Kirikuelu. Teisipäeval on vastlapäev, millele järgneb tuhkapäev ja siis algab kirikus juba suur paastuaeg, mis kestab 40 ülestõusmispühadele eelnevat päeva. Välja arvatakse pühapäevad. Räägime sellest, kuidas suurt paastu erinevates kirikutes peetakse. Traditsioonid on väga erinevad. On rangeid paaste alates täielikult liha ja piimatoodete loobumisest. Ja teisalt on paaste, kus vaid kord nädalas lihast loobutakse. Aga on ka kolmas võimalus. Midagi ei piirata erinevatest praktikatest räägivade luteri kiriku Keila koguduse õpetaja Matthias purk ja Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku ülempreester Mattias Palli. Minu nimi on Krista taim ja head kuulamist. Järgmisel nädalal on vastlapäev ja see on üks päev, mida peetakse igal pool, sõltumata siis usutunnistusest ja kas inimene on ristiinimene või ei ole, lastakse liugu, rahva kombed, traditsioonid on täiesti elus. Aga tänases saates tahaks rääkida kiriklikest traditsioonidest, mis on omakorda siis ka siis rahvatraditsioonidele peale kasvanud üht-teist sealt omaks võtnud nimelt vastlapäevale järgnevast tuhkapäevast, agaaga, pikast paastuajast ja esimeseks külaliseks saates on Keila koguduse õpetaja Matthias Burghardt, tere. Tere. Tere Teie esindajate luteri kirikut selles mõttes, et, et luteri kirikus on paastuaega suhtutud minu arvates kõige leebemalt. Kui vaadata nii katoliku kui õigeusu poole peale ma küsikski teilt võib-olla algatuseks, et mis asi on luteri kiriku spaast, kas selliseid asju üldse on? Ja meil on just selline huvitav inimene eesotsas olnud ajaloolises mõttes nagu maadin luta ja tema suhtus. Taastumise traditsioonid, Jaci paastumise tähendus meil pisut teistmoodi nagu teistest, ütleme traditsioonilistest pikka eluiga ka kirikutest, mis on olemas, see on küüde siia. Aga kui me lähme nüüd sellesse aega, siis vastlapäeva ikkagi peetakse või kuidas kirik sellesse suhtub, kas on eriline jumalateenistus või liturgia ja, ja samamoodi siis järgmine päev koduka pääl. Luterlikus traditsioonis võib öelda, et kõik on võimalik näiteks tähistada, vastlapäeva ka tähistada tuhkapäeva, selleks on ka liturgiline formulav olemas. Muidu kiim teemiaganid, passiooni aegsed värvid altari ette, neid altarikatted on siis viiuletset ja võib paastuda, et see asi on, et võib, aga ei pea paastuma. Tarne valiga siis oli lastekostüümipidu ja teatud söögid-joogid ja vaatamata sellele päris paastuaeg sellele ei järgne, tähistasime vastlapäeva ja ma arvan, et selles ei ole midagi halba, kui seda teha eriti lastele ja eriti kui see on kuidagi kostüümipeoga, siis seotud, et siis ei ole midagi halba, et võib paastuda, aga ei pea paastuma. See on iseenesest huvitav vastlapäeval, osadel rahvastel on karneval meil siin, Eestis on vastlaliug kindlasti, mis kuulub, ja siis teatud kombed, mida tuleb täita või mida on parem mitte teha, et et kui tahad, et oleks pikad juuksed, siis tuleb lõigata sel päeval sellised uskumused, mis on nagu niisugused vanemad kihistused, ma ise arvan niimoodi. Aga milline on tuhkapäeva siis selline kristlik mõtte, kui sealt edasi liikuda, puhkab? Selline pihiteenistust, et seda võib küll teha ja nii nagu igas jumalateenistus, võib seda ka püha armulauaga seostada andeksandmispaljudega seostada, et see on täitsa võimalik. See on Eestis erineval viisil, et see oli igal pool kombeks, aga leiab kindlasti ka kogudusi, kus seda tehakse. Mis on tuhatähendus. Meil on saksa keeles isegi üks laager olemas, mis laulab. Tuhapäeval on kõik möödas, kõik kui 1000 kreek möödanik, mis viidab selleni. Karnevalipäevadel on, on selline seadus, vaba aeg, kus kõik võib juhtuda ja kõik saab juhtuda. Ja siis tuleb see tuhapäev ja siis on kõik jälle normaalne ja siis tuleb siit suur kahetsemine, mis on siis võib-olla isegi pohmell. Igasse juhtvõtjad, sellised asjad, et vanas traditsioonis on olnud niimoodi Kottidesse kujutasin lapsena täitsa, et kartulikotid muidugi neil ei olnud kartulid kartulikottidesse ja pani endale tuhka juuste peale, see on see tuhk, on selline patukahetsusmärg selline meeleparandusse märg. Et sa teed ennast nii-öeldes meelega koledaks. Ja, ja. Tuhk tulgu pähe, et sellega see on, see on seotud, et noh, selline meeleparanduse ja patukahetsusepäev paastuaja alguses patsiooni aja alguses Tehakse ju ka tuhaga või ütleme, ristimärki otsa ette, mida see sümboliseerib? See on tagasi tulnud ka evangeelses traditsioonis. Et see on selline märk, mis siis. Aga luterlikku kirikusse veel paavst kui selline ei ole vist noh, tagasi tulnud, selles mõttes kas ta võiks või peaks, kuidas teie suhtute sellesse, et inimene noh, aastas korragi võtaks kätte ja piiraks ennast ja siis toiduga või, või muude toredate asjadega, mida meid ümbritsevad, kiusatused, mis see kõik on? Mida kõik veel nii palju, mida varem ei olnud? Nii luterlased kui ka tegelikult ju ka Kristus ise, kes tsiteeris ju väga sageli saaja raamatust, miks see on selline pisut keeruline, suht. Eks ole ju mulle meeldiv paast, niisugune päästa valla ülekohtused, ahelad teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks, rõhutud ja purustada kõik iked. Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsat kodutut. Kui sa näed alastiolijat ja riietab teda ega hoidu oma ligimest siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees issanda auhiilgus, järgneb sulle. Need sõnad näitavad, et see päris paastumine on tegelikult see, kui ma taastun ühe teise inimese heaks. Kui ma pean teda silmaks ja tema heaolu nii vaimses kui hinges heaolu. Kui ma harjutan loobumist, kui ma püüan millestki loobuma, et selline võib-olla Eestis kõige prominentsem neid on, kui peapiiskop Viilma igal aastal taastub Facebookist seda mina isiklikult ei saa teha, sest ma ei ole Facebookis, aga aga kui ma millestki paastunud Tema peale mõtlema ja, ja sellest välja tulle ma, et ma, et ma iseendale alati keskendun ainult oma heaolu, kas füüsilisse heaolu, vaimse heaolu peale vait, vaatan jumala poole ja vaatan, vaatan teise inimesse poole, et siis siis ma arvan, see passon, mine võib õnnistatud olla. Aga sip peab juba tulema südamest, et seda ei saa käskida. Seda ei saa ka vist teha moe pärast, et kõik teevad ja ma teen kaasa, sest noh, eks seda paastumist mul on tunne, et on ka kaaperdanud omale paljud teised vaimsed õpetused ja kes siis toiduga mängivad, kuni dieetide nii lõpuks välja, et teeme paastupäevasid, et oleks, et mis ma tahan öelda, on see vaimne pool on nagu kaduma läinud sealt asjast, et miks seda tehakse. Inimestele, aga kui me loeme seda kuskil siis on pigem see füüsiline poolt tänapäeval, et paastumine, kui mingi sportlik Oma tervisega seotud harjumus, see oli ju hull või Valled või hallit või midagi sellist, aga aga teil on täitsa õigus, et seal on ka selline vaimne dimensioon ka juures, et minu meelest võib ka koos paastuda, et see on kindlasti huvitav, siis neid kogemusi jaganud. No aga mis te arvate, kas tänapäeval on seda keerulisem teha? On ahvatlusi inimestel nagu rohkem Et ega tagasi kasvanud, ma ei oska öelda, ma ei olnud siin siis. Rohkem möödakse ka materiaalses mõttes ja sellepärast võib-olla on keerulisem saanud ka paastuda ja millestki loobuda ja sellest loobumisest leida, õnnistust kas teistele inimestele ka iseendale? Aga kas on teil koguduses, keegi ei tulnud ja öelnud, et tahaks sel aastal proovida paastu nii kehaliselt kui vaimselt, et juhendage, mis te siis ütlete? Ja möned näiteks küsivad, et kuidas seda teha ja mina siis ütlen, et palun. Või kui keegi mõtleb mingist pahest loobuda üldse? Jah, seda ma olen seda ka proovinud ja proovisin paar korda seda tut Aedhast, et mitte midagi süüa hakkaks päevad. Ja see on tõesti, ma tundsin ennast äras väga kerge eks nii-öelda. Aga samas ma mõtlen ka, et see on nii sinisõitu. Püha aitäh saatesse tulemast ja pisut selgitamast luterliku taastuv, ütleme siis luteri kiriku seoseid paastuajaga. Matthias Burghardt, Keila koguduse õpetaja. Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku ülempreester Mattias Palli olge kena, rääkige, mida tähendab paastuaeg õigeusu kirikus, mis algab ju tegelikult 15, märts pea kuu aega, siis hiljem, kui ütleme nüüd läänekirikus. Jah, praegu on meil enamuses Eesti Apostlik-Õigeusu kirikut, välja arvatud Kihnu saar, on meil see nimetatud sega või reformitud Juliuse kalender, mille järgi testi lihavõttepühad ja paastuaeg ja sõitis nendega seotuvad mälestused on vana kalendri järgi ehk siis Juliuse kalendri järgi. Ja sellega hakkab tõesti 15 märts ja ülestõusmispühade teine mai. Aga paastu tähendus on meil idakirikus väga mitmetahuline. Üks on see isiklik poolse, kuidas paastutakse mis on see paastuaja eluviis ühe konkreetse ristiinimese elus. Ja siis on teine pool, mis paast tähendab kirikuelus kirikuaastas kiriku jumalateenistuste mõttes liturgilise elus ja kogu see nii-öelda toetav pool see, mis on mõeldud. Et see teekond võetakse üheskoos, sellepärast meil on kindlad paastuajad. Inimene võib ka individuaalselt soovitavalt pihiisa õnnistusel teha niukseid, isiklikke paasta, aga üldiselt see teekond võetakse üles üheskoos. Ja sel juhul ka kirik toetab inimest eriliste jumalateenistuste ja muude abinõudega. Aga kui nüüd algab suur paastuaeg märtsis, siis mida see tähendab kirikuaastas, mismoodi siis kirikus jumalateenistused toimuvad või kuidas kirik toetab inimest? Alustama peab juba varemalt enne suure paastu, päris algust on nelipühapäeva. Kui erimälestuste kaudu üks on näiteks tölneria variser tähendamissõna meeleparandusest, alandlikkusest jumala peale lootmisest või enda tegude peale lootmisest, siis on kadunud poeg, mis on ju väga tuntud võrdum või tähendamissõna piiblis. Siis on veel kaks pühapäeva, milles esimene on viimse kohv, meeldetuletamine ja siis loobutakse juba lihatoitudest. Ees on niinimetatud või nädal mass lääniitsa, nagu venelased ütlevad Dude masenits. Ja siis on juba andeksandmise pühapäev, kui meenutatakse paradiisist väljalangemist ja samal ajal inimestele andeksandmist ja siis on selline paastu alguseks on selline ilus teenistus, mille lõpus palutakse üksteiselt andeks üks no see on selline nii-öelda väline žest, aga see peab edendama inimese sisemist andeksandmist. Et kohe siin on ka üks külge, et aasta ei ole lihtsalt mingi dieet või, või vaimulik pingutus või palve ja mõtiski elu harjutus, ainult vaid ta on ka selgelt ligimesele suunatud, et kes taastub ilma ligimesele andestamata ja kõrkusega ülbusega. Et see tegelikult teeb endale pigem vaimulikud rohkem kahju ja siis algab päris paastuaeg, et siis loobume kõike liha ja piimatoitudest. Ja see on ka niimoodi, et argipäevadel seal rangem laupäev pühapäev leebem isegi mõned vanas kirikus, mõnel pool oli komme, et et laupäev ja pühapäev ei paastutud üldse, seda reid ei loetud paastupäevadeks täispaastu siis ei ole ja nii on kõik need nädalad, mõned päevad, näiteks, kui paastumaarjapäev langeb argipäevane, siis on nagu leevendust. Ja siis tuleb kannatus nädal, mis on muidugi eriti range, aga jälle natuke nagu teise suunaga ja ametlikult õigeususüsteemi järgi kannatus, nädal ei loetagi osaks suurt paastu, vaid see on eriline. Eriline nagu kirikuaasta aeg, aga muidugi paastumine on siis range. Ja siis tuleb juba ülestõusmispüha, kui jälle püha ja terve nädal paastu Üht mingit taastumist ei ole. Sest vastu mine, pangem tähele, kõige vanem paast, vähemasti, mida kristlikud allikad ütlevad, on iga kolmapäev ja iga reede ja miks nii rehideon Kristuse ristilöömispäev, no see on ka katoliiklus sellele, aga kolmapäev on Kristuse reetmise päev. Ja muidugi, kui veel lisada, siis suurele paastule lisaks on meil teised paastud apostlite paast mis algab kaheksa päeva peale nelipühi ja kestab Peeter-Pauli päeva laupäevani. Siis on jumalaema uinumise paast, mis kestab esimesest 14. augustini, see on jälle niisugune rangem paast apostlite taastanud, veidi leebem. Ja siis on jõulupaast, mis kestab 15.-st novembrist kuni jõululaupäevani, kaasa arvatud muuseas, kui kino. Eks meil Eestis ole tihti nii, et ikkagi jõuluõhtul juba peame. Peame pidu, aga paastuajal on erilised jumalateenistuskorrad, erilised kirikulaulud, taasto argipäevadel, need on tõesti nagu üks Eestis sündinud vene-saksa päritolu teoloogsme eemal on öeldud, et on täidetud sellisest helgest kurvameelsusest või kirkast kurvameelsusest, et seal on sellised natuke nagu Miinoorsemad laulud ja kõik kiriku riided ja katted on mustad või tumelillad ja ja rohkem on lugemist, vähem on laulmist. Aga see kõik ei ole selline ainult sünge, vaid Ta on just nagu helge, aga samal ajal ka meeleparanduslik. Eesmärk ja mõte ei ole lihtsalt dieeti pidada või või lihtsalt kannatada. Paastu eesmärk on ikkagi meie sisemust puhastada, tuletada selle ihuliku millegi puudumise, väikse nälja või, või millegist muust ilmajäämise kaudu meelde, et me oleme ilma jäänud suurtest vaimulikest asjadest, jumalavahetust, tunnetusest, tihtipeale, ja ja oleme eksinud pattu teinud. Juhatada meid sellele pöördumisele sellele teistsugusele, elutunnetusele, kus me nagu kõik pööratakse ümber, kus me näeme selle maailma ja selle elu kaduvuse ja, ja kurbuse ja, ja patuse ja meeleheite taga näeme ometi jumala loodud kirkust ja ilu ja rõõmu ja tulevast õndsust. Isa Mattias, aga kas ei ole mitte tänapäeval paastu pidada raskem kui kunagi varem, meil on ahvatlusi nii palju ümber ja nii palju on sellist ka, mis ütleb meile, et ta ei, sa ei pea loobuma, et kuidagi nagu selline humanistlik ja samas käigu istlik maailmapilt. Ta soosib kõike seda, et me ei loobuks vaid me kogu aeg naudiks ja ja oleks ja teeks ja siis järsku seal sepaastat. Kuidas te preestrina näete, et kui palju, kui raske on inimestel pidada paastu? Üks asi on lihtsalt toidust loobuda aga, aga ka kõige selle vaimsega kaasa tulla. Ega ta tänapäeval kerge ei ole ja meie kultuuris ka ei ole no võib-olla veel kuskil õigeusu enamusega kultuurides on nagu sisse jäänud. Aga muidugi sealjuures on natukene selline, et noh, see on lihtsalt üks reegel, et siis mõned isegi oskavad teha taimsetest asjadest seal maitsvaid torte ja ja isegi paastuajapeotoidud võinud midagi säärast välja mõeldud. Et ma teistpidi jälle ütlen, et inimene on üks loomisest peale noh, põhijoontes samasugune. Ja muidugi eri ajastud siia eri kultuurilised ja muud tegurid mõjutavad, aga ma arvan, et sisulist paastu on alati olnud pidada raske, see on alati natuke võitlus ja ja otsimine ja siin on vaja kiriku ja vaimuliku isa ja vendade-õdede tuge selles. Et kes ikka väga tahab, saab tänapäeval ka lõpuks on ju tänapäeval väga levinud see mis tangi veegaanid, veganlus, kelle toidusedel ju väga suures osas kattub meie range paastusedeliga, ainus vahe, et meie võime süüa mett ja noh, ehk ka neid mereande, neid igasugu vähiajalisi ja molluskid, aga noh, muidugi Eesti toidusedelis see väga ei kuulu. Teine pool on muidugi see, et nagu iga asja saab teha Kas pean reeglitest kinni või pea ja saab pidada, sisuliselt saab pidada nii et sa ikkagi teed seda, saades aru selle mõttest, milleks on meeleparandus ja sisemine puhastumine ja oma vaimu ja hinge mõjutama taminega keha kaudu. Et selles mõttes, kui keegi käib tööl või kuskil peab sööma seal noh lihast ütleme ikkagi peaks nagu loobuma, kui vähegi saab ja aga no kui on natuke kalatoitu paastu argipäevadel, mis teoreetiliselt on ka mittelubatud, kui on isegi mingid piimaga kastmed või siuksed asjad, noh see kõik ei ole nii keskne, et kodus võib pärast süüa jälle. Natuke tagasihoidlikumalt, et põhiline on see, et, et meie tähelepanu ei läheks peamiselt toidule ja muule, vaat siin on ka, et et see on jah, nagu te ütlesite, üks on toidusedel, aga teine on see kogu eluviis, et me sellel taastuda peaks ka ostlemisest ja muust liigsest sebimisest tänapäeval üks väga oluline paastu osa oleks ka nutitelefoni ja igasugustest ei tea, sotsiaalmeediast natuke paastud või mingitest muudest asjadest. Et siin on palju palju külge, et kes tahab, saab saab ikkagi tõsiselt taastuda, isegi kui ta noh, olude sunnil. Aga teine asi on ka perekonnaelu, eks ole, et kui terve perekond on, Ühel nõul paastub, on apostlik õigeusulised või muidu võtavad selle koos, et üks asi, aga kui on niimoodi, et ainult üks või osa liikmeid taastub, noh siis on selge, et me ei pea suruma peale nüüd, et vot naine nüüd taimetoit olgu laual ja ei ole siin mingit liha, haisu ei tule, sest see tekitab minus äkki kiusatusi ja et see peab olema ikka noh, nagu öeldud, ligimene ja see ühine ettevõtmine. Et see on nagu kõige olulisem ja ja need, ma tean inimesi, kes tõesti koduste olude tõttu neil on väga raske paastuda või siis töö või muude olude tõttu. Ja nendele ma ütlen, et, et kui sul on võimalus süüa taastuvtoitu või vähem, siis tee seda kui ei, siis anna ennast jumala hoolde ja tema võtab vastu pigem selle, selle leplikkuse ja, ja alandlikkuse kui, kui sellise näpuga järgi ajamise. Aga muidugi selle kõige juures, et kui on inimesel ikkagi võimalik, siis tuleb püüda kõigist juhistest kinni pidada, need ei ole ilmaasjata, vaid need on aastasadadega ju välja töötatud. Aga mis toimub inimesega, kui ta nii pikalt paastu peab ja iseendast mõnes mõttes võitu saab, et saab oma kiusatustele vastu seista, loobub nendest, kas siis halbadest harjumustest ja samas, mis on ka võib-olla meeldivad harjumused inimese enda jaoks, aga Ta piirab ennast. Mis siis juhtub? Ega muidugi iga inimene ja iga olukord on, on ka väga erinevad. Et üldüldist võib nii palju öelda, et tõesti see noh, sellisem, tagasihoidlikum toit, taimetoit ja selliste väliste lõbustuste ja tarbimisja selle piiramine, eks nagu häälestab meid rohkem sisemisele vaimulikule elule. Et me hakkame märkama mingeid asju märkama ühtepidi oma patu ja puudujääke palju teravamalt ja teiseks hakkame märkama ka jumala armu ja tema puudutust hoopis hoopis teravamalt, hoopis elavamalt. No eks see on muud muud asjad ka sinna juurde, et kui me saame ka niimoodi rohkem keskenduda palvele ja olla vaiksemalt, see on ka üks tähtis pool paastu juures vaiksem olemine, sest eriti tänapäeval on meil kogu aeg müra ümber ja meie sees, kui, kui seda müra korraks ei ole, siis on sees müra, nagu keegi ütles, et mõned ikka linnainimesed tulevad metsa, siis need panevad kohe mingi muusika omale kõrvast vaiku. Piirame kõike seda lihajämedust nagu üks kiriklik väljend on ja piirame oma hinge, sellist sigadust, sebimist, tühja pealispindsus ja selle alt hakkavad siis teised asjad välja tulema. Nagu ütlesin, ka meie halvad pooled võivad välja lüüa, vahel on nii, et paastu lõpuks on mõni inimene, hoopis on tunded, et ma olen just, ma olen. Ma olen ärritunud või ma need nüüd ei jõua enam, ta, hakkasin buss Cinzia kintsu ja võis ja tüki sõin ja seega õpetab meile midagi mitte üksnes meie võidud, vaid ka meie nurjaminemised, meie kaotused, see õpetab meie kohta. Ja nagu ma ütlesin, siin enne paastu on see Elleri variserid, võrdum tuuakse. See tähendab seda ka, et, et see alandlikkus ja enda sisemuse realistlik tunnetamine. Mida see maksukoguja väljendus sellega tagus vastu rindu ütles, jumal ole mulle armuline, olen patune. Aga teine oli jälle selline nii-öelda korralik ortodoksne juut, kes ütles, et aga mina paastun ja palvetan ja kana almuseid ja ma olen noh, enam-vähem ikka õige inimene. Et see pool on ka siinjuures ja noh, loomulikult need pate meid ei tule selleks välja, et nad nüüd hakkaks meie üle rohkem valitsema vaid selleks, et mõnid teadvustaksime ja kahetseksime ja, ja edasi liiguksime. Et me tunnetaksime jumala kohalolu oma elus oma ümber ja oma lähedastes ja, ja annaksime ennast tema juhtimise alla. Sest siin on üks oht ka, et tänapäeval meil on ju palju selliseid eneseabi ja igasugu meditatsiooni ja enesepuhastuse nagu praktikaid mis on ju hea oma koha pealt vajalik tänapäeva elutempo ja juures. Aga siin on see kristluse mõte on ikka milleski muus. Et me tunneme ennast selle kaudu, tunneme jumala juhatust ja abi ja tööd oma juures mitte ainult seda, et mina saavutan, mina võidan või mina avastan mina valgustun vaid seda, et me ootame, et maailma loov ja ülal pidav vaim, isikuline jumal, meiega tegutseks ja meie suunaks see on tegelikult paastu põhiline mõte mitte teha ennast nii-öelda tühjaks. Et siis täituda mingist sisemisest vaimulikust, uhkusest või mingist muust vaimust, vaid just et jumala vaim mahuks meisse. Et nõu, mis on liiga täis, sinna ei mahu midagi juurde, aga nõu, mis on tühi või vähemasti hakkab siin sinna saab juurde voolata midagi. Aga aitäh selle selgituse eest. Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku ülempreester Mattias Palli. Aitäh kõigile raadiokuulajatele ja ja kes seda ette võtavad, siis õnnistatud paastuaega. Nüüd aga lähme muusikamaailma ning Hannes Hermaküla tutvustab järjekordset kristlikku popmuusikut. Charlie pink on muusik, kelle loomingut on raske liigitada ühte kategooriasse. Tal loonud roki popi Aruentii, kantri gospel, Ameerikana, Idjas muusikat Ta laulja, pillimees, laulukirjutaja, raamatute autor ja kuigi ta on enda nime all avaldanud rohkem kui tosin albumit, tunnevad paljud teda kui grammisid. Võitnud mitmekülgset muusikaprodutsenti. Charles Willie mässurs sündis 10. augustil 1956. aastal Põhja-Californias Charlie päris oma trompetit mänginud isalt armastuse muusika vastu ja õppis klaverit ja trompetit isa käe all. 1977. aastal katkestas ta õpingud California ülikoolis, et ennast täielikult muusikale pühenduda. Ta liitus bändiga nimega Rangers ja võttis endale lavanime džauli Picock perekonnanime eeskujuks oli džässbassist. Ker võib Hikak. 1984. aastal sõlmis ta plaadilepingu firmaga Exit Records. Tema debüütalbum, lay down, nende käes võeti hästi vastu tänu oma elektilisele, saundile ja sügavamõttelise lüürikale. Ta esines soendus bändina erinevatele bändidele, kelle hulgas oli ka Eestit külastanud Sotši libepress. Järgmine omanimeline album ilmus tal juba Aelam Recordsi produktsiooni alt. Pool aastat hiljem aga ilmus aelanud plaadifirmalt ka teine kriitikute poolt kiidetud album Tšašothi, mis testis maailmakuulsa bändi ju lausa superstaarideks. Loomulikult tabas kael, on rekord, selle ära jättis oma teised potentsiaalsed läbilöögialbumid nii džauli Bigoklilt kui kass eventi Sevensilt unarusse koondades kogu tähelepanu muideks samuti kristlike juurtega juutšub Romamiseks. Piiskop toimetas omasoodu edasi ja 1990. aastal ilmunud plaat The Secret of Tim võitis tallaga esimese Grammy auhinna. Järgmine, 1991. aastal ilmunud Lavlyf oli julge kombinatsioon vaimse romantilise füüsilise armastuse teemadel. Selleks ajaks nautis piikok juba edukalt laulukirjuta karjääri kirjutades erinevat muusikat sellistele kristlikele bändidele nagu tiišithock. Margo, Pekka Filipp Eilija, Orofte Gray. Tema laulukirjutaja karjäär tõusis uuele tasemele 1991. aastal, kui Eini Gwentile kirjutatud laul või haat biit sai suureks hitiks üle kogu maailma ja tõusis Billboardi nimekirjast teisele kohale. Järgmise 10 aasta jooksul produtseeris spiigok umbes 50 albumit sellistele muusikutele nagu Toila päevis äll, Queen, Aadi Line, Enic hoolnud man. Üheksakümnendatel nimetati teda kolm aastat järjest aasta parimaks gospelmuusikaprodutsendiks. Kahetuhandendatel aastatel tegi Blanco kõige erinevat muusikat, minnes tagasi oma esimese armastuse, džässi ja improvisatsiooni juurde. Sel perioodil andis ta välja improvisatsioonialbumeid erinevate džässartistidega, nende hulgas ka Deiw Matjus bändist tuntud saksofonist cheff Kaafiniga. Charlie Tiigop on töötanud filmi ja televisiooni muusikajuhina autoridirektori produtsendina lühifilmis The Legend hänk, koorem, milles mängisid kantristaarid merele, haga Elvist, Castello liianowomac Jamie Johnson. Tiik on kauaaegne võitleja sotsiaalse ebaõigluse vastu. Ta on töötanud aastaid, on kampaaniaga, mille kaudu lõida lähedases suhted kaasasutaja Bono ja hiljem on president David liiniga. Big Actegi koostajad kas Sibir Wos, Bryson andvainiga, kus pärines Grey anatoomia kasutatud hitt ja produtseeris nende Kahekordse Grammy võitnud kuldplaadi Barton halloo? 2012. aastal plaadistas peegaakenda vokaalmuusikat, folgi jämerikkana, segune nõu mäns Läänd, samuti Holly Williamsite hajuai piiskopkonna abielus olnud 45 aastat Andreaga ja neil on kaks täiskasvanud last mullijasse. Nende koduks on ümber ehitatud maakirik mässuliste, siis Charlie esineb regulaarselt, ta kõneleb konverentsidel ja seminaridel erinevates ülikoolides, nii Ameerikas kui ka väljaspool. Ta ise omandab hetkel kõrgharidust Saint Louis Covenant bioloogilises seminaris. Täna läheb vana, on pärit tema 90. aastal ilmunud esimese Grammy võitnud albumilt The Secret Of Time ja laulu nimi on Expjeviens ehk kogemus. See keeruliste sõnadega laul räägib sellest, et Me omandame ainult selle, mida kogeme, tõestab aru saama, selle peab läbi elama. Minu kohus on olla ausalt otsekohene, ehk kuuletuda tõele ilma kahtlemata minu usk saab võitu minu kangekaelsust ja teeb tagasipöördumatu pühendumise Jeesusele minu teekonnal risti löödud Kristuse juurde ülestõusmise ja lunastuse ja armujumala juurde. Keegi ütles, et arvamus on kõige tähtsam, mina ütlen, et krooniga üks kuningas, me omandame ainult selle, mida kogeme. Kuidas komplitseeritud sõnum laulu sisse panna, seda kuulete nüüd Charlie Picocki enda esituses. Head kuulajad, selline sai tänane kirikuelu saade, paastuaeg on tulemas igaüks ise saab valida, kas pidada seda, kuidas pidada, millest loobuda ja millest mitte loobuda. Tänase saate tõi teieni helirežissöör maris Tombach ja mina olen Krista räim, kena õhtu jätku.