Laialdaselt töötame oma suurtel meeleavaldustel, on nõudnud Eestis tööliste ja talurahva Nõukogude loomist. Sellepärast teen mina ettepaneku kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigiks, kus poliitilise võimualuse moodustavad üldja talurahvanõukogu, kus lõid point. Eesti Sotsialistliku Nõukogude vabariigi kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelge. Kaheteistkümnendal veebruaril 1940 saabus Tallinna ootamatult Ameerika Ühendriikide Moskva suursaadik staynhart. Ta ei tulnud üksinda, vaid koos saatkonna esimese sekretäriga. Üldsus sai teada, et tegemist on puhkusereisiga. Vähem informeeritud andsid üksteisele mõista, et Moskvas puuduvat töölokaalid ja nõnda edasi. Ka Eesti saatkond oli 28. jaanuaril Tallinna saadetud sifreerimata telegrammis rõhutanud siiasõidu eraviisilist iseloomu. Kuid saadik August Rei oli telegrammile teinud väikese lisamärkuse. Loen kasulikuks, kui president teda vastu võtaks, mis võimaldaks mõttevahetust meile tähtsates küsimustes. Staynhard viibis Tallinnas kolm päeva 12.-st kuni 14. veebruarini. Kas ta öölokaalides või Dunkri või liivalaia tänava kahtlastes majades käis, ei ole teada. Küll aga on teada tema salajased läbirääkimised eesti võimumeestega, millest ajakirjanduses muidugi polnud sõnagi. Et aga nii suure tuusa siinviibimist päris maha vaikida ei saanud, seepärast praotati õige pisut ust ja anti vihjetega mõista, nagu oleks see külaskäik seotud Ühendriikide vahetalitusega Soome Nõukogude relvakonfliktis, mis sel ajal parajasti oli haripunkti jõudmas. Et see olnuks põhiteema läbirääkimistel Kadriorus, Toompeal või USA esinduses Konstantin Pätsi tänavas on mitmesugustel põhjustel raske uskuda. Pealegi ei olnud Eesti välisministeeriumi kirjavahetuses värise esindajatega sellest sõnakestki juttu. Pole usutav, et välissaadikuid poleks sellest kas või põgusalt informeeritud. Muide, Stein Hardi läbirääkimistel Tallinnas oli veel üks salapärane osaleja. See oli Ühendriikide Stockholmi saatkonna sekretär tõkerson. Tema kohalolek tekitas toona rohkesti küsimärke, millel aga aeg vastas õige peatselt ise. Ilmselt oli see riikliku propagandatalituse käeviibe, et kodaniku, Eesti ajakirjandus noil päevil kujutas üsna ohtutes värvides Ühendriike päris rahuinglina. Meenutati president Wilsoni ja lähiminevikku, nõndanimetatud rahumissioone. Esmajoones tuletati meelde president Roosevelt'i eriesindaja Sander Veltsi reisi Euroopasse, mis parasjagu oli lõpule jõudmas. See kolakas härrasmees oli käinud Londonis, Pariisis ja Berliinis. Oli olnud ka Roomas Mussolini audientsile ehk Itaalia siis vennaguuessaagi sõjas ei osalenud. Aastakümned on eesriiet selle rahusaadiku reisilt kergitanud. Ei, see polnud humanistlikest kaalutlustest lähtunud mure sõjas kannatava inimkonna saatuse pärast. Ookeani taga tundsid bossid rahutust selle üle, et Euroopa suurriigid on ehk omavahel verd valades unustanud peaeesmärgi üheskoos lõpp teha. Esimesele sotsialismimaale NSV liidule. Oli ju USA imperialism selle eesmärgi nimel helde olnud Saksamaa taas hõlvastamisel. Selsamal eesmärgil õhutas ta ka Londonit ja Pariisi aktiivselt osalema Soome Nõukogude relvakonfliktis. Kuid jagu žanruessimissioon sellega, mis ta oli, kuid staynhalt oli Tallinnas kohtus siin president Pätsi, välisminister piibu ja testija ametimeestega. Miks püüdkem tolleaegsete hinnangute, arvamuste ja ka oletuste põhjal rekonstrueerida killukest tema läbirääkimistest Kadrioru lossis. Mister president, mul on rõõm kohtuda teiega teie suurepäraselt, alles siis siin õhkub iga nurk inglisepäraselt. Ja Hauld, kool, ningland, pigem on siin Itaaliat rohkem kui Inglismaad. Mütscheti, tema ju selle lossi ehitas tsaar Peetri jaoks talise Itaaliast mitte küll Rastrelli, aga siiski hea meister, nagu veenduda võite. Peeter sinise elade jõudnud, tsaariajal resideerisin kuberner, kõrgem võim, festival, ainult viimane Nikolai, kui ta käis virghermiga kohtumas, magasin ühe öö omalajal, tõstsime siit välja ühe kujuri, andsime lossi Rootsi kuninga residentsiks tema külaskäigu ajal. Praegu elan mina siin. Täitsa presidenti pole siin viibinud, ei veel. Häbelik Huber käis mul külas siis, kui ta enam president ei olnud. Ja mister Johnson, presidente, Rotary klubide ülemaailmne president, käis mõne aasta eest pojaga Eestis käis ka minuga jutu ajamas, kuigi nendel klubidel pole Eestiga suurt pistmist ja mister Johnson Rotary klubidel on maailmas palju asju ajada, nii minagi aru sain, et palju asju. Kahju, et ei saa näha minu suveresidentsi orul. Selles elad nagu Rivieras palju päikest, õhku. Vene kaupmees oli see omal ajal, ehitas Saarele kinkimiseks, aga tsaar ei võtnud vastu. Kaupmees nõudis sellest liiga palju. Huvitav, mis ta nõudis, tahtis, et saarte ta lihtinimeste aadlikuks teeks ka mõni asi meil USA-s kaupmehi nagu šaakalid preerias, aga keegi Buaadlikuks juba aastasadu ei kipu. Peasy mani peab olema, sellel on siiski oma mõtte eraldab paremad inimesed lihtrahvast. Me siin endise haridusministri Nikolai kanniga kaalusime, et ka meil võiksid omad aadlikud olla tiitlid ja kõik ainult eesti keel on nii matslik ette kõlavaid nimetusi ei leia parunid ja fonidena meistuks näol kud peale, olgu peale. Ega ma selle jutu pärast Tallinna sõitnud üle lahe on teil sõda. Ja teie, Balti riigid, tahate Soomega ühes sõjalises liidus olla, kus see liit siis on? Sõda ja soomlasi oleme abistanud nii palju kui võimalik. Aga meil on baaside leping Nõukogude Venemaaga, see oli viga, et lasksite bolševikud oma maale. Kuidas teil neist nüüd lahti saate, oleks tulnud vastu hakata, nagu soome seda teeb? Meid on siiski raske Soomega võrrelda. Mastaabid on teised. Kuigi eestlased on head sõjamehed, on ta ka üks väga rahutu rahvas. Valitsus on tal kogu aeg nagu okas kurgus ja sõdisid nendega. Aga Berliinist on märku antud, et sügisel läheb lahti. Nii kaua peame vastu. Ja baasidesse lubasime lepinguga ainult 25000 venelast. Tuli ehk mõnisada rohkem, aga kes neid täpselt lugenud on, nendest saab jagu. Meil on kaitseliidus üksi, üle 40000 täägi. Aga meil on kavatsusel praegu mitmed aktsioonid teie toetuseks. Peate ka ise mehe tulema, oma rahva raudkõvaks tegema, tain nurisema ega vastu ei hakkaks. Praegune aeg tegutseda rohkem kui kunagi varem. Jah, aeg tegutseda. Küllap ei olnud see juhus, et üheaegselt Stay Hardi Tallinnas viibimisega alustas lääneriikide ajakirjandus marulist Kampaaniat NSV Liidu vastu nagu esitaks Nõukogude valitsus Balti riikidele uusi ränki nõudmisi. Juhus polnud seegi, et staynhardiga koos oli siin Stockholmi saatkonna sekretär. Tõkerson. Skandinaaviamaade, eriti Rootsi ajakirjandus oli selles laimukampaanias eeslaulja rollis. Mida ka ei olnud, need olid ähvardused. Nõukogude valitsus polnud mingeid aktsioone ette võtnud. Vastupidi, seitsmeteistkümnendal veebruaril 1940 teatas TASS, et Nõukogude liidul ei ole mingeid pretensioone lepinguosaliste vastu. Ka Eesti saadik Moskvas August Trei ei andnud mingit märku uutest nõudmistest. Niisiis tas teatas, et kõik läheb normaalselt. Seda poleks Eesti võimumehed sugugi tahtnud just seda suhete normaalset kulgu. Omalt poolt olid nad teinud kõik, et Eesti ja Nõukogude Liidu kaubavahetusele kaikaid kodarasse pilduda. Et oleks rohkem viivitusi punaarmee baasidele eraldatud maa-alade üleandmisel. Et ei oleks mingeid kontakte rahva ja punaarmeelaste vahel. Kodanliku Eesti valitsuse poliitika aktiviseerub mitte ainult telgitagustes rahvusvahelistes sekeldamistes vaid ka nii-öelda siserindel. See väljendus kallaletungides progressiivsetele, töölisorganisatsioonidele. 1940. aasta esimene pool pakub selle kohta hulga drastilisi näiteid. Kodanusel olid kõigepealt pinnuks silmas tööliste kultuuriühingud. Mida need endast kujutasid? Kõigepealt meenutused töölisliikumise veteranilt Leonhard hilissonilt. Tartu 30.-te aastate revolutsioonilises liikumises etendasid silmapaistvat osa tööliste kultuuriühingut. See oli tingitud sellest, et Tartusse koondus suur hulk eesti intelligentsi. Siin oli ju ülikool, kõrgem Kunstikool, Pallas, kirjanikkude liit ja selle tõttu tööliste kultuuriühingutele oli siin ka see mõte, et nende kaudu oli võimalik revolutsioonilise töölisliikumisele kaasa tõmmata intelligentsi progressiivset osa. Juba 30.-te aastate algul. Bioloogiadoktori Alexander Oudova eestvõttel asutati tööliste esperanto kultuuriühing mis etendas küllaltki tähtsat osa tööliste ühisrinde loomisel. Kuid peale töölistest prantsuse kultuuriühingu sulgemist tuli küllalt pikk vaheaeg kultuurilisele tegevusele, nimelt 33. aasta juunist 1000 936. aastani. See aeg oli Tartu töölisliikumises nagu kogu Eesti töölisliikumisest väga raske aeg. See oli passismi suur pealetungi aeg, palju ametiühinguid ja teisi töölisorganisatsioone suleti. Töölistegelasi anti kas kohtu alla või rohkelt saadeti välja oma alalistest, elu ja töökohtades. Alles 36.-st aastast alates, kui fašism oli juba ennast rahvahulkades kompromiteerinud hakkas uus revolutsioonilise liikumise tõus. Ja see võimaldas ka juba asuda ka tööliskultuuriühingute uuesti loomisele või vanade, no peaaegu väljasurnud ühingute ülevõtmist oli võimalik korraldada pahempoolsete, revolutsiooniliste tööliste ja haritlaste poolt. Selle tulemusel me võtsime üle, kui nii võib ütelda. Akadeemilise sotsialistliku ühingu 1000 936. aastal 38. aasta algul läks korda Tartu töölisteatriühing võtta üle Tseeüng etendas suurt osa jällegi Tartu tööliste ja progressiivsete haritlaste poliitilisel kasvatamisel. Samal ajal, kui veel töölisteatriühing tegutses, asutati Tartus nii varuorganisatsioonina Tartu alkoholismivastane kultuuriühing väga sõitu nime all. Esialgu tema tegevus piirdus mõningate ekskursioonide korraldamisega, aga selle järele, kui Tartu töölisteatriühing suleti asus alkoholismivastane kultuuri hing täie hooga tegutsema. Võib ütelda, see ühing oli kõigis Tartu tööliste kultuuriühingutest kõige laiaulatuslikuma tegevusega ja ka kõige nii tagajärjega tänu muidugi sellele, et selle ühingu tegevusaeg langes kokku revolutsioonilise liikumise uue tõusu revolutsioonilise kriidil küpsemise perioodiga. Seal legaalne organisatsioon, mille kaudu kommunistlik partei teostas rahvarindepoliitikat see tähendab tööliste ja progressiivse intelligentsi ühist võitlust fašismi vastu. Missuguseid vorme tsiviilkasutas oma tegevuses? Need olid peamiselt kõik propaganda sihiga üritused, loengud, õpiringi, koosolekud, temaatilised õhtud, naisosakonnad, kirjandusring, korraldadega, vene keele kursusi ja nii edasi. Samal ajal tegutses Tallinnas skulptuuri ühing idee sellest lähemalt ametiühingu liikumise veteranilt Oskar pärnalt. Kultuuriühing idee õieti niisugusel kujul, nagu viimati tegutses, rajati 38. aastal, kuid see ei olnud mitte uus ühing. Enne eksisteeris karskusühing ja Se karskusühing, registreeriti ümbrianudki temal laiend, tegevuse väli ja tegevuse põhimõtted. Tema ülesandeks oli skulptuuri töö tegemine töölisklassi hulgast. Juba varem oli ametiühingute kesknõukogu valitud juhatus tagandatud ja sinna oli valitsus oma klientidest uue juhatuse määranud ja ametiühingud sele juhatust ei tunnustanud ja kaotasid nii-öelda omavahel kontaktivõimalusi. Ja sellest ideest kujuneski esimesel etapil niisugune organisatsioon kelle vahendusel ametiühingu aktivistid omavahel suhtlesid ja teatav illegaalne ametiühingukeskus muidugi, seal kõrval täitis ta ka täis saanud kultuuride organiseerimise alal ta mitmesuguseid kursusi, loenguid, mitmesuguseid õhtuid, tal oli osakondi teistes linnades. Tallinnas oli veel Vene sektsioon, mis töötas vene rahvuse hulgas väga intensiivselt ja selle tegevus läks muidugi eriti elavaks. 39. aastal ehiti, kus üldse tekkis töölisliikumises nii suur elevus ja teotahe ja selle tõttu ka selle tegevus oli väga mitmekülgne, paljutama üritusi, mis taheti organiseerida, keelati ära ja mitmesuguseid üritusi siis killasti, mis olid nii-öelda süütuma päeva korraga või kalaga. Nüüd aga lehitsegem tolleaegse politseitalituse protokolle. Sisekaitse ülema otsus seitsmeteistkümnendast märtsist 1940 Tartu alkoholivastane kultuuriühing sulgeda sisekaitse ülem otsus 20.-st märtsist 1940 kultuuriühing idee sulgeda. Sulgeda Pärnu ehitustööliste kutseühing, kõrvaldada üleriigilise sadamatööliste kutseühingu juhatus ja nõukogu. Keelata põhja Ameerika ühendriikides New Yorgis ilmuva eestikeelse ajalehe uus ilm sissetoomine Eestisse. Kuid tulge nüüd nende kahe ühingu sulgemise loo juurde. Kõigepealt Tartu alkoholismivastane Kultuuriühing jätkavad Leonhard Illisson ja teeneline kultuuritegelane Helene Johani. Kuni peaaegu lõpuni oli meil üsna nõrk kontakt Tartu kujutavate kunstnikega. Lõpuks meil tekkisid head kontaktid Andrus, Juhani ja Karl liimandi laenu pahvliga ja mõnede teiste kunstnikutega ning need avaldasid soovi ka kaasa tulekuks ja sellele asjale konkreetne kuju anda. Otsustati korraldada kunstinäitus töölismajas, mis minu teadus oli esmaja ainukordne Eesti kultuuriajaloos esialgu paistiselt nous, kümmekond kunstnikku võtab sellest üritusest osa, kuid lõpuks selgus tervelt 29 kunstnikku. Kogu Tartu Kulsnikkond, aga terve rida kunstnikke ka väljastpoolt Tartu, eriti Tallinnast. Ka Eduard Wiiralt esitas oma tööd sellel näitusel, nii et kokku 77 töö, terve töölismaja seal oli kenasti Nende töödega täidetud, meil ei olnud mingisuguseid kulutusi ja isegi üks väikene trükikoda tuli meile vastu, kuna selle juhataja oli võrdlemisi nii progressiivne inimene, trükis meid, näituse kataloog kolmest 1007.-ks tasuta. Sellel oli teaduslikult kirjutatud eessõna. Autor oli Arkadi Uibo, siis katalooge ilusti kujundatud, saadeti kutseid, linna peal olid plakatid igal pool ja isegi ametivõimudele sati kutsed välja. Nii et seitsmeteistkümnendal märtsil pidi algama kunstinäitus, kuid me anname juba aegsasti sisse küll avalduse desjaoskonna politseikomissarile. Loa saamiseks. Nendel ei ole seda luba õigus anda, kuna meil oli ette nähtud, et kunstinäituse avamisel kõneleb teemal kunstirahvast Tartu ülikoolist väga lugupeetud kunstiajaloo professor Sten Karling, aga see stan Karlinguli, Rootsi kuningriigi alamtollase seaduse järgi pidi tema esinemised luba saama siseministeeriumilt või õieti politseitalitused, mis allus siseministeeriumile. Pöördusime siis kohe viivitamatult sinnapoole, kuid ilmselt politseitalitluses tegeleti ühingu sulgemise küsimustega ja see küsimus jäi nagu täiesti tahaplaanile seal. Pühapäeval pidi avamine olema laupäeval. Me helistasime, Mihhail Sossicoviga kaitse, olime koomikus, sealt võtsime ühenduse politseitalitusega politseitalituse ülem, suomen oli see telefoni juures, küsisin, kuidas siis asi, aga on, et homme avatakse kunstinäitus ja meil ei ole ikka luba veel soomlane nii ärritatud ja ta ei küsinudki isegi, kes räägivad ja ütles, mis kuradi kunstinäituste seal korraldates ühing on suletud ja mingisugust kunstinäitust ei tule. Ja kiitis veel selle peale, et siis ikkagi eelissonal välja saadet. Ta vaeseke ei teadnud, et me olime telefoni juures. Seitsmeteistkümnendal märtsil avamine pidid olema mu mälu järgi nagu kella kolme aeg. Päevad hakkas möllama, rahvastele tõsis majja. Koridor oli rahvast täis, väljas oli külm ilm, inimesed tükkisid ikka laia. Siis oli seal trepp, läks teise parade trepi peal olid inimesed ja lõpuks avamise kellaajaks olin tellismaja ümber õik rahvamurd. Keskpäeva ajal ilmus töölismajja teise jaoskonna politseikomissar koos konstaablitega ja tegi teatavaks, et kultuuriühing on suletud ning sellega siis ka kunstinäituse korraldamine keelatud. Kunsti näitusi, mis pidi olema esimene Kristjan Raua nimelise kunsti aasta üritus. Nii et kodanlus lootis sellega omale nagu mingit kasu tuua, aga Tartus haaras töölisklassist selle initsiatiivi oma kätte. See asi kutsus välja väga suure ämmastusi üldise hukkamõistu. Tuletan seda meelde, et eelmisel suvel suleti Tartu töölisteater. Selle puhul kirjutas ajakiri teater, et see on esmakordne Eesti ajaloos, kus üks Piaater võimude poolt suletakse. Niimoodi olid lood Tartus, aga nagu kuulsime, ei olnud lood ideega Tallinnas sugugi paremad. Anname veel kord sõna Oskar Pärnale. Üldiselt tema tegevus oli võimudele vastukarva kogu aeg, kuid minu arvates ja üldiselt ollakse tegelaste arvates sai saatuslikuks niisugune üritus. Nimelt organiseeriti sari loenguid töölisvanematele ja ametiühinguaktivistidele, juhatuse liikmetele, muudele aktivistidele. Seal olid väga mitmesugused teemad. Minu mälu järel toimus üks kord nädalas kaks loengut ja sellega alustati jaanuarikuus. Seal oli terve rida süsteeme nagu töökaitseküsimused ja töötervishoiu küsimused, ametiühingu töövormid ja nii edasi. Kuid üheks niisuguseks ainukeseks peaaegu poliitiliselt laadi ettekandes oli ette nähtud ametiühinguliikumise ajalugu ja selle teema tegi Lauristin koosneme Ruusiga minule ülesandeks, sel korral me leppisime kokku. Lauristin ikka seda ametlikku ajalugu nii-öelda poliitilisest vinklist vaadeldes käsitab esialgu üsna süütult rahulikumalt, kuna me lähme kaugemasse minevikku, aga seda pinget tõsta sedamööda kuidas me läheneme tänasele päevale ja niiviisi need kestsid mõned nädalad. Aga saatuslikuks sai vist viimane loeng, kus ma käsitlesin ametiühingu liikumist ja olukord üldse Nõukogude liidus. Seal ma juba väga teravalt väga sarkastiliselt iseloomustasid meie poliitilist olukorda näitasid saavutusi, mida nõukogude rahvas sotsialistlikus ühiskonnas on saavutanud. See oli nii-öelda poliitiliselt väga terav loend, kuigi väliselt vormilt hästi kavalalt koostatud, et sõnadest ei saaks kuidagi kinni võtta. Meil oli keelatud ju propageerida klassivõitlus sotsialismi marksismi kuid seda tuli siiski propageerida ja seda nii-öelda ridade vahelt hobusekeeles. Ja ma mäletan seda viimast loengut, mille puhul me isegi Lauristin kartsime, et see võib sellel loengute sarjale saatuslikuks saada. Ma rääkisin näiteks punasest ameti internatsionaalist ja, ja sellest vaba ame ühikute internatsionaalist, siis täiendavad sõnavõtjad rõhutasid just bulaste ametiühingute osa ja eriti ei meeldinud see, et ma üsna põhjalikult käsitlesin Nõukogude Liidu olukorda. Selleks ma kasutasin tol ajal mitte mingisugused nii kuskilt hangitud andmeid, vaid näitasin kohe neile politseinikud, kes istusid sealjuures ja kogu aeg protokollis minu loengud, näitasin ette andmed, kus ma need saanud oli, nimelt anti välja tol ajal Nõukogude Eesti Kaubanduskoja küll Ethani mis oli pärast selle kaubanduslepingu sõlmimist niisugune ametlik dokument, mida kuskile levitada, mida asutused said ja mida nüüd minul ka oli võimalus siis kasutada. Ja kuna ma siis kasutasin, näitas seda kõigile siis ei saanud keegi mulle öelda, et ma nüüd andmed olen kuskil põrandat algusest või mitte lubatud allikatest andvaid, lihtsalt bületanist, mille väljaandjate hulgas selliseid suurkapitalistide Puhkiga eesotsas ja mille tutvustamine tähendab mingisugust klassivõitluse, õuduste, marksismi õpetamist või, või, või sotsialismi propageerimist. Aga üldiselt see ettekanne oli tol korral hästi läbi mõeldud ja teatavad, hellad kohad olid isegi valmis kirjutatud sõnaga ei võiks vääratada, et mitte sattuda paragrahvide otsa. Ja pärast seda loengud näiteks ma ütlesin, mõned näited, et meil on keelatud sotsialismi ja marksismi propageerida, ma ei kavatse seda teha, sest meil siinolijatele ei ole seda vaja propageerida, me tunneme seda kõik juba nii palju, kui meil tarvis on. Ja selles stiilis umbes niiviisi, et meil on keelatud klassivõitlus, töölisklass ei pea, klassi, vaidlus peab seadusest kinni, peab palgavõitlust, nagu on seadusega lubatud, kuid kapitalistid peavad ja tõin näite, et missuguseid võtteid kasutavad palgavõitluse allasurumiseks ka tõesti, et see on puhas klassivõitlus, tähendab, klassivõitlus on keelatud töölisklassile. Vot niisuguste näidetega nii-öelda pipartasin selle üle ja paar päeva hiljem oligi teade, et idee on suletud, seda muidugi meie eeldanud, et sellega suletakse, kui me Lauristiniga seda kava tegime. Kuid eelduslikult loengudujataks keelata ära, aga me arvestasime, et oluline on öeldud. Samuti saime kutse kaitsepolitseis seal ja kes siis ülekuulamine siis kutsuti välja veel politseitalitus direktori juure. See masseeris mind ka veel ja siis sellele järgnes väljasaatmise otsus. Politseidirektor oli isegi nõus seda otsust mitte käiku laskma, kuigi oli valmistele alla kirjutatud laval. Kui ma oleks andnud sõna, et ma anapoliitilistel teemadel kuskil tööliste koosolekul ei räägi ega ei esine ja ma ütlesin seda lubadust anda. Kui seltsimehed soovivad minu sõnavõtu, siis ma seda olen koostööd tegema ja siis järgnes sellele väljasaatmine. Järelduses sulgemisega saadeti terve rida seltsimehi välja kuid tolleaegsest juhatusest kedagi välja saadetud minuga lisaks siis kust saadeti välja Kalev nyyd Jalmar Kauber redelit ametiühingutegelased, kes seal loengute puhul esitasid küsimusi ja, ja võtsid sõna küsimuse põhjendamiseks. Ja mis võimaldas mul öelda vastuste korras ka niisuguseid Ellemaid küsimusi käsitleda, mida mina loengus ei kavatsenud. Kuulaja võib nüüd küsida, mis oli kõigel sellel seost Ühendriikide Moskva suursaadiku visiidiga Tallinna. Nii kummaline kui see ka on, oli seos küllaltki tugev. Kodanlus vajas oma peataolekus tuge ja seda tuge suutsid pakkuda just Daynardi taolised isikud. Lubadused väljaspoolt olid kodanluse jaoks ainuke õlekõrs, mille järele ahnelt haarati et ka oma valmisolekut demonstreerida sellest ka need Salvamised alles jäänud mürgihambaga. Kuid asi oli juba niikaugel, et revolutsioonilise liikumise hoogu ei suutnud enam miski pidurdada. Ajalugu määras ka need Salvamised tühja jooksma.