Meie elus on igasugused armastusi No üks kindlasti on loomade vastu. Ja vähemasti nii palju, ma vist julgen öelda, et koerad sulle meeldivad, aga. Meeldivat küll elus kogu aeg olnud alati koer. Ütle, kas sa oled nagu saanud koerast ka ütleme lohutust või toetust või selles niisuguses reporteri ajakirjanikutöös? Loomast saab alati lohutus, sest ta on minu meelest kõige siiram olevus üldse maa peal. Ja koerast täpselt samuti, sest ta loeb nagu su pilgust või, või silmavaatest või ma isegi ei oska, milles ta nagu tunneb instinktiivselt, et teda on vaja. Ja ma mäletan, kui suur koer veel oli siis pärast komandeeringus tulles hästi väsinuna, kui ta meid suure rõõmuga vastu võttis, siis me istusime akna all kahekesi, hoidsin ümber kaela kinni ja said kõik jutud ära räägitud. Esimese löönud väsimus oli läinud ja pealegi ta kutsub õue värske õhu kätte, ka. Siis kaob väsimus täiesti ära. Nii reporteri töös juhtub palju igasuguseid asju. Mida sa siis vastaksid küsimusele, missugune on olnud kõige enam kolm punkti moment, seik sinu ajakirjanikutöös? Neid momente on olnud muidugi igasuguseid ja mille ette nüüd kõige panna, ma isegi ei oska. Ma mõtlesin, et kõige meeldejäävam sõit, võib-olla, ja kõige meeldejäävam sõit oli minu esimene komandeeringus üldse kõige esimene sõitsime Madis Aru, jaga koos ühte vana puiesteed nii-öelda päästma. Ja kuni selle hetkeni ma tõesti ei osanud loodust vaadata nii lahtiste silmadega kui pärast seda sõit kõik need jutud, mis ta rääkis ja, ja kõik need juhatused ja puude näitamine ja orienteerumisest rääkimine ja kõik kuidagi avas silmad hoopis teise kandi pealt. Ja see oli talvisel ajal detsembrikuu sees aastat 12 tagasi, aga ta on kõige eredamalt meeles. Sa oled töötanud palju aastaid erilises toimetuses, see on väga raske toimetus, teiste teele toimetus. Ja siit vast kooruvad välja pisut teisemad arusaamad ajakirjaniku tööst. Missugused need on olnud siis nagu kõige püsivamad? Missugused on kõige rohkem muutunud ja sa ei ole tulnud tööle ju ajakirjanikuna? Ma ei ole tulnud jah, tööle ajakirjanikuna, see on üks suur juhus. Sest tol ajal, kui mina toimetusse tulin, ei olnud meil veel seda saadet. Ja õige ruttu pärast saatega tegelemist kadus mulje, et see töö on kerge. Ta pakub lihtsalt palju meelelahutust, et muudkui käid, aga ringi mikrofon peos ja küsid. Ja kogu selle aja on kõige püsivamaks mulje oleks olnud siiski see, et ta on üks ääretult raske töö, aga samal ajal ka väga huvitav töö. Ja loobuda küll ei tahaks ja annab ja võimalusi väga paljude inimestega kohtumiseks nii kuulajatega kui ka, ütleme seal täitevkomiteede töötajatega, ministeeriumite töötajatega üldse kõigiga kõigiga ja väga mitme mitme külje pealt nende inimestega kohtumiseks. Väga laialdased on meie probleemid. Ja ta on, on raske, on huvitav, aga ta on ka väga palju ennast arendav töö ja nõuab, nõuab palju, mitte ainult, et ma lähen ja küsin, vaid ma pean eelnevat tööd tegema palju. Et osata, küsid. Teiste teile toimetus muidugi ei paku ainult rõõmsaid emotsioone kaugel, kaugel sellest, nii et noh, kuidas seda kvalifitseerida töö rõõmuks? Töö rõõmuks ta kvalifitseerub täiesti iseenesest sest kui kutsutakse appi toimetusest kedagi toimetajat oma kirjaga inimene kutsub appi, siis on ta hädas. Ja kui pärast ema juurest lahkumist pärast saate valmissaamist ja pärast kõiki muid asjaajamise, mis käivad meie saatega kaasa kasvõi tuleb sellelt inimeselt kiri, et aitäh, asi on korras või, või kui ise juba Sande kõnedega kõigega teada, et, et minust oli abi, siis on see rõõm kohe olemas ja et see raskus kaob iseenesest, ta ununeb. Ja rõõm jääb, jääb palju palju tugevamini esile. See on niisugune, üks mulje jätmise vorm, tähendab noh, juba teada teada, et sa oled asja ära ajanud ja tähendab, sa oled endast jätnud ka hea mulje. Aga üldiselt, mida sa arvud, missuguse mulje sa arvad endast jätvat? Ma ei ole sellele mitte kunagi mõelnud ei lindistama minnes, ei seal olles ei sealt ära tulles. Aga no niipalju võin öelda küll, et vihameestena ei, oleme kunagi lahku läinud. Mida tähendab ajakirjaniku jaoks väljend lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Minu meelest tähendab see möödalöömist vähemalt ühte nendest küll kätte ei saa ja kui nüüd edasi rääkida samas allegooriat, siis tähendab see minu meelest seda, et kui ma lähen tegema ühel hoobil kahte saadet siis võib-olla tühe teener, aga teine igal juhul jääb kas tegemata või tuleb väga nigel välja, nii et paremiku püüda ühte lennuvõimet 1000 kärbest ei ole küll kellelgi vaja. Missugused on reporteritöö kõige tülikamad momendid? Kõige tülikamad. Minu jaoks isiklikult sulle kohutavalt raske magnetofoni kandmine, umbes kuus kilo ripub ühel õlal, teise käega tuleb mikrofoni hoida. Ja siis tuleb veel inimesega vestelda, silma vaadata. See on kõige raskem. Aga see on puhtfüüsiline raskus. Missugune peaks olema hooletatav isikusilmus keda sa tahaksid teistele teada anda, kelle kohta? Ma jätaksin selle isiku nime saladuseks. See isik on olemas. Ionysik päris konkreetne, ris konkreetne. Ja ma olen püüdnud ta käest intervjuud saada, ta on siiani ära öelnud. Aga tema nime ma ei ütle ja võib-olla aitab temani jõuda siiski. Teiste teile toimetusest läbi käinud mitmeid ajakirjanik, kes hiljem on töötavad raadio toimetuses ja et nad mujal hakkama saavad, siis tähendab see alguseots on olnud nende jaoks kuidagi tiivustavaid, ainult nad on saanud mingisugust vajalikku nõu. Mis nõuse isand. Meie saade teist ja teile võib-olla tõesti õpetab noori kõige rohkem sest need on kriitilised saated ja selleks, et ühte niisugust saadet teha, peab olema äärmiselt järjekindel, äärmiselt põhjalik, äärmiselt aus ei tohi kellelegi liiga teha, ei tohi kedagi solvata ja võib-olla niisugust niisuguseid asju võib-olla tõesti noored on meie juures õppinud. Sest seal ei, ei saa lihtsalt, et ma teen ta ära või iga sõna mängib oma rolli. Ja võib-olla selline tõesti niukene äärmine läbimõeldus. Seda soovitaksin küll. Mille kordumist sa elus ei sooviks? Tänast intervjuud. Ma ei taha olla intervjueeritav mitte kunagi. Aga see jõulumeetikana esimest korda ei ole küll, aga mulle ei meeldi. Sellepärast et ma olen harjunud ise küsima. Julgeksid minna tulevaste ajakirjanike loomingulisele konkursile ülikool ei julge ka tundmatuna mitt. Ei julge kasiismit, miks? Kuivõrd ma seda ise kuskil õppinud ei ole peale praktilise töö, mis on mind õpetanud, siis ma arvan, et ma olen praktikaga teoorias olen vist väga nõrk ja võib-olla ma elan ainult kogemustest. Ja aga loominguline konkurss tähendab ju seda tulevad ju nagu öeldud, valged lehed konkursile. Tulevad küll valged lehed ja kui ma oleksin kindel et minu konkursi teema oleks seotud minu igapäevase tööga, siis ma julgeksin. Aga ma olen võib-olla liiga liiga kitsalt oma töös kinni ja teistel teemadel, ma kardan, et ei tuleks toime. Mis sinu meelest väärib elus kõige rohkem säilitamist? Minu meelest elu ise aga mitte ainult oma bioloogilises tähenduses, vaid elu kui üks pidev tegutsemine, quics, pidev tahtmine elada, tahtmine midagi teha. Et ei oleks niisuguseid tühje päevi, kus, kus mitte midagi ei ole teha, kus isegi oma väikest sõrme ei jaksa liigutada, vaid et kogu aeg oleks midagi teha. Niisugune elujärjekestvus või järjepidevuse tegutsemine, pidev kogu aeg, midagi uut oleks peale et ei peaks jõuetuna lihtsalt kuskil istuma, ainult elama. Ütle, kas sa paneksid selle mõttega öelda ajakirjaniku töö üheks eetikapunktiks? Kahtlemata paneksin küll, aga mida veel? Ei tohi olla järeleandlik, ei tohi ennast lasta veenda selles, mida sa ise tegelikult ei usu, ei tohi järele anda. Minu meelest tuleb olla julge. Sest Arana sellel ametil küll läbi ei löö. Ja ei tohi vist jätta. Või püüda jätta inimestele muljet kui ülitargast kõike teatavast inimesest hoid. Täpselt samasugusest kui teised vibrat, ainult teistsuguse elukutsega inimene. Minu meelest tuleb ja tegutseda tuleb hästi läbi mõeldud eriti saadete tegemisel. Sest vahel me teeme nii elus mitte saada mitte raadiosaadetes, vaid elus toimine kuidagi nii pilla-palla ja varsti ära. Sellega on minu meelest me lihtsalt ei näita ennast kõigepealt heast küljest ja võime väga sügavalt solvata teis enesele teadmata. Sõnu tuleb valida ka tavalises suhtlemises, inimestega. Kõige tavalisemas suhtlemises, kas või kohvikulaua taga. Kas sa oled? Tarvitanud oma töös mõnikord rohkem jõudu, kui seda läheb vaja kuue kilogrammise magnetofoni tassimiseks rohkem jõuda, mis mõttes rohkem füüsilist? Füüsilist jõudu ja miks mitte. Füüsilist jõudu komandeeringutes küllalt autosid välja lükatud, küll porist, küll libeda tee peale üles. Ja, ja isegi jalgade vajadust sai ka ära proovitud, kui üks inimene, kelle juurde olime kutsutud ägestus ja seinani labida haaras ja tahtis nagu kallale tulla või isegi imestasin, mismoodi ma siis jõudsin joosta nii haledalt, sellesama suure magnetofoniga ja, ja mikrofoniga lahtiselt peos. Et läheb ikka vaja, aga see on nii naljaga pooleks. Kümmekond päeva tagasi, kui järjekordsele komandeeringu-le sõitsin seekord oma meelismaile, Lõuna-Eestisse kõrvetas päike lausa südasuviselt. Mu Rolls-Royce'i-le, nagu kolleegid mu vana Moskvitši kutsuvad, ei meeldinud aga see kuumus vist põrmugi. Aina turtsus ja paukus, kuni lõpuks enam ei läinudki käima. Mitu korda oli vaja jõududena teepervele lükkamiseks kannatust, tema turgutamiseks oli vajaga abilisi ja puudu neist polnud üks autojuht nokitses siit teine, sealt. Vahel oli neid koguni kolm, neli korraga mootori kallal. Töö vaheldus nalja, tooniliste lohutustega. Sai kord auto, läks uuesti heaks. Tuju. Aitäh teile, hüvad hävitajad Põlva mailt. Tänu teile said lindistatud ka järgmised lood. Pärastlõunal kiskus pälvinesse, tõusis tuul, hakkas tibutama vihma. Meie. Roosa metskonna metsaülema Vello tentsija Krabi kooli õpetaja Siima Uiboga. Jalutasime aga Lätimaa piiriäärses metsas. Kuulatasime metsa hääli, seisatasime oja kaldal, vaatlesime tärkavad loodust, mis tänaseks tõsi, juba hoopis teisemaks saanud. Siis. Ma olin aru, mis asi. Sihvka venna aitab, mis asja ta rääkis? Käidi seda, ta teab, mis oja kaldal me oleme. Tähnikrähnioja aga sa teadki, kus see nimi on tulnud või? Ei tea, no isa aitab siis. Muidu tähendab murdekeeles Pärna on üks metsade vaheline külakene. Praegu oleme siin kevadise kulu keskel millest õrnroheline hakkab juba läbi paistma. Siin on ümberringi näha paiselehe kollased silmad. Paisileton esimene õitseja taim. Looduses, meil kevadel. Tema näete, õitseb juba siis, kui tal veel lehtigi ei ole väljas. Hiljem kui õied kaovad siis alles hakkavad lehed tulema. Praegu on ta hästi ilus, aga tegelikult on ta umbrohi, meil. Siin hakkab peatselt õitsema konnakapsas juba suured nupud näha. Selles samas kohas konnakapsa puhmaste peal valmistub lehteminekut ette toomingas. Tal on päris suured pungad, päri, suured pungad on juba olemas ja varsti on lehed nii, aga siin on tegelikult siberi rõhu mõõt. Kaitsealune taim mida siin paiguti oja ääres leida. Siis on ta sattunud päris õigesse kohta kasvama, et loodusekaitsjad ise on ju peaaegu et elavad tal kõrval. Hirmu ei ole, et ära võetakse siis tõesti seda juhtumil. No läheme aga edasi. Lapsed ongi kärsitud, tahavad kogu aeg edasi, edasi. Tuled sa ka venna edasi? Seal Toivo tunneb neid lilli. Sinililli olete neid korjanud ka? Aga muidu oled kevadel korjanud? Mul ei ole tulnud, nii see on. Aga kui sa oled korjanud, kellele sa viitad, siis katki. Nagu sülased on juba täitsa õies. Valgeid. Sinilillede hulgas sinililledest puutub, siis ma mäletan, ülemöödunud aastal tõi meie õpilane koolimajja 14 10. aprillil, sinililled ja üllatus oli väga suur, sest enamus oli kõik lumega kaetud maa-ala. Kuskilt ta välja tõi ja mis hiljem selgus, oli kõrge kalda peal kohe veskijärve kaldal. Toonud ja siin näete kuller kubki juba õige suur õielutid, näe siin juba. Siin on üks vana kõdunenud pesakast piss, lindudel juba mahajäetud, aga ei pea ka ka need sellised pesakohad, vilinduja rohkem meeldivadki. Näed, siin on rähk toksinud teda pesakasti kõrvalt auk, tahvlid juba sisse tehtud endaks omaks tunnistanud, siin oli kunagi aasta oligi, tahtis sisse vaadata, tegi siis oma peajagu suuremaks selle haug kelle jaoks see pesakastid mõelda oli ikka mõeldud kuldnokkadel siia, metsa äärde, asula lähedal, kuldnokkadel sügavamal metsas on siis tihastele ja väiksematele lindudele anda. See mets on kõik pesakaste täis taha, siin on ikka sadu juba. Linnainimesed küsida, mis puudu, pisikene seal suurte all on roheline ega ei oska ütelda küll. Nii kaugelt. Okaspuu on ta kindlasti hõre kuusk on kuuse moodi, tõesti, ega ta on üks väike null. Lähme vaatame ligemalt. Ka otsas on nagu sisselõige. Proovige okast puruks hõõruda, kui ja lõhnan. Sel aastal talvel oli mitu sellist asja, millele ma ei oska seletust anda. Kevade poole juba ikka talve keskel oli näha metsas mõnekuuse all tihedalt neid kuusekasve maas. Orava tööjälg. Orav sööb selle viimase aasta kasvuvõrsete alt pungi ja sellega ühtlasi närib võrsed läbi. Need võrsed kukuvad alla pungad ära oraval aega joon, ta teeb ühe päevaga ka suure töö ära. Kui ka arvestada niimoodi, et oma kõhu täis saab, siis ühe korraliku puu küll. Nii, aga mida see tähendab metsale? Kuigivõrd ta kahju teeb, aga see kahju ei ole suurele puule nimetamist väärt. Aga siin on ka, paistab, et loomi mööda kõndinud, kes oma visiitkaardi maha on jätnud. Ja siin on kitsi, on meil küllalt. Ja sööjaid on ka palju siin kaks väikest meest, kolmeaastane Tarmo ja viieaastane Taivo koos siis koolipoisiga juba siit külast viivad pidevalt igal nädalal kistele toitu. Ja siin nad siis elutsevad ka. Siin on õige, palju neid suvel teevad, aitavad perenaistel peenraid rohida. Nad külon teevad perenaistele rohkem kahju kui kasu, sest nad võtavad ikka neid peedilehti, mitte seal umbrohtu kõrvalt. Möödunud kevadel kasvatas üks kitseema siin üles kaks ilusat poega, tema, kes söötis need ilusti siin peedipõllul kapsast proovisid ja hiljem, kui ristikuädal hakkas kasvama, siis olid nad igal õhtul seal pistiku peal väljas. Möödunud üle möödunud talvel tegelikult seesama kitseema oli ise veel küllaltki pisikene ja haige. Kord lamas ta siinsamas metsa ääres päikese käes varakevadel, kui oli puu ümber juba natuke maad paljast ja kui me mööda läksime, siis ta meid nagu ei märganudki ja viisime kohe siia lähedale temale hästi lähedale toidu kätte. Kui ta tervis paranes, siis ta hakkas juba järgmine talv ise tulema majade juurde, kui inimesed lehmadele sööki viisid pudelisiga küüni ümbruse natuke heina maha ja seal ta siis korjaski, hiljem hakati juba temale sinna panema. Mu isa pani sinna heinaküüni juurde ikka igal õhtul kübeke heina maha ja siis ütles, et siis on järgmine suvi rohi olemas, siis omast käest võtta juba. Me oleme küll paganama praegu vist seitsme kilomeetri kaugusel, seitse kuni kaheksa. Aga paganama jutuks tuleb sellele kevatamata, sest paganamaa on üks neljast vastasest maastikukaitsealast mille kaitse-eeskirjad sul on veel maksma panemata. Kuid mis on juba oma kindlates piirides oma kindla eesmärgiga looduna. Paganama tuntum ka, kui ta enne oli, meid on rahvast käib siin rohkem, see nõuab ka suuremat kaitset. Talle jah, paganama on viimastel aastatel tuntum just looduskaitsealana. Ja hoopis vähem puhkealana, nagu ta varem oli. Siia ei tulda enam lihtsalt aega viitma tullakse tõsiste looduse huvidega. Nii, aga mida paganama pakub tõsisele loodusehuvilisele? Pakub väga palju kõigepealt ikka silmale ja kui on asjatundja loodusesõber, siis ta leiab neid taimi, neid puuliike, põõsa liike, mida ta varem kuskil kohanud ei ole. Kas see on ka juhendajad või või need õpperadu pidi käies leiab ka igaüks ise. Igaüks võib ise leida ja see ongi selleks mõeldud, need õpperajada, et iga inimene ise vabalt saab käia. Enda oma mõtetega ja juhendaja sinna nagu vaja ei ole, aga ka paljud ekskursiooni tahavad juhendajad, meil on igaks juhuks õpilased välja õpetatud selleks ekskursioone saavad juhtida, kus tõeline loodusesõber tuleb ise paganamaale ja ise kaardi pealt mööda õpperada. Liit kudes leiab enda jaoks ilma juhendajata väga palju. Aga kui ma ei tunne kõiki taimi ja näen mõnda võõrast taime sele, tahan teada, mis ta on, kas see on ka kaardi peale kantud? Ei ole, meil on kaardistamine pooleli tegelikult, aga siis võtku teatmeteosed kaasa taimede määraja ja siis on juba tööd natuke ajudele ka ja see annab kindlasti rohkem, kui me lihtsalt need taimed ära nimetame, seal. Kui rännuteed teidki tänavu Rõuges viivad, siis ärge põlace paljuks veel paarikümne kilomeetri pikkust teed, et paganamaal ära käia. Kauni looduse keskel saate seal kosutust nii hingele kui vaimule. Sealsed inimesed pole väsinud imetlemast loodust, teda hoidmaste kaitsmast ning külaliste silmigi looduse ilu nägemiseks avamast. Kas teate, kus asub Mikitamäe ja Karisilla ja Toomas Mäe igrise ja saelaane ja Saatse ja? Ei tea? Ei teadnud minagi enne, kui töö mind. Räpina ja Värska vahel asuvasse Mikitamäekülla viis. Seal kohtusin esmakordselt ka kohaliku kooli tollase direktori ja füüsikaõpetaja Leorissariga tõsise mehega, kel ka üks tõsine ja asjalik hobi on. Ta ise küll tehnikainimene, aga hakanud tegelema hoopis humanitaarses asjaga hakanud koostama ühte ajalugu oma kõige lähema kodupaiga ajalugu. Millal ja kuidas siis üldse tekkis niisugune mõte, et kõik kirja panna? Üle 13 aasta tagasi, kui mõtlesin hakata koostama oma noh, tol ajal me oleme nagu oli direktor kooli kooli ajalugu Sest Mikidema kooli kahjuks oma kroonika dollaavial Puurus. Ja kui nüüd hakkasin andmeid koguma, siis leidsin et kui juba teha, siis teha hoopis laiemalt seda tööd, nimelt hõlmata sisse ka kõik Mikitama külanõu territooriumil asuvate koolide kroonikat. Ja vähe sellest, nagu öeldakse, et süües kasvab isu ja mõttehaaras juba kogu Mikitamäe küla nagu territooriumi ajalugu. Kust olete saanud aga materjali kõigeks? Jah, algul oli selline mõte. Kui me selle tööga peale hakkasin, käin läbi kõik vabariigi keskarhiivid ja ka mõned rajooni arhiivid. Ja siis tutvun kõigi materjali missin, arhiivides leidub last külastama ka mõningad mõningaid mõningaid vanemaid inimesi külanõukogus territooriumil. Toetuselt põile materjal käes, aga kui aga nüüd tööga peale hakkasin, siis selgus, et see asi ei olegi sugugi nii lihtne vaid kõik on hoopis keerulisem. Mikitamäe külanõukogu territoorium. Kuulus-kuulus enne 1900 kahekümnendat aastat Pihkvamaa külge ja alles peale 1900 kahekümnendat aastat liidetada seestiga. Seega vajalikud andmed kuni 1920. Aastani võisid olla Petseri, Pihkva või Moskva arhiivides. Ja peale selle perioodi siis Eesti Eesti arhiivides. Ma viibisin nädalaid Eesti NSV oktoobrirevolutsiooni ja sotsialistliku ülesehituse riiklikus keskarhiivis, samuti Eesti NSV ajaloo keskarhiivis Võru ja Põlva rajooni riiklikes arhiivides. Mõningaid materjali ma muidugi sealt sain. Kuid peamist mäe valla arhiivi ma ei leidnud. Ja ei leidnud ka ühtegi ühegi mäe valla kooli arhiivi. Nii et ühesõnaga, ajavahemikku 1919 kuni 1009 45. osas valla arhiivi risti üle antud ei ole. Nüüd väljaspoolt Eesti NSV, et ma kasutasin Moskva vanade aktide riikliku keskarhiivi abi, siin on tehtud siis edenenud Moskvast huvitavate tapp nende toimikutega ürikute leheküljest on tehtud fotod ja need mulle siis saadet ma ise Moskvas ei käinud. Nüüd, kuid need jällegi vanas slaavi kirjas. Aga oli neid võimalik siis ikka lugeda. Aitäh, no mina muidugi mitte, aga ma kasutasin vastavate inimeste abi Tartu riiklikust ülikoolist ja vene keele vene keele kirjanduse kateedri õppejõud, võltsimine, Burnikova tõlkis nad mulle ära. Ühe suure arhiivitöötajad saadavad ühe pisikese maakoha uurijale nii palju ja vajaliku materjali. Kõik andmed külade kohta siin on aastast 1625, millist kõlatis tol ajal olid olemas Mikitamäe küla territooriumil natuke tare ja see, see, see materjal tuli mulle kui ma ei eksi, vist kuu aja jooksul peale avalduse saatmist kaasa aitasid mõningate materjalide kogumisel ka. Ka meie mekitama kooli õpetajate õpilastel mõningat materjali sain ka ajaloo kandidaat Galina proscurjaakovilt. Ja siin need paberid siis ongi kõik terve riiulivahe täis osa käsikirjalised, osa trükitud, muist pabereid, pisut koltunuks muutunud väljakirjutused arhiivide ja muuseumide kogudest, vaatajat üle kogu Eesti esivanemate tulevastele põlvedele. Nii vajalik pärandus, mis paljude inimeste abivalmidusest Leoreissari kätte jõudnud. Aga siin on juga. Nojah, ja siis veel paljude vanemate inimeste ja töö, sind, laste mälestused ja meenutused. Ja neid inimesi, kelle mälestusi ma olen kasutanud, on arvatavasti 100 ümber. Väärtuslikemata andmed olen saanud oma emalt Tatjana Reisraelt siis endistelt Mikitama kooli juhatavatelt Juljana Ridalult, Konstantin Tennult, Toomas Mcooli kauakselt juhatavalt anni pillakult kanepi keskkooli direktorilt Nikolai paisnikult endiselt partei Põlva rajoonikomitee, teised sekretärilt, Alexandre päkalt Vassili talumehelt, rajooni tootmispolitsei juhatajalt pensionäridelt Vassili naudilt, Vassili Pinolt ja nii edasi ja nii edasi. Ega neid kõiki mehed ei jõua vist ära nimetada. Elavaid mälestusi olete saanud kindlasti viimase perioodi kohta. Aga kui kaugele üldse nüüd arhiivi andmetel olete jõudnud siin kaugel Lõuna-Eesti sopis asuva Mikitamäe külanõukogu piirkonna ajalooga. Näiteks põllumajandusest on mul andmed 15.-st 16.-st sajandist siis hariduse kohta seitsmeteistkümnendast 18-st sajandist. Kui üldse tahaks nimetada sellist aega seal hariduse elu algahtakse Setumaal. Kellel on soovi täpsemalt teada saada, kuidas koolide rajamisega sealmail lood olnud? Seal tasub vaid üks teie koostatud kodu-uurimise juba täiesti valmis köide lahti lüüa ja kõik on korrapealt selge see, millal ja kus esimesed koolid loodud pildidki juures majadest, pisikestest taluhittidest, kus veel aastat kolm, neli kümmentki tagasi külade kõige noorematele raamatutarkust jagati. Isegi see on kirjas, kes millal õpetajaks olnud ja kes kunas koolis käinud. Tõeline kooli kroonika. Setomaa seostub meie mõtteis tavaliselt ikka niisuguste omapäraste lauludega leelo tega. Rahvapidudel on nii mõnigi kadestanud teie naiste tohutu suuri hõbesõlg ja nii kummaliselt kõlisevaid kaelaehteid mis mitmelt realt rahvarõivaid kaunistamas. Aga vaevalt me päris teame, kes need setud on mida on näidanud uurimused. See setude küsimus on huvitanud väga paljusid teadlasi ühiskonnategelasi Eestist Soomest ja on püstitatud kaks hüpoteesi. Ühed. Teadlased arvavad, et setud on Pihkvamaal elanud läänemeresoome elanikkonna järeltulijat aga teised oletavad, et setud põlvnevad Võrumaalt tulnud põgenikest ümber asujatest kes 200 kuni 400 aastat tagasi tulid siia, põgenesid siia mujalt Eestist, Saksa ja Rootsi mõisnike rõhumise eest. Ja võib arvata, et setod on siis läänemeresoome elanikkonna järeltulijat kes on siis segunenud Eestist tulnud ta mujalt Eestist tulnud ümber asujatega. Jah, aga mida arvavad tänapäeva setud ise? Aga mida, mida arvataks, eks teadlaste poolt välja toodud seisukohalt olla nendega seotud siis, kui ühinevad. Huvitavamaid inimesi, kes on selles piirkonnas omal ajal elanud või elavad praegu või põneva elukutsega või ametiga. Kunagine Mikitamäe kooli õpetaja Peeter kelder. Dema enne Mikitama lõpetavaks tulemist võttis osa esimesest Nõukogude maarahvaloendusest Novgorodi oblastist ja tal oli selleks välja antud Lenini allkirjaga mandaat. Peale suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni Värskas Slovodkab vallas töötas so komisjon asiit, töganud külast pärit mees nimega Jüri tolmik. Kahjuks muidugi see sõjakomissar sai töötada koos oma alluvatega kaunis lühikest aega, sest kodusõja käigus ju valgete vägede pealetungi tagajärjel Värska tuli maha jätta mena Pihkvasse. Ja seal JÜRI tolmiks siis haigestus ja langes siis Eesti valgete kätega, kes siis teda vangis hoidsid, seda üle kuulati pärast BBC siin kodukohas ainult politsei järelevalve all, siis no ja siis siis võib-olla veel siis rasvane külast pärit Feodor seodorov kes 1918. aastal alustas sõjamehe teed punaarmees reamehena ülendati pärast diviisi komissariks ja töötas sellel 12 aastat Leningradis sõjaväeakadeemias olles ka selle kõrgkooli kaadrite osakonna ülemaks. Tema põrm on maetud Värska kalmistule. Tema üks poegadest, Jüri-Aga teenib legendaarsel Aurora komandörina Leningradis. Ja teine poeg Arnold on siis Põhja-Jäämerel kaugusega kapteniks. Me võiksime leida väga palju veel nimesid, väga palju inimesi, kellest kõnelda ja, ja vastused ei jääks kindlasti tulemata, siis tasub end vist mõnda nime nimetada, kui Leoreissar kohe leiab ka vastuse, kas, kui mitte peast seisame raamatutest kindlasti. Aga kui meenutada pisut neid inimesi, kes võidu heaks oma osa on andnud? Siin on palju fotosid. Päevil. Suuri lahinguid siin tegelikult ei olnudki, võib-olla väike, kui nimetad nii kokkupõrge karisillaoja juures võib-olla Võõpsu juures ka. Aga rindemehi oli ikkagi. Kuigi jah, eks eks igast külast on neid rinde Mei pärit kõige kõrgema aukraadiga, kui võiks nimetada sõjameestest, vastan siis. Aleksandr lind oli tema nooremleitnandi auastmesse. Aga teised on kõik siis seersandilt ja Harryl reamehed. Ja paljud neist on nurgas, on ka raskelt haavata. Sinu nats huvitab fotoveteran, Osik Tarmo tema muuseas oli ka esimene nõukogude aegne vallavanem mäe vallas. Siin on veel suurte aurahadega mehi. Kõigele on siin on kauagna Võhandu sovhoosi rahvakontrolli komitee esimees. Eisin rumask. Ja siin seda teisi. Din Viiar ade Vaino Beck, roosime, Teresk, Alver. Liiva ja nii edasi siin on näha üks fotoajale, kus nad on siis meie sovhoosi sovhoosi keskus asuva suures isamaasõjas langenud võldja nõukogude võimust langenute mälestustahvli juures. Tuhandeid lehekülgi paksud köited, fotod, fotod. Nojah, no umbes 2000 lehekülge vist kujuneb selle töö pikkuseks. Ma olen fotot saanud paljudelt asutustelt. Inimestelt. Ja palju ka muidugi kirjanduse etnograafiamuuseumilt. Kokku on erifotosid vist küll üle 1000. Ma arvan, et ära kokku lugenud. Aga saadud fotodes tuli teha 10 kuni 20 koopiad ja originaalid, tagastada. Need üldine fotode arv ligineb arvatavasti 10-le 1000-le. Minu taskule ei oleks koopia tegemine Jõugal olnud kui mitte Võhandu sovhoos. Mikitamäe külanõukogu ja kool poleks siin appi tulnud. Ja nii palju, kui nüüd valmis on, need on kenasti köidetud, kõik fotodega varustatud. Kas see on ka kõik endade? No ongi selline küsimus, et ise peab kõik tegema, trükkima. Ta kirjutas masinal näiteks. 400 leheküljelise hariduse trükkimine võttis mul kuu aega iga päev seitse tundi. Ei saa ju nii ka olla, et nii teha. Et ma nüüd täna on kaks tundi aega, ma nüüd istun laua taha ja hakkan tegelema. Sest kui ikka on läinud mööda mõni nädal siis tahes-tahtmata tuleb uuesti maha istuda, laua taha istuda, kõik uuesti süttima, süstematiseerida materjal kõik lavale laiali panna ja see võtab jälle oma päeva gara. Kes jõuakski kõiki tunde ja päevi kokku lugeda, mis kodukoha minevikku uurimisele pühendatud. Ja on see üldse tähtis? Inimene on seadnud endale eesmärgi ja ta läheneb sellele visalt ikka tulevikule mõeldes. See minu teosva töö läbi sajandite, see on mõeldud kaheksaköiteline. See on kokku umbes umbes 2000 lehekülge. Tänaseni on täiesti valmis kaks raamatut, need on siis siin on siis haridus ja kultuur. Köitmiseks on valmis ka põllumajandus ja Võhandu sovhoosi kroonika esimene osa. Trükimasinas praegust on Võhandu sovhoosi kroonika, teine osa. See on nagu Võhandu sovhoos eritellimuse peale tehtud. Siis andmed on süstematiseeritud ja niinimetatud mustand, osaliselt valmis raamatul ajalugu ja tööstuskaubandus, et siin kehakultuur, sport ning tuledel on tegevus täiesti alustamata Annel asulate rahvastik. Millal siis, ma loodan lõpetada. Kui nüüd tervis vastu peab? Siis Võhandu sovhoosi kroonika sel aastal ja ülejäänud raamatut arvatavasti 1981 tahab järgmisel aastal. Vähemalt nii on plaanis, kuidas tegelikult kujuneb, seda on raske ütelda. No kuulge, te ei ole ju ajaloolane, ega, ega teie põhitegevus ei ole ajalookirjutamine ega uurimine ega arhiivides käimine. Põhitegevus on ikkagi koolis töö koolis, laste õpetamine ja internaadis nende kasvatamine. Kust te võtate selle aja veel nende raamatute kirjutamiseks? Jah, ega sa ajas ongi põhiprobleem. Aega tuleb leida põhitöökohal töötamisel töötamise kõrval aga peale selle on ju oma majapidamine, aed, lapsed ka, jah, kõik kõik, et ega suvel praktiliselt ei saagi midagi teha. Põhiline töö isegi talvel. Tuba on teil täis siin raamatuid, riiulid on maast laeni seinast seinani. Kas nende lugemiseks nüüd ka veel aega jääb või on või mitte? Kirjandussõber maal on suur. Ja näete on leidnud aega, siiski. Peab leidma. Ja ma praegu lasksin pilgu üle käia, nad on veel nii kenasti süstematiseeritud, siin need teatmeteosed eraldi ilukirjandus ja vanemad ja uuemad, et lausa kadedaks teeb ka seen on ju omaette aega. No eks lapsed on kaasa aidanud Ja peamiselt just vanemate Dormeeriki, tema on samuti huvitatud raamatutest ja nende abiga. Blo režissööri päevad on täis tegutsemist tema kabinetivaikuses ärkab tänu paljudele tema abilistele taas ellu. Minevik talletub tänapäev. Ja mitte ainult tema jaoks. Kui nüüd kõik läheks minu soovide järgi siis mina tahaks näha. Sooviks väga, et teos jääks mulle ainult üksinda siia minuga vaid et selle saaksid Mikitama külanõukogu, täitevkomitee, Sis rajooni täitevkomitee rajooni parteikomitee, Võhandu sovhoos, Mikitama raamatukogu, Mikitama kool, Meremäe, Misso külanõukogud, täitevkomiteed, siis on eesmärg täidetud. Aga muidugi mina trükin ainult trükimasina, neljas eksemplaris. Need nelja seki palun veel loetav. Aga tahes-tahtmata ei saa, kõigile jätkub. No te olete nii suur entusiast, tahaks siis loota, et piirkonnas on ka teisi entusiaste, kes on valmis seda lugema, kasvõi seda veel loetavat neljandat eksemplari. Ja kui üks inimene on nii palju oma tööd ja jõudu head tahet pannud ajaloo koostamisse võitleme kroonika koostamisse siis see ei ole ju ikkagi ainult tema enda hobiks ega tema enda päevade täitmiseks, vaid ikkagi tuleviku tarvis. Kahtlemata jah. Eks me kõik ka midagi loomema teeme, ikka mõtleme tulevikule. Eks samuti ka mina, Siisla. Aeg läheb mälestused jäävad sündmustest ja inimestest. Aeg ei suuda neid kustutada, mälust viia. Ehkki iga päev neid üha uute ja uute inimestega kokku viib. Kahel käel uusi ja huvitavaid kohtumisi jagab inimene oma tegude ja mõtetega, on igipüsiv. Just nagu elugi.