Sügisõhtu vihma tuulepöörised läbi rõske hämaruse vilgub aguliakendest mõni harv tulesi tuhm, vaevaline nagu kogu elamine siin elu ääremaal. Me ei tea seda akent, mille taga istuv mõtlik mees puurib sel õhtul oma pilgu pimedusse. Me ei tea, kui tihti tal üldse nii lõbusaid hetki on, et läbi tumeda aknaruudu kutsuvat ent praegu kättesaamatut kaugust aimata. Ja kauguse tunne tulebki üksnes õhtul, sest päevavalgus paneb ümbrusele kitsad piirid. Ahtake porine tänav hallide puumajadega. Sellele avarust juba juurde ei kujutle. Ja aknast mööduvaid inimesed on kuidagi kühmus ja maadligi. Aga igapäevane ei saagi nii nina vastu akent välja vaadata. Ainult vargsi piiluda. Seda võib. Äkki ehk ütleb südametunnistus, et see pooltund siin akna taga on raisatud aeg? Käsi peaks ametis olema, kirjatööd on palju. Kui palju see nüüd tuli? Vähemalt 2000 rida nädalas. Siis koosolekud, kohtumised seltsimeestega. Kõik need käigud võtavad aega, sest otse minna pole võimalik. Siksak-idega venitavad ka lühikese teekonna pikaks. Nii et iga minut on arvel nagu kroonu vara. Kroonu vara. Kes seda meie päevil, kui ümberringi laristatakse, nii väga hoiaks. Need minutid on arvel partei jaoks, et partei elaks, liiguks edasi. Ükskõik kuhu mõttega põikab, ikkagi tõuseb keskmesse partei kongress, tee kongressini. Alles see oli niisamasugune sügisõhtu, porine tee. Ei mõttesse ei tule see idee, vaid nende kõhkluste ja kahtluste tee, mis kongressini viis. Ehkki süda ütles, et see on hädavajalik ja ainuõige otsus oli ometi raske hääletada Venemaa kommunistlikust parteist lahkumineku poolt. Algusest peale oldi üks liha ja luu. Aga nüüd lõikab okastraat nad lahku, paneb piirjoone kahele erinevale ühiskonnakorrale ja kummalgi pool seda joont on parteil erinevad ülesanded. Lohutab veendumus, et lahkuminek on ajutine, jääd tugev venna õlg jääb ikka toetama. Kongress on ära peetud, manifest Eesti töörahvale trükitud. Küllap on jõutud juba laiali laotadagi ööpimedusse suunatud pilku sugeneb iroonia. Oh jaa, nuhkidel on nüüd lõõtsutamist, jääähkimist, hingetormide võidu. Kus on Kingissepp, ma küsin, kus on Kingissepp, see sarvedega saatan või pidasid kongressi ära meie nina all ja kuulutavad seda kõigile. Lendleht, näe, teine, kolmas, neljas, kõik loevad, kõik teavad, aga meie oleme nagu pimesikud, meie ei tea mitte midagi. Minister paneb peitma koos karvadega nahka Justi. Siis seda sa tahaksid, vaat just nii. Sinusuguste parrastma plindris olendi nahavedajad vats riigipudrust ümmargune, aga Kingissepp on teist aastat Tallinnas, irvitab meie üle, patseerib tänaval, peab kongressi, trükib Lendlehti, aga teised kovi oinad ei näe ega kuule mitte midagi. Juski. Lõpeta see kaagutamine. 500 dollarit Kingissepa pea ees, kas sa tead, mis raha see on, mis raha just, nii. Ei ole Eesti pargad, millega võib ainult kemmerguid käia. 500 dollarit oleks need mul käes, Nizzasse põrutaksin, tegutse, objeti, tohman. Me peame ta kätte saama juba täna. Nüüd nad jooksevad, seavad lõkse üles. Aga öeldud on, kes tuult külvakse tormi lõikab. Korteri perenaine rääkis täna, kuidas pastor kubu oli pühapäeva jutluses hoiatanud kommunistide eest, kes on salanud ära jumala poja. Milleks meile teda vaja, kui inimesepoegade elu eest on tarvis võidelda. Tore perenaine, kes oma usklikkusest hoolimata varjab patust inimese poega. Kui ükskord võidame, kutsume kõiki need perenaised Estonia majja kokku ja peame peo, missuguse. Kui me ükskord võidame, kas see mõte ei ole liiga ketserlik olukorras, kus me oleme surutud sügavale põranda alla, kus me oleme kodandlusele alla jäänud rahva tahtest ja võitlusest hoolimata. Aga me ei jäänud ju alla oma kodu villasele kodandlusele, eks olnud need inglise imperialistid, kes saatsid oma laevastiku toeks siinsele kodandlusele ja andsid ta kätte kõikvõimalikud sõjariistad. Eks olnud need valgesoomlased, kes verejanulised tulid eesti kodanlus päästma sest selle olemasolu rippus tõepoolest juuksekarva otsas. Ja kuidas saaks unustada valget terrorit tema sadade peidetud haudadega Liiva luidetesse ja metsaservades. Kas me ise nägime kõike õigesti ette? Võib-olla oleks tulnud 18. aasta detsembris rahulikku protestidemonstratsiooni asemel siiski relvad haarata. Aga kui palju oleks siis töörahva verd voolanud, sest inglased ja soomlased olid juba siinsamas töörahva saatusega mängimist poleks meile keegi andestanud. Meie vead. Me ei salga neid. Maaküsimuse lahendamises läksime viltu suhtumises keskmiktalu pojasse samuti. Me mõtlesime tulevikule ega tahtnud mõisaid tükeldada. Aga maata mees ootas maad. Meie talle ei andnud, aga kodanlus oma surmahirmus lubas anda. Me mõtlesime tulevikule sotsialistliku suur majapidamisele maata, mehe mõte oli tänases päevas ja tugevasti oma maatüki küljest kinni. Pealegi oli kodalusel kerge lubada, ta ei jaganud oma vaid saksa mõisnike maad kuid kodanluse lubadus ei ole veel andmine maata, mees seda kahjuks ei mõistnud. Meie kaotus on ajutine, valgest terrorist hoolimata kasvavad töölisklassi revolutsioonilised jõud muutuks sügavamaks. Võitlusvaim. Kas ei kostaga täna läbi sügistormi lõõtsumise töörahva hääl, mida ei suuda keegi vaikima sundida? Aastakümneid hiljem neid aegu meenutades Elfriede Morgenson, Juljana, Delman, Leonhard Tiitsen Balti puuvillavabrikus sel ajal partei ülesannetes oli organiseerida palgavõitlust tööliste elujärje parandamist, samuti ameti ühingulist partei põrandaalune organisatsioon, see juhtis seda. Levitasime Lendlehti, korraldasime streike sel ajal partei algorganisatsioon ei kannud nimetust parteiorganisatsioon, vaid parteiorganisatsiooni nimetasin lihtsalt partei kollektiiv. Koosolekud olid meil tööliste korterites ja kuidas me läksime koosolekut telemeie ei teadnud meile keegi ütelda, et aadressi, kuhu sa pead minema koosolekule tuli üks seltsimees, teatud kohas me kohtasime, võttis meid gaase ja viisis ühte tööliskorterisse. Ma mäletan, esimene koosolek, kui ma olin balti puuvillavabriku töölistega, siis oli üks pisikene toakene ja me istusime kõik voodipead, meid oli seal üsna palju. Kui palju neid oli, kas sa mäletad seal 20. aastal? 20. aastal oli umbes üks kaksteistkümmend inimest, ma täpselt ei mäleta, nimi, aga 12 oli partei liikmed juba neil. Eks meid õpetati parteis, et nii ei tohi panna asjad oma elu hädaohtu, et ei tohi niisugust, võib-olla nooruse uljuses, seal hakkad midagi tegema. Nii näitama oma julgust, aga kui park tei nõuab mingi ülesanne täitmist, siis tuleb seda vastu vaidlema, et teha. Ja meil nagu ei tulnudki meele. Et võiks ka midagi tegemata jätta, mis oli partei ülesandeks tehtud. Eesti kodanlik valitsus tundis oma algupäevadel juba põrandaaluse partei mõju, missuguseid pingerikkaid katseid ei teinud veel siseminister sotsiaaldemokraat Hellat. Et avastada põrandaalust parteiorganisatsiooni ei läinud tal see korda. Kaitsepolitseil läks juhuliselt tabada ühte noort põrandaaluse trükikoja töölist. Arnold läätsi ja Arnold lääts piinati surnuks kuid. Ellati politseile kättesaamatuks. Rändaalses parteiorganisatsioonis õpetati meid üldse konspiratiivsust hoidma, üks ei tohtinud teada, mis teene tegi ja keegi ei tahtnudki seda teada just selles mõttes ka, et keegi ei tea ette, kui tugev ta on, kui ta satub Kaitsepolitsei piinapinki. Revolutsiooniline meeleolu, mis oli omale Eesti töörahvale, oli ka selleks aluseks, et kommunistide partei oli oma esimese kongressi päevadeks juba küllalt mõju avaldav organism. 1920. aastal veeres üle kogu Eestimaa mittu ähvardavat streigilainet. Aasta esimesel poolel oli 17 trikki, milles osales üle 7000 töölise. Üldse oli aasta jooksul 27 streiki 15000 töölise osavõtul. Kui 1920. aasta juunis toimunud 35 kommunisti protsessil mõistis sõjaväeringkonnakohus surma geork Reoksi ja Vladimir Bogdanovilt vallandus Tallinnas võimas protestistreik, milles osales 6770 töölist. Ehkki streik küllämmatati terrori abil, ei julenud hirmunud kodanlus kohtuotsust täide viia. Parteis oli 1919. aasta lõpus 515 liiget. 1920. aasta juunikuuks oli see arv kasvanud 690-ni. Partei võis toetuda veel vähemalt 2800-l aktivistile, kes olid sidepidajad, kirjanduse levitajad ja nii edasi. 1920. aastal trükiti partei põrandaalustes trükikodades üle 470000 eksemplari. Illegaalseid trükke. Kes on need inimesed, kes oma saatuse sidunud parteiga neidudest? Lugeda oleks võimatu. Vennad, Kreuksid, Sammerling, tomp, heidemann, Lauristin, Pälsoni Need on noored inimesed, kellel aastatest hoolimata elukogemusi jätkub. Jäiga kõigil tee parteisse pole olnud otsetee. Richard ring oli täis isamaalist vaimustust. Kui ta 1918. aastal vabatahtlikult astus koolipoiste pataljoni kodanliku võimu kaitsma. Kuid elu õpetas ja kaks aastat hiljem on ta juba kommunistide parteis. Eks otsimis ja küpsemis vaeva on olnud teistelgi. Jäiga teagi, kuidas keegi sisimas põrandaaluse elu muresid üle elab. Ollakse ju noored ja nooruses tahetakse elult ikka võimalikult palju põranda all tuleb kõigest loobuda ja pühendada end ainult ühele võitlusele. Iga päev, iga tund. Küll oleks vaimustav näha, kuidas tööinimesed praegu manifesti loevad. Kaalutud sai iga sõna, et kõik läheks südamesse, et inimesed näeksid läbi raske tänase-homse päeva eesmärki. Mis ala mõju on küll tormil, et paneb mõtted vurri keerlema. Ja mida me mõtlesime siis, kui läbi vihma ja pori läksime sinna sooja papidavama kongressi. Kas töörahvas kunagi leiab üles selle lihtsa maja, kus otsustati nii palju tähtsa üle? Härra minister, teie käsul kannan ette, ei ole leidnud mingit märkigi majast, kus kommunistide kongress peeti. Ka trükikoda ei ole leitud, kuigi mehed ajavad jälgi päeval ja ööl. Täna korjati vabrikutest ära üle 300 lendlehe. 24 kahtlast pistsime trellide taha, kad, keegi teadvat midagi, kõik on lendlehe kelleltki tundmatult saanud. Jätkame halastamatult, igaüks saab seda teeninud või isegi rohkem. Vabariigi nimel, härra minister. Ajaloo kandidaat Vello Toome, kas on ka kunagi lootust selgeks teha, kus toimus esimene kongress täpselt EKP illegaalse organisatsiooni ajal? Uurijana olen seisukohal, et kongressi toimumise koht siiski saab kindlaks tehtud. Kuigi praegu on väga raske ütelda, millal ja mis ajaks kongressi kohe. Täpne kindlaksmääramine on küllaltki keeruline. Ja seda Ühtki Eestimaa Kommunistliku partei esimese kongressi delegaat. Kuigi kongressi tööst on dokumentaalne jälg olemas, kongressi protokolli näol ja kongressi läbiviimisest on varasematel aastatel rääkinudki. Kongressi delegaadid pole aga parteilisest dokumentatsioonis ühtki EKP kongressi Keskkomitee poliitbüroo protokolli kus oleks koht fikseeritud Leo tartiidsel. Teie olete siis üks neid mehi, kes on kindlasti võõrdunud, et partei esimene kongress toimus Mäekalda 31 võib-olla siis põhjendate natukene oma veendumust? Teatas mulle jään küll oks et ma tuleksin mäekalda tänavale ja liiguksid seal edasi-tagasi. Ja kui midagit kahtlust Aga midagi kahtlast ei juhtunud. See jalutamine kestis kohutavalt kaua, olin päris ära külvanud juba kui minu juurde tuli. Põrandaalune. No siis teie ju ei teadnud, et see võiks olla partei kongress. Ei, ei, seda seda aimu ei olnud kongress kombel seal oli. Eestimaa Kommunistliku partei oli sügaval põranda all. Teie olite siis nagu tunnimees vahipostil, aga kas teil on teada, kas kuskil mujal mujal võib-olla teises küljes ka veel valveposti oli? Voldemar Hammer, kes töötajatel põrandale löögirjutame, on? Mingisugust juttu või mingisuguseid andmeid oleks ilmunud. Kas revolutsionääri saab olla muid tundeid peale selle ühe suure tunde, millel on ainult üks nimetada? Taia viha klassivaenlase vastu öeldakse, et ei saa. Kui inimene on pühendanud ennast võitlusele. Pidavat ta endast kõik jäägitult selle heaks andma, see on õige. Aga sellega pole öeldud kogu tõde. Me ohverdame küll kõik, lepime piskuga, aga kas meile on võõrad armastus, kaastunne, solidaarsuse vaim? Me oleme ennekõike inimesed, headus on inimloovuse põhiomadus, vastastundmused, kleebid külge elu. Ja kas oleks olnud põhjust häbeneda oma liigutust kongressil? Neid mehiseid inimesi nähes, kes üksmeelselt otsustasid väga tähtsaid asju Eestimaa töörahvas peab neil olema tänulik. Nende nimed saagu raiutud aegade raamatu punastele lehekülg. Kuna kongressist võttis osa ka Partei liikmeid siis tuli tagada nende suhtes täielik konspiratsiooni. Ja nende julgeolekut pidi taga meeli kõige varjunimed, ent ka tihti varjunimede mitmesugused kombinatsioonid. Teinekord kasutati vaheldumisi erinevaid pseudoon. Väga keeruliseks läheb lugu siis, kui tegemist on nõndanimetatud isoleeritud värvinimedega. Sellist armeed kasutate ainult ühel korral näiteks kongressi protokollis ja ei varem ega hiljem esineda. Koosolekust osavõtja puhul enam. Varjunime. Esimese kongressi protokollis on oma õigete perekonnanimede allkirja Saint põrandaalused parteitöötajad Viktor Kingissepp, Martin Licemid, Otto Rästas, Rudolf Hartman. Kuid protokollis on ka seitse pseudonüümi nagu lõvikassorg, Võsu ja isegi yks varjunimede personifitseerimine on küllaltki keeruline ja aeganõudev protsess. Sageli tuleb selleks kulutada nädalaid, kuid ja isegi selgub ühe või teise varjunime kandja alles pärast aastaid kestnud uurimistöö tulemusena. Rääkides protokollis esinenud värvinimede isikustamisest osutus kõige raskemaks. Varjunime yks mütsiga võis tähistada. Praktiliselt ükskõik keda. Kongressi protokolli riistaga selgus, et selle varjunime all oli kongressil Harjumaa partei organisatsiooni esindaja tõhusat pidepunkti. Ta andis kongressist osavõtt. Jaan Saksa mälestused, milliseid ta oli kirja pandud 1966. aastal. Kuidagi muti seda varjunime kasutades Jüri kõrbes mees, kes võttis aktiivselt osa 1905. seitsmeteistkümnenda aasta revolutsioonist Eestis lähtuste 1918. aastal Saksa keisri vägede tulekul. Aktiivselt partei organisaatorina Harjumaal. Kõikide nende allikate võrdlemise tulemusena osutus, et yks võis olla ainult jüripilves. Anvelt ei jõudnud kongressi ajaks Eestisse aga otsustama tuleku kohta on olemas. Tööd on palju, muidu ei tule toime. Ja väheoluline pole see, kes tuleb, on tarvis inimest, kes valitseb hästi nii sulge kui sõna kes tunneb inimesi ja kellel on tarkust oma jälgi segada. Seepärast ongi just Anvelti vaja, kui tarvis, oraator, kirjamees, sõjamees, masside pealik. Tema aruanne Töörahva kommuunist oli protokollilikult. Kooniline jah, kongressi protokoll, selle kallal tuleb veel tööd teha. Kohe tänal. Te nimetasite siin kongressi protokolli kuidas see vii sügavates Kanspiratiivsetest tingimustes siiski säilida võis. Küllalt sageli arvatakse, nagu poleks illegaalset parteil oma ettevõtmistest mitte mingeid kirjalikke jäädvustusi säilinud. Tegelikult. Partei illegaalse tegevuse perioodil on EKP keskorganid hoolt kandnud selle eest et kirjalikult jäädvustada partei tegevuse kõige mitmekülgsemalt tahud. Range konsentratsioon nõudis tollal parteikongressi tegevuse kokkusurumist ühele või kahele päevale ja seadis esinejatele sel moel ka ranged aja piirid. Kongressi töö protokollimine usaldati tavaliselt kõige kogenumatele partii liikmetele. Protokolli koostajad. Ja hiljem pärast kongressi kindlas kohas tasuti protokolli teksti koostamisele. Olgu öeldud, et ei ole säilinud need esialgseid ülestähendusi. Nad oleksid väärtuslikuks materjaliks kiitmaks pilku protokolli väljatöötamise köiku, J suste lõpliku sõnastuse kujunemis. Väga tõenäoliselt need märkmed, käsikirjalised ülestähendused. Teatavasti asus ja tegutses ikate põrandaalune keskkomitee Tallinnas kuid Petrogradis paiknes keskkomitee esindus, välismaa büroo. Talle nimetati ja vastavaid sidekanaleid mööda toimetati kõik tähtsamad. Kongresside protokollid päris maabüroosse neli saadetud lahtisel kujul vaid kasutati erinevaid Chifeerimis viise. Kui rääkida konkreetselt EKP esimese kongressi protokollist selles kasutatud konspiratsioonivõtteid siis esimese kongressi protokolli tekstis tihti väljalõikeid terava noaga nurid tekstist välja lõigatud kõik tähtsamad arvulised andmed parteiorganisatsiooni kohta. Ja need toimetati Felitud kujul eraldi saadetisena Petrogradi välismaabüroosse teisi kanaleid kaudu kui protokolli tekst. Sellisel taristati põhjusel, et juhul kui protokolli tekst või sattuda kodanikukaitsepolitsei kätte ei saanud sellest organisatsioonilisi andmeid EKP illegaalse organisatsiooniks. Tuline jutt, kuidas minister lõi välku, kust ma talle võtan kongressi protokolle, käsikirju ütles, et loeb Petrogradi ajalehtedest, aga mitte minu ettekannete kaustadest ütles, et mis kasu oli sellest, et Toobal kõik teed püssimeeste valve alles ja kui ikkagi läbi mindi, ütles, et olen suurema oinas kui tema, kes seda on. Nime poolest ütles, et teeb veel välkumis välkon sardiline saata. Välgud mustas sügistaevas, mitte jumala, vaid inimese välgud keevitatakse sealpool okastraati, keevitatakse terast kokku, et ehitada. Siin aga keevitatakse masinaid lahti, et rahva vara igasugustele välismaa huntidele maha Paristada. Need välgud võtavad inimestelt töö, leiva ja tihti ka ulualuse. See on siis kõlavalt kiidetud vabariik, mis nagu raske ikke tööinimese kaelas meie teha on, et see vabariik kaua jalgadel ei seisaks. Meie võitlus peab ta hauda viima.