Tere, head raadiokuulajad. Algab saade, sarjast olemine, mina olen Miina Pärn. Täna räägib oma loo 88 aastane hilja järv. Hilja järv on ema, vanaema ja vanavanaema. On pikaaegne spordipedagoog ja kehakultuuriharrastaja, kelle lapsepõlvest tõusevad esile erilised jõulumälestused. Kätelt ja vanavanematelt kuuldud lugude kaudu jõuame välja tsaariaegsele Venemaale, kus saksa päritolu vanaema kuvernandiks oli. Alustame aga hilja järve kõige esimesest mälestusest ja see on seotud jõuludega. Jah see on kuuselõhn. Ja suukuusk, mis toodi koju ja mida me siis koos hakkasime eestima, ma muidugi ei mäleta, kuidas ja mida ma sinna külge riputasin, aga see oli midagi erilist. No ma arvan, et ma olin siis, aga väike niisugune nelja aastane siis ma mäletan seda kuuske. Aga hiljem hiljem jah, on nagu mälestused selgemad. Jõulud olid ikka väga-väga suur niuke perekondlik püha. Neid ei peetud tervelt kuu aega ja igasuguseid pidusid. See oli pühalik gooti aeg perekonnas kõigepealt kui jõulus hakkasid tulema, tehke verivorsti. Mäletan seda, kui terve perekond oli köögis ja kes siis segas seda kruubipudru kestid, soolikaid võttis keski, kes see oli nii nagu väike vabrik oli ma eliimava, palju tehti verivorsti, mis pidi jätkuma siis kolmekuningapäevani siis järgmine suur töö, mis kindlasti ytlesid jõulud tulevad. Piparkook Ma juba muidugi hiilisin varem, sest kui oli magamistuppa ilmunud üks keedupott riidekapi otsa, siis ma teadsin, seal sees on piparkoogitaigen. Ja siis, kui läks piparkoogi küpsetamiseks, tahtis, siis oli jälle seid terve, isegi minu täiskasvanud vend, ema, isa kõik olid ametis ja seda piparkoogilõhna ja vot see oli jõulud, need olid jõulud, mis tulid niimoodi need jõulud Tallinna linnas või, või linnainimesele tulid. Me ei saa öelda, et seda liiga vara oleks tehtud, aga kolm päeva ennem siis salajäi ilmus kusagile meile sinna keldrisse kuusk siis jõulureedel toodi kuusk tuppa ja siis siis terve pere teda ehtis uus Eesti, neid ei olnud palju, aga nad olid ilusad. Põhiliselt ma mäletan ma, et mulle väga meeldis, siis ma tahtsin, et ema ostis, väiksed kärbseseened olid ja ja linnukesed ja ja mul on siiani üks kuuseehe alles, mida ma väga tahtsin, kui me käisime emaga jõuluehteid ostmas. Mul ei tahetud seda ostes, oli kallis, aga ühema sain seal üks kellukene, mul on see praegu ripub iga aasta aukohal. Et see jõulukellu Gene ja see oli, ma arvan, et see oli 36. või seitsmendal aastal, muidu ma poleks seda nii väga mäletanud. Viru tänavalt me selle ostsime. Ja mis oli jõuluteel üks eriline tunne, kui isa siis mind või ema ja me läksime linna, siis jõuluaknad kõik kauplused olid jõuludekoratsioonid, olid sellised, mida lap sai vaadata. Sa panid nina vastu akent, seal oli päkapikk või seal oli jänes või seal midagi, oli jõuluvana või oli jõuluvana kingikott? See oli niuke muinasjutumaa. Mäletan mööda Viru tänavat, käisime, kõik aknad olid imekaunid. Siis minu kõige suurem jõulumälestus ja üldse aastavahetuse mälestus on kohvikultas vaateaken Harju ja Vabaduse platsi nurgal kaks päkapikku, seal olid suur šokolaadist pall mis oli pandud saepuki peale ja need päkapikud saagisid sealt palgi otsast ju. Kõrvalt vaatasid paar jänest ja kitsekene ja saagisid ja saagisid päkapikud ja šokolaadipuru. Heina tuli, tuli ja ma oleks tahtnud tundide kaupa nina lai, seal vastu akent vaadata, neid päkapikke. Ja mul on siiani seid absoluutselt silmade ees ja iga kord, kui ma praegu üle 80 aasta möödudes Lähen sealt kohast mööda Vabaduse platsi Harju tänavale, siis ma iga kord tuleb mulle meelde see pilt nende päkapikkude ja selle šokolaadi palgiga. See oli midagi erilist. Kui jõulupüha, noh, lähemale tulid, siis keedeti-küpsetati, aga neid ei olnud mitte pidupäeva, need olid pühad. Need olid tõelised pühad. Saia ema küpsetas jõululaupäeva hommikul kapsaid ja seapraad ja verivorstid, need olid kõik köögis, siis terve pere istus raadio ümber ja kuulati kirikust. Kirikuülekannet raadioülekanne oli kirikust. Ma ei tea, mis, ma arvan, et ju siis oli ka lastel eri kirikutest, aga raadio kandis üle jumalateenistuse. Kuulasime seda väga palju, lauldi me oma peres, ema oli mul väga hea laulja, ta oli väga musikaalne. Ta võttis igale laulule kohe teise hääle ja me laulsime jõululaule terve perega, see oli täiesti kombeks. Kui me olime jõuluõhtusöögi ära söönud, siis paar korda mul käis jõuluvana, küllap see oli mõni mu venna sõber, aga üldiselt ikka sokutati kuidagi koputati toodise kingi, Kotsis kuuse alla, aga kinke ei olnud palju. Kõik said ühe, mina sain muidugi võib-olla vahel ka kaks, kolm kinki, aga teises sai kõik ühe kingituse ja mitte liiga niukseid. Küllaltki tagasihoidlikke tarbeasju. Esimesel pühal käis isa tavaliselt kirikus ja üldse jõulude ajal väga palju. Me liikusime väljas, meil on üks väga lähedane perekond, oli meie kõige lähemad sõbrad. Nemad käisid meil tavaliselt, kas teisel jõulupühal jõululõunal, aga ei olnud, niimoodi, käis palju külalisi pidutsenud. Tei. Kuulati muusikat, käidi väljas jalutamas, tavaliselt olid juhikast tol ajal ikka lund ka. Ma ei nagu mäletan ikka, et oleks olnud. Ja väga niisugused kodused jõulud olid. Jätkab hilja järv, kui nüüd edasi võtta võiks see ilus Eesti aeg oli läbi. Siis olid jõulud ikka väga tagasihoidlikult, ma mäletan, kui ma koolis käisin ja õhurünnak oli juba läbi, me ei elanud enam oma vanas kodus, vaid elasime köie tänaval. Selles väikeses korteris siis meil ikka mehed kuidagi muretsesime kuusekese. Ja siis ma pean ütlema, et tõesti kingitused näiteks mina sain kaks või kolm taskurätti. Emale kinkisin mingisuguses seebi ja need olid jõulukingitused, meedik ei oodatud, ei tehtud niisuguseid meeletuid kingilaadungi idee raisatud selle peale raha. Tähtsam oli see soojus, mis sealt jõulukuused ja jõulupühadel tuli. Tol ajal muidugi eriti laulda keegi ei julgenud, aga no ikka natukene. Ja ma mäletan seda, ma juba olin kooli lõpetanud ja töötasin spordikomitees ja meile tuli tööle suunati kaks noort spetsialisti nii-öelda ja neil ei olnud üldse kodu, kus nad elasid, neil ei olnud neil korterid, nad magasid ülemuste kabinetis, päeval olid tööl, seal öösel magasid ja ema teadis seda. Kodus rääkisime ikka kõikidest asjadest. Ja ema ütlesid kuuletsena, kuidas need jõululaupäeva õhtul on siis seal kutsuma, meile meil küll midagi suurt ei ole, Akutsunad ikka, nad saavad ikka kodus ja kuuse all olla. Et see oli tähtis, et oleksin genes, mitte suur ja rikkalik, vaid väike ja soe. Õhtu me jõudsime siit jõulude juurest sujuvalt teie perekonna juurde, kui te lähete ajas nagunii kaugele tagasi, kui saab minna, siis kes need kõige vanemad sugulased on, kellega te isiklikult kokku puutusite? Isiklikult oma vanaemadega vana isasi ma näinud ei ole, olid enne mind juba läinud teispoolsusesse, aga vanaemad üks vanaema elas Tartus, temaga mul väga suurt kontakti ei olnud, sest et ta ei rääkinud eesti keelt. Ta oli rahvuselt sakslane, ta oli niisugune natukene kihvt mutt ka, aga ei, ta mind hoidis muidugi. Aga kui sa ei saa temaga nii päris vabalt suhelda, siis on lapsel raske. Teine vanaema elas köie tänaval seal, kus me pärast elasime. Aga tema istus tugi oma tugitoolis ja ma kunagi ei mäleta, et ta oleks nagu lastega väga tegelenud need vanavanematest. Mul ei ole niisuguseid sooje mälestusi, mida ta on olemas, nad olid lugupeetud, neid austati, neil käidi külas. Aga nemad oma lapselastega ei tegelenud, võib-olla ka sellepärast, et, et nad olid juba vanad ja ma olin ju väga vanade vanemate laps, minu ema ja isa olid väga vanad, kui mina sündisin. Ja, ja sellepärast oli vanusevahe liiga suur. Aga ometi oli neil väga eriline elukäik, millest te siiski päris palju teate. Nojah, minu emapoolsest suguvõsast, ma tean rohkem, tema sai minule rohkem rääkida. Tema ema oli rahvuselt sakslane, tal oli kaks õde, neid oli kolm tüdrukut ja isa suri neil, kui lapsed olid veel kõige noorem õde oli alles sündinud ja siis oli ka peres sellel sakslasest emal oli oma kolme tütrega väga raske, sest et noh, tal ei olnud ka midagi, täikab käis koduabiliseks siis saksa perekondades, aga kuna minu ema, tädi, vanaema õde elas Peterburis ja oli abielus saksa kirikuõpetajaga ja neil olid umbes sama vanad lapsed, kui noh, minu ema oli ja siis nendega oli neil päris hea suhe. See kirikuõpetajast tädimees aitas, niipalju siis. Neid lapsi, et ta kaks vanemat tüdrukut minu ema ja kaks aastat vanema õe soovitas ja sokutas Peterburi Kuvernantideks. Ema oli 15 aastane, kui ta läks Peterburi kuvernandiks, temal, eks kindral suvalovi perekonda. Ja ta mäletas kuni oma surmani seda, kui väga-väga ilusat aega, kui väga suurepärast elu. Muidugi, kui ta tuled, oled niisukese vaese üksikema laps, siis selge. Tal oli väike poiss, viie aastane Volodja ja ema ülesanne oli temaga rääkida ainult saksa keeles. Neil oli antud ühes majatiivas kaks tuba, üks oli mängutuba ja teine oli magamistuba ja terve päeva veetsid koos emaga ja see väike poiss, kes oli väga sümpaatne poiss, nagu ema rääkis kindrali perekond, väga hästi, suhtlus minu emastasin, hoiti teda nii kui peaaegu nagu perekonnaliiget, ta sõi perekonnaga ühes lauas kõik peretütreid, kes olid vanemad kui see väike poiss oli emaga väga head sõbrad. Ja ema ikka rääkisid, ta õppis seal peres väga palju. Muidugi vene keelt õppis, aga ta õppis ka elu ja kombeid ja kindlasti kõiki. Sest see oli küllaltki niisugune huvitav perekond, selle pereproua oli kirjanik Lev Tolstoi õetütar. Ja kui see kirjanik Lev Tolstoi tuli siis oma mõisest vahel Peterburi, siis ta ööbis nende humalovite juures. Ja siis ema rääkisitan kaks korda söönud õhtusöögilauas koos Lev Tolstoi igaükskord rääkis sellise loo, et ta rääkis veel vähe vene keelt. Ei saanud midagi aru, ta ütles, et ta sai aru, et need mehed kõik, kes seal on, kin Rälja sissegi Tolstoi, ja keegi oli veel siis rääkisid temast, vaatasid tema poole ja ta ikka juba natukene midagi sai aru. Ja siis mida rohkem nad rääkisid, seda rohkem ta punastesse seda rohkem lenda naersid seal ja seda, seda rohkem ta, mis oli, nii et see on tal siis niimoodi meelde jäänud. Ja ükskord siis kindral kinkis talle ooperipileti, kuna ta oli mitte õiglaselt, et emad on natuke pahandanud selle poisi söömise pärast, tema ei olnudki süüdi. Ja siis kindral tuli vabandust paluma tema käest ja kinkis talle piletiooperisse ja ema käis siis koos perega siis pereproua ja kaks tütart ja tema sõitsid siis tellaga Maria teatrisse, kus mängiti Padaemandat. Ja sellel samal etendusel tuli ka tsaar seda etendust vaatama. Ja siis ema rääkis, kuidas siis seda jumal kaitsku tsaari, lauldi, terve saal tõusis üles ja nemad siis kõik vaatasid ja kõik oli nii väga huvitav ja põnev. Jaa. Ja mis see pahandus oli, mille pärast need ooperipiletid kingiti? Poiss oli tee peale pannud koort nagu teised inimesed, aga ta tegelikult pidi vanemad piima ja, ja kindral ütles, et no Fra ülein, kuidas see siis jälginud teda kogemata selle koorekannu võttis, mitte piimakannu ei pannud. Seal see pahanduse moment siis sellest ajast, aga ta oli selle perega, ta käis, ma siiani ei ole saanud seda selgeks teha. Mala russi ja väike Venemaal, nad käisid Väike-Venemaal, olin nende suvekodu või suvemõis ja siis suviti olite seal ema oli kaks aastat nende juures. Niikaua kui siis väike Volodja õppis siis selle saksa keelt valdas siis korralikult, rääkis vabalt ja siis tuli, järgmisena tuli siis talle kuvernandiks prantslanna. Ja emal eksis Petro Pablaski kindluse ülema juurde kuvernandiks, aga ta ütles, et seal ei olnud niisugust soojust peres, kui oli kindral Šumilovi juures, seal oli natuke külmem ja et seal ei tundnud ennast nii hästi oli oli küll meeldiv, aga mitte nii, kui seal. Aga kas teie ema kuulis hiljem näiteks, mis sellest vooloodiast sai? Ei, ei ta küll ta oleks tahtnud seda teada saada, aga ta ei saanud seda teada. Ühesõnaga suvalovinud ta arvas, et, et kuna see mees oli kõrgem sõjaväelane, et nad võidi muidugi hävitada, sest et näiteks minu ema õde, kes läks ka kuvernandiks õia oli pankurite peres. Ja see pankurite vanem poeg armus minu ema õesse. Ja nad abiellusid. Nad elasid ikka väga jõukalt, et see minu tädi käis enne veel, kui see sul riigipööre oli. Oktoobrirevolutsioon, vots enne seda käis veel Eestis korra, aga peale seda ta enam Eestis ei käinud. Ja tema mees arreteeriti 37. aastal lasti maha ja tädi võeti vangi. Ja 38.-st aastast kaks aastat. Siis minu ema sai sellest nii teada. Tädi Heleene kirjutas talle ja kirjutas, et ta on vangis ja tal ei tohib üks kord kuus pakki saata ja palused, kallis õde, saada mulle süüa ja palun saada mulle kaerahelbeid ja suitsupekki, et kaerahelbeid saame me kaua närida ja suitsupekisaamiga kaua närida. Ja ema sai talle saata sisse. Ja niikaua, kui, siis 39. aastani ja siis juba enam ei võetud vastu. Ja mis sellest tädi Heleeles tähistame, ei teadnud väga kaua ja 60. aastal kirjutas väga viletsa kirja ta oli ta skendi vanadekodus ja oli noh, paar rida vaevalt äratuntavat. Ja kuu aega hiljem tuli teade, et ta on surnud. Et kuidas ta sinna saivad, mitte absoluutselt ei tea sellest. Aga kuidas teie ema Eestisse jõudis? Tema ema abiellus eestlasega, sest minu vanaisa oli eestlane. Ja nad said tuttavaks, kui vanaisa oli sõjaväes ja armusid ja abiellusid. Ja ma täpselt ei tea ka veel siiani, kuidas see täpselt oli, aga igatahes vastu oma perede tahtmist, minu vanaema tuli Eestisse ja ei, minu vanaisa oli pärit Antslast Taali taluperest pärit, aga ta õppis kingsepaks, nii et ta tegi kingsepatööd ja iga käsitööline. Aga ta suri küllalt varakult, suri noorena. Miks, ma ei tea. Nii et ilmselt see vanaisaga ei olnud emal ka vist kõige paremad mälestused temast väga palju ei räägitud. Aga tuleme teie vanemate loo juurde, kuidas nad kokku said? Võib-olla ma räägin vahepeal ühe väikese jõululoo vahele. Minu ema abiellus, kui ta tuli Peterburist tagasi peaaegu kohe endast 10 aastat vanema mehega, kes oli Tarvastust päriti, oli väga niisugune kultuurilembeline mees, ta oli Jaan Peterson, Dali tollal Vanemuise seltsis ja seltsielu oli nii et et Mari Möldre oli minu vanema venna ristiema siis ta ei olnud mitte Mari Möldre, vaid siis ta oli mütsi, Müller. Tema pärisnimi oli ja küllalt huvitav elu, aga emal üks poeg, tal suri sündides. Emal oli kaks poega ja mees, see jaan, tapperson suri vabadussõja alguses. Ta ei saanudki kuuli läbi surma, Ta sai haavata ja teda ei saadud kiiresti ära toodud sealt lahinguväljal, keda see ajukelmepõletikku ja ta suri ja ema jäi kahe väikse pojaga Systar tusse. Ta oli Tartus ja tal ei olnud eriti midagi elukutset ja kui ta oli kuvernandiks täis kõlbanud, midagi ei teinud siin-seal. Ta oli olnud kaupluses töötanud ja kus aga nende väikeste lastega tal tööd ei olnud. Ja siis ta elas päris vaeselt. Ja kuna meil ühed emal isa poolt sugulased elasid Tallinnas Kesk-Eesti vabariigi alguses olid siin ettevõtjate, tegid ühe konservivabriku ja kutsusid ema tule Tallinnasse, sa saad meie juures tööd. Ja siis ema tuli Tallinnasse selle aja peale küll tal juba vanem poeg oli surnud difteeriassega oma noorema pojaga helduriga tuli ta Tallinnasse elas päris kaika, nagu ta rääkis nõmmel mansardkorruse väikeses toas, et hommikul, kui ta üles tõusis, siis ta kõigepealt pesukausis pleier jää vee pealt ära, et laps saaks võtta silmade suu vett ja hambapesuvett tindipotis olevat olnud jääkord peal, viletsalt elasid. Aga siis ema tutvus minu isaga, minu isa oli tondi sõjakooli ametnik, tulirelvaladude ülem, vaata täiast tol ajal tondi sõjakoolis. Ja nad said tuttavaks, isa oli teeninud terve oma elu tsaariarmeest ja ta tuli 19. aastal Venemaalt suurte raskustega läbi Narva sai tagasi Eestisse tulla. Ja siin ta sai siis, noh, ta oli seal vastav aukraadiga ja tallinn kui nutikas mees. Ja siin ta sai siis sõjakooli vaid pantida tööle. Ja niimoodi läks, nad olid ju mõlemad juba ikka isa oli emast veel vanem, küllalt vanad inimesed komekesi siis said veel õnnistatud tütrega olid väga vanad vanemad. Aga nad hoidsid mind hämmastasid ja mul oli väga armastav ja hoidev kodu. Aga rääkige oma sellest lapsepõlvest lähemalt, milliseks see elu siis teil kujunes? Elu oli soe ja mõnus. Me elasime Maakri tänaval, vend alguses käis koolis, siis vend läks tööle, vend oli mul vanem minust. Tema oli mul nagu teine isa mingil määral ta hoidis mind ka väga isa pärast, kui ta tuli tondi sõjakoolist ära, ta läks arsenali, kus mingi relvatsehhi seal tööle ema töötas. Ühes delikatessiäris ja rahulik ja vaikne ja armas kodu. Hoiti väga, lauldi palju meie peres oli, muusika oli hästi suures hinnas. Esimesse klassi läksin ma 39. aastal ja ma läksin kubu erakolledžis ja see oli saksa keele kallakuga kool. Et ma hakkasin esimesest klassist peale õppima saksa keelt. See oli siis sellepärast, et ma oma vanaemaga saaksin ikka suhelda, siis tema nõudis seda. Ja ka seal ma sain käia ühe aasta, noh ja siis siis tuli see sõda ja see värk peale. Ja siis sellel samal aastal, kui ma sinna kooli läksin, sai minu isa insuldi ja ta sai selle niimoodi, et me olime oma suvekodus uutrias, kui Vene lennukid olid väga madalalt lennanud üle selle lahe sealt üle mereranna ja isa löönud, et nüüd need raisakotkad tulevadki, vaatas ülesse ja kukkus maha ja sai insuldi. Ja väga sügavalt Netailas küll 21 aastat, aga ta rääkima ei hakanud kunagi enam. Nii ainult üksikuid sõnu kätega rääkis aga Liikumine tal taastust, alguses ta ei liikunud ka. No ja siis oli jällegi terve see perekonna raskus oli ema peal. Natukene lihtsam elu oli siis, kui tulid sakslased. Ei saa öelda, et kõigil ta lihtne oli, aga oli ilmselt sellepärast, et emal see saksa keel nii tore oli ja nii hea oli, vat selle ühe looma räägin küll, mis juhtus meil Utrias, kui me olime suvel utterias, kui olid sakslased. Me käisime Auvere poest toomas iga nädal leiba, tšiki leiba, ega me seda leiba väga vaja ei olnud, sest me saime naabrite käest rukkijahu, ema küpsetas ise leiba, aga me ikka käisime seal poes, tõime tšeki kauba välja ja auvere jaama taga oli koonduslaager oli. Ja just sellel lõuna ajal tulidesse juutide kolonn Nende konvoide saates esimene kord, kui ema seda nägi ja no me ehmatasime muidugi ära ja ema lükkas mind kõrval, ütles, mine kaugemale, jookse kaugemale, juukse, kaugemale, ära mulle järele ei tule ja läks ise sinna konvoile vastu ja rääkis midagi nende konvoi poistega, need olid noored saksa sõdurid. Ja ta sai anda nendele vangidele need oma leivapätsid, mis poest saime. Ja ema tuli tagasi, ütles, et üks mees oli võtnud omas laulatussõrmuse, tahtis talle anda, ema ei võtnud seda muidugi, ütles Endal vaja. Ja ta ütles, et see mees oli kas pianist või kirurg, et tal olid nisukesed käed, et ta pidi seda olema. No siis me umbes teadsime, järgmine kord, kui me poodi läksime, juhtus sama asi ja jälle olid needsamad con või poisid. Ema sai nendega kaubale, rääkis ära nendele poistele, et ta annab ja miks ja andis, jagas selle oma leiva nendele ära. Ja siis, kui me veel tahtsime seda teha, mina muidugi pidin kaugelt seda vaatame, ema mind ligidale ei lubanud. Siis olid hoopis teised konvoi saatjad ei olnud enam need noored poisid ja siis pöörati juba püssitorud ema poole, öeldi, et me laseme sind maha, mine ära. Ja see oli siis niisugune lugu, mis ka midagi on jäänud meelde. See lugu tuli mulle siis meelde oma ema kohta, kui ma lugesin möödunud nädalal, David Vseviov ütles, et ka leiva andmine olla kangelastegu. Ma kunagi ei mõelnud iialgi ei mõelnud niimoodi. Ja kui ma seda Vseviovi lugu lugesin, siis ma sain aru, et jumal mu ema tegi täitsa kangelasteo. Vot selline lugu. Kuidas te kutsusite oma näiteks vanaemasid ja ema-isa, mis nimedega te pöördusite? Nende poole, Evinja kutsusin, emapoolne vanaema oli Kuuso, see on sakslastel ühend kroos, mutter on usu temaliku uisu. Aga isapoolne vanaema oli ikka vanaema, oli lihtsalt vanaema, tema oli pärit Pärnust, päris ise jääb, minu isa oli sündinud Varbla vallas tolleaegses ja tema vanemad, minu vanaisa oli metsavaht ja Sepp ja Mölder Nendel olingi kolm ametit oli siis selles peres ja isa vanem vend kes oli isast palju vanem oli, siis pidas möldri ametit ja vanaisa oli siis sepp ja metsavaht. Ja nad olid ka niisugune ilmselt küllalt edumeelne perekond. Aga noh, kahjuks ma neid vanavanemaid neid ei tunne, minu ema rääkisid, et see vana isase metsavahist vanaisa ja, ja Möldrist vanaonu, et kümned olid armsad inimesed ja kuidas nad võitsid selle kasupoja minu selle poolvenna kohe omaks, kui nii paljud ütlesid, et noh nüüd, et tal ei olnud siis paremat naist, kui võtta siis lapsega naine ja ometi siis tema vanemad võtsid selle poja nii väga omaks ja minu isa vanemad. Ja muidugi isa hoidis ka seda minu poolvend ahvega. Aga vanemate kohta ütlesite lihtsalt ema ja isa. Ja isa ja nemad olid ema ja isa vahel emale see vahel mutikäiku öeldud saksapäraselt ikka mutti ka mutti, aga huvitav oli, emal oli see ema oli käinud saksa koolis ja ta rääkis väga puhast eesti keelt ja ta väga-väga nõudis, et ma räägiksin ilusat keelt. Kui kiiresti tulin ja hakkasin hirmsasti rääkima kiiresti-kiiresti midagi, siis ta võttis mul ümbert kinni, ütles ära oleni, äge. Räägi rahulikult ära. Padise, räägi nii, et sinust aru saab. Aga ise ilusti ta rääkis, aga kirjutada eesti keeles, ta kirjutas halvasti saksa keeles, kirjutas hästi, kes ta oli käinud saksa koolis, aga isa muidugi kirjutas isa, kui ta oleks olnud kõnelemisvõimeline. Isegi halvatud peast aitas mind matemaatikas, sest ta nägi ja sai aru, ainult et ta ei saanud rääkida seda näpuga näitamise, kirjutas mulle, kui ma mõne vea kusagil tegin. Onutütar ikka oli veel kadeldas, näed sa, Sulev nisa, kes oskab matemaatikat õpetada sulle nii, et need olid ja. Te rääkisite, milline soe õhkkond teil kodus valitses ka aeg iseenesest, nagu sinuga juttude keskel välja tulnud oli, oli raske ja keeruline. Aga millised ühe lapse mured olid sel ajal? Ma pean ütlema, et mind kaasati kõikidele muredele. Kui ma koolis käisin peale õhurünnakut, me ju läksime vanaisa koju Varblasse ja seal ma tegelikult kaks aastat olime seal Varblas ja, ja seal ma õppisin, tegin kõiki põllutöid, käisin karjas, naabria lastega, mütsime, tulid, panime kartulid maha, laotasin sõnnikut, käisime heinamaal, meil omal ei olnud metsavahimajal, ei olnud mingite põldu, aga me käisime naabrite juures abis ja siis jälle ikka midagi siis antidega, said piima või said midagi, siga tapeti, toodi sulle sealiha. Et ma ikka pidin lapsest peale, pidin tööd tegema. Ja isegi ma mäletan, kui ma juba koolis käisin, siis ma käisin suvel ka ikka tegin maal tööd ja siis kott kartuleid on kindlasti sinu oma talvekartulid olid nagu on meil siis maalt priid jäik. Aga oli see töö siis raske? Ei, ei, absoluutselt ei olnud raske, kõik need noored pidi kujumisel põllul kume heina, riisus imeja, mina niitama ei osanud, aga riisusid meie kuhja tegime ja tol ajal lõigati rukist köideti, eks ole, kui me neid rukkivihkusid, tassisin ja aitasime viljapeksu juures ja kus me ikka maha saime, vähe käidatas, järgne, saime natukene linnainimesed ju anti meile ka midagi, see ei olnud raske, sest kõik noored tegid ja see case niukse nalja ja naeruga ja ja tavaliselt, kui niukesed suuremad tööd olid, siis õhtul rehetuba lükati vabaks ja küla akordionimees või pillimees tuli sinna nurka mängima ja noored tulid tantsima ja ega lapsi ka keegi ära ja jään, kõik olid seal ja jääd rallisid neid ei, niisugune töös see pidi olema ikka töömaast madalast. Ja, ja oma asjad ka ikka ega mul ema ei koristanud mu nurka, ma pidin oma toanurga, mis mul oli niisugune küllaltki suur osasi pidi mul korras, oleme laua, pidin korda tegema. Seal seisik asja juurde. Töökasvatus. Aga kas olete selle pilguga ka oma lapsepõlve vaadanud, et mis võrreldes teiste lastega teie lapsepõlves oli erandlikku? Võib-olla see, et kui vanemad mind väga hoidsid, aga meil oli väga suur vanusevahe, et nad alati võib-olla ei saanud minust mitte viib mind, ei mõistnud, aga no kuidagi distants vahel oli natukene kaugel. Aga mis küsimustes? Ei, ma ei oskagi, ei oskagi seda öelda, aga ma isegi tean, et ma vahel koolis kuma ikka esimeses teises klassis olin ja mu kestel olid kõigi nii väga noored emad ja minul oli siis vanaema, mõnikord isegi nagu ei häbenenud, aga. Ma ei tea, niuke naljakas tunne oli, mõtle, kui vanad vanemad mul on. Ehk selle võrra oli muidugi raskem, et emad jäid siis viletsaks, haigeks, kui ma oleksin ikka veel neid vajanud. Sest et kui noored vanemad, siis sa saad oma lapsi kauem toetada ja aidata. Aga minust sai väga kiiresti nagu perekonnapea, kes pidi vastutama ka perekonna majandusliku küljest. Me räägime täna juttu teie ema sünniaastapäeval. Seal ta vaatab mis hetkel oma elus olete te kõige rohkem oma ema vajanud. Oi, tema, mida vanemaks saan, seda rohkem sa saad aru, kui palju on emal väärtus kätte, kui mu ema suri, ma olin 30 kaheaastane. Ja siis äkki tundsin, et mul ei ole enam kodu. Mul oli mees, mul oli lap Ps, teine laps oli sündimas ja mul oli kõik olemas, mul oli vend. Aga ma tundsin, et kui mul on midagi väga raske moment või kõik mind maha jätavad, siis mul ei olevat seda pelgupaika, kuhu ma lähen ema juurde, sa võid alati minna. Kui sul on ükskõik mis, mis juhtub, et seal on sul alati koht olemas. Minule tulid teadmised natukene hilja, sest et mul olid lihtsalt vanad vanemad. Sest nüüd ma tunnen seda, et naer liiga vähe, küsisin ema käest siiski küllalt palju, kuna meil oli niisugune moment, ei olnud ju midagi, õhtud olid, raadio oli, aga istusime emaga kahekesi, jõime teed pliidi ääres, pliit oli soe, ema pani tuld alla ja kujutage ette, me laulsime, laulsime peaaegu igal õhtul kahekesi laulsime, emale meeldis laulda, ta oli väga musikaalne iga lauluvits teisele ja, ja siis oli veel niisugune perekondlik niukene, laulmine ja isale see meeldis, isa oli juba vilets väga ja ta ei rääkinud, aga isa tuli siis ja kuulas pealt ja siis vaatas, kui mesis kahekesi laulsime ja need olid niukseid, mitteri kalikud majanduslikus mõttes. Aga vaimselt olid kuidagi rikkad, need niuksed, lihtsad istumised, mitte sõnagi rääkida, aga lihtsalt niukses koosolemised. Kas mõni konkreetne laul tuleb ka meelde? Ja mul on üks laul, aga ma pean selle laulu kunagi teile andma, ma ei saa seda laulda, sest mul lihtsalt ei ole hääl, et aga mul õrnake algus, ei, aga mis selle laulu nimi on või üldse mis laule lauldes ja on üks selline laul, mida minu ema väga armastas, mida ta laulis ka minu tütar rullale ja mida ta oli minule laulnud ja mida auli laulnud tema ämm tema poegadele, mis on väga vana laul, väga ilus laul, mis on pärit kusagilt Lõuna-Eestist. Ja me laulsime emaga seda alailma, see oli ema lemmiklaul. Aga ma katsun selle laule edasi anda, nii et ma praegu laulma ei hakka. Kevadisel koidu ajal vara, kündsin niiduraal 1000 1000 pisarad, kas kesine, kiiksivad, küsin ühelt sedamaid pisar, miks sa siia said? Kiigud, liigud tuule käes, kevadise õhu käes, pisara vasta, kuuletsa muru, Albu kodumaa, sinna, sinu vanemad muistsel ajal mind Külsivad. Ei ole kunagi kuulnud seda laulu. Aga teie imalt on ka üks eriline jõulumälestus veel. Ja alati, kui tulevad jõulud, siis ma mõtlen, et jõulud on meil tänapäeval liiga rikkalikud. Ma räägin ühed väga armsad ja õnnelikud jõulud, kui minu ema oli jäänud leseks. See oli 1919. aastal, ta elas Tartus oma kahe pojaga, töötal ei olnud ainult Zaitsvat tšekileiba, väga vaesed olid. Tema juurde tuli, põgenes sõjapõgenikuna, tema täditütar Riiast oma tütrega. Ja nii need olid kaks noort naist ja kolm last ja neil ei olnudki midagi süüa ja tuba oli ka külm. Ja siis võttis minu ema oma surnud mehe saapad ja läks turule ja nende saabaste eest sai ta ämbritäie kar tuleid. Tuli nendega Koju pliid puruks ühe tooli. Milleks meile nii palju toole on vaja, et said turba vahele panna, puutükid said pliidi küdema, keetsid kartuleid ja paljudest kartulitest lõikasid õhu käsed viilud, mida panid pliidiraudade peale ja küpsetasid seal pliidiraua peal mõlemilt poolt, sest ega pann oli, aga rasva ei olnud pliidiraua peal, küpsetati need kartuliviilud siis lastele. Ja ema ütles, et see oli nii ilus jõulumälestus, kui lapsed krõbistasid nii pliidi peal geid, kartuli viilusi ja meie saime kartuleid süüa ja tuba oli soe ja täditütar silmaga olid need sel hetkel kõige õnnelikumad, et sõda hakkab läbi saama ja elu ehk läheb edasi. Ja tegelikult läkski, sest täditütar Selma abikaasast sai Läti vabariigis panga president. Mitte küll kohe peale seda teed selleks aega, kui see härraspuure oli. Läti Panga president Nad käisid meil külas kunagi vist 38. või üheksandal aastal ja nad olid nii armsad inimesed. Ja ilusad jõulud, need ei pea üldse olema palju rikkust. Aga tahaks sellest sporditeemani ka natuke jõuda, et te olete ju elupõline spordipedagoog, olete korvpalli mänginud, purjetanud, mida kõik teinud, et kuidas te üldse selle spordini jõudsite oma lapsepõlvest? Oh, ma ei olnud üldse sportlane, Millustiga loodeti pianisti mitte küll päris pianisteri, klaverimängija toodeti minust. Aga sõda tegi seda klaver, õhurünnak, eks ole, kus ma see klaver ja nii nagu ma ütlesin, et ma läksin kehakultuuritehnikumi sellepärast, et seal ja oli kõige kõrgem stipendium ja ta oli muide väga hariv kool, väga raske oli seal käia, kehakultuuritehnikum loodi, kuna ilmselt võimlemisõpetajaid ja kehakultuurikaadrit oli ikka peale sõda väga vähe ja kuna minu vend oli niisugune väga spordihuviline ja tema oli minu suur iidol ja eeskuju ja siis ma ehkki mul mingeid kehalisi võimeid ja mingit nihukest Apple'i kilkust mul minus ei ole olnud, aga ma läksin sinna ja ma sain sisse ja see oli väga suurepärane kuulehti, seal õppimine ei olnud kerge. Miks? Sellepärast ei olnud kerge, et peale sõda koolimajas ei olnud 46. aastal mine astusid kooli hommikul kella kaheksast 12-ni, vahel ka kella üheni, kaheni olid meil praktilised tunnid Kalemi võimlas selles pisikeses Aia tänava ujulas Kadrioru staadionil olid meil praktilised tunnid. Kella poole seitsmest õhtul olid teoreetilised tunnid, oli nii, kui koolimajad lõpetasid siis nagu nemad olidki kahes vahetuses. Me olime kolmas vahetus pool 11 õhtul lõppesid meie tunnid ja niimoodi kuus päeva nädalas. See ei olnud kerge, aga väga huvitav. Ja ma pean ütlema, et ma sellest kehakultuuritehnikumist sain väga hea hariduse. Mis pani ikka mõtlema, meil olid väga head õppejõud, tolleaegsed õppejõud, kui mina seal käisin, olid veel kõik vanakooli mehed, kes oli lõpetanud Berliini, kes Helsingi, kes Tartu Ülikooli suure staažiga võimlemisõpetajat, treenerid ja nisugune momentrit. Kui mina lõpetasin, siis 48. üheksandal aastal, kui mingi suurt pleenum oli, siis kõikide treenerid ja kooliõpetajad võeti ametist maha, toodis Venemaalt Liscaftis tasemele ja, ja olin ka väga toredaid, tuli Tartust noori toredaid, et häid, aga seda vana kaardiväge, kellelt me saime seda Idla vaimu nii-öelda, seda siis enam ei olnud pärast. Ja siis muidugi ma pärast käisin ka Tartus kaugõppes, ikka katsusin edasi õppida, aga see põhibaas nii-öelda tuli mul ikka sealt kehakultuuritehnikumist. Ja see on mind vedanud ja lisaks ma olen juurde õppinud ja ma olen olnud ravikehakultuuri alal töötanud, olen spordiametnik olnud. Olen võimlemisõpetaja olnud ja võimlemistreener väga pikka aega. Ise olen ka ikka teinud, noh, natuke korvpalli mänginud ja. Te olete praegu 88 aastane ja veel mõni aeg tagasi tegite omaealistele naistele võimlemistreeninguid. Ja, ja ikka sest omaealistele võin ju teha, sest me olime kõik ühesugused siis, kui nemad näevad, et nisukene vanakene nagu minagi suudab Felgeke jalga liigutada, siis peavad ju nemad ka suutma. Jah, siiani esimest aastat, kus ma ei ole enam kedagi enam ei kamanda, jäi õpetaja. Ja mul on kahju, sellest siis mulle meeldis võimelda, ise ka, aga noh, eks ma ise kodus ikka liigutan. Sest seda peab ikka kõiki ütlematki. Niikaua kui liigud nii kaua, elad. Aga kas te selle olete ka enda jaoks välja mõelnud, et mis see spordi mõte üldse on? Mina olen rohkem kehakultuur lane ja see mõte ongi see, et inimene on loodud liikuma ja näitama seda, milleks tema keha võimeline on. Ma olen nii vana, et ega ma alati tänapäeva tippspordist enam aru ei saa, minu meelest paljud asjad juba lähevad üle inimvõimete piiri ja kui nii palju kõiki abivahendeid, pilti sinna juurde kasutatakse, kas seal enam on, et noh, on muidugi, miks ei ole, elu areneb ju ka ei tohi nihukest nägu teha, et sa oled nii vanaks jäänud, et sa ei saa enam aru mikspärast. Näiteks mina isiklikult ei taha võimelda jõusaalis, ehkki ma tean, et kõik need jõusaalimasinad ja jõu seal on tal ju mõeldud targalt ja hästi ja kõik tehtud. Aga mina tahan tunda liikumisest mõnu, mitte rasket rauda venitades, vaid lihtsalt iseennast liigutades. Aga see on kehakultuur on nii, et ma ei ole hingelt tippsportlane, ma olen hingelt kehakultuur, lane. Kas te räägiksite selle ka ära, kuidas te oma abikaasaga kokku saite? Purjetamisega purjetamise saime kokku, jah. Valged purjed ja sinine meri ja ja nii see kõik. Aga purjetajate kogukonnast üldiselt ma kõrvalt vaadates olen aru saanud, et see on üks eriline ja väga kokkuhoidev. Kogukond ja on, on Me käime vanad purjetajad, me käime koos kogu aeg kord kuus on neil klubiõhtut pidevalt. Ja, ja miks see nii on? Ei tea, sest et ehkki purjetamine ei ole ju niimoodi võistkondlik alal, Me oleme, eks ole, päris soolopurjetajad on, on vähe, aga kahe-kolmekesi jahis, aga see meri ja, aga ma kardan, et võib-olla tänapäeval ta enam nii ei ole, sest et jääte, kui meie noored olime, me pidime kõik ju ise tegema kevadel juba varakult. Me hakkasime, kraapisime jahtide pealt värvi maha. Remontisime jahti, kõik tuli ise teha. Kõik, me olime seal kaldel koos kõiki asju tihti klubis, meil olid klubiõhtut. Meil olid uue aasta vastuvõtud, meil maskiballid, meil olid igasuguseid, mõtlesime välja pannkoogiõhtud ikka, et oleks see seltskond koos. Nüüd on ta natukene suuremaks läinud, meil oli seltskond oli väiksem, kuidas öelda, meil oli 10 korda vähem jahte Kalev Jahtklubi kai ääres, kui praegu on, eks ole, ja need on suured moodsad jahid. Inimestel ei ole vaja enam midagit teha, ei ole vaja värvidega seal remonti teha. Elu on läinud üldse teistmoodi. Kuulge, öelge mulle, palju on neid peresi, kes istuvad õhtuti koos ja laulavad, öeldakse segaselt peast. Pane makk mängima. Kuula raadiot, eks ole. Vaat elu on muutunud leidnud lihtsalt edasi, nüüd on teistsugune natukene. Aga mida te oma elu juures tunnete, mis on nagu justkui algusest peale samamoodi olnud? Teie enda juures? Noh, ma olen niisugune natukene aravõitu, tegelikult ma olen natukene aravõitu edasipüüdlik, aga vahel liiga tagasihoidlik võib-olla, või. No see on küll väga tagasihoidlikult nagu öeldud, kui ma lihtsalt vaatan, kui vitaalne ja eluterve ja elurõõmus te olete, aga üks küsimus võib-olla suunaga ka nagu järeltulevatele põlvedele, et kui te näiteks vaatate oma lapsi ja lapselapsi ja nüüd ka juba lapselapselapsi siis kas teile on silma jäänud, kas mõni iseloomulik joon, mis nagu teie perekonnas edasi läheb, või midagi, millest te kõik kuidagi sarnased olete? Ja ma pean ütlema, et kehakultuur lasi, mul ei ole, muidugi on neid, kes ikka jõusaalis käivad ja trendi teevad ja on oma lapsed, olid mul rohkem spordilapselapsed, vähem tegelevad spordist. Kahe oli see ei ole paha, et igaüks leiab oma tee ühiseid jooni, mõlemi tütrega midagi on. Me kõik natuke, oleme üht isepäised ja vahel natuke kangekaelsed ja. Aga mõni selline põhimõte, mis te tunnete, et olete teie saanud oma esivanematelt ja olete kindlasti tahtnud selle oma lastele ka edasi anda? Hoia oma kodu ja peret. Et see on nagu kõige tähtsam ja ma vaatan, et minu lastel on see ka olemas ja õppida ja õppida. Nii et vaatate neid selles mõttes õnneliku pilguga. Ei, rahuloleva, õnnelik ei tohi, seal, see võib ära Win ära sõnuda, ütleme, et ma olen rahul nendega, ma olen nendega täiesti rahul. Väga tore, ma küsin võib-olla lõpetuseks veel seda, et kuivõrd meie saade on eetris üsna jõulude-eelsel ajal jõuluajal, siis mis teie soov tänavusteks jõuludeks võiks olla meie kuulajatele? Et olgu tänavu mõnusad kodused jõulud, et mingisugused haigused, meid ei pääse tülitama ja ärgem pangem rõhku välisele ja kinkimisele, oleme seesmiselt soojad ja hoiame 11. Ja et igas kodus põleks jõululaud, õhtul küünlakene jääd kusagil ei oleks kurbust ja haigust. Rohkem peaks lootust tuleviku olema, et me ikka saame sellest asjast kõik üle. Kui me oleme kõikidest jamadest üle saanud siin väike eesti rahvast, siis ma arvan, et saame sellest ka üle. Oma erilise lapsepõlveloo rääkis hilja järv. Saade on salvestatud 2020. aasta detsembris. Küsis Miina Pärn. Helimontaaži tegi Katrin maadik.