Kui ringhääling oli 50 päeva vana, helistas pika tänavastuudio ukse taga Felix Moor. See süüdis meie esimene halloomees Aleksander Tamm mikrofonisse. Üks minut vähe aega haavas tulijale ukse. Tutvustamise järel puhuti mõni sõna head juttu, kuni saate tegija leidis, et üks minut vaheaega on kestnud küllalt kaua ja vajutas nupule. Roheline lamp kustus, punane süttis. Samal hetkel hakkas esikus armuna põrisema uksekell. Hallo mees heitis esiku poole õige kurja pilgu, nimetas kiiresti järgmise orkestripala ja läks uut tülite sisse laskma. Usutavasti nii see võis ka olla, sest umbes sel ajal annab ajakirjandus raadide juba esimesed väikesed vitsad ja nimelt hoita kud tüütavalt pikkade vaheaegade eest öelda, kui iga numbri eelmis tuleb, kuid lühidalt, jättes ära härnad ja teised ülearused, sõnad. Saate algus olgu punktipealne samuti ka lõpp. Vahepeal on säiliks moorile, kes jäi meistristuudiosse ulatatud kimp telegramme. Ta nõustus neid prooviks mikrofoni ees ette lugema ja selline on umbes 30 minutit aega. Kui nüüd järgnevas tundub teile miski liialdatuna, siis liialdab Felix Moor, sest loen tema mälestusi. Mäletan, et mida lähemale saabus mikrofoni ette astumise moment, seda suuremaks läks ärevus hoopis erinev senisest esinemispalavikust. Ja enne mikrofoni avamist õhetasin üleni. Pulss võis olla vist üle 120 löögi minutis. Süda oli nagu kurgus. Olin endale päris pahane, et nii hõlpsasti andsin oma nõusoleku. Aga imelik. Niipea kui olin lausunud esimesed sõnad, saavutasin rahu ja enda valitsemise hääl sai tagasi oma tavalise kindluse ning lugemine läks ladusalt. Ettekande lõpul sain stuudios viibijailt väikese aplausi. Aleksander Tamm tegi mulle ettepaneku hakata Eesti ringhäälingu esimeseks palgaliseks konfereeriaks. Mul polnud põhjust vastu vaielda. Ja nii sai minust kuuendal veebruaril 1927 halloo-mees. Aasta hiljem hiilib ühel hilisõhtul stuudiokeelusiltidest mööda keegi lehemees, et imetleda Felix Moore'i, kes istub nüüd laua ääres nagu rahu ise mikrofoni ees, loed päevauudiseid ja tõmbab vahele paberossi. Artiklis meie raadiotähed. Kardan vaided, paberossi on moori sõrmede vahele pistnud ajakirjanik kapulsson tõusnud proovi lugemisloos 120-lt 140-le. Aga pilku mikrofoni marmorplaadi poole pöörates tekib mulje, nagu vaataksid sind kõigi 10000 kuule silmad. See on üldse üks jube ese, see mikrofon, opereti diiva, Helmi Einer, tundub ta nagu mingi moona. Paul Pinna on verest ära, käed värisevad, nii et ei saa käes hoitud paberi pealt lugedagi. Külma vere säilitatud üksnes vähesed äravalitud, keda kuulaja kutsub ja kes ise nimetavad endid hallo meesteks, nagu mäletab meie kauaaegne peainsener Aleksander sillalt. Mnjaa teadustaja pärast nii-ütelda 30 kuuendast-seitsmendast aastast juba oli teadustaja lõi läbi, aga siis oli kava kuulutaja näitakse, esimese diktorid nimetati kava kuulutajaks. Siis oli muidugi halloo-mees. Seda saated algasid ka hallo hallo, siin. Tallinn Tartu ja Türi. Kelle hääl ütles kõige sagedamini hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. No see oli ikka esialgu ikka hoor oli, välimuselt ei või ütelda, et ta oleks eriti silma paistnud nagu ta ise ennast väljenduses. Mis ma olen mõni juuksekarvu pealageteedetäheline nägu ja kõhetu, et see pole midagi, mees, aga muidugi ta liialdus, ta oli siiski väga meeldiva välimusega mees ja kui temaga rääkida tema hääle värving ja see näitas ta sisemist soojust inimeste vastu ja. Ma leidsin, et ta oli väga sõbralik ja, ja nii mõnus kaaslane ka peale oma niisugusse raadiotöödega raadiotöö läks tema ees laabus ka väga selgesti ja kergest näitusega reportaaži minnes. Kaal ta tehnikameestega arutas ka kõik selle läbivõimalused ja ja Ta oli kõigel täpselt teada, mida keegi tegi seda reportaaži ajal ja ja niisugust tehnilisi, viperusi või arusaamatusi või, või midagi ütlemist reportaaži kestel või selle vaheajal ei tulnud kunagi. Minu minul küll ei tulnud. Aitäh hästi. Taastame nüüd ühe sellise olukorra, kus te olete koos temaga või vahel isegi kahereporteriga välja sõitnud ja mikrofonid on püsti pandud. Temal on oma kava või paberit käes. Mida ta siis ütles? Sel ajal ei läinud need helisalvestusseadmed nii kohe käima ja võtnud õiget usulisi. Sellega sellepärast oli vaja alati öelda salvestus ees tähelepanu. Lõige siis õieti kokkuleppel kas viis sekundit või 10 sekundit vahed siis alles hakkas kõnelema. Kerguse ja ohjeldamatu huuga etendus rullub näitelaval. Olete olnud võlutud solistide armikuses ja tantsijatega Rahdilisused. Olete olnud haaratud koori võimsat definimised ja orkestridistsipliini eesriie avaneb teid tihti, on lausa hämmastanud silmipimestavalt kirev lavapilt ja nii mõnigi naissolisti kostüüm on põhjustanud saalis istuvate daamide. Oo kas teaga olete teadlikud sellest, kui palju eeltöid on tulnud teha selleks et kõik lavalt pakuta läheks libedalt ilma takistuste ja viperusteta. Kui palju vaeva on näinud juhid ja tegelased on, et kobiseda. Tema muidugi valmistasin ette ka üsna põhjalikult. Ma ei tea, et oleks neid kirja kõiki pannud, aga tal oli umbes sarnane stiil, nagu ta kuulda mängus tegi, kõik oli paberi peale ära märgitud. Millal see üks teine sündmus toimub, mis siis teha või kellega siis juttu ajada ja see oli teada, taoli võrdlemisi rahulik ja tundus, et ta oli alati oma oma kindel, mida ta tegi. Kasmoori esinemislaad rahvale meeldis ja oli vastuvõetav. Ja väga meeldis just tema esinemise laad, sest tema hääle värving ja ja see, see oli nagu sissekasvanud see moori hääl, see tundus olevat nagu ringhäälinguhääl. Ja kui nüüd tuli teine hääl, siis, siis see nagu ei olnudki see õige ringhäälinguhääl. Viibimegi töökojas laudadel jahve internaine kavandeid, millede järgi valmis vaadatakse kostüümid ümberringi sente, ääre asetatud varnadel riputatud igasuguseid kirevaid kostüüme, mis lavalt peavad rõõmustama publiku silma. Üks munder on asetatud niinimetatud mannekeenile, kus talle antakse veel viimast lihvi. Üks rätsep on parajasti ametis suure lõikamisega. Kas kuulete? Teisel rätsepal on tegemist õmblusmasinal juures. Kolmas rätsep on pressimisega tegevuse. Ega see kerge töö ei ole, ta võtab suu alul vett täis, purskab selle riidele. Riia aiva susiseb Räägiti säält, kuule, kuule, kuule, kuule, see õlg. Alla vana, vaata tellida, aga kuidas talje on tari peale muidugi ka kutsunud õige tiheduse kurde lühemast siiani hüvitise kohta. Palju-palju-palju-palju häid võtab eest ära. Muidu päris hea ja ega siin tuleb väljale tiitel. Nii käib meeste kostüümide selga proovimine daamide kostüümide selga proovimist, lugupeetud kuulajad. Teile küllalt arusaadaval põhjusel me kahjuks ei saa jälgida toya ja nii käib siin töökojas intensiivne töö hommikust õhtuni. Hooaja jooksul. Ringhääling oli kõigest kümneaastane, kui Felix Moor selle reportaaži tegi. Ja mulle näib, et Felix moorile meie esimesele reporterile oli see töö huvitav mäng katsetada, otsida, proovida, mis võimalusi pakub. Stuudiost välja viidud mikrofon sai nüüd tuua teatri rätsepaõmblusmasinat raadiokuulaja tuppa ja küsida, kas kuulete? Täpselt samuti oli suur huvitav mäng, ringhääling ise, võimaluste avastamine, mida veel ja veel saaks teha. Moor deklameerib ja ronib mikrofoniga Oleviste torni, esineb lastetunnis ja lavastab kuuldemänge. Teeb esimese spordireportaaži ja avaliku raadioõhtu. Ja nüüd teen ma vaikse lahkumiskummarduse Felix moorile, et esitleda teile teist meest, kes seisab väärikana tema kõrval. Ehk ikka tema häält ei kuule enam ammu eetris mäletab teda 50 aastane ringhääling. Sel heliplaadil kõneleb. Tutvumisel toru paljude vaatamisväärsustega põikame pisut kõrval esemaidki linnaosi vaatama. Tema nähes mäest üles ja üritan väikest juttu mööda kulgeva turulasega. Seletan, et olen siin võõras nimelt Eestist ja palun teda midagi jutustada sellest ilusast linnast. Mees on lahkesti nõus ja mööda tänavat edasi liikudes jutustab ta meile järgmist. Jutun turu murdes, mis on teadupärast kõige lähemaid soome murdeid eesti keelele. Palun lugupeetud kuulajaid proovida, kui palju sellest mõistetakse ilma tõlkimiseta ja ilma otsese soome keele Miseta või tuurid veel sümboolast oli? Koiust mundratasite näoloogia turbulaysia asunud lapsest aastika. Keerati Hollangas lisataime nüpa särada. Ruhnu oli väga vaikne ja tasakaalukas mees, tema tegi põhiliselt kooliraadiot, kooliraadio oli, sest Ringhäälingusaated ei kestnud hommikust õhtuni, vaid hommikupoole oli üks saade. Ja kui see oli lõppenud vaheaeg ja keskpäeva aeg oli nõndanimetatud kooliraadio. Ja siis peale kooliraadiot, see oli ligikaudu tund või kolmveerand, ma ei mäleta ka täpselt. Ja siis hiljem. Õhtu oli jälle siis õhtune kava ja põhiliselt seda kooliraadiotest toimeteski jaam rummu. Ja selle materjali saateks ta siis käis nii koolides ja sellest siis tuli reportaaže. Muidu ta oli oma jutuga väga tagasihoidlik ja õieti, mis ta ütles, et laused ja see oli nii kohe nagu Paika raiutud kohe pandud, et seal väga palju muutmist ei omadega, kordamis temal kalori. Kuidas ta neid ette valmistas, neid saateid, seda ma muidugi ei tea. Aga täpselt nad olid küll tabava sõnaga mees täiesti väga tabava sõnaga, milles nai võitletud sõnaaher ütles kõik ära, aga võrdlemisi lühidalt ilma veeta aega, nagu võiks ütelda. Tänavuse mainitud ratsiooni osavõtjaile torkab paratamatult silma uhiuus hõbedavärviline amlikkuse taoline auto miteedistama fraktsioonil. Selle ahmikuse kevadpäikesest helkivaid katusel nähti meeste gruppi, kes suure põnevusega paraadi ja demonstratsiooni kulgu jälgib ja kelle liikmed üksteise võidu millestki erutatult kõnelesid. Aga mitte isekeskis, vaid ikka mindi eseme suunas, mis käis meil käest kätte. Eemaltoni muidugi võimatu selgus saada kummalist teenistust. Need mehed peavad sellel hõbedased autod. Kui aga jõuti vähemale, vihjelgus auto otsmikul ja külgedel maalitud suurtest sinistest pealkirjadest ringhääling. Aasta on 1947. Jutt on esimesest sõjajärgsest reportaaži autost aga ka oli pikk, nii et kestis vastu mitme tänase reporteri esimese mikrofoni palavikku.