Tere, kirjavahemärgid. Mis mõte on kirjavahemärgil? Kui palju sõltub punktist, komast või jutumärkidest edasiandmine kirjalikus tekstis? Kas kirjavahemärgistamine on mõttetult keeruline, kas mõnes kohas võiks reegleid pisut lõdvemaks lasta või on seda juba tehtudki? Saates on Tallinna Ülikooli vanemteadur Peep Nemvalts. Tere. Tere, aitäh kutsumast. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja kui me räägime kirjavahemärkidest ja sellest, missugune on nende roll, siis sageli põhjendatakse seda lausega maha lasta üles puua. Et seal sellest, kus on koma, sõltub, kas puuakse või, või ei Wooda. Tõsi on, aga neid juhtumeid on suhteliselt vähe. Kus sellest ühestainsast kamast palju oleneda, kus võib lausa elu ja surma küsimus olla. Enamasti nii hull see asi ei ole. Ja üldse on lugu kirjavahemärki väga, nii et justkui oleksime kõik unustanud, et keel on eelkõige kõne. Ja kiri on ainult üks keele ehk täpsemalt kõne salvestamise viis üleskirjutamise viis. Nii et ka igasugused kirjavahemärgi reeglid võiksid seda arvestada. Võiksid arvestada, kas arvestavad, kas meie reeglid on eesti keele kirjavahemärkide reeglid on liiga keerulised. No pigem väga ei arvestada praegu jah, selle sellega, et on kõne ja ja et keelt kasutame selleks, et mingeid tähendusi edasi anda. Ja nii ka lausega lausega ju kirjeldame mingisugust olukorda, mingit tegevust või protsessi seisundit mis tahes olukorda. Ja iga kõneleja eesmärk ja peaks ka kirjutaja eesmärk olema selle olukorra olemus, tähendus hästi selgeks teha kõnes, kuulajale kirjas lugejale. Ja kui me mõtleme, et kuidas me kõnes lauset liigendame siis meil on ju kõnemeloodia, rõhud, pausid, kõik niisugused vahendid, mida meil kirjas ei ole. Kirjas, peame läbi ajama mingisuguste märkidega mingisugune näiteks tähemärkidega kirjutame üles häälikuid, millest koosnevad sõnad. Aga millega me märgime pause. Tõesti, rahvas on laulurahvas ja enam-vähem kõik tunnevad noodikirja teavad, et noodikirjas on pausi, märgid tähistab lühemad pausimanni, vähenesestab pikemat pausi ja nii edasi. Ja tegelikult võiks ka mõelda nii, et ka need kirjavahemärgid kirjas tavalises tähtkirjas. On pausi märgid ja sedapidi maal, kas tasub lähtuda sellest, et selleks, et täpset tähendust edastada võiksime lühemaid pause tähistada komadega pikemaid, näiteks mõttekriipsud, aga mõnikord kooloniga olenevalt sellest, milliste lauseosade vahel paus parasjagu tekib. Nii et põhiline reegel peaks olema see, et et tuleb lähtuda tähendusest, kui vaadata need kasvõi ajalugu, kuidas kirjavahemärkide reeglistik üldse on kujunenud ja kuidas seda on suudetud rakendada siis näeme juba tegelikult terve sajandi jooksul peaaegu kauemgi. Varem neid reegleid eriti ei olnudki, nagu Eesti vabariik asutati ja hakati eestikeelset kooliharidust süsteemselt edendama, siis tulid ka igasugused keeleõpetuse ka seostuvad reeglid ja sealhulgas ka vahemärgi reeglid. Ja muide juba Johannes Aavik, anna oma kirjavahemärkide õpetuses aastal 1924 öelnud, landama, nüüd tsiteerin kosunud andada. Kumma on oma reeglite rohkuse ja keerulisus pärast kõige raskem vahemärkidest. Ehk küll reegleid palju antud on ameti võimatu, kõiki viimseid, peenusi ja üksikuid eraldi ja erandjuhtumeid ette näha ja ära määrata, punkt juba abiks sai aru, et on liiga kahekümnendatel aastatel. Aavik sai aru ja seda on edasi ka ikkagi märgatav, et ega nüüd ma ei ole kaugeltki esimene, jah. Aga hea oleks, kui ma olen viimane, kes teab seda ka tähelepanu pöörama. Et oluline on lähtuda ikkagi lause mõttest ja vastavalt sellele koostada vahemärgi kasutamise juhend, nii et ma ütleksin mitte niivõrd ranged reeglid kui juhendid, soovituslikud juhendid mis arvest raadiost tähendusega sellega, millega me kõik enam-vähem arvestame kõnes, kui me kui me liigendame oma lauseid kõneldes. Ja teine niisugune eesti keeleteadlane, kes on varem järjekindlalt pärast Aavikud 100 kõige rohkem soovitanud seda mõtest lahendusest, lähtumise süsteem, ja Valter Tauli üks nendest keeleteadlastest, kes sõja ajal annetud põgenikuks minema Rootsi, kes töötas Uppsala ülikoolis tükk aega ja on üks rahvusvaheliselt tuntumaid, kui mitte kõige tuntum eesti keelekorralduse teoreetika muu hulgas. Täna kirjutas juba 1900 seitsmekümnendail sellest, et et kirjavahemärgid, nagu temagi ütleb ja mida minagi olen kasutanud lihtsalt vahe märkida kasutamisel. Kui me räägime kirjast ja kirjavahemärkidest, siis meil ei ole alati vaja seda pikka orjanti kirjavahemärk kasutada, piisab, kui räägime vahemärkidest ja kõigil on selge. Punkt koma koolon on vahemärgid. Jah, nad on vahemärgid, mida me kasutame kirja vahel sõnade vahel, lausete vahel. Aastal 1980 ilmus Uppsalas eestikeelne Valter Tauli Eesti keele grammatika teine osalauseõpetus kus on tal ka lühike vaade vahemärkused, arvitusest ja komakohta. Esimene põhireegel ütleb nii üldreegel tema sõnastuses koma tuleb panna alati, kui selgus, seda nõuab punkt selga, lühike, selles tema lauses koma tuleb panna, alati kui seda nõuab selgus, ei ole ühtegi kama. Kuigi meie praeguste reeglite järgi peaks, kui sadama, kama, raudtee oma raud kinni, mina panen selgus. Aga mis siis juhtub, kui sa kama ära jätta, kas me saame kuidagi halvemini teisiti sellest lausest aru ei saa vist mitte. Jah. Kava tuleb panna alati, kui seda selgus. Lihtne, selge, loogiline, ühemõtteline väide. Ja siis tal on muidugi näiteid, mis üldiselt siis vajaksid koma millised kohad lauses kõik vahemärgi reegleid, nagu ka mistahes muud keelereegleid, mida me oleme võtnud kasutusele koolis keeleõpetuse huvides ja ühiselt arusaadava kirjakeele huvidest. Kõik reeglid lähtuvad tüüpjuhtudest, nagu meil ka ühes varasemas saates on, juttu oli. Ükski reegel ei kehti nii rangelt, et saaks öelda, et siit maalt ja siiamaani ja mitte kriitrige edasi. Kuna keel on niisugune mitmekihiline, mitmetahuline märgisüsteem, siis võimaldabki väga paljusid mõtteid mõttevarjundeid edasi anda just sellepärast, et seal on väga palju võimalusi. Ja on niisuguseid alasid keeles, kus kaks reeglit päris loomulikult kokku saavad ja mõne meelest nad põrkuvad ja siis on oi kui halvasti. Aga kui mõelda loomuliku keele peale, siis on see täiesti loomulik nähtus, et kahe keelenähtuse vahel on mingi üleminekuala, kus on ühe nähtused. Kui me räägime vahemärkidest ja, ja mis on seotud kõige rohkem just lause moodustusega siis võime ju mõelda, et kui palju siis üksteisest erinevad kõrvallaused ja lause lahendid lause kogu tähenduse suhtes, kuidas erinevad, kuigi oluliselt lihtsalt kõrvallause Sammel pöördelises farmis tegusõna. Ta tuli külla ja lauselühendis On käändelise vormis tegusena külla tulles tema külla tulles. Ja sisuliselt tähistavad need täpselt ühte ja sedasama olukorda, ainult et meil on keeles valida mitu erisugust vormi kuidas seda tähendust väljendada. Ja siis ongi see mõttekoht, et kas ja kui palju siis muutuks, kui me seal ühel juhul on kama ja teisel juhul ei Ale kama, kas tähendus sellest muutuks. Arvan, et enamasti mitte. Ma ei saaks võib-olla nii kiiresti aru. Võib-olla aga see on juba võib-olla aga kindlasti on ka nii, et mida lühemad on lauset, seda hõlpsam on neid haarata korraga nii kõnes kui kirjas kirjas võib-olla rohkemgi veel, et kui meil on lühikesed laused siis me haarame tervet lauset korraga, isegi kui ta lauseehituslikult puht grammatika järgi koosneb näiteks kahest osa lausest. Kui ma ütlen lause arvan, et asi on nii siis koosneb grammatiliselt analüüsides kahest osa lausest pealause, arvan ühesõnaline ja kõrvallause, et asi on nii. Koolis on meile kõigile pähe tuubitud, et, et see on alati ka oma, ei ole siis või, aga kui ma sinna ei pane kama nagu ma siin lausa siin seda, et ma arvan, et asi on nii ilma mingi gaasita vaheda kui ma pane sinna koma kui pausi märki, kas nii kirjutatud lausest kuidagi teisiti aru saada? Ma olen kimbatuses, ma olen kindel, et ei saa kuidagi teisiti aru. Kui ma ikka ütlen, et arvan, et asi on nii siis ma ei arvan, eks kõik oma leti ees on koma või mitte. See ei ole elu ja surma küsimus isegi mitte tähendusega siin. Nii et niisugustes kohtades, kus koma näitab osalause algust, eriti põimlauses, kus kõrvallause algab alati, mängisid ühesõnaga siduva asesõnaga sealse sidesõnana siduv asesõna. Neid kokku võib sidendiks nimetada sidend, seal näitab juba ise ära, et tegu on kõrvallause algusega. Kui me sinna paneme veel mingivahemärgi, siis meil on nii-öelda topeltmärgistus seal keele kui niisuguse keele kui suhtlusvahendi seisukohast. Kas see on vajalik? Mitte tingimata, palju vajalikum on eriti pikemate liitlausete vool panna koma kõrvallause lõppu, aga et kui sealt pärast kõrvallauset järgnevad näiteks veel üks osa pikast pealausest, et seda piiri näidata, siis seal sagedasti sätib kalaska paus ja sinna on oma aja siis selle osalause piiri märgina rohkem kui osalause ette. Kas see tähendab seda piire isegi näitab. Aga mida me näeme, et koolis meil on küll lõpetatud jah, seda reeglit ka, et kui kõrvallause põimlauses pealause sees nii-öelda vahel et siis tuleb mõlemalt poolt kamara eraldada. Tegelikult paljud ka ajakirjandus, ajalehed, tänapäeval, rääkimata õpilastest ja üliõpilastest ja isegi emakeeleõpetajatest kasutavadki seal sidendi ees, Etti ja eestlasi sõnade ees koma aga sagedasti joonistavad kama panna kõrvallause lõppu, kus ta mõtteliselt võiks, alguses ta mõte oli, sealt on palju olulisem jah, eriti pikkade liitlausete puhul. Et see ja paljud teised seigad näitavad, et need vahemärgi reeglid sellisel kujul, nagu nad on, tegelikult ei tööta, ei ole töötanud aastakümneid. Või kui minna tagasi oleviku aegadesse, siis võib ka öelda, et juba terve sajandi. Need reeglid, mis on suuresti muutumatuna püsinud väikseid muudatusi on tehtud siin-seal aeg-ajalt. Aga põhiliselt on need püsinud kogu aeg ja ei saada selgeks need koolis nii või teisiti. No kes omakorda ülikoolis õpetatakse Ja Tallinna ülikool ei ole see koht, kus vahemärgi reegleid õpetada või Tartu Ülikool Ülikooli minnes tuleks inimesel selge olema. Kõik keelereeglid peaksid selged olema 102 koolist tegema. Ja nüüd ongi see kurioosum, et et suur osa emakeeleõpetusest kulub selle peale, et õppida vahemärgi reegleid millest niikuinii väga palju ei alane. Keele arusaadavuse mõttes. Et soovitatav on ikka, oli lähtuda sellest, et keel on mõtet edastamise vahend suhtlemisvahend ja meil on vaja ala mõtted võimalikult selgelt edasi anda, olgu kõnes või kirjas. Kõik vahendid, kuidas seda teha, kuidas võimalikult täpselt mõtteid edastada, peaksid alluma sellele olemuslikule põhilisele taotlusele mitte lihtsalt mehaaniliselt, et et selle ja teise ja kolmanda sedasama ette tuleb alati panna kama ja teiste, et ei tohi kui kunagi panna kama noh, nagu elu on näidanud isegi sedasi ja et ta tuleb panna kama mõnikord pikkades liitlausetes, kui selle ja ka jätkub pealause ja jaole, eelneb kõrvallause kõrvallause lõpumärgina plokkama olema ka hea eest. Kuigi jah, reegel ütleb meile, et ja, ning ega ehk, või kui ka, et kunagi kama ei panda järelikult kunagi on, on liigne üldistus seal, et see on jällegi üldreegli järgi. Nii et üldiselt tavaliselt enamasti ei ole vaja panna miks ei ole vaja panna, sellepärast et üldiselt tavaliselt enamasti seal mingit pausi ei teki. Kõnes lihtne ja loogiline. Aga kas siis praegu keegi tegelebvahemärkide reformimisega küsima vahemärgi reeglite reformimisel? No praegu tegelda, aga ilmselt oleks aega selle juurde tagasi tulla, et kunagi 1970.-te lõpul, 80.-te algul püüdsin seda teha. 90.-te aastate algul veel, kirjutasin sellest mitmel pool ja rääkisin mitmes ettekandes muuhulgas ajakirjanike liidu keele- sektsioonis, mis toona veel toimise. Ja noh, oli neid, kes sõda tervitasid ja pooldasid, aga oli ka neid, kes ütlesid, et oioi nii küll ei saa, et kuidas, siis läheb kõik sassi ja aga minu vastuküsimus on, et kas siis mööda jala kõik sassis. Kui lähtuda elulisest dialoogilisest põhimõttest, et vahemärki, olgu see koma või mis tahes muu vahemärk on põhjust kasutada siis, kui sellest oleneb mõtteselgus. Et kui komapanemisest või ärajätmisest oleneb kas kellegi elu või surm või mõne õigusliku lepingu tõlgendus siis on muidugi oluline, aga kui see tõlgendus tähendab ju tähendus ikkagi ei muutu sellest, kas kuskil on oma võimuvahemärk, kui seda ei ole siis ei ole ka juriidilises tekstis lepingutes mingit vahet sisuliselt, kas seal on see komavia jala No aga ütleme niimoodi, et kui juba tuli jutuks juriidiline tekst, siis Tartu rahulepingu puhul ju on teada, et lepingu allkirjastamine lükkus edasi sellepärast et leiti komaviga ja ees oli koma puudu. Aga kui neid reegleid ei oleks, ei oleks siis olnud ja ei oleks praegu kas siis ei oleks vahet olnudki, kas seal oleks koma pidanud olema? Aitäh no seda teksti läheb natukene täpsemalt analüüsima sees ja vähemalt lõigu piires, aga võib olla ka terve lepingu peatüki piires ja siis saad sellele vastata, aga üsna tõenäoline on, et, et väga vahet ei oleks olnud. Et lihtsalt, et kehtis seesama reegel, mida tänaseni koolis õpetatakse, et kõrval lausa tuleb eraldada mõlemalt poolt komaga, kui ta on pealause sees ja see oli ilmselt Tartu rahulepingu, sest üks niisugune koht, kus Harrigee tegu kõrvallausega, mis lõppes sõna- ja ees, millega jätkus pealause. Kui sellest mingit kaksipidi tõlgendust mitmeti tähendust välja lugeda ei saa, ei ühel ega teisel juhul komaga komata siis ei ole vahet, kas seal on ka, ma ei ole. Aga ma küsin siis niimoodi, et inimesed, keelekasutajad, kes on harjunud vahemärkide reeglitega, siis nende jaoks kui neid vahemärk ei ole sellel kohal, kus nad eeldavad, et nad peavad olema, siis nende jaoks tekib kaksipidi mõtlemine. Aga millesse kaksipidi mõtlemine Räkipsis millest nad aru ei saa, siis ma kardan, et seal seal on pigem see, et, et mõeldakse lihtsalt mehaaniliselt sellele reeglile, et oi, et reegel ja ütleb, et siin peaks olema ka oma või et siin ei tohiks olla kama. Aga ei mõelda sisuliselt, et kas sellest komast komatusest midagi muutub. Jah, aga võib-olla, et see teeb asja siiski keerulisemaks, et inimesed peavad siis mõtlema ja otsustama sisulisi asju rohkem. Aga milleks me keelt kasutame, kas mitte sisu sõnastamiseks? Tegin muidugi neid, kes, kes keelega keele abil püüavad oma tegelikke mõtteid täita, nagu pahatihti poliitikud näiteks mõnel juhul võib-olla juristid. Aga, aga see ole üldine keelekasutuse viis, et nii nagu mis tahes leiutist või tööriista saab kasutada headel eesmärkidel ja kuritegelikel eesmärkidel. Keel ei erine selles suhtes mingitest muudest vahenditest. Keel on ju meie igapäevane töövahend, ükskõik mis erialal me ka tegutseks vähem või rohkem. Aga kuidas siis sellesse suhtuda, kui ma loen tekstist ja vaatan, et see koman täiesti absurdses kohas, aga ma saan aru, et ta tegelikult reegli järgi, aga mõtte järgi peaks olema teises kohas. Kummal siis õigus on, kas kirjutajal või lugejal? Siis on õigus sellel kes saab aru, mis on selle lause tegelik mõte. Kui see komakoht ei muuda lause tähendust. Sisu ei olegi oluline. Ilmselgelt ma toon mõne näite, et üks üks niisuguseid sõnu, mille kool on üldiselt enamasti ajavahet teha. Kas komaga kamata on niisugune sidesõna, millel on mitu tähendust. Selle sõna, kui kasutatakse teatavasti võrdluse tähenduses aja tähenduses mis veel tingimuse tähenduses ajamäärus, kõrvallauset tingimus, määrus kõrvallauset võrdluses nii lihtlausetes kui ka liitlausetes. Ja nüüd näiteks aja määruslik, kui on niisuguses suhteliselt lühikeses lauses. Hiljem, kui lapse eas õpitut läheb vaja on seda kerge meelde tuletada. Hiljem, kui lapseeas õpitut läheb vaja koma, on seda kärge meelde tuletada, kui ees on koma vaja järel on koma, sest see on kõrvallause ja algab aja määrusliku, kui ka kõlab hästi. Aga sinna kõrvale samasuguse algusega teine lause, kus, kui on võrdluse tähenduses hiljem kui lapse eas on raske inimest kasvatada. Hiljem kui lapse eas on raske inimest kasvatada ka reegleid ümber õppida. Aga seal on tegu, võrdlus kui ka hiljem kui lapse eas. Ja nüüd, kui me lähtuksime põhiliselt tähendusest siis üldjuhis või soovitus mitte range reegel, vaid üldjuhis. Soovitus peaks olema see, et enamasti võrdlus, kui ette koma ei ole vaja sest ka liitlauses seal tehti mingeid pausi kõnelejaid äkki. Ja see võikski olla ka kirjas üks märk, et kui on siin võrdluse tähenduses ja ajaja tingimuse tähenduses sagedamini tekib seal kõrvallauses paus kõnes. Seal võiks koma olla siis selle mitte võrdluse aja või tingimuse tähenduses tarvitatud kui ees. Üldjuhul mis ei tähenda jällegi, et mõnes lühemas lauses mis on hõlpsasti pilguga haarata angerjas hõlpsasti jälgitav kõnes, et seal ta tingimata peaks olema aja tingimus, kui ees. Jällegi jõuame selle juurde, et keelekasutuses peaks ikka kõige olulisem olema jah, just nimelt tähendus, täpne tähendus, mida erastada. Kõik tahame kaasvestleja kuulajana võime, lugeja saaks meist aru mida täpsemini ta meie mõttest aru saab, seda parem. Peaksime kõik tegema selle nimel pingutama selle nimel et kasutaksime neid vahendeid, mis kõige tõenäolisemalt selleni viivad meest täpselt aru saadakse. Alati võib jääda vääriti arusaamisega, Margus, aga neid võimalikke mitmeti tõlgendatavaid kohti tuleks püüda vältida nii palju, kui vähegi suudame. Olgu kõnes või kirjas. Kas see tähendab seda, et kui vabadused suurenevad, siis inimene, kes kas kirjutab või moodustab suulise lause siis ta peab tegelikult rohkem mõtlema selle peale, kuidas temast aru saadakse ja kas temast ikka saadakse aru kui nende suurte reeglitega? Ma ei tea, kas nii väga palju rohkem peab sellele mõtlema, et pigem. Võib-olla tuleks siis loomulikumalt välja, et ei pea kramplikult mõtlema nende mehaaniliste reeglite peale mis kunagi selgeks ei tundu saavat ja mis nende meelest, kes selle ikkagi kuidagiviisi endale selgeks teinud peaksid igavesest ajast igavesti nii jääma. Aga loomulik oleks lasta inimestel mõelda. Inimene peaks olema mõtlev olend. Jah, aga kui ma pean teksti lugedes mõtlema, et mida ta nüüd sellega öelda tahtis või kes seda ütles, näiteks võtame jutumärgid ja otsene kõne, et kui praegu vaadata, Ta veebitekste, siis väga sageli on, seal, tuleb tegelikult otsekõne ja siis tuleb selle järel saatelause, kas otsekõne ei ole jutumärkides ja siis mina pean selle välja nuputama, et mis see siis nüüd on? Sõltumata suurtest vabadustest mulle veel nagu eriti ei meeldi minule kui lugejale. Natukene teine asi jah, et kui tahetakse edasi anda kellelegi sõnu täpselt Ta siis kasutatakse tõesti terminit otsese kõne teisiti mõeldes siis on ju tegu tsitaadiga osandusega mis peab alati olema jutumärkides just selle märgiks, et tegu on selle inimese sõnadega täpsemalt sel kujul nagu ta need angerja pannud või, või kõnes välja öelnud. Ja kui neid jutumärke seal ei ole, siis ei saagi tahta, et, et lugeja arvaks, et tegu on otsese tsitaadiga sõnasõnalise esitusega ehk otsekõnega vaid siis juba kirjutaja ümbersõnastus, refereering, ümberjutustus, siis laiemalt võttes Nii et näiteks ma lasen elul ennast üllatada, nendib Erkki-Sven Tüür. Lause läheb küll edasi, siin ma lasen elul ennast üllatada, peaks olema jutumärkide vahel, see reegel kestab, püsis. Peaks olema jutumärkide vahel ainult sel juhul, kui Erkki-Sven Tüür täpselt nii ütles. Kui ta ei öelnud täpselt nii, kui seal oli kasvõi üks sõna teisiti teise koha peal, siis jala tema öeldud lause. Aga mõte on tema maju. No mõte on tema oma, jah, aga mõtet saab ka ju ümber jutustada. Saab väljendada otsega, saab väljendada kaut, kõnes. Saan kirjutada. Piret ütles, kool on jutumärgid, algavad mõte on tema oma. Jutumärgid lõppevad. Aga ma saan kaldad. Piret ütles, et mõte on ikkagi tema oma. Pole mingeid jutumärke vaja. Ikkagi on see, mida Piret ütles. Aga see oli ikkagi teistmoodi moodustatud kaudne kõne sest siin ütleme niimoodi, et Erkki-Sven Tüür ütles, et ma lasen elul ennast üllatada, siis on kaudne kõne ja siis ma ei pane. Ka vormiliselt jah, järelgemalt kaudne kõne aga nagu ma ennist ütlesin, siis seda võib võtta ka refereerin kana, et kirjuta, refereerib tema sõnu, aga ei anna edasi mitte täpselt sõna-sõnalt seda, mida ta ütles. Või kirjutas. Tähendab, kui jutumärke ei ole selles lauses, siis ma pean sellest järeldama, et see ei pruugi olla sõna-sõnalt Erkki-Sven Tüüri lauset. Nimelt selge ongi, see ongi see, mis eristab otsest tsitaati otse galat Fereeringust kaudkanast lihtsalt et vahe on selles, et otse kana ja kaod kõne ajal grammatika, keeleõpetuse tärminid. Ja tsitaat. Refereering on sarnase sisuga, aga eelkõige teaduses kasutatavad teadustekstide puhul kasutatavad aga mujal kasutatavad terminid. Ka meie oma eesti keeles vahemärgi reeglitega oleme vist jälle mõnes mõttes teiste keelte hulgas esirinnas. Meenub, et Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag rääkis ka ühes saates sellest, et rootsi keeles näiteks on neid vahemärgi reegleid hulka vähem. Ja nii ongi jah, ja noh, näiteks meie Eesti vahemärgi reeglid on ju Saksa eeskujul üldjoontes aga rootsi keeles inglise keeles, prantsuse keeles on vähem neid ja ka saksa keeles ei ole enam nii ranged, nagu nagu varem olid. Saksa keeles on need rangeid reegleid asendatud Veebemate soovituste juhistega. Kunagi 70.-te lõpul, 80.-te algul, kui ma esimest korda sellega tegelesin siis küsisin ka saksa filoloogide käest, et kuidas siis saksa keeles need vahemärgi reeglid on. Ja Donale Tallinna Ülikooli eelkäija, Pedagoogikaülikooli saksa keele vektorvälja Ridala ja ütles juba siis, et et neid reegleid on saksa keeles leebemaks lastud seal, et kui varem näiteks sidesõna hunt tähenduses ja selle puhul pidid parem olema komaga eraldatud klaneelt rindlauseosad, mis seotud selle ja ka saksa keelehunt sidesõnaga siis enam ei pea. Võib, aga ei pea. Et ka seal on mõistlikumas suunas mindud ja, ja tähendust rohkem hakatud arvestama. Kui me hakkame uut moodi mõtlemavahemärkidest ja reeglitest ja kui need lõdvenevad, siis üks on kindel nagu iga keelereegliga, et me võime uutmoodi mõelda, aga me ei pea neid vanu reegleid ära unustama. Kohe. Et noh, seal oli, muidugi ei pea ära unustama, aga nii palju võib ka vanade röövlite pool ka igal juhul mõelda, et kõige olulisem on täpselt selgelt tähendust edasi anda. Ja kui selleks on vaja, on ta kirjavahemärki, siis on seda soovitav kasutada, kui ei ole vaja, siis, siis ei juhtu ka midagi, kui Gazeta. Nagu ma ennist mööda minnes mainisin, et et nende kehtivate vahemärgi reeglite vastu eksivad tihti ka õpetajad, sealhulgas emakeeleõpetajad ülikoolide õppejõud, kippusin otseseid näiteid tooma, aga nii on. Miks siis niisugused eksimused tulevad? Mõistagi sellepärast, et need reeglid sel kujul, nagu nad on alati keele loomuliku loogikaga kooskõlas lähtu keelest kui tähenduse edastamise vahendist, kui suhtlemisvahendist ei pea arvama, et koma või mõni teine vahemärk on just nagu automaatse lause analüüsi märk võib ju selleks kasutada. Eriti tänapäeval, kui mööda on täiesti automaatne lause analüüs olemas, siis miks mitte, palun väga, seal võib oma või mis tahes muud märki kasutada mingi automaatse eristajana. Aga loomuliku keele puhul ei ole niisugune automaatika õigustatud. Aga miks neid vahemärke on siis nii keeruline, miks vahemärgi reeglistik on nii keeruline lõdvemaks teha? Miks sellega ei tegeleta? Seda tuleb küsida nende käest, kes on vastu seisnud ja ei ole soovinud loobuda pärast seda, et võib-olla natuke eksitav ongi rääkida ka lõdvendamisest eriti vabaks laskmisest. Vabaks laskmine võib ka tähendada seda, et ükskõik kuidas, et ära üldse millestki hooli, aga seda plaani ei ole, seal on see anarhia väga ligidal juba, mis ka kindlasti mõnele meeldib, aga aga nagu ma olen mitu korda rõhutanud, ikkagi selge täpne tähendus on see, millest tuleks juhinduda. Ja arvestada seda, et ei saa keelt reeglistada nii jäägitult, et iga reegel kehtib 100 protsenti. Igal juhul alati igas kohas. Reeglid omavahel puutuvad kokku, lähevad üle teiseks ja seal võib nii, võib naa. Aga see, et võib nii ja võib naa ei tulene mingisugusest reeglist ajast või, või abstraktsest mingist tundmatust tegurist vaid see tuleneb ikkagi keeles leiduvatest võimalustest, tähendust, hädastele. Võib-olla üks niisugune koht, millele vaikse veel teiste vahemärkide kool mõelda, on see, et hakatuseks ma ütlesin pikema pausi märgina võiks kasutada näiteks mõttekriipsu mõnikord koolanit ja teadlik keelekasutaja. Võiks ka mõelda sellele, et kas on päris ükskõik millal Gazetada koolonid ja millal mõttekriipsu või võiks neid ka omavahel mõnikord eristada. Öelda, et kolan tähendab ühte ja mõttekriips tähendab tähist mõttekriips olen ju tore nimetus mõttekriips. Erinevalt sidega, lihtsust. Ja kui on mingi mõte kah tulek järele mõelda, paus teha, siis miks mitte kasutada mõtegreed. Eriti niisugustes liitlausetes, kus eelnenud osalausele järgneb järeldav osalause. Kui jälle järgneva osalause sisu järeldab midagi eelnevas osalauses öeldu kohta siis on mõttekas kasutada mõttekriipsu. Kui nüüd see järgnev osalause täpsustab või selgitab midagi selle kohta, mida eelneva osalausega on öeldud siis on mõistlikum kasutada Kaalonit. Kool on, tähendab siis, et järgneb selgitus. Mõttekriips tähendab siis, et järgneb järeldus. Ja niisugusest selget tähenduslikku vahet on võimalik teha. Muidugi on kindlasti ka neid juhtumeid, kus saab nende kahe osalause sisu tõlgendada mõlemat moodi, et järgnev lause võib-olla tõlgendatav nii järelduse kui ka selgitusena siis ei ole suurt vahet, kumba kasutada. Mõlemaid korraga subjaalset korraga ei kasuta. Aga midagi väga hullu ei juhtu ka, ilmselt kui sinna panna koma lihtsalt. Viimane soovitus keele saate kuulajale, kes oma mõtteid kirja paneb seoses vahemärkidega. Kuidas, kuidas siis nüüd suhtuda neisse? Vahemärkidesse ja nende reeglitesse tuleb suhtuda rahulikult mitte mehaaniliselt tuupida nagu tänapäeva üldhariduskoolis pahatihti juhtub, et suur osa ka emakeeleõpetuse ajast kulub nende röövlite harjutamisele. Selle asemel võiks pigem keele sõnavara ja tarindi rikkust harjutada, tutvuda sellega, suhtuva rahulikult, lähtuda sellest, et keel on suhtlemisvahend mõtete edastamise vahend. Ja mida täpsemalt ja selgemalt oskame oma kõnestähenduslike pause kirjas vahe märgistada. Seda kindlam on, et lugeja saab meist võimalikult täpselt aru. Peaks olema see üldine soovitus. Reegel. Aitäh Tallinna Ülikooli vanemteadur Peep Nemvaltsi. Ma usun, et kuulajatel on palju mõtlemisainet. Palun mõtelda on mõnus. Ja saate kodulehel on viidega ühele varasemale keele saatele pealkirjaga kas keelereegel on koll, milles Peep Nemvalts räägib keelereeglitest laiemalt ja sellest, kas keelereeglite järgimine vaesestab keelt või hoopis rikastav. Saates on ohtralt näiteid avalikust keeleruumist. Kõike head kuulmiseni.