Sinu hääle kohta on öeldud, et see on, kes köine. Sa oled seda häält püüdnud aegade jooksul muuta. Kas sellepärast, et saada oma jäljendatest lahti? Aitäh. Seda küsimust ei ole siin kirjas. Esiteks ei usu ma, et neid jäljendajaid olemas on. Teiseks ei ole ma püüdnud oma häält muuta. Ma ei usu, et häält saab muuta aga tempot esitamiseni kõik. Võib-olla küsimus ei ole mitte muutmises, vaid millegi kätte leidmises. Ma arvan, et ma kuidagi olen ehk mingi Mingi tempo, mida mina õigeks pean kätte saanud, ma ei tea, kas neid on. Aga noh, minu jaoks ta hetkel tundub olevat õige võib-olla, et aja jooksul tuleb mingi uus tempo või või tunne või noh. Harjunud, või mida ma õigemaks pean, ma ei tea seda. Aga tempo muutmine Türi just praktilised sel hetkel, kui oli üleüldine tunnustus. Et see hääl on just südaöine ja see kõige õigem Ei, ma ei tea seda, tempo muutmine tuli siis, kui ma hakkasin tegema seda mosaiiksaadet. Sellepärast et see peab olema tempokas saade. Ja mulle tundub, et ma leidsin enam-vähem sellise tempo, millega ma praegu noh Enam-vähem rahul olen just selle mosaiigitegemise juures. See võib jälle muutuda, seda ei tea kunagi keegi, sõltuvalt sellest, mida, mida deeda teed. Nii, aga nüüd päris tehniliste küsimuste juurde. Sa ei olegi nüüd suhteliselt tükk aega isereporter magnetofoni käes hoidnud, sa oled rohkem oma autoritele seda jaganud, ei andnud oma soovitusi. Aga kui sul intervjuu ajal võetakse mikrofon käest ära, tüütaks ära võtta, mida sa teeksid? Mis ma ikka teen, annan ära, võib-olla et inimesel on siis kergem kõnelda kui mikrofon tema käes. Võib olla, et ta tunneb ennast siis kuidagi olukorra peremehena, tal on mugavam ja parem. Mulle on tähtis, et tal oleks mugav rääkida, sest et siis ta võib-olla et unustab natuke seda mikrofoni, kuidas noh, kui ta ennast paremini tunneb, seal mikrofoni taga on ju küllalt inimesi, esinejaid, kes kes väga kardavad mikrofoni ja sellega peab siis ju reporter alati arvestama. Minul endal ei ole see tähtis, kas oma olen see olukorra peremees või, või see tunne ei ole tähtis. Ma pean seda olema, kui ma intervjuude isegi ilma mikrofon muidugi, mikrofonid. Missugused arvamused ajakirjaniku tööst on kõige enam muutunud ja mis on kõige rohkem säilinud aastate jooksul töötab, eks ma küsin isegi niiviisi, et võiks võrrelda nõnda vist enne seda, kui asusid ülikoolis ajakirjandust õppima, kui tööle tulid, ütleme nüüd või. Jah, kui tõesti mõelda ajal enne seda, siis tõenäoliselt ei arvanud ma, et see töö nii raske on. Aga peaaegu vahetult pärast seda, kui noh, sai tööle hakatud selle ameti peal, siis sain ma aru, et see on tõesti raske töö. Ja see arvamus ei muutu vist aegade jooksul. Siis ei muutu arvamus, et see on huvitav ja päris palju võimalusi pakkuv töö. Muutunud on võib-olla see arvamus, et see töö tähtis on. Varem ei mõelnud sellele, kas on tähtis või ei ole. Aga nüüd tõepoolest viimaste aastate jooksul ma olen hakanud mõtlema, et tegelikult tegelikult see ei ole tähtis. Ma ei tea, kas on mõtet niimoodi ameteid ritta seada, võib-olla et ei ole mingit mõtet, sest iga amet on omamoodi omal kohal kindlasti tähtis. Aga miskipärast olen ma hakanud mõtlema, et näiteks arsti töö on ju kümneid kordi tähtsam kui minu tee. Ja võib-olla, et minu töö on natuke tähtis või natuke vajalik sellele arstile. Sel juhul, kui ta ütleme Olen mas ja raadiosse teinud võib-olla, et siis noh, ütleme ükskord korraks vilksatab läbi pea. Midagi, või läbi hinge ütleme siis, nii, vilksatab midagi, mis ta on saanud kasvõi raadiot kuulates, mis ta, mida ta on tundnud või või, või millise pildi või millise mulje ta on siit saanud. Ja võib-olla see kuidagi kuidagi mõjub talle kuidagi aitab teda või teha oma tööd. Kui nii võtta, siis see õige natuke, ehk ongi tähtis, ma pean nagu pisut kandikul seda tähtsust. Ütleme, sõnu saatesarjal on pisut vähem kui 60000 kuulajat. Ära räägi. Ehmatamapanev. Asi on terve pikk saade, aga ütleme noh, kasvõi ütleme, et keegi teeb seal kolmeminutilise neljaminutilise lõigu. Kui see tehakse halval tasemel, siis korrutada nüüd sisse neli minutit, 60000-ga on 240000 minutit, millega rikud inimeste tuju. Et see töö tühjad, need tühjad minutid muidugi. Seda jah, see on see teistpidi, eks ole, teistpidi tähtsa ja seda ja missuguse mulje otsa endast tavalist jutud vestluskaaslasele. Ma ei pea seda, nad ei ütle mulle seda jama, hoidun küsimast, muidugi ma loodan, et see mulje on meeldiv, aga ma ei ole seda eraldi. Aga kas seda ei taju mõnikord ka ju väga harva? Aga sa oled mõnikord läinud noh, niisuguse kindla eesmärgiga, et vot ma teen nii ja niisugust asja ma pean jätma naasuguse erineva mulje, et on olemas nii sodeerinevat mulje tüübid, mida jätta ühele või teisele inimesele. Ma ei mõtle sellele, millise mulje ma jätan tõsiselt. Ma mõtlen igasugustele muudele asjadele, kui ma lähen inimest küsitlemas, ma ütlen kõige vähem endale sealjuures. Ma lihtsalt mõtlen sellele, kuidas ma saaksin nii kaugele, et ta minuga avameelne oleks. Missugused on reporteritöö kõige tülikamad momendid? Reporteritöö on? Minu arust jah, natuke kaugele jäänud. Need viimasel ajal olen ise vähe seda reporteritööd otse teinud. Aga noh, minu jaoks. Kõige tülikam moment, kui ma seda ikka rohkem tegin oli algus alguses selles mõttes, et ma pean võtma selle viiekilose või rohkem kaaluva ret maki ja minema inimese juurde. Kes võib-olla mulle täiesti võõras, keda ma esimest korda elus näen, kellega ma võib-olla Lanenud telefoni teel kokku leppinud, et ma temaga nüüd kokku saan ja sellest sellest kõnelen. Ma ei tea ju, missugune ta on. Ma ei tea temast mitte midagi. Just see esmane minek on rask kui juba oled kohal ja inimese leidnud ja temaga mõne sõna juttu ajanud, sest tavaliselt inimesed on väga vastutulelikud ja ja võtavad hästi vastu ajakirjaniku reporteri. Aga just see, see hetk, et ma nüüd pean minema, mõtlesin, et see on tülikas. Olla teinud intervjuusid, kui tänaval Ja täitsa juhuslike inimestega, kui sul on esmane kontakt raske, siis keda sa oled nagu valinud? Oi kui raske, see on kohutavalt raske. Seisan maja nurga juures tükk aega makile õla mikrofon pihku ja peidetud. Ja vaatan, kui inimesed lähevad mööda ja ma poole tunni jooksul näiteks ei suuda ennast sundida astuma kellegi juurde, sest mul on tunne, et miks ma segan inimesi. Neil on omad käigud, neil on kusagile kiire, neil on omad mõtted ja oma oma maailm, kuhu ma järsku niimoodi jõhkralt sisse trügin. Sest et see on minu jaoks praegu tähtis, aga selle inimese jaoks võib-olla ei ole see tähtis, mida ma tema käest teada tahan saada, see võib talle isegi huvi pakkuda. Aga seda ma veel ei tea, kellele see huvi pakub ja kellele mitte, tähendab just see esmane moment, see inimese juurde minek ütlemine, et vabandage, et ma olen nüüd raadiost, et, et kas, kas te oleksite nii kena ja vastaksite mulle ühele küsimusele ja siis see pilk, mis mulle siis heidetakse, see, see ei ole sugugi noh, halb see, selles ei ole iial midagi sellist tõrjuvat, tavaliselt ei ole. Ikkagi ma kardan, seda. Ma ei tea, see on niisugune joon, mida ei tohi olla ajakirjanikule ka reporter, eks ole, ei tohi. Aga kuigi peab olema ka samas ikka natukene mingid akt peab olema, missugune peaks olema siis reporteri tantsinomeelustant, reporteri hooletada viisiku sündmusele, mida tahaksid edasi anda? Ma ei oska seda päris täpselt öelda, missugune ta olema peaks, tähendab, ma ei oska seda kirjeldada seda inimestega sündmust. Aga minu jaoks peaks kas siis selles inimeses või siis selles sündmuses olema mingi üllatus. Mis minu jaoks on huvitav. Ma arvan, et kui see on minu jaoks huvitav, siis see on ka kuulaja jaoks huvitav. Ning esmakordsus mingi üllatus ja missugune on reporteri armastus. Ilus ja natuke nokke. Nagu iga armastas, vihasta. Aastate jooksul on keskeprogramme tuba läinud väga-väga nooruslikuks, sellepärast et hästi palju algajaid tulijaid on nimelt keskööprogrammi juures ise Ranskiskama saigi juures. Sa annad nendele Nov, mis nõuanne see on? Mida sa nagu julgeksid anda algajatele? Seda on igasugust, meil on tõesti nõuannet vaja kõige elementaarsemad, sest kui inimene hakkab esimest korda midagi tegema, siis tal on vaja selle inimese nõuannet, kes seda tööd juba natuke teinud on. Ma püüan, võibolla. Tegelikult ma lasen neil päris sageli teha seda, mida nad tahavad ja kuidas nad tahavad. Kui see nõuanne ei ole just mingit tehnilist laadi, et kuidas seda maki nuppu keerata või nii. Sest ma arvan, et kui inimene juba tuleb ja tahab teha, sest tal on oma mõte mismoodi ta tahab seda tükki seda väikest mosaiigitüki teha, tavaliselt lindistatakse rohkem ja nii, et kadumise lugu igal juhul ei lähe. Ikka ma saan sealt midagi, mida saab ka eetris kasutada ja mis on huvitav. Aga kui ma lähen mingi nõuandeni, siis võib-olla selleni, et, Noh, et need algajale on see tõesti tähtis, et nad püüaksid vältida trafaretti. Võib-olla ma ütlen tõesti ainult seda, et kui sa oled ühe küsimuse esitanud siis mõtle järele. Kas seda küsimust ei saaks natuke teistmoodi öelda? Või kolmandat või neljandat moodi, et see ei oleks kõige esmasem pähe tulnud mõte või pähe tulnud sõnastus. Noh, et inimene ise katsuks otsida midagi Aga kas on sul jäänud mingisugune niisugune soov või tahe, mida sa tahaksid endale edasi öelda. Kuid sa ei katsusest, jätad ütlemata? Sest ma olen veendunud, et kui inimene tõesti tahab seda tööd teha ja see talle huvi pakub siis paljude asjade juurde ta jõuab aja jooksul ise, aga ta peab sinna ise jõudma. Ei saa midagi ette teha või midagi otse kätte näidata või midagi tema eest ära teha, kui sa just lindilõikamine ei ole, mida ta tõesti ei oska, ta ei pea seda oskama, kui ta tuleb raadiomajja. Seda te saadud pide alles. Aga mingi mõte peab tal olema, mille kordumist viru süü soodsa noh. See on väga lihtne valu kordumist. Mõnede kahetsustundide kordumist. Kõik. Kas sa julgeksid nüüd minna? Oled juba töötanud aastaid ringhäälingus, ajakirjanikuna, julgesid minna ajakirjanike loomingulisele konkursile. Tundmatuna või tundmatuna? Noh, tunta, sest ei maksa siin rääkida küll, et ma läheksin ainult selleks, et proovida, kas ma julgen, kuigi ma tean, et ma põruksin, seal läks. Ja mis väärib sinu meelest elus kõige rohkem säilitamist? See on muidugi raske, see on raske küsimus. Aga ma. Väga palju väärib säilitamist. Aga ma arvan, et üks tähendab, minu meelest on tähtis see et inimene hoiaks alles arusaamist. See on kohmakas sõnastus, ma tean, aga ma ei oska seda vist teistmoodi öelda. Tähendab teadmist. Et aeg läheb edasi. See võib väga valus olla, noh, see võib-olla isegi selline tunne, et sa oled, oled, oled varjulises toas ja väljas paistab päike. No see on mingi sihuke kummaline võrdlus. Mulle lihtsalt tuli seekord pähe, kui ma selle peale mõtlesin. Et sina oled alatiseks varjulises toas, et mingi aeg on sinust mööda läinud. Seda peab mõistma just selle mõistmist, et midagi ei jää seisma. Seda tuleb alal hoida. Sellepärast et muidu on kohutavalt raske ju. Üldse mõista seda, mis ümber toimub. Võib-olla just sellest, ma olen aru saanud tänu sellele, et need noored inimesed keskele toimetuses käivad. Ja ma olen neile kohutavalt tänulik, et nad seal käivad ja et nad just nagu sellised on, nagu nad on, sest et et püüavad mind kah kuidagipidi kursis hoida sellega, mis on neile tähtis, oluline ja. Ja võib-olla tänu neile ma siis esialgu veel saan, nagu seda saadet, mis on täiesti noortele määratud teha, aga ma ei tea. Mis raskus tekkis nende küsimustele vastamisel? Ei, ega erilist raskust ei ole, nad nõuavad teatud siiruse astet. Mõnikord ei ole lihtne siiras olla. Teadis, et. Need, kes küsitlevad alati just seda taotlevad üritati anda oma parima Mida vähem iseennast lindilt rääkimas kuuled, seda parem. Kuigi niimodi kuulates hakkad mõistma tüdimusega segatud kartust nende silmis, kellelt säh, mikrofon pihus, seda või teist küsima lähed. Küsimustele ei ole kerge vastata, kui sa tead, et vastuseid ei kuule ainult küsija. Äsja lõppenud intervjuu kohta veel jäisel, mõnes paigas puuduv mõtteselgusest, kleidus pinnapealsest ja naiivsust. Aga ta oli siiski enam-vähem siiras. Absoluutselt siiras, saab, kui üldse olla vistika kõnelemises ühe inimesega ja ilma mikrofonita. Praegusel hetkel on mul siin ainult mikrofon. See on küll ütlemata tuttav asi, aga iga asi ja kuidagi mõttetu tundub metallitüki vastu eriti siiras olla. Teooria järele peaksin kujutlema teid, kulla kuulajad ning kõnelema teile nagu seda mikrofoni ei olekski ma julgedeid lausa kujutleda. Ma ei tea, mis teile teie maailmas tähtis on. Ma ei tea, mida te praegu teete või mõtlete ja kui tähelepanelikult te mind kuulate. Nüüd, kui paljud minuga ühe töötegijad jagavad veelist tunnet, mis mul kuulajate peale mõeldes ikka tekib. Kui nad oleksid kõik päris võõrad, siis oleksin nendega palju otsekohesem. Oleksin vaid üks võõras hääl raadiokastis. Aga kummaline küll, mõne tuttava kõrvapaari ees tundub suur otsekohesus kuidagi kohatu. Sedasi siis siiralt siirusest selgituseks sõnapaarile enam-vähem. Ja ikka edasi selle saate alguse intervjuu lummava mõju all. Üks Andruse küsimusi käis reporteri armastuse kohta. Lasteaia võttis seda lapsemeelselt otse nagu sõna armastus, tavaliselt võetakse kõik õigemad. Mõtted tulevad ikka siis, kui õige aeg on möödas, on. Niisiis hiljem alles taipasin, et tarvis oleks olnud kõnelda inimarmastusest, mille olemasolu, et oleks seda ametit raske kui mitte võimatu pidada inimarmastusest, mis põhineb mõistmisel. Saalis, ei olegi see nii lihtne, toda mikrofoni lähedase pärid. Ideaalis peaks reporteris olema natuke näitlejat, oskust sisse elada oma ohvri õigustanute nimetus, tegelikult, aga igal elukutsel kujuneb oma Argo niisiis oskust pisut sisse elada oma ohvri maailma. Nii palju, kui see puudutab selle inimese tööd, huvisid, harrastusi, mis temas reporteritest parasjagu huvitab. Samas ei tohi too report ter ikka ideaalis meelestlastega kuulajat, kelle esindaja ta on mitte enam kallis, on ta veendunud, et kuulajat huvitab just see, mida tema pärib. Aga ta valmistab küsiteluga ette, püüab kärvestada mõlemat poolt nii sisse elada oma ohvri maailma ning mõelda, mis temas võiks huvitada kuulajat. Ning siis püüab oma mikrofoniga lindile selle, mida vaja püüda. Veel üksjagu loovad tööd, liimi ja kääridega. Tipphetk saabub siis, kui ülearune, läinud puudunu juurde pandud lugu kõlabki raadiokastist. Mis aega mõõdetakse, muide, siin majas ainult minutitega. Need, imelised minutid saavad ükskord otsa ja kas see ongi siis kõik? Läksin ühel hommikul tegema tüütute tarvilikku protseduuri polikliinikusse, vereproovi andma. Mitmekümne hingelise järjekorra lõpetas rõõmus vanapapi, kes mulle särava naeratusega kinnitas. Me kõik loodame. Olgu siis. Me kõik loodame, et need vaevaga kokku saadud minutid, olgugi, et nad õhku kaovad, jätavad kusagile mingi jälje. Et mõnest teadvusest, milleni nad jõudsid, ei kao kohe nendes sisaldunud teade, mõte, meeleolutunne või pilt. Seda kõike annab raadio edasi inimhääle abiga ainult paindlik instrument, millel on teiste mõjutamisvahendite kõrval omad plussid ja puudused. Jäägu need siia paika. Inimhäälest võib teatavasti lõpmata palju leida soojust, rõõmu, asjalikust, üllatust, ükskõiksust, üleolekut, valet, teesklast võib leida nukrust, väsimust, ka enesega rahulolu, enesekindlust. Linti mõne häälega ei raadiusega tohi, pärast saate kõlamist praagi rullile kerida ja täna ma tahangi teile kuuleta anda mõningaid alles hoitud häältest. Omaette mõtisklus teemal, kus võiksid praegu olla nende häälteomanikud ja millega tegeleda Üht neist ei olegi enam meie seas. Aga nende hääled on siin klientidel lindid, karbis, karbil nimed ja saadete kuupäevad. Tegelikult on siin terve pikk rida pilte, sündmusi, olukordi, ja minu meelest on need väärt, et neid üle pika ajakarpidest välja võtta ja kuulata. On maailmas kolm ilusat eestikeelset häälikut. A H jäi. Nad said kokku ja oligi koos ilus sõna. Ahi. Ainult kolm häälikut, aga sõna, mis sõna. Siis tuli üks mees ja hakkas ära seletama, mida see sõna tähendab. See mees oli Karl August Hermann. Ja oma 1900. aastal ilmunud entsüklopeedias teeb ta seda niimoodi. Ahi on tuntud soojendav kivihunnik toas. Teda tehtakse kõige rohkem diviis telliskivist, pottidest, jagahvlitest, siis aga ka rauast ja karrast, mis seest kividega vooderdatud. Ta tuleb kivialusele nii teha, et kes paik õõneks jääb ja tagasi suits mitmel kõverusel korstnasse pääseb. Tõrjeseinad soojendavad, kivisid, mis pärast, kui Kriska kinni pandud korterile sooja annab. Uuemal ajal tehtakse ahjusid üksnes nii, et ahju uks õhukindlalt kinni võib-olla pandud. Siis ei ole Kriskad vaja säärast ahju. Hüütakse hermeetiliseks ahju. Mida uhkemini. Ahi on tehtud. Mida kallimast materjalist, seda rohkem ta maksab. Kuid soojendus on igal ahjul, mis osava meistri tehtud. No näete, mis ainult kolm häälikut koos ära tegid. Terve soojendava kivihunniku tuppa. Eks ole, sõna on üks imetabane asi. Ainuüksi selle lühikese sõna seletamiseks kulus ligi paarsada teist sõna. Õpetaja ja imetlusobjekt ülikoolipäevist siiamaani Juhan peegel, kes ei väsinud meie üksjagu kevadesse peadesse panemast kui toredaid asju, muuhulgas seda, kui tähtis on inimesele sõna ning mida kõike võib sellega ette võtta. Tal enesel on see kunst suurepäraselt käes. Juhan peegel pidas hiljaaegu juubelit ja siis öeldi tema kohta nii palju head, et vaevalt ma enam midagi juurde oskan öelda peale tänu ja tema hääl siin kesksaatena. Eks ole, see tõeline trump. Oli 1970 mäletan külma detsembri ilma heliloojate maja saali üht uskumatult tagasihoidlikku inimest selles saalis. Nojah, ka enesenärvilisi abituid, katseid esitada sellele andekale ja nimekal inimesele mõnigi ebatavalisem küsimus. Ma ei saa kunagi teada, kas mu kergelt värisev mikrofon tegi talle nalja, aga ma ei usu seda. Ta vist ei pannudki seda tähele. Tema loomuses neis isenesest mõistetavalt olevat kaasinimese töö ja tunnete austamine. Ta lihtsalt jutustas mulle tuli Tallinna oma uue rammile kirjutatud ballaadi tsükli esietenduseks. Kuidas te selle tsükli kirjutas ning veel muustki? Dmitri Šostakovitši, kelle hääl on meil alles jäänud. Mida ütleb teile see signatuur Sintallil? Igatahes tean raadiomajas küllaga reportereid, kes seda saadet rõõmuga teinud on. Oli minulgi 10 aasta eest see võimalik, et 10 aasta eest oli see õnnelik võimalus tänu reporteritunni kokku seadele Ivar trikkelile tõmmates ühe reporteritunni pealkirjaks aeg ja andis mulle erakordselt põneva osa sellest. Lepmakiga haiglasse panin selga steriilse kitli, valged haigla sukad jalga, juuksed mütsi alla peitu ja maski ette. Ja tundmata end eriti ebamugavalt juba mingi kogemusega. Selles töös läksin operatsioonituppa, nii palju jäi sellest käigust hääli. Pater ütelge, palun, Miss operatsioonid me praegu oleme. Te olete rindkere operatsiooni juures, kus tehakse südamelõikus. Laiendatakse südameklapp, piprad, kirurgid on asunud oma tööle. Magab ärkamisel ja seal doktor lehepu annab narkoosi, sest seal on elektrokardiokrahvid Belgias muidugist kogu lõikus anud, jälgivad südamed tööd. Sest nemad seal teisel pool, teisel pool need paksja. Tõkkele viidake, palun. Südameoperatsioonidest räägitakse viimasel ajal väga palju. Kas te võite öelda, mida see operatsioon endast kujutab? Praegu on sellest vara rääkida, orkavatsusel on litraal. Sustliku laiendab operatsioon. Eteid ja kunagi ütelda, millega operatsioon lõppeb. Tabasite arsti hääles väikese teri venodi. Kas sulle ei tundu, et saalid oma mikrofoniga vales kohas ringi siin mõõdavad teineteist elu ja surm? Kuigi ma seal eriti julgelt ringi saalinud, kuigi küllap mõtlen tohtri häälde tõrjuvust juurdegi. Ometi on ka praegu nukker ja piinlik seda lindi õppi kuulata. Vahistan siit pärit jälle selles saate alguse intervjuus võrdlemisi kohmakalt välja öeldud mõte mida me siin teeme, ei ole ju lausa eluliselt tähtis. Vahestasid tuligi, võrdles just arstitööga. Mitte uudishimu, vaid tahtmine teada saada, tunda ja edasi anda, püüda on päris mitmel korral mu aeg-ajalt pead tõstva reporteri mõte jälle operatsioonisaali juhtinud, aga mõtteks on jäänudki. Filmimisest ja fotograafiast tean ülivähe, aga kord anti võimalus mõlemat päris suurel hulgal pealtnäha ja äraarvamatult. Põnev oli. Kujutlege kevadõhtut maal, suur loojuv, päikeseketas tohutu üleskendunud põld, mille keskel üksik pihlapuu. Selle all istub kaks inimest ja need vaja filmida kenasti heliga sünkroonselt. Ruttu, sest päike tahab looja minna ja lähebki, ta läks kõik. Võtte juures on režissöör-operaator, operaatori abiline ja helirežissöör. Kõiki neid inimesi on vaja. On vaja filmida mitmes plaanis mitme nurga alt neid kaht seal pihlapuu all. Loojuv päike heidab kogu vetegrupist põllule ilmatu pikki teravaid varje aga neist ei tohi mitte sentimeetrit kaadrisse jääda. Operaator oma abilisega kaamera taga, seal aga päris suur ja raske režissööril kõiksugu vajalik kraam käes kaenlas ja seljas helirežissööril magnetofon, millest lähevad filmitavate juurde pikad mikrofonijuhtmed. Võte. Ja kogu see nelik tantsib äsja küntud põllul loojuva päikese kiirtes ümber üksiku pihlapuu imelist sõnatult puntratantsu koordi jookseb, kord jalutab, kord kummardub, edestab kure kombel jalgu, et need mikrofoni juhtmetes sõidakerduks. Kõik seepärast, et mitte sentimeetrit varju ei tohi kaadrisse jääda. Põnev see filmi tegemine igatahes põnev, kui kaamera taga on Peeter Tooming. Andunud inimene peaks õnnelik olema ja temale andunud piltidele pilt, foto, see on talle lõpmata tähtis asi. Ja vaevalt küll, et ma seda väites uudise ütlesin. Sest kui meil on häid ja tuntud fotograaf esis Peeter Tooming on esimeste hulgas esimesi ja teda ei huvita mitte ainult fotode tegemine, väiksema palju fotode saatus, minevik ja küllap ka tulevik. Nii, õnnekombel on mul siin ka tema hääl, mis ikka fotodest räägib. Tänase inimese suhe meie kõikide suhe fotoga kaasajal on, on ääretult utilitaarne. Me oleme fotoga niivõrd harjunud. Me näeme pilte enda ümber niivõrd palju, et meie tähelepanu foto suhtes on nõrgenenud. No Me näeme fotosid ajalehes, ajakirjadest, teleekraanil, kaupluses, vitriinis, reklaamis polegi kohta, kus me pilte ei näe ja need fotod lähevad meist läbi nii kiirelt, kiirelt, et meil ei ole aega ja nendele tähelepanu pöörata. Mehis nad ei ladestu. Ja Ma arvan, et kunagi ajaloos tulevikus alles hakkab sellekteeruma, mis meie tänasest fotost talletub. Samas vaadates minevikku, pilte, mis on tehtud aastat 30 50 100 tagasi siis pea kõik on ju kasutuskõlbulikud selles mõttes, et me näeme nende piltide pealt inimest tema olemuses. Võib-olla, ja ilmselt on see tingitud sellest, et 50 aastat tagasi siis, kui polnud veel ilmunud kitsasfilmi oli fotograafil teised töötingimused. Ta ei saanudki liikumist pildistada, sest siis oleks inimene või liikuv objekt jäänud ebaterav fotole. Ja seepärast ta pidi oma pilti seadma. Ta pidi otsima detailid, mida pildistatavale kätte anda vidinaid kenadesse, suursugustesse poodidesse sättima. Ja selle ajaga oli ilmselt kab pildistataval aega pildisse süveneda, olla niisugune nagu ta olla tahtis. Või siis juba niisugune, nagu oli temaga tõeline olemus. Ja nüüd, kui me neid pilte vaatame, siis me näeme nendel inimest. Ilusat inimest minu arvates. Need fotod on korrektsed ja ka tehniliselt me näeme nendel nende inimeste pilku alati. Aga inimeste silmad, need kõnelevad minu meelest väga paljust. Tillukesel valges raamis maalil on sinililled, mõni punalilla õis on ka hulgas mälestus ühe raadiosaate tegemisest. Selle maali kinkis mulle Märt Bormeister veel üks oma tegevusele õnnelikult andunud mees. Kui läksin kunstiinstituuti lindistada temaga saadet värvustest värvilisest maailmast, ümberringi ja inimestest keset värve siis oligi see maailm seal miniväljaandes tema ümber meeletu materjalide kuhila kujul plakatid, joonised ja vikerkaared. Teadsin siis, et sellest peab hea saade saama, sest kuulake, kui huvitav seal. Värvuste sümboolikaga seoses siin on ju aegade kestev teatav traditsioonid, mis on seisustega seoses teatavate sotsiaalsete gruppidega seoses. Äraldilised värvused avaldub vappides kuid erinevatel rahvastel võib-olla hoopis hoopiski erinev suhtumine värvustas ja tänapäeval väliskaubandusega ja turismiga seoses muutuvad need probleemid üpriski oluliseks, näiteks kollane paljudel rahvastel, hiinlastele jaapanlastele on see, ütleme, püha väärusson päikeseväravas kuid tarvitseb minna mõnda lähedasse riiki. Indias on kollane katku värvus kuid kollasel on värvuste esteetika, psühholoogia, füsioloogia alad veel hoopiski erinevaid tähendusi. See on noorusele omane. Sanelge varvast. Aafrika riikide rohelist peetakse seal prohveti värvuseks, kuna see on nii-öelda püha värvus. Jaapanlastele on lemmik värusteks pruun ja roheline kuid pidulikeks varusteks valge ja punane. Nii et kui ta ruumi sisustuses kasutaks teatavaid värvus, ütleme kasutatakse vastavaid lilli, siis see juba annab teatava meeleolu, annab teatava informatsiooni. Kui need lilleõied on tumedad punased, siis viitab juba elu hääbumisele ja teatavasti avaldub see eriti ilmekalt, ütleme jaapaniidikebanades pikemana kompositsioonist üldse assümmeetria pealeülesed eba korrapäraselt kolmnurga peale, tavalised kõrgemad sümboliseerivad taevast keskmised inimest ja madalamad maad. Et okste suund õite suund maksab õie omapära, ilu, selle selle värvus. Õuna Aafrikas oleksid soojad vedrud erepunane säravkollane, kuna see vastab nendele lõbusale ja rõõmsam meel seal iseloomule ja leiab poolehoidu. Ebasoovitavad on must ja valge, kuna päris igal aastal need varased vastumeelsed Põhja-Aafrikas oleksid punane, roheline ja valge. Jah, sest see vastab orientaalse Põhja-Aafrika maitsele antud värvide kombinatsioon ütleb midagi ja nii-öelda religioossele rahvuslikele tunnetele Äravdanades säärane suhtumine, mis tähendab hõredam maas ja eriti kus on turismiga seoses, siis seal vast ei ole see niivõrd oluline, aga viisakust me peaksime igal juhul sellega siiski peab arvestama väliskülaliste puhul ja et me teatavaid värvus ei, ei lavastaks ja ja siin on mõnegi tootega seoses väliskaubanduse, sealt lihtsalt mõni asi mikspärast ei lähe, et on võib-olla mingi huvitava konstruktsiooniga uudse mõttega tegemist aga lihtsalt teatavad värvuse tõttu. Häälestas vastaja Nende määruste sümboolikaga eestlase iseloomule üldiselt näib, et nii väga intensiivsed küllastatud värvused on nagu, ütleme vastunäidustatud, meil on pehmemad värvustoonid ütleme, kaasaegses tänavarõivastes leiad, et meil domineerib võrdlemisi palju, ütleme sinakaid värvuselt. Meil rahvaluules on veel toredad jutelusi, et sinised on sillu, püksid, kollased on kosjapüksid, punased on pulmapüksid, valged, need on varrpüksid. Nimelt pulmalipp võis olla valge ja punane, võiem Kunka. Kui jääda veel hetkeks selle rahvusliku ütlemise juurde, siis öeldud vist vanasti üleüldse seda värvi, vaid see on seda karva. Ja, ja me vana rahvalik ütelus ongi just karva, et vahakarva juuksed vahakaravan tinakarva taevas, eks ikkagi. Oletame, et ta ikka loomadega seoses tuli, me oleme harjunud muidugi teatavate ainete rahvalike nimetustega jõhvika punane on see vaarika või ütleme, maasikapunane maasikapunane seda mitmes värvivarjundis või poleks, mõtlen veidi kollaka maad või ütleme, küpsenud aga ütleme, jõhvika sinine. Siis on see teada juba, missugust liiki sinine see seal on. Aga kas on roostepunane või tuhakarva hall? Me võime leida neid tohutult nimetusi, mäletan kusagilt kirjandusteosest. Lugesin. Tal olid kahvatunud lümfikarvapüksid jalas või püha Elizabethi kollane oli selline kuninganna, kes seal nii püha ja nii tagasihoidlik, et tal oli üksainus särk, diaguna särk ei saanud pesta, siis ajapikku muutus elevandiluuväravas ja kuidas te kujutaksite ette näiteks haige araablase säärevärv? Veel viimane tagasivaade saate alguses kõlanud intervjuule oli juttu kesksaate ümber koondunud noortest inimestest, kellele meeldib võtta magnetofonid, minna omakorda häältejahile. Ja on tõesti hea, kui mõni neist ütleb, tead, ma ei oskagi enam teistmoodi, ma lausa pean seda tööd tegema. Tiiu ükskord ütles Tiiu lõik. Üksustavamai töölasi. Nime teinekord kutsutakse. Tiiu puhul meeldib mulle, ta on üleni uue jaoks lahti, sest soov seda vana reporteritööd ka veidi uutmoodi teha maksab ütlemata palju. Tiiu hääl on praegu siin sellisel kujul. Suur torm tuli üle mere kuuled okste murdumist ja päike on külm ning ere. Ja nii on ka armastus vist. Vaevalt su teadmine ainsagi mõrata ühegi kriimuta siiani püsis. Toona ju tera sul kivisse kõrates Leest äkki leidsid vaid tuvastanud sisi. Astunud oled nüüd ahtralt koida Karal ükshaaval kogunud lamandunud kõrsi. Eile Su ajusta värskeima sagara mahla jaoks tender Sepliitsutas tõrsi. Täna end maha on jäetud see tallermaa kuivaxent pitsitatendrisse suurde ärevalt kiikad ja näed, kuidas kallerdab kaks punast piiska. Vaid sügava luurades. Kahte on vähe, et enesest loobuda. Hing müüa põrgusse põrandakiviks. Kahte on vähe, et isegi joobuda. Ammu siis joota veel januste rivi. Üks harilik hommik, üks päev. Mispärast ei tulegi meelde? Asjad, mida sa elus näed mis on kulunud eesti keelde? See oli Tiiu Norring Öörlasi, kuhu tema kuulub, ei ole kuigi suur, aga vaheldusrikas. Õnnekombel saavad neist, kes ei tule ega lähe pärast paari linditüki tegemist. Toimetaja Heatutavad. Aeg-ajalt lõbustavad end kui ka toimetajad süütu ja sümpaatse Pilaga tema arvel, mis loodetavasti annab tunnistust mingil viisil omaksvõtmisest. Äärepealsest jahedas tuuaasist, mida kadestavad isegi uskmatud ja Aurid sest sellele äravalitud kohal on sind sageli imetleda Ada harastuse otsatu pilv oma äraneetud orjakohale ja lubal Laadottema tühise hinge tüütu pirin sinu kõiksuse vaimu ette. Hunnitu kesköine helk. Teeb südame soojaks, kui saatetüki jõuab liine pidi teisest linnast sinuni sellise pöördumisega või anda alles kuulan, kui maailm mõnikord värvusi kipub kaotama. Keset ärgi päeva stuudiotes foonikates harjub inimene häälte Paabeliga. Ega ta ju enam, kui seda harjumatule kõrvale palju saab. Ainult üht häält tahaksin teile alles hoitud stena veel kuulda anda. Ma kuulen seda iga päev rõõmuga looduslikul kujul. Ometi on ta minu jaoks lindil talletatust kõige kallim ja olulisem ja siin ei ole midagi parata, need emad on juba kord sellised. Elas kord üks üksik naine. Keeemmel pannud laps kagedagi, ta tahtis väga enda ühte vaikset lapsukest. Nii et ta läks oma majja mooni juurde. Võta see terase pole üldse lihtne viljadega, oota see ja pane lillepotti. Mõni lillepotti kasvas lill. Ja siis lilleris pihike Vaiketüüdlu Pöial-Liisi selle et ta oli pöidlapikkune. Ühel ööl, kui ta magas, siis tulid. Kellena lendan kaugele soojale maale, kas sa tahad minuga kaasa voolata? Emad lendasid kiumas soojale maale, vana lossiõues, suured lilled, lilleseisvaid, väikest mehikest, semeikene oli haldjate kuningas pealseks On seerias tiivad, haljale, endasid sinna ta haldjate kuningas, tartlased või oli tema juurde elama haldjas kuningas, panin talle pähe krooni ja tiivad, nii saigi siis pöial lisest haldjas, pääsuke lendas ära ja. Ja oligi kõik.