Tere, mina olen Kaisa Ling ja te kuulate saadet lapsepõlve lemmikraamatud. Tänane külaline on armastatud näitleja Piret Krumm, tere. Tervist. Kuna me oleme üsna ühevanused, et kas sobib, et me sinatame absoluutselt? Jaa, eks veidi ma selle peale mõtlesingi, et kui ma sooviksin kedagi sellesse saatesse, siis võiks olla keegi nii-öelda samavanune. Ehk selguvad tänu sellele mingid taasvabanenud Eesti laste ühisjooned, nii et võib-olla tuleb välja, et mõned raamatud melgatuvad kuidas lähenesid sellele ülesandele meenutada andsin lapsepõlve lemmikraamatut, mis meetodiga? Kõigepealt, kui sa helistasid mulle, siis loomulikult see venitas minu edevad soont. Et siis niimoodi raamatute puhul pöördutakse minu poole sellega seonduvalt nüüd ajas päris tagasi minna siis väiksena, aga mul juhtus selline lugu, et ma väga pikalt ei lugenud üldse, sest et pold kedagi, kes õpetaks lugema et oli küll selline muinasjuttude ettelugemine. Ja üks ütleme võib-olla üks esimesi raamatuid kohe, mis mulle meenus muinasjuttudest, oli tegelikult just illustraatorid kaudu. Ja see oli Siimaškop, kelle muinasjutud lumivalguke Pöial-Liisi okasroosike kohutavalt kaunid illustratsioonid, mida siis sai miljoneid kordi ette loetud ja mille põhjal ma siis nii-öelda nagu lapsed ikka, jätavad nii-öelda selle loo meelde. Ja ise hiljem, siis kui kedagi parasjagu ei olnud ette lugemas, siis vaatasin pilte kõva häälega, siis jutustasin iseendale ja tegin tähtsana. Vaat mina küll loen, oskan lugeda ja seda seal lasteaias sai tehtud korduvalt. Kuna nii palju kordi loeti tõesti neid lugusid ette, siis need olidki sõna-sõnalt täiesti peas. Ja võib-olla ma ütlesin siis nagu oma lasteaia kasvatajatele ka kerge sellise mulje, et noh, tema juba varakult on õppinud lugema ja see jätkus kuni selle hetkeni, mil ma astusin esimesse klassi Tallinna reaalkooli ja tegelikult ega mul ei olnud päris täpselt aimu, kuidas lugemine käib. Et mul olid tõesti mõned tähed selged ja midagi ma seal veerisin, kuidas me sinna kooli sisse sain. Ma arvan, et seal oli kerge onupojapoliitika ja, ja seal jätkus seesama sellega, et meil oli selline, mäletan hiireaabits ja iga päev pidi siis sellise väikese lõigukese õppima lugema, jutustama, hiljem jutustama. Ja see käis kuidagi siis niipidi tunni lõpus, siis palun, kes soovib tulla siis jutustama seda lugu. Ja esimesed korrad ma nii-öelda kätt ei tõstnud, aga siis kui ütleme, oli juba kaks esimest tüdrukut olid ära jutustanud, siis ma tõstsin julgelt käe, läksin ette ja hakkasin siis esinema. Et nende jutustuse põhjal panin siis kokku muidugi alati oma loo päris täpselt nii lõppenud ja ja nii, et ühesõnaga lugemine kui selline, ütleme selline hoogne lugemine ennast unusta tavalt lugemine ja sulgemine ennast Ühte tuppa. See tegelikult tuli üldse. Ma arvan, et isegi ülikooli ajal, alles enne seda kuidagi raamatutega olid paar üksikut raamatut, mis nii-öelda tõmbasid täielikult endasse, loomulikult kääbik, eks ole. Kindlasti oli sealhulgas ka musketäride raamat, mida ma mäletan, et ma tollel ajal elasin oma onu juures usketäridega seonduvalt sest et emal olid väga pikad sellised reisimised Ameerikasse ja siis musketärid, aga oli küll selline lugu, et kuidagi perekonnast pärandatud selline traditsioon, et kolme musketäri kõrvale käivad alati praekartulid. Ja nii kui see raamat nii-öelda riiulast võeti, siis onu juba etteruttavalt teadis, et ma hakkan siis praekartuleid tegema, et mingil hetkel mitte segada, et kui juba nälg tuleb, et siis siis saab kartuleid süüa. Et need sobivad ka muidugi külmalt, eks, sest need on ju nii head. Ma loodan, et see traditsioon jätkub, ma loodan ka, et me oma lastele hakkan ka siis neid Aga kas on sul meeles ka mõni tõesti selline esimene ise loetud raamat või miski, mis oli just nimelt võib-olla enne siis seda ülikooliaega oluline? Üks raamat tõesti tuleb mulle noh, tegelikult neid oli, eks ole, veel, aga niimoodi pisteliselt on siis Gottfried August Bürgeri raamat vabahärra von Münchausen kelle uskumatuid seiklusi rohkesse fantaasiaga vürtsitatud ja väga humoorikad jutud ja tema oli selline vanahärra, kes nii-öelda see raamat on siis, kes lugenud muidugi teab, aga et tema nagu lood hakkavad sellega peale, et ta nii-öelda istub oma mõisas koos sõpradega õhtupäike tulekolle põleb kuskil nurgas ja nad võtavad napsu ja siis ta räägib, mis temaga elu jooksul on juhtunud. Kuidas ta sõitis lendava kooliga ja siis kuidas ta sõitis Venemaale ratsa ja siis tuli hunt, hüppas hobuse peale pool hobust ära, nii palju, et see ei täiesti hobuse ära ja siis nad sõitsid koos selle hundiga edasi Venemaale Peterburi välja. Ja sellised noh, nii küllastunud fantaasiaga ja just see on kuidagi nagu see lugude jutustamine sõprade keskel. Nii-öelda räägitakse selliseid uskumatuid, imepäraseid lugusid ja ma arvan, et võib-olla noh, see on selline võib-olla tagasi selline ka oma peas mingi tahtlik silla ehitamine, aga natukene nüüd kui sa mulle helistasid, siis ma hakkasin mõtlema selle peale, et need lood on ka natuke stanud Apilikud. Selles mõttes, et see on ebareaalne, mis seal toimub. Aga ka näiteks tähendab tihtipeale tunduvad, et see on elus ju nii juhtuda ei saa, et võib-olla sealt mul tekkis selline pisik. Ja loomulikult noh, me ei saa üle ega ümber Astrid Lindgreni-st, see on kirjanik, kelle võib-olla ei saagi ühtegi teost ettepooleteisest tõsta. Kindlasti säravamad tegelased kindlasti Pipi Pikksukk, oleksin just küsinud, et kuidas on, on sul lood Pipiga? Pipi oli ikkagi ikka väga suur tugi elus. Kõik need laused, et ärge minu pärast muretsege, mina tahan alati hakkama see kuidagi. Et ta oli selline iseseisev, rikas ka väga hästi ei osanud lugeda ja kirjutada ja see sobis mulle. Et selline eriline tüdruk, kes kandis erilisi riideid ja julges ennast väljendada, samal ajal tohutult siiras ja aus, et kindlasti Pipi on olnud, sest isegi siiamaani ma arvan, on ta kuskil ajusoppides, tuleb jälle aeg-ajalt välja. Tuleb tunnistada, et Eestis vist ei ole palju lapsi, kes saavad öelda, et nad on elanud koos Pipi Pikksuka ja kas see oli ka kuidagi kummastav? Ei olnud, sest et mina tulin siia maailma juba siis, kui Pipit enam peaaegu ei mängitudki. Et mina etendust ei ole näinud. Et see läks minust mööda ja ma olen kõige viimane vili, mis küpses. Kui nii võib öelda, milliseid raamatuid, mäletad siis tõesti täitsa teadlikult, mis muutus sinu jaoks oluliseks nooruses, eks see on olnud hiljem rohkem võib-olla, aga ma mäletan sellist juba ütleme õrnemas tütarlapseikka jõudes selline raamat nagu armujaht, Louisa May, Scott Aukwoti algaks ja kes seal siis väikeste naiste autor. Aga tema esimene raamat, mida ma lugesin, oli armujaht jälle selline ka seiklusterohke, eks ole. Noh, kõik jaht käib, eks ole, üks läheb ühte linna, teine mees tuleb järgi ja selline tohutult romantiline isegi laastavalt romantiline, peaks ütlema, et see võib mõnele noorele neiule mõjuda kuidagi. Väga võiks isegi öelda niimoodi lammutavalt hinge, siis tulid juba luuletused under ja, ja kõik sinna kogu see aeg oli selline õitsemine, sirelite õitsemise aja tunne. Kas mäletad ka mõnda tsitaati, luuletused kipuvad pähe jääma? Jah, sirelite õitseaeg on käes ja kuidagi kuidas lõpp oli? Ma ei mäleta, ma mäletan seda kujunditest kuidagi ümber, voodi on õied või õite, õite sängima langenud. Ei, see võib täiesti liik midagi muud olla, aga mäleta midagi sellist. Ja siis sinna otsa muidugi kuidagi saabusid ka Shakespeare'i näidendit seal juba siis seitsmenda klassi ajal. Et kuidagi tekkis mingi selline nohiklik laine, enne seda ei olnud, seda, oli pigem kõik muu ümberringi nagu pöörles tiirles aga sellist üksinda istumist oma toas elades läbi tuhandekordselt. Roomeo ja Juulia kindlasti oli raamat, mis raputas täielikult vastu maad pikale ja siiamaani mina arvan, et see on mu üks lemmikumaid, neile neid üldse. Selline suur armastuslugu alla seal väga sobis selle hingelaadiga. Tuleb tunnistada, et väga palju selles saates ei ole üldse räägitud näidenditest. Et oleks loetud ka draamat. Kuidas on sinul lood erinevate Sandetega, kas eelistad luulet, proosat või draamat või kas kõik on samaväärne? Vistan periooditi, materjal peab lihtsalt hea olema, siis ei ole vahet. Vahel on luuletusi nii hea lugeda tal selline kontsentraat, sa saad nagu kohe kõik kätte, mis sul vaja on. Mõnikord sa tahad sellist paksu klotsi lugeda ja unustada ennast nädalateks selle keskele. See võib olla lihtsalt hea materjal olema, millega see kokkukõlad mitte, see ei tähenda, et materjal, mis sulle ei sobi, on halb, lihtsalt sa pead väga palju nii öelda otsima ja tuusaldama, leidma seda oma asja ja, ja minu meelest on küll nii, kuigi mitte, et oleks tohutu luge olnud, nagu ma juba ennist mainisin. Aga kui ikkagi ei sobi, et siis tuleb pooleli? Ta on mis, raiskad aega, et nii palju on raamatuid, mille keskel saab uneleda, unustada ja olla, et ei pea alati raamatuid lõpuni lugema või ma ei tea, kus. Vahepeal mul tekkis nagu mingi kompleks isegi, et eriti ülikooli alguses pidin lugema mingeid täiesti mõttetuid näidendeid ajast noh, kes seda enam mäletab, eks? Treuslik mehel on alati kuidagi olnud sees ja siis sealt kuidagi niimoodi raamatute lõpuni vägistamine siis sul tekib kuidagi vihasel autori vastu ja kogu selle ajaraiskamise vastu, kui ikka ei sobi, et siis mina ei, ei maksa küll lõpuni lugeda. Kas veel mõni teos torkas pähe? Jah, kindlasti, eks ole, võiks nüüd neid hakata siin ette rivistama ja tunda ennast hästi uhkelt ja pidulikult, aga võib-olla äkki midagi viimastest raamatutest? Mis jah, tänu sellele, et mida ma küll rõhutaks, et keskkooli ajal ja põhikooli ajal mul on natukene kahju sellest Ma ei lugenud nii-öelda kohustuslikku kirjandust. Klassikaline olukord oli selline, et ma lugesin siis mingi tollel ajal oli juba internet, eks ole. Et see lühikokkuvõtteid kiiresti õhtul enne keskööl, eks ole kuskil kiirelt üle lugeda või siis oli selline, et keegi hea sõber siis said kokku temaga ja siis ta ütles sulle põhilised punktid ära. Aga nüüd hiljem olen võtnud ette mõningad, siis tollel ajal mitte loetud raamatud ja viimane, mida ma nüüd praegu suvel just lappasin, on 100 aastat üksindust. Väga kihvt raamat ja väga selline õige. Kuidagi see mentaliteet mulle ka väga istub, mis seal on kuidagi selline tänapäeva ajastuga ka kaasas käiv selline ütles, et elu käiks nagu ringiratast. Kõik kordub taas ja taas mõningate variatsioonidega põhiosas inimesed, kuidagi nad ei muutu või nende käitumine ei muutu, nende väärikus võib-olla osadel on vähestel, on nende võib-olla ahnus võimu järgi, see kõik on täpselt sama, et elu käiks nagu ringiratast. Ma mäletan seda lauset sealt raamatust. Kuidas on tunne mõelda mingist lapsepõlvest, kuidas sulle tundub, kas see lapsepõlv on läbi ja millal ta lõpeb. See on päris hea küsimus, et nüüd natuke aega tagasi sõpradega arutasime sõprade keskel ringis selline Münchausen lik õhtu oli. Et kui oleks valida oma eluajast üks selline etapp, et milles siis valiksid ja mulle tundus, et ma ei läheks mitte iialgi tagasi kahekümnendates või veel hullem sinna veel varasemasse kuskile seitsmeteistaastasesse olekusse. Mulle väga meeldiks olla selline. Ma arvan, mingi kuue seitsmeaastane tüdruk, kus juba käid koolis, mina käisin tol ajal reaalkoolis omaette, üksinda käisin koolis, juba tundus selline, et noh, sõidad oma väikese punase rattaga ja ja kogeda seda maailma kuidagi noh, juba omaette ja teen mingisuguseid otsuseid, samal ajal on selline kõikvõimalikus või usk sellisesse headusesse ja ja seiklused, seiklused ja ajamõõde on hoopis teistsugune, et üks tund kestab pikemalt või praegusel ajal või et sa esitad sellise küsimuse siis et ma arvan, et see lapse põlle seikluste mälestuse janu on nüüd kolmekümnendad, sest tagasi tulnud vahepeal oli selline kuidagi tohutu pööranud segadus ei saanud päris täpselt aru, mis siis peab tegema. Kuulsis pean nüüd minema, kelle juttu peaks kuuluma, millist raamatut lugeda, et kolmekümnendates on tekkinud jälle meeldetuletus sellest. Seitsme vastuses tüdrukust, kes usaldas elu ja usaldas iseennast ja reisis oma punase rattaga ringi mööda virmalised. Kui oluline on lugemus, kui selline näitleja elu kutsas? See vist ei ole vahet, kas sa oled näitleja või keegi teine, mulle tundub, et see on ääretult oluline või see on selline. Ta ikkagi avardab sinus väga palju asju, oleneb, milles oled, eks ole, koomikseid loed siis noh, palju sa nagu arened millest ma tahtsin ka rääkida, koomiksid läksid minust kuidagi mööda, nendesse kuidagi ei jäänud kinni, ilmselt võib-olla need illustratsioonid ei olnud nii kaasahaaravad tol ajal. Aga ikkagi lugemine, hea muusika kuulamine, Pealavastuse vaatamine ja kõik need asjad ikkagi. Kui nad su hinge puudutavad, seal avardud, noh, et ei tuled sellest tavalisest rütmist välja, mis kuidagi pärsib ja vahel teeb nukraks, isegi tigedaks, et raamatu lugemine selleks kuidagi võib aega võtta, ei pea muretsema selle pärast, et ma nüüd loen raamatut. Ma ei tee midagi olulist, see ongi oluline või noh, kuidas siis elu üldse mööda saata, natuke peab olema, sellest viskad jalad õrrele diivanile ja lähed sukeldud mingisugusesse maailma täielikult võtate omaks. Märkad ja selles mõttes raamatu lugemine ju. Kui sa lähed sellest, kui see tõesti on väärt seda, et sa sellesse maailma muidugi täielikult nõus vamm tõmbad seda endasse, siis hakkad neid tegelaskujusid ümber, kama tänavatel liikumas. Ja paned tähele hoopis teisi külgi elus. Just miks lahe on see, et et täitsa omaette selles mõttes, et raamatut sa saad kellegagi koos lugeda ka tema ju läheb ka teisse tuppa lugema. Et see hetk, kui sa teed seda siis nagu mingi meditatsioon või selline kahtlemata sigavinge tegevus. Kas oled ka ise proovinud järgi mängida mõnda vabahärra von Münchauseni seiklust? Mitte võib-olla seda hobusaja hundiga, aga midagi seal, kes selle selles mõttes, et ta on ikkagi tema fantaasiarikkus on ikkagi saatnud pigem lugude jutustamisel. Et julgus võib-olla seda proovida nii-öelda seda püstijalakomöödiat stand-up, et see, ma arvan ka mingisuguse sellise tõuke saanud. Et lugude jutustamine ka näitleja amet on ju tegelikult loo jutustamine. Et ta on kindlasti olnud toeks, aga no kuule teda mängida oleks ikka väga ohus. Aga selleks peab kunstniku töö olema, ületame igasugused tavapärased piirid, et ma arvan, et selline seikluslik Lastelavastus, Parun von Münchausen. Noh, ma ei tea, muidugi tänapäeva lapsed võib-olla liiga tundlikud mingite teatavate teemade suhtes, sellest tuleks selle jama võib olla või noh, ma ei oska öelda. Võib-olla mitte, loodame, et mitte, aga et ma arvan, et see oleks ka väga äge, aga muidugi Münchausen peab ikkagi olema meesterahvas, et võib-olla kui naine teda mängib, siis tekib jälle mingi nihe, mida ei ole vaja. Ühes nüüd hiljuti kuulsaks saanud Facebook'i postituses rõhutad, et, et sul on oskus ilusas eesti keeles esitada tekste, kust tuleb vähese ilusa eesti keele armastusse, kas oskad sellelegi tagasi viia mingitele tekstidele? Armastus ütleme tähelepanemine eesti keelt? Eesti keeles lugemine, kõige selliseid pärle lugedes tuleb mulle meelde esimene õpetaja Sirje youp, kes oli Tallinna reaalkoolis kirjandusõpetaja eesti keele ja kirjanduse õpetaja, tundis mõlemat ainet. Ja tema palus esimeses tunnis, seal oli selline reegel, et viiendas klassis läksid poisid-tüdrukud kokku ja me läksime suurde majja. See oli väga esimesed, ma arvan pool aastat väga pöörane aeg, sest et esiteks sa oled koos poistega, eks ole, suur maja, erinevad klassid, kõik on täiesti teistmoodi. Ja esimeses tunnis Ta palus meil teha retsensioon, Betti Alveri tuli punasele vihmavarjuna. Ja see kuidagi oli minu jaoks hästi loomulik tegevus, et noh ütleme olles muidu olnud esimesest klassist peale Tallinna reaalkoolis, kus on reaalsus, loogilisus kõik peab olema täpselt mõõdetud koguse numbrit maagia, eks ole, mida osad väga erutasid, sellest on mulle tundus nagu ma oleks täiesti teiselt planeedilt. Et siis see, ma mäletan, oli selline esimene ülesanne, mida ma sain aru, ma võtsin selle kuidagi omaks, jakk siis kirjutan, ma lugesin selle luuletuse läbi ja siis kirjutasin nii nagu tuli, eks ole. Ja ma mäletan, et see lõppes sellega, et kui järgmine tund siis oli hinnete kättesaamine ja hinded olid kõige tähtsam lihtsalt maailmas, eks ole. Siis tema oli suhtes väga loominguliselt üldse hinnet panekusse, mis hiljem ma olen mõelnud, et, et nagu selline harju Potterlik, õpetaja minu meelest ta tegi kuidagi niimoodi, et alustas nii-öelda viitest, kutsus inimesi ette, andis siis kätte tema tehtud töö kommenteeris ja siis inimene läks oma koha peale. Ja siis need hinded hakkasid nii-öelda allapoole kukkuma ja juba tulevad neljad lõpevad, äratavad kolmed, ma mõtlen, no misasja, no nii Nii kolmed lõpevad, ära tulevad kahed, ma mõtlesin nagu kahed, no mille eest ma kirjutasin, mitu lehekülge, kuidas see võimalik on, nii, kahed lõpevad ära ja siis on ühed, eks ole, nendele, kes siis nagu ei olnud kohal, ta pani lihtsalt, et sa pead ära parandama selle. Mõtlesin nonii, üks üks miinus miinus miinus üks valla juba valmis sõbranna juba ülevalt, noh. Seltsimehelikult itsitamine naerab, et noh, tubli Krumm jälle hakkama. Ja siis õpetaja Sirje tõusis niimoodi pidulikult püsti, ütles, et mina tahaksin. Võta selle momendi, ma ei mäleta päris täpselt, ühesõnaga see kõik oli väga pidulik, et ma mõtlesin, ma hoidsin tõesti peast kinni, mõtlesin, no nii. Nüüd tuleb selline mögin. Olin täiesti sellel mina, eks ole, ja nüüd saab vitsa, sest ma olin kuidagi harjunud vitsa saama seal koolis. Et tal on esimest korda, ütles, et tal on nii nur klass ja ta ei ole kunagi nii noore inimese kirjutist lugenud. Ja et ta tahab tänada ja see oli ainukene töö, mis on retsensiooni vääriline. Et see oli päriselt retsensioon, sest siin oli kirjutatud. Ta vist kasutas kätt loogiliselt oli lähenetud üles andava, et see oli nii-öelda täidetud ja viis kahe plussiga. Ja siis, kui ma seda tagumisest pingist läksin niimoodi loivates kättesaamisest möödudes kõikidest nohikutele, kes pööritused ainult sinu üldse, kuidas on võimalik? Et see selline ütleme minu lagi moment siis karjääris, reaalkoolis ja sellest ajast peale tema kuidagi ka ilmselt süstis seda lugemist, sest et need tunnid olid huvitavad, nendesse kuidagi sai ära uppuda ja õige selline õpetaja, kes jõuluajal, kui tunni lõpust jäi natuke aega, luges muinasjutte lastele. Ta oli selline legendaarne õpetaja ja ma usun, et tema on selles suuresti tänu ja loomulikult ei saa üle ega ümber. Lavakunstikoolis onu lambist, kes on fantastiline õppejõud, tänu kellele ma pidin läbi lugema Kalevipoja kes jah, et selles mõttes ikkagi eeskujud varemalt õpetajad on siis olnud see keelearmastuse õhutajad või lõkkele puhuja. Väga huvitav algus, lugemise algus, selline aeglane, kuhu oled jõudnud välja? Ma ei tea, ma ei oska öelda, ma arvan, et ma olen selline tavapärane lugeja selles mõttes, et natuke vanakooli inimene ikkagi mulle meeldib lugeda raamatut, ma ei oska lugeda arvutist asju. Mulle meeldib lugeda ilukirjandust ja erinevaid ja, ja kuidagi on selline komme ka, et mulle meeldib raamatuid saada, kingituseks neid kinkida. Aga see on niimoodi väga normaalsel kujul, et ma ei ole selline noh, ainult raamatupoodidest tuulajaja. Et ma ei saa seda kahjuks päriselt nii-öelda, aga mulle väga meeldib ja et see on nagu hea muusika, hea plaadi kuulamine ja etenduse vaatamine. Kas oled ka vahepeal lugenud sedasama Münchauseni või kas sa nüüd võtsid selle uuesti nüüd kätte, sest et ma mõtlesin, et natukene meenutan neid lugusid. Ja, ja Pipit vaatasin ka ülaaga, ma arvan, et ma teen seda kõike uuesti, mul on, mul on, antakse ju, võib olla üks või kaks võimalust, et kui ma saan endale oma lapsed, siis ma hakkan neile ette lugema. Ma kuidagi püüan neid õpetada ka lugema. Et ma lihtsalt ei esinenud. Aga need raamatud, millest täna on olnud juttu, tulevad kindlasti mängukava absoluutselt kindlalt. Suur tänu. Täna oli lapsepõlve lemmikraamatute saates külas näitleja stand-up koomik Piret Krumm. Aitäh. Aitäh teile. Ja mina olen Kaisa Ling, te kuulasite saadet lapsepõlve lemmikraamatud, jälle kuulmiseni. Lapsepõlve lemmikraamatut.