Lapsepõlve lemmikraamat. Tere, mina olen Kaisa Ling ja te kuulate saadet lapsepõlve lemmikraamatud. Minuga vestleb lastekirjanduse uurija Jaanika Palm Eesti lastekirjanduse keskusest. Tere. Tere. Palusin teid siia, et pärast 14 kümmend tehtud saadet saadaga veidi üldisem pilt lasteraamatutest ja nende lugemise tendentsidest Eestis. Esmalt aga sooviksin teilt küsida sellesama küsimuse, mida ma olen kõikidelt oma saatekülalistelt küsinud. Milline lapsepõlve lemmikraamat? On teil siiamaani meeles, on alles? Talle ilmselt ongi vähesed neist, sest enamus neist on ikkagi väga ära loetud. Et just vaatasime, et minu koduriiulil on, kui Kersti undsin, rääkis imet röödistis, minu koduriiulil on kaks teise trükiimeflööti, üks minu enda oma ja teine, minu mehe oma üks räsitum kui teine ja lihtsalt need pildid nendes on kas erinevad, värvitud või erinevalt räsitud. Aga see raamat Ta on tõesti alles siis seda ma olen nagu oma lastele ka soovitanud, et seal on minu arust ühed maailma parimad muinasjutud sees. Aga üsna paljusid raamatuid mul tegelikult ei ole alles ja siis nad tõesti on minu käest läbi käinud minu õe ja venna käest läbi käinud ja siis veel minu laste käest läbi käinud, et neist ei ole kuigi palju nagu füüsiliselt järel. Mõned neist ma olen ostnud uuesti. Sest ma olen endale tahtnud. Mõned võib-olla, mis mul nagu varasemast ajast meeles on, on ikkagi mul Triin ja päike, mida ilmselt siin ei ole veel nimetatud. Suurepärane Eno Raua raamat tüdrukust, kes peseb oma kleidi ära, riputa kuivama ja päike kuivatab ta ära. Hästi lihtne, ilus lugu. Ja kuidagi nagu hästi palju õpetab, hästi südamlik lugu minu jaoks siis teisena, mis mul tulid meelde, olid need multifilmiraamatud mis tehti multifilmide põhjal, mille juures oli väike teksti hästi suur multifilmist võetud pilt. Seal olid õed ja, ja kanaema kuu ja ja kõik selliseid. Ja need on samamoodi, nad on ju tegelikult trükitud kehvale paberile hästi õhukesed. Et nad pidasidki vähe vastu, seal, seal ei olnud lihtsalt midagi teha. Nad said otsa, et kanaemakook oli minu, minu isiklik lemmik ja siis muidugi need teised loomajutud siia juurde, eks ole, et et Felix Kotta, vaat mis juhtus, nisu jääb käppapidi sinna puuride vahele ja ja mingid sellised, et siit ilmselt hakkab juba kooruma, aga nagu see, et mis minu jaoks hästi tähtis on olnud, et ja mida vähesed maininud tegelikult, mis torkas mulle silma, et luulet mainis vist ainult Karol kuldsel ja ja Anti Saar neidsamu värssjutte. Et see on minu jaoks nagu hästi tähtis olnud, et näiteks Hando Runneli kogu, miks see, miks ma mäletan siiamaani väga hästi sest ma käisin suviti vanaema juures külas ja vanaemal oli suhteliselt vähe lasteraamatuid siis kõik raamatut ei saadetud meie juurde. Ja see, miks see, miks oli üks neist, mis seal vanaema juures oli ja mida ma siis kogu aeg nagu lugesin, kuidas mulle see rütmi ja see tunnetus nende luuletuse taga mulle nagu hästi-hästi meeldis, et edasised siis loomulikult leelo tungal ja ja kõik sellised klassikalised asjad. Ott Arder, kellega mul on nagu selles suhtes hästi toredad ja sügavad mälestused, et mina olen maalapse maakoolis käinud ja hästi palju kirjanikke külas, ma ei tea, kas see oli nagu omaaegne komme, saadame maale. Oleks tänapäevalgi käivad kirjanikud käivad palju külas koolides. Tal oli nagunii imposantne, ta jättis sellise mulje kohe. Ja kui meid oli koolis nagu hästi kasvatatud, kuidagi trimmi ja korralikeks ja lipsud sirgeks ja põlvikud püsti, mitte lonti, onju. Ja siis tuleb sinna Ott Arder, kes on nagu mingi noh, vabaduse sümbol või midagi nagu hoopis teistsugust. Siis see, kui ma hakkasin oma lapsepõlve lemmikraamatut selle peale mõtlema, siis see oli see teine asi, mida mina raamatutest otsisin. Et et seal oleks midagi teistsugust, seal oleks nagu sellist vabadust, mida mul ei ole, või, või, või asju, mis nii saab teha, mida ma ei ole nagu näinud või tundnud, ma mäletan siiamaani sellest ühest juba nagu noor raamatust Helonka pükse, mis asjad need on, ma ei tea siiamaani. Aga noh, nagu see tunnetus, kuidas tütarlast Aino Perviku raamatus õhupall kuidas tütarlapsed külla ja tal on piinlik, et tal on sokid märjaks saanud noh, mingid sellised nagu nüansid, kuidas, nagu kui, kui sa ise oled maalt pärit, kuidas linnalapsed elasid, et see oli minu jaoks nagu täielik müstika või teistsugune maailm. Et see oli minu jaoks hästi hästi köitev ja muidugi see, et ta paneks nagu selle fantaasia kuidagi tööle. Et see oli ka nagu oluline, ma küsiksin veel uuesti. Ma olen alati mõelnud seda, mis on see, mis jääb alles füüsilise raamatu kõrval. Et mis on praegu alles ja inimesed mäletavad just nimelt seiku, mingeid Daile luulest mäletatakse, vahel suudetakse isegi tsiteerida luule ikka kippuv, meeldejääv, aga mis asi see on, mis nii-öelda essents on, mis jääb inimesega kaasa pärast murdeiga? No vot, see ongi nagu kummaline, et vahepeal meile tulevad ju lastekirjanduse keskusesse igasugused päringud. Et soovin leida oma lapsepõlve lemmikraamatut või, või lugesin lapsena kunagi ühte ühte head raamatut, kaane peal oli puu puu all sõi poiss võileiba, nii, hakkame siis kõik otsima, kõik tuletavad meelde, mis, kus nad on näinud. Ja sa vahepeal kirjeldatakse ka mõnda seika, mis selles raamatus juhtunud on. Ja lõpuks sa leiad selle raamatu seal lillevälja tüdruk ja kes joob hoopis midagi, onju. Et meie mälu töötab väga kummalisel kombel. Ja meil ei õnnestu nagu tegelikult võib-olla selgeks teha, et mis sellest alles jääb, mis me oleme lugenud. Aga see, et alles jääb, selles ma olen täiesti veendunud, et kui Aapo Ilves ütles, et me peame täiesti valimatult raamatuid noorena lugema, siis see, see on täiesti õige. Et võibki kütta niipalju kui seest tuleb, aga see sellel hetkel sellest raamatust aru ei saa või seal mingeid nüanssi seal ei taju, sa võid hakata neid hiljem tajuma või see tuleks sulle meelde. Ja see, mida rohkem on nendes raamatutes, niisuguseid ei küsita, vaid vist ei ole õige sõna, seal peab olema mingi mingi teine kohtunud, mingi intrigeeriv Johanna Ross kutsus seda kummastavuseks ja et tekib selline hetk, et et mis asi see on või kust see siia sattus siis sul noh, nagu võib-olla aastaid hiljem, võib-olla aasta pärast jõuab see asi sulle kohale, kui siiski, ega meie ju tegelikult ka ei tea, et, et noh, kõik kirjandusteosed sünnivad tegelikult ikkagi. Nad ei tule otse otse ja sinu seest, nad tulevad kuskilt mujalt ja nad lähevad ka ilmselt kuhugi mujale, mida sa nagu ei taju, et osa temast jääb nagu sinusse alles see, mida sa ilmselt oled sealt otsinud. Kui ma praegu mõtlen tagasi, siis suured lemmikud olid pioneerilood. Ja praegu, kui ma mõtlen nende peale, mida mul oli seal nendest raamatutest nagu otsida või miks nad mulle meelde jäid siis ilmselt see, et lähed ja saad hakkama, et see tunne. Et ükskõik, mis ka ei juhtuks, et sa lähed ja saad hakkama. Neid raamatuid küll, kui ma hiljem olen hakanud nagu proovinud neid uuesti lugeda, siis see oleneb. See ei ole nagu võimalik olnud ja siis sa mõtled, et kuidas mingil ajal saab selliseid raamatuid avaldada, et see noh, siis tekib jälle see kummastes efekt on ju, et kuidas mingi aeg toob lastekirjanduses mingid teatud asjad nagu esile Ja nüüd võib-olla räägiksime veidi sellest sarjast, mis on siin suve jooksul toredal kombel kokku saanud, tegu on muidugi äärmiselt väikese valimiga ja tõesti ka veidi juhuslik, tõenäoliselt, aga kas on juba teile kõrva jäänud mingid huvitavad tendentsid? Ma proovisin küll rääkida inimestega erinevatest põlvkondadest, et kas on midagi ühist nende vahel. No minu jaoks kõige suurem ühine nimetaja oli ikkagi see, et kuidas inimestele meeldib rääkida oma lapse lemmikraamatutest, see on nagu kõige toredam asi kogu selle sarja juures olnud. Ja loomulikult mõned asjad tekivad ühel hetkel ja siis teatud vanusest, nad kaovad nagu seiklusjutte maalt ja merelt, eks ole, et tuli väga paljudele ja korraga meeldis ja on jätnud nagu sellised jäljed nende inimeste mälust, aga samas edasi ta justkui mingil hetkel jälle vajub ära. Et see ongi nagu selle mälu ja klassika tekkimise küsimus ka ja mis sulle nagu kättesaadud on just seda rääkisid muidugi kõik, kuivõrd juhuslik see lapsepõlvelugemine tegelikult on ja see on ka üks huvitav asi, et isegi juhul ilmselt, kui inimesi on sinna raamatute juurde suunatud, neil on olnud õpetajad ja vanemad siis ikkagi see valik on olnud juhuslik. Ja iseküsimus on veel, et selles raamatute hulgast, mis sa läbi oled lugenud siis tegelikult väga väike osa on sul nagu spetsiifiliselt ja täpselt meeles. Aga muidugi, see viis oli igaühe jaoks nagu liiga väike arv, et ei saanud nagu selle põhjal ka veel midagi teha ja vaata, inimesed hakkavad siis kohe ja mina ka otsima seda tasakaalustatust, eks ole, et me peame nüüd võtma ikka Eesti autori tõlke autor ja siis peaks võtma luule ja proosa ja näidendid ja siis veel peaks midagi võtma. Et see oli huvitav, aga üks asi, mida keegi ei maininud, olid kuuldemängud mis minu jaoks olid väga olulised lapsena ja ma arvan, et tegelikult inimestele lihtsalt nad hetkel ei meenunud. Aga olid veel paljude teiste laste jaoks ka olulised. Just raadiost tulevad kuuldemängud ja plaadid, millel olid ette loetud raamatud. Et näiteks Imbi Valgemäe kui luges, et Jüri Parijutte siiamaani ma võin seda häält kuulda, mis sealt tuleb mina meetri Sahharovi poest saapaid tooma ja kuidas rääkimata sellest, et need on geniaalsed jutud, need on geniaalselt ette loetud. Et seda on ka vaja, just seda ettelugemist siin ise lugemise kõrvale. Just proovisingi aga tähelepanu juhtida sellele, kuidas inimesed üldse lugema hakkavad ja see on veel võib-olla müstilise asi, et esiteks inimesed on seal tõenäoliselt ka veidi ise mütoloogiseerinud ja ja kuidas see täpselt juhtus, seda ei, ei mäletagi, mina, ma arvan, ei mäletagi, kas teie mäletate, kuidas te hakkasite lugema. Ei mäleta tegelikult. Ma arvan, et ma hakkasin lugema vanema õe kõrvalt, kes sai kaks aastat vanem ja mõned ju kirjeldavad, milline maailm neil avanes, kuidas justkui silmad läksid lahti ja mis kõik juhtus sel hetkel, kui esimese sõna kokku said? Ma ei mäleta seda, ma tean, et sinna eelkooli minnes ma kindlasti lugesin ja sellega mul mingeid probleeme ei olnud. Ja hiljem mulle väga meeldis käia raamatukogus. Tõesti Me elasime sõbrannadega seal raamatukogus ja selles suhtes seda raamatukoguhoidja rolli, mis Karel kontserdi mainisid, et see tõesti on oluline, mis meie veel tegime, said läbi loetud ka natuke kehvemad raamatuid või need, mida väga lugeda ei tahtnud. Oli siis, kui raamatukoguhoidja palus meil joonistada väiksematele lastele pilt kataloogi, et iga raamatu kohta ühe pildi ise igasuguseid asju loetud ja siis ma sain aru, et kõik raamatud ei ole head sellesse hästi, kõik raamatuid ei ole ühtviisi nagu veetlevad või need ei paelusindaga, et neid võib lugeda töö pärast. Võib-olla siis võid tagantjärgi ma tõlgendan seda nii, aga see oli ka üks vahva asi, mida teha, tegelikult tulid pataku raamatutega koju ja siis järgmisel päeval viisitise hunniku pilte tagasi. Päris tore. Kas võib öelda, et teatud ajaloolispoliitilistel põhjustel on Eestis tekkinud mingi põlvkond, kes on kõik lugenud ühesuguseid raamat? Kuid kindlasti, kes on ühel ajal sündinud põlvkonnana, on loetud ühesuguseid raamatuid, kindlasti. Aga Mei neid raamatuid ka, mis on põlvkondadeülesed näiteks nagu seda kadrit mainiti, et see on kindlasti praegustele lastele. Ma julgen väita, sama oluline. Ja Lindgren ja, ja Lindgren muidugi ei saa üle ega ümber. Et minu jaoks oli Lindgren nii loomulik, et kui ma läksin ühele konverentsile ja räägiti, et neil on tõlgitud vaid mõned Lindgreni raamatuid ja need ei ole nende jaoks nagu üldse mingid tegijad siis mina mõtlesin, kuidas niimoodi saab elada ilma lind Grenta, et meie jaoks oli see nagu hästi loomulik ja muidugi see Lindgreni jada, mis on, mis on tehtud ehk mis raamatutest. Kui mõelda, mis minule, siis mina olen kindlasti Zeroonia laps, mulle meeldis roonia raamat, et rohkem kui Pipi Pikksukk, Karlsson ja rohkem kui see Meisterdetektiiv Blomkvist. Ja mina olen üldse Emili laps, kuivõrd olen sündinud 90. aastal. Nii et, et Lindgreni kaudu võib tõesti päris hästi kirjeldada ära kõik eelmised kolm põlvkonda. Ja kuigi see Meisterdetektiiv Blomkvist oli minu jaoks nagu ka hästi selline olustikuraamat, sest minu jaoks oli väga võluv see, kuidas nad käisid kogu aeg seal pagaripoes ja, ja millised olid nende riided ja millised olid joonistatud nende toad. Et selline kui nii teistmoodi ja see tundus nii põnev ja ilus. Samamoodi näiteks, nagu on Edgar per joonistanud Aino Perviku ÄRA Bellale suurepärase seeliku, mida kõik tüdrukud minu teada tahtsid järele õmmelda. See on selline mitmesatsiga, selline kolme-nelja-viie satsiga, selline suur Kahar seelik. Et seda ma mäletan ka nagu, et, et see, kuidas lastel, seen kirjanduseluga on nii otseselt seotud või nad tahavad näha, et sealt tuleb ka see kõik see piltide joonistamine, mida siin kirjeldati, mida mina olen ka teinud karupoeg Puhhist näiteks neid pilte joonistanud, välja, kirjutanud sinna neid luuletusi kõrvale, et mul oli terve selline galerii. Mis võiks selguda, kui samasugust sarja või saadet teha näiteks 10 aasta pärast või 20 aasta pärast? Ma arvan, et osad raamatud on muutunud aga osad raamatuid ei ole ainult üks, mis kindel on, et klinkren jääb, Pervik jääb, niit jääb, lõngal jääv raud jääb ilmselt, et neid on küllalt palju, aga tulevad juurde uued ja selles mõttes on see tore, et, et peavadki tulema uued ja Meil õnnestub, nagu nõukogude ajal oli määratud kohustusliku kirjanduse nimekiri, siis tänapäeval on märksa suurem vabadus ja tegelikult ühelt poolt on see nagu hea ja teiselt poolt võib-olla tekitab ka nagu küsitavusi. Et hea selles suhtes, et õpetajal on suurem valik ja lastel on suurem valik, et nad leiaksid nagu sobiva teoseid, et noh, midagigi loeksid. Aga teisest küljest tekib nagu põlvkond, kellel võib-olla ei ole niisuguseid üksikuid raamatuid, et nimetatakse väga palju erinevaid raamatuid. Et see on võimalik, ega ma ei oska nagu ette seda ennustada. Aga seda, et noh, et teatud autorid on meie kultuurikonteksti nii sügavalt sisse seatud ja muidugi muinasjutud jäävad ilmselt ka alati alles, et nendest ka ükski põlvkond ei pääse, kuigi need muinasjutud võivad olla natukene teistsugused. Raske küsimus ja päris põnev, muidugi 10 aastat ei ole iseenesest väga pikka aega. Aga lapsed saavad suureks ja läks hetkeks ja praegu noh, mida mina ise tunnen, on see, et raamatuid antakse välja kohutaval hulgal. Väga-väga palju ilmub Eestis aastaid, raamatut tõid ja lasteraamatuid veel eriti palju. Et lasteraamatute ilmumine on, on ikkagi päevas. Poolteist lasteraamatuid ilmub, noh, jagasime seal umbes ära nagu ja päeva silmad, poolteist lasteraamatuid lisaks siis, eks ole, lasteajakirjad, koomiksid ja koomiksid on meil sees. Aga noh, et raamatute juurde jõudmine tegelikult on lastele tehtud hästi lihtsaks. Et kui sa lähed raamatukokku minu arust meil on väga professionaalsed raamatukoguhoidjana, tõesti oskavad väga häid lasteraamatuid soovitada. Koolis õpetajad on üsna tublid ja, ja kellel vähegi tahtmist on, ta leiab selle info üles teatud teema või, või mille kohta, mida te seal vastavalt otsib. Aga teisest küljest on neid raamatuid on tõesti nii palju, et see tekitab nagu segadust, mõneti et mida sa sealt siis võtad ja mida sa jätad, et see on keeruline ja ma olen ise seda tajunud. Kui ma nagu igapäevaselt ei töötanud ja olin lapsega kodus siis nagu kuidagi järg kaob ära käest, et sa lähedki sinna raamatupoodi ja seisad ise ka nagu pea laiali otsas. Muidu sa ikka räägid inimestega, saad teada, mis kus nagu juhtub, aga väga paljud, nagu siin mainiti ka, et, et paljud lapsed lähevad selle lühiduse peale välja. Ja selles suhtes mõnes mõttes paneb nagu kirjanikud pinge alla, et sa pead nagu sellest lapse ajast hästi lugu pidama, et sa pead nagu hindama seda, et ta on sinu raamatu kätte võtta, neid sa peadki olema hästi kontsentreeritud, hästi tihe. Aga sellist noh, et, et sa lähed ja võtad nagu selle aja ja siis loetki pikalt. Et seda aega võib-olla ka tänapäeva lastel nagu ei ole, ta läheb peale kooli koju ja siis ta ei teegi midagi, ta loeb õhtuni. Raamat Andres Maimik, et appi teeb poppi ja loeb raamatut. Et ma arvan, et iga ema oleks õnnelik, kui ta lapsteczpopial oleks kodus. Nii on, mulle tundub, Eesti inimeste sees on selline sisse istutatud, justkui hirm, et lapsed ei loe. Noored ei loe, kas see on kuidagi tõsi, kas inimesed pöörduvad lastekirjanduse keskusesse murega? Vaat meil käivad, mis need inimesed, kes tahavad ja armastavad lugeda, on ju. Et see on nagu kõige suurem küsimus ongi, et, et kuidas nagu tagada seda, et kõigil lastel oleks raamatutele võrdne ligipääs, sest tegelikult on just mu tuttav, helistas mulle, küsis, mida osta oma kümneaastasele lapselapsele. Et tema on nüüd Rakveres raamatupoes ja tahab sealt nüüd osta. Siis mina soovitasin talle paari värsket raamatutest, ütleb oi, aga meie raamatupoes neid ei ole. Ja Rakvere linn on suur linn. Ja siis soovitatud mõnda teist ja me leidsime sealt nagu mingi asenduse. Aga ma mõtlengi, et väiksemates kohtades, et raamatukogud oleks hästi varustatud, et lapsed sageli ei viitsi oodata, kui tal on tulnud täna pähe, keegi on talle öelnud hea raamatu läbi see meelest ära juba järgmine kord. Et ta tahaks ikka kohe seda raamatukogust saada. Et varustatuse probleem on meil kindlasti olemas. Teine asi, mis siis veel oleks, et oleks nagu hea koostöö õpetajate raamatukoguhoidjate vahel, siis on kõik korras, siis saavad lapsed nagu raamatut kätte ja seda, et tegelikult iga lapse jaoks on kuskil raamat, mis talle meeldib, et selles ma olen nagu täiesti kindel. Mõnedki suhtutakse halvasti sellesse, kui lapsed loevad aimekirjandust. Minu arust ei ole selles mitte midagi laiduväärset, sest juba ainuüksi seen, et sa võtad raamatu kätte, keeratamis lehekülgi juba ainuüksi see on, nagu ma ikkagi ütleks, et suur saavutus selle asemel, et sa võtad telefoni, lihtsalt libistad teda või, või vaatad arvutist videosid, siis see on ikkagi süvenemise, teine tase. Mina mäletan oma ajast, kuidas mina nautisin raamatut, koer kuidagi kirjutatud koeri kasvatada ja millised koeratõud. Et me ei peaks raamatutesse suhtuma kuidagi üleolevalt mingi hierarhia alusel ja ja et ilukirjandus on kõrgema ikkagi hea, et, et inimestel on erinevatel eluperioodidel erinevad nõudmised. Nad otsivad raamatutest erinevaid asju. Ja on oluline, et et nad need raamatust kätte saaks, et meil säiliks nagu see pidev huvi, et ma lähen, siis loen seda raamatut, nüüdse teema mulle enam huvi ei paku. Nüüd mulle koomiksid, noh, ma olen neist üle. Nüüd ma hakkan krimkasid lugema. Loendi, jahtu diakrimkasid, ütlen, ära tüütas, tahan lugeda midagi muud, võtan luule kätte. Sest palju on ka lapsi, kellel ei ole süvenemist pikemaks tekstiks. Ja nemad loevad luuletusi väga hea meelega ja novelle. Ja sageli me ka alahindame lapsi nagu selles suhtes me pakume neile liiga lihtsaid asju kuidagi või liiga kergeid asju, aga nemad tahaksid lugeda juba midagi hoopis suuremat. Selles suhtes tuleb lasteaiaraamatukogust võtta igasugu asju, mis neile meeldivad. Kui ta on kõik artneri lasteluulekogud ära lugenud, las võtab, loed suurte kogusid ja mis seal siis juhtub, kui seal on sõnal õnn? Mitte midagi juhtu. Kas panite võib-olla veel tähele midagi huvitavat ebatavalist nende inimeste lugudes, kes minuga vestelnud? Ma panin tähele seda, et tegelikult ei ole absoluutselt oluline, kas sa ole alustanud vara või hilja raamatute lugemisega. Ja kas sa oled neid lugenud rohkem või vähem sest tegelikult ka noh, nagu kogus ei määra, vaid see, mis sa nendest raamatutest nagu saanud oled, määrab et igalühel oli nagu kuidagi ikkagi väga selgelt individuaalne tee. See oli nagu põnev, kuidas inimesed justkui sünnivad sellena, kes nad on. Ja see oli minu jaoks väga huvitav, sest tegelikult kui nad hakkasid rääkima, siis oligi selline tunne. Loomulikus Maimik oleks. Loomulikult antisaarel on, on need lemmikud, et see kuidagi oli nägu või Kiva jah. Noh, see oli nagu täpselt niimoodi see ongi tema nägu, mingi olemus, mis ta sead raamatutest on siis lihtsalt üles leidnud. Et see oli minu jaoks huvitav ja loomulikult see põlvkondade vahe, mis sealt tuleb välja. Aga nagu me nägime ime Freudi näitel, eks ole. Et siis tegelikult raamatute uustrükid on väga tähtsad. Et see, ta on nagu kaua aega olnud, ei tähenda, et teda ei võiks uuesti välja anda. Või las loevad vanemaid teistest, minu imeflööt pliinselgit hoopis teistsuguse formaadiga, seal olid juba pildid. Kui see esimene väljaanne, siis ainult kaanepildi ja tekstiga ja väike väikeste mustvalgete illustratsioonidega. Et tore, et raamatud on inimestele tähtsad olnud ja ma tõesti loodan, et kui see 10 aasta pärast seda saadet teha ehk siis 10 aasta pärast on vähemalt sama palju inimesi, kelle jaoks need raamatud on tähtsad olnud. Ja ma olen kindel, et väga paljude laste jaoks on praegu täpselt samamoodi, kui me vaatame lasteajakirjade menukust, kas või et kuivõrd innukalt kirjutavad lapsed sinna oma lugemiselamusi ja oma luuletusi ja jutte, et siis ei ole see nii kadu, kultuur midagi, et kui raadio ei suutnud kõigutada või televisioon või internetis midagi ikka on raamatutes nagu sellist, mida ükski selline teine meedium pakkuda ei suuda. Ma olen kindel, et lastekirjanduse keskus tegeleb selle küsimusega tegelikult palju süvit rohkem süvitsi, palju metoodilisemalt, kui meie siin kunagisi teha suudaksime. Kuidas teie uurite täiskasvanute lastekirjanduse kogemust? Täiskasvanute lastekirjanduse kogemust, vaat lastekirjanduses on üldse täiskasvanute ja laste suhe on nagu huvitav selles suhtes, et lapsed ei saa raamatute juurde teisiti kui täiskasvanute lahendusena. Onju, ja meie täiskasvanute kogemust otseselt ei ole uurinud, kui erinevad ülikoolides tehtud töid ilmselt on selle ajal, kes on uurinud, kuidas on mõjutatud, loomulikult on see huvitav teema. Aga selle teemaga on, on selline asi, et kohati on sellega tunne, et Sa ei tea, kust alustada, on ju, et see on nagunii nii lai küsimus. Samas on nii oluline inimestele ja, ja see on inimestele endine nagu väga oluline, et tõesti seda põlemisnäha siin nendes inimestes, kes otsisid oma viit lapsepõlve lemmikraamatut ja testid sisse ja testid välja neid raamatuid ja kuidagi sealt ei õnnestunud seda kogemust või noh, seda piiri ei õnnestunud neil kuidagi tõmmata. Ja muidugi tekkis ka küsimus ikkagi sellest lapsepõlve lõpust. Et kus siis lapsepõlv lõppeb, kas ta lõpeb? No vot, mina arvan, mulle meeldib see kihiti teooria. Et sa nagu ehitad endale nyyd kihke peale kogu aeg, et see ei ole kindlasti selline lineaarne joon, mis, mis läheb ja ühel hetkel selgub, et ei ole. Et Jüri barje seal tsemendivabrikus on ju kirjas, et kuidas, kuidas see lõpeb. Lõpeb vanaema surmaga, lapsepõlv selle poisi jaoks, aga teatud lapsemeelsus ei tee ju kellelegi kellelegi halba või selline värske suhtumine või, või selline imestamine elu üle, et, et see on ju hirmus tore. Ja muidugi teoreetilises kirjanduses, kui me räägime nüüd teoreetilise kirjandusest, siis on nii, et lapsepõlve loetakse vanuses kuni 20.-te eluaastateni, mõned isegi 30.-ni kaevad lapsepõlve ja noorusega. Et jaa, mida aasta edasi, seda rohkem lapsi tahab kiiremini saada nooreks ehk siis justkui see noorusiga. Kui nagu laste ja noortekirjandust vaadata, siis siis lapsepõlv jääks justkui järjest väiksemaks. Ja noorus hakkaks siis juba varakult peale ja kestab hästi kaua. Et minu lapsel on väga oluline see, et ta loeks noorteraamatut juba juba teatud noh, et, et see nagu mõjus kuidagi nagu ahvatlevad, kui sa ütlesid, et jah, see on noorteraamat sinna alla läks ilmselt kõik needsamad Seiklusjutte maalt ja merelt oleks sinna alla vabalt läinud noorteraamatute alla. Et selles suhtes isegi teoreetiline kirjandus pole jõudnud nagu selgusele, et millal ta algab ja millal ta lõpeb siis kihi teooriaid teatud ajal teatud asjad tulevad nagu esile ja nagu ma varem ka ütlesin, siis no loomulikult, elu muudab inimesi, et see selles ei ole nagu kahtlust ja need sündmused, mis sulle ette tulevad. Aga võib-olla see olemus essents sinus ikkagi juba olemas. Sel hetkel, kui sa sünnid ja siis sa leiad need raamatud ja need inimesed ja need nähtused, mis minu jaoks olulised, on. Päris alguses paningi paika sellise kõlava lööklause et kas on midagi muud sellest teada, saame, aga proovime leida vastust küsimusele. Mis sorti inimene on meist saanud? Jah jah, ma arvan, et raamatute kaudu annaks seda tegelikult väga hästi teha, et see, milliseid raamatuid, inimesi meeldivat, see ikka näitab, et kui sa oled inimesega lugenud sama raamatut ja, ja sa saad temaga seda arutada siis see tekitab sul temaga ikka mingisuguse teisel tasemel läheduse küll, et noh, ilmselt kõigi kogemustega on võib-olla samamoodi või aga raamatut selle tähtsamad. Ja ma küsiksin, lõpetuseks siis nii, et mis sorti inimene on teist saanud? Ma ei, ma ei oska seda öelda. Ma härrasteie olete võluflöödiinimene. Ma arvan, et minus on päris suur kogus seda võluflööti. Ka teine suur kogus on minus pari jõen tsemendivabriku lugusid. Kolmas osa ilmselt on seda luulet ja neljas osa neid loomi ja loomaraamatuid, mida ma armastasin. Et seda võib-olla mulle meeldisid ikka raamatuid, kus küsimused jäid õhku. Ja ma loodan, et ma olen inimene, kelle puhul ka küsimused jäävad õhku ja küsimusi rohkem kui vastuseid. Siis on kõik hästi. Suur tänu teile, minuga vestles täna Jaanika Palm Eesti lastekirjanduse keskusest ja ilusat suve lõppu. Aitäh kõige tore. Te kuulasite saadet lapsepõlve lemmikraamatut MINA OLEN Kaisa Ling. Jälle kuulmiseni.