Vikerraadio. Eesti lugu. Tere, suur nälg Rootsi aja lõpus 1696. ja 97. aastal, mis on olnud üks rängemaid rahvastikukriisi meie ajaloos on jätnud sügava jälje meie rahva mällu. Miks näljahäda puhkes ja kas see mõjutab kas ka suhtumist Rootsi riigivõimu, räägib Tartu Ülikooli varauusaja kaasprofessor Martens. Minu nimi on Piret Kriivan. Enne aga mõelgem hetkeks oma kaugete esivanemate peale. Kas teie teate, kus kandis eestimaal teie esivanemad, siis elasid Harjumaal, Tartumaal, Saaremaal, Pärnumaal. Sellest saatest saate teada, kuidas võis käia nende käsi suure näljahäda aastatel seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus. Kui sageli näljahädad eestlasi? Või ka teisi rahvaid maailmas Euroopas tabasid. Tõepoolest Eesti ajaloonarratiivis. Paistab, et nälg on üks põhiteema kalevipoegi ju räägib muistsete põlve pattudest või hädadest orjusest, sõjast, katkust ja näljapiinadest. Kuid kui hakata vaatama ajalooraamatusse, siis tegelikult ei leiagi ühtegi sellist head näljahädade kronoloogiat. Nii et nii kummaline kui see ka pole, siis sõdadest on meil üpris hea ülevaade, millal need Liivimaad tabasid, kuid millal näljahädad aset leidsid, siis selle kohta leiab üpriski vastandlikku ja ja puudulikku infot. Nii et sellist näljahädade kronoloogiat jätkuvalt külga uurijad kogu Euroopas püüavad teha. Aga see on tõsine ja raske katsumus, kuna näljahädad lihtsalt ei ole nii konkreetsed sündmused kui sõjad või kuningavõimuletulekut või isegi katkuda. Aga kui vaadata konkreetsemalt, siis võib-olla allikates leiab rohkem infot ikalduse kohta. Ja ma olen ise püüdnud näiteks seitsmeteistkümnenda sajandi osas kokku lugeda Eesti- ja Liivimaal aset leidnud Hikaldusi ja saanud neid ümmarguselt kokku umbes 40 mis põhimõtteliselt tähendas seda, et keskeltläbi iga kahe ja poole aasta tagant tabas ikaldus. Kuid siin tuleb muidugi arvestada, et igaldused olid sageli sellised lokaalsed ja sugugi tabanud need kogu maad, vaid võisid ainult piirduda mõne kihelkonna või või maakonnaga. Ja kui isegi igaldustest puhkes selline näljakriis, siis ka selle näljakriisi ulatus võis olla väga erinev. Võis olla kohalik, võis olla sellise ühe regiooni, näiteks Saaremaal, ainult, aga võis puudutada kogu Läänemere piirkonda. Mistõttu ma arvan, olekski täiesti põhjendatud luua sellised näljahädaskaalad kategooriad. Et võiksime kindlasti eristada selliseid katastroofilisi näljahädasid, mis tabasid kogu regiooni ja millest oli hõivatud kogu maa ja ühiskond ja mille puhul ilmselgelt suremus kasvas isegi üle viie protsendi. Ja selliseid katastroofilisi näljahädasid tegelikult Eesti ajaloos meil väga palju ei olegi, nii et varasemast keskajast võib sellele pretendeerida võib-olla 1315. aasta suur näljahäda ja ülejäänud kaks nii suurt näljahäda katastroofilist naljaaidad oligi seitsmeteistkümnendal sajandil Rootsi ajal, kõigepealt siis 1000 602603 ja siis sajandi lõpus 1696 97. Aga need olid siis tõesti sellised katastroofilised. Kindlasti oli Nendest mõnevõrra väiksemaid näljakriise, mis olid küll tähelepanuväärsed, võisid põhjustada selliseid nälga, suremise ja tõsiseid hinnaleivahinnatõususid. Kuid mis võib olla demograafiliselt, ei olnud nii katastroofilised. Selliseid tähelepanu väärivaid näljakriise tegelikult Rootsi ajal isegi on raske nimetada. Võib-olla Liivi sõja ajal 570 71, kui ka katk möllas ja sõjategevus oli, oli näljakriis seda saada mass või ta siis 18. sajandil räägitakse 1786. 88. aasta või siis juba 19.-st sajandist 1807. 1808. aasta näljahädast 1840.-te aastate keskpaiga näljakriisist, et need olid sellised ulatuslikumad näljakriisid ja siis võib-olla sellised väiksemad pead toiduse hädad, mida võiks siis piiritleda tõesti, kui vilja hind kasvas ikaldust ja oli tõesti talupoegadel puudus käes, kuid suremus oli väga selline individuaalne üksikud juhtumid mis ei avaldunud nii selgelt rahvastikukasvus, siis selliseid küll juba oli ka rohkem Rootsi ajal näiteks 1600 neljakümnendatel aastatel või 1666. 1684. ka 1691. 93. aastal. Tegelikult algas ka 1600 üheksakümnendad ennem seda suurt näljahäda ka juba nälja sellise peatoidus hädaga, kus leiva hind oli juba mitu aastat kasvanud ikaldust, et ja kõige lõpuks siis neljas kategooria oleks tõesti selliseid kohaliku tikaldused ja neist tekkinud raskused, mis oli nagu öeldud, üpriski igapäevased nähtused. Nagu öeldud, selliseid ikalduse võib kokku lugeda 40 ringis ja umbes sama palju kui Soomes. Soomes on näiteks ka seitsmeteistkümnendal sajandil kokku loetud umbes 43 aastat, millal oli ühes või teises piirkonnas ikaldus. Et kui me vaatame selliseid suuri nälja, hädasi või tõesti nalja, Kriisa siis neid võib-olla Eesti ajaloos, teadaolevas ajaloos, keskajal või varauusajal siis neid tõesti ei olnudki, võib-olla üle 10, isegi vähem. Et need olid tõesti sellised, pigem siis haruldased, erakordsed sündmused, mis kajastuvad väga selgelt allikates, kus tõesti räägitakse näljahädast ja neid on ka rohkem, võib-olla siis käsitletud ajakirjanduses, aga selliseid väiksemaid näljakriise või peatoidus hädasid neid olid tõesti rohkem ja nende puhul, kui oli küsimus, et kas see on võrreldav muu Euroopaga, siis tõepoolest see eesti ala näljahädade või ikalduse muster kattub üpriski hästi Soomega ja ka kesk ja põhja Rootsiga. Ja muidugi siis siis ütlesin siis ida ja põhjapoolses Läänemerel ruumiga. Aga jah, mujal Euroopas, eriti Lääne-Euroopas oli see näljahädade muster teine ja võiks öelda, et varauusajad juba nägid selgelt sellist näljahädade kadumist ja saagikuse tõusu, kus siis Lääne-Euroopas üldiselt peetaksegi seitsmeteistkümnendat sajandit näljahädade lõpuajaks see suur näljahäda, 1696 ja 97 selliseid katastroofiline näljahäda ja, ja eks see üks põhjus siis oli see, et tegelikult olid juba eelnevad aastad olnud viletsad aastad. See kahtlemata mõjutas ja et kui vaadata 1696. 10 seitsmenda aasta allikaid, siis korduvalt kurdetakse nii mõisnike kui talupoegade poolt, et et see igaldused ja leivapuudus, mis kurnas ka välja magasivarud või mõisate aidaa, viljatagavarad, et see oli oluline tegur, miks see nii palju vilja enam ei olnud, ei seemneks ega toiduks. Aga teisest küljest, kui me vaatame näiteks Soomet, siis ka seda me võib-olla jõuame täna saates ka natukene Soomet kõrvutuseks tuua, aga Soome puhul see 1600 üheksakümnete alguse näljahäda või näljakriis nii selge ei olnud, et et ühelt poolt soomes kasvas tegelikult just samal ajal 1696 97 näljahäda isegi veel suuremaks kui Eesti- ja Liivimaal. Kui me vaatame näljahäda ohvreid, siis teiselt poolt see 90.-te aastate algus neil nii tõsine ei olnud. Aga kui öelda, et millest üldse see tulenes, siis sellest on kogu Euroopas räägitud, et see 1690.-te aastate kliima kriis nagu nimetataksegi kliimaga katastroofiks külma šokiks. Seda mitmet pidi nimetatud siis tõesti, see oli selline üle-euroopaline nähtus 1600 üheksakümnendatel, mis paistis silma viimase 500 aasta kõige külmema kümnendina ja räägitakse mõnikord ka väikese jääaja kulminatsioonis just sellest 1690.-test aastatest. Ja see kliimakriis tõesti tabas Euroopa regiooni erinevatel aegadel erinevatel aastatel, nii et et näiteks Lääne ja Kesk-Euroopas olid pigem sellised näljahädad 1692 kuni 94 ja siis 1698 99. Aga kui me vaatame neid kolme ikaldus suurt ikaldus aastat 1695 kuni 97, mis Eesti- ja Liivimaad või ka Soomet tabasid siis need kolm suurt ikaldus aastat tõesti piirdusid just selles regioonis, mis jääb umbes 57.-st laiuskraadist põhja poole, nii et, et see tabas just Norra Põhja-Rootsit, Soomet Baltikumis just Eesti ala ja oluliselt vähem Läti ala kuramad ja hoopis puudusse Leedus näiteks. Ja näiteks ka Briti saartel, Šotimaa oli täpselt samast näljahädast ja igavesest haaratud ja rahvastik kahanes 20 protsenti umbes ka seal. Kuid Inglismaa sellest oli täiesti puutumata ta samamoodi Taani jäi täiesti puutumata sellest just nende aastate näljahädast ja nii et on näha sellist vööndit, mis on selline ikalduse vöönd, mis on just 95. 96. aastal seda regiooni tabanud. Ja kui nüüd kohe küsida, et mis seda võis põhjustada, siis ka selle üle on arutatud ikka ilm. Jah, aga ilm ilmselt ei põhjusta selliste regioonsust nii selget ja siin isegi on rohkem räägitud vulkaanimõjudest on avastatud selgelt vulkaanilise aerosooli jälgi 1695.-st aastast ja nii nagu see 1600 teised 1603. aasta seitsmeist, 10. andi alguse suur näljahäda kogu põhjapoolkeral, mis puudutas ka Hiinat ja Venemaad ja samuti siis Norrat, Rootsit ja ka Leedut ja kõike seda põhjaregiooni, siis selles on jõutud viimasel ajal väga selgele järeldusele, et see oli Lõuna-Peruu hui napputiina 1600 aasta suur vulkaanipurse mis tõi sellise suved ilma päikeseta ja väga jahedad ja erakordselt külmad ja vihmased suved siia Põhja-Euroopasse ja ka nüüd selle 1690.-te aastate puhul on kahtlustatud just vulkaane, kuid nüüd ka kõige uuemates uurimustes, mis mina olen lugenud, ei ole ikkagi just Soome ajaloolaste poolt ei ole ikkagi veel jõutud kindlale veendumusele, milline vulkaan võis sellist katastroofi põhjustada. Pretendente on palju, eriti Indoneesias oli mitmeid suuri purskeid 1610 kolmandal aastal 94. aastal eriti Lõuna-Islandil, Hekla purskas väga võimsalt, 93. aastal ma nüüd ei eksi. Nii et, et selliseid kandidaate on, aga täit veendumust ei ole. Aga igal juhul jah, et see ka puude rõngaste järgi näiteks Soomes on selgitatud, et just see 1690.-te aastate 96. aasta näiteks puurõngas on nii kitsas, et, et 500 aasta jooksul, mis siis alates tänasest kuni tagasi, ehk siis umbes keskaja, nii et, et see on kõige-kõige kasvule ebasoodsama aasta olnud. Aga mida inimesed arvasid sellest, miks neid need hädad tabavad, nemad vulkaanist ei teadnud midagi. No nemad nägid seda külma ja loomulikult vulkaanist ei teadnud midagi ja ega see ei oleks ka aidanud. Üldiselt loomulikult oli veel seitsmeteistkümnendast sajand, Aecus kõike selgitati jumala kättemaksuga. Ja siin langes küll nii riigivõimu, mõisnike kui ka talupoegade arvamus üht, et, et see on jumala mingisugune karistus ja selles väga avalikult ka räägiti loomulikult tollel ajal jätkuvalt veel, et ikka kõik kirjad, mis näiteks kuninga poole pöörduti ikkagi kõigepealt kahetsesid seda, et jumal on sellise nuhtluse ja õnnetuse maale saatnud. Kuid teiselt poolt muidugi tuleb arvestada, et et riigilt näiteks paluti abi kohalike mõisnike poolt kui ka kohalike administratsiooni poolt Stockholmis paluti abi samuti talupojad ju pöördusid oma palvekirjadega korduvalt nii mõisnike poole kui ka kubermanguvalitsuse poole abi saamiseks, mis tegelikult ikkagi näitab, et et, et samas ei olnud see allaheitlikus jumala vihale või saatusele nii totaalne, vaid mõisteti väga hästi. Tegelikult on need, kes on võimul ja nende käest, kellel on vara võimalik abi saada ja näljahädale leevendust või isegi kaotust tuua. Ja muidugi tuleb kindlasti, kui me räägime sellest suurest näljahädast seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus, siis ei saa üle ega ümber reduktsioonist. Aadel hakkas ju kahtlemata kohe osutama ka reduktsioonipoliitikale ja selle kurbadele tagajärgedele mis siis viis ka talupoegade suremiseni, mis ju lõhkus senised patriarh haalsed suhted talupoegadega ja, ja kui perekonnamõistvad võeti riigi poolt käest ja süüdistatigi nüüd riiki ja kuninga absurvatistliku poliitikat või noh, tollel ajal ei nimetatud seda veel aps autistlikuks poliitikaks. Aga ilmselgelt just ju, 1690.-te aastate keskpaigaks oli Karl 11. ise valitsuslik võim jõudnud oma tipp 1693.-st suveräänsust, operatsiooni ja nii edasi, nii et võib ka küsida, et, et kas tegemist oli äkki tõesti selliseid Caroliinide näljahädaga, Caroliinide absolvatismist tulenenud näljahädaga ja sellist poliitilist seisukohta üritas aadel väga tugevasti läbi suruda täielikult ja veel 18. sajandil, kui me vaatame kirjandust, kui meenutati seitsmeist 10. sajandi näljahäda, siis väga selgelt süüdistati Rootsi võimu reduktsiooni poliitikat selles suures näljahädas, nii et see 70 sajandi lõpul näljahäda oli. Võib-olla tõesti esimene selline poliitiline näljahäda juba kaasaegsete poolt, kus siis otsiti poliitilisi põhjuseid varasematest näljahädadest. Nii selgelt. Sellist poliitilist diskussiooni näljahäda põhjuste üle ei leia. Mis tähendab, Balti aadel kasutas näljahädavõitluses Rootsi kuninga vastu? Jah, no igal juhul näpuga näidati. Jaa, jaa. Otsiti kõigiti võimalus ikkagi saada järeleandmisi igasuguseid, kui me vaatame aktiivset rüütelkonna tegevust nii Eestimaal kui Liivimaal, siis kõikvõimalikke järeleandmisi maksunduses, rendimaksetes ja muudes küsimustes ikkagi taotleti pidevalt ja seda näljahäda kahtlemata poliitiliselt igati ära kasutada. Ja nõukogude perioodi ajalookirjutuses ju me näeme väga tugevalt sees veel ühte väga selget poliitilist tegurit. Et näljahäda ajal viidi vilja välja, nii et see nõukogude ajaloo kirjutanud jutus selgelt süüdistas samamoodi Rootsi võimu sellesse näljahädaolukorras ja just selles, et Rootsi jätkas Läänemere provintsides väga suurtes mahtudes vilja väljavedamist kuid samal ajal nad üldse pööranud või sellist teisejärgulist tähelepanu pöörasid talupoegade abi küsimustele ja abistamisele siin koha peal. Nii et, et selline koloniaalprovintsi või üle mere koloniaalprovintsi süüdistus oli ka nõukogude perioodil selline poliitiline, nii et, et see on olnud selline poliitiline ja, ja tõesti, tuleb öelda, et sellist diskussiooni selle üle, kui suurtes mahtudes viidi välja Läänemere provintsides vilja selle üle peeti juba Põhjasõja ajal debatiga. Nii et, et ka see ei ole mingisugune hilisem konstruktsioon, vaid ka see äratas juba tollel ajal tähelepanu ja kui ma õigesti mäletan, isegi Cels osutab sellele. Aga kui nüüd tänapäevalt tagantjärele vaadata, siis ka, miks rootslased või miks viidi Eestist Rootsi vilja välja, kas sellel on õigustust? Siin tuleb arvestada, et kas seda viis välja Rootsi riik või tegemist oli kauplemisega eraviljaga ja on selge, et nii Tallinnas kui ka Riias vilja leidus just eriti suuremates linnades, näljahäda ajal isegi 96. 97. aastal. Viljaga ei olnud selles osas puudust, et kui raha oli viljahinnad olid küll väga suurel määral kasvanud mitmekordselt, kuid kui raha oli, siis vilja oli võimalik osta. See tulenes sellisest Eesti- ja Liivimaa mõisamajanduse situatsioonist. Ju on teada, et et umbes kolmandik kõigist haritavast maast kuulus mõisatele mõisa majanditele kuid mõisamajand ei tähenda ju mitte midagi muud kui tasuta tööjõuga põldude harimist. Tollel ajal tähendas see nii, et kogu saak, mis sellelt mõisapõldudelt saadi, isegi kui oli ikaldus, siis midagi ikka saadi. Põhimõtteliselt kuluski kas seemneviljaks ja mingil määral mõisamajapidamise toidulauale, kuid ülejääk oli ilmselge ja selle sai tuua linna ja isegi oli vaja tuua sellepärast, et renti oli vaja maksta kroonu mõisates. Enamik mõisu oli nii Eestimaal kui ka Iirimaal kroonumõisad ja, ja Liivimaal kogu rent tuli näiteks maksta sularahas rentnikele, mis tähendaski, et nad pidid vilja mõisa vilja kõigepealt purustama. Nii et vili jõudis nii Tallinnasse kui Riiga, aga vähemal määral Tartusse väiksematesse linnadesse küll. Ja nüüd, kui see vili oli linnades, siis see hakkas omakorda meelitama kokkuostjaid. Oli ju suur nälg ka Soomes ja justkui me vaatame Tallinna Portoorium kambri arveraamatuid, see tähendab siis selliseid tolliraamatuid, mis registreeris, kui palju viidi vilja välja või ka siis, kui palju kaupa toodi Tallinnasse sisse siis need Tallinna Portoorium kambri arveraamat selgub väga ilmekalt, kuidas just 95.-st aastast on järsku hoogustunud Soomest tulnud kaupmeeste hulk, kes on ostnud nüüd mitte suurte selliste kaubalaevadega, aga, aga pigem selliste väiksemate laenukestega Küütidega viinud siis Tallinnast, ostnud siin kohapeal vilja ja viinud seda Soome kus viljapuudus oli suur ja Soomes ei olnud ka selliseid suuri mõisa majandeid, need Soome olukord oli hoopis teine, seal ei olnud linnad nii hästi viljaga varustatud. Põhiosa majandusest tugines Soomes hoopis väikestel talupoegadel, kes olid elatusmajandusest, elasid ise peost suhu ja kui nendele ikaldus, siis siis oligi nälg käes ja linnad olid ka raskustes. Aga Tallinnast oli võimalik vilja ikkagi osta. Ja need kogused, mis 95.-st 97. aasta Soome veeti, ma olen ka kokku arvestanud, need olid umbes 35000 tümbrit, mis teeks siis 4,5 miljonit liitrite vilja kolme aastaga. See oli üks ainuüksi Soome, aga see oli eravili ja samuti ka rootsi viidi, tõsi, Stockholm keelas viia nii Tallinnast kui ka Riiast vilja Lääne-Euroopas, nii et oligi lubatud ainult siis Läänemere provintsides vilja välja vedada, kas Rootsi või Soome hädasolijatele siis? Ei no mitte hädasolijatele, vaid need, kes jaksasid, osta, tulidki siia ostma ja müüsid siis seal Soomes või mida ma tahangi rõhutada, et see oli kauplemine eraviljaga ja siin seda süüdistada, nagu Rootsi koloniaalekspluatatsioonis on raske. Sest et koonu vilja see vili nüüd tõesti, mida Rootsi riik vedas välja, selle osakaal jäi siin nagu kuskil 15 protsendi kanti koguekspordist. Aga see oli jah, inimest, siis osteti kokku ja viidi välja, nii et kogusummas oli see väljaveetav vili tõesti väga suur. Meil ei ole kõiki andmeid, aga kui me võtame tõesti kokku Eesti ja Liivimaa, kõik linnad ja sadamad samuti Ingerimaa, siis on või tõesti kokku rehkendada, et hoolimata suurest näljahädast veeti välja 95.-st ühegümne seitsmenda aastani umbes 1,1 miljonit tündrit vilja ehk 143 miljonit liitrit mis on ikkagi väga tohutu kogus, aga selle hulka kuulub ka Riia transiitvili. Riiast käis läbi jätkuvalt transiitvili Leedu ja Valgevene ja muudelt aladelt, mis Daugava kaudu tulid, nii et et see viljakogused olid tõesti suured. Aga teisest küljest noh, siin ei saa tõesti võib-olla süüdistada Rootsi või Stockholmi võime selles, et keskvõimu, et seda oleks väga soositud, seda vilja väljavedu, vaid see oli lihtsalt selline kauplemise jätk ja, ja teisest küljest see abistas ju Rootsi ja Soome enda elanikkonda, kuigi mõju Soomele hoolimatusest, vilja koguse suurusest, aga teisest küljest Soomes valitsevaid väga raskeid olusid, siis see mõju võib-olla ei olnudki nii suur ja on ka mitmed laevad läksid viljaga veel põhjagi siin Soome lahe, nii et selline olukord oli nii, aga näljahäda Eestis kui suur hulk eestlasi, Eesti elanikke selle all kannatas, kõik kannatasid ja kui palju inimesi suri? Kuna tollel ajal demograafilisi selliseid rahvaloenduse tehtud ja rootsi võim üpriski ükskõikselt võiks isegi öelda, luges kokku surnuid pastorid, seda tegid, aga ka neid pastorite surma meetikaid või matmise ei ole säilinud, on ainult üksikutest kihelkondadest säilinud nendest aastatest mistõttu mingeid konkreetseid arve või selgeid arve on raske öelda. Juba Ottoliiv, kui ta senimaani ainukese suurele näljahädale pühendatud raamatu kirjutas 1938. aastal, siis pakkusid 70000 kuni 75000 inimest suri. See on siis surmad kõik kokku, mitte ainult nälga nendel aastatel 95 kuni 97 kuid liiv ei ole suutnud seda kuidagi verifitseerida, nii et see on tema lihtsalt oletus ja ta tegelikult ei too konkreetseid arve. Ja kui püüda tõesti kokku lugeda kõiki näljaohvreid ja nakkushaigustega surnud inimeste hulkasid ja püüda ka kasutatud allikmaterjale eriti Eestimaalt, mis võimaldavad vaadata, kui palju asustatud talud vähenesid sellel perioodil, siis võib öelda, et kindlasti suri 50000 inimest. 96. 97. aastal. Tulebki just öelda, et kui me räägime kolmest igaldusest, siis siis traditsiooniliselt need olidki kolm suurt ikaldust 1695 kuni 97. Kuid kui me räägime näljahädas suurest näljahädast, see oli aeg, kui tõesti inimesed surid nälga ja oli suur selline demograafiline katastroof, siis seda oleks põhjendatud piiritleda. 96. 97. aasta suremine toimus suur suremine toimumisest 96. 97. aastal ja kulminatsiooni kui 97. aasta kevadel. Nii et kui me vaatame neid kahte aastaid, siis kindlasti suri Eesti alal 50000 inimest, mis on ka ju tegelikult väga suur arv, kui arvestada, et umbes 400000 üldse elaski tollel ajal Eesti alal elanike ja teisest poolt allikad ei luba kuidagi ei luba rääkida rohkem kui 100-st 1000-st ohvrist. Näiteks Soome alal on loetud kokku 138000 näljaohvrit üle Soome, kuid Soome elanikkond tegelikult ei olnud nii palju suurem ja seal oli ka umbes 450000 inimest. Ka Eesti ja Soome tol ajal olid rahvaarvult mitte nii väga erinevad. Aga, aga jah, et neil üle 100000 on raske raske tõestust leida, nii et pigem jääb see oletatav surmade arv 60 80000 vahele, nii et see Ottoliivi pakutud 70 75000 ei pruugigi väga vale olla. Kuid siin kindlasti tuleb rõhutada, et see nälga, suremus ja näljahäda ei tabanud kaugeltki Eesti ala võrdselt või siis kogu Eesti ala ühtemoodi vaid väga selgelt on näha regionaalseid erinevusi. Näljahäda epitsenter, kui nii võiks öelda, oli Põhja-Tartumaa just Põltsamaa, Laiuse ja Pilistvere kihelkonnad. Pilistvere juba kuulub Viljandimaal, aga põhimõtteliselt see regioon ja ka Lõuna-Tartumaal Rõuges oli seal 22 protsenti, suremuse põnnus umbes sama, nii et ka tegelikult lõuna pool Tartut oli nälga surevus osakaaluna kindlasti üle Eesti üldise keskmise, nii et kui me räägime umbes 60-st 80-st 1000-st surnud, siis oleks ju Eesti tolleaegset rahvastiku osakaaluna võttes viiendik kuuendik 16 17 protsenti kuni 20 protsenti ja kogu Tartumaal see osakaal oli selgelt kõrgem, isegi võib-olla näiteks laiusel 25 protsenti. Aga Pärnumaal oli Liivimaa siis põhjaosas, aga Pärnumaal oli see selgelt madalam. Isegi paljudes kihelkondades jäi umbes kaheksa protsendi kanti, näiteks Vändras, mis on võrreldav Riia kriisiga või ka Läänemaaga. Nii et läänepoolne Eesti ala on selgelt vähem kannatanud. Jällegi, kui me võtame Eestimaa provintsi, siis Virumaa on võimalik 1699. aastal kogutud materjalide põhjal see oli näljahädade kahjude uurimise komisjon, mis töötas Eestimaal ja nende põhjal siis Virumaal jäi tühjaks umbes 40 protsenti talusid nälja ajal 40 protsenti küll ei tähenda, et nii palju inimesi oleks surnud. Paljud ka siirdusid mujale või jätsid lihtsalt talu sööti. Aga just Jõhvi ja Viru-Jaagupi Lüganuse kihelkonnad olid need, mis kannatasid väga. Kuid teiselt poolt Läänemaa kannatas ilmselgelt kõige vähem kogu Eesti ala, nii et 1699. aastal seisuga oli jätkuvalt Läänemaal ainult kuus protsenti talusid veel tühjad. Ja enamik neistki oli Hiiumaal, kus oli kõrgem natukene see maa-asustuse tühjenemine. Võib-olla Karuse Kirbla kihelkonnas, seal oli umbes 11 12 protsenti, asustuse langus. Nii et, et selgelt jah, lääne pool oli näljahäda väiksem Harju- ja Järvamaa jäävad sinna vahepeale. No seal oli asutuse langus umbes 17 18 protsenti. Jällegi see ei tähenda, see asustuse langus ei ole võrdne just selle demograafiliste andmetega ka Eestimaa kohta demograafilisi andmeid lihtsalt on väga vähe. Ja veel ühe väga oluliselt nüanssina. Tuleb tegelikult rõhutada, et kui me vaatame Lääne-Eesti saari, siis Hiiumaa ja Saaremaa kujutasid hoopis teist mustrit kui Mandri-Eesti. Seda juba, Herbert Ligi ja Heldur Palli ja teisedki ajaloolased on varem osutanud, et Saaremaal oleks nagu üldse näljahäda mitte puudutanud või alles jõudnud sinna 1698. aastal. Ja tõepoolest, kui allikaid vaadata, siis mitte ainult Saaremaal vaid ka Hiiumaal. Samamoodi on see näljahäda tulnud nagu aasta hiljem, et periood, kus on toimunud selge asustuse langus või ka siis Saaremaa, mis on meil säilinud kirikuraamatut Kaarma, Kihelkonna, Valjala kihelkonnas siis nendes on suremus olnud just 97.-le 98. aastal. Kuigi isegi sellel juhul tuleb öelda, et Hiiumaa ja Saaremaa näljasuremus on olnud selgelt madalam kui Mandri-Eestis või idapoolsel Eesti aladel ja seda mustrit, et näljahäda tabas just 97. 98. aastal seda mustrit tegelikult toetab. Kas see, et kui me vaatame üle mere Rootsi siis ka Rootsis, tegelikult oli just see, mis oli paralleelselt see Lõuna-Rootsi siin idapoolne Lõuna-Rootsi või Kesk ja Lõuna-Rootsi oli just 90 798. aastane nälja kriisiajad kui samal ajal Põhja-Rootsi oli selles eestimustris, et 95 aastat suur ikaldus ja 96. 97. aasta suremus. Ja lõpuks võib öelda, et, et Vormsi ja Kihnu saared on jällegi selle mandri-eesti mustriga, nii et see jällegi on näha, et selline tsükkel või mingisugune kliima, selline muster on olnud kuidagi erinev. Vormsi Kihnu kuuluvad selgelt oma ikalduse ja näljahädakahjude osas, Mandri-Eestiga sarnasesse punti, aga Saare Hiiumaa sellise söödriteni või idapoolse Lõuna-Rootsi mustesse. Kui oli ikaldus, vili, ikaldus, ilmselt loomad surid, et ka siis mida inimesed tol ajal nendel hulludel aastatel sõid ja mida tähendas üldse see eluolule, see olukord? No loomulikult, kui vili ikaldus ja eriti kui see ikaldus mitu aastat järjest öeldakse, et et kui vili kaldub ühe aasta siis talumajand või igasugune põllumajand suudab selle üle elada oma säästudest või varudest. Kuid kui juba mitu aastat järjest siis langeb ka külviseemnehulk ja, ja ei olegi võimalik enam nii palju vilja toota. Ja raskus kogu aeg kasvab ja säästud kahanevad, niiet tõesti 96. aastal juba oli maal pärast teist aastat väga karmi ikaldust või isegi räägib totaalsest igavesest olukord väga raske kulmineerus siis 97. aasta kevadel ja sellel perioodil, kui enam toiduvaru ei olnud, siis, siis tõesti loomulikult söödi seda, mida alati on söödud naate, nõgeseid ja taimi, aga talveperioodil ju ei ole neid värskeidki rohelist võtta kuskilt, mistõttu need kroonika teated näiteks Christian, kes väga ilmekalt kirjutab, kuidas 96. 97. aasta papustusega nähti, kuidas viletsad inimesed õgisid endale sisse mitte üksnes kalja raba ikka aga naid, sõnnikut, hobuseid, härgi, igasugused loojuseid, keda nad olid siis ise salaja tapnud või kelle raipeid leiti ja kes mainib ka siis et isegi surnukehadelt küljest võeti oma nälja leevenduseks tükke ja selliseid teateid, et inimesed on söönud igasuguseid asju, mis kätte juhtub, on tegelikult üpriski palju sellest perioodist Pilistvere kirikuraamatus 96. aastasissekande järgi rahvas õginud nälja pärast Pedja surnud koeri, hunte, koerte rooja, teisel pool öeldakse, et ka inimeste väljaheiteid söödi nälja kustutamiseks. Nii et või Simuna kroonikas vaidleks kokku, et tõesti eriti vabadikud ja maata Taurafas sõid raiped ja kaklesid nende pärast. Nii et see näljahäda ulatus võis tõesti olla enneolematu. See tähendas ka haigusi siis kahtlemata ja tegelikult ju sellisesse otseselt alatoitumise kätte ju inimesed suritki vähe, pigem möllasidki haigused, mis niitsid inimesi, keda võib kindlasti nimetada ka nälja ohvriteks. Katku küll. 1006 96. 97. aastal siin Läänemere provintsides samamoodi ka Soomes mitte ei puhkenud. Et seda küll kardeti, et järgneb ka sellisele suurele kriisile katkulaine katkupuhangud katku. Õnneks ei tulnud aga düsenteeria tüüfus, sellised kõhuhaigused möllasid juba jah, 96. aasta alguses saati väga tõsiselt ja eriti düsenteeria paistab olema see, mis viis väga palju inimesi hauda. Toidupuudus tähendab või kutsub esile ilmselt ka toiduhankimise väevõimuga. Ehk kasvas kuritegevus, selles ei ole mingit kahtlust, et kuritegevus kasvas. See on isegi üllatav, kui palju väga kõrgel tasandil Liivimaa kindralkuberner ise kuulus Eeritaal peri on talupoegade varguses asjadega nendel aastatel väga palju kokku puutunud. Ja loomulikult pisivarguste hulk oli niigi tavalisel aastal tavaline, kuid kui nälja-aastatel see alati tõusis ja neid lahendati muidugi sageli lihtsalt mõisas ka kohapeal, kui need avastati, need ei jõudnud riigi võimuni või allikmaterjalidesse. Aga kui olid tõsisemad vargused, näiteks vargused, kirikutest, on näha, kuidas nendel aastat kirikutest varastamine muutunud üha kasvavaks probleemiks Tallinna raekohtu poolt näiteks märtsis 1696 mõisteti poomissurma Mihkel Jaani poeg, kes oli pühavaimu kirikust varastanud neli orelivilet ja vaeste kassa raha ja siis veel Oleviste kirikust kaks orelivilet kes siis tõesti üles poodi või samamoodi Keilas 96. aasta kevadel kirikuvargus ja see allikmaterjal on säilinud just seetõttu, et seal kiriku eestseisjad siis ei suutnud otsustada, kuhu püstitada võllapuu varastades üles poomiseks ja vaieldi, kas seda võllapuud oleks ilus püstitada Keila mõisa juurde või siis avalikule vanale kohtuplatsile. Ja vaidlus läks nii suureks, et pidin küsima Tallinnas Eestimaa kindralkuberner nõu ja, ja kindralkuberner pidi seisukoha võtma, et jah, et ikkagi vana kohtuplats on ainuõige ja ka röövsalgad tekkisid nendel aastatel, kus siis suurem hulk talupoegi kogunes ja rüüstasid talusid ja röövisid teekäijaid. No 97.-st aastast on teada vähemalt neli sellist suuremat Taurafa salka, kes marodööritsesid lyhimaal ja mis oli väga kardetav. Seal räägiti isegi 150 pealisest seltskonnast Torma kihelkonna kandis, kes näiteks märatses ja rüüstas ka vene värskelt hiljaaegu siis Peipsi äärde asustatud vene vanausuliste külasid, kes siis ka lõpuks ikkagi kinni saadi. Ja, ja kohtute viidi need õuekohus lõpuks neile määras ka avalikud töö, nii et need saadeti peamiselt Tartu kindlustustöid tegema. Suure näljahäda põhjustest ja levikust rääkis Tartu Ülikooli õppejõud Marten Seppel. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Meelis Friedenthal romaanis mesilased saabuv näljahädasesse Liivimaale Euroopast üliõpilane laurentsius. Ta on nimelt saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu Ülikoolis reisiseltskonna, teiste seas oma teel surnud papagoid ikka kaasas vedava Laurentsiuse tõllaga juhtub pimeduses ja vihmas õnnetus. Ja seda näed pealt Tartusse abi otsima minev Võrumaa mees. Meelis Friedenthal kirjutab. Kostab hobuste kabja plaginat, kellelegi nõutamist ning siis käib mingi raksakas. Ma vaatan, kuidas hämaruses vajub tõld aeglaselt, otse minu juures külili. Pakid kukuvad maha. Pühin käeseljaga lõuga. Kui pikalt näljas olla, siis hakkab ikka veidraid asju nägema, seda mulle õpetatud, et ei tohi uskuda seda, mida siis näed, sest selle saadab sulle kurat. Mine tea, jah, olen siin igasugu asju läinud, koera peaga inimesi ja keda veel naljaga näed neid tõld, aga on uhke värviline, suurte ratastega. Mine võta kinni, kas see on nüüd päriselt või ainult paistab nii. Pea valutab, pakid vedelevad igal pool otse minu ees on mingi traadist puur. Seal sees on veider värviline lind, väike ja kõhna. Ma ei ole mitu päeva midagi söönud, sellest linnust saaks võib-olla vaid ühe ampsu. Aga mis ikka, proovime? Mourgitsen puuri lahti. Keegi kübara ja hirmunud moega härra tuleb minu juurde ja sosistab midagi vaevukuuldavalt. Ta sosistab midagi. Hääl on vaikne, see kõlab nagu nõidus. Ta haarab mul õlgadest, ta silmad on tumedad nagu pori, läigivad nagu söed ja ta vaatab mulle otsa. Ma tahan kõrvale vaadata, aga ei saa. Seal sees on udulaamad. Varjud ja mina olen nagu jaaniuss seal kinni. Tunnen, kuidas ta imeb mu seest hinge nagu heinakõrrega välja. Nagu ma lapsena kasemahla jõin. Pea valutab, ma rabelen. Äkki laseb ta mu lahti? Ma jooksen. Ma ei märka, et puur on ikka veel mu käes, traadist punutud vangla. Ma jooksen, jalad on rasked, vajuvad Märjamaa sisse, libisevad rohul. Ma jooksen, kuni komistan palkidel kukkun millegi otsa, väänan jala ja jään maha. Kardan end liigutada. Tuul vuhiseb, vihk tilgub, maa on külm ja niiske. Ma olen küüni räästa all, mu selja vastas on pehkinud sein, mustad talad ja palgid turritavad mõlemal pool määrivad. Päris uksest sisse julgema minna, aga ka siin on hea küll. Koht on niiske, aga siiski pakub tuulevarju. Ma ootan, kas kostavad sammud. Rohi krõbiseb ja sahiseb, vaiksed hääled sosistavad. Keegi justkui hingab seina taga väga lähedal. Ma ootan küünist, kuuldub pabinat ja nuusatusi. Nõiad. Tükk aega läheb mööda ja midagi ei juhtu, ma ei julgenud näidata ega õieti liigutada ning hakkan siinsamas, ettevaatlikult linnult sulgi ära kitkuma. See on väike lind, mitte suurem kui varblane, aga ühe ampsu saatast küll. Liha on pehme, luud õrnad ja krõmpsuvad hamba all, see on nii hea. Nii hea. Ma küünitan ettevaatlikult nurga tagant välja vaadata, tõld paistab tee äärest kadunud olevat. Kas seda oligi kõht tõmbleb, isegi kipitab. Pagan, äkki oli roiskunud, olid äkki liiga kaua surnud olnud? Aga ei, liha maitses hästi magusat ja läilata, mäda ei olnud kuidagi tunda, aga mõru kibe on kõhus, nagu koirohi. Seal pigistab, krampleb ma kargan püsti, haaran kõhust. Kas olen ma tõesti nii kaua olnud söömata, et kõht ei taha enam toitu vastu võtta? Aga ei, paar päeva tagasi sain kõrtsi juures leivakääru ja lonksu viina, nii hull see asi nüüd ka ei tohiks olla. Krambid ei lakka, kummardan ettepoole. Ma katsun end tagasi hoida, aga sapiselt hapult hakkab mul kurgus miski keerlema. Ma oksendan sinnasamasse nurga peale ja mu suust tuleb välja kirju. Lind saputab tiibu ja lendab minema. Tagan mind on ära nõiutud. See oli katkenud Meelis Friedenthal romaanist mesilased Eesti ühest rängimast näljast suurest näljahädast rääkivast saates. Järgmises saates on juttu näljahäda mõjust ja tagajärgedest ja ka sellest, kas lisaks täna räägitule häda sunnil näljasurmahirmus ka teist inimest söödi. Seda, kuidas käis näljahädalise Võrumaa mehe käsi ja kuidas võõrama mehe Laurentsiuse käsi Tartus käis, saab kuulata ka raadioteatri järjejutust. Viite, nagu ikka, leiate Eesti loo kodulehelt ja Eesti loo Facebooki seinalt kõike head kuulmiseni.