Järgnevalt räägime Eesti muusika käsikirjadest. Lõppeva aasta 2020 oli digikultuuriaasta ja selle raames toimus üks oluline ja suur ettevõtmine teatri- ja muusikamuuseumis. Nimelt tehti huvilistele kättesaadavaks 4000 eesti heliteose käsikirjad. Miks ja kuidas? 115000 lehekülge eesti muusikat digiteeriti, sellest olen klassikaraadio stuudiosse rääkima palunud, kaks inimest, tere tulemast teatri- ja muusikamuuseumi. Peavarahoidja on Aaresild. Tere ja tere, Kaisa Luik teatri- ja muusikamuuseumi kuraator. Tervist. Kaisa, sina kirjutasid sel teemal ka artikli, mis ilmus ajakirjas muusika ja see pealkiri 115000 lehekülge eesti muusikat, see on ausalt öeldes muljetavaldav. Nii mitmeski mõttes. Me oleme ju ikka kuulnud, et interpreedid ja dirigendid ja teadlased ja kirjastajad käivad ikka muuseumis neid käsikirju otsimas ja jooksvalt neil ilmselt kogu aeg dikteeritakse. Aga mis need tingis selle, et asi süstemaatiliselt ja suurejooneliselt ette? Tõepoolest, see pealkiri saigi suurejooneline, sest tegemist on teatri- ja muusikamuuseumi ajaloos suurejoonelise projektiga. Mitte kunagi varem pole sellises mahus olnud võimalik käsikirju Digida? Jaa, ja see ka tingis see asjaolu, et käsikirjade tikkimine oli küllaltki aeganõudev protsess. Meil oli vähe ressurssi nii inim kui rahalist ressurssi selle jaoks. Ja muusika käsikirjade kättesaadavus uurijate jaoks oli meie jaoks selgelt probleem. Me soovime, et me saaksime anda uurijatele ja kõikidele, kes soovivad käsikirjadega tutvuda võimalikult kvaliteetsed digikoopiad võimalikult ruttu. Ent paraku varem oli erinevatel põhjustel, mida ma juba siin välja tõin see töö võttis aega ja polnud võimalik, aga nüüd, tänavuse digikultuuriaasta raames soovisime teha just sellise suure projekti, kus me saaksime oma oma kogud valguse kätte tuua. Kui tihti üldse käiakse muuseumis neid käsikirju taga nõudmas? No päris tihti, et tänavune aasta on muidugi erakordne. Tavalisel aastal on ligikaudu 450 inimest ehk see teeb enam kui ühe uurija päevas. Kõik nad nüüd muidugi ei käi muuseumis kohapeal. Paljud ka helistavad või saadavad kirju. Aga, aga tavalisel aastal on meil jah, umbes 450 uurijat kes tahavad just spetsiifiliselt käsikirjadega tutvuda. Nüüd tänavu aasta on neid umbes 350, mis on samuti ikkagi hea tulemus. Aga on teil ka ülevaadet, mida siis ja mis põhjustel täpselt sealt leida soovitakse, miks nende käsikirjade kallale minnakse? Enamasti tullakse käsikirjadega tutvuma just siis, kui on kavas esitada mingi teos, mille, mille puhul on interpretatsioonis tekkinud mõned küsimused. Ja käsikiri on ikkagi originaalallikas, mille poole pöörduda. Aga tullakse ka lihtsalt tutvuma uue repertuaariga, seni avastamata repertuaari, otsima, mida oleks võimalik Eesti kuulajale nii-öelda värsket Kuda. Tunnevad huviga erinevad kirjastajad. Käsikirjade vastu ja dirigendid loomulikult, kes kuuluvad samuti interpreetide hulka. Et neid põhjuseid on väga erinevaid olla, käivad ka tudengid, uurimas, tehakse uurimustöid, välisuurijaid on meil samuti päris palju, kes eesti heliloojate käsikirjade vastu huvi tunnevad? Ann Aaresild rääkige natukene sellest, kuidas see protsess nagu tehnilises mõttes välja nägi, ma saan aru, et, et skaneerida Ka kui sellisega ei ole siin enam nagu midagi pistmist. Ja varasemalt oligi meil põhiline arhiivmaterjalide digiteerimise vahend selline ükshaaval lehtede digiteerimine suure skänneriga. Ja kuna me tahame kõrge resolutsiooni lisi difaile sellest, et oleks ka nagu tagatisfail nendest käsikirjadest, siis ühe lehe digiteerimine võttis juba nii palju aega ja kui arvestada, et mõni partituur on 250 lehekülge pikk, et siis see tegelikult ajamahukuse ka nii suur. Aga tänu sellele projektile ja meil on väga tublid digiteerijate digispetsialistid muuseumis, siis no me saime juba tegelikult mitu aastat tagasi aru, et see ei ole niiviisi, noh, me jõua edasi sellega. Ja noh, maailmas ka kogu see Digimise värk areneb nii kiiresti ja siis lihtsalt võtsimegi paremad praktikad, mida me saime käsila ja hakkasime neid hoopis niiviisi laua peal pildistama ja siis ei olegi muud, kui käsikiri on laual. Ülevalt paistab valgus ja digiteerija vajutab põhimõtteliselt nuppu, keerab lehte nupulehte, et see protsess lihtsalt muutus nii palju kiiremaks tänu sellele ja tegelikult ka kvaliteet tõusis, et me saame teha väga häid koopiaid fotokoopiaid ja neid ka nagu talletada tulevikuks, kui midagi peaks juhtuma täiesti selle paberkandjal originaaliga. Aga õnneks ei juhtu. Me elame teadmisega, et ei juhtu. Aga teatri- ja muusikamuuseumis on hoiul kusagil 14000 käsikirja, nüüd digiteeriti neist praegu 4000, kes valituks osutusid ja mis printsiipidel valib, valituks osutusid? Ütleme kultuurilooliselt võib-olla enim pildil olevad heliloojad praegu ja valiku tegemisel lähtusimegi uurijatest, keda, kelle heliloomingut on nad soovinud kõige rohkem digitaalselt näha. Nii et paratamatult Langetasid osaliselt selle valiku uurijad ja ka meil oli siis võimalus natukene ikkagi seal valikul kaasa mängida, et hinnata, praegu on meil valikus umbes 30 heliloojat, kuna projekt on läinud oodatust paremini, siis esialgu oli kavas kõigest kuus helilooja kogu. Nüüd oleme juba 13 helilooja kogu sisuliselt valmis saanud ja järjekorras veel sama palju ja katsume siis 30 heliloojat umbes ära pildistada. Et nimedest alustasime kindlasti Heino Elleriga näiteks meie muuseumi jaoks on olulisel seisukohal tema autoriõigused, siis pärandati muuseumile ja seetõttu me peame väga oluliseks tema tema pärandiga just tegelemist. Aga ka Mihkel Lüdig, Cyrillus Kreek, Gustav Ernesaks, Eino Tamberg, Veljo Tormis. Ma võiksin neid olulisi nimesid siin jääda, jäädagi nimetama valikut nende hulgast, kes nüüd on see kõige olulisem, on ju keeruline teha. Tõsi, aga kui sa mõtled, keda viimasel ajal kõige rohkem on küsitud, siis siis kes see oleks? 2020 oli ikkagi Veljo Tormise juubeliaasta, nii et palju läks just huvilistele korda. Tormise looming? 2000 19. aastal oli enim küsitud helilooja Mart Saar ja seejuures just tema soololaulud. Aga on küsitud ka sellised heliloojad, kes võib-olla iga päev pildis ei ole. Näiteks 2019. aastal olid nende hulgas Johannes Bleive või ka Johannes Hiiob, kes kelle vastu tunti huvi et uurijatel on erinevad huvid. Ja üldiselt ei ole väga kerge eristada seda, seda iga aasta top heliloojat, et miks sa just sellel aastal nii on? Juubeliaastat loomulikult mängivad rolli, aga, aga seekord siis selline valik. Aga kuulame siia vahepeale Mart Saare ühte soololaulu laulja neiu kodualbumilt, maailmapilguga rabalaulik. Seal esitavad Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera. Kuulasime Mart Saare soololaulu laulja neiu kodu, seal ehitasid Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera ning see on talletatud nende albumile maailmapilguga rabalaulik. Kui me räägime Eesti muusika käsikirjadest stuudios on teatri- ja muusikamuuseumist Kaisa Luik ja on Aaresild. Ja kõne all on siis suure Eesti muusika käsikirjade digiteerimise projekt, mis praegu käimas on. Mart Saar on siis üks neid autoreid, kelle soololaulude käsikirjade vastu viimasel ajal möödunud aastal enim huvi on tuntud. Aga mis seisus need käsikirjad üldse on? Need on erinevas seisus. Ei saa öelda, et ühe käsi, helilooja käsikirjad oleksid kohutavalt halvas seisukorras ja teisel jälle kõik väga hästi. Enamasti on käsikirjad ikkagi, ütleme, muse loogilise terminiga rahuldavas seisukorras. Et nendega ei pea kiiremas korras midagi ette võtma, et neid konserveerida. Küll aga leidub sellel samalgi Mart Saare kogus leidub mõningaid käsikirju, mille seisukord on on natukene kehvem, kui ta võiks olla. Ja selliseid natukene sellises olukorras olevaid käsikirju tuleb ikka ette. Sageli on see seotud sellega, kuidas muuseumisse materjal jõuab. Kui helilooja on oma kogu eelnevalt korrastanud, kui ta selle muuseumile annab, siis ta suhteliselt reeglina on ikkagi ka välja korjanud sellest muuseumile üleantavast materjalist need räbalad, käsikirjad. See on selline ideaalne olukord. Mõnikord saabub muuseumisse suur euro euroaluse täis pappkaste milles on samuti erinevat materjali omavahel segamini. Sellistel juhtudel tuleb sageli detektiivitööd mängida ja otsida üles õiget sobivad lehed omavahel. Ning nendel juhtudel see seisukord ei pruugi olla ideaalne. On ka juhtumeid, kus Muuseum lähebki nii-öelda päästmisretkele, et asjad või noh, need teosed on juba pööningul aastaid seisnud või kuskil keldris ja siis paratamatult kogu selle niiskuse ja igasuguste kahjuritega on, on tulnud räbala Maide ja siis siis nii-öelda päästeoperatsioon on käinud muuseumi poolte. Aga noh, meie ise hea meelega võtame ka selliseid natukene räbalamaid käsikirju, sest meil on ka konservaatorid, kes suudavad need stabiliseerida ja see pärand ei lähe kaduma lihtsalt sellepärast, et ta natukene kapsaks muutunud. Aga kas tuleb ette ka seda, et käsikiri on täitsa sellises seisus, et ei saa üldse aru, mis seal peal on? Sellega ei ole mitte midagi nagu peale hakata. Mina isiklikult ei ole kokku puutunud sellise käsikirjaga. Ma usun, et meie pikaaegne arhiivkoguhoidja ene kuljus võib rääkida selliseid lugusid, aga mul hetkel vähemalt ei meenu, et kohe nii hullusti oleks olnud. Aga sellisel päästeoperatsioonil olete ise ka käinud. Ma ei ole ühegi muusikaga helilooja päästeoperatsioonil käinud, aga no arhiivmaterjale, kes on kas mõne dirigendiarhiivmaterjalid, et või teatrikunstniku avada, neid oleme ikka kohanud ja noh, see ongi tihti niiviisi, et autor on või noh, omanik on kahjuks ära surnud ja siis lähedased kutsuvad asju üle vaatama ja selliseid mina kuskil pööningul ei ole käinud päästmas, aga meie kolleegid ongil Jah, mina ei ole samuti päästmisretkel käinud. Olen küll saanud külastada erinevaid inimesi, kes soovivad oma arhiivimuuseumile anda ent nendel juhtudel on kõik olnud suhteliselt ideaalne, päästa pole õnneks olnud midagi vaja. Euroaluse näide tuleb eelnevast aastast, mil muusikateadlane Avo Hirvesooarhiiv ootas läbi sorteerimist, et see ei olnud küll kehvas seisukorras, kõik oli ilusti arusaadav. Ent ent suur euroaluse täis pappkaste oli see, mis vajas läbitöötamist ja see oli üks põnev protsess. Aga meiega meil meil ei, ainult Eestist ei tule, vaid üha rohkem hakkab ka Välis-Eestist tulema neid materjale, eriti just viimase aastaga ongi tulnud arhiivmaterjalid ja siis kaks aastat tagasi vist tuli toi arhiiv. Ja üha rohkem tänu sellele, et me ise ka nüüd neid käsikirju. Tegelikult siin suure kellade ja viledega digiteerimine ja räägime sellest, et see rohkem nagu annab inimestele seda, et kui nad tahaksid, nende pärand kuskil säilib, et siis nad juba ise aegsasti hakkavad neid asju korrastama ja mõtlema, et mis saab pärandist pärast seda, kui on siit ilmast lahkumine. Aga mis see ideaalolukord oleks, kas teil on mingisugused näpunäited, mida üldiselt nagu näiteks heliloojate võiksid nagu kõrva taha panna juba nagu elukäigus, eks ole, et mida jälgida, et kuidas ideaalvariant võiks olla, sellest materjali käsikirjade hoidmisest kõige olulisem on, on ehk see, et käsikirjad oleksid arusaadavalt omavahel seotud. Oletame, et on teos, millel on mitu visandit. Juhul kui helilooja muidugi soovib anda visandeid siis oleks tore, kui nad oleksid omavahel koos, et ilusa näitena ma võingi tuua Veljo Tormis arhiivi, mis oli juba enne üleandmist väga hästi läbi töötatud. Ja ja, ja sellised toredad, korras arhiivid on muidugi muuseumitöötaja või ainult rõõm. Aga meil ei ole ka muidugi väikese detektiivitöö vastu mitte midagi, teeb elu põnevamaks. Aga hakkasin mõtlema ka sellele, et kas see käsikirjade teema üldse nagu mingil hetkel jääb minevikku või kui mõelda näiteks tänapäeva heliloojate peale, et ei saagi. Käsikirju ei olegi enam olemas. Me oleme palju mõelnud sellele viimase paari aasta jooksule ja me ei ole veel otsustanud, kus ja kuidas me seda digitaalset digitaalseid käsikirju koguma. Et noh, see asi vormilt on ise juba muutma tunde, et noh, me tegelikult ei kogu ju seda heliideed ja asja, vaid siiamaani ongi olnud see paberil käsikiri, mis on ilusasti helilooja enda käekirjaga, kirjutatud, et sellel on lisaks sellele heliteosele veel nagu ka see nii öelda artefakti või museaali kui sellise tüki väärtuse, et me ei ole seda veel välja mõelnud, aga see on meil kindlasti teemaks ja me ei, me ei ütle, et me ei kogu selliseid asju absoluutsed, tahame koguda. Lihtsalt küsimus on, et millises vormis ja kuidas seda vormistada, et kas on siis tõesti niiviisi paberile välja prinditud arvutis loodud noodigraafika või on veel ei tea või digitaalselt võtame vastu. Siin on neid filosoofilisi küsimusi, kuidas üldse heliteost määratleda ja käsikirja määratleda kas kaasaegses käsikirja või heliloomingu programmis kas selleks on siis valmis PDF või on see siiski nii-öelda tööl fail, kus on ka kõik muudatused näha? See on probleem, millega muuseum on, on silmitsi ja millega me tahame tegeleda, sest et meie missiooniks on jätkuvalt koguda eesti heliloomingupärandit hoolimata sellest, kas ta on siis paberkujul või juba digitaalsel kujul. Me rääkisime enne nendest heliloojatest, kelle käsikirjade vastu kõige rohkem huvi tuntakse, aga noh, kui see on selline avalik info, et kas teil on silma jäänud ka selles mõttes nagu siis nagu neid interpreet või teadlasi, kes on teie püsikülastajad, keda tõesti need käsikirjad huvitavat, kes teil seal järjepidevalt käivad? No eks meil oma lemmikumad nii-öelda tihedamad sagedasemad külastajad need kindlasti on viimasel ajal koroona, too on keeruline siin kedagi esile tõsta, et aga interpreedid on, on suures osas meie lemmikud ja dirigendid, kes ikkagi satuvad muuseumisse tihedamini kui kord aastas uurima. Ka klassikaraadiotoimetajaid oleme, oleme näinud, et me oleme rõõmsad kõikide uurijatele ja eriti hea meel, kui Eesti muusika jõuab edasi meie muuseumist. On ka tänu käsikirjadele jõudnud või nädala digitaalsel kujul välismaale, et meil ka välismaa uurijate arv on ju kasvanud. Et siis sul ei ole vaja seda paberit tulla vaatama Eestisse, vaid saatke oma tellimuse esitada ja selle saata välisuurijale. Mida teil on plaanis nende ülejäänud käsikirjadega teha, mis veel ei ole digiteeritud, et peaaegu son kolmel ei ole, ei ole veel kolmandik just sellest, mis teil, mis teil on need, mis lõppeesmärk on. No lõppeesmärk on ikka kõik saada tehtud käsikirjad, kõik arhiivmaterjalid ja kõik, jah, lisaks käsikirjadele on muuseumis hoiul ju ka dokumendi pärand inimeste meil siis heliloojate muusikategelaste muusikaorganisatsioonide pärand. Et muuseumis ei ole hoiul ainult käsikirjad ja muuseumitele on pandud peale selline kohustus. Et kõik museaalid peaksid olema kirjeldatud muuseumide infosüsteemis muis ja neil peaks olema juures Kadigi kujutis, sageli ei tähenda siis mitte ühte pilti sellest mu saalist vaid ikkagi kõikvõimalikud, ütleme paberkujul, siis kõikvõimalikud leheküljed, mis sisaldavad infot esemete puhul, juba on need nõuded natukene keeruline, keerulisemad ja mina nendest kahjuks nii hästi ei oska rääkida. Lõppeesmärk on saada muidugi kõik kogud ideaalsesse, kordan. Millal see juhtub? Elame-näeme, muuseum on 96 aastat vana ja, ja selline Digimise töö on muuseumis ehk olnud kuus aastat aktiivsemalt pinna peal. Et ühtegi lubadust ei saa anda, millal see lõpuks kõik korda jõuab. Aga nagu üks armastatud arhiivitöötaja meil ütles, kui sa ükskord juhtub, siis paneme valged kindad kätte ja ainult istume ja vaatame meie uhkeid arhiive. Ja no. Kuna me tõesti endast parima ja kogu aeg üritame vähemalt tõhustada neid töövõtteid, noh, kui me eelmine aasta suutis üks inimene umbes 4000 lehekülge Digida, siis see aasta oli juba 40000, et see vahe on märgatav. Aga tuleb ikkagi, nagu silmas pidada ka seda, et muuseumil on nii muusika kui teatriarhiivkogu peale kokku umbes 600000 ühikut, millest mõned on mitusada lehekülge pikad, et see võtab kahjuks aega, aga kui kellelgi on huvi mingi konkreetse teose vastu, siis tasub kindlasti ühendust võtta, kui see ei ole meie nii-öelda kõige esimeses digiplaanis, saame alati ka jooksvalt aidata, saab järjekorras ka ettepoole. Tungival vajadusel saab muidugi ka siiani Digisime jooksva tellimuse alusel, noh, meil olid ka projektid, kus võtsime süstemaatiliselt ettekogud, aga, aga jooksev tellimus on selline asi, mis on kogu aeg muuseumis õhus. See aasta on olnud tänuväärne aasta, kus kõik jooksvad soovid, kes, kellel iganes on tulnud pähe midagi soovida, on saanud oma soovi just selle projekti raames kiiresti ja hästi kätte. Aga kuidas te olete autoriõiguste probleemi lahendanud, kui need on justkui nagu avalikult kättesaadavad? See? Tõde ja õigus on meil igapäevane teema töölauale ja ainsana täiesti puhta südamega saame me lubada Heino Elleri käsikirju. No selle autoriõigused on meil olemas nii varalised õigused, aga teiste puhul teiste puhul me peame väga täpselt vaatama ja kui kellegi autoriõigus hakkab läbi saama, siis teeb tegelikult muuseumile töö lihtsamaks ja me saame lasta täiesti vabaks kogumahus need teosed. Ja järjest nagu hoiamegi silma peal kellel, kellel õigus läbi saab. Aga muidu. Me kasutame nii-öelda seda motiveeritud mahtu, et me ei tee kõiki käsikirju sajaprotsendiliselt kättesaadavaks, vaid nii-öelda eelvaade või pisipilt on muisis meie muuseumide infosüsteemis. Ja Me muuseumil on tegelikult õigus omandiõigus sellele konkreetsele käsikirjale ja me saame ise nii-öelda nagu need asjad ka, mis meile nõukogude ajal saabusid kultuur Nõukogude Eesti, Nõukogude ENSV Kultuuriministeerium este, et nendega ei olnud see autoriõigus nii täpselt ära fikseeritud nagu tänapäevale. Ja tegelikult kui keegi soovib seda teost kuskil mängida või kasutada, siis on nagu tema vastutada, see autoriõigus oleks täidetud, et muuseum. Me saame anda neid asju kohapeal kasutada, me saame neid kujutisi, mida me oleme ometigi nad, aga noh, me ei saa kõike teha kahjuks täismahus. Kättesaadavaks. Nagu nagu Aniust seletas, muisis meie põhiliseks töövahendiks, jaga uurijale põhilises otsingumootoriks, seal on siis avaldatud igast, et helilooja käsikirjas siis pisikene osa sellest heliteosest ja just pisipildid, ehk siis need ei ole tegelikult eriti hea kvaliteediga, neid ei ole võimalik siis kasutada allikana kassis interpretatsiooniküsimustes või juba muusikateaduslikes uurimustes. Kui inimesel on soov uurida käsikirja ja just saada digikoopia siis ta peaks selleks ikkagi muuseumi poole pöörduma või tulema muuseumisse, koha peale, kus me siis saame juba jooksvalt arutada. Ja nagu, nagu on, ka mainis, et kui keegi hakkab sobib teost esitada, siis, siis meie saame käsikirja digikoopiat küll anda uurimiseks, ent ent autoriõigus kui selline. Sellega tegeleb meil autoriõigused. Aga selles mõttes see ei ole kõikide käsikirjade puhul, et meil on ka väga suur hulk neid, eriti, mis on viimase viimase, ma ei tea, viie-kümne aasta jooksul tulnud. Et kus ongi juba ära määratud, milline see autoriõigus on, kas ja millised on need muuseumil, need õigused, neid, kas teost nagu terviklikult panna välja, et kõik, kõige kõik need järeltulijad ja autoriõiguste omanikud ei ole seda meile ära keelanud, et ongi, et pange kõik ülesse, mis on, et nii lihtsalt on, et kindlasti tasub muuseumi käest küsida ka, et mis, mis seis sellega on ja kui terve terve teos on üles pandud, siis, siis on järelikult muuseumil see luba ka olemas. Nii et kui kellelgi tekib mingisuguse käsikirja vastu huvi, siis esimene asi on ikkagi pöörduda muuseumi poole kui see ei ole tervenisti avalike ja see on avalik, kus sel juhul öelge see lehekülg ka üles, wwwd muis? On muuseumide infosüsteem. Võrdluseks võin tuua, et ta on selline sama samalaadne võib-olla kataloog kui raamatukogude kasutajad ja eriti muusikud, kes otsivad noote, vast oskavad ka kasutada eksperi kataloogi siis muis on see võrdlus siin muuseumide maailmas. Ja, ja muisist on võimalik leida käsikirju. Samuti muusikutel on tavaliselt suureks abiks Eesti muusika infokeskuse käsikirjad, andmebaas, mis meiega koostöös valmis. Kui tekib kahtlus, et kas muuseumil on käsikiri olemas või mitte, siis julgustan ikkagi muuseumiga ühendust võtma. Ja kui ei ole tahtmist tegeleda nende otsingutega internetist või, või telefoni teel, siis julgustan ka muuseumiga ühendust võtma. Et inimese käest küsimine on alati see kõige kindlam viis. Lõpuks. See on väga ilus mõte, millega lõpetada. Ma arvan, et me võiksime lõpetuseks nimetada ka need eesti heliloojat, kelle käsikirjakogud on nagu täielikult olemas, et korraks pilt selgeks saada. Jah, hakkan siis otsast minema. Praeguseks hetkeks on valmis heliloojate kogud Mihkel Lüdig, Cyrillus Kreek, Heino Eller, Gustav Ernesaks, Villem Kapp, Artur Lemba, Eduard Oja, Jaan Rääts, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Eduard Tubin, Lepo Sumera ja Lembit Veevo. Praegu töös on Valter Ojakäär, Evald Aav ning järjekorra pink on pikk. Jõudu ja jaksu teile selles olulises ettevõtmises, aitäh, Kaisa Luik. Aitäh on Aare Sild.