Vikerraadio. Eesti lugu. See vana hea Rootsi aeg. Tere Eesti loo kuulajad, missuguste tagajärgedega lõppes 1696. ja 97. aastal Eesti- ja Liivimaad tabanud näljahäda. Sellest räägib Tartu Ülikooli varauusaja kaasprofessor Marten Seppel tänases saates. Minu nimi on Piret Kriivan. Esimeses saates suure näljahäda põhjustest rääkis Marten Seppel sellest seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu näljahäda oli ilmselt esimene poliitiline näljahäda juba kaasaegsete silmis. Varasemate näljahädade puhul nii selget poliitilist arutelu näljahäda põhjuste üle ei peetud. Vulkaanipurske tagajärjel puhkenud näljahäda ja sellest põhjustatud suremus ei tabanud Eesti ala võrdselt. Selle kese oli põhja duma Põltsamaa, Pilistvere ja Laiuse kihelkonnas ja ka Lõuna-Tartumaal Rõuges. Võnnus tabas häda inimesi kindlalt üle keskmise. Virumaal jäid paljud talud tühjaks Jõhvi Viru-Jaagupi, Lüganuse kihelkonnas. Läänepoolne eesti jala kannatas selgelt kõige vähem ja Harju ja Järvamaa jäid sinna vahepeale. Hiiumaale ja Saaremaale jõudis näljahäda aasta hiljem ja suremus oli selgelt madalam kui Mandri-Eestis. Vormsi ja Kihnu kannatasid jällegi samamoodi nagu Mandri-Eesti. Selles saates kuulete näljahädaliste toiduotsingutest ja sellest, kui palju nälg ja haigused aadelkonda ja linnaelanikke puudutada. See suur näljahäda on jätnud eestlaste teadvusse ikkagi väga põhjapaneva jälje sest see oli ju ka see hetk, kui eestlasi oli tõesti vähe eestimaal. Ja me ei tea muidugi, kuivõrd suure jälje jätsid need varasemad näljahädad, nii et kui 1315. aasta suur näljahäda või siis isegi seitsmeteistkümnenda sajandi alguse näljahädast, mis olid tegelikult veel suuremad demograafilised kata Krismid pärast 1602. 1603. aasta näljahäda muidugi katke sõda, saatsid seda näljahäda, siis jäi Eesti alal ainult 75000 inimest umbes järele, see oli ainult kolmandik Liivi sõjaeelsest elanikkonna arvust. Nii suur see seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu näljahäda nüüd tõesti ei olnud, et rahvastik küll langes maksimaalselt 20 protsenti Eesti alal, aga aga näiteks talusid taasasustati päris kiiresti tagasi, erinevalt 17 sajandi algusest, kus oligi rahvast väga vähe ja talud jäiki väga paljudes piirkondades täiesti tühjaks, aga mitmekümneks aastaks. Nüüd 17 sajandi lõpus oli jah olukord selles osas teine, et et juba ennem seda oli maata elanikkonna hulk päris suur ja talusid nüüd, kui jäidki tühjaks, siis otsustati kiiresti nende endiste vabadike või Saunike või sulastega Mõisa poolt uuesti jälle üles. Aga selgelt jälje on jätnud eesti folkloor sesse rahva mällu 19. andi lõpuni, isegi kui me vaatame 18. sandiallikaid, siis ju ta on 720.-test aastatest hakati ju ka Liivimaal välja andma näiteks Talurahva eestikeelseid kalendreid, mis mis oli selliseid saksa Taurafa kalendrite eeskujul. Ja nendes oli väga tavapärane lugeda üles tähtsamad ajaloosündmused meile kahjuks ei ole 18.-st sajandist säilinud paljusid, need esimene selline talurahvakalender on säilinud, on 737.-st aastast, kus näljahäda oluliste ajaloosündmus täna pole üles loetud, on küll 1657. aasta vana katk nimetatud ja 1710. aasta teine katk nimetatud aga näljahäda pole aga küll. Juba 1752. aasta kalendris on öeldud, et jaa, see kalender ilmub 57 aastat pärast nälja hakatust või kui me vaatame eestikeelset piiblit, mis jõudis esimesse trükki 1739 siis sellest saatesõnas eestikeelsena. On ka antud ülevaade, kuidas piibli tõlkimine üldse eesti keelde alguse on saanud ja toimunud, kas seal on dateeritud just selle suure näljahäda kaudu piibli tõlkimise kulgu, seal on öeldud, et 10 aastat pärast kolmeaastast suurt näljaaega. Nii et, et on üritatud anda talurahvale mõistetavalt siin kronoloogia ja vaadata eesti ilukirjandust, siis ju on näha, et on vähe selliseid seitsmeteistkümnenda sajandi sündmusi või Rootsi aja sündmusi, mis on nii palju kajastamist leidnud. Kindlasti Põhjasõda on üks nendest, aga suur näljahäda ju, samamoodi on eraldi romaanid August Mälk, surnud majad, Mait Metsanurga alt tuli tuha all. Või siis Arvo Mägi kirjutas, rääkis sellest karvikute kroonikas. Ja nüüd kõige viimasena ilmus paar aastat tagasi Danil maa jääb paigale. Kus siis just laiuse läbi vaadatud, näljahäda ja põhjasõda. Ja Friedenthal Meelis Friedenthal mesilastest, mis seda perioodi käsitleb, ei saa näljahädast ümber, nii et et see on selgelt olnud sündmus ka Eesti romaanides ja, ja luuletustes Henrik Visnapuu ja Visnapuu luuletuse eriti pikk tema poeem. Kuidas see oligi kellalööja Andrese ja tema mõrsja ellu köstri tütre surm, kus ta väga pikalt kirjeldab nälja kujunemist, mis lõpeb ka siis kannibalismi ja inimsöömisega. Kas tegelikult ka seda esines? See on hea küsimus, sest et kui me vaatamegi allikaid, siis 1315. aasta nälja aedases võib-olla keskaja kõige suurem näljahäda on ju meil teada niinimetatud küüneke Noorema riimkroonika läbi. Ja kogu see näljahäda on kirjeldatud läbi inimsöömislugude, nii et eriti muud sellest ei teagi sellest nädalast, kui ainult just läbi nende kannibalismi lugude. Et sama võib suuresti öelda ka fabrintsuse kroonika kohta fabriidses oma Liivimaa ajaloos. Kui ta kirjeldab Poola aega ja 1602. 1603. aasta suurt näljahäda Liivimaal siis räägib selle näljahäda erakordsest just läbi selle, et emad olid sunnitud sööma oma lapsi ja selline inimsöömine oli väga laialdane. Aga tegelikke allikaid meil VII sajandi vähemalt algusest ei ole inimsöömise kohta. Et kui me küsime, kas seitsmeteistkümnes sajandi lõpus sellest vaadeldavas suurest näljahädast on meil mingeid kindlaid tõendeid siis nagu öeldud, ka siin on keskse kroonika tekstina keskse sellise jutustava tekstina meil sellest näljahädast Christian Celsi kroonika, kes annab selle näljahäda edasi ja Celska korra mainib. Tõsi, enam ei ole sellise narratiivi keskmes need näljaste inimeste inimsöömislood. Aga ikkagi ta mainib, et ka söödi inimliha ja reaalseid allikaid, kui me jätame sellised kirjanduslikud allikad kõrvale mille ilmselge eesmärki kannibalismi puhul oli alati rõhutada selle näljahäda erakordselt, see oli, see oli see, see moraal siis mis saab veel olla õudsam kui emasega oma lapsi, see peab olema väga tohutu näljahäda. Mina olen vähemalt leidnud ainult kaks see kaudsemalt allikat suure näljahädaperioodist, kus ka kannibalismi mainitud. Üheks nendest allikatest on Eestimaa rüütelkonna kiri kuningale 1698.-st aastast on siis vahet pärast näljahäda taandumist kus kirjeldatakse möödunud sündmusi ja Eestimaa rüütelkond kannab siis kuningale ette nälg oli olnud siin ikkagi nii suur, et söödi puu, Portia soosamalt roiskunud ja haisvaid raipeid ja isegi inimliha. Kuid kogu selle kirja ülejäänud sisu oli ikkagi väga poliitiline ja rüütelkond püüdiski aga selgelt näidata kuningale. Kui oluline on teha talurahvale järeleandmisi ja mõisatele, kes on jänni ainult kuna talurahvad ei ole suutnud oma andmeid tasuda siis see oli selline poliitiline kirja, see tõend inimliha söömise kohta võib-olla ei ole nii veene. Ja teine allikas oli Suure-Jaani kiriku kroonika 1697.-st aasta kevadest. See oli siis nüüd tõesti täpselt samast perioodist, kus kõik see näljahäda aset leidis ja kulmineerus ja Suure-Jaani kihelkond oli ka üks regioon, mis oli epitsentri lähedal. Siis sealne pastor selgitab oma kiriku kroonikas aga kirjades Viljandimaa praostile. Et talupojad on tõesti väga näljased, söövad toorelt raipeid, inimeste väljaheiteid ja siis toob kaks lugu väga konkreetset lugu, mis on temani jõudnud. Ühes loos Sürgaveres kuhjavere külas oli hunt Peetri naine õginud nälja pärast oma surnud last mille ta oli eelnevalt terava kiviga tükkideks lõiganud. Kuid pärast selle lapse söömist oli ka ta ise surnud. Aga samas tuleb rõhutada, et tegemist oli pererahva, mitte sulase või kerisega. Ja teine seik selles samas kiriku kroonikas, sest teist pererahvast oli Aiaco Mihkel Põhjaka külast siin mitte segi ajada nüüd selles, kus meil praegu Põhjaka restoran on vaid Põhjaka küla oli ka Vastemõisal Suure-Jaani kihelkonnas põhjakas Se ajakko, Mihkel õginud nälja pärast koos oma lastega nüüd oma ema või oma naist. Lapsed sõitsid oma surnud ema, aga ka see pere siis pärast seda surnud. Nii et mõlema loo moraal oli üks ja sama, need, kes proovisid oma elu päästa inimliha söömisega. Need kohe pärast seda surid ja samasugune moraal tegelikult on ka seitsmeteistkümne sajandi alguse ja selle 1315. aasta lugudes tüüpiline, et pärast inimliha söömist kohe inimesed on surnud. Aga jällegi, kas see on piisav tõend kannibalismi jaoks? Pigem on see küsitav. Meil on Suure-Jaani säilinud, keda õnnelikul kombel surmameetrika matmised, mida seesama kirikuõpetaja on pidanud. Ja sealt me neid inimesi, kes väidetavalt olid siis surnud ja nimeliselt näljalugudes nimetatud, ei leia selle aastate matuste hulgast. Ainukesi, kes leiame, on seesama ajakko mihkel aga tema kohta on märgitud hoopis, et tema on tõesti märtsist 1697 surnud aga tema surnukeha lihtsalt leiti Vastemõisa kõrtsist edasi olevalt teelt ja siis maeti maha. Nii et tegelikult see reaalne surmaregister ei ole, toeta selle näljahädaloo kannibalismi loo tõendiks, aga muidugi me võime öelda ja vaielda pikalt, kas inimsöömist kõige suuremas hädas kasutati. Mina ütleksin, et seda ei saa välistada aga kindla peale oli see millegi väga olulise barjääri ületamine, nii et palju lihtsam oli ikkagi minna vargile, võiks öelda isegi tolleaegse inimese jaoks teise inimesega mine. Röövimise eesmärgil oli kindlasti väiksem kuritegu kui inimliha söömine ja suur osa Eestis, taludest ja mõisatest ju elas normaalset elu edasi ja ei saa öelda, et oleks olnud täielik, kata glism sellel ajal ja inimesed tõesti surid nälga ja ei teinud kuritegevust, ei läinud röövima, tapma vaid suritki tsenteeriasse või tühjusesse, nii et et see nüüd viimases hädas, kas siis hakati inimliha sööma, seda ei saa täiesti välistada, aga aga tama küla oludes külaühiskonnaoludes seda, seda võib tõesti pigem juhtuda mingites isolatsiooni tingimustes. Ja Soomest on ka püütud leida neid kannibalismi lugusid ja Soomes on tõepoolest Karjala põhja Kareli alal üks kohtukaasus, kus siis süüalune olevat olnud piim, liha söönud, aga nii selget tõendit. Ilmselgelt oleks kõik inimliha söömisest tulnud kohtu alla, selles ei ole mingit küsimust, aga ühtegi kohtukaasust Eesti alalt ei ole kannibalismi kohta meil leida ja Soomes on ka siis ainult üks kuigi inimesi suri veel rohkem, nii et siin tuleb kindlasti jääda väga allikakriitiliseks. Aga elanikkonna hulgast näljahäda tabas ikkagi kõigepealt, et talupoega eestlast. Kas ükski mõisnik suri nälja tõttu? Selles ma kahtlen väga ja selle kohta ei ole ka mingeid tõendeid, nagu öeldud, siis vilja üldiselt mõisatel ja linnades oli nii et ka jõukam linna elanikkond kindlasti ei kannatanud niivõrd nälga. Nii et see suur näljahäda oli ilmselgelt küla ehk maaprobleem ja kriis. Et linn asi tabanud kriis. Seda sama kehtib ka Soome kohta, et, et isegi Soomes, kus linnad ei olnud nagu öeldud, nii hästi varustatud mõisaviljaga ja linnad kiratsesid seal palju olulisemal määral siis linna elanikkond maksimaalselt ainult kahanes protsenti, aga maal talurahvas suri isegi kuni 30 protsenti Soomes ja Eestis. Samamoodi võiks öelda, et linnad kahtlemata kannatasid selle suure näljahäda käes kuna tund linnadesse, kus oli ikkagi vilja vaeste poolt maalt oli suur haigused, levisid seetõttu ka linnades, eriti oluline oli leiva hind, kerkis nii et ka jõukad linnakodanikud ikka mitmekordselt kallimalt ostma endale süüa. Vaeste abi oli vaja korraldada kord vargused, kuritegevus, röövimised, kasvas, korra hoidmine oli raske, need linnas oli kahtlemata probleeme palju. Aga kui me vaatame näiteks Tallinna saksa kogudusi too Niguliste Oleviste koguduse mile matmiste raamatut on säilinud, siis nendes sisuliselt matuste hulk ei kasva üldse saksa kogudustes aastatel 1696 97 Tallinnas ja ka sündivus väga vähesel määral, hind on langenud. Nii et, et linna saksa elanikke või üldse kogu Eesti- ja Liivimaal saksa elanikkonda võiks öelda seda suur näljahäda põhjustas küll väga palju olmeprobleeme ja muret ja, ja sellist kuritegevuse kasvu aga turvalisusse kahanemist, aga neid tõesti näljahäda ei puudutanud ja maal jällegi talupojad ka, tuleb arvestada, et kindlasti lapsed, vanurid ja sellised vaesed kannatasid olulisel määral või keskselt seda nalja kriisiaga, pererahvas kindlasti vähem eriti jõukad pered, suuremad talud on ilmselgelt saanud paremini toime kui kui väiksemad. Nii et kui me vaatame Surma meetrikat kogudustes, siis just väikelaste suremine on olnud tohutu maapiirkondades ja neid on massiliselt maetud ka massihaudadesse ühishaudadesse isegi ilma nimeta. Kuid muidugi surika täiskasvanud ja just nendesse kõhuhaigustesse väga levisid tüüfus düsenteeria, aga nende sisemine riskirühm ikkagi olid, jah, noored ja vanurid ja kõik need põdurad ja, ja need, kellel siis tõesti kadus teenistus, sulasrahvas maata elanikkond, kes seni oli põhiliselt olnud talutöödel, kuid nüüd, kui taludel ei olnud võimalik neil enam palka maksta või neid oma leivas hoida, siis need olid just need, kes ringi hulkusid või pagesid. Aga pererahvas peremehi On pagenud üpriski vähe. Ma olen vaadanud näiteks Laiuse mõisa, kus 95.-st 97. aastani pages ainus üheksa talu peremeest 120-st, nii et ainult 7,5 protsenti taluperedest. Ja need peremehed, kes pagesid nendest ka mitmed olid just seotud vargusega, et eks ikka üritati oma hobust kuidagi sööta mõisa heinast ja ja varastada, ja kui see vahelejäämine toimus, siis pagemine oli siis üheks tavapäraseks lahenduseks. Aga kuhu nad siis pagesid? Kas lihtsalt teise külasse või, või linna või hoopis välismaale? Või polnud ju tegelikult selles mõttes kuhugi pageda? Lähinaabritel Soomes Rootsis oli sama hull olukord kui mitte hullem. Soomest tuldi väga palju Eestisse Eesti alal, eriti Virumaale ja ka Ingeri aladele. Aga meilt tõepoolest Virumaalt ja Kagu-Eestist on üle piiri Venemaale mindud Venemaal kui loode. Just see Karjala kanti ja see, milles Peeter hiljem ära vallutas Ingerimaa, seal oli tõesti näljahäda isegi võib-olla veel suurem kui Soomes ja ja Eesti alad on arvatud, et, et seal jäi, suri üle 37 protsendi isegi elanike ja väga paljud ka seal pagesid siis Vene aladel seal oligi jätkuvalt ortodoksne talupoegkonda. Nii et kui me vaatame 1703, kui Petra hakkas rajama Peterburi, siis ta ju ei kasutanud seda mitte üksnes soisel alale, vaid ka nälja täiesti kurnatud alale. Aga meil, et Venemaale pagemise kohta arve on raske tuua, et allikad küll ütlevad jah, et Virumaalt ja Tartumaalt on pagetud ja hoiatatud ja Taal Percy on välja andnud plakati, mis 96. aasta novembris näiteks, mis on käskinud kõigil mõisatel ja talupoegadele valvel olla, et kõik talupojad, kes näivad oma varaga tahtvat Liivimaalt lahkuda, ikkagi kinni pidada ja nad tagasi tuua nende pärusmõisnikele. Ja samuti ka Poola liimale Leedusse kuramaale pagemine, et selle üle kogu aeg ikkagi mainitakse Kuramaal ja Leedus ei olnud näljahäda siis hulk tegelikult on raskesti tuvastatav, kui suur see võis olla. Ja kui paketti, siis julgeks küll öelda, et ennekõike ikkagi oli need linnad, et kui ikkagi maata sulasrahvas teenistusete jäänud küla elanikkond soovis leida ju kiiresti oli vaja leida süüa ja söök oli linnas siis Tallinna väravate taha on küll kogunenud väga suur hulk inimesi, keda ka Tallinna linn on üritanud siis kuidagi üleval pidada või korraldada nende korda ja matmist seal ju väga paljud ka surid just talvel külma kättegi ja nälga, samuti Riiga, Riias oli olukord veel parem kui Tallinnas viljaga varustatuse ja sinna isegi Tartumaalt on teada ja Eesti aladelt läks väga paljud Riiga abi otsima või elatist, nii et et linnadesse on tõesti mindud ja näiteks 1696. aasta lõpust on pärit Tallinna rae poolt koostatud selline tänavavahest ja siis registreerimine detsembrist, et kus 96, kus siis küsitlemise teel üritas Tallinna raad vähemalt läbi käia kõik need, kes Tallinna linnamüüride sisse oli saanud, väga palju oli matmisi surma, linnamüüri taga, aga siis linna seest registreeritud tee 197 kõigepealt 197, sellist vaest, kellega ei osatud midagi teha, need olid põhiliselt just lapsed kuni 14 aastased ja ka väikelaste emad. Samuti siis oli seal umbes 70 väetigi haiged, keda üritati hospidalides majutada ja selle registri huvitavaks teebki, see, et on märgitud ka nende sotsiaalne päritolu, on küsitud siis kus on linde tuldud ja kes on nende vanemad, siis põhiliselt ongi nende paarisaja vaese vanemateks olnud külades Saunikud või vabadikud. Ja taluperedest pärit rahvast on olnud umbes 30 protsenti. Ja põhiliselt on ikkagi jah, maalt tulnud ja linnad muidugi. Nii nagu Tallinn-Riia püüdsin saata kõik sellised inimesed ka tagasi oma kodukihelkond. Üldiselt oli maksev printsiip, et iga kodukihelkond peab toitma oma vaesed või iga vald peab toitma oma vaesed, aga tollel ajal oli sees kihelkonna kaupa muidugi mõisate kaupa, talupoeg kuuluski kindla mõisa juurde ja sinna ta pidi tagasi jõudma. Korraldused orvuks jäänud laste puhul nägid, mis Eestimaa kindralkuberner välja andis, nälja-aastatel, et kõik lapsed ikkagi leiaksid ülalpidamist mitte nüüd linnas ringi hulkades vaid saadetaks tagasi nende kodukohta, kus siis talud peavad võtma kohustuse korda jagatuna, sest need lapsed ära ja ikkagi üles kasvatama, neid toitma kasulastena. Et selliste korraldust, näljaolukorra politseid nagu võiks öelda, et heakorra loomist on püütud ikkagi linnade poolt tõsiselt teha nendel aastatel kuidas oli matmine korraldatud maal, ilmselt kui ei jõutud mata, siis juhtus, et ka et ka hundid tulid metsast ja sõid surnud ära, aga linnas linna jõudis ju ikkagi näljahäda ka mis puhul isegi rohkem nendest loomadest kardeti haigusi, nii et selle üle tõesti nii Riias kui Tartus kurdeti korduvalt, et et maetakse ühishaudadesse, aga liiga õhuke kiht pannakse liiva peale, sealt hakkavad mitte ainult haisud vaika haigused levima. Nii et on Riiast väga selgelt ka kindralkuberner andnud korralduse, see kaetakse neid rohkem. Aga selliste suurte ühishaudade kasutamine ei olnud mitte ainult linnas, need kahtlemata olid siis linnamüürist väljas pooleni liivastele aladele. Neid ühismatuseid tehti ja kus Tallinnas neid aeti ka? Ma ei oskagi öelda, no Barbara Santa parv. Teatavasti oli see seitsmeteistkümne sajandi alguse suure näljahäda ja katku matmise koht, kus me Mülleri ääremärkuse Georg Mülleri ääremärkuse järgi teame, et sinna maeti 11000. Mis see oli seal 11130 inimest, aga ka see arv on kindlasti Mülleril dateeritud juunikuuga. Ja on teada, et just pärast tema seda märkust et juunikuuks on maetud 11000 inimest ju siis alguses algas katk pealeni, et see sageli korratud Mülleri arv on tegelikult kindlasti eksitav. Santa Barbara ühishaudadesse matmist arv pidi olema vähemalt üle 20000-st juulist kuni septembrini põhiliselt katk, niitiski elanikkonda Tallinnas ja kulmineerus nii, et et Santa Barbara kalmistu on siis Tallinnas Tõnismäel Vabaduse platsi poole alla tulla. Jah, see pangahoone koht. Aga see näitab mastaape nüüd tuhandetes on kindlasti olnud ka 17 sajandi lõpus, aga kus katku ei ole olnud ja nälga suremine, selliste kõhuhaiguste suremus ei olnud võib-olla nii massiline katkuohvrite arv. Katk on alati teinud rahvastiku sellises Maltusianistlikkuse niitmises oluliselt tõsisemat tööd kui näljahädad. Selles pole mingit kahtlast rahvat kana kukkunud suurte katkulainete ajal rohkem kui näljahäda. Ja ma ei oska tõesti öelda massihaudade kohta Tallinnas, kus nad olid ja kui palju sinna veidi maetaks, aga allikatest tuleb välja, et selliseid tehtud küll, aga maapiirkondades igal pool kihelkondades kirikute juures on väga paljusuguseid kaebusi eriti just siis, kui 97. aasta alguses ja varakevadel suremus kasvas. Kasvas ka laipade hunnikud kirikuaedade juurde mis nii koguti teedelt kui küladest kokku ja 97. aasta talv oli just selline väga pakane ja väga paksu lumega. Nii et nende laipade matmine oli väga suur probleem ja seda mainib ka Christian kelk. Nii et surnukuurid olid täis ja väga suur ja töömahukas ülesanne oli nende surnute matmine. Nii et selliseid kurtmised, et lihtsalt laipade hunnikud aina kasvavad ja neid ei suudeta maha matma, oli väga laialdane. Ja loomulikult siis need maeti ühishaudadesse ja neid on eriti just märtsist hakatud tegema, nii et kui me vaatame ka surma meetikaid või mis ongi tegelikult matuste registrid nähtav väga selgelt nendest kihelkondadest, mis me materjalid on säilinud, et ühishauad oli taga tavapäraselt näiteks Halliste kirikaeda tehti aprillis ühishaud kõigepealt 144-le siis mais 126 pandi sinna juurde ühte hauda kellest väga paljudelt teedelt ja igalt poolt leitud samuti Põltsamaal oli jaanuarist kuni augustini 1697 ja vähemalt 29 ühishauda tehti, kus siis maeti samal ajal Põltsamaal näiteks 96. aastal veel ühismatmisei olnud ühtegi. Aga just 97. aastal on see väga laialdaselt olnud ja ka Eestimaa kindralkuberner on teinud märtsist 1697, kus matmise probleem oli kõige suurem väga selge korralduse kõikidel mõisatele Eestimaal, et kuna nagu ta ütleb, kuhjadena kasvavad kirikute juures laipade hunnikud siis puuduvad inimesed, kes neid mataksid, mistõttu mõisad pidid nüüd kristlikust halastusest ja ja ülema korraldusest andma üks-kaks meest iga mõisnik töölisi saatma kiriku juurde, kes hakkaksid neid matma. Vastasel juhul mõisad Kasama rangelt suure trahvi, 50 riigi taldrik, kes seda töömehi ei saada, siis kirikute juurde või teil oli saade siin eesti loos kullamaa kalmistul, siis ka Kullamaal sinna kirikaeda. 97. aastal ma olen vaadanud, et, et oli märtsis, kõigepealt oli 72 tükki, pandi ühte hauda, aprillist alates aga hakati selliseid kahekümneseid kuni 20 suuruseid ühishaudu järjest tegema. Kui palju mõismikul kristliku halastas tol ajal oli? Virumaal räägib pärimusnälja Kangrotest, mille talupojad suure näljahäda aastatel korjasid. Mis tähendab seda, et. Talupojad korjasid suure näljahäda ajal mõisniku põllult tänutäheks kivid kokku ja moodustasid sellise kivikangru. Kas selliseid lugusid on üks Eestimaal või on teisigi? See, mis puudutab Palmse neid näljakivisid kivikangrud, siis neid muidugi ei osata dateerida. Tõepoolest, nende kohta on öeldud, et need võivad pärineda seitsmeteistkümne sajandi lõpu suurest näljahädast, aga võib ka Põhjasõja ajast pärineda. Mõned jällegi doteerivad neid 19. sajandi alguse 1806. 1008 kaheksanda aasta näljahädaga, mis on võib-olla isegi veel reaalsem. Nii et neid on raske dateerida. Aga teisest küljest jah, see Palmse näljakivid on üks väheseid näljamonumente üldse neile Eestis, et me ütlesime, näljahädad on selline läbiv teema Eesti ajaloonarratiivis, kuid näljahädade, selliseid memuaar, mälukohti, mitte memuaare, vaid, vaid mälukohti on meil väga vähe. Ja veel ühena saabki nimetada võib-olla selle Tallinna linnamuuseumis oleva epitafi, kus siis mälestatakse nii 17 sajandi alguse kui ka seitsmeteistkümne sandi lõpu näljaohvrid. Aga kas talupojad olid tänulikud mõisnikele selle eest, mõisad neid abistasid siis kahtlemata talupojad küsisid mõisatelt abi ja see on olnud väga valdav ja talupojad eeldasid, mõisnikud neid abistavad. See puudutab nii kroonu mõisaid, kus olid rentnikud kui ka eravaldused. Loomulikult kroonumõisate puhul tuleb arvestada, et et rentnikud olidki kohustatud talupoodi abistama, see kuulus nende rendilepingukohustuste hulka ja ka Rootsi administratsioon läbi selle perioodi, tähendab kui see üheksakümnendatel aastatel kogu aeg rõhutas rentnike kohustust abistada talupoegi neid niinimetatud konserveerida, ehk siis säilitada, hoida sellist majanduslikku baasi mõisa majandusliku baasi, alles see oli tegemist kuninga mõistetega. Aga ei saa öelda, et, et kas nüüd tõesti kroonu mõisates oleks talupoegade abistamine olnud suurem kui eramõisates, seda on püütud küll väita. Et eramõisates oli selline suhted ikkagi lähedasemad ja, ja isiklikud huvid suuremad. Ja teiselt poolt, kui me vaatame, kus oli kõige suuremad näljasuremus Eestist, siis need, need olid tõesti kroonu kihelkonnad või need olid kroonumõisad Valderaat, Laiuse, Põltsamaa, need olid need lossi mõisad laiusel Põltsamaal kroonumõisad ja seal suri kõige rohkem inimesi. Nii et selles osas võib see väide ka tõele vastata. Kuid ma olen vaadanud ka eramõisate materjali ja seal talupoegade kaebamine on olnud sama suur, et ikkagi abistamisabi on olnud minimaalne, nii et raske on selliseid üldistusi teha ja kroonumõisate puhuliselt tuleb arvestada, neid oligi rohkem ja võib-olla selle tõttu oli enamik kroonutalupoegi suri. Nüüd talupojad, kui on neid küsitletud allikmaterjalides näiteks kohta mingi juurdluse käigus, siis, siis nad on alati kaevanud või ka siis kiitnud neid mõisnike kes on siis vastavalt Pole neid toetanud või siis on abistanud siis tänuga meenutatud. Nii et talupojad kindlasti sõltusid mõisast väga palju, mõisnikud kindlasti abistasid neid just seemneviljaga ja ka rasketel aegadel leivaviljaga. Kuid teisest küljest tuleb arvestada, et et kui vaadata neid abisuurusi, siis samal ajal mõisad ega ka Rootsi riik ei lõpetanud maksu kogumist anda mitte kogumist, nii et, et hoolimata sellest, et talupoegade vili, ikaldus, kohustus kanda jätkuvalt täiel määral naturaal andamid vilja näol ja kõike muud toiduainete näol talupoegadel jätkuvalt oli nii, et kõik, mis neil oli anda ikkagi mõisa viinud, nii et see mõisa abi isegi võib-olla oleks talupoegadel veel kergendavam olnud, kui mõisnikud oleks loobunud andamite kogumisest, loomulikult enamik talupojad jäid võlgu, aga nii palju, kui suudeti, ikkagi püüti kanda ja ma olengi vaadanud mõnikord, et et talupojad on saanud mõisast vähem tagasi vilja, kui need on andamentena sügisel vilja mõisa viinud. Et kevadel, kui neil leivapuudus väga suur oli, siis tagasi saadav vili oli selgelt väiksem. Ja selles osas ka on ka mõisnikud pöördunud korduvalt riigivõimude poole Rootsi poole Stockholmi paludes, et eriti just kliendi mõisates lõpetataks kohustus anda mitte kogumine talupoegadel, kuna talupoegade olukord on nii raske, kuid selles osas tõesti oli siin Stockholmi kaameraalne poliitika väga jäik, et seda väga vähemalt nälja kõige raskematel aastatel ei tahetud teha seda otsust ja alles siis, kui näljahäda oli möödas, siis Rootsi kuningas ja kohalike provintside administratsioon jõudis nii kaugele, et otsustati, et kõik need võlgnevused, mis talupojad olid nälja-aastate eest jäänud, neid ei hakata tagasi nõudma, vaid need siis antakse järele kingitakse ja võetakse siis mõisate rendimõisate siis rendimaksetest see summa maha. Ka lõpetuseks. Missugused olid selle näljahäda tagajärjed Eestile ja Eestimaale ja missugune oli selle näljahäda mõju? No kõigepealt võib-olla tulekski alustada uuesti sellest reduktsioonist ja tuleb arvestada, et evolutsioonipoliitika Karl 11. reduktsiooni poliitika oli Kameraalses massidesse, on siis riigi finantside väga edukas ja 1690.-teks aastateks 1610. aastate keskpaigaks oli Rootsi domeeni majandusse, on siis kuninga mõisate ja kuninga valduste majandamine olnud oma kuldkõrgajas ja tulude üha kasvasid ja Rootsis suutis seda tõesti väga hästi korraldada. Ja nüüd, kui me küsime, kas suur näljahäda oli selle reduktsioonipoliitika tulemus, siis pigem ma julgeks küll öelda, et see suur näljahäda kooli, selle kogu Rootsi reduktsiooni poliitika domeeni majandamise poliitika lõpu algus ja see tegi selgelt siis lõpu sellele edukale majandamisele pärast seda suurt näljahäda, mis tabas ka Rootsit ja Soomet ja ingerimaad Rootsi selline redutseeritud valdustest, edukas sissetulekute ja riigikassa täitmine sai nii tugeva hoobi, et seda ei suudetudki taastada ja ka Põhjasõda tuli peale, mis lõpetas revolutsiooni, nii et et suur nälja, ta pigi, see kindlasti väga olulise panuse andis, sellele lõpp teha. Nüüd kui me vaatame, kas suurel näljahädal ei mõju põhjasõjale siis see on oluliselt raskemini vastatav küsimus. Kahtlemata tuleb ju arvestada, et ressursid Rootsil olid vähenenud seeläbi, et kogu Rootsi emamaad, aga just Soomet ja Läänemereprovints oli kurnanud näljahäda olulisel määral jaga elanikuna langus. Aga kas ja kuidas seda hinnata siis edukuses lahinguväljadel, seda on väga raske mõõta. Kuigi jah, mingi mõju sellel ilmselt oli ja, ja kas või Peetri esimenegi, kes 1697. aasta kevadel külastas Riiat ja koges ise seda kalleid hindasid Riias, jaa, jaa, kitsi, elamistingimusi ja, ja üha linnad tunglevat vaeseid, mis just samal ajal püüti ka väga aktiivselt Riias tegeleda nende ka Tartus näiteks Tartumaalt tulnud vaestega Riias siis Peeter, esimene hiljem kasutas seda õigustuseks kohutava olukorra kogemusi siis õigustusena, et Rootsile sõda kuulutada. Aga küll võib tõesti öelda, et see suur näljahäda oli viimane selline piibellik näljahäda Eesti alal, et kui me rääkisime eelmises saates katastroofiliste näljahädadest, siis suur näljahäda seitsmeteistkümne sajandi lõpus 1696 97 jäi viimaseks katastroofiliseks näljahädaks pärast seda sellist piibel, liku näljahäda, kus demograafiline tagasilöök, kui oleks nii suur olnud, kordagi enam Eesti ala ei tabanud. Ja selles osas jällegi Eesti mingil määral sarnaneb muu Euroopaga, kes samamoodi näeb just seitsmeteistkümnendat sajandit näljahädade lõpuna. Sest et tõepoolest pärast seda ju pärast Põhjasõda, Eesti rahvaarv hakkas ainult kasvama ja ühtegi sellist selget tagasilööki demograafilises kasvusi enam kordagi ei tulnud mingil määral nakkushaiguste tõttu küll tekkisid väiksemad seisakud või tagasilöögid, aga aga kuni 20. sajandini isegi mitte 1840.-te aastate või 1008 60 aastate lõpu näljakriisi ajal, mis, mis oli selline regionaalne nelja kriis siin Eesti alal, siis ka need ju tegelikult demograafilist jälge ei jätnud. Aga suur näljahäda seitsmeteistkümnendal sajandil tõesti veel väga selgelt jättis, kui arvestada tõesti ei olnud sellel ajal ei katku ega sõjasündmusi. Rääkis Tartu Ülikooli kaasprofessor Marten Seppel, saate toimetaja Piret Kriivan. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu näljahädaabi eest nälja Kangur Palmse külas, Parun pandaalenile areng, basseri kivist epitav, mille vanem osa on pühendatud 1602. aasta näljahädale ja millele lisati sajand hiljem uus plaat, et mälestada 1697. aasta näljahäda ja kolmas, mis on juba hilisemast ajast Vana-Vigala pargis Kasari jõe põhjakaldal on paekivist kahe meetri kõrgune näljamüür mille ehitasid Vigala talumehed 1867. aasta ikaldus suve järel selle eest, et said mõisast leivavilja. Kivid toodi 20 kilomeetri kauguselt Koongast. Pildid neist kolmest on vikerraadio kodulehel ja Facebookis Eesti loo seinal aga Mait Metsanurga romaan tuli tuha all on maarahva lohutust raskest elust nälja-aastatel ja kirjanik kirjutab. Ei sadanud küll iga päev kõvasti, aga päris kuivi ilmu sel suvel enam ei tulnudki. Mõnigi kord oli hommikul sinine kumm, kui klaas vähimagi pilvel haiguta ja siis tärkas kõigis arglik lootus. Nüüd vahest ometi heideti pilke peale tuule. Kas sealt metsalatvade tagant jälle midagi tõusma ei hakka? Päike oli juba keskhommikus, taevas ikka veel üleni puhas ja sinav. Kui metsajärve pind vaikse ilmaga siis korraga nähti roheliste teravikude tagant hiilides kerkivat valge salli lamba tallekest mis aga ladvust vaevalt kõrgemale tõusis, natuke edasi liikus ja varsti jälle vajus. Seda jälgiti rahutult, jäädi nyyd kartlikult ootama, kas kerkib veel mõni sarnane? Varsti ajaski end latvade tagant välja juba suurem lammas ja tema järele mõni pudulojus. Nad liikusid kõrgemas kaares ja vajusid küll alla, aga nende järele tuli pidevas reas suur kari kõiksugu valkjashalle elajaid, mis katsid tihedalt taevakaart. Nüüd ei tahetud sinna enam vaadatagi. Ikka kõrgemale kerkisid pilvede read, kujutades enestest, jääkarusid hülgeid valaskalu paisudes täispuhutud magudeks muutudes aegamööda tumedamaks, kates viimaks päikesegi ja ulatudes oma teel kesktaevani enne kui veel rohi öisest kastest oli õieti tahenenud, tuli esimene sagar ja keegi ei tahtnud enam silmi tõsta. Oli teada, et esimesele sagara-le järgneb teine, suurem, tihedam, teisele kolmas, veel rängem ja nõnda lähedale õhtuni. Nõnda see sündiski. Siis hakkasid pilved hõrenema ja tahenema päike jälle paistma ja enne, kui ta veeres, oli taevas kui kirikuõu leeripühal. Kas nüüd loojak oli vere või kollane kass päikeseketas suur või väike kas selle ümber poolsõõr või kiirtevihud selle järele ennustati homseks sadu või kuiva. Aga mis ka ei ennustatud. Homme 100. jälle. See oli väike meeleolu pilt Mait Metsanurga romaanist tuli tuha all saates, mis kõneles suurest näljast Rootsi aja lõpul vaid mõni aasta enne Põhjasõja puhkemist. Kuulmiseni uuel nädalal.