Kui ma talu oma kätte võtsin 36. aasta lõpul siis ma panin kohe sisse kahekordse raamatupidamise isa oli ühekordne raamatupidamine, see näitas ainult talu. Need samased tulud ja kulud aga oma hinda ei näidanud, aga kahekordne raamatupidamine näitas tootmises produktile omahinna, mis omal maksma läks. Ühesõnaga sai selge pildi, kas neid tasub seda teha või mitte just. Ja see mind päästis. Muidu oleks pankrot olnud paratamatu, talul ei olnud tol ajal võlgasid. Ja nii oli võimalik piisavalt krediiti saada. Jupikaupa nii palju võtsin, kui just momendil vajadus nõudis. Ja ma mäletan, kõige kriitilisem moment oli 38. aasta lõpp 39. aasta. Siis mul oli võla võla koormolid 10000 krooni selle eest, kõigepealt ma panin käima ulatusliku maaparanduse. Oli kera, uudismaaharimise usaldusmehed või traktori omanikud, nemad harisid tema üles ja mina ainult külvasin. See läks kenakesti maksma ka juba siis sellest maksis pool, maksis riik ja pool maksin mina ise. Esimese saagi, mina sain. Esimesel 10-l hektaril sain juba 38. aasta sügisel ma panin kohe heina alla ja see võimaldas mul karja suurendada kaks korda ennem oli kaheksa lüpsilehma, siis juba viisin 15 lüpsilehma peale peale selle noorkari. Ja et kogu aeg, see maaharimine ja uudismaade harimine ja kõik kõik läks päris ulatuslikuks, nii et hobustega ei jõudnud enam teha, olgugi et mul oli juba neli tööhobust ja ma olin sunnitud ostma traktori peale selle siis veel ostsin kombaini. Traktor oli Saksamaa päritoluga tönts, diiseltraktor ja kombain oli Ameerika päritoluga hallis Chalmers. Peale selle veel oli vaja kartulipanemise masin muretseda. Miks te ees kartulikasvatust laieldasite? Sellepärast et ma sain 38. aasta kevadel esimese, tähendab bilansi põllutöökojas, kui ma seda bilanssi uurisin? Siis selgus, et kõige suurema kahju andis piimakari sest ma olin ulatuslikult kasutanud ostujõusööta. Piima omahind tuli 11 senti, aga mina olin realiseerinud keskmiselt kaheksa senti liiter. Samuti andis kahju sealiha peamiselt just sellepärast, et ostujõusööt oli kallim. Samuti suviteravili andis selle pärast kahjumid, et saagid olid väga madalad, keskmiselt 10 tsentneri hektari kohta. Kaheksa välja, sest külvikorrast läksin üle kolme väljalisele külvikorrale ja tähendab kartuli järel kohe samal sügisel talv nisu ja, ja niisu järele. Järgmine sügise rukis ja rukki järel jälle kartul. Kogu lauda sõnniku andsin kartulil, aga kuna selle saamisega oli suuri raskusi, siis Julius Aamisepp soovitas mul pöörata. Firma Rumbergi poole ja ma läksingi Rumbergi juurde, mina teda ei tunne, tema ei tunne mind. Aga ta võttis mind lahkelt vastu nagu oma suurt sõpra, pani tugitooli istuma, tellis kohvi pakkus sigarid ja siis hakkas juttu ajama hoopis millegist, muust, mitte kartulist. Hakkas uurima, noh nii minu talust ja minust endast ja kõigist üks paar tundi ajasime juttu, siis ta lõpuks küsis, et noh, kui palju te siis soovite seda kartulit? Ma ütlesin, no et kui saaks paar tonni. Ta hakkab selle peale naerma, ütleme, et miks teiesugune mees selle paari tonniga. Nalja teete või ma annan teile vaguni? Ma ütlesin. Ma võtaks küll vaguni kas või kaks, aga mul ei ole nii palju raha, sellepärast et raha on nii läinud, kõik talu sisse. Ta ütles, et ei, raha ei tule, ei olegi vaja. Sügis annate kätte. Nii et ma juba 38. aastal pani nii eksport seemnekartulid maha 10 hektari ja järgmisel aastal juba suurendasin selle koguse 20-l hektarile. Kuhu see kartul läks peamiselt Itaaliasse, ka Hispaaniasse ja nagu ma mäletan isegi Lõuna-Ameerikas selle nõude tulid väga-väga kõrged. Mina tsiteerisin temal läbi väga piinlikult. Naised olid, lapp käest, tegid kartuli puhtaks, seal ei tohtinud ühtegi kriimu, aga siiski 50 protsenti, ma panin vagunisse ja saatsin Tallinna Rumbergi lattu, aga Rumberg laskis selle veel omakorda läbi sort keerida, nii ranged nõudmised olid Need tegelikult selle kartuli rahadega, siis sai ta juba tagasi tasuda ka seda võlga, mis oli tehtud 10000 krooni juba maa ja, ja seda ma sain vähendada, seda ma sain vähendada, niiet 40 aasta lõpuks mul olid need suurem, jäägu peamiselt need veksli võla tulid, likvideeritud jäi ainult see pikaajaline maa pangavõlg, mis mooli, mis oli 60 aasta peale võetud. Ja pikalaenu pangavõlg võlg, mis enam ei häirinud, sellepärast et selle pealt tuli maksta ainult kaks protsenti ja 60 aasta peale. See see oli nagu mitte midagi. Kui suur oli siis teie talu? Mina võtsin üle, ei saa talu 36. aastal. Selles üldsuurus oli 70 hektari, kusjuures põldu oli ainult 20 hektari peale selle. Mul oli võimalus rentida kaks naabertalu, kus peremehed elasid linnas. Ja siis avanes võimalus osta Maapanga käest üks 60 hektari suurune uudis talu uudismaale talu, mille peremees oli pankrotti läinud ja seal oli nii palju võlga pea, kui see taluväärtus oli, nii et sularahas mul ei olnud maapangale sentigi vaja maksta. Hakkasin maksma neid kohe võlaprotsente ja see summa oli naeruväärne iga aasta kolm 40 krooni. Nii, ja siis tänu lõplik suurus 40. aastal, kui palju oli, oli üle 200 hektari 225, kui ma ei eksi, põllumaad oli sellest 90 hektarit. Lüpsikarja oli sel ajal 15 pead peale selle noorkari, selle suurust ma enam ei mäleta, aga need oli kaunikesti aastal 1940. Ma tean, teie talupidamine lõppes õnnetult, sellepärast et tol ajal teid karistati selle eest. Ja 40. aastal võeti ära kogu varandus minu käest. Noh, ja sellele järgnes vangistamine küsida ainult kui suur varandus mullu oli? Noh, ma muidugi rääkisin, kui palju mul oli, seda ei olnud mõtet salata, nii nagu praegugi rääkisite jah, täpselt nii. Ja siis tehti otsus mulle anti 15 pluss viis tähendab viis aastat asumist. Kas te olete käinud arukülas vaatamas, mis tunne tekib ka, kui praegu seal käia? Praegu on tunne masendav, sellepärast et see ümbrus on niivõrd räämas. Aed on täiesti hävinenud. Mõned kõrvalhooned on varemetes näiteks sepapada ja saun ja ja seal on õue peal siginenud mingisugused niisugused lobudikud. Ja, ja kas tahaks seda talukohta tagasi saada? Mina jah, tahaks tagasi saada, ma ei tea, mis see on, kas pieteeditunne või, või igaviku tunne või tahaks. Ja kui ma saaks, siis ma võtaks ta tagasi. Olete või neid, kui teie, Jüri Liivak, oleksite 40 aastat noorem mees 36 aastane. Ja kui teil praegu tehakse ettepanek rajada oma talu renditalu või. Kas te võtaksite selle vastu, mida te praegustes tingimustes teeksid? Ei renditalu siia pakutakse jah, äärne äärde maadele, aga renditalu mina ei võtaks. Rentnik ei tunne mingit vastutust selle maa eest, mida kasutab. Tahan oma maa peal kasvatada seda vilja ja sellel määral, kuidas mina ise pean kõige tarviliukkumaks ja tasuvamaks. Minul peab olema vabadus talitada oma talus oma maamehe mõistuse järele. Ma enam ei hakkaks nii peale, kui ma hakkasin 36. aastal mitte üksi sellepärast et ma siis noor ja võimekam olin. Vaid arvestades Neid suuri kogemusi, mis ma vahepeal olen omandanud, ma hakaksin normaalselt talu pidama. Mina muretseksin, kaks tööhobust. Traktorit ega kombaini mina oma põllul ei laseks. Kõik põld ja see, mis ümbritseb loodus on ju. Ja seda peavad ka siis harima elusolevused kahe hobusega idee praegusel ajal kuigi palju ära, oi teeb väga palju. Kahe hobusega saab viisaka talupidamise sisse saada, ütleme 10 kuni 15 hektari põldu, saab üles harida 10 lüpsilehma, peale selle siis sead, lambad, linnud, nii et te kasvataksite siis kõiki, mitte ei spetsialiseeruks? Ei, ei, ei, spetsialiseerub sellepärast, et seda küll propageeritakse välismaal ja igal pool, aga seal on nähtavasti see pinge niivõrd suur. Ja realiseerimise hinnad nüüd on madalamad, mis sunnivad kõik rõhu panema oma hinna allaviimisele. Aga talupidamine minu arvates peab olema mitmekülgne, siis me saame kõik tahud ära kasutada hobuseid. Ma muretseksin peale veel selle, et hobuseid remondivad end ise. Selle hobuinventari korrashoiuks on vaja ainult see tavaline talusepapada, kus talu peremees ise tegi vajalikud remondid ja valmistas vankrid ja reed. Aga selleks peaks olema eeltingimused juba valitsuse poolt loodud, mis kindlustaksid mulle maa, et seda mult keegi ei võta enam ära sellepärast et maa nõuab pidevat ränka tööd. Hillar Kruusma, teie olete siis uus talunik Haapsalu rajooni külve kolhoosi piirides, kuidas selle küla nimi siin selle küla nimeks on praegust kabra metsa kunagise kunagi härjaküla, aga kuna külad liideti, siis on ta kabra metsaküla ja noh, talu nimetuse järgi peaks nagu siin vanarahvas nimetate, küünemäe talu olema. Mina, nagu sa talupidamist tahan nüüd hakata arendama, talupidaja on muidugi veel kirjade järgi ei ole, sest kõik see dokumentatsioon ja asi on alles ajamisel. Palju lehmi, Lüpsilehmi on, momendil on mul päris lüpsilehmi, on neli. Ühesõnaga kaks tiinet mullikat on praegu, mis järgmine aasta märtsis poegivad. Kaks lehmik vasikat, mis me nüüd oma headest lehmadest tulid juba kasvama ja üks pull mullikas, peale selle on mul neli, neli herefordi ja üks üks lehmadest siiski poeglis mul need on siis nagu viis ka lehmik ja muidugi plaan linna ikkagi kaugemale. Aga senikaua, kui ei ole maad ametlikult käes ja karjamaid ei ole midagi praegust lihtsalt võimalik laiendada rohkem enam, tähendab mis talus on ilma vaata siis, kui ametlikult polegi. Nojah, eks praegust see tänavast tegi, oli see lugu, et nüüd oma lehmi karjatada, lihtsalt selle arvega arvestusega pidin võtma oma hoole alla veel kolhoosi 85 mullikat, et siis karjatada oma loomi antud koplites. Nii et mulle eraldatisealt teatud maa nurk ära piirasid aiaga, kus ma sain suma lehtla suvel karjatada, kui üldse siin söödamaad ei olnud, sest ümberringi oli mul täielikult talivili tänavu osta ainult see õuelapp siin, kus kõik peal on, et rohkem mul maad nagu ametlikult ei ole, see on kõik tingimisi kolhoosi juhtkonnaga tingimisi, et ma üldse siin olen seda karjakoplit saanud ja, ja kõike seda edasi, sest ühtegi õiget seadust ikkagi veel ei ole, mis konkreetselt lubaks majandile anda selle maa välja, et nendel oleks tagatis, et minul oleks tagatud lihtsalt minu perekonnaliikmetel, kes mul seal hakkavad siin tegema ja hooldama, et ka nendel oleks mingi tagatis kas või pensioni või, või ütleme siin kõigi muude seaduste osas. Minul endal muidugi häda ei ole, minul on 29 aastat tööstaaži täis, mina võiks nii öelda rahulikult koju, aga ka ise praegu töötan veel poole kohaga ikkagi ATKs. Ikkagi nii kahe vahel seisuga ikkagi täpselt, mis saab ja kuidas edasi saab. Ja mis kõige toredam see, et kui möödunud sügisel septembris hakkasime asju ajama, siis väga kiiresti maaparandusvalitsus võttis minul noh, taotletava maa, mis ma plaanisin juba siis, mis ma omale tahan. Võttis maaparanduse projektid, tegi, võttis tiitlist see alustas tänavu jaanuarikuu sees tööd ja praktilist täna-homme. On veel viimast päeva traktori peal, kes lükkab praegust truubid kinni ja torud on kraavidest sisse pandud, lükkab kinni, tasandas viimast koormat kruusa ära ja praktilist nende poolt on maa oleks nagu tundub, ma võiksin nagu kasutada, aga ametlikku seadust alust minul selle maa kasutamiseks ei ole. Ma olen muidugi võib-olla vabariigi kõige paremas seisus selles suhtes, et minul maakonnas tehtud. Võiks öelda, et näed, palun talu, meil on tehtud, aga ma ei ole veel mitte miski ei ole üks ega teine ka, ei ole veel kolmas. Ja mis kõige alumise juurde mõtlen just minul endal ei ole ta, aga just poja osas on see asi väga väga segane ja kriitiline, võtaks töölt ära, abi oleks vaja, kuna abikaasa Mulle ei suuda aidata. Me oleme ainult kahekesti ja selles kipuvad jääma ka oma kodused tööd juba väga laokile, kuna me peame tegema ikkagi kogu aeg väljaspool tööd, ei ole siin ja seal veel segatteilt ütleme tehnikoskmises siis täitsa ma tooksin niisuguse loo, kus ma täitsa ehmatasin, küsimus on selles, kui majandile võtame kas või näite, suvel tahtsin osta heina, kaaluta vaalud meie liidu toodangu, ühesõnaga Landile maksab ta 1600 rubla, ta on majandile juba kallis, kui mina lähen teda oskasid, minul maksab juba 2000 rubla, lustlik koefitsiendid ja kõik need asjad ja juurdehindlused. Ja teiseks muidugi on väga-väga segane see rida, kuidas hakatakse meile ikkagi maksma toodangu eest, kas makstakse meile täpselt samal tasemel, kui on riiklikel majanditele või ei makstaks meile vähem, tehnika eest maksame rohkem ja tekib juba niisugune kõhklus ja kahtlus, et, et kas siis ja kelle nimel või mille nimel me siis üldse seda talu püüab nii kangesti teha. Nii et saada, ega meie ei teeni siit nii palju, sest praegu ma ei ole muud, kui ainult väljaminekud on. Ja kui tõesti ma algul arvestasin, et noh, viie 60000-ga ehita talu valmis, siis praeguse summad järgi, mis ma olen juba vaadanud Tehnikale läheb juba, mis peaks kõik mul omal olemas, kui ma olen täis talumees, et ma kuskilt ei laena, ei sandi või ei kauple ja ega ma ei saa arvestada majandi tehnika peale hooajatöödel, see peab mulle endale ega majandi säranud oma tehnikat, kui, kui minul on ka vaja ja see tehnika läheb juba ise maksma. Viis-kuuskümmend 1000 rubla ja uut nagu müüa ei tohi, aga vanatehnika, mis me saame, on tavaliselt noh, kas niivõrd ära lõhutud või nii puru, et siis otsida nendele detailid restaureerida ja teha, ma võtan kas või veoauto kevadel tõime ära, aga ma ei ole veel teda täielikult kokku saanud. Seni olete ikkagi majandis sõltu ikkagi rentniku seisuses paratamatult see sõna on väga halvakõlaline, see rentnik, rentnik on rentnik, ta on eluaeg-ajalt rentnikke ja, ja ei olnud vanasti muud rentnik suhtub asjasse teistmoodi ja nii edasi. Aga momendil olen tõesti praktiliselt rentnik, sest kõik, mis, mis ma saan, on ikkagi majandi nõusolekul. Olgu ta siis kas kergemalt või raskemal määral või tingimust, aga, aga ikkagi majandist oleme sõltu ja midagi teha ei ole mööda minna või mõelnud vist praegust ei saa?