Vikerraadio. Keelekorralduse üle oleme sellel hooajal keelesaates rääkinud palju, kui palju peab olema eesti keel reeglistatud, kui palju või vabaks lasta, lihtsamaks korraldada. Samal teemal on korraldatud nüüd ka juba teine keelekonverents. Emakeele selts ja ajakiri Akadeemia korraldasid veebi kaudu teema, päevakeelekorralduse äärmised, võimalused. Sõna võtsid keeleteadlased, keelekorraldajad ja keelekorralduse rakendajad. Päeva lõpetas arutelu keelekorralduse rakendamise üle. Kas keelt korraldatakse liiga vähe, piisavalt või ülearu ja mida peab keeles korraldama, kui vaba võide saab eesti keel olla ja mida arvab keelekasutaja? Tänases saates pakun ülevaadet päeva lõpus võtanud teisest arvamusringist milles osalesid korraldajad Paul-Eerik Rummo ja Toomas Kiho ettekandjad Heiki-Jaan Kaalep Tartu ülikoolist, Kadri Rahusaar kirjastusest koolibri Kadri-Liis, Ramon Forseliuse koolist, Urve Pirso riigikontrollist helis paemurd Euroopa komisjonist ja Helen Kranich Justiitsministeeriumist ja samuti Margit Langemets ja Peeter Päll Eesti keele instituudist ja Piret Kriivan vikerraadiost. Tere kuulama, jälgima ja kaasa lööma siis viimases selle väga põneva keele päeva lõpus spordis keelekorraldus ja, ja selle rakendamine, oleme kuulanud keeleteadlasi keelekorraldajaid ja nüüd ilmselt saavad kõige rohkem sõna siis need, kes keelekorraldust ellu viivad ja rakendavad ja need olid tõesti põnevad ja mõtteid tekitanud ettekanded, tekkis väga palju erinevaid arvamusi ja mis mul on hea meel, et et jutuks on tulnud tänases päevas ka keelekasutaja. Sest oluline on ju, kuidas keelekasutaja, kes ei ole ei keeleteadlane ega ka keelekorraldaja, kuidas tema keelekorraldust vastu võtab. Ja ma tahaksin võib-olla selle tänase selle tunni lõpus ka natukene mõtiskleda just nimelt selle üle, mida keelekasutaja ootab keeleteadlastelt korraldajatelt ja keelekorralduse vahendajatelt võib siis öelda põnev ja intrigeeriv teema oli kõige esimene teema, see oli eesti keel ja masin ja teadupärast see, mis toimub eesti keelega masinas laiemas plaanis mõjutab ilmselt eesti keele arengut kõige rohkem, nii et sellepärast ma alustaksin siis Heiki-Jaan, Kaalep pysti ja kas mul jäi nüüd õiged mulje sellest, et kas keelt peab siis nüüd korraldama või mitte korraldama selleks, et masin sellest nüüd aru saaks. Kuidas need vahekorrad nüüd siis ikkagi on? Minu meelest ma ütlesin ka, et ma olen pigem selline nagu partisan, et mina ei ütle midagi selle kohta, kas peaks korraldama või mitte. Tegelikult nendest ettekannetest ma nägin, et inimesed tahavad rääkida ilusast selgesti, inimestel on tarvis toimetaja, et neil on tarvis toimetamist. Selles mõttes mina ei ole küll keegi selline, kes ütleks, et et ärge nüüd toimetage. Tegelikult noh, eriti veel kirjalik keel, kirjalik keel ongi teistsugune kui suuline. Sellepärast tulebki spetsiaalselt seda õppida. Me peame õppima kirjavahemärke sellepärast et ainult kirjas, meil need kirjavahemärgid on. Suulises keeles ei ole. Me paneme oma sõnu teises järjekorras, kui me räägime, kui me kirjas kirjas paremale. Nii et need, kes siin üldiselt arvavad, et, et toimetatud kirjakeel on raske noh, mingis mõttes ongi. Meil on väga vähe vahendeid, kui me saame ainult kirjalikult suhelda, ei saa ennast parandada, me peame olema väga täpsed. Ühesõnaga, minul on küll väga raske kirjutada võrreldes rääkida, rääkimine on muidugi raske. Ühesõnaga minu lühike vastus on siis see, et ma arvan, et toimetamist on vaja. Me näeme tegelikult ka internetitekstidest, eks ole. Mitmesugustes sellistes foorumites, kus inimesed võiksid kirjutada täiesti juhuslikult suvaliselt, et seal on tekkinud sellised vabatahtlikud toimetajad. Ühesõnaga, sellise toimetatud keele järele on olemas täiesti selge spontaanne ühiskondlik vajadus. Ma tahtsin tegelikult järgmisena küsida teie käest kommentaari Arvi tavasti lausele, et keel võib ju põnev olla ka ilma reegliteta, aga ma saan aru, et te arvate, usute ka seda, et keel ja reeglitega keel võib ka olla põnev. Minu jaoks kõige huvitavam muidugi ongi reeglik mopi on teada saada, et mis need siis päriselt on. Selles mõttes keele reeglid on noh, mul on Kaplinski selles mõttes nõus, et keelereeglid on nagu loodusseadused, et üksik inimene ei saa eriti midagi teha, et neid muuta. Aavik muutis neid selle kaudu. Ta just nimelt tõlkis väga põnevaid raamatuid, mida loeti minu meelest keegi õppinud Aaviku reegleid, reeglitena lugesid raamatuid ja nägid, milline tore keel seal seda praegugi tore lugeda kõik tema sõnavõtud kirjalikult, noh, nad on tõesti mõnusad. Hea meelega räägiksid ise samamoodi, kui oskaks. Siis me läheme selle normingutega õpetajate teema juurde, mis on ju ka ülioluline ja Kadri-Liis, Rämman rääkis normidest ja lõimitud õppes, mis on üks eriti oluline probleem kuidas neid norme kehtestada, kui palju kehtestada või alustame, õigemini sellest, mida õpilased ootavad. Ehk siis keelekasutajad. Kas õpilased ootavad, et neile tunnis õpetatakse norme või õpetatakse keelelist vabadust? Et nad ootavad mõlemad tegelikult et ikkagi mingid reegleid on neile tarvis. Et ma võin näite tuua mõni nädal tagasi kaheksanda klassiga, õppisime uuesti nimede nimetuste teemat ja ajakirjade ja ajalehtede nimede kirjutamist ja päris mitmed õpilased ütlesid mulle, et aga õpetaja Me õppisime paar aastat tagasi ja me pidime panema neile jutumärgid ka, et kuidas nüüd nii ja nüüd me enam ei peagi panema. Et võib-olla ka õpilaste seas natuke vahepeal sellist segadust ja peataolekut, et et kuna keel muutub ja reeglid muutuvad ja aru saan, siis normitud keelest muutub. Nad lähevad segadusse. Aga see on ka täiesti tegelikult arusaadav. Mina olen neile püüdnudki seda seletada siis nii, et keel on samamoodi elav organism ja ta muutubki täpselt nii, nagu meie muutume, jääme vanemaks, muutub ka keel, keel, siis uueneb, lähevad uued reeglid, tulevad uued, sellised lähenemised. Sellega peabki arvestama ja kaasas käima. Et jah, segadust on ja seetõttu ma usun, et mingisugused reeglid kindlasti aitavad neid rohkem kui liigne vabadus. Aga samas ist loomingulisuse poole pealt võivad need reeglid jälle ka piirata, et nad ei julge kirjutada, sest nad kardavad, et äkki äkki ma ei oska õigesti kirjutada, et äkki ma eksin, äkki ma teen mõne vea ja siis see ei ole lubatud. Et siin ongi täpselt see, selle tasakaalupunkti leidmine keerukas. Ja eksam on ju vaja ära teha. Jah, praeguse süsteemi järgi meil on eksamid, Me peame nendeks ka valmistama, kuidagi, aga väga suurt rõhku, ma arvan, et panna eksamitele neid tulemusi nüüd võimalikult hästi teha. Võib-olla ei ole otstarbekas, et see võib tekitada liigset ärevust jälle õpilastes nad peavad ikkagi mingi hindamise jaoks väga-väga-väga pingutama, väga valmistama, et siis üldse keeleni keelekasutuse mõnu jälle jääda natuke tagaplaanile, et kuidagi selline hea balanss leida. Ja siis ma usun, et ta on nagu mõlemad pooled hästi hea lahenduse leidnud. Aga emakeeleõpetajana, kuidas te vaatate praegust olukorda, tundide arvu, seda, missugune materjal tuleb koolis läbi võtta. Kui palju on teil võimalusi üldse normi kõrvale midagi muud õpilasele pakkuda? See mahuteema on muidugi üks väga raske ja keeruline küsimus, et tegelikult neid teemasid on nii palju, mida oleks tarvis õpilastega koost läbi võtta, vaadata, arutada. Aga lihtsalt aega on vähe, et kindlasti neid tunde võiks olla rohkem. Aga samas, kui tõesti selle lõimingu juurde tulla tagasi, siis see lõiming annabki seda võimalust, et me saame mingeid teemasid muuta, huvitavamaks, vaks, nende jaoks atraktiivsemaks ja siis on neid nii-öelda tõsiseid keele tunde, grammatika tunde natuke jälle võimalik teha niimoodi, et ongi rohkem sellist harjutamist, võib-olla töölehtede täitmist erinevate erinevate keelereeglite kohta, harjutuste lahendamist. Ma usun, et siin on iga õpetaja selline väike nagu isiksus, ka mängused, kumba poolt nagu rohkem võib-olla püüab õpilasteni tuua või viia ja oleneb muidugi õpilastest, et et mis on nende nagu huvid, et nüüd meil on ikkagi lähtuma ka nendest ja õpetamisprotsessis, eriti just õpilaste huvidest ka, et kui nad on sellised hästi loomingulised, neile meeldib jutte kirjutada, luuletusi luua, siis tuleks ju sedasama moodi jälle võib-olla rohkem rõhutada, võib-olla rohkem sellele tähelepanu pöörata ja sinna sisse siis vaikselt ära põimida ka see keeleteadmiste õpetamine. Ja samas need, kes võib-olla armastavad rohkem selliste keelele süvitsi minna rohkem sellist teaduslikku poolt, siis jälle neid toetada, selles rohkem, aga samas pakkuda kõrvale, kas ta loomingulisust, et balanss arvan, mina olen see märksõna tuleb leida lähtuvalt siis endast ja lähtuvalt õpilastest, et iga klass ja iga õpilane on tegelikult ju täiesti täiesti erinev see, mis sobib ühele paralleelklassile näiteks ei sobi absoluutselt teisele paralleelklassile. Et igast Tõndy saju valmistad ette lähtuvalt oma õpilastest ja püüad seda Nende õppekavas ettenähtud teemasid õpitulemusi nendeni viia. Ka see lõimitud õpe on äärmiselt põnev projekt, kui reaalne see on, et see ka üle Eesti kõikidesse koolidesse jõuab, sest tegelikult see muutub üha aktuaalsemaks, kuna eesti keele arengukavas, mida ei ole küll veel vastu võetud, aga seal on ju ka ühtse Eesti kooli raames just seda rõhutatud et tuled teiste ainete õpetajad ka kaasata eesti keele õpetamisse. Kas teie arvates peaksid teiste ainete õpetajad ka läbima eesti keele kursuse vähemalt õpetajahariduse raames? Ma usun, kindlasti siis ülikoolis õppides me õpime ja teeme oma töid ka valdavalt eesti keeles, lisaks siis teised keeled juures, aga kui ikkagi töötada Eesti koolis ja me räägime praegu eesti keelest, et siis selline hea keele tundmine on minu meelest et üks selliseid põhialuseid, et ta peab ikkagi suutma ennast keeleliselt hästi väljendada ja ja kui õpetaja on juba juba oma keelega natuke hätta jäänud, siis ei tule jusega aine mõtteõpilasteni nii hästi kohale, et et ülikoolis kindlasti ma usun, et peaks olema sees. Nüüd niisugune üldine. Küsimus võib olla kõigile ja alustame siin saalis panelistid, need saavad ka sõna, et mida keelekorralduselt teie praegu ootate, kas vabadust või, või rangemat keele normist? Võib-olla siis õiguskeelega alustan õiguskeeles kui me vaatame nende normide poole, et seal võib-olla seda vabadust nii palju ei ole, aga küll ootaks, et seda olulist, seda õigusnorm on alati siduv, et midagi hakkab juhtuma sellest, kuidas normi kirjutad. Ja kuidas seda kirjutada siis tõesti niimoodi, et see oleks kaasaegne, oleks arusaadav, seal olekski siis need sõnad, mida siis keeleinimesed soovitavad, millel ei ole võib-olla sellist tonaalsust, mida võib-olla me juristi täna ei näe ja mis siis annaks sellise tuleviku avaruse, aga oleks nagu võimalikult konkreetne. Sest võib-olla siin selle esimese esimese vastuse juures ma jäin mõtlema ja mulle tuli meelde üks eks riigikohtu lahend, kus siis riigikohus ütles, et üks normi sõnastus on põhjusliku vastuolus ja see sõnastus koosnenud ühiskonna kaheks osast nende vahele sõna või. Ja et kui sa teadvalt esitad valeandmeid või jätad Need olulised asjaolud teatamata ja siis riigikohus koos siis ka nende keeleliselt hinnates normida, ütles, et see teadvalt kuulub ainult sinna selle sätte esimese poole ossa ja kuna ta, see inimene oli hädasi, probleem oli selle teise sätte poole osas, ehk kuidas ta oli kirja pandud, siis riigikohus ütles, et vot see osa on põhjusega vastuolus. Ehk mida, mida võib-olla jälle ise mõtlen, ise näen seda. Et seda suurt vastutust, et kuidas tõesti, et, et ma ei kirjutaks niimoodi, et tulemuseks oleks halb ja et sellest sõnastusest võib-olla, mis nagu tavakeeles, et me arutame, sellest ei sõltu nii palju. Aga õiguskeeles mida iganes sa kirjutad, see on siduvus seal taga on mingisugune riigi otsustus ja neid juhtumeid, et et ma mõistan, ma tahaksin teha selle hea otsuse, aga see on niimoodi sõnastatud. Ja ma ei saagi ja ma ei saagi siis teha seda sellist otsust, nagu minu vastas on see avalik huvi või on see 100 inimene? Et vot nendest on ääretult kahju ja siin küll, et et juristid, ma arvan, normi kirjutad või, või kõik need õigus õiguskeele kasutajad, et nagu avatus seda, et kui mina midagi ütlen, siis mul ei ole võib-olla seda pilku, seda keelekorraldaja tarkust, keeletarkust ja ma arvan, et see ongi see pusle, mille peavad siis need keeletoimetajad lingvistid meid aitama. Aga et mina oleksin ka avatud ja valmis seda koostööd tegema ja hästi hoolikalt hoolikalt neid neid sõnastama, et võib-olla see üks lihtne sõna lihtsalt kiirelt, paindlikult on väga hea, me saame kõik aru eest siin eile üleeile selle uue korralduse üle ka arutasime, et kas me saame kõik aru, mida tähendab meelelahutus või on meil vaja seda kuidagi veel selgitada aegset, vot niimoodi me otsimegi neid koos siis sellise keele tavakeele tähendus, juriidiline siduvus ja mis mulle meeldis sihukese kriitika, mis toodi välja, et kuidas siis kevadel tulidki need koroonasõnad ja kuidas seda meede ja meede, kas meede on see, et, et riik annab tasuta maske, viib koju siis vanadele inimestele toitumiseks. Positiivne, aga sellel hetkel, kui ma lugesin ka sellest, vaatasin ruttu järgi, et mida siis oli seal soovitatud, et aga meedet peaks tõlgendama kui piiranguid. Aga niimoodi seda tõlgendada ei saa, sest piirang tähendab negatiivsust piirang tähendab minu põhiõiguse riivet. Vaata siis oleks pidanud see olema nii selge, et me saame seda ainult ühel moel aru. Jälle see, see keel, see norm ja see õigus, mis on siduv, millest tuleb midagi head ja ei tahaks seda öelda, et millest võib tulla midagi halba, eks. Elis Paenurk, eurokeelekorraldaja võib ju ka öelda, sest teie püüate ikkagi kaugelt korraldada terminoloogia loomisel. No mõnes mõttes küll jah. Ma olen siin kaaskõnelejaga täitsa nõus, et õigustekstide loomisel on väga oluline see, et teevad koostööd siis õiguseksperdid või siis eriala eksperdid ja keeleinimesed, et et seda me tegelikult oma töös püüame ka, püüame ka teha, et, et oleme pidevalt ühenduses ministeeriumidega, kui, kui tõlgime seal mõne konkreetse valdkonna teksti ja lisaks veel eriala ekspertidega, nii et et üks võti on kindlasti koostöö. Et ma ei tea, kuivõrd seda nüüd saab kuidagi keelekorralduslikus mõttes korraldada, et, et seda, seda ei saa kuidagi keskelt korraldada, et see on nüüd nende siis ütleme keelekasutajate või siis ka tekstiloojate selline vaba tahe. Et mõelda natuke sellele, et, et parem on konsulteerida ühe teisega. Et siis on see tulemus kindlasti parem. Urve Kirso. Riigikontroll kui riigiasutus peab keeleseaduse järgi lähtuma kirjakeele normist ja kirjakeele norm põhineb suuresti püssi normingutel ja soovitustel ja kui oma kolleegide kirjutamisi vaadata, siis üldjuhul ortograafia morfoloogia ei valmista mingeid probleeme, tegemist on ikkagi haritud inimestega ju natuke raskem on kirjavahemärgistamine. Aga kirjavahemärgistamine nii väga ei mõjuta tekstist arusaamist. Aga mida kolleegid kindlasti ei tea, on need normitud igapäevasõnad ning nad ei tunne. Ja seal on see selline laveerimine siis normi ja selle keele vahel, mida päriselt kasutatakse. Ja see ei ole ühtepidi mugav tegevus, aga minu hinnangul ei ole see ka mõistlik tegevus, sest ennekõike me ikkagi tahaksime jõuda või põhiliselt tegeleda sellega, et olla oma sõnumites hästi selged ja seda selgust. Mõnes mõttes takistavad ka need õigustekstid, sest meie tekstid ju rajanevad enamasti mingitel õiguslikel nõuetele, mille järgimist me auditeerime. Ja seetõttu tulevad need raskepärased konstruktsioonid ka meie tekstidesse ja seal on see kõige suurem tööpõld, et kuidas seal saavutada lihtsad selged sõnumid. Võib-olla keeletoimetaja juurde nüüd kadrirahu saar, te nimetasite, et toimetajale annavad reeglid ja normid kindlustunde et toimetaja järelikult vajab norme. Aga kui ranged need normid peavad või võivad olla? No kui me mõtleme tõesti need toimetajad töös õppekirjandusega, mis ikka õpetajate tekstist välja tuli, siis noh, ma arvan, me kõik oleme ju seda meelt, et see on ju võimatu, et me õppekirjanduse tekstis sellisel juhul, kui meil on normeeritud kirjakeel olemas, neid reegleid ei arvestaks, see ei tuleks kõne alla lihtsalt ja kõige muu, mitte õppekirjanduse puhul. Nagu ma enne ütlesin, autoril on see sõna vaba, nii vaba, kui ta saab olla. Ja toimetaja tuleb siis kindlasti talle mingile teele vastu sellel oma oma keeleteel. Nii et ma kindlasti arvan, et täiesti ilma reeglit, et ta ei saa selle asjaga hakkama, see läheks veidi anarhiaks kätt. Kas te kujutate ette, et meil ei oleks reegleid päris tõsiselt? Mis me homme lehest loeksime? Jah, meid praegu viib edasi inerts, aga ja kui see mõnda aega kestab, me võime selle üle fantaseerida. Eesti keelega on ju nii, et tihtipeale, et see norm või reegel, mille mina olen ära õppinud, see peab olema, aga see, mida mina ei tea, see tuleb vabaks lasta. Et no näiteks mina kuulasin kahe kolleegi vestlust selja tagant pealt avatud toimetuses ja üks ütles teisele, et virvarr on ikka alguses üks serv, ma mõtlesin, mis mõttes vaatasin järgi selgub, et ongi virvarr üks härja kaks, Harry siis mõtlesin, et kuidas siis siksak on üks ka ja kaks kaad ei ole, oli üks ka seal lõbus ka, üks ka ja siis ma mõtlesin, no et, aga tip-top tipp-topp on kaks p mõlemal juhul küll sidekriipsuga. Et kus leida see tasakaal ja kas ikkagi võiks neid? No kas võiks kuidagi vabamalt võtta seda, et hea küll, ma seda virvarri ei teadnud, ma tunnistan seda, et ma ei tea, nagu ma tunnistan mõnda oma iseloomu viga ja et ma pean eesti keeles ikkagi mingeid reegleid lihtsalt õppima. Ja mitte et mind sellepärast peaks hirmsasti karistatama, et ma seda virvarri vihanud vaid et lihtsalt õppida. Paul-Eerik Rummo, kuuleme, kas nüüd saame ühenduse teiega? Jah, ja ma arvan, et et reeglid, reeglid on igal asjal olemas, aga kas need näiteks see, kas virvarr mitme arryga kirutakse virvarr, kas no on sel tasemel küsimus, et ta väärib omaette reeglid ja siis selle reegli õppimist ja õpetamist. Motors on minu arust natuke liiga tühine, kõrvaline asi siin, kui ma vahepeal ei saanud mingi tehnilise asja tõttu rääkida, toksisin sinna kirjalikud sätti, pühame, väikse mõtteavaldused, mis oli ka see, millele millele kolleeg Kaalep omakorda reageeris nii kirjalikult kui suuliselt. Ja seal on nagu see, et tegelikult minu meelest sellise hea ja rahuliku elu aluseks on vaist ja taju. Et see keelevaist ja keeletaju on, on nagu oluline nagu mis tahes maailma asjadest, nii ka nii ka keele suhtes vaistu ja taju arendamine ja õpetamine seal haridusasi, seal on üks osa hariduses. See koht on siis nagu kool ja keeleõpet siis peaks nagu minu arust olema mingis mõttes pööratud. Kui ma pidin pea pealt jalgadele jah. Et mitte mitte alustada ja mitte keskenduda reeglite õppimisele normide õppimisele, vaid vaid keskenduda keelevaistu keeletaju arendamisele. Ja mida arenenum keele mõistja keeletaju on, seda kindlam on, et siis inimene vajalikus kohas sobivas kohas kasutabki keelt just sellele situatsioonile vajalikul viisil. Et nagu see tunnetus enne taju enne ja siis praktika ja reeglid, reeglite äratundmine, vot eeskätt just nagu selle Kellymonentset reeglite äratundmine võtab siis juba ka reaalses elus igavas elus kes nõnda kasutada, et endal on hea ja teistel on hea ja kõik saavad nagu aru, et nagu see rõhk peaks olema ikkagi ikkagi paistul ja tajun siis vaat selle taju rakendamine igapäevases igapäevases elus. Aga mismoodi sa käid, mis, mismoodi see peaks olema, see on siis see riiuli võib miljardi dollari küsimus, mis missugune siis peaks olema keele õpetamise metoodika, mis on suunatud keele paistu? Igal inimesel on teiega kaasasündinud keelepaist eeldus, et ma oman keele võistusünniga kaasa antud just välja tuua sellele ma pean aru saama metsa mul on olemas ja ei julgeta siis sellele julgemasse häälega toetuda. Seal, kus see põhiline, mis ma öelda tahan, kuidas metoodikasse pedagoogiliselt käibki, selle, seda mina une pealt küll öelda oskan. Jaan Kaalep dist oskab. Noh, midagi ütleksin praegu praegu siin oli see tore näide, see virvarr. Et kas ühe kirjaga või kahe eriga. Siin tuleb nüüd tähele panna seda, et me käenalises nagu ühe silbi sõna varr, eks ole, eesti keeles ühesilbiline konsonantlõpuline sõna ei saa olla selline, et ta on lühike, täis häälike, lühike kaashäälik on seal lõpus. See on meie intuitsioonile vastu vastu. Me võtame selliseid näited, selliseid laensõnad nagu haap, Jaloog siis kumbagi pole meie keeles enam olemas, me lihtsalt oleme sunnitud neid mõlemad kasutama pubi ja logi. Sest et sellist sõna nagu ei saa olla samamoodi sa meil olla varr ühe Erryga. Nii et selles mõttes, kui siin inimestele tundub, et mis mõttes virvarr Üherryga, siis ta tema keeletunnetus on täpselt õige ja selle koha peal keelenorm. Jah nii ta ongi. Ja jätame selle virvarri tip topid ja need ka selles mõttes, et ma väidan, et Eesti inimene, eestlane peab normidest väga hirmsasti lugu. Mina arvan, et inimesed tahavad norme, tahavad, et oleks õige õige ja ilus, õige keel ja et just see ilus keel on ka õigekeel. Et millest see tuleb? Miks me ootame neid norme? Peeter Päll muidugi oskaks võib-olla rohkem öelda, kui tihti teavad keele kasutajad küsijad rahule, kui Peeter Päll ütleb, et võib nii ja võib naa ja ei ole ranget normi kui ma võin seal sekkuda, siis, Ma tahtsin just öelda, et see normi suhtes tuleb ikkagi olla paindlik, et me ei saa seda tõlgendanud norm kõigile ühesuguselt, et sõltub ikka alati olukorras, kas me vajame seda standardkeelt või ei vaja, et et sellest olukorrast me peaksime aru saama, et kui küsija tahab Meilt ainuõigest vastas, siis tavaliselt ta seda ei saa, et meid köik ütleme, et sõltub asjaoludest ja sõltub sellest, milleks te seda vajate. Kui on selliseid küsijaid, kes tahavad teada tingimata õiget vastust, siis ma tavaliselt arvan, et nad tahavad saada sellist alalhoidliku vana konservatiivset vaadet, et siis ma tavaliselt ütlen, et nii on varem soovitatud. Aga tänapäeval ei soovitata enam, et, et see on nagu selles mõttes informatiivne vastus küsijale ja vastus vastavalt. Aga ma tahtsin seda öelda nüüd selle mure peale, kui vahepeal öeldi, et kas äkki reegleid üldse ei olegi vaja, et et tegelikult on ju keeles ikkagi need objektiivsed normid on alati olemas, ükskõik, mis olukorras nad kehtivad ja need, need on, need, mida me kirjutamata reegliteks peame. Ehk siis need ütleme, kuidas, kuidas räägitakse, kuidas on mingeid ühiskonnas tavaks rääkida, et see kehtib alati ja see langeb enamasti kokku ka nende normingutega, mida me siis kokku lepime. Nii et selles mõttes seda olukord ei pruugi tekkida, et meil reeglid üldse ei ole. Aga ikkagi pea keelekorraldajat oodatakse selget seisukohta. Inimestelt üldse tuleb selgeid seisukohti oodata, loomulikult. Miks see nii on, et me ootame selget seisukohta? Mulle tundub, et me eestlastena kardame ikkagi oma keele staatuse pärast ja siis sellest on räägitud küll, et seda tehti soveti ajal nõukogude ajal toiti eesti keelt, siis see õigekeelsuse normid oli see, millest sai kinni hoida. Aga praegune keelepoliitiline olukorrad? Meil on täpselt samasugused hirmud rahvana ja võib olla veel suuremat. Meil on hirm inglise keele ees. Meil on hirm multikeelse ühiskooli, s meil on hirm selle ees, mis toimub eesti keelega masinates. Et kas selleks, et saaks rahulikult ja vabamalt keelt korraldada ja normega lõdvendada seal, kus vaja. Kas selleks oleks vaja võib-olla hoopis tugevdada keele staatust? Toomas Kiho, võib-olla teie ütlete, mis te arvate sellest? Aga mul on vastus olemas siin eel olnud küsimusele, mis Paul-Eerik üles tõstis, kuidas paistva paju põhjal siis lapsi õpetada koolis eesti keelt rääkima aga selle võrdlusega, et meil on hirmud ja nõukogude ajal olid hirmud ja eesti keel eesti keele säilitamine, nõukogude ajal oli midagi muud ja hakkame paratamatult uuesti sarnanevad noolega, mis oli siis, et mõnes mõttes on see õige ja kõige kurvem. Et see asi iseenesest on kummaline ja kahetsusväärne ja seal võima haakub natuke selle küsimusega, mis Piret Kriivan küsis ja võib-olla natuke ka seal oma vastusega, mida võiks anda Paul-Eerikule? Jah, emakeele puhul on see muidugi nõnda. Kõige tähtsam on keele õppimise selgeks saamise õige kasutamise, stiiliregistrite tunnetamise sõnavara valdamise kõige kohta on kõige tähtsamat vaist, taju. Ma mäletan, et kui ma ise koolis käisin, siis ma eesti grammatikatundides jätsin üldiselt need reeglid teile tähelepanu pöörama absoluutselt ja omaenda keeletaju pealt. Lahendasin ülesanded ja siis kuidagi eduktiivselt järeldas, et neid reegleid umbes raamidega Peeter Pall praegu ütles, et see ütleme, taju ja vaistu põhine emakeel. See, mida inimesed omavahel kasutavad, räägivad, see on niikuinii olemas, seal on niikuinii mingi reegel olemas ja mida lähedasemad on need nendele normi kehtestatud reeglitele, seda parem on üldiselt keelekorralduse mõte keelekorraldus ei tee. Ja seda lähedasem on ta päris keelele ja seda vaiksemad on ka need probleemid, mis keelekorraldus ja keelekasutuse vahel üldse üldse eksisteerivad. Praeguse vahemärkuseks võib-olla nii palju. Kas oleks vaja niisugust platvormi päeva alguses, seda mainiti niisugust ühist platvormi, kus saaks arutada keelekorralduse üle või oleks vaja korraldada mingi uuring, mida keelekasutajad ootavad. Kui suurt ümberkorraldamist nad ootavad või eeldavad või nad ei taha. Kas oleks vaja niisugust suuremat arutelu korraldada mitte ainult keeleinimeste hulgas, vaid ka siis uuringute abil võib-olla just nii-öelda tavakeelekasutaja käest küsida? Eiki Jaan, palun. Mõtlesin, et võib-olla oleks õige küsida hoopis keeletoimetajate käest? Natukene, mulle tundub siin võib-olla see on kaugele minema, analoogiat me siin räägime keelekorraldusest umbes linnaku. 18. sajandil rääkisid sakslased eesti keelest. Aga tegelikult need, kes peaksid rääkima keelekorraldusest, pedant, toimetajad, nemad on need, kes pidevalt peavad tegelikult lahendama rit raskeid küsimusi mida mina õnneks kunagi lahendama. Ja mitmed õpetajad, mis ka ei pea päriselt lahendama fanta juhiseid, aga tegelikult kui sul on ikka see päris teksti päris autor ja sul on tarvis see mõte selgelt sinna kuidagi kohale viia, et siis teiste sõnadega, et kui küsitakse, et mida peaksime. Ma tean, et meie või kes peaksid siis tegema, kelle korraldusega siis ma arvan, et toimetajad ja teised, kelle korraldajat võiksid olla ise need, kes ütlevad, mida neil vaja on. Margit Langemets, palun. Põhimõtteliselt seda me oleme suhteliselt hiljaaegu kuulnud, et sellel esimesel keelekorralduse teemapäeval me kuulsime just eesti keeletoimetajate liidu inimeste hulgas tehtud küsitlusest ja täna tänasin Urve tirtsu ettekandes oli ka paar paar asja sealt välja toodud ja keeletoimetajad just nimelt tõidki välja ja täna käisin jutust läbi, tõsis on igapäevasõnad normitud, et kuidagimoodi on, noh, ma ütlesin seda juba ka enne, et kuidagimoodi on uss saavutanud sellise positsiooni, et missa nussis norm. Aga niimoodi ei peaks mõtlema ja seda on Peeter Päll püüdnud ka kogu aeg öelda, et Eestis on ainult teatav osa, on see normingu staatuses, et igapäevasõnad ei ole ÕSis mingisugune norm, aga kuidagi ja, ja kindlasti on siin keeletoimetajad sellele natukene kaasa aidanud, et selline suhtumine on nagu välja kujunenud. Et seda tuleks kuidagi muuta. Õpetajatega sama lugu, et ÕS ÕS on keelenorm ja kus siis on mõni tähendus või ole mõni tähendus siis nagu see oleks keelenorm, aga see lihtsalt see ei ole õige. Ei ole ka niimoodi mõeldud. Õpetajad ja keeletoimetajad, palun, on veel aega minut aega vastulause ütelda. Õiguslikult on ussile antud keelenormi aluseks ju, et selles mõttes ma siin selle jutuajamise tänase päeva jooksul olen kogu aeg mõelnud, et et see vabariigi valitsuse määrus ja keeleseadus, et seal on see praegu niimoodi formuleeritud ja et et võib-olla peaks hoopis selle peale mõtlema, et need lauset seal ümber sõnastada. Ja siis on see lahti seotud ja siis saaks järgmisi samme astuda. Et ja sama, et siin üllatuslikult kuulan, et ei ole uss, see õigekirjanorm, et, et just tõepoolest, et siis tuleb jah kuskilt kaugelt pihta hakata, et ikkagi praegu mulle tundub küllalt, enamike jaoks on ikkagi see uss, piibel, mida nagu vaadata ja järgida. Kas ma tohiksin Margit Langemetsale vastava ja selles osas, et läki norm, oota õhkul Puhhi raamatus, tema ei teadnud, ÕS-i kirjutas ennast ühe öö ja ühe, k ühe heliga ja ussis ei ole seal õhkulid lubatud sellisena kirjutada. Teadusstiilis võiks kirjutada, kui hakata kirjutama nõnda trassi mingi norm, siis me jõuamegi nende kirjanditeni, mida siin õpetajad näitasid lastele seirenorm, palun kirjutage nii, kuidas taastama käkkas jalgadega seal. Nii et selles mõttes ei maksa häbeneda, sest seal ikkagi noor Ma vaidlen vastu natukene, tähendab mitte selles mõttes, et uss üldse ei ole norm, vaid kogu s ei ole norm ja kõik, mis meil keeles on, ei ole õieti kirja pandud. Tõsis võib-olla Me võime ÕISist vaadata ökoli, seda õigekirja, aga me ei saa ÕSist vaadata, tõmbama kolmeteistkümnendat tähendust. Ja kui teda seal ei ole, siis me ei saa ütelda, et, et see on mingi ebanormaalne asi eesti keeles. Sellise mõttevahetusega õigekeelsussõnaraamatu üle lõppes läinud reedel Teaduste Akadeemia saalis veetud veebikonverentsi teema päeva keelekorralduse äärmised, võimalused, teine aruteluring. Lähiajal märtsis on uus konverents tulemas. Kes soovivad aga jälgida kogu teema päevakeelekorralduse võimalustest, siis see on veebis täies ulatuses olemas. Viited leiate keele saate kodulehelt. Minu nimi on Piret Kriivan. Kõike head. Kuulmiseni.