihtsalt inimesena, ma arvan, et lihtsalt väga paljudes teistes valdkondades. Lisaks sellele, et sa hakkad paremini mõistma ka või õpid mõistma nii-öelda inimesi, kes on kes tulevad teistest kultuurilisest taustast, kui sina. Sa hakkad ka paremini mõistma üleüldiselt inimesi ja ja iseenesest ka. Ja sellist suhtlemist loomulikult on selle jaoks hästi, on väga-väga, selle jaoks on väga vaja kogemusi, et minna ja proovidagi seda läbi, aga näiteks kui mina väike olin, siis lisaks sellele, et mul ei ole väga suur unistus, et ma väga tahtsin reisida tahtsingi saada professionaalseks reisijaks ja ma ei teadnud, mis, mis asi on, aga mõtlesin välja sellise asja professionaalseks reisijaks. Ja siis minu perekond. Tegelikult ei saanud endale veel reisimist lubada 90.-te kõige keerulisem aeg ja siis siis ma avastasingi, et olemas on võimalik õppida selliste asjade kontropoloogia siis minu suureks üllatuseks ma avastasin, et vot vangi antropoloogid ongi professionaalne tsentrisse ja rääkida sellest lapsepõlve unistusest, siis see läks küll täide. Ja no teine asi, et mulle tundus veel, kui ma olin väike, ma arvan, nii nagu kõvasti paljudel tegelikult noortel inimestel ja nad tahavad mõista teisi inimesi. Alguses ikkagi sa ei saa hästi aru ei endast ega ka teistest inimestest ja ma arvan, et selle sellest tulebki hästi palju küsimusi ja selliseid keerukamaid kohti, mis tavaliselt noortel inimestel tekivad ja mis neid vaevavad. Ja siis nii mina viga, ütlesin, et kuidas ikkagi suhtlemine käib, et kuidas ikkagi inimestega võiks sellist usaldusväärset suhet luua ja olla koos ja mõista neid? Jaa, jaa, mitte kohe jätkata nii-öelda oma tavalise mõtlemismustriga edasi, püüdes seletada, et miks nad teevad ühte või teist asja, et Eestigi proovida mõista, et miks inimesed teevad ühte või teist asja, miks nad seda teevad või miks nad ütlevad, et nad teevad seda just nii. Miks nad peavad seda tegema. Ja antropoloogia aitas väga palju selles esiteks väga avardas silmaringi ja üldse sellist suhtumist maailmasse ja tegigi seda mida mina püüan teha, siis, kui mina annan antropoloogia loenguid näiteks noortele, kas mitte alati nii väga noortele inimestele varem siis Tallinna Ülikoolis ja nüüd siis Eesti kunstiakadeemias siis väga tahaksin ka, et inimesed prooviksid, mõelda natuke laiemalt kui siis see, kuidas harjunud mõtlema maailmast ja teistest kultuuridest. Või siis nii, et nagu nende peredes on räägitud ühest või teisest kultuurist või riigist või nii nagu meedias, eriti nagu ajakirjades näiteks ajalehtedes kirjutatakse ühest või teisest kohast. Et minna natuke nendest mõttemallides natukene kaugemale. Ja mõistagi maailma ja teisi kultuure, mitte kohe samast seostada neid mingite hirmude või selliste nagu ohudegevaid tihti püüdagi neid mõista. Eks nii reisilgi tegelikult ideaal ideaalne Me ju reisime selleks, et näha, kogeda, midagi teistsugust teha ja aga me oskame võrrelda ikkagi nagu tihti sellega, ainult sellega, mis on meile tuttavad, on ju väga raske on ennast panna kohe teise inimese kingadesse, aga. Ja sellepärast ongi vaja aega minu meelest, et see keedetaksegi, et antropoloogia on väga aeganõudev protsess, alguses sa tuled ja Sa näiteks elad seal võõral maal ja keelt ja siis sulle tundub, et kõik on nii lihtne, kõik on nii aru saada, muidugi ma mõistan, muidugi ma saan neist aru. Nad sellepärast, et sellepärast ja siis selline kultuuriline taust, selline ajalooline taust ja sellepärast asjad on nii meil asjad käivad ja mida rohkem sa seal kohapeal ja oled ja näiteks alles võib-olla aasta lõpus hakkad mõtlema, et oot, kas, et kas tegelikult ongi kõik nii lihtne on hoopiski põlissügavamaid asju, millest ei saanud varem lihtsalt aru, see, neid ei olnud minu mõttemaailmas. Minu, selles. Toome ühe näite, see kas nüüd selles eelmises saates jah eelmises, et, et sa elasid üks aasta Türgis peamiselt Istanbulis toome mõne näite, sa jõuad Istanbuli kohale, alguses on kõik ilmselt võõras, eks ole, et sa vaatad või noh, nii-öelda vaatad see nii-öelda skulptuuris šokkaid. Et sa oled ikka nii teistmoodi, millal juhtub see, et sa hakkad nii-öelda siis see illusioon, et solaarium, et sa arvad, et sa tunned seda linna, kas see juhtub kolmandal päeval või kolmandal nädalal või kolmandal kuul, millal meil sinu jaoks? Kohe kindlasti saaks mõelda, siis ma kindlasti leiutaksin midagi targemat. Kohe esimene mõte oli see, et mis juhtub siis, kui sa hakkad kohalikke nägusid eristama, et alguses seal seal tuledes mulle tunduski, tohti, kõik Türkastamiste nägu. Hiinale? Ei olnud ja. Kuigi see oli nagu siin siin lähedal kolm tundi lennukiga ainult ja mulle tundus, et nad on kõik ühte nägu, eriti mehed, näiteks on kõik ühte nägu, õnn tumedad. Ja umbes kuu aja pärast, siis kui ma hakkasin tõesti eristama nende Selle välimuse järgi, millistest kulugruppidest, millistest kultuurilistest alagruppidest nad tulevad, kas nad on lõuna Dirgist, kas nad on tulevad sellest piirkonnast, kus siis läänerannikul elavad türklased, kes sellele, kellel on, kellel oli väga palju kontakte kreeklastega lastega, et nemad, nemad ongi kuidagi palju heledamad nii-öelda mõned kurdid, Kurdistani kurdid, mõned on iraanlased ja siis kui hakkad neid tajuma, suu kuidagi geograafiline ja kultuuriline, selline skaala palju laiemaks enne on nad kõik olid sinna, kus türklased kõik olid nii-öelda, toome paralleeli, siis nad on kõik Türgi kodanikud. Nii. Aga nüüd, kui sa hakkad tõesti küsima ja vaatame tihti õigs, ongi kurt. Teine on näiteks seal Lõuna-Türgist pärit, keegi on iraanlane, kes on, kes elab Türgis. Ja minu ja minu jaoks võib-olla see oligi selline esimene hetki, ma isegi mäletan, kus ma kõndisin, ma elasin siis. Seal Istanbuli lõunas siis nägi. Ja Ma kõndisin seal ühes piirkonnas, mille nimi on pahtšev, leer, see on selline noh, nii-öelda see peaks olema aedade piirkondage, seal on natukene aega küll, aga ajalooliselt oli neid palju rohkem seal. Ja siis ma mäletan, ma vaatasin ümberringi suli alles kuu aega, kui ma olin koha peal. Ja ma järsku tundsin ära, hakkasin ära tajuma, et need ongi kõik nii erinevatest alaneelse alagruppidest, mitte lihtsalt türklased. Ja ma arvan, päris päris paljude kohtade kohta võib nii öelda ei, siin ei ole oluline, kas see on suur riik või väikeriik, kes nüüd, kas ma võin sedasama rääkida, pole Prantsusmaa kohta? Eesti koht. On see isegi, tead, sa ikka tead, et kes on Hiiumaalt pärit? Seal Lõuna-Eesti haridus on Võrumaalt pärit. Aga välismaalane ei pruugi seda kohe märgata ja minu meelest sel hetkel, kui sul tekib see nagu taju, noh see, see on kindlasti üks, ma arvan, et neid võiks kindlasti nimetada rohkem, aga see oli esimene, mis tuli mulle pähe lihtsalt. Välismaal elades see noh, elamine võib, võiks rohkeri antropoloogia, vastasin kohe suhtun kriitiliselt kõigesse, mis ütlemise elamine tähendab okei. Et alati see annab nagu teised. Ei ole kahte antropoloogi, kes on mingis asjas ühel nõul võimatu ja muud kõik klišeed. Et, et kui ma, mida ma tahan küsida, on see alati elamine kuskil annab sulle teise Kiievi kui see, kui see lihtsalt kuskil ära käimine ja ühel hetkel seal elades tihti juhtub, et sul kaob ära see reisija, õhin, värskus võib-olla silmasära, mille pärast ta sinna võib-olla elama läksid ja öeldakse, noh, kohane või lahku. Aga kohanemine on raske, sest sa ei ole kurtsa, ei ole iraanlane, sa ei ole moslem, et, et see on mingil määral, on sul mingisugune hetk, on sul mingisugune klaassein või klaaslagi ees? Kas sina tundsid Türgis midagi sellist või kui sa peaks tooma mingi põhjuse, miks sa ei taha seal elada? Mis see võiks olla võimeline kultuurinähtus? Aga see on hästi huvitav küsimus. Ja kohe nii palju seoseid, nagu, nagu mitu sellist nööri, mida ma näen enda ees mõtlen, mõtlen, millest kinni võtan, sest siis jäävad teised nöörid, teised teemad. Nii, aga ja sul on õigus, Ta mõistaks olla naisena nagu heleda nahaga Türgis, siis võiks mõelda, et mul tõesti nagu oleks seal raske ja mina ütlen, mille põled, jällegi esimene, kohe esimene mõte, esimene reaktsioon oli see, et mul oli raske ainult keeleliselt. Võib-olla kõige rohkem, sest kuigi no aga kuigi ma olen kuulnud, et tegelikult on eetikuse, oskad eesti keelt, siis peaks türgi keel sinu jaoks palju lihtsam olema, sest on nüüd meie enam ei lähe lingvistikas. Aga yldiselt öeldes minu jaoks oli see keel millegipärast väga raske, võib-olla sellepärast, et sõnad olid liiga lühikesed sõnad tülid olid kõik väga lühikesed, mis koosnesid ainult kolmest tähest, sest iga sõnatüvel kolm tähte ja need kolm tähed, need on erinevates kombinatsioonides ja mina ei, mul ei ole piisavalt sellist assotsiatsioone pidevalt sellist referentsi, et keegi neid meelde jätma. Mul on minu jaoks oli see võib-olla esimene kord, kus mul oligi nii suur probleem selle keele õppimisega. Ja tänu sellele. Ma olen mõnikord ma oleks tahtnud, et ma saaksin paremini rohkematest asjadest aru ja võib-olla vähem küsida kellegi käest jälle ja, või siis palud, et keegigi pildikski mulle terminid toredasti algusest peale. Et ma oskan ikkagi nii-öelda igapäevaselt asju rääkida, aga nüüd, eriti kui ma minu väli töölisjõutud suffidegasvufismi seosofismiga ja muusikaga ja heli ja liikumispraktikatega paljud siis väga tihti maa kohtasin lihtsalt vanade tekstidega vanade lauludega, kus ma lihtsalt tahtsin mõista neid sõnu, aga need on tihti näiteks araabia keelest laenatud sõnad. Ja siis me lihtsalt jäimegi neid seletama ja nendest rääkima. Jaa, aga minul oli pigem võib-olla vastupidine kogemus siin nagu et minu jaoks oli üllatav, et kui kergelt kohanesin seal ühiskonnas ja ma natukene aiman, et see ongi tegelikult seal on erinevad põhjused, miks see oli nii. Ja ma tean, mitte kõik kõigi, mitte igal pool May kohaneks, nii seda tean ka. Et on päris palju kohti, kus mul oleks palju raskem enda ennast nagu seal kodus koduselt tunda. Nagu ma ütlesin juba eelmises saates, et kindlasti see oli seotud ka sellise Istanbuli mõnusa korra ja kaose tasakaaluga. Et võib-olla tänu sellele, et ma ikkagi ainult muusik ka, et noh, siin teha sellist klišee jälle keelduvad klišeed veljed öeldi, et kas see loominguline inimene ikkagi vajab natukene kaost ja sellest inspiratsiooni, et midagi midagi luua? Mitte ilmtingimata kindlasti, aga kindlasti ja kui sul on selline tähelepanu värskus ja see linn on piisavalt kaootiline, olles justkui nagu aasiapärane piisavalt korrastatud, olles siis läänepärane ja läänelik siiski kus, kuna ta seisabki kahe maailma vahel näiteks ja loomulikult kõik laborielanikud ütlevad, et ütlevadki sulle, et Istanbul on loomulikult maailma süda ei ole mingit teist kohta ainult ist laulangi. Ja muusikaliselt sa võib-olla hakkadki ühel hetkel seda uskuma, et mina jäingi lõpus muusikaliselt uskuma seda? Muusika jaoks on selline ka selline koht, kuhu minnakse palverännakule, see seal on, see muusikaline valdkond on lihtsalt nii vohav, nii energiline, hini pulbitsev. Ja teine asi näiteks ka mind kindlasti köitis, oli naistevabadus, on hästi kummaline, sest jällegi siin justkui Tork, torkame näpuotsaga vana käis ehk mis on seotud sellega, et islaminaised on allasurutud ja neil on väga rasked elud ja nii. Aga mina kogesin pigem seda suure üllatusega, et kui palju vabadust oli tegelikult seal naistele tundsid ennast vabana mõnikord tead, mõnes riigis sa lähed ja siis sa näed, et kõik võit võitlevad ja võitlevad oma vabaduste eest, eriti naised peavad kogu aeg igal pool sõna võtma ja kohe avalikus ruumis midagi tegema, et siis on kohe hästi aktiivne võitlus. Kas helmevaatena peagi võitlema? Et kindlasti ma arvan, et noh, ma ei, ma räägin nüüd Istanbulis, eks ole, kõige konkreetsemalt Istanbulist. Ja seisis jäljendus läbi selle, et esiteks ja need olid hästi kuidagi noh, lihtsalt igapäevases suhtluses, nad olid väga enesekindlad, väga rahulikult, enesekindlad. Ja nad said teha kõiki neid samu asju, mida mehed mehed tegid, said õppida ja tegeleda nende asjadega. Aga minu jaoks oli ka üks hästi oluline asi, kuna ta ikkagi tajuvad ja tunnevad, et neil on teistsugune seis, et nad ei ole sarnased meest, aga nad ei ole võrdsed ja nad ei taha olla. Aga nad leiavad oma selliseid nišše, kus nemad on tähtsad. Ja, ja see toimib kuidagi nii kenasti nende ühiskond selles ühiskonnas. Ja näiteks kui keegi naine teeb midagi näiteks asutab kooli, keeltekooli, maalimiskooli, joogakooli, mida iganes, kui ta teeb midagi sellist, siis Su hästi suure üllatusega nägin, kuidas kõik teised naised kohe mobiliseerunud selleks, et teda toetada ja sellist toetust teistes riikides näinud, mida üks naine osutab teisele naisele, kuna võib-olla alateadlikult nad jälle tajuvad, et traditsioonilist sellist asja ei ole varem teinud, aga nyyd tema julges ja seega on vaja teda toetada. Ehk siis selline asi, millest keegi ei räägi, see ei ole niivõrd, võib-olla nad isegi teadvusta endale, aga ma olen seda iga kord näinud. See asi toimib, et sellist toe toetus sellist noh, kuskil mujal näinud Euroopas ega ka teistes kohtades. Ja et see oli hästi palju ja loomulikult see, et kuidas nooremad inimesed suhtuvad oma eakatesse inimestesse, oma oma vanematesse, see on minu jaoks ka, oli väga ilus ja tänu sellele mul oli ka kuidagi nagu väga lihtne samastuda Ta või olla nende inimestega koos, siis on hästi sarnane ka selle kultuuriruumiga, kus minu mina tulen ja minu vanemad tulevad ka, kus on ikkagi selline esiteks väga soojad head suhted oma vanematega. Ja kõik minu tuttavad sõbrad Türgis, tal on väga head suhted, neil ei ole nii, et ma olin seitse aastat oma isaga rääkinud näiteks. No kuidagi ei juhtunud lihtsalt sellist asja, see on hästi huvitav, kindlasti võib-olla on mõned, aga kui ma vaatan nagu üldisemalt, siis, siis inimeste suhtuvad väga hästi. Aga kusjuures mul oli ka üks selline hästi tuletas meelde diskord. Ma jätaksin jutu Westminsteri pärast minu juurde tuli jah, pärast mulle helistas koju. Üks mees, helistas ja tänas ja ütles, tead, ma käisin jutturistmise, leidsin su telefoninumbrit kah kusagilt. Ei teagi kust. Ja tahtsin täna teed, kui kuulsin sinna, siis mina helistasin isale, kellega ma ei ole seitse aastat rääkinud. Sellised hetked ka nina jaoks sellise tihti puudutavad, siis ma mõtlen, et nii tore on nii hea meel, et täitsa rääkisid, sellest täitsa jagasid, et siis võib-olla lootust. See on õige. Nii lahe, see, sa räägid sellest. Ja viimane asi, nii nagu ma praegu räägin teile türklastest ja sellest, et mis mulle meeldis selles ühiskonnas kui sellest, kuidas, kuidas mul oli mugav seal, kusjuures hästi huvitav ka, et inimesed elavad seal väga sügavalt vaimset või hästi nagu sügavalt elavat vaimset elu läbi see paljude jaoks amet nende jaoks, kellega ma seal suhtlesin, kellega ma väga sain igapäevaselt suhelda, kellega ma elasin koos Nende jaoks, vaimne elus oli USA nende elus oli täiesti reaalne, see oli, mitte nii, et sa lähed kirikusse või kord aastas või näiteks otsid veel lingid toetust oma vaimse tervise heaolu jaoks. Aga seal inimesed elasid reaalselt seda kogesid seda kuidagi väga sügavalt pole tänu sellele kaosele, mis ümberringi toimub tänu sellele, et sa ei tea, kas sa jõuad päris nagu õhtuks koju tagasi või järsku jääd autoõnnetusse või midagi sellist. Et tänu sellele on kuidagi inimesed hästi hästi teadlikult oma vaimsest vaimsetest vajadustest kuidagi teisti ühenduses võivad vaadata aknast ringi aknast välja vaatad, vihma sajab juba mitmendat päeva järjest, konjas on paha ilm. Sombune ilm, konjas on Kesk-Türgis kontinentaalset kliimaga kus elas ka kuulus Suhvik, luuletaja ja filosoof rummi. Ja siis toetabki aknast välja, ütleb, et niuksed niuksed ehk siis tähendab, et jumal seotud nagu, või ongi hea ja jumal tänatud ja ta ütleb seda hästi siiralt. Et kõige üle ongi õnnelikud vihmase aeg ongi hea, päike paistab, ongi kõige täname, täname loojad. Ja nüüd, kui ma elasin Türgis ja nii nagu ma praegu räägin, siis sulle ja raadiokuulajatele türklastest siis kuidagi noh, olles justkui nagu vaimustuses nendest nii täpselt samamoodi ma rääkisin trükis olles eestlastest. Ja nemad ka kuulasin siis ma rääkisin, tead, miks, miks, mis mulle nii väga meeldib Eestis ja ma pean ütlema, et ma tõesti igatsesin. Ja veel üks asi, mis neid köitis väga ja mida nemad palusid, et mina räägiks neile veele veel, mille eest me räägiksime sellest, et meil on. Meil on muru pehme, meil on pehme muru, see, see oli müstika nagu paradiisis nud lähevad paradiisist, siis ma kindlasti nende paradiis on, peaks olema. Sest neil on pehme muru. Kodu mätas on ikka kõige pehmem. Kuule sellega jõudsimegi sujuvalt. Meie teise rännaku osa lõppu sinuga, aitäh sulle polina. Ütle mulle meile lõpetuseks, kuidas saab sind kutsuda esinema? On see siis? On see siis lasteaia mugulatele või start-upperitele või firma suvepäevadele või akadeemilise konverentsile või kuhu iganes, kuidas sinuga kontakti saada, kus sinu teemade kohta saab lugeda? Ahjaa, kuulata ja võib-olla kõige lihtsam on leida mind Facebookist üles, ma olen sama nimega enda nimega seal Facebookis panime selle kasvava ja siis kirjutada mulle, seal võib olla hulle, kõige lihtsamad, siis sealsamas on ka link, näiteks kus on võimalik kuulata minu audioraamatuid, neid on võimalik koju tellida kõige lihtsam siis otse minu käest, et ma hea meelega kirjutan paar ilusat sõna juurde, paneme pakki ja panen postiga koju teele nüüd esimene, esimene audioraamat on selle tiraaž otsas, aga teine ja kolmas on veel, oleme sellise füüsiliselt füüsilise käegakatsutavaid CD plaadi kujul. Ja kujundusega. Ja jah, võib-olla siis on kõige lihtsam üles leida ja ma alati hea meelega saada need plaadid koju kuulajatele. Aitäh veel kord. Ja aitäh, kallis kuulajad rändasid meiega kaasa. Tore, kuhu antropoloogia õpingud võivad inimese viia, kas pole ja mul on hea meel, et me saime taaskord reklaami teha, Me kallile osakonnale Tallinna Ülikoolis ja Paide või ma olen kuulnud, et tegelikult rohkem kui üks hea inimene on vastuvõtukomisjoni ja öelnud, et teda inspireeris antropoloogia õppima just meie tagasihoidlik raadiosaade. Tehkem siis oma tööd südamega nagu bõliina siis jõuame kõrgustesse, olgu selleks tööks siis muinasjutud või mis tahes muud unistused. Teeme nii nagu eelmises saateski, sest aeg on meil muinasjutu mängida, siin rohkem ei ole, et kes kuulab meid podcastis või kui soovita pärast panna saate käima siis raadio kahe kodulehel, siis selleks sellesse versiooni lisame ühe muinasjutu bõliina esituses. Ja miks mitte ka kaks, sest tegelikult ma tahtsin ühe loo mängida ka mängida etega vene keeles ja ma ei jõudnud seda teha, teeme siis nii, et et selle saate lõpu podcastis kõlab üks venekeelne ja üks eestikeelne muinasjutt. Aitäh veelkord, kallis kuulaja. Külas oli antropoloog Polina Tšerkassova MINA OLEN nimatasin Berkin, Saadan Reispass, värske, vaba on raadio kaks. Lõpulooks siia eetrisse orobei järglane varblase ja ega muud kui kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval. Et küsib, et. Kes siis võib salvestada et putka podcasti jaoks Ja Me pidimegi rääkima sellest, millest see lugu räägitust Ja ja häbiendidest, et kas kõikides muinasjuttudes on blondid, see on hästi huvitav TWA Raivust. Et väga tihti ka minu käest küsitakse, kuule, kas, eriti siis, kui näiteks nii mul on olnud põnev ja selline ilus jutt Westmine ja kõik inimesed on kohe neil näonäod on muutunud kohe kuidagi, meie elu on palju pehmem ja avaram, kuidagi silmad on pehmed ja inimesed tulevad mulle vastu naerdud, tänavad kallistavad. Ja siis mõnikord küsitakse. Kuule, kas see on? Noh, seal on mõningaid lugusid, kus jõle been, kas üldse, kas on sellised lood ja ma tahaksingi mõtle, mõtlesin, et tahaks lasta nüüd pois podcasti podcasti kuulajatele ühe loo kursist tegelikult ju läheb indi. Sest nii nagu elus on, et tegelikult ei olegi kõikides lugudes alati sellised rõõmsad ja, ja positiivsed, kõik lõppeski hästi, nad elasid elu lõpuni, olid koos ja. Kui nad lähevad veel siia Ja lähevad seal maani. Ja ei, ma arvan, et see võiks olla see viies lugu minu kolmandalt plaadilt. Linnu lood, selle nimi on kägu, seniks neenetsi, muinasjutt, võime lasta seda. See oli siis niiviisi, et kõrt jänes maadel piks, vaene naine oli neli last ja juba sellepärast võiks teda rikkaks nimetada, kuid ei kuulanud lapsega Mõima. Hommikust õhtuni jooksid tundras ringi ja mängisid lumes. Pärast tulid koju Motšummi ehk püsikate tähisi tundedega palju nunn sisse ja ema pidi muudkui koristama. ÕISis tegid oma riided märjaks ja ema muudkui aga kuivete õmmelgu tehkusi paiskunud ykskord peedis Emajõe kaldal kala. Tal oli raske ja lapsed ei tahtnud teda kuidagi aidata. Tooge juua. Ema palus ühe ja teise ja kolmanda kõrre. Ei tuulelapsed, ei toodellerit. Vanime, hüüab. Undad jalas. Teine ütleb, mul pole mütsi peas. Kolmas lõikab, mul pole riideid seljas ja neljas ei tee temast yldse välja viima. Panus niidu Eesti. Siin on jõgi lähedal. Ja lapsed muudkui naersid, jooksid junnist välja, mängisid kaua väljas, ei piirdunud keema juurde sisse. Siis aga hakkas vanemal õel nälg. Vaatab tema ima siisukesed, kuhu ta siis on ja põnnid oma suu, nahkriided selga. Järsku kattuvad tema riided sulgedega. Võtabki lõua, mille pealt nahkasid, poritakse ning see muutub linnusamaks. Sõrmkübar Saagden raadiukaks, keti asemele kasvu, metallitiivad. Nii muutusena linnuks Lindast sünnist välja. Venemaad laadeke, vaadake, meie ema lendab, linn on ära. Siis jooksid lapsed emale hüüdes järele. Emakene Me tõime sulle Lapsed jooksevad emale järele kutsuvatele kuuletavatele kapatäie vett. Noorem hüüab. Emme, tule tagasi. Heidan sulle vesi, ema, joon. Viljapoekene ei soovinud tagasi pöörata. Tooksid lapsed emale järele, mitu päeva jääd mööda kive mööda raba ja näitlikumada kriimustasid oma jalgu, kus nad jooksid, sinna jäid punased jäljed. Sõnakuulmatut last, ema muutus kehaks enda sära ning nende kodupesa jäi tühjaks. Sellest ajast peale ei teegi, aga ei mäleta isa ega Kõsate isendit. Vot selline lugu jaa. Jaa, see teine muinasjutt, teine lugu, mida me tahaksime ka siin nüüd lastele, et kastis, kuna siin on ruumi. Ja see on üks venekeelne lugu, mis on tegelikult samamoodi nagu ka teised lood, on olemas ka eesti, inglise keeles, aga siin oli selline tore ettepanekuid, aga laseks vene keeles. Ja et selle loo nimi on vanaisa jutt sellest, kuidas inimese süda on tehtud ja selle looga nii huvitav asi. Et see on tegelikult üks autorimuinasjutt ja ma nägin seda lugu ükskord, et kuskil interneti avarustes. Ja see lugu mulle nii väga meeldis, kohe läks mulle südamesse. Ja sel hetkel ma just tegin ühte videomuinasjutu, salvestasime muusikat selle jaoks stuudios. Ja see jutt vanaisa, jutt sellest, kuidas inimesed on tehtud. Kohe ma kuulsin muusikat, mis muusika selles loos peaks olema. Ja mis ma vaatan, et sellel lool on autor, keegi Ivan-Sakkov, kes elab Venemaal, ei tea kus veel. Ja siis ma mõtlesin, nii et teeks nii et kui ma nüüd leian ta üles ja kui ma nüüd saan tema nõusoleku, et mina võin tema loo jutustada ja esitada sellele muusikat kirjutada, oma plaadile ka panna, siis ma teengi plaati. Ja kui tema kirjutab mulle, et ei tohi mõnel põhjusel või küsib nii palju raha, et ma ei suuda seda maksta näiteks siis ma ei tee seda plaati ja mul oligi selline dilemma ees kohe selline küsimus, ma ei tea, miks me tavaliselt ei tee selliseid bimba, loosin ühele. Aga seekord kõigini. Ja siis ma otsisin, leidsin ta internetist kirjanike, noh, isegi mitte Kirjanike Liidu olnud, vaid ühe lihtsalt ühes ühes kohas, kus, kus on, kus kirjanikud avaldavad oma teoseid ja selline arhiiv, kaasaegsete kirjanike arhiiv ja leidsime ta üles ja seal oli July isegi tema meiliaadress. Ja siis ma kirjutasin talle jäinud süda tuksus, iga päev on sinikas, nüüd saab plaat tehtud või ei saa, kes nüüd saanud tema muinasjutukaste, miks ma tahan just seda lugu kasutada ja ma ei saa aru, aga nii nii lihtsalt on. Nii, ühel päeval tuligi vastus temalt, et tema elab kaugel kaugel Siberis ja kirjutab, ta on tegelikult filosoofi haridusega, ta on tegelikult õpetajad ülikoolis filosoofiat ja on noh, selline keskaegne mees ja kirjutab, kirjutab lugusid, kirjutab lühikesi ja pikki novelle. Ja siis ta kirjutas mulle, et jah, võib, kuid küll annan sulle võid niisama, aga saada mulle valesse lugu, ma tahaks kuulata, kuidas kõlab see siia-sinna muusikaga ja siis ma kohe rõõmustasin ja hõiskasid, et nüüd sellest loost sel hetkel hakkaski plaat mul tasapisi valmima niiviisi. Et kuna see on jutt sellest, kuidas inimesed on tehtud ja seal räägitakse kelladest, seal jutt algab sellest, et kuule, kuidas kellad helisevad, vene keeles on selline sõna kala, kala, nii huvitav fenomen, munus öelda kala, kala, natukene nalja, kes ja et siis need kellad helisevad. Vaarik nagu vaarikapäraselt helised vaarika maitsega mõnusalt helisevad. Ja siis see lugu räägib sellest, et inimsüda inimsüdame sees, inimsüdame ümber, tegelikult istuvad inglikesed õrnadel õrred, pisikesed õrred ja Nende õrnade peal istuvad inglid ja laulavad, kiidavad loojat iga hetk, iga iga iga hetk nad kiidavad ja rõõmustavad ja kiidavad loojad. Aga siis vaata seda pisikest last, kes männid. Et emal on kõik kõrred terved, kõik tema inglid on kohal, kõik mängivad ja sellepärast ongi nii õnnelik, kogu aeg lihtsalt ongi õnnelik. Aga mida siis kaugemale, mida inimene, suur inimene saab suuremaks. Siis need õrred mõnikord lähevad katki elu jooksul erinevad situatsioonid ja nii, et need read lähevad katki ja Leonid inglikesed lendavad ära, kuidas nad siis muidu elavad seal? Need õlled on katki. Ja lõpus on siis sellised sõnad, et aga sa ära muretse, et küll. Püüa elada nii, et sinna õrred, sinu hinge, sinu südameõlled oleksid terved. Ja mis muud, kui kuulame nüüd seda lugu ja sellest on ka selline teadus olemas, nagu ütleb see vanaisa, selle kohta on südameteadus. Nyyd lähevad teadlased südamete kohta. Aitäh kõigile, kes on endiselt meiega ja mulle õendus algusega, kui ta Juhan Liivist sai stalli, et oh kuule kerko kella Lüübas. Aga okei, farmassikal, aitäh sulle, põlinovelgar teha. Aitäh sulle, kallis, kuule.