Nii me hakkame rääkima Linda Vildest põhi rääki on Liina sihib, kes on meile tulnud kohale ja kes pani kokku Linda Vildest näituse. Tere, tervist. Kes siis oli Linda Vilde peale selle, et oli Eduard Vilde abikaasa? Linda Vilde sündis Linda Jürmanina, see oli tema neiupõlve nimi ja seda nime kandis ta kuni aastani 1921, kui ta ametlikult Eduard Vildega abiellus. Ja oma ajakirjanikutöös kasutas ta ikkagi läbivalt nime Linda, Jürman või Linda Jurman Vilde ja kes ta oli, et seda küsimust esitasin ka mina endale viimase aasta jooksul, kui ma tegin uurimustööd Linda Irma Vildest et teha näitus kastellaanimajas Eduard Vilde muuseumis kuhu mind kutsus Kadi Kesküla, kes oli ka selle näituse kuraator ja minu teadmine Linda Jurman Vildest Oliver foto kaudu, mida ma kunagi koolipõlves oli näinud Karl Mihkla raamat Eduard Vildest ja seal räägiti Ki linna Jürmanis kui Vilde abikaasast päiksenaisest. Et keda, kes on lugenud või tähendab näinud etendust tabamata ime, teavad, mida päiksenaise all mõeldakse. Ja, ja see oligi tegelikult peaaegu et kõik ja siis, kui ma hakkasin lähemalt uurima, siis selgus, et see uurimustöö on lõputu, et kuskil tuleb kriips tõmmata, et tegelikult Linda Vilde hirm on, esindab nii paljusid erinevaid aspekte, et tal oli pikk elu tsaariajal Eesti vabariigis ja ka nõukogude ajal. Ning tema elu sisse jäid sellised murrangulised aastad nagu 1905 ja 1917 Eesti ajaloos kus ta oli kohal nii-öelda 1905 Tartus ja 1917 Tallinnas ja, ja osales nendes sündmustes ka siis sotsiaaldemokraatlike vaadetega inimesena. Ja, aga Ta oli põhimõtteliselt suures osas iseõppija, sellepärast et Tartu Ülikooli veel naisi võetud, kui tema oli selles eas, et sinna astuda. Ja siis ta käis vabakuulajana seal väitekirjade kaitsmise kuulamas ja õppis ise õppis keeli, luges majandusteadust, luges Karl Marxi teoseid ja teisi, kes kirjutasid sotsiaalsete, sest oludest ja nii edasi, oli naisõiguslane veendunud selline emantsipatsiooni pooldaja. Ja alustas oma ajakirjanikutööd Tartus 1904 ajalehe uudised toimetuses alguses sõnumite kirja, panijana ja tõlkijana ja hiljem hakkas ka ise kaastööd tegema. Ja, ja siis 1905 nad pidid minema Eduard Vildega Kuusmaapakku kus ta siis jätkas oma ajakirjandustegevust ja oli ka ajalehe uus ilm, toimetaja 15 kuud New Yorgis, aga jah, lõbus. Ja lõpuks oli ta jah, proua Vilde, aga, aga hea, et see abielu Eduard Vildega sündis ka 1905. aastal ja see abielu oli tsiviilabielu põhimõtteliselt. Ja kuna Tsaari-Venemaal sellist asja ei olnud nagu tsiviilabielu, siis nad lihtsalt sõlmisid notariaalse lepingu ja panid ajalehte, uudiseid, teateid me oleme nüüd abielusse astunud, põhimõtteliselt ikkagi mässasid nadolid, mässajad ja Linda kindlasti oli ka samasugune mässaja ja ma arvan, et nad jagasid ka Eduard Vildega väga tugevat satiirikusoont. Et ma usun, et neil oli koos väga lõbus. Jaa, aga samas olla, ütleme siis nii aktiivne naisterahvas 20. sajandi esimestel aastakümnetel ilmselt väga lihtne ei olnud, et see oli ikkagi meeste maailm, mis oli Eestis ja noh, üldse siin Euroopas. Et kas ta nagu lihtsalt tuli mässaja või ta tahtis kuidagi noh, maailma parandada ka. Mina arvan, et ta tahtis kindlasti maailma parandada ja lihtne tal ei olnud, aga kuigi siin on erinevates ajalookirjutistes on väidetud, et neid naisi oli väga vähe ja et et kõik need on, need naised on väga erandlikud, kes midagi sellist tegid tollel ajal, siis ma arvan, et neid naisi ei olnud nii vähe. Probleem on lihtsalt selles, et nad on kuidagi jäänud kuskile ajaloo unustuse hõlma, et neid naisi hakkas tekkima 20. sajandi alguses. Aga võib-olla seal on asi selles, et ajalugu kirjutasid, mehed ja mehed kirjutasid meestest. Ilmselt nii, et ja ma arvan, et see ongi üks asi, millega aga nüüd võib-olla ongi meie nagu teatud väike kohustus või et see on see töö, mida tuleks teha, aga et Linda jah, tema vaated olid nagu ma ütlesin, sotsiaaldemokraatlikud teda huvitasid tööliste õigused ja naiste õigused ennekõike ja ta aktiivselt kirjutas sellest kirjutas. Uues ilmas kirjutas ajalehes kiirsõnumid maleva, kes kõik tõid ära, aga et see ei olnud selline. Kui ütleme, kui meie jaoks võib-olla sotsialism ja sotsiaaldemokraatia on võib-olla rohkem sellisel pulsialistlikul positsioonil tänu Nõukogude ajale, kes selle kõik üle kirjutas ja nii-öelda propageeris sotsialistliku maailmavaate, siis Linda ja hirm on tegelikult alles leiutab seda sõnavara millest ja kuidas sellest eesti keeles rääkida ja ta toob ka sisse iseenda vaated nagu no tal on üks artikkel, lihtsus ja lihtsus, apostlid, kus ta räägib näiteks sellest, et et kui sa oled sotsiaaldemokraat või sotsialist, siis see ei tähenda seda, et sa pead olema nagu mingi kaltsukubu või sööma savikausist, et tema isiklikult eelistaks ikkagi juua kristall peekriste, kuulata meeldivat muusikat selle juurde. Et see kindlasti ei tähenda seda, et sa pead mingisugusest luksusest loobuma, sest kes loovad seda luksust on töölised ja miks siis nemad ei võiks sellest osa saada, et need on nagu hästi huvitavad mõttekäigud. Kuidas ta vaatleb neid asju? Mis, mis tema haridustee oli? Tema haridustee oligi see, et tal oli ta oli pärit põld Vana-Põltsamaa vallast, ta oli käinud mõned aastad Põltsamaal erakoolis ja siis põhimõtteliselt ta oligi iseõppija mis nõuab ka teatud distsipliini. Ma arvan, et tal oli väga sellist motivatsiooni ja soovi veeta oma vaba aega raamatutega, mis ei tähenda sugugi seda, et oleks olnud selline raamatukoi või, või nohik, et tegelikult, kui ta jõudis Tartusse 20. sajandi alguses 1903, kolmandal aastal umbkaudu, et siis Tartu sellised ärksamad noormehed keelasid tema ümber nagu räägitakse, et et tal ei olnud puudus sellisest vaimsest vaimsetest kaasta eelistest, seal. Aga samas jah, et ega ju 20. sajandi alguse eesti kultuuriloost väga palju naisi välja tuua ei olegi. Tegelikult on, kui tahaks, kui tahaks hakata neid tooma, siis noh, näiteks Linda Jürm on nad koos uudiste juures oli lilli Ibrus Köstner kellest me väga vähe tänapäeval teame, siis oli praktiliselt üldse midagi ei tea, siis oli Heleene õiglas, kellest ka praktiliselt üldse midagi ei tea. Siis tuli Inglismaal hariduse saanud Minni Kurs-Olesk siis Tallinnas alma Ostra oinas või endise Valmo Astra Anvelt ja teise abikaasa nimega Alma Ostrat, oinas kellega Linda kuulus koos ka 1920.-st aastast Eesti naisorganisatsioonide liidu juhatusse. Selle juhataja oli Marie reisija, kes oli Prantsusmaal saanud hariduse, oli prantsuse keele õpetaja ja oli ka kunstiühingu Pallas asutajaliige, et, et neid naisi oli aga lihtsalt. Ja aga inimesed jäävad ikkagi Miina Härmat ja Marie Under. Ja, ja see ongi huvitav, et kuidas ajalugu kirjutatakse ja kuidas meie mälestuspraktikad liiguvad, see on selle näituse tegemise juures olnud üks asi, mille üle mõelda. Ja muidugi ka see, et kuidas kirjutatakse elulugusid, et et meestel võib-olla, kui neil on kodus olnud naine, armastav kaasa, ja partner, kes nende, kes neil on süüa teinud ja tolmu põrandalt ära pühkinud, et neil võib-olla jääb nagu aega tegeleda endo turundamisega. Aga nendel naistel jääb ehk aega kirjeldada neid artikleid või tõlkide teoseid. Aga see promotsiooni töö jääb võib-olla tegemata, sest nii palju on ka muid töid, mida tuleb teha, mis on selle naise õlul? Ja toona neid töid oli ikkagi vist mõnevõrra rohkem kui praegu. Nojah, et, et Vildet küll kolisid Et riigi poolt neile antud korteris roheline aas kolm või kastellaani majja, siis neil oli juba tolmuimeja. Et see on kõva sõna. Ütleme siis igaks juhuks veel nagu selle kultuurivälja tähistamiseks, et Vilde muuseum asub seal, kus elas Eduard Vilde Ja ja tema abikaasa ja jään ka. Linda ema elas ka seal. Et nad elasid kolmekesi põhimõtteliselt jah, roheline aas kolm Vilde praeguse Vilde muuseumimajas esimesel korrusel ja nad elasid seal aastal 1927, Vilde suri ära jõuludel 1933 ja Linda Vilde pidi lahkuma sellest kord päris 1934 sest sinna sooviti paigutada elama Peeter Päts, kes oli Kadrioru pargi direktor. Ja Linda Vilde kolis siis üsna sinna lähedusse Köleri tänav 21 seitse aadressile. Aga kuidas üldse Eesti Kirjanike abiga mees kirjanik abikaasadega oli, et noh, nagu Tammsaare abikaasast on juttu olnud, aga ta ikkagi kui Tammsaare abi Kaasabil ja et, et see ongi see, et, Ja ja noh, Marie Under on võib-olla natuke teistmoodi teema, et noh, Artur Watson oli tema mees ja Marie Underid kedagi, keegi ei pea artraltsoni naiseks, eks seda pidi ikka, eks ole, aga et noh, üldiselt ju kirjanike abikaasadest vist ka väga palju Ja noh, ma arvan, et kui meil oleks rohkem selliseid mehi nagu Artur ratsundis, meil oleks ilmselt rohkem ka naiskirjanikke. Aga jah, see on nii-öelda naljaga pooleks öeldud, aga jah, et kirjaniku abikaasaks olemine on kindlasti täiesti huvitav teema ja mina, ennem kui ma hakkasin seda näitust tegema, lugesin Elo Tuglase mälestusi päevaraamatut kahes osas. Tema kirjeldab seal seda, et, et ta nagu teadlikult ei pühendu ise kirjandusliku tegevuse jätab selle pillideta Tuglase teha ja siis osaleb seltskonnaelus ja aitab Tuglasel nii-öelda olla Tuglas ja siis aga et see tema tähelepanekud elust siis jõuavad sinna päeviku vormi. Ja Linda Jurman, Vilde, ma arvan, ta püüdis teha ajakirjanikukarjääri. Ta püüdis siis lüüa kaasa organisatsioonide tegevuses ja ta oli ka kaks korda valitud Tallinna linnavolikokku. 1917 ta sai asendusliikmena ja 1919 valiti otse ja ta oli üks kolmest naisliikmest 101 liikmelises linnavolikogus, et tal oli nagu selline suur ühiskondlik ja poliitiline tegevus ka tegelikult, millest väga palju ei ole säilinud materjale, sest see kõik toimus ikkagi suhteliselt, et anonüümselt või et kui midagi tehti, siis seal ei olnud alati juures seda, et mina tegin, et see tehti ära asjad, mida oli vaja teha ja siis Eduard Vildega koosnevad, otsustasid välja andma hakata Vilde kogutud teoseid. Ja Linda Vilde oli seal kaasa siis redigeeriana ja, ja sidepidajana, kirjastustega ja trükikodadega ja nii edasi kogu kirjatöö või sihuke toimetuse töö jäi linna õlule. Korrektuuri lugesid küll ka teised inimesed, aga et põhimõtteliselt kogu see siukene mänedžer jäi ja Linda teha ja, ja mul on tunne lihtsalt, et, et see on nii suur töö, selline nähtamatu töö, kirjavahetuse pidamine ja kõik see nagu organiseerimine lõpuks kogutud teoseid on 33 köidet. Tohutult produktiivne, Linda siis otsib neid teoseid raamatukogudest ja, ja ajalehesabadest ja igalt poolt, sest tollel ajal ilmusid romaanid ja jutustused enamasti ikkagi esimest korda kusagil ajalehes, ajalehe kaastööna. Et jah, see oli, see oli selline meeletu, nähtamatu töö, mida ta tegi tegelikult ja, ja pluss pankadega suhtlemine ja kontrollimine, et rahad laekuvad ja autoriõigused ja kõik sellised asjad, ühtegi puhast kunsti. Jah, ent noh, ma ei, ma nii ka ei tahaks sellest, ma arvan, et Eduard Vilde kirjutas ka väga palju publitsistikat ja oli väga terane mõte, oli ka tegelikult poliitiliselt tugevasti on gaseeritud, kui tal oli jaksu ja jõudu sellega veel tegeleda. Et aga jah, et nad olid Linda Vildega nagu neil olid sarnased maailma sarnane maailmavaade ja sarnane eesmärk ja siis ühel hetkel ilmselt Linda Vildele ei jätkunud enam seda jõudu, et et oma karjääriga edasi minna ja tegelikult ega Eesti vabariigis ka ei julgustatud, võib-olla naisi tegemagi väga seda oma karjääri. Kui perekonnas juba üks teenis leiba, siis aitas sellest piisas, kui teine töötas kodus ja aitas nagu seda reproduktiivset tööga kaasa sellele. Nyyd kuuleme natuke muusikat ka vahele, siis siseptome. Nii me läheme edasi Linda Vilde jutuga ja Liina Siim on jätkuvalt meil põhirääkija rollis. Liina. Kui Eduard Vilde oli ära surnud, siis Linda Vilde elas edasi ja elas ka ju väga suure tüki nõukogude ajast ära, mida ta pärast sõda tegi. Ja pärast sõda oli selline situatsioone väga paljud tema sugulastest, kohast, eelistest ja teistest inimestest, kellega ta koos oli töötanud või olnud olid kas lahkunud, sunnitud lahkuma, põgenenud Eestist või represseeritud nõukogude võimu poolt. Et talle tekkis täiesti uus selline seltskond ümber. Ja see on nagu niisugune huvitav fenomen, aga tema ise sai personaalpensionäriks, sest Eduard Vildest hakati kujundama Nõukogude kultuskirjaniku. Eduard Vilde kriitiline realism sobis Nõukogude kaanunitega. Igast liiduvabariigist valiti keegi selline inimene välja kirjanik, kes, kes sobiks Khanonitega ja kuigi Vilde sama kriitiline kui talifašismi suhtes, oli ka tegelikult väga ettevaatlikke umbusklik Nõukogude Venemaa suhtes jätnud seda väljendamata, aga Mahtra sõda algama, aga Mahtra külmale maale sobisid ja, ja selles mõttes siis hakati teda kaanonid kujundama. Ja ma kujutan ette, et Linda Vilde alguses kindlasti võid õhku ahmida sellest, mille, milliste ettepanekutega, kuidas välja tulli järjest. Aga samas sellel medalil on ka teine külg ja see oli, see oli taristu külg, sest see mööbel, mis neil oli rohelise aasa päris mille ka Eesti vabariigi haridusministeerium neile kinkis luteri mööblivabriku toodang. Et Lindaliseda ladustanud ja osadel ei saanud ka oma korterisse kaasa võtta. Ühesõnaga, et linnal olid, need olid Vilde asjad, mida oli vaja kaanoni nagu sellise mälestamise kohas siis esitleda. Kirjaniku prillid peaksid ikka kuskile lauale. Just ja prillid Linda käes, nii et Linda muutus väga vajalikuks inimeseks ja tegelikult juba 40940. aastal saatis Johannes Vares, parv varus talle kirja, kus ta küsis, et, et kuidas on, et kas anname teile roheline aas kolm tagasi, et saaksime teha vääriliselt jäädvustada Eduard Vilde mälestuse ja siis peale teist maailmasõda 1946 esimesel juunil avataksegi sealsamas korteris siis Vilde muuseum ja mõned aastad hiljem tehakse sinna ka Johannes Vares-Barbaruse nurgake ja kui neid fotosid vaadata, siis seal on selles nurgakeses on koos Lydia Koidula püst ja Stalini portree. Et see on nagu selline hästi huvitav muuseumi kujundamine või nagu selline mäletamine, et muidugi Johannes Vares-Barbaruse nurk seal 10 aasta pärast umbes kaob. Ekspositsioone, siis kaasajastatakse Vilde 100.-ks sünniaastapäevaks, aga Linda Vilde lööb kaasa seal ja ta saab ise koguhoidjaks. Esimesest juunist 1946 on ta järsku oma endises korteris oma endise abikaasa ja oma endiste asjadega ja mööbliga ja siis ta Eduard Vilde-koguhoidja, et tema ongi see, kes vaatab, et need prillid ja keetke kaabu oleksid seal kõik nii nagu peab. Ja, ja muidugi ta ka tema käest küsitakse igasuguseid asju, mille kohta ta peab kogu aeg mäletama midagi. Ja lõpuks lähevad need mälestused ka võib-olla sassi. Et nii Tuglas kui ka teised tema kaasaegsed heidavad ette tema mälestustes teatud ebatäpsusi. Ja, ja tegelikult jah, ma arvan ka, et seal on ebatäpsusi, aga samas mälestused ongi fiktsioon, et me kõik mäletame, midagi ebatehakse läinud, me ise arvame, et me mäletame nagu, et see on fakt, aga see tegelikult ei ole. Ja, ja siis jah, et teda kutsutakse rääkima paljudesse kohtadesse avama mälestusmärk, ausambaid, nagu me teame, Vilde nimi antakse, Tallinna Pedagoogilise Instituudile on Vilde kolhoos, kus kasvatatakse sinirebaseid. Siis on mootorlaev Eduard Vilde, meil on foto sellest, kuidas mootorlaeva Vilde teed vist ei tekkinud veel tema eluajal. Tekkis idee tekkis ka Linda Vilde eluajal 60 Kuusto Linda Vilde suri 66, aga minust 65.-ks aastaks. Ma pean kontrollima, ma siin jään vastuse võlgu, aga aga ma arvan, et Vilde tee siiski juba oli ja ja, ja siis ühesõnaga igasugused kohtumised ega talle rahu ei antud talle ikkagi ütleme pealt 80, aga. Kogu aeg teda tassiti igale poole kooliõpilastele. Umbes nii oli ja siis huvitav fakt on ka see, et tema korteris oli neli tuba seal Köleri tänava korteris ja seal ka ei antud rahu, et juba 40. aastal sai ta kirja, et arvestage sellega, et kaks tubada blad vabastama riigi huvides sellest korterist nendele inimestele, kes talle siis pannakse sinna korterisse, et ta ei saa ise neid valida. Ja siis mingil hetkel peale sõda pandi sinna talle elama Juulia Pöögelmanni, kes oli Hans Pöögelmanni lesk, et siis kaks leske said nii-öelda ühel pinnal kokku poja Julia Pöögelmanni, siis oli Linda Vilde hooldaja ja me näemegi näiteks Eesti Filmiarhiivi kroonika kaadritel, kuidas nad kahekesi siis on kutsutud avama Hans Pöögelmanni mälestusmärki ja see oli nagu selline kirjanikule Rävala puiestee. Kas see on hea küsimus, aga ma ei kontrollinud, kus on, ainult vaatasin filmi, aga ühesõnaga see on ja kuskil oli see ilmselt jah, ma tean, et Pöögelmanni tehas oli, on see, mis on Pärnu maanteel ja aga ühesõnaga jah, et sinna tahavad seda mälestusmärki seal ja, ja siis nad suvitavad Elvas kohtuvad Elva pioneeridega ja, ja siis nad uitavad Karepal piiritsoonis. Ja noh, ühesõnaga, et Alma Vaarman on seal suur sõbranna ja siis Olga Lauristin abistab, kuidas saab ja Nigol Andresen ühesõnaga selline täiesti uus uus maailm avanes siis selles elus. Kirjanduselust osa ei võtnud enam kuidagi. Ta tegelikult võttis kirjanduselust osa tähelepaneliku lugejana, sest Linda Vildel käis ajakiri Looming kuni surmani. Ma pakun, et kõik aastakäigud ja ta luges ka vene keeles, luges Novõi Miri ja luges keelte kirjandust. Ta tegelikult väga huviline oli ikkagi selles, mis toimub kirjandusel. Eks te seda näitust kokku pannes saite kohtuda ka mõne inimesega, kes teda vahetult on tundnud või kohtunud. Kahjuks mitte kahjuks mitte, sest Elem Treier, keda ma ka tundsin, ei ole enam meie hulgas ja, ja need jah, Linda Vilde uurijad, et kahjuks ei ole. Jah no võib-olla, kui oleks veel uurinud, et siis oleks, võib-olla tooksin sisse siia sellised ei ole küll isiklik kokkupuude, aga muuseumist ma leidsin ühe Ta Linda vanemast põlvest aastast 1963, mis on ka tehtud tema enda korteris, mis on hästi selline tume, selline. Lõukey ütlevad fotograafe ilme nagu tume tumedal pilt ja, ja selle on teinud Reinhold luus, kes elas selles samas majas kus Lindagi ja, ja siis Reinhold bluusilapselaps on kinkinud, selle fotomuuseumile on ka sinna juurde kirjutanud ja see oli hästi südamlik südamlik kohtumine võileib, et mul on tunne, et Reinhold luus kuidagi on tabanud seda inimelu ja eksistentsi, haprust või muutlikust või kõike seda, et et kui sa oled terve elu koos seltsimeestega ja grupipiltidel ja sinu ümber on palju inimesed, siis kui sa oled elu viimases otsas, et siis sa oled nagu suhteliselt nagu hämaruses ja üksinda. Ja kasutasin ka seda pilti seal näitusel, et, et võib-olla see oli selline kõige inimlikum kokkupuude Lindaga selle foto kaudu. Mingisuguseid liikuvaid pilte ka te nägite? Liikuvaid pilte ja Eesti filmiarhiivis on mitmel kroonika, kaadril on Linda jäädvustatud küll muidugi juba pensionärina kirjaniku Läsena ja on ka tema hääl, et kahes lõigukeses kolme kuni viie minuti pikkune pikkustes lõigukestus on. Me kuuleme tema häält. Aga aga Eesti vabariigi aegsetes mingisugustes kroonikates ei. Kahjuks mitte, et võib-olla kuskil taustal tähistati 35. aastal Eesti raamatu neljasajandat aastapäeva ja siis kutsuti kirjanikud Kadriorgu vastuvõtule. President Päts kutsus enda juurde, aga ja seal näidatakse lähedalt, et sealt on tuvastatavad Under ja Visnapuu ja ja Tuglas ja Elo Tuglas ja nii edasi, aga et Linda Vildet sealt ei paista, et ma ei tea, kas ta võis seal olla või mitte. Aga Eduard Vildet ennast filmiti. Lühidalt selle raamatuaastaga seoses tehtud film. Aga palju, jah, Eduard Vildet on üldse kuskil niimoodi liikuvalt näha, sest olgem ausad, on suur vahe, kas vaadata fotot, mis on reeglina sellest ajast mustvalge või vaadata mustvalget küll, aga ikkagi noh, nagu filmilinti, kuidas inimene elab, kuidas ta kiigutab kätt, tõstab, jalutab pead, pöörab. Vildest on ja see on, see on noh, võib-olla kokku on üks minut ja või ütleme kaks minutit, et võib-olla musta materjali rohkem, aga et üks on see tema sealsamas roheline aas, kolm kus ta istub oma laua taga ja avab Wiedemanni sõnaraamatu ja mõtleb oma suud, lavastatud lavastatud kaader siis teine on, kus tal on selline karakul müts peas ja ta on õues. Ja siis kolmas, mis on pikem, on see, kuidas ta peab kõnet Mahtra sõjamonumendi avamisel seal mahtras, et selline seal on, tal on väga heast materjalist mantel, et Vilde ei teinud mitte mingisuguseid kompromisse oma välimuse suhtes, see on väga huvitav aspekt, et ta oli erakordselt nõudlik ta tema jaoks, tema füüsiline välimus ja see, kuidas ta paistab teistele inimestele, oli tegelikult A ja O ja ta lasi ennast sageli kõige parematel fotograafidel pildistada. Et nagu kirjaniku kuvand ta tegelikult kujundas seda ise väga tugevasti, et see ei olnud midagi, mis tuli pärast. Kas Linda Vilde oli Eduard Vildel kuidagi kontrolllugejaga? Ja kindlasti oli, et. Võis arvamust kõik avaldada või rahvakirjanikku ei arvusta. Ei, nemad olid selles mõttes ikkagi, ma arvan, et nende partnerlus oli hästi võrdne, et Vildel oleks väga korda see, mida Linda Jurman Vilde arvab. Ja kui nad olid paguluses 12 aastat, siis Vilde kirjutas seal ju ühed oma parimad teosed, et ta kirjutas näidendid kolm näidendit, tabamata ime, pisuhänd ja side ja pisuhänd kohta ongi öeldud, et et ka selle pealkirja idee andis Linda, Eduard Vildele ja Linda oli siis esimene, kes kuulis pisuhänd teksti, aga tabamata imet ja kõik. Ja, ja noh, ega mäeküla piimamees ja Linda tegelikult ka tal on mõned teosed, mis talle ei meeldi. Et talle ei meeldi Eduard Vilde jutustus, lunastus, mille kohta ta ütles, et seda ma ei salli. Et see on, räägib Taanist ja, aga samas, mis talle meeldis, oli Mahtra sõda ja minu esimesed triibulised. Aga kui sa seda näitust kokku panite, siis jäi midagi kripeldama ka, et äkki sealt oleks midagi saanud ja teisest kohast midagi saanud kuskilt. Jäi jäi küll, et noh, näiteks viiekümnendatel aastatel üks Tartu Ülikooli Surnalistika tudeng tegi uurimuste Linda Vildest ajakirjanikust ja kahjuks ma jõudnud Tartu Ülikooli raamatukokku lugema seda tema tööd ja siis on olemas, see on olemas ja et kui keegi tahab uurida, siis palun soovitan soojalt. Ja siis teine huvitav liin, mis sealt avanes, võib-olla see on nagu minu isiklik huvi, kuna Mulle pakub huvi foto ja film. Et siis Johannes paarikas tuntud hiljem kui Parikase foto üks osapooli ET Wen Johannes Parikas õppis Põltsamaal, täiendas ennast, oli praktikant, saada mõisavalitsejaks ja, ja nad olid linnaga tihedas kirjavahetuses, tundsid teineteist. Ja, ja tegelikult on ka postkaart, kus paarikas ütleb, et nüüd sõidan Vastseliina ja tegelikult Photo Vastseliina lossivaremetest oligi esimene Parikase pilt, mis ilmus aja ajalehtede ajakirjaga. Selline aaskogumik. Haimelistime, kus ilmus Parikas esimene foto, milles siis sai alguse selline tema fotokarjäär, kuhu kaasati ka vend Peeter purikas. Et see selline link ja Parikas mälestused on olemas, et mul tekkis väga suur huvi nendega nüüd tutvuda, et selline see oli mulle nagu huvitavast. Noh, ma tean, et Tammsaarel ja Tammsaare tee ei olnud lapsi, eks ole, nii kuidas Vildel oli Neil ka ei olnud alko ja, ja Tammsaare puhul on huvitav see, et meil oli selline pass ja, või noh, neil oli gei koduabiline, aga Vildedel koduabilist ei olnud, et olid Linda ja tema ema, kes siis nii-öelda tegid ära selle majapidamistöö ja kui nad olid mõlemad siis peale teist maailmasõda nii proua Tammsaare kui pro Hansen, kui proua Vilde olid personaalpensionärid ja said, ühesõnaga siis pro Hansen ei saanud selle rahaga hakkama ja siis ta aeg-ajalt tegi laenu proovildelt. Aga mingeid sugulusi või sugulasi kuskil on üldse. Jah, Lindal oli väga, Linda, pärineb Jürmanite suguvõsast Vana-Põltsamaalt ja see on erakordselt suur suguvõsa ja neid sugulasi on ikka siin ja seal, et Linda Linda oli ainus laps, aga tema onul oli mitmeid lapsi onu küll, nii öelda. Kui nad abiellus baltisakslasega, siis ta pigem võttis sellise saksa poolse orientatsiooni, aga oli järeltulijaid ja siis Linda vanaonul oli hästi palju lapsi ja järglasi ja Linda suhtleb ka nendega fordil. Eduard-il ka samuti, et Edwardi õel Auguste Landbergil, kes oli seal peres väga tähtis inimene ja nagu ka noh, nii-öelda nagu osa sellest majapidamisest, neil ei olnud Eduard kahjunud lapsi, aga lapsed olid siis Eduardi tädil, et tädilapsed ja kõik, et nad lõid kaasa, teatrielus olid näitlejad ja. Nii aitäh teile, Liinasi, et tulite rääkima kaua-kaua näitus lahti, on. Näitus on lahti 27. märtsini. Väga kaua polegi enam ei tasub minna varakult praegu? Ei, praegu on näitused, on üks turvalisemaid kohti, kus käia soovid. Mis on siis ikka seal Vilde muuseumis, Vilde muuseumis, roheline aas kolm. Tere tulemast. Tere tulemast, aitäh teile, aitäh. Tulite. Aitäh.