Tere, mina olen ka isalind ja te kuulate saadet lapsepõlve lemmikraamatut. Täna meenutab mõningaid olulisi raamatuid eesti muusik, näitleja, lavastaja, luuletaja, tõlkija, ühesõnaga literaat Peeter Volkonski. Tere. Olete Urmas Vadile lavastuse Peeter Volkonski viimane suudlus tarbeks juba paljastanud, et Astrid Lindgreni Kalle Blomkvist oli teie jaoks lapsepõlves oluline raamat. Üks esimesi, kellega ma selle saatesarja jaoks intervjuu tegin, oli Kersti Unt, kes samuti meenutas, et tema esimene Lindgren oli Kalle Blomkvist ja siis jätkus sellest arutelu, et, et on teatud põlvkondlike marker, milline Lindgren oli kellelegi esimene. Kas teile tundub nii, et noh, pärast hiljem tulid juba teised raamatud, siis oli Vahtramäe Emil ja maadlikesed, need on juba päris uued raamatut, aga Kalle Blomkvist oli kuidagi esimene, milline see aeg oli? Ei, no aga see lihtsalt oli esimene link, mis tõlgiti üldse ja sattus olema meieaegse. Milline see aeg oli, kuidas raamatut teie kätte jõudsid? Oi meil oli ka majaraamatuid täis, et seal ei olnud mingisugust küsimust, kuidas jõudis Kalle Blomkvist, seda ma nüüd küll ei tea, ju siis osteti. Aga ma mäletan täpselt seda, see raamat, eksemplar, see peaks olema siiani alles, aga ta on Tallinnas minu Õe keldris. Õde Keilast panin kastidesse raamatud ja ja kui ta ära Tallinnasse sinna käite. Nii et, aga see on väga unikaalne eksemplar, sest seal on pliiatsiga sisse tehtud minu pisikesed sellised nuhkakesed. Et kui vanaema oma voodis õhtul lugesin, nii nüüd oli maha magama, siis ma tegin pliiatsiga, et kus pooleli jäi. Ja väga selgesti mäletan, et üks nurga gene pliiatsiga, mis tehasest siin jäi pooleli, oli ühe lause, esimene sõna. Siin. Teil oli maja raamatuid täis mida seal leidus. Kas tohtisid kõike lugeda? No kes keelas? Eks maantee Cameron oli küll niimoodi kuskil tooli taga. Aga eks ma leidsin täiesti juhuslikult, aga muidu oli suure sõjaministrid olid ja, ja no muidugi seiklusjutte maalt ja merelt oli maailm ja mõnda need sarjaga kõik psühhovid Tolstoid, sarjad ja kõik. Olenemata põlvkonnast, see on ka selgunud. Sarja Seiklusjutte maalt ja merelt on lugenud absoluutselt kõike. Elusolevad eesti põlvkonnad võib-olla päris noored ei ole, aga kõik, kelle sünniaasta on kuni umbes aastani 97 on kindla peale lugenud raamatuid sarjast Seiklusjutte maalt ja merelt, kas teil oli sealt ka mõni lemmik? Midagi ei ole parata, no ei ole midagi varastaks kolm oskad. Aga mis mulle hirmsasti meeldis, oli pärijagalkutast. Ja nüüd alles hiljem sain teada, tähendab, tol ajal oli jutt, et, et noh, kuidas keerdu geoloogid istusid lõkke ääres ja ei jäta seesama, et emade õhtuti lõkke ääres. Ja siis panid kirja ja niimoodi tegelikkus on kulaagris vangilaagris. Kirtsaturk. Et ainult vastas tõele, et Siberis, aga mitte mingit geoloogilist Räägime teie esimestest raamatutest, kas te mäletate, kuidas te hakkasite lugema siis ma ei tea, imik põngerjas. Üldiselt imiku ja põndrile vaher peale. Ka hakkasin lugema kahe poole sealt, ühesõnaga ma ei olnud kolm. Ja ma mäletan väga täpselt seda hetke. Olin põlvili vanaisa laua peal ja seal oli Ma hüppasin laua pealt maha, jooksin teise tuppa, karjusin noorte hääl, noorte hääl, noorte hääl, seal, mingi külalise said. Keegi ei saanud aru, mis lapsel viga on. Karjuv noorte hääl. Ma ütlesin, et ma lugesin ja keegi ei uskunud olnud jõhvis, kus võib aega. Ja siis oli muidugi niimoodi, et minuga oli väga raske jalutamas käia, sest tänavasildid ju iga nurga peal tänavasilt tuli ju kokku lugeda. Mis aga tähendas seda, mille eest peab tänama Nõukogude õiva sildid, olid kahekeelsed ja omandasin hoobilt ka kirillitsa. Kas oli midagi, mis mida neile ette loeti? Kuna hakkasin lugema, siis ma ei mäleta. Tähendab, tegelikult mäletan küll. Vaata, üks asi on see, et see ei olnud mitte ettelugemine. Aga ema jutt, et mul olevat väga meeldinud Ettelugemistegelikult oli küll ja aga mitte niimoodi, et ma olin voodis, vaid ma istusin vanaisa põlve peal ja ta luges mulle elavast sõnast. See oli minu meelest kahekümnendat aastat lugemik elav sõna üks jaga, kas niimoodi ja? Ja seal oli Kalevastagastamale lugusid. Ka seal oli võrukeelne Jällegi Kersti Unt mäletas just nimelt selle lugemiku seda fraasi just imekirbu. Üks põlvkond, üks põlvkond ja ju siis tal oli ka need ennesõjaaegseid, eestiaegseid, raamatuid, eks ole, ju meil langeb siis kokku ka laste rõõm. Vot see lasteajakiri. Mul olid nad ema omad köidetud laste rõõmud ja niisugune väiksem laste ajakiri oli laste maailmlaste maailma toimetaja oli Oro aga laste rõõm, Vämeta. Aga see oli suurem ja see oli. No ütleme meie ajaga võrreldes 60.-te kui mina neid lugesin, siis laste maailm on justkui tähekleja ja laste rõõm oli siis justkui pioneer. Ma arvan nagu väiksematele ja ja ühise rõõmu ja seal laste rõõmus oli niiviisi. Oma loomingut avaldati, aga seal oli niiviisi, et lapsed kirjutasid, nad võtsid endale kõik, kirjutasid varjunimede all. Ja ükskord võib haavata. Kelle varjunimi oli Eno sammalhabe. Arvatage midagi, eks ole. Väga ilus, seesama nimi oli juba siis olemas. Aga läheme veidi ajas edasi, teist sai palju lugev laps. Ma elasin seal nõmmel, õigemini Raumel männikul. Elasin muuseas kahe raamatupoe vahel, üks oli männiku teel männiku ja kagunurga peal. Mille juhataja oli hilisem sõpruse kino Directest. Et Tõnis Kase abikaasa ja tallel teinekord tütar tulevane teatrikunstnik Kaisa, oli tal poeski teataval? Ei, seal on raske. Üks teine raamat voodeid kohe haavapeatuses Vabaduse puiesteel. Ma käisin seal 27. ehk rahumäe põhikool praegu kohe üle tee, see on praegu mingisugune söögikoht, see maja on alles, aga seal oli kogu aeg raamatupood. Et ma käisin mõlemas ja see haava tänava raamatupoe müüja proua Maimu mu vanaema, sõbranne ja nii kaupluse juhataja kui proua maimu olid Filatelistid, margikogujad pro Maimu kogud liblikaid. Ja mina kogusin kamalt siis juhataja Ülo. Hiljem oli ta noodipoe juhataja, kui noodipood oli lühikese jala juures, aga vahepeal oli ta seal Draamateatri, selle rahvaraamatukogu Hugo Boss, tehti. Selle raadiosaatesarja eesmärk on aru saada, kas lapsepõlves loetu mõjutab inimeste täiskasvanu eas. Kuidas tundub teile, sest et lapsepõlves loetu, nagu selgub, on tihtipeale juhuslik pragmentaarne täiesti kätte sattunud, nii et kuidas teile tundub? Arvan küll. Ja miks ma nüüd pikemalt peatusime lasta rõõmul lasta maailmal. Sest minu ettekujutus Eesti Vabariigist. Ja seda ei ole suutnud, et mitte mingisugused hilisemad üldse teadmised ja, ja iirlased ajaloolised teadmised, faktid ja värgid ja kõik ja see mingisugune tunne, mille nyyd ajakiri tead, eestiaegsed, lasteajakirjad minus tekitas needumus siiamaale ja see minu pilt on Eesti Vabariigist tolleaegsest. See on selline, mitte selline, nagu kirjutas, kirjutati pioneerist sähekeses, oli ajalehes säde vaid selline nagu tüütud laste rõõmus. Mind huvitaks mõni raamat, mõni spetsiifiline raamat, mida te mäleta, kas teile on meeldinud kunagi ilusad raamatud, raamat, kui artefakt. See füüsiline ese? Et, et oli ka raamatuid, mis lahti lõikamata ja meil oli kodus paberinuga luust ja, ja mulle meeldisid need. Paksemad raamatud. Ja ka söövad üsna paks paber, oli kuidagi see, kuidagi kodune oli, või? Hoopis teine tunne oli, või mingisugune kõvakaaneline? Raamat? Teie lapsepõlv möödus siis peaasjalikult kuuekümnendatel, kas te oskate üldse tõmmata, ütleme läbilugemise mingit piiri lapsepõlve ja täiskasvanud hea vahele, kas see on üldse võimalik? Ma ei mäleta, mis küsimus sellega umbes midagi samamoodi. Et see võib olla tegelikult sama vastus, ma arvan, et see on võib-olla siis, kui sa äkki saad aru, et see, mida sa loed. Tegemist ei ole mitte raamatuga ainult kui mingisuguse looga vaid kui sa äkki sinuni jõuab, arusaamine, et tegemist on nähtusega, mida nimetatakse kirjanduseks. Ma arvan, et see on see Milliseid raamatuid te veel mäletate varasest elueast? See oli just Poola raamat oli igatahes Maarek tee, kus oli see peategelane igast asju segi. Ja olgu vahemärkusena öeldud, et sellest Marek B, kui see raamatust oli mingisugusel koolipeol Rahumäel tehti mingisugune katkend, esitati vanemad, mina olin viiendas ilmselt vanemate klasside poisid tegid seda katkendit. Ja ma oleks Piegus peost Osamas punase peaga poiss. Ja maadeks Piegust kehastas Vladislav Koržets. Aga mitte sellepärast ei, ei ole raamat pool mees, aga see poisteraamat oli. See on ka juba selgunud, et on olemas poiste ja tüdrukuteraamatud. Küll, aga kuna mu ema oli ju väiksena tüdruk, siis ei olnud meil kodus mitte eestiaegset, ma mõtlen, mitte kolm vinnetud, mida ma sain alles hiljem vaid kodust ma ei mäleta, neli või viis või osa beebist ja tema sõpradest. Seda on tõesti märkinud ka teised poisid lugesid ikka seiklusraamatuid ja tüdrukud lugesid kõike. Aga kuna teie ema, Helvi Jürisson, oli tüdruk, siis pääsesite teiega võib olla ligi nendele tüdrukute asjadele. Ma pean tunnistama, et ma ei lugenud, vaid 11, lugesin, aga ta oligi ikka istunud. Valmimas on Peeter Volkonski uus luuleraamat lastele, mille pealkirjaks saab onu Volgi tarkuseraamat. Ja nüüd loeb autor sealt ka ühe teksti. Seljast. Meil kõigil on ju selg. Ja kui vaatame selja taha, siis saab kõik selgeks. Räägime veidi ka tänapäevast, tänapäeval ikkagi lugemine on au sees. Lastele pidi üritatakse raamatuid pakkuda ja ka teie juba kuulsime teie uuest raamatust. Ja siis leidsin toreda buketi või pisikese lehekese mille pealkiri on, kuidas kasvatada raamatu last. Kas teid kasvatati nagu raamatulast? Noh, raamatuid lihtsalt kaks hästi suurt riiulit. Vot saidid raamaturiiulid praegu on ju väga raske on ju üldse leida, kuidas tahad raamaturiiulit või seab otsima omal ajal hoidki kohe spetsiaalsed ju raamaturiiulit raamaturiiul pruun. Siin on selliseid tõsi, rohkelt, kõige enam mõjutab lapse kirjanduslikku arengut pere tuleb anda hea soosiv keskkond, eeskuju. Mänguasjadeks tuleb valida raamatuid, lastega suhtlemisel tuleb kasutada liisusalme ja nii edasi ja nii edasi. Aa ja viimane on väga armas. Raamatuid ei pea kodus olema palju. Otsige välja oma lapsepõlve lemmikud ning hankige juurde mõned uued raamatud. Tead mis mul on meeles, on see vaadata järele, mis aastal ta ilmus. Aga see kaanepilt. Aga me ei ei suutnud vaata ka küll lugeda, jumal proovisin aga vene tigu, kaupmees. Siis see-eest. Ja siis läheks mööda aastat 50 jääma. Tõlkisin ta ise. Seda mängiti Draamateatris Toompeale tellis uue sõltumalt. Mis ta oli võlanõudjate nime allest. Kas oli midagi, mida te ei tahtnud lugeda? Antagu andeks, aga tuulist randa. Kirjandit kirjutades ma midagi seal luuletasin kokku ja joonistest. Tõsist ihupildi. Aga lugemine on teile alati olnud loomulik ja loete ka tänapäeval palju kirjutate. See on oskus. Mida peab ütlema muidugi et elades Keilas ja Keilast Käia Tallinnasse kooli või siis nõmmele muusikakooli? Sul oli garanteeritud ju IGA PÄEV poolteist tundi lugemist. Rongis 45 minti üks ots, ühismünte teine, mõtlesin, et poolteist tundi igapäevane lugemine. See oli väga-väga suur pluss oli Keilas elamine. Alates kuuendast klassist, aga ütleme mingil kursusel Laakras Ma käisin kolmas kursus marjust, käisin. Kui suur osa kunstniku või muusiku või näitleja elukutsest on üldse lugemise põhine, kas see on osa käsitööoskusest? Täna jagas oma mälestusi raamatutest ja lugemisest näitleja, luuletaja, literaat Peeter Volkonski aitäh. Te kuulasite saadet lapsepõlve lemmikraamatud MINA OLEN Kaisa Ling jälle kuulmiseni.