Vikerraadio. Müstiline Venemaa. Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord rääkisime Kružovi aegsest religioonivastasest paaniast kõikidest nendest üritustest, mille eesmärk oli tõmmata religioonile, kui nii võib öelda, kriips peale aastaks 1980, nii et Nikita Sergejevitš lubas näidata televiisoris viimast pikk ja sellega siis kagusse temaatika lõpetada. Sest uues ühiskonnas jo sellised nähtused nagu religioon kohta ju poleks ette nähtud. Ja need arvud on ikkagi kalassaalset, kui hakata, näid tagantjärele sama, mis puudutavad suletud kirikuid. Ainuüksi Vene õigeusu pühakoda kaotas 10000 kirikut. Kas lõhuti, purustati? Muudeti, nagu me paljus teame, laduda üks juurviljalaod küllaltki tüüpilised. Aga ka leiti neile mingi teine otstarve. Ja rääkisime eelmine kord ka sellest või juhatasime sisse selle teema. Et selle kampaania läbiviimiseks hoolid muidugi mobiliseeritud kultuuri. Ta kui palju selleteemalisi ilmub romaane, jutustusi ja ega nad alati polnud ju otseselt kuidagi pea liinina suunatud kiriku vastu või kirikutegelaste vastu. Aga kui oli vaja sisse tuua mõni negatiivne kangelane, kes pidi iseloomustama eilset päeva tagurlust, siis selleks reeglina oli ikka kirikutegelane. Ja kui vaadata autoreid, siis nende seas ka väga palju nimekaid, nii et pääsu ja ei olnud, kui sa tahtsid oma teos avaldada, siis oli väga soovituslik, et seal ikkagi esineks selline negatiivne tegelane. Ja ei hakka võib-olla personaalselt, nendel tegelastel peab Nendel tegelastel, kes romaane kirjutasid, vaid üks nimi. Tegemist on tol ajal väga populaarse autoriga, tänasel päeval on see nimi suhteliselt vähetuntud, aga tol ajal võib-olla isegi mingis mõttes üks populaarsemaid kirjanikke ja see oli Vladimir tender Jakov. Ja teda nimetatakse sageli, kui vaadata neid hilisemaid käsitlusi, siis Kružovi sulaproduktiks, nii et lisaks nendele kirikutegelasi paljastavatele teostele oli tal tol ajal küllaltki palju vaid oma loomingus näid aspekt, ütleme mis poleks Stalini ajal kõne allagi tulnud. Nii et said võimalikuks ainult tänu Hruštšovi sulale. Ja Brežnevi ajal olid all ikkagi üsna palju probleeme tsensuuri ka. Nii et mitmed tema teosed jäidki ilmumata. Aga see ei ole ka imekspandav, kuna kuulus nende 25 kultuuri- ja teadustegelase hulka, kes saatsid Brežnevi 1966. aastal kirja. See on niisugune tuntud silmus. Ja millest NLKP peasekretärile kirjutasid, et see oleks nüüd vale poliitika, kui rehabiliteerida Stahlil. Arvata Ta pärast taolist pöördumist eriti palju teoseid ei ilmunud, aga üks näide nendest inimestest, kes ka lülitus sellesse aega paaniasse. Ja mainisime ka, et jõuti kinoekraanidele lähetada ligikaudu 10 või isegi enam kui 10 filmi. Ja siin on ka nende arvudega ju väga keeruline, lähtudes sellest, et mõned teosed olid otseselt inspireeritud sellest kampaaniast aga oli ka palju isegi komöödiažanris filme, kus siis lihtsalt vilksatab mõni jällegi negatiivne papp, saab hakkama millegi satiirilise naljalt, aga nii et ka need filmid võiksid kuidagi kajastada seda kampaaniat, aga selles loetelus nad puuduvad. Nii et otseselt ikkagi kell 12 13 linateost, mis nüüd juba sihtmärgina näevad, on endale püstitanud selle eesmärgi paljastada religioonid tegelasi. Ei hakka nendele eraldi peatuma, kes meie kuulates tunneb huvi, siis leiab ja need filmid Youtube'is või Google'is kuskil üles võid ju neid vaadata, aga ega nende seas mingeid nisukesi olulisi teoseid mis tulenevalt ka mingitest teistest aspektidest oleks kinoajalukku läinud jupole. Aga kokkuvõtvalt on sööd enam-vähem ikka sarnased. Ta on siis keegi, kes on langenud kuskile kiriku kui ja siis lähedane inimene aitab teda sealt kuidagi välja. No tavaliselt võib see olla kas armastuskaaslast ega pääse enam-vähem selline süžee on, kuid mis on oluline ka võitluses religiooniga ja konkreetsete inimestega ei kasutatud ju mitte ainult veenmist ja otseselt mahalaskmisi hävitamist, nii nagu seda ju kutsus ülesse ka Vladimir Iljitš Lenin. Tuletame meelde, tänasel päeval on avaldatud tema need pöördumised, telegrammid, kohalike juhtide pooled, võtke kinni paarsada vaimulikke, laske nad maa, et kõik näeksid valitsus täna põhimõtteliselt nende telegrammide sisu oli ju selline peamiselt veenmine, aga kaugelt keegi ei ole loobutud sajaprotsendiliselt ka karistusmeetoditest sellisest otsesest survestamisest. Ja vot siin on üks väga oluline seadus, mis takse vastu 1961. aastal neljandal mail ja hiljem on see üks nendest peamistest juriidilistest lõksudest, vaid käikudest, mille ka ju saade tõi välja ka dissidente. Ja see seadus on, oot, Unieiats trial, kuidas seda eesti keelde tõlkida, noh, võib-olla kuli meenutada ühe laulusalmi sõnu, siis võiks olla, kes ei tööta, see ei söö. Ühesõnaga nõukogude maal kõik inimesed on kohustatud tegema ja kui nad seda ei tee, siis tähendab, nad ongi juba kurjategijad ja neile on ette nähtud karistus. Vot see on see Tuniaadiats. Ja muidugi nagu paljude taoliste otsuste puhul võetakse appi ka jällegi kunstimeistrid, kes paljastasid neid töö, põlgureid, karikatuurid, igasugused muud teosed ja kõik, see on muidugi naljast väga kaugel. Ja siia juurde tehakse selgeks hetkel siis need inimesed on nende seas muidugi ka vaimulikud, sest mis töös on, töö on ju alati tootev töö, aga need kantslis seal jutustavad midagi, ajavad rahvale kärbseid pähe jagavad oopiumi, nii et mingit tööd nad ei tee ja mis nende puhul on ju veel rohkem Downita. Nad saavad juua töist tulu, kuid see on jälle üks niisugune mõistamis tuleb käibele. Ja kui me vaatame, millised karistused on taolistele inimestele Ta nähtud, siis on veel kord väga kaugel. Naljas on kaks kuni viis aastat asumisele saatmist. Ja siin on väga oluline üks lisanüanss. Kui nüüd paistab, et need on otsused, mille võiks vastu võtta kohus. No mis ikkagi tol ajal näeks, nagu et on süüdistaja, võib-olla ka advokaat, kohv, hunnikud, mingi nisukene juriidiline, mis siis, et Nõukogude variandis protsess mille tulemusel järsku võidakse leida, et inimene ei olegi nii väga süüdi. Aga selle määrab Luze, selle sildi püüame kuidagi lihtsustada inimese külge, tegemist on tööpõlguriga, võis panna ka ühiskondlikus korras, mida sa tähendas, tähendaski, koguneb töökollektiiv ametiühingu koosolek ja vot seal leitakse ametiühingu koosoleku puhul on seda keerulisem teha, sest kui inimene ei tööta, siis ta ei kuulu ühingusse, aga mingisugune kasvõi majavalitsuse koosolek. Vaat nende majas elab üks inimene, Vassili Petrov, kes kunagi tööl pole käinud. Ja seega on tegemist töö põlguriga. Ja Ta võib tulemusena saada analoogilise karistuse, nagu need inimesed, kes siis olid karistatud kohtu korras. Nii et siin on veel lisaks siis sellele kohtulikule kontrollile niisugune ühiskondlik kontroll. Aga me teame ju, kui agarad inimesed olid, kui signaal oli ülevalt poolt antud, tuleb tegutseda ja me peame silmas pidama, et on möödas väga vähe aega veel Stalini ajajärgust, kus sellised signaalid olid ikkagi pigem käsud täitmiseks. Ja inimesed olid ju väga mures, et kui mina ei täida, siis võib-olla järgmine kord leitakse või keegi naabritest leiab, et mina teen vähe tööd ja saan mingisugust mittetöist tulu. Nii et neid näiteid on ikkagi päris palju. Mõned arvud on leitavad ka kirjanduses ja näiteks on ajaloo raamatutes ET aastates 1961 kuni 64 saadeti välja ligikaudu 400 vaimulikku, aga kui me võtame selle üldarvu, siis protsent ei olegi nii väike. Ja on isegi juhtumeid, üksikuid näiteid, kus inimesele hakatakse ette heitma, ütleme mõnele vaimulikule ta millegi kasulikuga ei tegele. Ja inimene vormistab ennast kuskile tööle. No mingi amet, nisukene, koristaja või mõni lihtsam amet ja siis ei ole see ka talle mingisugune pääsedes, sellepärast et on öeldud, et ta loob mulje, nagu ta tegeleks siis kasuliku tööga, aga tegelikult tahab ta ainult puru silma ajada. Ja see ei ole üldse mingi töö, mida ta teeb ja ka üksikud juhtumid, et isegi need inimesed, nende seas ka vaimulikud, kes olid leidnud enesele mingi nisu keset tolles maailmas aktsepteeritavad ikkagi väljasaadetud, neid näiteid on nüüd aga veelkord. Kuna kommunistlikus ühiskonnas tuletame meelde, see pidi juba saabuma ammu-ammu aastal 1980, mingisugust kohta religioonile ette nähtud polnud, siis on ju igati loogiline, et üks peamine religiooni vastane, niisugune suund või tsentrum, kuhu propaganda tuli suunata koolinoored. Ja kui me vaatame tol ajal ilmunud plakateid, karikatuure, siis ongi tavaline seen, mõni usklik tirib seda väikest last kuidagi käest sinna kiriku suunas, aga laps meeleheitlikult püüab siis ka spordiväljakule või kooli pääseda ja kõik on selge, nii et lapsed ongi need peamised kes siis on ohustatud, muidugi väike laps ei suuda ise vastupanu osutada. Ja vot siin on enam-vähem, kui me vaatame seda nisuke suunitlus, siis meenutab väga aega, mis meil ju oli ja ka ühte tüüpi pikesemalt, samuti oli ehk Pafka Morozovi Pavel Morozovi kes siis oli ässitatud oma vanemate vastu ja vot neid lugusid tol ajal ajalehtedes päris palju, kui laps tahab isegi kodunt pääseda. Kodu on muidugi usklik, vanemad on usklikud. Ta on nõus pigem elama lastekodus. Ja nüüd need lood meile jutustavad, kuidas kool, pioneeriorganisatsioon aitab seda last just nimelt pääsema oma vanemate kätest, kes tahavad sundida teda kuskile religiooni. Pepe Jaan juht, juhtumeid, kus ka vanemlikke õigusi on ära võetud. Neid näiteid on päris palju. Ja peamiselt on tegemist just nimelt kas Jehoova tunnistajat distidega teistessektidega. Ja siin on leitud ka niisugune formaalne põhjendus ja tuletame meelde tol ajal veel Kružoviga paania algaastatel on ju koolikohustus ka laupäevasel päeval. Nii et koolis käiakse kuus päeva nädalas, aga teatud sektide puhul laupäev on ju püha puhkepäev, nii et seal mitte mingisugust töist tegevust ei tohi aset leida. Ja nüüd see oligi formaalne, niisugune põhjendus, et perekonnad ei lase lapsel pida, elaseda koolis käia. Ja kui laps oli ka sellega nõus, nii et mitte vabatahtlikult ei pöördunud ta pioneeriorganisatsiooni poole, et teda ei lasta koolis käia vaid see oli juba alus, alustamaks protseduuri, et võtta laps perekonnast ära. Nüüd sellel kampaanial võib peatuda tunduvalt pikemad, sest neid detaile on väga palju. Selle taga on ju kümnete, sadade, võib-olla tuhandete perekondadega traagika laste äravõtmise, et kõik need lood. Aga nagu igal kampaanial on algus ja nõukogudeajaks talkampaaniatele on see algusi määratletud tav kuupäevase täpsusega, nii on neil reeglina ka mingisugune lõpp. Ei ole tavaliselt selline, et päevapealt tuleks midagi lõpetada. Aga kirjanduses on juhitud tähelepanu, et see kampaania nisukene intensiivne periood lõpeb. Peab juba enne Hruštšovi mahavõtmist, nagu jõuk kuidagi raugeb. Noh, siin on ka teatud loogika, kui kogu aeg liigutakse kommunismi suunas ja religioon peaks kaduma, no siis peaks ta ka kaduma ja kui lõpuks on üks papp alles jäänud, siis nii massiivne kampaania näiteks kuidagi riiki väga hädisena tuleb rakendada nii palju jõudu sellest ühest papist jagu saamiseks. Kuid ka kuskile ju põhimõttes suhteliselt suhtumine religiooni. Nii nagu ta Hruštšovi ajal oli, ei muutu ei Brežnevi ajal ka, kuni perestroika, nii nende Nõukogude Liidu lagunemisega seonduvate sündmusteni. Nii et alles seal on see järsk pööre. Ja siis me näeme neid kaadreid televiisoris, kus saab kommida. Sekretärid, kes enne viisid läbi ateistliku propagandat, seisavad nüüd kirikus, löövad risti ette, alguses vaatavad pingsalt kuidagi kõrval üksteise otsa, et kuidas seda tuleb siis teha, kas vasakult paremale või paremalt vasakule. Ja tänapäeval muidugi kirik ja võim on 11 leidnud, nii et see on juba hoopis teine aeg, mida meie praegu puudutama ei hakka. Aga võtame nüüd mõned teised teemad, mis haakuvad selle ajaga, mis meile huvi pakub. Ja kunagi rääkisime päris pikalt, 1934. aastal toimunud Nõukogude Liidu kirjanike esimesest kongressist ja ka sellest, et Stalin isiklikult tegeles selle teemaga. Ja tagantjärele on ju kummastav vaadata kui detailidesse riigijuht, kelle ees seisid nii olulised ülesanded, nüüd süüvi, kes võiksid kuuluda presiidiumis, kes mingitesse ametitesse köikne tekstid, sõnavõttude tekstid olid varem esitatud Stalin isiklikult süü viib ja teeb sinna ka muudatusi. Nii et kõik see on nii oluline. Ja kui vaadata kirjandust, mis puudutab seda esimest kongressi, selle korraldamist, siis neid raamatuid, artikleid on ju väga palju. Ja need otsused, mis vastu võeti, siis nende seas, mis on ka loomulik, on esimene kongress, siis millalgi peaks toimuma ka teine. Aga Me näeme, et järgmine, alles 1954. aastal. Nii et mõõdud 20 aastat, jah, vahepeal oli 100, aga ikkagi nii rohkem kongressi ei toimunud ja sellest 54. aastakongressist on muidugi kirjandust tunduvalt parem. Aga tegelikult on tegemist ühe väga huvitava sündmusega, sest ta langeb just sinna vahepealsesse aega. Nii et Stalin on alles surnud suhtest hiljuti kadunud ja samas pole veel ka kuskil toimunud mingeid otsuseid, mis neid ütleksid inimestele, et see aeg oli ikkagi mingisuguste seal puudustega, et Kreeka on nisukene Reek ajajärgu faasis ja ei ole anam Stalinit otse sealt aga ei ole ka veel sula. Ja need selles õhkkonnas detsembris toimubki Kirjanike Liidu teine kongress. Valmistutakse selleks väga tõsiselt ja kirjanike liidul on ju ka oma väljaanne, ajaleht. Hiljem Nõukogude Liidu eksisteerimise viimastel aastatel oli see ajaleht väga populaarne, natuke vabameelsem. See oli litseraturnaga seppa ja seal eraldi. Artiklid mõned on allkirjastatud mõlema toimetusepoolselt ja see rubriik kannab pealkiri ja kongressi eelnet ribid, nii et sealt siis väljendatakse oma seisukohti, arvamusi. Ja kui vaadata neid domineeri vaid lähenemisi, siis nagu niisugune kaks temaatilist või suund niisugust kaks mõttekäiku. Üks on ikkagi jutustav sellest, milline meeletu areng toimub ja kuidas elu ikka läheb edasi. Ja käikse muidugi toimub arusaadavalt partei juhtimisel on suurepärane ja kässis on ja milline on siis kirjanduse roll ja üldse kirjanikud ja millal sa üldse probleem on, ses probleemis peavad ju mingisugused olema. On see, et kirjanikud jäävad nagu maha kogu aeg, areng on nii kiire, aga kirjanikud ei jõua järele, ei jõua sammu pidada. Ja kui vaadata neid tüüpilisi pealkirju, need ongi enam sellised kirjaniku kohustus jõuda elule järele jaga vaadates Siimanovi põhiettekannet, tema peab seal seda peamise ettekande, siis selle pealkiri on ka elutõest, millest kirjanikud käivad kirjutama elu tõesti, et ikka seesama šabloon, mis iseloomustab seda varasemat, et aega ja kogu sotsialistliku realismi peate kajastama just nimelt seda elu, aga probleemid on peamiselt selles, et ei jõuta seda teha. Ja ka nisukene suhtumine, mis iseloomustab Hiltsavad seda varasemat aega, et kirjanik ja kui me lihtsustame kirjanike ülesanne, Polegi kirjandus, see on hoopis midagi muud. See on etteheide, te elategi oma kirjanduse maailmas, niisukeses klaaslaega maailmas ja ei näe, näid tegelike probleeme. Ja on üks teooria, mida ka siis nagu süüdistatakse või millele heidetakse, et on kirjanik, kes siis lähtuvad konfliktipuuduse teooriast, no nagu ei näe eineid vaenlasi, ei neid samu kirikutegelasi, kes siis takistavad elul edasi minna. Ja mis on veel selle teise kongressi puhul, me ei hakka sellel peatuma. Meie kuulajad võivad ju ära ehmatada, et me hakkame nüüd väga pikalt kongressist rääkima. Ei, aga on juhitud tähelepanu isegi sellele, et kui esimese kongressi puhul 34. aastal nagu kõik oli selge, nisukesed käsulauad olid, Ta jagatud kõik teadsid, mida tuli rääkida. Siin on niisugune natukene ähmane situatsioon veel kord Stalinit nagu otseselt ei ole. Ja mis on ju huvitav, kui nii võib öelda, on ju see. Ja kuskil on ju arusaadav ja tajutav see võimu. Kippus, ja vot see kuidagi ju, kuna tegemist on täiesti hierarhilise ühiskonnaga, siis see kajastub ka alumistel redelipulka kadel, vot kuskil käib võitlus, ei ole ju teada. Kui üleval on kõik stabiliseerunud, siis allapoole paigutatakse ju oma inimesi kuuni sinna täiesti madalamatele kastmateni välja, need on segaduste aeg, keegi nagu täpselt ei tea. Ja see kajastub ka võitluses näiteks suhtumises ja käses. Nooh kuidagi üksteise vastu intrigeerimiseks 100 on ju alati olnud, aga ka Kirjanike liidus eneses. Ja osad kirjanikud, nende seas on ka väga nimekad, näiteks Mašapaus, Dowski heidavad liidule, et, et see on muutunud niisuguseks bürokraatiat pesaks, et seal jagatakse käske, seal enam ei räägi. Ta kirjandusest jagatakse ka müts väga üks kuulus või Novitši lugu, mida tasub kindlasti lugeda ja ka filmi vaadata. Iseenesest väga naljakas. Ja samas jälle antakse nendele inimestele tõsine vastulöök. Litservaturnaga sättas 54. aastal, 26. oktoobril ilmub artikkel parandada ideelis kasvatuslikku tööd kirjanike seas. Ka kirjanike seas on inimesi, kes ei saa aru, mis tegelikult on oluline ja vodka, neid tuleb kasvatada, muidu jääb niisugune mulje, et kirjanikud kasvatavad rahvast, aga ei, neid tuleb oks kasvatada. Ja tol ajal juba, mis iseloomustab just nimelt seda ülemineku niisugust aega, kuna keegi täpselt ei tea, milline saab olema see uus elu tinglikult siis lipsavad tsensuurist läbi ka mõned nisukesed näidendid, mis tekitavad poleemikat, mis poleks võib-olla varasemal ajal mitte kunagi lavalaudadele jõudnud, aga nüüd jõuavad. Kuid samas jällegi mõni kriitik, kes leiab, et tegemist on hea näidendiga, vallandatakse nii, et niisugune ebamäärane õhk, kord. Ja neid on üks huvitav detail, mida tavaliselt ei mainitud. Kuidagi on niisugune tunne, et Stalin suri ja siis mõne aja pärast algabki see uus aeg sulaaeg. Aga kui me vaatame nüüd tolleaegseid ajalehti, siis näiteks 1954. aastal, viiendal märtsil aga meie kuulajad mäletavad, mis leidis aset aasta tagasi viiendal märtsil, see on aasta möödumist Stalini surmast. Pravdas suur suur artikkel, mis kannab pealkirja Stalin, Lenini suur jätkaja või järglane. Ja kõrval mitte vähem suur generalist simuse pilt, mis on ju otseselt kõigile signaal tol ajal väga arusaadav signaal mitte mingisuguseid muutusi ei tule. Ja kui me paneme selle veel oma ajastu konteksti, siis on igati aru saada, et ka kirjanikud, ka nende ees on see ülesanne püstitatud seletada oma sõnavõttudes, juhtida tähelepanu, et mitte midagi ei juhtu, midagi uut pole vaja oodata. Aga sisse tuleb veel üks niisugune tegur, mis peaks veelgi rohkem veelgi toonitama seda ülesannet, mis kirjanike ees on. Ja kaugeltki nende ülesanne pole tegeleda inimloomuses jälle suure mõistatuse lahendamisega, kes inimene on vaen, nende peamine ülesanne on osaleda ideoloogilises võitluses. Sellepärast puhkenud on külm sõda muidugi tulenevalt Ameerika imperialistide soovidest ja vot see ongi kogu kirjanduse ja üldse Nõukogude inimeste ülesanne, siis sellega tegeleb. Nüüd kui keegi tunneb huvi selle kongressi vastu ma ei tea, kas neid inimesi võiks olla, aga miks ka mitte siis üsna hiljuti paar aastat tagasi ilmus eraldi raamat, see on valdavalt artiklite kogumik mis on just nimelt põrandatud sellele kongressile väga huvitav teos, nii et sealt leiab neid detaile. Me jaoks oli lihtsalt seda kongressi vaja selleks, et tuletada meelde või juhtida tähelepanu et aasta möödudes pärast Stalini surma veel ei ole kuskil õhus mingisuguseid märgikesi. Hrušov teeb selle suure pöörde ja Stalini sugu kultus paljastatakse. Kui nüüd tulla järgmise, võtame need olulisemad sündmused, mis tol ajal aset leidsid järgmise aasta juurde ehk 1955. aasta juurde siis see ei ole nüüd oluline sündmus, aga ikkagi vähemalt formaaljuriidiliselt on ta märgilise tähendusega. 25. jaanuaril Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidium annab välja gaasi. Ja kui lugeda Ta või meenutada seal nagu gaasi pealkirja sisse paista üllatuslik. Aga nii see on. Ja see kõlab järgmiselt Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja lõpu kohta. Nii et formaalselt suur isamaasõda peab alles 1955. aastal. Aga nagu me teame, sõda Jaapaniga pole lõppenud tänase päevani. Nii et neid näiteid on. Kuid mõni päev hiljem kaugeltki mitte nii formaalne otsus, hoopis sisuline otsus, mis puudutab seda võimuvõitlus seal üleval ladvikus. Ja see on 31. jaanuaril parteipleenum võtab vastu otsuse ja need otsused on pealkirjastatud väga märgiliselt või isegi võib öelda kurjakuulutavalt, kuigi esmapilgul selle taga võib olla ei peakski midagi olema ja see otsus kõlab seltsimees malenkovico ja ta ongi otsus seltsi smannilkowi kohta, see on nüüd juba jutumärg. Kuidas. Ja selle otsusega ma olen kaob, vabastatakse Ministrite nõukogu esimehe ametikohalt. Kuigi tegemist ei ole lõpliku taandamisega, ma olen koolist, me kunagi rääkisime natuke pikemalt, ei hakka seda kordama. Aga sellesama otsusega määratakse ta elektrienergiaministriks ja ta jääb Ministrite nõukogu esimehe asetäitjaks. Aga mis on tunduvalt olulisem, ta säilib, tab hooma koha presiidiumis, nii et Nõukogude Liidu kommunistliku partei presiidiumist, mis tol ajal ongi seal poliitbüroo ja lõplikult kukub ta alles 57. aastal, kui õnnestus. Hruštšovi tagandamise käik jääb seal siis vähemusse ja sealt juba algab see täielik tagandamine. Ja veel 55. aastal toimub veel üks oluline kaadrimuudatus jällegi puudutab sedasama mehest, kellest me ka oleme rääkinud, sest neid nagu on vähem käsitletud pulgaanini. Ja tema asemel saab Nõukogude Liidu kaitseministriks Georgi Žukov. Ja vot see on nüüd üks persoon, kellel tasuks kindlasti peatuda, mida ma ei ole teinud. Sellepärast et tema roll Hruštšovi ajajärgul on erakordselt oluline. Ja tasub ilmselt tehase väikene kõrvalpõige. Muidugi, jättes kõrvale nii tema sõjaeelse tegevuse kui ka sõja aegsas, sellepärast et kui me nüüd võtaksime teemat, siis see oleks juba hästi pikk, kõrvale minek. Aga sellest ajast võib-olla tasuks sissejuhatavalt mainida, et kui puhkevad need repressioonid, repressioonid, Nõukogude armeed tegijate vastu siis ka selle laine käigus tahaks talle, et poliitilist lühinägelikkus, tüüpiline etteheide ja ka, et ta ei märga luud rahvavaenlasi enda seal kõrval saadab telegrammi Stalinile ja Vorošilovi-le, kus siis Lättab, millest seal siis olid probleemid ja võtab süü muidugi omaks jällegi piline mingit vastust ei tule, aga ega teda ka hiljem pole enam selle kampaania käigus puudutatud, pääseb. Ja mida tuleb silmas pidada, kui me nendest kampaaniatest räägime, siis tavaliselt räägime nendest ohvritest ja need on ju kümned kümned nimed, kümned nimed variandis tipptegijad, punaarmees, aga keegi pidi ju nendele ametipostidele ka astuma. Ja ka Žukovi puhul see on 38. aasta, see formuleering on jällegi väga levinud. Ta edutatakse Com tiiviks tolleaegset aunimetused või sõjanimetused ja mainitakse enneaegselt ja väljaspool järjekorda. Jällegi, kui kogu aeg kaovad eest tegelased, siis keegi peab ju nendele ametikohtadele asuma. Aga sõjaväes keht, kindel kord, millal kaua võiks aastaid võtta Ta aga siinse köik toimub kiirendatud tempos. Ja muidugi silmada paistab selle konflikti käigus, mis meil ka oli, see on sõjaline konflikt jaapanlastega, Mongoolias ja vot sealt tegutsemise ees saab, Ta on Nõukogude Liidu kangelaseks ja muuseas paistab silma sellesamaga, millega on silma paistnud ka sõja käigus, hilisema sõja käigus on niisugune resoluutne, ma võin ma seda ka nimetada julmaks tegutsemiseks, kus tema käsul ilma igasuguse kohtuta inimene pannakse seina äärde, lastakse maha, pagunid eelnevalt rebitakse ka maha. Nii et neid näiteid on päris palju. Mälestustes. Ja kui 40. aasta mais tulevad uued auastmed, siis saab Ta armee kindraliks. Ja tema on see inimene, kes 1945. aasta 24. juunil võttis punasel väljakul kul võiduparaadi vastu. Ja samal aastal määratakse ta nõukogude okupatsioonivägede juhiks Saksamaale. Ja aasta pärast, nii et see köik on aastat siis 45 46 sõjaväe koosseisus eraldi struktuuriüksus, maaväed ja saab siis selle tuurijuhiks ja ühtlasi kaitseministri asetäitja. Ja nüüd me jõuamegi selle ajajärgul, mida me ilmselt järgmine kord ka kajastame ja nimelt ja see kõik seletab tema tohutu populaarsusega, ta on vaieldamatult vähemalt rahva silmis suur kangelane juba inim tüübina selleks rolliks väga sobiv, suur tugev mees, sümboliseeribki inimeste arusaamades seda tõelist kangelast ja igati aru saada Stalinil ei saanud olla kuidagi meelepärane ja üsna pea ilmutki poliitbüroo otsus seltsimees Žukov ist millest selles otsuses on juttu ja millised järgnevad karistused, kuidas tema karjäär edeneb edasi šovi ajal sellest juba jõuame rääkida natuke põhjalikumalt, järgmine kord ja selle teadmisega võikski täna lõpetada.