Kirikuelu. Sel nädalal tähistati Peterburis Jaani kirikus Eesti luterliku kiriku ja koguduse 100 kuuekümnendat aastapäeva ja ühtlasi kiriku taaspühitsemise kümnendat aastapäeva. Kohalolija jumalateenistust pidas piiskop Tiit Salumäe. Kuulame tänases saates, mis meeleolud valitsesid ja kuidas läheb Eesti kogudusel Peterburis. Ka saate teine teema viib meid Venemaale. Nimelt 22. veebruaril möödus 79 aastat Eesti roomakatoliku kiriku peapiiskop Eduard Profittlich surmast. Kiirovi vanglas. Kuuleme, kui kaugel on tema õndsaks pühitsemine ja mis saab edasi. Ning Hannes Hermaküla räägib meile muusikust Maicel šnitist ning minu nimi on Krista taim ja head kuulamist. Peterburis Kolomna linnaosas Deckab ristide tänav 54 on punastest tellistest Jaani kirik, mis ehitati juba 160 aastat tagasi ja oli toona 2400 liikmelise kogudusehooneks. Mis elu seal praegu elatakse, kuidas lood on nüüd, kus kirik on 10 aastat taastatud ja sel nädalal peeti siis seal Peterburis koguduse ja kiriku 100 kuuekümnendat aastapäeva ning kohal oli ka piiskop Tiit Salumäe, kes meil praegu on telefonil ning ongi hea võimalus küsida, et kui suurelt pidu peeti ja mida siis täpselt sel nädalal ja kuidas tähistati. Noh, kui päris ausalt öelda, siis meil oli tegelikult plaanis seda teha juba detsembris. Ja oligi mõeldud, et kuidas me tähistame. Aga detsembrisõit tuli tühistada ja vaatasime siis, et esimene võimalus seda üldsegi teha on siis nüüd see nädalavahetus, kui me võime tähistada Jaani kiriku taaspühitsemise kümnendat aastapäeva ja sellepärast jäime siis selle juurde ja pidasin seda väga oluliseks, et see koosolek saaks peetud ja teenistused peetud. Sest sealne kogudus pidi valima ka oma nõukogu ja revisjoni. Aga sinna sõit sai korraldatud jah, ainult siis vastavalt nagu meie Moskva suursaatkonna abile ja ja Peterburi peakonsul karlaante abile. Et nüüd seal sai käidud, sest päev oli tõesti väga oluline. See on iseenesest huvitav, et Peterburg on olnud eestlastele väga lähedane. Kui ma vaatan siin ajaloole tagasi, siis on andmeid selle kohta, et 1850 elas Peterburis üle 5000 eestlase, 1917 oli see arv aga juba 50000 ja kui võtta veel Peterburi ümbrust, siis 110000 inimest oli lausa, kes paljud käisid ka kirikus ja just siis luteri kirikus Jaani kirikus, Peterburis. Kui suur see kogudus praegu on, kes seal tegutseb? Noh, praegu on nüüd muidugi see nii-öelda otsustajate ring, kellel on õigusnõukogu valida, see on seal kolme-neljakümne inimese ümber. Ja olukord selles mõttes on muidugi praegu teine. Ei ole praegu selles mõttes mitte ainult koguduse kirik, vaid ta seisab, nagu kolmel sambal on Eesti kirik, Eesti luterlik kirik, kes siis nagu Aneti selle koguduse struktuur on Ingeri luteri kirik, kes praegu kriisi ajal korraldab tegelikult terve jumalateenistusliku elu. Tõsi küll, suurelt osalt vene keeles ja eestikontsert Jüri Leiten, nii et need on kolm sammast, mille pealse kirik üleval püsib ja ja sellepärast ta ei ole praegu mitte ainult kitsalt nagu koguduse pühakoda, vaid ta on ka eesti kultuurikeskus. Eesti kontserdikeskus, Muusikakeskus Peterburis ja, ja meie ajalugu ju muusikaajalugu näitab, kui oluline tegelikult Peterburi konservatoorium on ikkagi eesti muusik kale üldsegi olnud. Niisugune kultuurinähtuse küsimus. Aga samas ei tahaks ikkagi kogudusest ka kõrvale vaadata, et kui palju neid veel alles on jäänud sinna inimesi, kes siis käivad Ingeri luteri kiriku jumalateenistustel või on kogudusega kuidagigi seotud. No näide oli näiteks nüüd praegu kriisi ajal loomulikult paljud inimesed ei julge ju välja tulla, aga pühapäevasel pidulikul teenistusel oli ma täpselt ei lugenud, aga 45 inimest umbes 50 see oli noh, peaaegu see hull, et mis sinna kirikusse praegu üldsegi on võimalik paigutada. Mis seal kirikus veel toimub ütleme kriisi ajal, mis on toimunud, mis on plaanis? Seal toimub ikkagi väga elav kontserdielu. Nii et neid on seal ikkagi üle 100 kuni paarsada kontserti, mis seal toimub ka nüüd, kui ma jõudsin sinna laupäeva õhtul, oli kohe üks kontsert, pühapäeva hommik, kool, seal on ka veel üks kogudus, kes seda ruumi kasutab teenistuseks meie oma teenistus ja peale seda õhtul veel kaks kontserti. Nii et kirik on selles mõttes väga aktiivses kasutuses. Aga kuidas läheb Ingeri kogudusel? Seal on praegu kaks noort vaimulikku, kes aitavad seda kogudust ühesõnaga teenida ja koos hoida. Ja mul oli väga hea meel, et, et kutsusin ja oli kohal ka Ingeri kiriku piiskop Ivan Lactes kelle ametisse seadmine muide oli just täpselt aasta tagasi, kus ma, kus ma osalesin. Et seda päevame pidasimegi tegelikult koos piiskopivanniga ja see andis ka sellele teenistusele ja, ja, ja kogudusele nagu sõnumi sellest, et ka siis, kui piirid on suletud ja meie, Eesti õpetajad sinna minna ei saa et ka siis selle koguduse elu ei jää seisma. Kui tihti muidu meil siin Eesti kirikuõpetajad käivad Venemaal kas siis jumalateenistusi pidamas või kogudustel külas, kui ütleme, et kriis ja kõrval, et kui tihedad sidemed on. Varem oli meil regulaarselt kaks korda kuus, oli meie Eesti õpetajat seal päris tihe teenistus. Nüüd on tegelikult teenistused igal pühapäeval praegu nii-öelda. Peterburi teataja on üks väljaanne ja selle väljaande vene poole toimetajad, ma ka andsin talle koostöömedali üle Veronika Mahdina. Nii et selles mõttes keeleline pool, eks nad ju kõik tegelikult saavad ju vene keelest ja sellest aru, aga mida me selles kirikus peame ikkagi väga oluliseks, et eesti keel seal kõlaks. See oli siis nüüd tegelikult üle. Ma ise käisin Jaani kirikus üks kolm-neli aastat tagasi viimati ja ja siis ma kuulsin seal eesti keelt üksjagu palju, kuigi ka juttu selle kohta, et noori ei ole, kes eesti keelt rääkis, et kõik nad on juba sedasi üle kesk- ja vanemadki veel. Et noor põlvkond nagu ei tule eriti kaasa või on siis juba keelt vahetanud eesti keele vene keele pärast. Muidugi noh, kontekst, mis oli nüüd 100 aastat tagasi, mis on praegu, on täiesti erinev. Et Eesti noortele on Peterburi tähendus praegu midagi muud, kui ta siis oli, siis oli ikkagi kultuuripealinn, kunst, muusika, praegused noored, kes seal eestlased on, eks mul on nendega sidemeid ka, nad pigemini töötavad seal, aga ega nad ei tunne nii väga, et nende asi oleks Eesti kultuuri Peterburis hoida. See toimub ikkagi tegelikult, et Eesti kultuuriseltsi kaudu Eesti laulukoori kaudu ja seal on muidugi ka tegelikult nooremaid inimesi. Nii et päriselt see ei puutu. Aga teda ei saanud üldsegi võrrelda näiteks niisuguse diasporaa kogudus olukorraga noh näiteks Helsingis, kus on hoopis teine kontingent inimesi. Tiit Salumäe, viimane küsimus veel, et Jaani kirik on nagu väike selline kant, et kus sa võid kuulda eesti keelt, kui Peterburgi satud või, või kasvõi minnes pühapäeval jumalateenistusele, siis millal nüüd on järgmine kord, millal teie plaanite või keegi eesti kirikuõpetajad, kes läheb sinna? Minu mõte on, kui seekord ma sain küll sõita nagu eriviisaga sõita juulis Peterburi ja olla siis Peterburi Jaani kirikusse, sealt lennata edasi Novosibirski, külastada Siberi kogudused seal, eriti oluline on see jaanipäeva, vene jaanipäev, siis mis on neist hiljem, eks ole, käia seal orava külas ja Ülem-Suetukis tulla tagasi üle Moskva Moskvast, me oleme jumalateenistusi pidanud saatkonnas ja olin koos peapiiskopiga viimati seal. Aga kas selleks load tulevad, seda ei tea. Praegusel hetkel me näeme ju seda, piirid lähevad järjest rohkem kinni. Aga kui vähegi õnnestub, siis muidugi ma püüan saata sinna meie võimalikke niipea kui saab. Aga praegu kahjuks kindlad kuupäevad puuduvad. Miks on oluline neile, kes elavad ida poole peal meie toetusi ja kui oluline see neile on? Seal on hästi mitu momenti, on nende kirikuhoonete korrashoid, restaureerimine, niuksed, suuremad kirikuhooned on meil ju Petseri ja Peterburi Jaani kirik. Peterburi Jaani kirikul on siiski Eesti kontserdi taust. Pisut keerulisem on Petseriga Petseri. Üks teema, mida me oleme ka vabariigi valitsuse eelkomisjonis rääkinud ja globaalse Eesti koostöökogus oli, oli ka eraldi haudade küsimus. Et kuidas me saame hoida, et need hauad alles oleks, kuidas me saame hoida, et need hauad oleksid hooldatud? Siberi kalmistud näiteks Ülem-Suetukis, on väga oluline kalmistu meie jaoks eesti kultuuri hoidmine Ülem-Suetukis on ka eesti kooli õpetaja, nii et sealne kool õpetab ka eesti keeles. Nii et tegelikult eestipoolne tugi ja seda ka selle globaalse Eesti kontekstis on tegelikult väga ja väga oluline. Jaani kirikust Peterburis rääkis piiskop Tiit Salumäe, aga ka teine teema viib meid Venemaale. Ja 79 aastat tagasi. 22. veebruaril möödus 79 aastat peapiiskop Eduard Profittlich surmast Venemaal Kirovi vangilaagris. Ja täna räägime sellest, kui kaugel on tema õndsakskuulutamise protsess ning võib-olla ka laiemalt natukene temast, kes ta siis oli selline kesta, siin Eestis elas ja tegutses ning saates külas Eesti katoliku kiriku postulaator ehk siis õndsakskuulutamise protsessi eestvedaja Marge Marje Baas. Olenegi enam. Räägi võib-olla alguses natukene sellest, et kes oli Eduard trostiitlis Eduard Profittlich oli roomakatoliku kiriku peapiiskop. Ta teenis Eestis tsirka 10 aastat, siis ta saabus ja 1930 circa 10 aastase perioodi, ta juhtis siis roomakatoliku kirikut. Alguses olid apostlik administraator aga siis 1936 tõesti nimetati teda siis peapiiskopiks meie katoliku kirikule siin Eestis ja ütleks tõesti see töö, mida ta siis tegi kiriku ülesehitamiseks selle väikse ajaga. Tegelikult. On tõesti tunnustamist väärt ja eks tänagi roomakatoliku kirik Eestis hoiab tema pärandit, kui on mõni ütleme, temaga seotud meie tähtpäev, kus tema siis sünniaastapäev või surma-aastapäev, et me ikkagi palvestada meenutame. Ja täname muidugi jumalat selle anni eest, et saadeti meile selline töökas sakslane, kes küll õige pea võttis Eesti kodakondsuse, õppis ära eesti keele. Paljud teavad, et meil praegu piiskop Philippe Jourdan on katoliku kirikud, kes samamoodi tuli siia väikesesse Eesti riiki õppida kahekeel, et selles oma rahvakeeles ikkagi jutlustada ja teenida. Ja samuti on ka Eesti kodakondsuse, nii et teatud paralleeli võib tuua siis prahvlit lehega, aga praeguse katoliku piiskopi puhul Kas on ka teada need asjaolud, et missis kiirabis juhtus ja, ja kõik see, mis tema lahkumisega on seotud? See on hea küsimus, sest jah, kui meil on käsil õndsakskuulutamise protsess kõik dokumendid on juba esitatud Vatikani, seal on konkreetne selline ametiasutus nagu pühakuks kuulutamise kongregatsioon, kes siis nende problit, lehe elu ja märterlust puudutavaid dokumente siis käsitleb ja uurib, analüüsib me oleme väga, väga tänulikud, et meil on siiski mõned dokumendid. Aga juba võite ette kujutada, et meil ikkagi oli väga pikk okupatsiooniperiood. Väga paljud asjad on teadmatult tänaseni kadunud. Sest kui peapiiskop Profittlich arreteeriti 27. juunil 1941 siis arreteerimisprotokollis, mis on siis praegu säilitamisel rahvusarhiivis, on kirjas, et võeti ära tema isiklikud esemed, ordenid, jutlused erinevates keeltes ja need on kadunud, millest on muidugi väga-väga kahju. Kuid siiski siiski heade inimeste abiga on mõned kirjavahetused, mõned dokumendid, mõned postkaardid, mida siis vahetati toona peapiiskopiga säilunud ja need on siis kirikule tagasi antud. Ja loomulikult Euroopa arhiivides on mõningaid siis kirikuelu puudutavaid dokumente. Et need dokumendid, olgu nad siis lihtsalt mõned aastaaruanded või on need isiklikud kirjavahetusele ütleme, kas roomaga või jesuiitide kuuriaga, sest Olivia suid tegelikult taputsiini munkade tegevusest. Lisaks jesuiitidel teenisid Eestis kolmekümnendatel kaputsiinimuga, et üht-teist meil on ja on olemas ka siis kiiravi vanglas toimunud ülekuulamisprotokollid ja vanglatingimused, milles vangid elasid, noh, selle kohta on ka Eestis päris mitmeid raamatuid kirjutatud. Nii et tegelikult ongi see kahvlit lehi ei hukatud, kuigi talle määrati see karistus, et maha lasta. Aga ta suri siis 22, veebruar enne kui jõuti see otsus täide viia, panga tingimused olid nii karmid, et ju siis tervis ütles ülesse. Aga milles teda süüdistati või mida temalt taheti? Nõukogudevastase propaganda tegemine, noh, need on, mis on ametlikult aatomid, inimeste üles ässitamine. Ja kolmandaks märkuseks oli siis pandud Daytas Aleksander Kurtnal Soome kaudu siis Itaaliasse põgeneda. Aga loomulikult proflittle ülekuulamistel ütles. Ta ei ole mitte midagi sellist teinud. Et tema oli lihtsalt jumalasulane, kes kuulutas jumala riiki tema kuulekas paavstile, kuna ta on piiskop, aga noh, see loomulikult ülekuulajatele ja nõukogude võimuorganitel ei olnud enam üldse tähtis sky. Marge, Marje Baas, aga mida tähendab see õndsaks kuulutamine? Mis asi see on? Usklikele inimestele on ikkagi see, see on usutegu õnnis pühak on siis inimene jumala juures kes võtab kuulda meie palveid, kes kaitseb meid ja, ja, ja ütleme, et miks ta nüüd Eesti katoliku kirikul nii oluline on siis tegelikult Eesti katoliku kiriku ajaloos ei ole mitte ühtegi Jondsetega püha. Kes oleks nagu jumala juures meie oma kaitsja Lähme näiteks Poola või Itaaliasse või Prantsusmaale, noh, väga palju inimesi, kes on seal, on igal linnal oma kaitsja ja, ja oma eestkostja on ta siis nagu surnud lihtsalt ilmaliku inimesena või on ta märtrina surnud, neil on palju, aga meil ei ole ja sellepärast, et see on, nagu ma ütleks, usutäius, kui meil on oma üks õnnis jumala juures kes on meie eeskostja ja kaitsja, et eelkõige on see usutegu. Teiselt poolt ma ei tahaks üldse nagu öelda, et vähem tähtis oleks see protsess või see sündmus ise. Jah, kiriku õpetus ütleb, et noh, tähendab, selles suhtes me ei saa vaadata, et me teeme seda selleks, et meil oleks suursündmus või noh, mingisugune kiriku ajaloona nagu märk maha pandud. Aga kindlasti, see on ka see väga oluline nüanss õndsakskuulutamise juures, sest meil on ju tegelikult seda vaja. Kui ma just rääkisin peapiiskop Profittlich elu ja saatus siin, nii lühidalt kui oli see võimalik ja kas väga paljude eestlastega ühist saatust, nii et see on kindlasti on ka Eesti mälu projekt, ma julgeks eesti kultuurimälu projekt isegi kui see on selline traagiline lugu. Aga ikkagi, nii et ma ütleks, et võimalik, et me praegu ei saa isegi aru selle tähtsusest. Aga kui see päev kätte jõuab, et õndsaks kuulutamine, toimu, kõik protsessi lõpule viidud, kõik on Rooma paavsti poolt kinnitatud. Et ma usun, et, et see sündmus ise, see puudutab väga paljude südameid. Ja ma julgeks väita, et sarnaselt kui paavst Franciscus külastas Eestit 2018 Kas on ka teada, et millal see võiks toimuda õndsaks kuulutamine, mis selle taga või miks ta on veel veninud? Veninud ta ei ole, sellepärast et meil oli pandud üks konkreetne tähtaeg, et õndsus kuulutamine võiks toimuda 2022 ehk siis 80 aastat Eduard Profittlich surmast, aga praegu koroonatingimustes loomulikult, et see periood pikeneb. Et näiteks see kõik koostöö toimub Vatikani ka, et noh, mina siin kohapeal teen uurimistööd, ma olen teinud arhiivitööd. Me suhtleme aktiivselt roomagama, julgen võrrelda, et see on nagu doktoritöö tegemine, kus praegu ma kirjutan kokku tema elulugu, väga detailset elulugu, mis iga fakt põhineb ikkagi teatud dokumendile. Ja, ja seda tehakse koostöös siis pühakuks kuulutamise kongragatsiooniga, kus siis on, omab vastavaid juhendajad noh, eelmine aasta kongregatsioon pool aastataks, seal seisis tööd, tehti, aga tehti väga primaarselt Vatikan oli suletud, nagu me teame, et see kindlasti natuke pikendab seda perioodi. Aga teate, jumala silmis ei ole üldse oluline, et kas sa nüüd 2022 23 või 24 tema ajaarvamine on teine kindlasti see saab toimuma millalgi aga siis, kui täpselt õige aeg on. Meil võib olla selline naiivne või rumal küsimus, aga kas sealt edasi juba samm on ka pühakuks kuulutatud? Ei ole naiivne küsimus tegelikult ka kogu meie elu on ju kulgemine, eks ole, üks etapp on siin maa peal edasi ju on igavikus kuidas keegi usub ja võtad seda, onju. Aga jah, tõesti on niimoodi, et kui ta nüüd saab õndsaks ja see sündmus on toimunud siis järgmine etapp, Paan, pühakuks kuulutamine ehk siis on see pühaduse tee viimane etapp, täiuslikum etapp ja vot nüüd on niimoodi märtrite puhul õndsaks kuulutamisel ei ole vaja ime tegusi, sihuksed, erilisi tervendamise või noh, selliseid, et noh, tõesti, mida sa ei oska tõestada loodusseadustega noh, midagi on toimunud inimese elus. Inimene on palunud seda pühakut ja siis on midagi juhtunud. Just nimelt ja, ja aga noh, muidugi see see juhtumine peab ikkagi olema ka läbi meditsiinilise komisjoni hinnatud, et muidu võib igaüks vaadata, et oli tore inimene, lahkus meie seast, palvetasin ja ma sain käbi ja nüüd ongi püha. Et roomakatoliku kirik päris selliseid emotsionaalseid avaldusi nagu ei eksisteeri. Aga märtri puhul on see, et tema juba andis oma elu oma usu nimel. Ja proflitlesi puhul on väga hea tunnistus selleks, et ta tegelikult kirjutas oma sugulast Suht vahetult enne tema arreteerimist, et ma ei lahku Eestist, tal oli võimalus minna Saksamaale kutsuti tagasi, ta saatis ise vaimulikke siit ära mingi ajutiselt ära, olukord paraneb Euroopas, siis vaatab edasi. Ta kahtles, ta mõtles, kas lahkuda või mitte, aga ta ei suutnud, ta ei suutnud jätta maha oma kirikut, oma kogudust, ta ei suutnud jätta Eestit maha ja sellest on kirjutanud, on öelnud seal kirja lõpus ka, et kui ta peab nagu surema, siis see on surm Kristuses. Vot see ongi nagu üks tunnistus, miks me saaksime teda nagu märtriks, kuuluta seal ei ole ime tegusi vaja. Ani pühakuks kuulutamise puhul jah, kirik nõuab, et siis peab olema vähemalt üks Ta isa, Eduard Profittlich puhul üks selline palve kuulda võtmine, mis on siis tõesti, kas selline suur tervenemine või mingi seletamatu imetegu. Aga jälle ma julgeks öelda, et mõni või vastata mõnele skeptilised inimese, no et Eestis seda küll ei juhtu, et usuleige inimene ei ole niimoodi. Teate kui palju praegu näiteks inimese palvetab tema poole ja isegi annab tunnistusi, et mis abi on saanud, nii et ma usun, et tõesti, see võtab aega. Aga kunagi on ikkagi olemas Eesti katoliku kirikul ka püha Eduard Profittlich. Aga praegu ja siis tema poole saab palvetada peas läbi jumalateenistus. Tõsi, jumalateenistust ei saa läbi viia, ei tohi teda praegu veel kuhugi nagu missa raamatusse kirjutada, enne kui ei ole ikkagi Peetruse järglane paavst selle ametlikult kinnitanud. Privaatselt, individuaalselt muidugi ja seda tehakse näiteks Pirita kloostri õed iga päev pöörduva teatud oma isikliku intuitsiooniga, Eduard Profittlich poole. Kirikus on teatud palvekaardid tehtud palved. Aga vahest võib ka oma sõnadega ei pea olema see tekst ette kirjutatud, et see palve, mis tuleb südamest, rõõmustab jumalat kõige enam. Aga Marge, kas nüüd sinu töö on peaaegu et tehtud, need on nagu siis Vatikani otsustada, et mis saab edasi, või jätkad sa veel mingite materjalide kogumist? Ma julgen öelda, et ma suht alguses, see võib üllatada väga paljusid. Aga tegelikult on see, et õndsaks kuulutamine koosneb kahest etapist. Piiskop kondlik, Jan Rooma piiskopkond, Leic on lõppenud, see lõppes siis 2019, kus siis kõik arhiivitööajaloolaste, kõik see oli kokku pandud ja esitatud siis Rooma Vatikani nende põhjal siis kirjutatakse valmis õndsakskuulutamise projekt, see on nüüd teine faas Rooma kaasSe, milles, kus me praegu oleme. Ja ma ütleks, et ma olen nüüd valmis saamas esimest versiooni sellest õndsakskuulutamise koondist või projektist. Ladina keeles on see positsioon, see toimub, kõik roomas, aga miks see peab nii keeruline olla? No ma mõtlen, seda küsivad sageli kõik ei saa nii lihtsalt pühaks oma võin, ma võin ühe loo lõpetuseks rääkida, et ma alustasin selle tegemist, ega ma ei saanud aru, mida ma hakkan tegema, meil ei ole ju kellelegi kogemus siin Eestis. Ja, ja kuna mul on hästi head suhted Rooma kahe püha tooliga siis juhatati mind ühe väga eaka vana preestri juurde üle 90 juba ja ma kohtusin temaga ja ja ta rääkis mulle selliseid asju, millest ma aru ei saanud, aga täna ma hakkan nagu iga päevaga üha enam seda mõistma. Tema ütles, et ta on töötanud seal pühakuks kuulutamise kongregatsioonis läbi viinud 15 Canoniseerimist elust, oli muidugi ülikooli professor ja ütles, et arvestades sellega üks asi, on see kõik see uurimistöö ja materiaalne töö ja, ja rooma vahet sõitmine, aga sul tuleb kogu aeg olla võitluses hea ja kurjaga. Sa pead seisma silmitsi kogu aeg, et siin ilmas on ka üks teine pool. Me elame praegu paastuaega. Kristus läks ka kõrbe, kus kurat, tulija kiusas teda. Et see võitlus on päris karm, et tuleb alati jääda jumala poole, olla avatud jumala armule. Miks see toimub? Sellepärast et tegelikult oled sa üks nendest inimestest, kes ju kraabib võtmekesega Peetruse ukse taga seal taevased, lasta keegi sealt uksest sisse. Ja, ja, ja see on võitlus kuni lõpuni. Ja mida enam ma seda tööd teen, seda enam hakkan seda mõistma. Jah, see on tõenäoliselt kõrgem ideoloogia, see on tegelikult pühakute maailmas on huvitav maailm, kellel on jaksu, võib seda lugeda jõude sealt edasi lihtsalt kui ühe pühaku eluloo nagu tundma õppinud. Et ta pühakutele on alati olnud oma need kannatused, võitlused. Et see selline on lihtsalt kristlik usk. Vot siis igal juhul jõudu, jaksu sulle, loodame, et aasta pärast võib-olla siis on õndsaks kuulutamine teoks saanud, eks neis aitäh, Marge Marje Baas Eesti katoliku kiriku postulaator saatesse tulemast, aitäh. Head kuulajad, nüüd läheme edasi muusikalise osaga ning Hannes Hermaküla tutvustab meile järjekordset kristlikku poprokkmuusikut. Maicel Udikas met sündinud 57. aastal on Ameerika muusik, kes on võitnud tunnustust nii kristlikku kui ka sekulaarse muusika areenil. Ta on müünud rohkem kui 18 miljonit albumit. SMIT on kolmekordne Grammy võitja American Musica vood. Tunnustuse võitja saanud 45 tab auhinda. Ta on salvestanud 31 number üks hittlaulu. Tal on 14 kuldalbumit, viis plaatina albumit. Ta on kirjutanud 14 kristlikku raamatut. Maiken. Schmidt on sündinud Virginia osariigis. Ta hakkas juba varakult klaverit mängima ja laulis kirikukooris. Ta sai 10 aastaselt kristlaseks. Pärast kooli lõpetamist läks ta kolledžisse, kus hakkas tarvitama narkootikume ja alkoholi, mille tõttu jäiga ülikool pooleli. 1978. aastal mängisite Nashville is erinevates bändides kuid samal ajal süvenesid tema alkoholiprobleemid, mis viisid ta lõpuks sellisesse kriisi, et ta tuli tagasi jumala juurde. Järgmisel päeval läks ta katsetele ja võitis klahvpillimängija ja laulja koha ansamblis Hieron ground. Ta on kirjutanud mitmeid gospel hitte sellistele artistidele nagu sendi päti käpitrokooli pill, Keitor ja immigrant. Nende laulude populaarsust näitab juba seegi, et tänaseks on jõudnud mitmed neist koguduse lauluraamatutesse. Samal ajal hakkas ta esinema koos emigrändiga. 1983. aastal ilmus temalt esimene Grammyle nomineeritud plaat The Maiklus mitt paatject. Sellele järgnesid mitu hea vastuvõtu osaliseks saanud albumit. Kuni 1990. aastal ilmus Smitty album Goest yangmen, millel oli laul place in this World. Ja see laul jõudis Billboardi edetabelis lausa kuuendale kohale. 1992. aastal ilmus tema album Chain jov World, millel oli esimesele kohale jõudnud hitt aegulbi Hirphoiu. Mina elasin nendel aastatel Ameerikasse, mäletan selgelt, et ei läinud tundigi raadios mööda Ilmat emba-kumba, Laura neist ei oleks lastud. 1999. aastal sai ta esimese kristliku artistina äss käpp Kaulde Note. Elutöö preemia oma muusika eest. 2002. aastal ilmunud ülistusalbumil on laul Terožis Dance, mis on kirjutatud president George Bushi palvel 11. septembril 2001. aastal toimunud terrorirünnaku mälestuseks. Smith võitis aasta meessolisti auhinna Grammy muusikaauhindade tseremoonial. 2003. aastal 2014 ilmus Smitil kolm albumit, millest ühel jõula albumil laulistatu ette kärvi Andrew uudiga vints Chilli voonoga jäimiguentiga. Samal aastal tunnustati Smitte kui kristliku muusikanurgakivi tema suurte teenete eest gospel muusikas. Lisaks sellele on Smit mänginud ka mitmetes filmides. 1996. aastal asutas enda plaadikompanii, mille all ilmusid mitmete kristlik artistide, näiteks käsikooli esimesed albumid. SMIT võttis aktiivselt osa Billy Grahami krussaadidest. Samuti ärritan Porche Computation international organisatsioonide tööst, mille läbi on ka tuhandetele lastele Eestis jõulukinke toodud. Smith lauliski Billy Grahami matustel tema mälestuseks, samuti lauliste president George Ehishabli Bushi matustel. SMIT oli New Library Felaship koguduse rajaja ja pastor kaks aastat. Nad on abikaasaga selle kogudusega siiamaani tihedalt seotud. SMIT on abielus ja tal on viis last ja 15 lapselast. Ta on teinud koostööd ka lähedase sõbra Pumaga One Campei üritustel. 1992. aastal valis Piipale ajakiri Smitty Ameerikas üheks kõige ilusamaks inimeseks 50-st 2019. aastal panismika oma allkirja Franklin Grahami poolt koostatud läkitusele president Donald Trumpi kaitseks. Kui Smitte küsiti, kuidas ta leiab inspiratsiooni oma ettevõtmisteks, rääkis ta nõnda. Ma sain inspiratsiooni sellest, mis toimub minu ümber, olgu see siis isiklikus elus või mujal maailmas. Mind on inspireerinud circa 20 aastat tagasi aset leidnud juhtum, mida ma ei saa kunagi unustada. 20. aprillil 1999 mäletan, et istusin teleka ees ja vaatasin õudusega uduseid kaadreid koolilastest, kes hüppasid aknast välja, jooksid koolist minema, pea käte vahele peites justkui mõnes sõjatsoonis politsei hoidmas tagasi šokis vanemaid, kes ei teadnud, kas nende lapsed on elus või surnud. Olin endisel shokis, kui kuberner pillouens helistas mulle ja palus mind koos eimiguentiga tulla kalumbaini ja osaleda 13-st surnud noore mälestusteenistusel. Kogu oma lauljakarjääri vältel ei ole ma kogenud sellist valu kui sellel matusel. Tegelikult kaotas oma elu sellel kohutaval päeval 15 inimest. Minu jaoks tähendas kaotus ka nende kahe tunnistaja surma, kes olid korraldanud sellise kaose enne, kui nad endalt elu võtsid. Mäletan, kuidas ma mõtlesin, kas riik oleks olnud teistmoodi kui neil kahel probleemides noorukil oleks olnud koht, kuhu minna koht, kus nad oleksid saanud rääkida, tunda, et neid armastatakse ja väärtustatakse koht, kuhu nad kuuluvad. Sõprade abiga rajaski Smit juba ligi veerandsada aastat tagasi sellise koha Nash villis, mis kannab nime Placetoun. See on koht, kuhu on oodatud nii raskustesse sattunud noored kui ka eeskujulikud koolilapsed. See asub hektari suurusel alal Nashville'i kesklinnas, kus on kontserdisaal, rulapark, kohvik, salvestamisstuudio, tantsustuudio, korvpalliväljak, kunstiklass ja veel palju muud. Raketttownis ei tehta lastel vahet, seal käivad nii vaesest kui rikkast perest pärit lapsed. Seal saavad alguse uued sõprussuhted. Viieline õpilane aitab kolmel õppijat. Noored muutuvad, sest keegi võttis aega, et õppida tundma, naeris ja rääkis nendega ja tuletas neile pidevalt meelde, et nende elul on tähendus. Tänase laulu valisin Mikeeldabile Smitte 2018. aasta ülistus albumilt, mis on kontsertsalvestus. Ja see laul, nii nagu algumgi kannab nime surround, teed ehk siis ümbritsetud ja laulusõnad kõlavad umbes niimoodi. Sõna ütleb, et rõhutud vaimuga pane selga, kiitus rüü. Niimoodi ma peangi oma lahinguid, näib, nagu oleksin ümber piiratud, aga sina ümbritsevad mind niimoodi. Ma pea oma lahinguid. Maikel tablett Smitja sulandada. Ja selline sai meie tänane saade, minu nimi on Krista taim, aitäh kuulamast ja kõike kaunist.