Tere, mina olen Kaisa Ling ja te kuulate saadet lapsepõlve lemmikraamatud. Täna arutleme lapsepõlve lemmikkirjanduse ja lugemise üle lastekirjaniku ja mängudisaineri tõlkijaga. Anti Saar, tere. Kas sobib, et me sinatame 11? Absoluutselt. Kas sa mäletad, kuidas sa hakkasid lugema? Ega ei mäleta täpselt, aga küsimusele, kuidas tuleks vist vastata, et hästi, sest nii kui ma hakkasin lugema, siis seda ma mäletan küll, et kõik kiitsid, et küll need laerastija loeb varakult. Ma hakkasin päris vara lugema ja esialgu oli see väga uhke ja siis oli see natuke piinlik, kui kõik tädid kiitsid ja siis veel hiljem oli natuke tüütu, sellepärast et esimeses teises klassis ma pidin veidi hilisemate siis klassivendade ja õdede veerimist seal kontrollima ja neid nagu upitama mind pandi istuma nende kõrvale ja, ja lahutati mind minu pinginaabrist, kellega meil oli palju põnevamad teha, kuiveerimist õppida sellel ajal ja no vot jah, et varakult ja aga kuidas. Hästi milliste raamatutega koos see käis? Ma ei ole kindel, kas see käiski väga raamatutega koos kohe päris alguses, ma arvan, et see alguses käis ikka igasuguste pakendi Etti kettide ja linnas võib-olla tulikirjade ja ajalehe pealkirjade ja, ja selliste asjade kaudu. Raamatud olid ka kohe juures, aga ikkagi mul on pigem meeles mingid sellised mõistatuslikud asjad nagu ajalehest loetud, näiteks anti kätte punalipp, mingi pealkiri, eks ole. Siis ma mõtlesin, et see on küll uhke, ei oskanud selt kolmandat väldet välja lugeda ja no esimest raamatut, eks see oli ikka need papist raamatut, millest on ka sinu saatest siin olnud, et juba korduvalt juttu muna õigesti mäletan, et muna loomulikult üks tüvitekste meil maal ja sul on teha mehe tööd ja sellised toredad asjad, mida ta praegu oma lastele tutvustada jõudnud, neid kõiki. Aga mis nagu sellist esimesi võib olla, selliseid päris nagu kirjanduslikke enamusi pakkusid. Mul on need kaasas ka siin. Õudselt raske oli muidugi välja valida neid esimesi, mida tahaks nii-öelda nagu kilbile tõsta, aga mul on kaks raamatut, et mis olid mul ja on siiamaani väga armsad. Need on sellised pikad värssjutustused, Manivald, kesamaa, kuidas Mesikäpp meistriks sai ja Felix Kotta, tublid loomad. Nendega on nüüd niimoodi, et need on mul peas siiamaani ma arvan, et ma ei ole ka ainus, kellel peas on. Ja ma ei ole ka ainus põlvkond, kellel need peas on, kindlasti, et neid loeti juba võib-olla koguni kaks põlvkonda enne mind. Jah, ma usun küll, sellepärast et kui ma õigesti mäletan, siis Viivi Luige Seitsmenda kevades on mingisugune episood, kus väike viivi, siis mis ta siis võib-olla aastal 51 äkki või midagi sellist, mis on seitsmes rahukevad pistab pea sorri, jahu vakka või või kuhugi taolisse kohta ja siis komistab, et natuke valesti, kusjuures lehm tõi looma peedis uus koeral kaasas vorst ja juust, mis on siis Felix Kotta tublidest loomadest ja ja natuke teistsuguses interpretatsioonis. Seega juba ma ütleks, et kaks põlvkonda, võib-olla enne mind juba neid raamatuid hoolega loeti ja asja pärast iroodetaks siiamaani vähemalt meie peres loetakse. Ja ma soovitan väga. Neid loetakse veel mitugi põlvkonda pärast meid ja minu soovituse järgi küll nendest kõige vanematest Ilmar linnati illustreeritud väljaannetest, neist on mõlemast. Nüüd siis sellest Mesikäpa raamatust ja tublidest loomadest on kordustrükke, eriti tublidest loomadest aga Ilmar linnati pildid? Mulle jätsid küll väga-väga sügava mulje toona just mis mulle õudselt meeldib, mis on väga sisendusjõuline, on see, et just nimelt need loomad on ühelt poolt, need on eksju, antropomorssid või sellised nagu inimese rikud. Et nad siin toimetavad võrdlemisi sarnaseid asju nagu inimesed, kukk läheb arsti järele, eks ole, sellepärast et kiisu on haiget saanud, koerakutsikas on kiisu purenud. Aga samas pildid on joonistatud täiesti realistlikult või maalitud, et siin ei ole mingisuguseid selliseid suurte silmadega nunnusid, loomi on ju, see kuidagi tekitas minule küll. Noh, ma olen maapoiss ja tean väga hästi, missugune üks lammas või siga välja näeb, siin nad on, ongi täpselt sellised, et see kuidagi mõjus mulle kõik väga usutavalt. Ma sain sellega väga-väga hea kontaktis on samamoodi, selles mesikäpa raamatus on karu, eks ju, kes läheb linna endale paremat põlve otsima ja karu on tõesti selline mürakas metsaelukas, tal on küll püksid jalas, aga muidu ta on lihtsalt üks selline suur karvane tont, no ikka parasjagu sihuke hirmuäratav tegelane. Siit raamatust on lausa mingisugused jah, mingid tsitaadid, mis juba minul lapsenalit meie pere nagu käibesõnavaras sees, et näiteks siin, et ei, see amet mulle passi jänestel ja see on paras, mina pole päevavaras, eks ju või siis, eks ole, hoopis teine pilt, pas karu satub linn, aga see käib igas kontekstis nagu, et kui tuba oli ära koristatud, midagi taolist, eks lastel, või siis et annaksin või seljast näha kopikatki, pole raha. Kui Militsionäär tuleb karu trahvima selle pahanduse eest, mis ta linnas on korda saatnud naat nendes raamatutes siis nii palju edasi, noh, pildid on alati ikka mulle väga tähtsad olnud. Raamatutes ja edasi, ma tahan hea sõnaga meenutada eesti originaalkoomiksit, mida tänapäeval enam ei tehta, võib-olla sellepärast, et inimestel ei ole enam kunstnikel, ei ole enam kirjanikele, ei ole enam aega, see tõenäoliselt ei tasu ennast ära, eks ju, kui sul ikkagi ei ole 80000-st tiraaži, nagu oli näiteks oli mar Kallase seiklusel seid kontias proovisõidul või kolmel jutul, siis noh, sa ei saa endale seda enam lubada, eks ole pühenduda mingi aasta või paar ühe koomiksi loomisele, noh, jätame siin Joonas Sildre näiteks kõrval, eks ole, kellel selline privileeg on olnud? Te kõik sinu enda kirjutatud raamatud tõesti väga palju rõhuvad just sellele visuaalsele poolele ja väga oluliseks sai ju ka see eelmise aasta aasta rosinaraamat mis ongi ju kunsti ja pildi ümber üldse üles ehitatud. Selle nimi oli. Mina Mildaja meister Michel ja sita vist ja see on mulle tõesti tähtis, minu meelest pildid võiksid olla ka täiskasvanute raamat sees. Aga jah, ta kipub olema niimoodi, et on küll jah, illustreeritud lasteraamatuid ja palju ja, ja hästi illustreeritud raamatuid, meil on väga head raamatukunstnikud, et aga siiski sellist puhtalt nii töömahukad, pildiraamatut nagu oma aja üksikud küll koomiksid olid nagu ei ole enam seda kultuuri, meil ei ole välja, et kuidagi isegi Soomesse on, eks, ja Euroopast rääkimata Prantsusmaal näiteks, kus on ikkagi igas raamatupoes alumine korrus on pühendatud koomiksile ja neid sarjasid lastele, aga põhiliselt täiskasvanutele ilmub meeletult-meeletult-meeletult ja paljud täiskasvanud ei loegi midagi muudki koomikseid ja peavad ennast suurteks lugejad selleks et jõu lihtsalt on Eesti liiga väike või me ei ole veel piisavalt rikkad, aga kuidas me siis kunagi ikkagi olime, olime kallaseks seiklus, sekuntjas sellised kelmilood, seikluslikud lood väga, minu meelest professionaalselt teostatud samuti ma olin maapoiss ja meil küla peal olid nüüd täpselt kõik teadsime, et kellel on mis raamat kodusid, kelle omanduses ja et kelle käes see parasjagu on, et need siis omavahel niimoodi ringi lasta ja siis ootasid jälle, et tüüp oma selle raamatu läbi loeksin sellele siis jälle käpa peale saaks ja siis mõneks ajaks enda kätte õnnestuks unustada, et keegi seda kiiresti jälle välja nõudma ei tuleks, selline raamatuvahetus oli väga intensiivne samuti sinna käisid ka pioneerid, kus olid seal siis Raivo Järvi koomiksit ja ka oli point-to ja Priidu nimeline raamat, näiteks ma mäletan ja muidugi olid siis natukene hiljem juba olid nad Villem Bushi ja pitssuppi ja need asjad ja loomulik täiesti Krestomaatiline, ei tea, mis asjaoludel eesti keelde tõlgitud ja tõenäoliselt ka sinul saates jällegi korduvalt mainitud Piilupart, Miki ja teised aastast mingi 72 või seitse. Sellest teosest on ka minu, millisesse süvakihti jäänud see koht, kus porgandeid süüakse ja silmaga just sellest saada silmad terveks, et see on. See on nii sügaval sees kuidagi. See on täiesti imeline, ma ise olin kuskil 12 või 13, kui hakkas tegutsema ehmunud Estonia ja välja andma neid koomiksivihikuid, mis iga kuu ilmusid ja siis ikkagi paar aastat, et ma ei tea, kas oli tellimise ostmise peale keedes paar aastat ma neid kõvasti lugesin, aga siis ma kasvasin-ist välja. Ja nüüd ma näen, et need tegelikult ilmuvad siiamaani vist ja noh, neid, mis iganes, eks ole, tõlkida, et joonistamine on suurem töö kui nende tõlkimine, et neid võibki lasta niimoodi nagu saekaatris laudu välja. Aga ma ei tea, kas see on enam see võib-olla on kui neid nii palju saab lihtsalt lugeda, et kui sa ei pea üle lugema lihtsalt ühte ja sama seda porgandisöömisest, kotkasilmad lihtsalt kui sa ei pea teda endale nii pähe lugema ja kõiki pilte ka, nii et sa suudad neid tõenäoliselt järele joonistada, kas see ikka on enam see noh, võib-olla on ka, ega ma ei tea Ma mäletan, olid, olid isegi sellised kalkaga joonistamisepisoodid, kus tuli maha joonistada Piilupart, Donaldi kaikaga. Ja õnnetus oli siis, kui see kalkapaber sattus tagurpidi ja siis pilt tuli hoopis teisele poole paberit ja rikkus kogu selle järgmise lehekülje ära, et selliseid rikutud raamatuid on minu kodus ka päris palju. Kas sul on kaasas ka mõni raamat, kus ei ole pilte sees? Tegelikult on ikka jah, ma nüüd hüppan üle lihtsalt aja sunnil veel kahest võrradest pildina sest need on Priit Pärna tagurpidi ja raamat, mille pealkirja ma siiamaani ei tea, sellepärast et kaaned ja esimesed leheküljed on kaduma läinud, aga seal on see Priit Pärna alfapäid sees täiesti võõrad. Nimi oli, mina ei tea, kas see on oluline, et sellel raamatul on pealkiri, kas tal peab olema Pealkiri? Pealkiri ei ole oluline, aga tegelikult mind huvitaks näiteks, mis on kujutatud tähtede all ABC F G H ei, sellepärast et minu raamatavalgubiootist ja see on kahetsusväärne. Ta on ikka tõeline kapsas, ega siin väga palju ei ole, aga, aga noh, see on võrratud. Priit Pärn on omal ajal tänapäevani väga, just selles tagurpidi raamatusse on tõeline selline semiootiline tulevärk, mille ta siin käivitab, et ma olen ise õppinud ka ülikoolis semiootika juhtumisi, aga noh, see ei puutu asja, võib-olla see andis mingisuguse tõuke, aga see oli esimene asi, mis, mis võib-olla minust nagu tõsiselt pani nagu maailma asjade korra üle ütlema ja ma ei tea propositsionaalse loogika üle või mille iganes, et kuidasmoodi tekitada sidusat ümberpööratud maailma, eks ole. Et maailm, milles kõik on tagurpidi, et kui sul üks element on tagurpidi ta kombineerub või ta on ühendus teise elemendiga, mis on tagurpidi, siis tegelikult võib juhtuda, et see asi pöördub hoopis õigeks, et on hoopis õigetpidi, eks ju. Ja see, kuidas Priit Pärn on seda piltidel ja lisaks ka nendel tekstidel, mis on esitatud siin piltide kõrval läbi mänginud ja läbi mõtisklenud ja läbi arutanud täiesti pöörane ja täiesti võrratu, väga-väga intelligentne raamat ja väga naljakas. Super Mul on järgmine koostöö, muide Priit Pärna kate oleks nüüd joon alla tõmmatud. Nendele pildi raamatutele siis Priit Pärna, praegu lõpetab illustratsioone koos Olga Pärnaga minu ilmuvale värss jutustusele või sellisele pikemale poeemile suur pannkoogitegu, mis jutustab ühest ülekäte minemast pannkoogiteost. Kas see raamat on mõeldud lastele või täiskasvanu? See raamat tuleb lasteraamat täitsa nii selgelt, aga võtt oli, mul olid enda jaoks selline tõsine väljakutse, et kas ma suudan kirjutada värssi, kas ma suudan kirjutada, sest ma kunagi olen ikka mingeid lapsena, ma olen luuletusi treinud ja tähekese saatnud ja nii, aga, aga luuletada ma ei ole kunagi söandanud, aga siis ma mõtlesin, et mingi sellise lugulaulu vemmalvärsis võiksid proovida kirja panna, sest see žanr iseenesest ning tohutult paelub ja just see, et mulle need kunagi lapsepõlves loetu on nii armas ja nii sügavalt korda läinud ja siiamaani meeles, eks ju, et siis miks mitte seda proovida ja noh, mingis mõttes kuna teema oli ka selline, tundus, et tahaks nagu sellist värsis lahendust, et pannkoogitegu, mis lihtsalt läheb käest, härra aegsed, seal on mingid kordused, seal on mingi selline rütm ja siis tundus, et värss võiks selle jaoks olla sobiv ja siis ma hakkasin lihtsalt raiuma sellist neljajalgset Rocheust sinna. Ja tuli täitsa noh, mu enda jaoks usutav. Vaatame siis, mida lugeja sellest arvab, kui see kätte saab ja ma suure põnevusega Ta on Priit Pärna ja Olga Pärna pilte selle juurde, ma usun, et seda Pööran, aga see on väga rõõmustav uudis, ootame kõik väga suure põnevusega. Nii, ja nüüd liigume siis väga oluliseks on saanud selle saatesarja jooksul just lapsepõlve ja täiskasvanu hea vaheline see hetk, millal läheb inimene üle lapsepõlvest? Täiskasvanu ikka ja see lugemise kaudu tuleb päris hästi välja. Ja minuga on niimoodi, et kuna see mulle väga rangeid ealisi raami ette ei andnud, siis ma otsustasin ise niimoodi, et ma ei tahaks üldse rääkida mingitest teisme ja lugemistesti mingist ajast tulevad siis, see on väga põnev tõesti, aga seda nagu pikemat arutamist mul on tunne, et see, kus sa hakkad korraga lugema täiesti kohatuid raamatuid, näiteks eks sa hakkad lugema mingisuguseid Agatha Christie krimi. Null eks ju, või mingisuguseid täiskasvanute, detektiivijutte või, või sellist kirjandust, Tulmekat, mul jäid vahele ja on siiamaani kuidagi perifeerias, aga ma mõtlesin, et ma räägin ikkagi lasteraamatutest täitsa lasteraamat. Ja vot see on väga hea, sest et tegelikult ei ole selgunud, mida tähendab heakohasus laste Küllap vist jah, ja üldse sellega vist on ka see, et mingist hetkest see hea kohases muutub kuidagi ujuvaks või, või libisegaks sest mingil hetkel ju inimene ei ole päris õigesti oma vanuses, oma kehaseks, oma vaimus psüühikas ta ei ole nagu koha olen ja ja see on nii keeruline, eluetapp, murdeiga ja teismeiga ja siis siis on ka need lugemised, et see on nii segane värk, et ma ei ole pärast sellest noh, ma ei ole julgenud sinna ka ise nagu torkima minna nii-öelda nagu kirjutajana, eks ju, et mul on tunne, et ma ei pääse sellele nagu ligi, et ma katsun küll hoida oma omaenda lastega, kes on mõnusasti sellesse ikka niimoodi niivõrd-kuivõrd, eksi mõnusasti aega, keda ma näen niimoodi sügavalt sinna sisenema siis seal kuidagi ringi triivimased. Et ma katsun nendega hoida võimalikult lähedaste, võimalikult aru saavate mõistlikku suhet, aga ega ma ju täpselt ei tea, mis seal toimub, sellepärast et see iga on üürike. Ja minu enda mälupildid, sellest on nii kaootilised ja heitlikud, et ma lihtsalt ei julge ja ma ei taha. Aga vastukaaluks lapsepõlv lapsepõlv on selge. Ja kuldne lapsepõlv ikka aastani kuskil 10 11, ma arvan, see pidi olema selline waldorfpedagoogikas 10 11 on iga, kus inimene on kõige paremini kohal viia, siis võib-olla hiljem jälle ma loodan, et kuskil 40.-st et ja meil on veel lapsepõlve siin pikalt, sellepärast et mäletatavasti ma hakkasin lugema väga varajane, aga praegu olen võib-olla minu kuuendast-seitsmendast eluaastast, siis tulid minu esimesed tõeliselt sellised paksud raamatud. Esimene paks raamat olid totu ja ta sõprade seiklused, Nikolai nossov. Väga oluline raamat minu jaoks jutustab siis lillelinna mara kannidest, põnnidest, kirtsadest, need olid sellised rahulil rikkused, tegelased, kelle ühiskond meenutas kangesti seda ühiskonda, mida ehitati meie suurel kodumaal mõnikümmend aastat enne mind. See raamat on ilmunud originaalis aasta 1963. Noh, mina lugesin teda siis umbes 25 aastat hiljem. Võib-olla, aga see, selline progressi paatos ja kommunismi ehitamine käib siin täies tuuris ja nad on väga ettevõtlikud tegelased. Siin on palju seiklust, palju nalja, vähe moraali tegelikult mingi suur moraal käib siit kõigest sellest üle, et ära ole jobu. Sest peategelane toitu seda natukene on, aga ta kasvab ümber selle raamatu tunni jooksul. Niivõrd-kuivõrd, aga noh, siin on palju tegelasi, kes kõik on oma väikeste suurte kiisude ja oma väikest ja suurt unistuste ja tahtmiste ja ideedega ja annetega loomulikult, sest nad on kõik väga andekad oma spetsiifilistele erialadel, siin on kunstnikud, siin on insenerid, luuletajad, siin on põllumehed, leiutajad ja noh, mina olin ka seda kõike loomulikult lapsena armastasin ka väga ehitada igasuguseid masinaid, igasuguseid seadeldisi igasuguseid noh, kõike seda värki ehitasin ka kõvasti uut aega. Jah, väga põnev raamat. Nii edasi kaks raamatut, mis on mulle tunde kasvatuslikult vist kui sellist sõna tohib kasutada olnud väga tähtsat ja millest ma olen, ma usun ise autorina võib-olla kui sa õppinud või, või kuidagi. Et noh, et kui on keegi paralleel toonud, siis nende paralleelide peale nagu meelsasti noogutan, et need on Jüri Parijõgi, Jaan Rannap, Jüri Parijõgi, Jaan Rannapi kooli lood, need jutud ja koolilood on kõik kunagi ilmunud omaetteblokkide või omaette väiksemate raamatutena, aga minule nad jõudsid kogumikena. Üks on siis täitsa 20. sajandi alguses Pariegi raamat tsaariajast veel moonaga elus Põhja-Eesti tööstuskülas ja tegelikult ka vabariigi aegsest põhiliselt külaelust ja teine siis koolilood on ühe noh, ikkagi ka maaelust, aga pigem nagu jah, koolielust või sellisest kollektiivsest ja sotsiaalsemast nagu sest noorte elust ja ikkagi Nõukogude koolielust. Ja, ja see kool küll meenutas väga mulle minu enda kooli, kus mina käisin Luunja keskkool täiesti üks ühele kuidagi kõik need raamatud, tegevuspildid, kuidagi paiknesid minu kujutluses sinna meie kooli ümbrusse ja ja kõik need tegelased said kuidagi oma oma näo, minu enda kooli, sõprade ja kast hulgast ja ja mis siin on samuti nagu see, et kui sisendusjõuliselt nad, et tegelevad eriti Parija keeled, kui sisendusjõuliselt tegeleb lapse. Ma pean vist vahele ütlema, et tõsi jah, põhilised poisslapse, sest need on kõik ikkagi üsna selgelt poistekadeks ja, ja ma arvan, et see ei ole ka nagu diskrimineerimine minu poolt, eks ju, sest noh, need on minu lapsepõlvelugemised, sest ma olin ju poiss, et kuidas nüüd selle poisitunde ja fantaasia ja, ja võitlusmaailmaga tegelevad ja kuidas intersuudab sellesse nii veenvalt, nii usutavalt sisse elada, see on minu meelest siiani ületamatu ja ja ma ei näe ka tegelikult, et seda nii väga proovitaks praegu. Aga seda on vaja. Minu meelest seda on vaja jah, sellepärast et üksindus või üksiolek või igavuseks ja või mingi selline teema võib-olla järjest päevakohasem järjest päevakajalisem. Muidugi Jüri barjäär on hästi palju maatööd, tehase tööd ja sellist Eeaa kohatut, noh, kuidas lapsed juba varakult käisid tööl tehases, nii nagu meie käisime kolhoosipõldudel ja farmides ja see kõik tekitas nagu tohutut samastumist. Et mitte puhtalt selline psühholoogiline, mingisugune selline intiimne, vaid ka konkreetselt nagu temaatiline, selline kokkulangevus. Võib-olla tänapäeva lapsed, seda ei saa enam kogeda, aga võib-olla saavad ka. Mind huvitab väga see dünaamika väga hästi on välja joonistunud, nagu seal rääkisid, et kuuekümnendatel kirjutatud raamat seda lugesid veel 30 aastat hiljemgi inimesed, et Eestis on tekkinud üks hulk inimesi, kellel kõigil on sama lapsepõlvelugemine ja siis, kui tulid need Egmanti raamatud, siis tekkis mingi plahvatus. Dünaamika muutus täielikult ja nüüd kirjutad sa ise, sellest saab paljususse. See on täiesti teistsugune. Jah, tuleb nõustuda, seda me küll näeme ju, et see koolilast soovituslik nüüd on soovituslik kunagine kohustuslik kirjandus, et see on suuresti ikkagi sama, kuigi seal on sageli asju, mis mind nii väga ei ole kunagi kõnetanud ka näiteks pari Alton sealt teraspoiss tihti, mis on minu meelest jama võrreldes paljude teiste juttudega, aga mulle tundub, et ikkagi on ka sellist uuema aja lastekirjandust. Võib-olla ta ei ole jõudnud veel päris nii klassikaks muutunud, aga nagu me võtame näiteks Sirli, Siim ja saladused, eks, ja siis seda ikkagi loeb juba mitmes põlvkond, eks ju, on juba noori lapsevanemaid, kes on ise seda kunagi lugenud, eks ju, ja kui mina seda lugesin, mina lugesin seda siiski küll juba täiskasvanuna oma lastele, aga nüüd, et ma arvan, et see võib-olla võtab lihtsalt natuke aega, et ma usun küll, et head asjad, et aegamööda kinnistuvad ja et noh, et see kõik on lihtsalt liiga värske. Aga ma usun, et suur osa sellest siiski jääb selle vana kõrvale, mida üle loetakse ja loetakse. Sest alati on olemas Lindgren, alati on olemas Lindgren, Lindgreni ei ole meile tulnud tegelikult ju korraga, et Lindgren on ka tulnud järgukaupa noortega, näiteks ist ilmusid alles uue vabariigi ajal ja mina ei ole näinud näiteks lugenud või mingit ka väiksemat raamatut, näiteks Kaisa, mida mina lapsena lugenud, minu arust sellist ilmus hiljem ilmus ja isegi need eks ole? Lastele kirjutamist alustasid sa kogemata nagu oled ka juba mitmel pool, rääkimata sellest, et olid haige. Kuidas sa plaanid lastele kirjutamise lõpetada? Vot ei tea ja selleks tuleb vist ise suureks kasvada, aga, aga no ma ei näe seda juhtumas need või on muidugi ka see võimalus, et muu lapsed kasvavad suureks ja siis tekib vähemalt paus, eks ju. Aga praegu jätkub sama hooga. No mürinaga ikka jah, praegu mul just nüüd septembrikuus ilmuma peaks koguni kaks lasteraamatut. Ühte juba mainisin, see on suur pannkoogitegu koos Priit ja Olga Pärnaga. Teine on raamat nimega Anni asjad, mis on minu esimene raamat, kus peategelaseks on tütarlaps ja esimene raamat, kus peategelane on nii noor ehk et selle raamatu prototüüp on minu nüüdseks neljane tütar Iida. Aga raamatus on Danny ja ta on alles kolmene. Selle raamatu pildid on juba lõpetanud. Anne pikov, võrratu. Ilusad värvilised maitsekad pildid ja jutustab see raamat ühe kolme aastase tüdrukule olulistest tähtsatest asjadest. Sest asjad on lapse elus väga tähtsad asjad. Ja mul on siin laua peal üks esimesi, kuidas meil asjad käivad. Vodka, see on jah, selline prantsuse keeles on selle nähtuse nimi siis mis kiretult räägib asjadest. Aga kui kiretult rääkida asjadest nii, et püüda võtta nende suhtes selline härjapõlvlane perspektiiv või katsuda lapse nägemisse sisse elada, siis see võib osutuda päris põnevaks ja päris naljakas. Kas raamatud olid sinu jaoks asjatades raamatada, niida või Anni jaoks asjad? Ja kindlasti on, ma olen asjalik inimene ja muidugi raamat on asi, aga siis olgu tagaasi, et ta kõiki neid maha võetud puid vääriks. Minuga rääkis kirjanik ja tõlkija, literaat Anti Saar. Aitäh. Aitäh kutsumast. Te kuulasite saadet lapsepõlve lemmikraamatut. Mina olen Kaisa Ling jälle kuulmiseni.