Tahan teile, head kuulajad öelda, et võib-olla lähen ma lähemal ajal raadio töölt ära. Inimesed vahetavad ikka aeg-ajalt töökohti ja selles pole midagi imelikku. Kehtib ju üldtuntud põhimõte, et kala otsib sügavamat inimene, paremat. Parema mõiste on jälle igaühel erisugune. Mõni päev paremaks kõrgemat palka, teine kõrgemad ametikohta kasvõi väiksema palga eest. Kolmas leiab mugavama töö. Neljandale meeldib uue töökoha, parem sisustusi, uhkem maja. Viiest tahab mõnest naisest kaugemal saada ja teisele lähemale minna. Noh ja nii ma võin need põhjused ritta seada küll ja küll. Inimesi on igasuguseid ja igaühel on omamoodi vaade paremusele, mis sunnib töökohta vahetama. Aga töökoha vahetamisel on üks halb asi ka juures. Kui oled pikka aega ühes asutuses ettevõttes või majandis töötanud ja siis ühtäkki pühid selle peaaegu kodus saanud koha tolmu jalgadelt, siis hakkavad käima jutud, tehakse igasuguseid oletusi, levitatakse igasuguseid kuuldusi, et nii ja naa, ega see äraminek ikka niisama polnud. Küll sai mõne tempoga hakkama, võttis kärakat, jättis purjus peaga tööle tulemata, jäi võõrasugupoolega kapitaalselt vahele, armus vanas eas, nii lollisti kolib nüüd hoopis teise kanti elama. Ja igasuguseid selliseid vahvaid lugusid mõeldakse välja ja räägitakse edasi. Tuhka sellest las räägivad. Alati on tühja jutu puhujad huvitavaid kuuldusi levitanud ja meie niigi huumorivaest elu mitmekesistanud. Sellepärast ei tasuks kallist raadiosaateaega kulutada, et kuulujutte ümber lükkama hakata. Ei oleks ka mina oma äramineku plaanidest ja tuleviku kavatsustest teile rääkima hakanud. Aga ma olen varsti ka 30 aastat raadiuma leiba söönud ja kui nüüd minema panna, sisu ja tähele panna. Ja mitte ainult rääkida, vaid ka kirjutada. Aga mis siis, kui kirjutatud, äkki nii, et kupatati minema? Et hakati tähele panema, et pole õige mees, miks ta muidu alailma oma tähelepanekutest räägib? Vatsu-le siis tähelepanekuid. Niisugune jube hirm tuli mulle peale, kui üks hea sõber eile õhtul pistis oma lauale iganädalase reklaami lehenumber 35. Välja antud reedel 31. augustil 1990. Jumala värske. Lehe nimi on suurte mustade tähtedega trükitud reklaam. Selle kõrval sisuseletus. Ostan, müün töö, soovin tutvuda, vahet on, midagi veel. Ja see midagi veel on ajalehe nime all natuke väiksemate suurte tähtedega kohavahetused tele- ja raadiomajas. Külm kütkes südame alt läbi. Kui juba mulle nina alla torgati, siis vist vahetavad mind ära. Või müüvad maha. Olen igasugust jama elus näinud ja harjutanud end mõttega, et sandis olukorras tuleb olla hästi rahulik. Tegin mõned rahustavad hingamised, panin prillid ninale ja hakkasin lugema. Üks esimesi asju, millest enam kui kaks aastat tagasi pärast Vaino Väljase naasmist hakati kõnelema, oli see, et nähtavasti saavad taas nii-öelda tippmeesteks need, kelle Karl Vaino oli suutnud oma võimutsemise aastail kõrvale tõrjuda. Sihukene pikk oli esimene lause. Kui seda aega nüüd takkajärgi meelde tuletada, siis üksjagu oli niisugust juttu liikumas küll. Mis seal imestada, kui Vaino pääses tippu, tegi temaga kenakesti puhta töö ega siis väljas, muidu poleks siit läinud kuumale maale saadiku ametit pidama. Ja et väljasel nostalgia haigus ka kõvasti küljes, siis ta naasmisel muidugi igatses oma endiste sõprade ja töökaaslaste järele ja tahtis neid oma lähikonda saada. Aga kui sõber just lollide kirjas ka ei ole, miks ta siis ometi ei võiks sättida? Pealegi ega väljas halba soovinud oma nostalgiameelsuses ei osanud aimata, et komporteini ruttu hääbuma hakkab. Aga minusse isiklikult ei puutunud ühtegi teistpidi. Loenedasi tõrjutute hulka kuulus omal ajal ka Jüri Alma, kes EKP keskkomiteest spordilehte juhatama kupatati. Jälle jutt jumala õige, sinna ta kupatati, tõesti? Võib öelda, et vennike seal veel vedas. Ega see varsti 10 aastat tagasi maha mängitud raadio ja telemeeste jalgpallimatš tedagi ilma siniste muhkudete jätnud teenis oma lihtsameelsete seisukohtade ja mitte parteilise hoiaku pärast tollal isegi fašistid nimetuse ära. Ennustused läksid täide vähemasti JBL, muuseas, kellest sai tele-raadiokomitee esimees. Jälle õige jutt, ainult Paal masti sõnul õiget esimeest Tuies kuni selle kevadeni siin ringi ja siis hakkas veidrat juttu ajama. Et seda tema ametit pole tegelikult üldse vaja. Lasta teda kõigepealt ametist lahti ja koondata, kui kogu see komitee tervelt ära las olla, raadi oma pead ja televisioon ka omaette ning kogu lugu ajas Toompea ja Kadrioru võimukandjatel nii kaua kärbseid pähe, et nüüd paistabki talle tööta töölisi, paljutõotav tulevik. Loen jälle edasi. Tema usaldusaluseks kujunes Mart Siimann, kelle peal oli raadio juhtimine. Üsna varsti võis Mart Siimanni näha koos Peeter Soo Kruusiga. Suurest sõprusest arenes välja järjekordse kohavahetusi ei tee. Siimann läheb telemaja juhtima, raadiomaja juhi portfell rändab aga Sookruusi kätte, kellel avanes nõnda ainulaadne võimalus põgeneda EKP keskkomiteest, kus ta oli jõudnud nii mõndagi korda saata. Telemehed mäletavad tänini juhtumit, kus Sookruus neid ulakuste pärast nahutamas käis. Raadiomehedki pääsenud sookruusi käest. Ulakusteks olid mõistagi EKP NLKP vägitegude vääritimõistmine. Tsitaadi lõpp, nagu öeldakse Vaba Euroopa saates niisuguse puhul. Tsiteeritud kirjatüki tundmatule autorile ja reklaamile tundmatule toimetajale ütlen tänusõnad meie silmade avamise eest. Muide Siimann kirjutatakse kahe enniga. Kui juba kedagi luubi alla võtta, siis ei maksa ka niisugused pisiasju tähele panemata jätta. Mulle aga jäi tookordsest kaadrimängust küll teistsugune mulje. Ei ole seal miskit tegemist sellega, kas Siimann oli Baal usaldusalune või mitte. Lihtsalt üks järjekordne kaadriahel läks käiku ja kõik nimetatud mehikesed olid nuppude osas, keda nihutati uutele ruutudele. Siimon ja Sookruus olid juba ammust aega sõbrad ja koos võis neid näha isegi karmidel Karla päevadel. Ainukene, kes sellest nupu liigutamist võitis, oli tõepoolest Sookruus, kes lõpuks pääses raadiomajja tagasi, kus ta juba varem oli hea hulk aega töötanud välisinfos ning noorte- ja lastesaadete peatoimetajana. Sellest ajast mäletate teda huumorimeelse, lõbusa ja vaimuka kaaslasena, kes mingisugustes tempudest tagasi kohkunud. Huvitav, mida ta keskkomitee karmides tingimustes suutis korda saata? Küll tahaks teada nende kolleegide nimesid, kelle taguotsasookruus on kuumaks kütnud Vatkus variser muidu kena olemisega härrasmees, aga seal Aegenud teise nahutamas. Loen edasi. Sookruus on maas töökohast üle võtnud juba ammu järele proovitud meetodid iga tühise asja pärast anda välja noomiv käskkiri, olgu siis põhjuseks juhuslik info, abs või midagi muud. Niimoodi siis kõik madrused tulevad lagedale. Siiamaani oli teadet Peetri masti mehel polnud keskkomitees käskkirjade kirjutamise õigust. Aga ju tundmatu autor tunneb sealset elu põhjalikumalt. Täiesti võimalik, et ta seal kirjutas oma sahtlisse käskkirju ning jätkab seda tavaga nüüd edasi. Inimesed on ju salakavalad. Ja nüüd tuleb kõige hirmsam. Raadiomajas on inimesed praegu üldse sookruusi meelevallas. Siimanni algatatud kampaania kõik kirjutavad lahkumisavalduse ja isa ise valib, keda tagasi võtta või võtmata jätta, jäi ju pooleli. Sookruus on seadnud otsustavaks terminiks esimese oktoobri käesoleval aastal. Eks siis näis, kes kohale jäetakse ja kes vallandatakse. Karl Vaino ajal ustavalt kommunismi üritust teeninud Peeter Sookruus jätkab seega edukalt ideoloogiarindel. Loo lõpp. Minu tänutunne tundmatu autor vast aina tõuseb. Olin ju mina ka nende hulgas, kes andis allkirja võtmaks teadet seoses tele-raadiokomitee likvideerimisega. Olen esimesest oktoobrist vallandatud. Siiamaale ma teadsin, et likvideerimine otsustati Kadrioru puude all aga nüüd tuleb välja, et sellesse mängu on hoopis iimani showrusine, pud segatud ja nende salanõusele taga. Kallis tundmatu autor, tule raadiomajja ja paljaste lõpuni Peetri kuri nõu. Ja teiega ennast tuntuks, et õpiksime tundma oma heategijat ja saaksime sind vääriliselt tänada. Näete siis? Või õigemini kuuletanuid, missugune jube olukord meil valitseb. Tänu reklaamilehele saime sellest ise ka teada. C5 kopikat selle lehe eest on seekord külas ette läinud. Selle kihvti väljaande toimetaja peaks Peetri asemele panema. Kui ainult teaks kesta. Aga pole see vist enam minu mure, sest panen siit listiga minema. Eilsest õhtulehest lugesin linna kaubastute valitsuse teadet eta vangivein kaob sootumaks ära ja septembrist alates saab talongi järgi nina peale vaid ühe pudeli viina ning kogu lugu. Iga täie aruga inimene mõistab, et ühest pudelist ei saa pihta, hakatigi. Kommertsviinapoode on aga juurde tehtud. Loogiline on, et kui riikliku hinnaga viina müük väheneb, siis nõudlus kommertsvina järgi vastavalt suureneb. Loogiline, eks ole. Aga kui nõudlus kasvab, siis tõusevad ka kommertshinnad. See on samuti loogiline. Niisamuti nagu ka see, et igasugused äritsemise võimalused, kärakaga avarduvad olevaid mees ja mõtle. Moe piiritusetehases on välja kuulutatud piirituseoksjon. See on 14. septembril kell 12. Hakkama pannakse 10000 liitrit piiritust. Osta saab mitmesugustes kogustes 1000-st liitrist kuni ühe liitrini. Esimese hooga mõtlesin, et kraabin sadakond rubla kokku ja toon ehk litri ära sest pakkumine algab 60-st rublast liiter. Aga siis hakkasin asja kaaluma ja leidsin, et tuleb mängida suurt mängu. Tuleb ajada pakad silma vähemalt ühele 1000-le liitrile. Viiest vahelist piiritusest saab oma 4000 pudelit kanget kärakat. Plettisin kommertspoodi konjunktuur uurima. Praegu on viinapudeli hind 25 või 30 rubla. Eeldatav hinnatõus võib-olla oma kümmekond rubla. Piirituse viinaga tegemine tõotab oma 160000 rubla tasku panekut lahutama sellest piirituse võimaliku hinna. Ja ikkagi tõotab tulla puhast 60 kuni 100000 rubla. Muidugi siis, kui panen tembitud käraka kommertshinnaga või kooperatiivile dishakkama. Pisike kõhklus muidugi on. Minu teada on kogu maailmas viina müük riigi monopol. Aga kui Rakvere mehed teda niimoodi oksjonil võivad müüa ja tõotavad sellest tuluvabariigile ning rajoonile ega siis minu äri ka ei tohiks eriline patt olla. Ei müüda 1000 liitrit piiritust korraga selle mõttega, et ma hakkaksin sellega näiteks gripi korral jalataldu määrima. Igaks juhuks uurisin ka seadusraamatuid. 1941. aasta 15. jaanuaril on Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu andnud välja määruse number 78 piiritusetööstuse monopoli allutamise kohta kohaliku tööstuse rahvakomissariaadi-ile. Kõik uuema aja seadusandlikud aktid käsitlevad vaid alkoholipoliitikat Corp piiramise ja siis jälle lõdvendamise suunas. Nii et minu arvates tegutseda võib. Pole seadust, millega kinni kukkuda. Mul mõlgub mõttes ka veel üks hoopis tulusam äri. See lõimule pähe, kui läksin mööda valuutakauplusest. Peas hakkas vastadamiks palju kuuldud sõna kontinuiteet ja siis Eesti vabariik. Ja veel salapiiritusevedu. Kõige viimane sõna, mis meenutas, oli Soome. Oligi tegutsemisahel koos. 4000 pudelit on 200000 marka. Kui see operatsioon on tehtud, siis on teed lahti, paistavad mersud ja videod. Aga kui hakkab meelitama miljonäri nimi, siis pruugivad marga eurodeks vahetada. Niisiis on mul au deklareerida. Arvestades raadiomajas kujunevad väljakannatamatult pingelist olukorda millest on eesti rahvast piisava sügavusega informeerinud autoriteetne väljaandel reklaam ei jää mul midagi muud üle, kui siirduda tegutsema ärimaailma avarustesse. Seda minu jaoks rasket otsust ergutab langetama ka avalikult välja öeldud ja üleüldist tunnustust leidnud seisukoht. Kui praegusel ülemineku perioodil keegi ei suuda rikastuda, siis on ta kas saamatu, laisk või lihtsalt loll. Mulle teeb muret vaid üks tühine pisiasi. Puudub algkapital, mille suurus peaks olema vähemalt 100000 rubla. Tegemist on tühise summaga, sest mängus on miljonid. Head kuulajad, kes minu taotlus õigesti mõistavad ja tahavad ühe tõelise eesti miljonäri sünnile kaasa aidata. Saatke oma toetussummad aadressil Eesti Raadio Jüri Hansen. Tänan teid ette ja luban, et olete tulevikus oodatud külaline teie auks korraldatud pidulikul banketil. Kavatsen nimelt privatiseerimis käigus saada Toompea lossi omanikuks. Nägemiseni.