Ja veel mõned päevad on järele jäänud päikesepaistelist, päevade ja külmatöödega märtsikuust. See tähendas teatribuumi vabariigi ühe kõige kaugema Võru rajooni elanikele kus ikkagi jätkunud pileteid igale etendusele. See oli ka kokkuvõtete tegemise kuu teatritegijaile ja nende tööle tunnustuse avaldamise kuuks. Kui hooaja teatrikriitikat üle lugeda, siis võib täheldada, et see tõstab teistest enam esile kaht lavastust. Noorsooteatris etendunud Makarenko kolooniat Merle karusoo lavastuses ja Tallinna Draamateatris Mikk Mikiveri lavastust Tuulte pöörises. Esimene suurt lava täitev pea, neljatunnine kohtumine teatrivaataja vahel. Teine vaevalt paar tundi kestev väikesele lavale mõeldud hoopis intiimsem teatrielamus. Üxonaga Neis ühine, omapärane, selge, huvitav, ootamatu ja ometi veenev režissööri kontseptsioon ja suurepärased näitlejatööd. Esimeses Aarne Üksküla teises, Heino mandri. Tahan, räägime pikemalt draamateatrietendusest. August Kitzbergi 1906. aastal esietendunud tuulte pöörises kuulub nende eesti klassikapähklite hulka, mida katki hammustada on uued lavastajate põlvkonnad ikka ja jälle proovinud. Te kuulate näidendi finaali. Osades Jaak Heino, mandri, Jaan Martin Veidemann. Mis sa tahad? Leena on. Mis temas tahad, sa ei tea enam, polüli tahan ma temaga pidada. Punaseid Polli on surnud. Sina oled tema tapja. Vanamees. Ütle, et see ei ole tõsi. Et sa valetad. On tõsi. Sa ütlesid mulle kes ma olen. Võid sa mulle ütelda, mispärast ma olen see, kes ma olen. Mispärast ja mispärast? Siis kuidas ja mispärast? Olevik seisad nagu lapsuke, hällis. Mitte keegi ei tea, missuguseks ta välja kujuneb. Too piima lõpsukesele vanaemapiima. Kuulda oli katkenud finaalist August Kitzbergi näidendist Tuulte pöörises, mille lavastas Tallinna Draamateatris peanäitejuht Mikk Mikiver. Mäletan seda, et kui ta mulle nii-öelda nagu palavik naha vahele puges siis siis ma kindlalt pidasime teda selliseks näidendiks, millele taolist Eestimaal teist ei ole. Ei olnud. Ja ei ole minu meelest praegu ka veel kus oleks see sisemine kuumus, sisemine temperatuur, nii-öelda oleks, oleks nii kõrge ja sellest ühest keskmise ette kujutusliku eestlase omast niivõrd erinev ja, ja selle tõttu mulle tundus, et, et seal on kõige rohkem eestlastele kõige täpsemalt teda tabatud. Mulle tundub, et seal mingisuguseid põhiomadusi nagu on, on palju sees. Seal on palju, palju sellist ajaloo külge seotud ja, ja oma põhiosas on on näidanud hästi tugeva küllap siis loomupärase dialektilise käsitlusega lõpus, seal on midagi lahti ja ajalugu ei tee seda ilmselt tagantjärele enam üldsegi selgeks. Missugune võis olla see variant, mida ta, mida ta tahtis kirjutada, siis ta ei, jättis lõpetamata, siis lõpetas, siis tuli teater oma nõudmistega ja paistab nii, et autori enda ehedat lõpuvarianti lihtsalt ei olegi. Ei olegi olemas, aga selles on jälle tolle aja dialektika. Jah, ega see see mind ei seganud ja õieti vastupidi, hirmus huvitav on, on oma versiooni ajada ja uurimust teha, kui kui on, kui on mitmeid variante selles lavastuses nähtut, ühteni, uuema aja tendentse teatris. Et enam ei paista nii väga vaatajale silma režikujundid, vaid nüüd on lähenetud näitemängule näitleja mängu läbi, see on primaarne. Ja ma ise arvan nii, et see on minu esimene. Ja ma loodan, et mitte viimane lavastus, kus läheb täide see Stanislavski ütleminemine naljana tihti kasutatakse, aga milles ilus tõde taga on. Et lavastaja peaks surema näitlejais. Ja. Õnnestunud tõesti, lavastaja ei paista silma ja ega ta tööd tehes tegelikult ei määranud nii palju, nii nagu nii nagu muidu. Ainult et töö on natukene teiselaadne, tähendab näitlejaid organiseerida palju proovima, palju ise otsima, nii vaikselt jälgi ajama, nii nagu nagu jahikoer. Seede on siis natukene teiselaadiline, kui anda neile aina ja aina selles, et ülesandeid, mida nad selgelt näevad ja mille poole ma pean liikuma, need on ikkagi ikkagi minu ettekujutus ja ja minu ülesanne. Aga naljakas oli see, et tõesti, mina tegin vähe tööd proovides, äitlejad tegid enamuse ja pärast mulle ei jäänud midagi muud, kui kõrvaltvaataja silma on vaja ja see laval ära vormistada. Ja siis, kui ma ütlesin neile kui esietenduse päevale et see on teie töö, siis nad ei olnud märganud gene. Niisugune mulje, et nagu tavaliselt ikka Hakkame tegin. Aga tegelikult oli tõesti. Aga nad olid nii teese, neil polnud aega tähele pannagi. Ma katkestan vahetevahel lindi Mikk Mikiveri intervjuuga lükkide vahele katkeid vestlusest osatäitjate Heino mandri ja Martin Veinmanniga. Kõik oli see tegemine ja see oli kõik kuidagi loomulik. Nii peaks tegelikult tööd tegema, nagu selle tüki veel sai tehtud. Olles ise näitleja tuge näitleja ta otsib näitleja juurest midagi ja näitleja juurest midagi, leiab ta seda edasi arendama, süvendama siis annab näitlejale uue impulsi ja näitlejana veel uuesti tagasi ja vot niisugune vastastikune andmine, võtmine minu meelest, see on kõige väärtuslikum tema töö juures. Teda muidugi kõige rohkem häirib see, kui näitleja loid või et ta ootab, et nad teevad kõik temale nagu ettevalmistus, siis tal kaob nagu tuju ära. Aga kui näitleja ise otsib, siis on hiigla huvitav temaga töötada. Kui kaua sa oled koos töötanud Heino mandriga? Heino mandriga. Ma olen koos töötanud. 10. Kaheksa. Siis siis viisin ma ta sisse antiiganesse freooni pääle. Siis me tegime tuubovi põgenikku, mis on meie ühine suur ebaõnnestumine ja säält edasi vaevama Juulias kapuleti ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis tuli tema hiilgeroll proovireisija surm. Ja see mina ei tea, ma ei. Ma ei kujutanud ette kedagi teist selles rollis, kui ma rääkisin seda tükki tahaks teha. Kuigi mitmed ja tõsiseid inimesi nagu teisi näitlejaid soovitamas. Ma ei tea, millest see tingitud oli. Võib-olla sellest, et, et mul oli mandri kui töömehe vastu. Ja minul kui noorel lavastajal, kellel ei ole mitte väga lihtne kogenud näitlejaga töötada. Et mul oli tema vastus. Sellest, et Mandre oma Võrratult suuremat teatri praktikat kuidagi minule minule ei hakanud nina peale hõõruma jääb käitus nii nagu nagu ma oleksin natukene targem ja natuke rohkem tekkis see näitemängu tegemisest. Teaksin? Jaa. No aga ei, ma oskasin ka siis ikka mingil määral juba tol ajal hinnata mandrivõimalusi ja rollipakkumisi. Algus proovideks oli mul juba Idla kindel kujutlus sellest olemas, endal aga Mikiver hakkas mind vedama. Teise kanti hoopis. Alguses ma ei olnud, aga nõus võib olla vajadus on, aga see on huvitav. Ja vot niiviisi päev-päevalt äkki kasvatasime vastastikku, ta sai kusagilt minuti impulsse sellest vanast, et mina tahtsin teha, sai sealt ja nägi, mis seal valet on selle ära siluda, püüdis õigemaks teha ja see oli hästi huvitav tööperiood. Üllatas mindki. Kui ma õigesti mäletan, siis heinad ennast ka. Ma ütlesin talle ainult ühte asja ja muud, ma ei oskagi öelda siiamaani selle rolli kahte. Et kui ma saaksin siin mõnele hetkel sulle endale kõrvalt näidata, missugune sa oled teatud niisugustel hetkedel, säält Sa ehmad võiksid ehmatada, nii et sa jätaksid need nagu tegemise katki. Sest äkki ei olnud enam enam mingeid filtreid vahepeal minagi. Loomuse loomuse ilmnemine. Ka seesama juhtus seal rollis õige mitme koha peal, mida Krotovski nimetab totaalseks aktiks. Mandris ütelnud nüüd üsna hiljuti. Jaagu osa tuulte pöörises on tema viimase aja üks armastatumaid roll. Tuleb uskuda endiselt CMS, ta teab, et, et läheb avaneks seal hämmastavalt hämmastavalt otsekohene, hämmastavalt aus PL sellel teemal rääkida, siis. Siis on ta hämmastavalt ebanäitleielik. Terves teatrielus teatri kliima on juba kuidagi niisugune. No see nüüd, mida nalja rahvas, intriigid, intriigid aga, aga näitle sõltub nii paljudest inimestest ja paljudest asjaolust oludest juhustest ja siis ta püüab ise neid juhuseid tekita, talle endale lähendada, asjaolusid enda kasuks muuta ja see peab täitsa aru saama, see on hirmus normaalne, sest et ta ainult vähestel näitlejatel on võimalik valida endale sobival elu hetkel endale sobiv roll. Ja mandril peaaegu selliselt igasugused sellised krutskid puuduvad. Nii nagu mulle paistvamatel ambitsioonid puuduvad ja vahest siis ei tulegi talle kasuks sees. Nii et jaaguga jaagu nimetamine kui ühe armastatu moralli nimetamine võib siis päris tõsi olla. Kuigi ma mäletan, et, Kui proovidest oli 75 protsenti selja taga ja ainult 25 lõpuosa ESC siis ta on need seal, tegid mulle küll ma nii tahaks, tahaks teha ja proovia tegi innuga ja nii edasi. Aga, aga mis saab linnamees teha sellise sellise niisuguse talu rahnugavneks maamehe rahnul? Esiisa oli kõige-kõige paremas mõttes. Ja. Nagu hirmsasti vaevles Aga tegelikult, kui me hakkasime nii analüüsima neid vanu eestimaamesi talumehi ja nad olid ikkagi kavamadi juurikadega, pehmet mämblad, vanameest palju ei leidunud, need võisid olla mõned joodikud või kes. Aga kes ikka hea peremees oli, see oli kõva karakteriga pois. Ta võis oma nõrkused olla ja kõik, aga põhiliselt ikka tugev. Loodusega tülitsevad pidevalt, see nõuab jõudu. Konstantin kaldkes ka seda rolli tegijaga kahjuks seljavigastuse tõttu seda lõpuni tegemata jäi. Noh, kellele see juba faktuuri poolest kuidagi nagu lähemal tundus veel ees ka olevat. Ei no. Kuule, no kui teine mees mulle niisama lihtsalt ära teeb, et kas ei oleks õige ikka niimoodi, et tema teeks ja ma ei tee? Nojah, ja ilmselt muutub armsaks näitlejale ikkagi pärast see mille ta on vaevaga raskelt tööga kätte saanud, sest mälestuse jätab ikkagi ja, või halval tähendab tööprotsess edu publiku juures. See, see tegelikult ei, ei määra üldse rolli meeldivust, paljud näitlejad nimetavad ja nii et näiteks kui küsida, et milline on minul lemmikroll siis paljudel kas kirjasõnas või, või ükskõik millises suusõnalises intervjuust algab sellest, et ütleb, et täid võib vastuse üllatada, mainimata üldsegi seda rolli, mis vaataja juures on hirmus edukas olnud ka, isegi mitte iga kord seda, mis on köitiga juures olnud edukas ja hinnatud, nimetab hoopis mingisuguse muu. Ja tavaliselt on selle taga see, mida andis tööprotsess, mida andis prooviprotsess näitlejal, nii on minu enda puhul ka mina, ilmselt nimetan siiamaani nimetan Vargamäe Andrest seda episoodi, seda praktiliselt ühte monolooge inimeses ja revolutsioonis. Kuigi on mitmeid ja mitmeid rolle, mida ta on palju kõrgemalt nagu nagu hinnatud. Jaagu rulli järel tuli koha pöörtfelli tunnis suur roll. Siin lihtsalt kohtusid siis kaks materjali mis olid ilmselt teineteist. Juba mõni aasta igatsenud esimene mees, kellele ma sellest on kuskil seitse-kaheksa aastat tagasi rääkisin, et võiks teha, oli Heino mandri. Ja tagantjärele ma pean ütlema, et see tol ajal tegemata jäi, on ainult mandri ja Jaan Krossi õnn. Sellepärast ma ei oleks tol ajal selle tegija olnud, kuigi ma väga tahtsin teha ja ma ei oleks ei. Hirmuga võib ainult mõelda, et kui oleks ära läinud. Ma tean, ma oleksin selles materjalis olnud olnud liiga liiga ühekülgne. Ja ja tõesti jaa, hästi, et nii läks, aga, aga mandri ja saematerjal oli valmis ilmselt siis kohtuma ja ja praegu. Ma sain ka neli kuud enne esietendust kätte materjali. Mina mehaaniliselt teksti õppida ei oska. Seda on kahe ja poole tunni ulatuses või noh, teksti on vähem. Etendus kestab kaks ja pool tundi. Aga materjal on ikka tohutu ja mina mõtlesin, et kuidas ma ütlen need lehekülgede viisi pähe õppima, neid päevade peale ära jagada või mina ei oska mehaaniliselt õppida. Mikuga tegime paar lugemisproovi alguses ja siis seisis ta, mul ma teda lugesin aeg-ajalt. Aga õppida ma ei saanud. Ja siis tal oli, ta tegi sel ajal ju teist lavastust. Ning ta tegi bingo suht lavastust, eks ole. Nii et minul nagu prooviaeg ei olnudki. Ja siis hakkas ta õhtuti mõnikord pärast pingu raskeid prooviakas minu kehtati tegema, veel seda lugema, paar korda lugesime. Tegelikult me saime 10 proovimist teha. Aga siis, kui juba noh, lugesime ja ta ütles oma märkused ja siis ma hakkasin teda vaikselt niiviisi õppima ka, nii et umbes kuu aega õppisid. Siin on hirmus oluline see Too näitleja, kes selle materjali kätte võtab et ta pääle peale mitmesuguste mitmesuguste teiste omaduste Hange jäi ja tehnika ja kõigi niisuguste asjade ta on, need sisaldaks endas. Päris suure osakese kultuuri ja, ja, ja, ja väga konkreetset osasaamist mitte ainult maailmakultuurist, vaid, vaid eesti kultuuriloost mandril on põhieeldus materjaliga kontakt, tekkis tal kohe see inimliku plaani olulisus kirglikkus ja valulises. See selgus on talle ka lähedane. Ja, ja ka minu jaoks oli see oluline, selle tegemise raskus, meenub valus. Tähendab kuskil mingisuguseid niisuguses erilises teritatuses, sest et mõlemad tegijad teadsid, mille lähedal nad on, milline materjal see on. Ja, ja ilmselt mõlemad tajusid seda tähendab, et mandril läheb seal väga külge ja siis hakkad aimama aimama, tähendab seda resultaati. Ja vot siis ilmub teine, teine raskus, on see valuline, valuline niisugune raiumus kogu aeg, et et noh, kas saab pihta või tähendab iga vale noot tekitab sus niisuguse valulise järelkaja, sest täis ja taipad, et see oli vale novot seal tead, missugune võiks õige olema ja ja nii rääkis peaproovides esimestele etendustele, tähendab, kuidas ta, kuidas ta sees nii valuliselt seda tunnetab, kuid või kuskil natukene natukene ta pärast räägi seda ainult teksti valdamise kohta, kui ta vahetas mõne sõna Ärave edasi, tähendab ta kulumine. Näitlejasugune kulumine, enda andmine esimestel etendustel, Tal oli, oli tegelikult ränk, enne kui ta kui ta õppis ära seda, seda kõike niivõrd tasakaalustama, et et jõu jaotamine läks ilma selleta, et resultaadiks oleks mingisugust mingisugust kaduv tagasilangust olnud. Ja noh, nüüd on mu meelest näitab sellega ära küllap tulevased näitlejate põlvkonnad Läbikukkumise puhul peab endale tunnistama, et, et ei ole veel võimeline kõiki asju tegema. Vähe publikust saaks üldse aru, kui ta eksiks kümnekonnalausega Nende sadade lausete hulgas ei ole lauseid ära lugenud. Palli ei, ei tajuks keelt, sellepärast ütleks mõne asja oma sõnadega ja nii edasi, vahetaks sõnade järjekorda ja ainult väga peene stiilitajuga inimene ilmselt tapaks ära, et see ei olnud päris krossi lausa ja nii edasi ja ta ei taha sedagi. Ta ta natukene on enda peale pahane, kui ta tähel ühes kahes lauses natukene räägib ja võtab asja tõsiselt. Seda liiki inimene, et kui juba tehases võimete piiril teha, see ei tähenda alati, et õnnestub hästi teha. Näitlejal on niisuguseid kurbi päevi küllegelgus, ta ise teeb küll võimete piiril, aga ei ole, ei rolli, ei tüki või kõik, see on natukene ebaõnnestunud lahendus, võib olla hea tüki ja roll ja nii edasi olla ebaõnnestunud lahendusega. Aga tõsine näitleja just selle mõttetu vaevades ongi, et ta ei oska ise seal järele, last ei saa järel last, kuigi teame, et natuke ebaõnnestunud ikkagi peab oma võimete piiril tantsime sena. Ja ja noh, kui siis veel tajud ka ja loll ei taju, et hästi läheb. Äkki on läinud, kui tajud seda, siis mis seal siis enam tagasi õied ei ole tööl ja päeval valmis selleks. Ma tean, et sa lähed nüüd riigiga lavastama millega. Oskar Lutsu kevadet või täpsemalt peaks ütlema Oskar Lutsu Voldemar Panso kevadet, põhimõttelist sedasama viimast dramatiseeringut mis kunagi noorsooteatris, et ta oli. Ja. Peaks Tallinnasse, selle tõttu peab kõigist neist asjadest rääkima tingivas kõneviisis. Teatrid võib nii palju muutuda ja juhtuda, aga praegu veel püsib, seni minagi oleksin pidanud juba olema Riiast. Aga praegu praegu püsib see tähtaeg, et Shapiro tuleb juuni alguspäevadel ja hakkab tegema Tolstoi elavat laipa. Sügisel peaksid siis esi.