Et laialdased töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eestis tööliste ja talurahva Nõukogude loomi. Sellepärast et minu ettepanek kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigiks, kus poliitilise võimualuse moodustavad tööliste ja talurahvanõukogu, kus kõik point Eesti sotsialistlik nõukogude vabariigid kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelge. Päike on, säratan tuiskude Tambre, päike on kevade äratan, mängides valguse kand, leil hümne elusti rõõmust. Päikese saabumislõõmas lumehanged ja jääd muunduvad tormavaks veeks vabaks, mis murrab tee võimsamast, suruks. Ärgu hiljutine juubilar Erni hiir pahandagu, et sobitasime need toredad värsid kokku muusikaga mis väljendavad küll kevadetunnet, aga hoopiski teistmoodi. Aga need värsid on kirjutatud 1940. aasta kevadel ja see muusikagi alustas siis oma võidukäiku. See pole sugugi pieteeditunde vähesus, vaid kui jätkame neid värsse, siis ehk selgub ka, et tegemist on sootuks toonaste meeleolude edasiandmisega. Päikeseselguvad palett mulla sünnitavad jõudu nüüd inimlapsed ei näe keskpettekujutluste õudu. Orjavad oma loodud valet, nende tülli aetud väed, silmad täis sõgedust, südames öö, veri must 11 vaid vihkavad üksteise hukust, ihkavad võitu ja kaotust, õnne, varade jaotust. See veri, must öö oli sõda, milles algasid just siis kevadel 40 aastat tagasi uued staadiumid. Paar lehekülge ühe prantsuse vastupanuliikumisest osa võtnud sõjaaegsest päevikust. Üheksandal aprillil 1940. Milline õudus. Alles üheksa kuud tagasi olin ma seal Oslovjordis. Majad vee äärest kuni sakiliste kaljude tippudeni puud nagu trollid veest kasvamas pilvedesse uppumas. Nüüd on ka tema seal see haakristiga metslane. Just praegu teatas Raadio, et eile kapituleerus Hitleri ees Stani Kristjan. Ja nüüd on järg tema vennast kuninga ookeani käes. Aga Norra paneb vastu. Jumal teab, kui kauaga paneb. Millal küll Giordide ja kaljude kohal kajab vabaduse? 11. mail 1940. Eile nad siis kordasid oma tegu. Ei sõitnud enam luksemburgi šarlotuma tõllaga välihallide saksa sõdurite teele ette nagu 26 aastat tagasi. Nad lihtsalt marssisid, lükkasid kõrvale Waltad ja marssisid Luksemburgi, Belgiasse, Hollandisse. Mida küll meie valitsuse pea Rennoo mõtles, kui nad tulid? Sakslased tulid Luksemburgist läbi ja alustasid ülemineku tardennedest. Mägedes on kitsad rajad, tankid seal manööverdada. Üks kaks, 10 lennukit oleksid oma pommidega seal tee sulgenud. Eyreino ega kamlään saatnud sel korral õhku ühtegi lennukit. Kas pole see oma rahva reetmine? Oi õudust, kui see nii oleks. See oli nii ühe kuu ja ühe nädala pärast, täpsemalt 22. juulil 1940 tegi Hitler Pariisi lähedal metsas oma valsisammud sundides omaaegset lahingusangarit kiidetud ja nüüdset reeturite täänid reedetud Prantsusmaa nimel alla kirjutama kapituleerumis aktile. Selles samas metsas ja selles samas raudteevagunis, kus aastal 1918 liitlased dikteerisid saksa kindralstaabile oma alistumist, tingimused, valsisammud Hitlerilt. See pidi olema võidurõõmu, sest. Aga Eesti Maalehekuu alguses 1940. Tolleaegset ajakirjandust lugedes võib nentida, et ilmade üle kurta ei tulnud. Rohi oli tärkamas, kuigi meres jää sulamine veel kestis. Tormid tõid tihti randa rüsijääd, sest sel talvel oli Läänemeri üle hulga aja olnud tugeva kaane all. Põldudel algas töö. Mõnel pool pidid talumehed nukralt tõdema, et taliviljaorased polnud talve katsumustele vastu pannud. Külmavõetud õuna- ja pirnipuudele ei tulnud lehti ega õisi. Jah, möödunud talve karmi pakast andis mäletada. Siis veel polnud teada, et ka kaks järgmist talve ei tule kuigivõrd pehmemad. Esimesel mail 1940 kirjutas Päevaleht. Seekordne maipäev tuleb rahulik, nagu kuulda, ei tuletöölised tänavale ka politsei, ratsareserv jääb kasarmusse. Ei ole teada, kas kaitseliidu Toompea malevkonna rivimarss Kadriorgu toimub malevkonna pealik, riigisekretär Karl Terras ei osanud selle kohta midagi öelda. Ka siis oli esimene mai puhkepäev. Kodanlikud võimud olid tööliste survel seda päeva, kui töölispüha tunnistanud. Kalendrites oli varem nii märgitudki töölispüha, kuid 1940.-ks aastaks oli tähtraamatute jaoks leitud üsnagi neutraalne nimetus kevadpüha. Kas ainult selle ümber ristimisega välditi tööliste tulekut tänavatele? Põhjust oma nõudmistega välja tulekuks oli rohkem kui küllaga. Kodanlus teadis seda ja oli ilmselt hämmastunud, et maipüha nimetage meie seda niimoodi kujunes väga rahulikuks. Ometi polnud revolutsioonilise meeleolu järsk tõus nähtus, mida saanuks varjata. Ka tööliste süvenevat muret ei saanud surnuks vaikida. Aga miks siiski ei mindud oma nõudmistega tänavatele? Üsna varsti vastane ka sellele. Kuid ennaga heitke pilk olukorrale mais 40 aastat tagasi. Arhiivilindi vahendusel teeb seda Eestimaa Kommunistliku partei tolleaegse illegaalse büroo liige Oskar Sepre. Kõik faktorid hilinesid ja kõik faktorid näitasid, et nihe lyhinemas pöördelised päevad. Võtame kasvõi mõned majanduslikud näitlejadki haisema kuu jooksul maikuu jooksul täitsa üks sealiha hind tõusis viis protsenti loomaliha aga koguni 15 protsenti. Kui aga võrrelda mitte abillija maid, vaid 39. aasta maid 40. aasta mai ka siis hinnad tõusid selle aja jooksul päris katastroofiliselt seisuks heeringat, hind kasvas kahekordseks ja teised toiduhinnad ilma eranditeta, kõik toiduained olid tõusid väga tugevasti. Samal ajal aga töötasu mitte ainult säilinud, vaid isegi alanes. Näituseks aprill Maidudes 40 tunni töötasu alanes 40,5 sendilt 40,2 sendile. Tööõnnetuste arv aga kasvas sedasama ühe kuu jooksul 600 200 pealt 896-le. See on peaaegu 50 protsenti. Samuti näitavad majandustegurid, et töölisklassi materiaalne olukord tunduvalt halvenes. Tööliste arv vähenes. Me teame, et Eesti kalandus alati väga raske tööpuuduse all ja üks just 40. aasta näitab, et nagu tuli nõukogude kord tööliste arv ühe või kahe kuuga kasvas 50 kuni 100 protsenti tööliste arv. Aprill mai 1040 vähenes müüjaga võtta eelmise aasta mai üle 3000 see tähendab ligi 100 protsenti. Tuletagem meelde, et kui algas meil 20 öösel raske, küsis siis ühe aasta jooksul tööliste arv vähenes vähem kui 10 protsenti. Siis näitab, nagu näeme, väga teravad riisi tunnuseid, mis edasi arenesid. Aga vastus meie küsimusele põhjusi oli tuhandeid, aga töölisklassi ei tulnud esimesel mail välja oma nõudmistega. Mida te mitte seda, et selle kohta ülistas lühemaks jäänud vaid vastupidi, tiba distsipliin kasvas joreson kassas pumpade juhtimisel katsuti ära hoida. Jõudude killustamist oli ju näha, et töölisrest tuleb organiseerida tulevaste sündmuste jaoks, kes võtavad väga suure ulatuse. Kõik see muidugi ängistas kodanlust, kuid kodanlus poleks olnud kodanlus, kui ta poleks jätkanud oma kahe vaikset mängu ja isegi tingimusi, kus tahes-tahtmata tuli tunnistada oma olu korratroostitust. Arhiivilindilt meenutus tolleaegse riigivolikogu liikmelt. Kommunist Voldemar Jaanuselt. Tahaksin nii, kuid tüüpilise näite tuua presidendi Pätsi poja Viktor Pätsi avaldust riigivolikogu kuluaaris Gustama ütles, hinnates välises sündmusi, et nüüd oleme pudelis mis tähendas seda, et ei ole Eesti kodanikelt kuskilt enam abi oodata. Ta välismaalt, kui tuleb silm silma vastu seista. Eesti töölisklassiga. Aga nüüd püüdkem selgus tuua ühte küsimusse ajakirjanduses ja ka ajaloolaste teostes on olnud vihjamisi, et 1940. aasta aprillis hakkas Pätsi loodud ja klassivastuolude kinni metsiana tuntud tööliskoda võimudele vastu ja hakkas mässama. Põhjus võimude sõnade ja tegude vahel valitsenud vastuolu. Praegu on mul käes ajakirja tööliskoja teataja 1940. aasta aprillikuu number juhtkirja kohal kirjutis töölised ja rasked ajad. Kiusatus tsiteerida. Töötülide lahendamise komisjon muutub oma otsustes järjest tagasihoidlikumaks ja viimati sai ta säärase otsusega hakkama, et ühes käitises tõsteti tööliste palku 50 senti nädalas. See on umbes üks sent tunnis. Kuna selleks käitises on osalt kolmekümnetunnine töönädal, siis saab osa töölisi nädalas umbes 30 senti juurde. Seegi tõus viiakse läbi tööandja äranägemisel. See on, kes saab rohkem, kes vähem ja kes üldse midagi ei saa. Sellest nähtub küllalt selgesti, kuhu puhuvad tuuled ja kui palju on järele jäänud juttudest, et töölisklassi elatustase tahetakse säilitada. Veel üks piinlik ülestunnistus. Teatud lootusi pandi olukorra kergendamisele sotsiaalseadusandluse kaudu kuid riigikogu läks laiali arutlusele võtmata vanaduse ja invaliidsuse kindlustamise ja haiguskindlustuse seadust. Töölised peavad rahulduma osalise vastutulekuga palgalise puhkeajaalal ning ka lasteabiraha seadlusega, olgugi et see viimane on koostatud selliselt, et osa tööliste olukord selle mõjul koguni halveneb. Kahtlemata. Ta õiged hinnangud, aga kas see oli mäss? Lähem selgitus, töölisliikumise veteranid, Pauluusmanilt, tööliskoja üldkoosolek, mis toimus 1940. aasta märtsis ja niisamuti ka tööliskoja teatajas avaldatud materjalid on üsna käredad. Ka selle üldkoosolekul võeti vastu tunduvalt käredam resolutsioon. Kui see oli muidu tavaks tööliskojas, kas on siis siin tegemist mässuga valitsuse vastu? Ma arvan, et mässasin siiski erilist ei olnud, aga oli lihtsalt, olukord oli väga-väga tunduvalt muutunud sellega, mis varem oli. Ega tööliskoja koosseis ei peegeldanud eesti töölisklassi enamuse tahet, kes oli koondunud revolutsioonilist ametiühingute ümber. Aga sealsamas tööliskoja üldkoosolekul esines ka vennad, Tohverite tekstiil, käitise töölisvanem, Erich kadakas. Ta oli eesti tekstiilitööliste ühingu esimees, kes eelmise aasta septembris oli valitsuse otsusega tagandatud. Olgu märgitud, et tagandatud juhatus töötas illegaalset edasi. Ka võttis Éric kadakas osa illegaalse kontakti komisjoni tööst Johannes Lauristini juhtimisel ja kadakas oma kõnes siis näitas ka teed raskuste ületamiseks kaubavahetuse arendamine nõukogude liidule, aga kust saaks Puuvilla tekstiiltööstuse jaoks ja kust tekstiiltööstus võiks saada ka tellimisi tööliskoda, neid kadakamõtteid ja ettepanekuid ei arvestanud. Nagu ei arvestanud neid ka valitsus. Need olid revolutsioonist, ametiühingute nõudmised, mida toetas töölisklass. Kodanlik valitsus teadis väga hästi, missugune olukord tegelikult majanduselus oli. Isegi valitsuse liikmed rääkisid majandusteadlaste prognoosidest, mis ennustasid, et juba sügisperioodiks jääb tööle ainult üks neljandik töölisi. Valitsus oli dilemma ees. Kas täita pakti Nõukogude Liiduga ja arendada intensiivset kaubavahetust ja koostööd Nõukogude Liiduga või minna vastu majanduslikule Laosele? Fašistlik valitsus valis viimase teehädade vältimiseks, mis siis paratamatult ees seisid, kerkisid mitmesugused mõtted ja nende hulgas läks liikvele mõte seada sisse sunniviisiline tööliste maale saatmine. Valitsuse jaga kodanliku intelligentsi ringkondades, näiteks ka Tartu Ülikooliringkondades isegi oli inimesi, kes võtsid seda keskaegset sundmaisuse mõtet reaalsusena. Tööliskond muidugi astus selle vastu järsult välja, kuhu jätta perekond, korter, elamine ja oli ju teada, et maatööliste saatus oli väga raske isegi raskem kui linnatööliste omale. Oli siis ka selge, et uutele orjadele, keda nüüd massiliselt kavatseti maale tööle saata ei maksta niigi palju, kui endistele ja et nii perekond kui ka tööline ise jäävad nälga. Need olid selleaegsed meeleolud millega ka tööliskoda pidi paratamatult arvestama. Kuulaja on märganud, et oleme oma saadetes korduvalt nimetanud tööliskoda ja eriti noorematel on õigus küsida, mis asutus see oli. Palume jätkata Paulus mannil, seaduse järele oli tööliskoda kõikide tööliste ametlik esindus või nagu siis öeldi, avalik-õiguslik esindus. Ta valiti töölisvanemate või kui käitises töölisvanemad ei olnud siis eraldi selleks valitud valijameeste poolt. Töölisvanemad aga valiti käitiste tööliste üldkogude poolt ja seaduse järele olid nad käitise tööliskonna ametlikud esindajad. Seega siis tööliskoda ise oli nagu üleriigiliseks töölisvanemate keskuseks. Niisuguse liialda üldpilgu järele ei peaks nagu tööliskoja eksisteerimise kohta isegi midagi öelda olema. Kuid lähemal vaatlemisel ilmnevad aga asjaolud, mis paljastavad tööliskoda kui reaktsiooni tööriista. Tööliskohe tegevuse eesmärgiks ja ülesandeks kirjatähe järele oli tööliste huvide kaitsmine. Aga tööliste huvide kaitsmine oli ju ka ametiühingute eesmärgiks ja ülesandeks. Tööliskoja poolt rääkijad ütlesid, et tähtsaks ülesandeks eriti on töölisseadusandlusega tegelemine, eelnõude väljatöötamine ja esitamine valitsusele ja nõnda edasi. Aga lähemate naabrite juures olgu Soome või Skandinaaviamaad, tööliskoda nendele ju ei olnud. Ja neid ülesandeid täitsid ametiühingud, milleks siis veel tööliskoda, kui ametiühingud on olemas. Nii küsisid töölised juba koja asutamise juures. Sellele küsimusele ei suutnud koja asutajad rahuldavat vastust anda. Selle vastuse andsid revolutsiooniliste ametiühingute tegelased kes selgitasid töölistele, et tööliskoja loomise näol oli tegemist valitsuse järjekordse katsega saada töölisklass oma mõju alla aga igal juhul nõrgendada revolutsiooniliste ametiühingute mõju. Asi oli ju selles, et tööliskoja küllalt ulatusliku eelarve kulud kaeti riigieelarvest, teiste sõnadega, tööliskoja juhtkond sai palka fašistliku riigi käest. Seejuures koja tegevus ja kontroll selle üle kuulus sotsiaalministeeriumile. Kuidas tööliskojamehed ise seda oma sõltuvust valitsuses püüdsid ka pehmendada ja teinekord isegi eitada. Kuid faktid, mustvalgel, palk, juhendamine, kontroll jäid püsima edasi tööliskoja etteotsa juba algusest peale 1936.-st aastast. Pääsist nõndanimetatud metslandi grupp. Need olid enamuses endise Eestis sotsialistliku tööliste partei liikmed kes omal ajal olid teinud opositsiooni selle partei juhtkonna nõndanimetatud vana satside vastu. Kuid see partei lõhenes vana sotsid omas enamuses asusid Pätsi režiimi toetama ja isegi astusid Pätsi režiimi teenistusse, nagu rei oli saadik Moskvas, siis võimann määrati töölisühingute keskliidu etteotsa ja mitmed teised opositsiooniline element, nende hulgas rohkesti noorsotsialistide koondus marksistliku töörahvaühenduse ümber ja see lõi ühisrinde Eestimaa kommunistliku parteiga. Metslangi grupp jäi sellest eemale. Nende põhimõtteks paistis olevat kohaleeruda ükskõik kellega, ainult mitte kommunistidega. Ja see tegigi neist fašistliku valitsuse Tööriistad. Nemad teostasid nõndanimetatud reformistliku töölispoliitikat sent palgale juure läbi viia, mõni tagasihoidlik sotsiaalseadus, protesteerida seal töölisvanemate vallandamise puhul ja muud niisugused küsimused. Ja seda kõike tegid nad fašistliku režiimi piirides. Niisugune suund oli muidugi valitsusele vastuvõetav ja valitsus sallis isegi Metslangi grupi mõnesugust opositsiooni, sest muidu oleks ta kaotanud hoopiski oma toetuse isegi vähem teadlike tööliste juures. Iseasi, kas neid nõudmisi, mis siis tööliskoda seal esitabki ka täita või mitte revolutsioonist. Ametiühingud asusid kohe juba koja rajamisest peale võitlusele Mestvandi grupi vastu. Tõsisem jõukatsumine, millest ka mina osa võtsin, oli 1939. aasta suvel kui kätte jõudsid tööliskoja uue koosseisu valimised. Tööliskoda alustas seda aktsiooni seitsmendal üleriigilisel töölisvanemate ja kutseühingute esindajate konverentsil mis peeti Tallinnas. See konverents oligi sellel ajal üks üks suuremaid. Valitsus püüdis näidata oma demokraatlikku joont töölisliikumise suhtes ja demonstreerida seda ka välismaa eestlane. Selleks oli konverentsile kutsutud Rootsi ametiühingute keskliidu esimees August Linberg. Ja konverentsil esinesid siis samuti kõnedega majandusminister Leo Sepp ja sotsiaalminister Oskar Kask. Tööliskoda tahtis kõikidele ja muidugi eriti valitsusele näidata, kui hästi on tema juba suutnud töölisklassi oma järele tõmmata. Ja selles paraadlikus õhkkonnas lootis tööliskoda, et see kujuneb talle soodsaks. Et läbi viia tema poolt koostatud toimkonna nimekirja, kes hakkaks siis tööliskoja valimisi ette valmistama. Ka revolutsioonilised ametiühingud EKP juhtimisel tahtsid midagi. Nad tahtsid näidata, mida te ühiskond valitsuse poliitikast arvab. Mida tööliskoja mahitusel nii hoolsasti püütakse läbi viia. Konverentsi päevakorras oli töötülide lahendamise seaduse parandusettepanekute arutamine. Need olid välja töötatud tööliskoja poolt. Eerik-Kadakas esines siis sõnavõtuga selle küsimuse kohta. Lühidalt ja selgelt tähistas ta klassivõitluse paratamatust kapitalistlikus ühiskonnas ja lisas, et palgavõitluse vabadus streigi kasutamisega on tööliskonna põhiõigus kuid töötülide lahendamise seadus seda teostada ei võimalda ja tema teeb siis sellepärast ettepaneku see seadus üldse ära muuta. Erik kadakaettepanek võttis terve saali tummaks. Asi oli ju selles, et töötülide lahendamise seadust pidas valitsus oma kõige suuremaks saavutuseks töölispoliitika alal. Seepärast siis, kui see moment saabused, kadakas, oma ettepanekud tegi, siis on ka loomulik, et see mõjus väga tugevalt. Tähendab, tekkis see vaikusemoment, siis ma jõudsin veel näha, kuidas sotsiaalminister tööliskoja tegelastele kihvtttise pilgu saatis ja kuidas viimased näost ära langesid. Aga siis puhkes järsku müriseb aplaus, hüüded, kära, mis kõik oma alla mattis. Kui vaiksemaks jäi, kostsid hõiked hääletada. Ettepanek hääletusele panna. Konverentsi juhataja koplus tööliskojamees püüdis päästa, mis päästa annab. Ta andis sõna tööliskoja ettepanekute motiivide kohta tuntud koja ametnikule anatol veningule kes igasugu argumentidega kadakale vastu vaidles. Aga varsti hakati talle vahele hüüdma. Nõuti uuesti hääletamist ja pandigi siis kadakaettepanek hääletamisele tunduva häälteenamusega võeti vastu kadakaettepanek. See oli suureks löögiks nii tööliskojale kui ka valitsusele. Kui hääletamise tulemus teatavaks tehti, puhkesid ovatsioonid ja kära uuesti. See oli lüüasaamine märkigem siiski, et 1939. aasta valimistel said tööliskoja reformistlikud tegelased enamuse aga see oli tingitud paljudest asjaoludest. Kõigepealt olid valimised antidemokraatlikud, tööliskoja kasutada olid suured rahasummad ja hästiõlitatud propagandaaparaat ja nõnda edasi entsee peegeldanud töölisklassi enamuse tahet. Töölisklassi enamus pooldas Eestimaa kommunistliku tei. Ühisrindetaktikat. Ja nagu partei aprilli konverentsil nenditi, oli see taktika andnud suurepäraseid tulemusi töölisklass koonduskindlalt oma partei ümber ühiseks võitluseks fašistliku režiimi vastu. 1940. aasta kevadel tunnistasid seda mitmed sündmused, näiteks revolutsiooniliste ametiühingute võit, Tallinna ühise haigekassa juhtkonna valimistel, töölismuusika ühingu uue juhatuse valimine ja nõnda edasi. Viimase sündmuse kohta meenutus sotsialistliku töökangelaselt Linda soovikul. Mina olin singi töölisnõukogu liige, oli tarvis meil vaja saata oma esindajad töölismuusika ühingu konverentsile ja nii juhtuski, et mind Nikolai Lembituga koos valiti seda ülesannet täitma. Eks me sõitsime siis juba eelmisel Päeval rongiga Sindist Tallinnasse, otsisime siis kusagil seal korterit. Mina sain peatuspaiga oma kauge sugulase juures Narva maantee 49 kus siis mulle pakuti välja, et niisugune tore ühistuba ühes toas elutses parajasti kolm perekonda mis isegi minu kui töölisnoore jaoks oli küllaldaselt haruldane asi. Üks oli siis üks lapsega noorem naisterahvas, siis üsna valakene ja minusugune niisugune keskealine kusjuures sugulane saladuse katte all mulle teatas, et ta väga sobivatel ja soodsatel tingimustel kasutab seda eluruumi viie krooni eest ainult pluss pesu pesemine perenaisele. Hommikul siis asusime teele ametiühingumajja, sinna kogunes üsna arvukas hulk delegaate. Arutlusele tuli siis töölismuusika olukord ja probleem, kuidas töölismuusikaosakondi luua üle kogu maaettekande konverentsil tädi tuntud töös muusikategelane Nikolai Koltsmit oli ka sõnavõtte pärast küsimus läbiarutamist asuti siis uue ühingu koosseisu raagimisele ja ettevalmistamisele. Kuna ka konverentsile olid tulnud ka pääle pahempoolsete töölisesindajate niinimetatud Pätsi mehed siis oli väga vaja hoolikalt kaaluda, pääseksid juhatusse nimelt ikkagi pahempoolsed esindajad. Konverents oli mais 1940, siis oli rahva hulgas rahulolematus juba suur. Kas sellel konverentsil ja selle konverentsi sõnavõttudes kuidagi kajastusse rahulolematus? Ma ütleksin, et just niisugust erilist julgust kuidagi oma seisukohti järeldada. See paistis läbi seda tavalises tööliskoosolekutel. Värel nagu ei esinenud. Kõik need käsitletud sündmused näitasid pinge suurenemist Eesti ühiskondlikus elus. Töölisklassi aktiivsuse jaga julguse kasvu pinge ei saanud jääda lahenduseta ja lahendus ei olnud enam kauge maa taga.