Kirikuelu. Raamatust ikoon, aken kuningriiki loen. Ülemaailmse kristluse iga ajalooline haru on saanud mingi erilise iseloomuliku ande katoliiklus, organisatsiooni autoriteedi, ande, protestantluse, intellektuaalse aususe ja kõlbelise eluande õigeusklikele rahvastele, eriti Petsansis ja Venemaal on antud näha Paimu maailma ilu. Teoloog Sergei Bulgakov. Tänases saates räägime ikoonist, mis on ikoon, kunstiteose, religioosne pilt, dioloogia pildis või hoopis omaette maailm, aken igaviku värav. Tänases saates on külas Corest koormašov maalikunstnike ikoonide restauraator kes avab meile põgusalt ikoonide maailma. Kuidas seda mõista, mida aru saada, mismoodi Annikoonidel ja mida kujutatud. Ning Hannes Hermaküla tutvustab meile üht andekat muusikut Kristel leviste ning kuuleme ka tema esituses ühte kristlikku svingiliku lugu. Minu nimi on Krista taim, head kuulamist. Tänaseks saatekülaliseks on maalikunstnik, ikoonide restauraator, Orest gurmašov. Ma kutsusin teid saatesse, sest te olete ikoonidega tegelenud. Pikka aega võib öelda, et isegi lapsepõlvest saati nendega kokku puutunud teie isa Nikolai koormašov päästis palli ikoone ja kogus neid taastas. Seepärast tahakski teiega rääkida ikoonidest, kuidas neid mõista, mis nad on ja mis lugu nad räägivad. Kui minna ajas palju aega tagasi, siis kuidas said alguse ikoonid, mida me peamiselt praegu näeme õigeusu kirikusse? No ikoon sünnib tegelikult oludes, mida me võiksime nimetada maailma ajaloo pöördepunktiks kõige radikaalsemaks sündmuseks, mida üldse maailmas on olnud ja suure tõenäosusega ka tuleviku perspektiivis midagi radikaalsemat olla ei saa. Ja selleks on kristlik dogma. Sõna sai lihaks, teiste sõnadega saaks seda väljendada. Et absoluutmaterjaliseerus või Carmeerus sai inimeseks ja sellel põhineb kaikoon, ikoon kui selle inkarneerumise tunnistus ja selles suhtes kannab ikoon tohutut sellist rolli või mängib väga suurt osa kristluses sellepärast et ta tunnistab kõige olulisemat peamist kristlikku dogmat. Kuulge, mis asi ikooni jänesest on, on ta siis pilt kunstiteos või on ta taga, nagu te ütlesite, et dogmad bioloogiline, mida võib-olla inimene, kes satub õigeusu kirikusse või ikooni ette, ta ei teagi seda seal taga ta vaatab lihtsalt kui kunstiteost. Kõik asjad on omavahel seotud, kui ma ütlesin, et ta tunnistab peamist dogmat ehk sõna sai lihaks siis me võime seda vaadata ka kunstiteose seisukohalt niiviisi, et enne kunstiteost on alati olnud mingisugune idee mingi mõte ja see on nähtamatu, võime seda nimetada ka sõnaks, ta on kuskil peas või ajus sõnastatud, aga ta pole veel teostav. Ja nüüd, kui see idee teostub materiaalselt, nii et ka teised saavad seda näha, puutuda, tunnetada, me võime öelda, et see idee materjaliseerus ja selles suhtes kujutis, ikoon kui kujutis või kirjeldus pildiline kirjeldus on just nimelt selle algselt nähtamatu sõna nähtavaks saamine üldse see pilditeema on hästi oluline inimkonna ajaloos, sellepärast et suhe, pilt, tee on alati olnud mitte ühemõtteline. See tähendab täna suures osas käsitleme pilti kui millegi kujutist kas mingi maastiku, inimese, mingi objekti või mingi fantaasia. Aga pilt on alati olnud inimese jaoks maagilise tähendusega. Seda suure tõenäosusega juba sellest hetkest, kui me teame siis meie ajalookäsitluses inimese olemasolu. Kui me vaatame koopajooniseid ja neid loomi siis. Ma väga kahtlen, et need on tekkinud ainult eneseväljenduse soovist või meelelahutusest. Et nende ümber käisid ikkagi maagilised toimingud. Ja neid kujutisi käsitleti Nendesamade olendite kohalolekuna ja sama võib ju täheldada ka hilisemates perioodidest, kui me vaatame näiteks Rooma keisririiki, kus mündi juuresolekul, millel oli kujutatud keisrit, võis anda ametliku dokumendi peale allkirja mis tähendab seda, et kujutis kannab endas kujutatu teatud mõttes energiat või kohalolekut ta justkui asendaks seda algkuju antud kohas ei antud hetkel. Kuid see on kõik ainult sellises maises või kosmilises mõõtmes. Nüüd see, missuguse rolli omandab pilt sellest hetkest, kui sünnib Jeesus Kristus kui inkarmeerub absoluut, kõik muutub täiesti kardinaalselt. Nüüdsest saab pilt, et kujutada ka seda, mida me nimetame absoluutseks ehk jumalaks. Muidugi, jumalat ei ole võimalik tema loomuses kujutada, aga teda on võimalik kujutada läbi selle isiku, kelleks ta sai ehk läbi Jeesus Kristuse ja seetõttu saab ikoonist selline dimensioon, mis ühendab inimese sellise mõõduga, mis ulatub universumist kosmosest välja poole, ehk siis lõpmatusse igaviku põhimõtteliselt läbi Jeesus Kristuse pühitseti mateeria. Ja nüüd see piltkujutis, mis on ikoon, see meile näitabki seda pühitsetud mateeriat. Ja see on nüüd see radikaalne muutus. Ja see on ka vist siis erinevus, mis lahutab ida ja lääne kirikut. Ida-lääne kirik on ju ühtne kristlus olnud 1000 aastat ja ikoon sünnib, areneb ja kujuneb sellise jumalatunnistusena ju kogu selle aastatuhande vältel. Et mitte ükski muudatus ju ajaloos ei ole selline äkiline, kiires on son pikk ülesehituslik töö. Ja kaheksandal sajandil seitsmendal kirikukogul ju pannakse kirja ikooni kaanon. See tähendab, et mida ikoon endast tegelikult kujutab läbi usu läbi püha vaimu kohaloleku saab pildist või koonist kujutatu energeetiline kohalolek. Ja sõna Eikon või Eikon ris kreeka keeles tähendab palju enamat kui tänapäeva sõnaraamatutest. Me leiame talle selle, ta kujutab midagi, ta tähistab ka samasust kujutatu ja kujutise samasust. Ja ta tähistab ka kohalolu, see tähendab selle, keda on kujutatud selle nähtamatut kohalolekut selles kujutises. Sellega läks kaasa suurem osa idakiriku ehk siis Konstantinoopoli piiskoppe Rooma omadest. Väga paljud ei läinud sellega kaasa. Ja läänekirikus pilti hakati suhtuma pigem kui abivahendisse või illus stratiivsesse vormi, mis aitab toetada sõna, kuid mis ei ole omaette usu tunnistuslik. Idakirikus säilis pildi usu tunnistuslik roll. See tähendab, et usutunnistus käis nii läbi sõna kui läbi pildi ehk siis läbi kahe erineva meediumi. Nii läbinähtav kui nähtamatu. Aga see on ju see, millest koosneb meie maailm, see tähendab, et läbi täiuse ja selles suhtes nüüd see lääne kirikupoolne suhe pilti või kujutisse süvenes. Ja see illustratiivne pool sai väga tugeva tõuke sellisest inimesekesksest käsitlusest, nii et nii et mida aega edasi, juba teisel aastatuhandel saigi läänekirikus ikoonist lihtsalt pilt religioossel teemal. Ja nendel piltidel on tihtipeale ka teada autor, mida ikoonide puhul ma ei tea. Kas on ajaloost teada, et on signeeritud ikoonid. Jaa, muidugi, signeeritud ikoone on, kuid põhimõte on muus. Mitte kunagi pole inimene, vähemalt siis kristluses pole käsitlenud ennast loojana. Looja on ju see, kes loob eimillestki kõik see, mida teeb inimene, on juba olemasolevast mingisuguse uue vormi tekitamine, olgu see siis mateeriast või mingisugusest kogemusest või teadmisest. See on juba olemas, ta lihtsalt formeerib seda ümber, korrastab seda nii, et selles suhtes inimene ei ole otseselt looja ja selles osas ikoonimaalija ei saa ennast käsitleda loojana, tema autorlus on ainult teostus ja tegelik looja on jumal. Ja kuidas sa paned sinna ikooni alla oma nime, kui autoriks on jumal. Ja muidugi teine asi on ka ikoon ju kujutab ainult igavikuliste ta ei kujuta midagi, mis on möödu, mis on ajalik. Mis on see, mis ühel hetkel lõpeb, ta kujutab seda, mis on igavene ja kunstnik on ju ajas mööduv nähtus. Ja elu poolest on ajutine nähtus. Ja ka see oli üks põhjus, miks ei signeeritud. Aga kes olid need esimesed, kes hakkasid ikoone maalima ja leida oma koolkonnad, kelle järgi hakati joonduma? Oma koolkonnad muidugi, see on hilisem üldse selline koolkondade ja, ja mingite rühmituste sõpruskondade loomine, see on selline hilisem nähtus. No ikoon ise ja esimene ikoon siis tekib ju läbi Jeesus Kristuse enda. Kui üldse ikooni terminit kasutada, siis Jeesus Kristus oli ise ikoon, ikoon kui pilt kui kujutis, mis on tehtud siis sellest, selle maa maailma mateeriast, värvidest, mingisugustest, muudest materjalidest. See tekkis ju Kristuse enda toimingu tagajärjel selle ikooni või selle kujutasi, nimeks on Kristuse käteta tehtud kuju pühamandiiljon või ah, Eiropoietus, see tähendab algkuju, mille ta lõi oma eluajal ja see on hästi ilus legend, sellest on ka palju juttu olnud, aga see räägib meile ühest kõige olulisemast asjast. Mis kristlus iseenesest on, see on inimese jumala suhtest. Ja nüüd see esimene pilt, mis tekib, see on seotud ühe haige valitsejaga Rooma keisririigis, kelle nimi oli abcar ja kes oli unes näinud ilmutust, teda suudab ravida ainult Jeesus Kristus ja ainult siis, kui ta temaga kohtub. Ja kui Jeesus läbi siis abcari käskjala sai kuulda sellest valitseja soovist, siis ta ei läinud valitsejaga kohtumata, ei saanudki seda teha, kuid ta saatis oma portree siis piltlikult öeldes. Ja see portree tekkis nii, et ta pesi kaevul nägu, siin on hästi oluline see puhtus, aspekt, et kõige võimsam energia salvestub läbi puhtuse, noh, see on nagu ülijuhid ja kõik muud, eks ju. Et see, see idee ja talle anti puhas rätik. Kui ta puudutas oma nägusele rätikuga, sinna salvestus, tema pilt, tema kujutis ja nüüd, kui valitseja selle pildi kätte saab ja seda näeb, siis ta saab kohe terveks. Ja enesele teadmata ta sooritas selle usuakti, taastus sammu jumala puhul ja, ja sellest piisas, et toimuks kohtumine, reaalne kohtumine, mitte mingi illusoorne, toimuks see või täituks see soov, mille abcar soovis. Ja see ongi siis ilmekas näide sellest, milleks kool üldse on mõeldud, ta on inimese ja jumala või inimese hinge ja jumalavaheliseks suhtluseks või selle harjutamiseks. Sest aegade lõpus ju inimene nii või teisiti peab kohtuma jumalaga. Kui palju tullakse näiteks teie käest küsima, kas v ikoonimuuseumis, kus te olete teinud loenguid, et tahaks osta ikooni, aga ei tea, millist ja mida te siis neile vastata. No inimene on ära rikutud igasugust teooriat ja, ja, ja ka sellega, et pidevalt väidetakse, kui rumaldan ja inimene on täiesti kaotanud ära oma sellise intuitsiooni või usalduse oma sellisesse sisemisse äratundmises. Ja kummaline on, see intuitiivselt toimib kogu meie elu, et suure tõenäosusega mõistusega me käsitleme ümberkaudset maailma ainult mingi viie protsendi ulatuses, kõik tähtsamad otsused on intuitiivsed. Ja kui me nüüd hakkame ikooni valima mingisuguse mõistusliku protseduuri järel, mis on oluline, mis on imettegev ja nii edasi, siis me ei jõua mitte kuskile. Aga kui me usaldama oma intuitsiooni ja selles suhtes, kui valida ikooni, siis ma arvan, et kõige õigem tee on usaldada iseennast ja siin on kõige lihtsam võte, mis meeldib. Aga kui palju omab see tähtsust, et kes on selle teinud, kuidas see on tehtud ja ja kõik muu seal, et kas ta on tulnud kuskilt tehasest või vanameistri käest. No eks ta ikka ikka mängib rolli ja mängib rolli ka inimese enda. Noh, ütleme siis nii, usk, sellepärast et isegi kui ikoon ei ole loodud kõiki reegleid silmas pidades ka siis võib sellest kujutisest saada ikoon läbi inimese, usu see tähendab, inimene ise on võimeline väga paljuks see jumalik säde, mis on tema sees, võib pühitseda ära ka selle, mis võib-olla algselt ei ole olnud püha. Ja ma arvan, et need ikoonid, mis on loodud absoluutses harmoonias jumalaga ja mis ongi ikooni eesmärk selleks muidugi paastuda, palvetada, seal on terve rida selliseid nõudmisi pluss muidugi elada väga-väga kindlat sellist usu ja kirikuelu ja selliseid kuuni tunneb ära ükskõik kes isegi see, kes ei ole kuidagimoodi seotud näiteks kristlusega, sellepärast et see on universaalne inimene siin maamuna peal on ju universaalselt harmooniline kooskõlas selle keskkonnaga, kus ta on ja selles osas ikoon võib kõnetada absoluutselt kõiki. Ta põhimõtteliselt ongi universaalne keel. Millised on, ütleme, vanemad, selliseid ikoonimaalimise reeglid, millest pidi kunstnik kinni pidama. Võib-olla mõni näide sellest. Kaanonid on ju ka esimese aastatuhande lõpust ja põhimõtteliselt ju ikoonimaalija võrdsustatakse preestriga, kes viib läbi liturgiat. Ja nüüd, kas te kujutate ette, et ükskõik kes, kes tänavat mööda astub astub sisse, kirikuuksest, paneb selga preestrirüü, hakkab läbi viima liturgiat. Esiteks ta ei tea, mida teha. Teiseks tal läheb. No sassi ja nii edasi. Ja samanikooni maania puhul. Ja see võrdsus preestriga väljendub mitte ainult selles, et teada, kuidas üks või teine asi käib, seal on tohutu do teoreetiline teadmine, mis peab olema kõikvõimalike tekstide. Sellepärast et ikoon on ju kollektiivne looming, Kuu kollektiivne looming, selle alguses on alati sõna, seal alguses on aadid, tekstid pühakirjast, ametlikest tekstidest, vanast uuest testamendist või kapo krühvidest, eks ju, mis on sellised noh, mõnes mõttes ilu, kirjanduslikumalt, emotsionaalsemad ikoonimaali peab kõiki neid väga hästi teadma. Teiseks, ta peab olema kunstnikuna andekas. Ta peab ennast arendama ja arendama just nimelt akadeemilises kunsti õppimises. Et kujutada näiteks inimest, stiliseeritult peab väga hästi tundma inimese anatoomiat. Ja kool on ju väga stiliseeritud, kunst peab väga hästi tundma sümboolikat rääkimata üldse arhitektuurist ja kogu meid ümbritseva maailma ülesehitusest. Perspektiivireegleid peab tundma, sellepärast ikooni puhul me ju räägime kombineeritud perspektiivist, mis on erakordselt keerukas, aga bioloogiliselt hästi oluline teema ja ka sellest veel on vähe, sellepärast et teadmised ja oskused, need on kvantiteet. Ja nüüd see kvalitatiivne pool on puhtus ja ta peab puhastama oma sisemuse nii keha kui vaimu, selleks et see jumalik energia, mida salvestada, sellesse pilt peab tulema läbi tema. Ja nüüd, kui see energia läbi tema tuleb siis võttes kaasa kõik oskused ja teadmised, jõuab ta läbi puhta keha takistamatult sellesse kujutisse ja jääb sinna püsima noh, me võime öeldes energeetilisel moel või eestikeelne hea sõna ˇvägi, sellepärast et seal on see energia, mis toimib ja mis on väga tõhus. Nii et need nõudmised on väga mitmekülgsed, seal on nii nähtav kui nähtamatu pool. Ja noh, muidugi saan etalon. Aga eks elu, mis siin maa peal on suure tõenäosusega mitmekesisem ja, ja nüansirikkam kui vaadata, kas või Venemaal on suur selline tööstus nagu sohvrinoeks, kus valmistatakse massides kõikvõimaliku kirikliku kunsti ja kõike muud. No mis me räägime 19. sajandil, kui toimus selline võimas rahvuslik tõus, toimus nii Eestis kui üldse Läänemere kallastel, nende rahvastel ja Venemaal ka ja me teame ju ka seda või selle mõjusid ka Eestis sellist õige usustamise lainet. Et siis Venemaal ju samuti ehitati meeletult kirikuid ja nõudlus ikoonide järgi kasvasid päriselt ja neid hakati tõesti tootma massiliselt need vanausuliste külad üldse vanuseliselt, kes olid põlu all. Ühtäkki nad avastati sellepärast, et nemad olid ainukesed, kes suutsid veel veel vanade traditsioonide järgi koole maalida. Ja nüüd hakkavad nad siis selle uue kiriku jaoks tootma ikoone külad, mida me ju kõik tunneme, pale, Stora ja hooli valmistasid aastas miljon ikooni ja rohkem. No kujutage ette, missugune toodang oli, kas siis iga ikooni ees oli võimalik viia ennast sellesse seisundisse. Et eks see tööstus on alati seotud nõudlusega, noh, eks me teame ka, et et üldse ikooni ja selle tähenduse nagu paljude muude asjade tähenduse devalveerumine on ju on ju olnud pidev. Aga ikooni puhul on üks hästi oluline asi, et ta kuulub sellesse keskkonda ja tema avaneb maksimaalselt just selles traditsioonis mille kandjaks ta tegelikult on just nimelt kristluses, kui ta sealt välja võtta, kui temast teha, noh, see on põhimõtteliselt nagu Hirees, et me võtame ikoonist mingisuguse jupikese ja võimendame seda, teeme temast näiteks kunstiteose või, või teeme temast see jutustuse siis põhimõtteliselt ikkagi lõikame suure osa ikooni tähendusest ära ja käsitleme seda noh, nii-öelda seda vaesustunud poolt nagu mingisuguse täiusena. Et selles suhtes ka tänapäeval suhe ikooni on hästi kitsas ja küllalt selline fragmentaarne. Et puudub see traditsioon ja see on ka üheks põhjuseks, miks näiteks tänapäeval on raske leida ikooni mis vastaks ka vaimselt ja bioloogiliselt ikooni tähendusele, sest puudub see Kirikuõpetuslik. Et kasvada või tõusta ja see puudutab mitte ainult ikoonikunsti üldse. Aga ikooni muutu, et tema, kui absoluudi kandja oma sõnumite sisu ja kes tahab ja selle nimel natuke pingutab jõuab selleni. Urist gurmašov teegaaristaureerite ikoone, öelge, mis töötel parasjagu käsil on ja kust need ikoonid on teieni jõudnud, millega te praegu töötate? Restaureerimise teema on ka suhteliselt värske, sellepärast et vaatamata sellele, et meil on kodus päris suurkogu isa poolt, siis eri aegadel korjatud ikoonidest alustasin ma nende ja üldse ikoonide vastu huvi tundmist ju vahetult kohe noh, põhimõtteliselt nagu järgmisel päeval pärast isa lahkumist siit ilmast, et see on nagunii kummaline, et ennema enese tundus mulle sellise kauge arusaamatu maailm annab, mis siis, et ta mind ümbritses. Ja samamoodi ka restaureerimist. Ma olin olnud abiks tal erinevate tööde puhul nii Petseri kloostris, Soomes, siin Tallinnas. Aga niiviisi, et ma iseseisvalt endale püstitatakse, ülesanne sellega lahendaks tõepoolest sellest võib rääkida ainult mingi seitsme aasta perspektiivis, selle aja jooksul olen ma tegelenud näiteks Püha Nikolai kiriku ikonostaasi, mis on Vene tänaval. Sinna läks praktiliselt ikkagi 17 18 aastat peaaegu selle töö peale. Ja hetkel muidugi on, on käsil meie enda perekollektsioon mis on nüüdseks olnud juba kaks korda avalikkuse ees, 18. aastal Mikkeli muuseumis ja 19. aastal Riia börsimuuseumis. Aga kuna sellesse kogusse kuulub veel hulk restaureerimata avamata ta nii-öelda musti ikoone, siis praegune koroonaaeg on minu jaoks justkui õnnistus, sellepärast et ma saan keskenduda sellele, peamiselt ma tegelengi meie enda pere kogu ikoonidega. Kuskohast on, ütleme tulnud need mustad ikoonid, kuidas need on leitud Veevee, kelle poolt on nad ära unustatud? Lisakollektsioon on kujunenud peamiselt kuuekümnendatel aastatel kuuekümnendatel 70 et algus ja need on siis peamiselt toodud Põhja-Venemaalt ja see oli nüüd see aeg üpris lühike aeg ajaloos ja nii-öelda Nõukogude Liidu või Venemaa ajaloos mis oli sisuliselt siis selline hästi usuvastane säänse Kružovi ja vahetult siis tema järgne periood, kus nii kirikutesse, Kristusesse üldse kui ka kõigesse, mis sellega kokku puutus, sellesse suhe oli ääretult negatiivne. Ja üks asi on negatiivne, aga teine asi, et oli ka täiesti ükskõikne selle aja jooksul lõhutud rüüstati, lammutati kümneid tuhandeid kirikuid. Ja nüüd, kui isa kuuendate aastate keskel esimest korda Venemaale oma reisile jõuab, seal olid omad põhjused, seal oli ka tema sõpruskond Moskvas, kes kunstnikud, kes selliseid reisijaid ette võtnud ja sellest rääkinud. Nii et ta sai sealt päris tugeva tõuke. Siis näeb ta, et see maailm, mis kunagi oli tohutult õitsev ja selline imetlust vääriv oli, olid täiesti lõhutud. Tõesti tühjad kirikud, segi pekstud, akendega ikonostaasi, sega kõik, mis vähegi väärtuslik oli ära veetud, Lagaja tühjus. Aga siiski mõned üksikud, et koolid siin-seal võisid prahihunnikus olla, teine asi. Inimesed, kes endiselt olid usklikud ja kes seda kõike valutava südamega pealt vaatasid väga palvikoonega päästsid, vedades need endale koju, kuuridesse või pööningutele. Mõned neist muidugi leidsid kasutust, aga nüüd see põlvkond lahkub ja järgmine juba kasvatatud sellises korralikus nõukogude inimese laadis. Ta ei oska nende ikoonide ka midagi peale hakata, et ta on nende suhtes täiesti ükskõikne. Ja hea on, kui nendest lahti saab, nii et väga paljud ikoonid on jõudnud isaniga just nimelt sellistest kodudest kus nendele enam ei olnud mitte mingisugust rakendust peale selle, et tõesti nüüd küttepuudeks see, et nad mustad on seal omaette, selline tehnoloogiline teema. Hästi huvitav sellepärast et ikoonide restaureerimine on, on spetsiifiline valdkond. Ikoonid, mis on tempera ehk siis munakollase ja värvipigmendiseguga maalitud, kaeti alata tee kaitsekihiga, milleks oli linaõli Värnits, linaõli Pärnits, mis oli siis keedetud teatud komponentidega selle kaitsekihi eripära on see, ta tumeneb näiteks mingi 50 60, sõltub ka oludest võib-olla kiiremini, aga ütleme nii, 100 aasta möödudes see kaitsekiht ikooni peal muutub täiesti mustaks 19. sajandi lõpust kuni praktiliselt ju 20. sajandi keskpaigani võiski siis valdavalt vanadest ikoonilist rääkidagi, kui mingitest mustadest tumedatest kahtlustest kujutistest ja sealt on ka see kuvand ikoonist kui millestki salapärasest, sellisest sellisest natukene süngest selle musta kihi eemaldamise järel avaneb ja sealt täiesti uskumatu värvide maa kirgas, rõõmus, puhas et see on lihtsalt täiesti seletamatu, see on nagu täpselt vastupidine sellele, mis esimesele pilgule paistab. Ja muidugi need ikoonid, mis olid näiteks pimedas kuskil pööningul, seal aastakümneid, loomulikult nad lähevad mustaks. Nii et kunstnikud ei värvinud neid inimesi tumedanahaliseks, vaid lihtsalt vahetusi, omadel. Noh, siin on väike mööndus selles suhtes, jah, muidugi, nad ei, ei teinud neid tumedanahalist, eks ja üldse ikoonide puhul ju ongi see, see värvide puhtus primaarne, sest et seal dialoogilise tähendusega sümboolse tähendusega. See, et koolidel on osad näod tumedad, ei tulene mitte sellest, et kujutatud on, on teise nahavärvusega inimesi, aga kujutatud on kirgastunud ihu. Või siis teine ütlus selle kohta on, et see ihu on jumal jumaliku tule poolt põletatud ja ta ongi selline pruunikas askeetlik. Kindlasti seaskeesi teema on hästi oluline. Et see ei ole maise ihu kujutamine, aga just nimelt juba selle puhastunud pühitsetud ihu kujutamine, sellepärast on nad tumedad, et seda eristada. Aga mis on värvide tähendus, et oma kindlad värvid siis, mida kasutati, aga mida nad bioloogiliselt siis pidid edasi andma, et et mida võis tähendada siis kuldne punane? Realism, nagu meie seda tunneme või käsitleme, on ju põhimõtteliselt puhas illusioon, see näitab ju ühe juhusliku inimese juhuslikku vaadet juhuslikul ajahetkel. Ja see muutub kohe, kui inimene, kes vaatleb, astub sammu kõrvale või see toimub mõnel teisel ajahetkel, see tähendab, see on täielik illusioon. Aga selleks, et kujutada tervikut mitte ainult sellisena, kuidas ta paistab, vaid ka sellisena, mis ta on. Selleks on ainus tee, on sümboolne läbi sümbolite selles suhtes ikoon on läbinisti sümboolse keelega ja täpselt samamoodi on ka värvidel tähendused, kujunditel, tähendused, mis ulatuvad palju kaugemale selle konkreetse värvi võib-olla tähistusest igapäevases elus. Ja kui me vaatame, millel üldse põhineb seda, põhineb nendel elementaar kujunditele värvidel, millest koosneb ka maailm. Et alg, ehituslikud detailid on kujundite poolest ring, ruut, kolmnurk, see, millest koosneb meie meie ruum ja aeg. Ja värvide puhul siis kolm põhivärvi, sinine, punane, kollane. Ja nad väga hästi ka omavahel klapivad, mis, mida sümboolselt väljendab. Kui näiteks punane väljendab mateeriat, seda ajaliku ka bioloogilist elu. Veri, mis su on ajutisuse sümbol. Sellele vastab ruut kui alguse ja lõpuga kujund. Sinine, mis on taeva või siis nähtamatu või energia või vaimu sümbol. Sellele vastab ring, kus ei ole algust ega lõppu, mis on teatud mõttes selline igavikuline ringliikumine. Ja kolmandaks kolmnurk, mis on jumala sümbol, kolmainu jumal, erinevad kosmilised triaadid, mis olid varastes religioonides Egiptuses ja Kreekas. Kolmnurk on jumala sümbol, kollane samuti, mis ka vastab kuldsele. See tähendab transtendentsile. Et juba nendes väljendub kogu maailma sümboolse hõlmamise nagu pretensioon, et nii need kujundid kui ka värvid sisuliselt hõlmavad kogu olemist nähtamatut, nähtavat poolt ja igavikku. Et sellest lähtuvalt siis on üles ehitatud ju kogu ikooni kujundlik ja värvikeel. Kõrgkoolide puhul, kas saab ka välja tuua eraldi, et millised on olnud kõige armastandumad ikoonid või teemad, millest on nagu loodud? No jälle ikoon oma olemuselt on, on kõikehõlmav. Ja eks teda on käsitletud ka mõnes mõttes sellise pildilise loona kogu sellest maailma loomisloost aegade algusest saadik kuni aegade lõpuni just nimelt see, et, et maailma loomisest kuni viimse kohtupäevani kõik on käsitletud ikoonide hulka, kui on väga suur just nimelt oma erinevate motiivide poolest ja need jagunevad siis selliselt, et on Kristuse ikoonid siis on jumalaema ikoonid, mis on arvatavasti üldse kõige armastatumaid ikoonid, sellepärast et jumalaema jumalasünnitaja vene keeles üldiselt teotokos ongi see peamine, mis, mis on näiteks idakiriku positsioon just nimelt jumalasünnitaja, see on naine ja kuna ei, kuulan suhtlemine Jumalaga, suhtlemine selle kirgastunud maailmaga siis jumalaema kui vahendaja selles suhtluses on ka kõige lähedasem ema kuju üldse, ta on ju see, kellele avab südamega kõige suurem pritsi divist. Sellepärast et see on tema ema. Eks ema on vaieldamatult kõige lähedasem inimene ja selles suhtes on ka jumalaema ikoonid kõige levinumad, aga muidugi on ei kuule, mis kujutavad näiteks aegade algusest saadik olulisi tegelasi vanast testamendist, näiteks esiisasid Aadamat, Noad, Aabrahami, Sis, prohveteid, kuulsaid kuningaid, Taavet, Saalomoni ja muid siis on rida ikoone, mis räägivad olulistest sündmustest, kirikuaastas kirikukalender ju algab jumalaema sünniga ja lõpeb jumalaema uinumise ka. Et tegelikult on see Maarja kultus ääretult oluline, kirikukalender lähtub temast. Ja kõik need sündmused, mis on seotud siis kuuedestamentlike sündmustega alates siis eelloost maarjasünnist, kuni siis Jeesuse ülestõusmise taeva minemiseni ja nii edasi. Kõik need on kujutatud kirikupühadekoolides. Et üldiselt siis peetakse nende hulgaks kahteteist. See on selline nagu klassikaline number, aga neid võib olla ka palju rohkem. Sõltub siis, missuguseid pühasid tahetakse näidata rõdul toda ja siis on ikoonid, mis näitavad meile märtrid ja pühakuid ja kirikuisasid. Need ikoonid näitavad reaalset elu, reaalseid inimesi, aga neid, kes on ka midagi saavutanud vaimselt. Et selles suhtes on, on see koolimaailm, on väga-väga lai, avar, aga jah, kõige armastatumaid on jumalaema ikoonid. Hülgeaga, kas praegune aeg on ikoonidele hea selles mõttes, et inimesed tunnevad nende vastu uuesti huvi, hakkavad otsima mõtlema, mis nende taga on. Need halvad ajad, kus kütteks kasutati, on läbi. Ei selles suhtes ei ole kunagi läbi Aecus tõde vihatakse ja, ja kõike seda, mis on tõega seotud, püütakse kas peita või hävitada. Et selles suhtes ma ei ütleks, aga ikoon kui tunnistus millestki, mis on suurem, kõrgem ja ka üle kõikvõimalikest sellistest mööduvatest nähtustest säilib ja ta alati avab ennast sellele, kes on valmis teda vastu võtma. Ja ma arvan, et samavõrra kui on võimalik ikono Klasm pildirüüste samavõrra on võimalik ka pildi austamine ja nendest enda iga inimese Sis vaimsele kasvule väga olulise toe leidmine. Ma arvan, et ikoonil on väga suur võime ühendada inimestes ja leida see ühisosa, mis on tõepoolest igas inimeses olemas, ehk siis on see jumalik säde ja läbi selle ka aidata väga paljusid lahkhelisid siluda. Ikoonidest rääkis meile maalikunstnik ikoonide restauraator, Orest Kormašov, nüüd aga viib meid muusikamaailma Hannes Hermaküla. Christian Louis on laulja ja laulukirjutaja, mitmekordne auhinna võitja ja kolmekordne Grammy nominent. Oma rohkem kui kolmekümneaastase muusikukarjääri jooksul on ta esinenud muusika komöödiašõudes, kirjutanud ja esitanud üle 200 laulu, jäänud välja üle 20 albumi. Kuna Ameerikas on suur Ladina-Ameerika kogukond või spaniš, nagu nad ise ütlevad, siis seitsmel albumil laulab ameeriklanna hispaania keeles. Ta on töötanud või esinenud koospunaga Mervitšai Blaidiga donna žanriga ja paljude teiste suurkujudega. Ta on ka plaadikompanii Metro One Music omanik. Oma edukuse põhjuseks peab Louis oma perekonda, kus ta üles kasvas pastori tütrena ja kus tema ema pani aluse tütre tulevasele lauljakarjäärile. Ta sündis Californias Los Angelese piirkonnas praeguseks ajaks natuke ebapopulaarse nimega koroonalinnas. Oma muusikalist tegevust alustas ta 1984 15 aastaselt. Ta sai osa muusikalis, mängis tuntud nike lõudjan telekanali lasteshows. Sel ajal sõbrunes ta rockabilly bändi liikmega ja peagi sai temast selle bändi uuelt bluu Jander solist. Pärast bändi lagunemist pakute Christian luisele plaadilepingut ja nii andiski noor naine juba seitsmeteistkümne aastaselt esimese sooloalbumi välja. Tema erilist häält on võrreldud teiste AFP artistidega, nagu raja kärvi või linna Ronstatega Luisson huvitaval kombel võrdselt kodus nii souli, ballaade, gospelit, spirituaalne diskohitte kui ka rokkmuusikat esitades. Küsimuse peale, mis on kõige tähtsam tema elus, vastas Louis, et kõige olulisemaks peatuma usku, perekonda, muusikat ja just nimelt sellises järjekorras. 2019. aastal lahutas Louis 29 aastat kestnud abielu Prayamreiga kellega neil on koos kaks last, keda ta muusikuna mööda maailma ringi reisides ja kontserte andes isiklikud kodus õpetaja koolitas. Tema lapsed käisid Ameerikas levinud kodukoolis. Lastest on tänaseks samuti saanud muusikud. Tütar Isabella on juba kaks albumit välja andnud ja poeg Solomon on ema 2011. aasta albumi plain and symbol produtsendiks. Ka sekulaarsest muusikamaailmas. Tunnustus võitnud laulja andis 2019. aastal augustikuus välja plaadi Rhapsody mis on tema džässi, souli ja svingi halbu Albumi muusikaliselt inspireeritud. Hellad Witcher Haldist ja hõifrantinist ja lüürika on sündinud südamevalust, kaotusest, armastusest, fantaasiast, lootusest ja elust. Louis ise nimetab seda albumit oma unistuste albumiks. See on plaat, kus evolutsioon kohtub kasvuga, vanus, tarkusega, võimalused, unistustega, jumalik ajastatus, kogemusega. Sellel plaadil seguneb soul ja sving. See on kõige minulik omal puu ja loomulikult sellelt albumilt tänase pala valisingi. Tegemist on natuke raske otsusega minu jaoks, sest lauljatar on niivõrd mitmekülgne paljude erinevate stiilidega ja mina tutvusin tema muusikaga 90.-te aastate alguses Ameerikas, kui ta laulis hoopis teistsuguses stiilis. Tänase laulu nimi on Hei, haat broik ehk Hei, südamevalu meie keeles. Ja laul räägib tunnetest, mida kõik oleme kogenud. Südamevalu, sa oled jälle tagasi. Ta kutsus end sisse, hoolimata sellest, et ma ütlesin, me pole kunagi sõbrad olnud, ta tuli sisse, tundis end nagu kodus, viskas jalad lauale ja pani teleka mängima. Ta paneb mind olukorda, kus ma ei näe selgelt pisarat, udune pilv surub mus stressis meelt aga pean tunnistama, et lahkudes jättis mulle kingi õppetund, mis aitas mind köögipõrandalt taas püsti. Ma saan üle kõigest, mis tal varuks on, ma olen naine, kes tõuseb uuesti jalgadele, ära seda unusta, kui sa siit linnast kaob. Kristal, Luisia, Hei, haat, broik. Head kuulajad ja selline sai tänane kirikuelu saade. Helirežissöör maris, Tombak, mina olen Krista taim ja soovin teile.