Ma arvan, et midagi taolist tõepoolest enam sellistes mastaapides ja sellisel võib-olla psühholoogilisel nivool ei tule. Ajakirjaniku töö jooksul, mispärast sellepärast esiteks, meil olid kõik võimalused valgustada Moskva olümpiamänge, pluss siis Tallinna purjeregati, nii nagu me seda teha tahtsime. Teiseks, et kogu see kollektiiv ilmsesti nii Moskvas kui Tallinnas, no mina võin vastutama oma sõnade eest, just selle Moskva grupi nimel töötas. Mitte selle nimel, kes rohkem räägib, kes paremini räägib, kes paremini seda valgustab, vaid selle nimel, et olümpiamängudest saaks ettekujutuse ja saaks pildi ja lihtsalt tundsime, et me oleme inimesed, kes töötavad ühise eesmärgi nimel ja et me mõtleme kõik ühes suunas. Ja, ja ma arvan, et midagi sellist saab ainult üks kord elus juhtuda, mitte rohkem. Kultuuriprogrammi seisukohalt ei saa seda öelda. Ja kui nüüd tagasi vaadata selle kuue nädala tööle. Kultuuriprogramm teatavasti kestis kauem kui otseselt olümpia juba ka ettevalmistusperioodi siis jah, võimegi rääkida otseselt selle perioodi vältel tehtud tööst. Ja teisest küljest Nendest mõtetest ja järeldustest, mida see töö neil võimaldab teha. Võib-olla alustame faktidega. Selle kuue nädala jooksul oli olümpiaregatti kultuuriprogrammis 128 kontserti ja teatrietendust nii-öelda täismõõdulist suurt üritust. Kui siia lisada veel nii-öelda üheosalised kontserdid ja improviseeritud kontserdid muulidel väljakutel, laevadel, olümpiakülas ja nii edasi ja nii edasi, siis tuleb üle 300 ürituse. Need andmed on pärit kultuuriministeeriumi kokkuvõtetest ja sealtsamast pärinevad veel teised näitajad. Iga päev sai osa kultuuriüritustest 2000 kuni 3000 inimest keskmiselt kuid oli päevi, kus see arv oli kümneid kordi veel suurem. Meie töögrupp toimetuse poolt koosnes kuuest inimesest. Need olid Anne Erm, Tiina Mattiisen, Helve võsamäe, age raam ja Vello Mikk. Selle kuue nädala vältel andsime eetrisse 70 kontserti neist otse 18 ja ülejäänud lindi vahendusel. Seekordne programm, kui võrrelda kõikide varem toimunud kultuurisündmustega oli palju, palju suurem. Seda nii ajamahu kui sisu mõttes. Sest juba periood kuus nädalat oli väga pikk. Siis kui tavaliselt meil on olnud kultuurisündmused, kas heliloojate liidu kongress või eesti muusikafestival või mõni muu muusikafestival või üldlaulupidu siis on need olnud nagu üks üritus. Kuid sellesse perioodi mahuvad nägu, need üritused mitmekesi kõik kokku. Ja kogu periood oligi nagu üks suur Eesti muusika Eesti interpreetide. Festival eelkõige rohkete külalisosavõtjatega. Eriti hinnatav tagantjärele hinnatav selle töö juures on saak, mis jääb meie kultuurilukku meie eli arhiividesse. Need on ekstra ja esmalavastused. Ma nimetaksin siin eelkõige Veljo Tormise Eestimaa ballaade, kõrveri, muusikali kuskil Mont Barnassil noorsooteatris Johannes Vares-Barbaruse luulele lavastatud Leonard Lapini mutiplitseeritud inimest, samuti Jaan Toominga libahundi mängu Rocca al Mares. Vaat need kõik jäävad mingi tähisena, meie heliarhiivi. Samuti jäävad selliseks tähiseks ka mitmete uute kontserdipaikade nii-öelda avakontserdid. Mis puutub nüüd purjetamise üle kannetuse, siis mina olen küll sellisel arvamusel, et vaevalt et kunagi tehakse veel meie raadios purjetamisülekandeid kolmelt rajalt. Esmalt seepärast, et ei tea ju, kas need suure katid, mis võib-olla nüüd Tallinnast tulevad, kas seal kolmel rajal üldse seilataksegi, see on üks asi, võib-olla ei anta lihtsalt sellist võimalust enam üldse. Teineteiseks vasse küsimused, noh, nüüd oli olümpiamängud ja sellele Katil oli ka nagu eriline tähtsus ja mitte ainult sellepärast, et medalid jagati, aga sellepärast, et see toimus meie linnas ja me olime teinud suuri ettevalmistusi selleks ja ja meie inimesed olid võib-olla purjespordile ja nendele medalikandidaate oli rohkem nagu pilku heitnud ja võib-olla isegi veidikene ootasid seda informatsiooni. Aga kui nüüd argipäeva jälle tagasi minna ja olümpiahang nendelt tulevastelt purjetamisvõistlustelt ümbert ära haihtub tasapisi siis tuleb olla realist ja tunnistada, et purjetamine on kahtlemata vähemalt olümperadest küll ilmsesti üks kõigepealtvaataja seisukohalt ebahuvitavam kõige mitte jälgitavam. Ja sellepärast sellised otseülekanded on kõva, kahtlane, kas suurvõistlustel mõtet oleks selliseid teha. Mispärast esmalt see, et neil ei ole võimalik distantsil purjekatega kaasa sõita selliste regattide ajal. Me segaksime näitleja koma kaatritega ja selle tõttu me saame ikkagi kuulajale edasi anda ainult paremusjärjestust teatud punktis. Ja selle, kuidas see võistlus tõepoolest toimus, selle me saame selgeks alles õhtul, siis kui me oleme oma pisikesed tähelepanekud, nii palju, kui meil sealt silma hakkas kõrva taha pannud ja küsitlenud võistlejaid. Miks sina võitsid ja miks sina kaotasid siis kokku panna? Ma arvan, et näiteks selline ülevaade annab kuulajale antud regati seisukohast märksa rohkem. Ja vaevalt et menüüd kõik meie üheskoos nii tegijad kui kuuled. Muutuksime ainuüksi seetõttu, et olümpiaregatt toimus meie linnas niivõrd suurteks purjetamisfanaatikuteks. Januneksime tõesti nüüd selliste hetk teadete järgi näiteks noh, mõnel suure Katil on ta Balti regatt vä? Mõni klassi maailmameistrivõistlused, kuidas just seal sellel hetkel nüüd see olukord on? Ei oska öelda, võib-olla siis, kui mõni omakandi mees oleks maailmameistrivõistluste näiteks sinna päris nii heitlemas kodulahel, võib-olla siis oleks seal mõtet. Aga ma tahan jälle öelda, et siis ei oleks mitte kolmelt rajalt, sest maailmameistrivõistlused peetakse siis ilmsesti ühes klassis. Siis oleks võib-olla mõtet neid otseülekandeid teha, aga ei taha küll uskuda, et nii mahukat purjetamist ülekandeid raadios enam kuulda tuleb. Kui tuleb, siis võib-olla oleks isegi tore, aga millegipärast arvan, et. Seal oli nagu kõige suurem kõige mahukam. Et see raadioajalukku ka sellisena vist jääb. Ma ei tea, ma ei arva, et seda ei juhtu sellepärast et kunagi me või midagi öelda oma elu ja kohta. Esiteks, ja teiseks me ei või öelda selle kohta, mis tulevik võib tuua, sellepärast et vaevalt meist keegi ka Rohkem kui kuus aastat tagasi üldse uskus, et niisugune asi võib teoks saada, tähendab ma mõtlen just seda olümpiaregati siin Tallinnas. See, et mängud Moskvas toimusid, on ilmselt täiesti loogiline ja et Eesti Raadio ka sealt ülekandeid tegi, selles ei ole midagi imelikku. Aga et see olümpia pragat meile siia koju kätte tuleb seda vast ei uskunud keegi, enne, kui see niimoodi pihta hakkas. Ma ei pea ennast küll optimistiks. Ja ma ei taha nagu liigseid illusioone tulevikule seada. Aga ma ei ole ka sedavõrd niisugune ühes hetkes kinni inimene, et ma nüüd usuksin, et see, mis nüüd toimus, et see oleks midagi täiesti kordumatut, sellepärast et tuleb ikka nagu reaalsusele silma vaadata ja ja kui me vaatame oma lühikesele elule tagasi, siis on väga palju niisuguseid hetki, kui arvad, et see on nagu viimane ja ei midagi taolist enam ei järgne. On seal kooli lõpetamine või midagi muud, aga aga ikkagi, elu toob jälle midagi uut, midagi huvitavat ja ja see, mis oli, muidugi jääb, aga iga uus sündmus annab möödunule hoopis teise tähenduse ja iga uus on alati huvitavam ja põnevam ja selles mõttes ma ei tahaks nii hirmsasti jääda rippuma sele toimunu külge ja ikka ootan, et midagi tulevik tooks samalaadset võib-olla mitte täpselt samal kujul samade inimestega sama kohas sama nime all, aga midagi. Samasugust oma vaimult ja oma. Tähenduselt kindlasti. Ajal on meile veel midagi uut ja huvitavat varuks, kui me ainult ise suudame ajaga kaasas käia. Piisavalt. Ma olen, noh, nii-öelda päris oli seal ja ma olen optimist ja loodan, et ehk ehk kunagi täiesti veel midagi taolist võiks korduda, kuigi sellisel kujul ilmselt enam mitte. Aga ma ei tea, see on minu jaoks küllalt abstraktne. Ei suuda sellesse lihtsalt. Nojah, minul on niisugune mõte tulnud selle kohta, et kas me kunagi elus enam midagi niisugust näha saame. Nii suurt, nii suurelt ja siiski nii küllaltki lähedalt ei tea, vaevalt ta võib olla, elu toob veel midagi niisugust, aga millesse ma usun, mis võib korduda, see on juba nagu isiklikult pinnalt ja kitsamalt see on see, kuidas me siin oma tööd tegime, sest eks meil kõigil oli väga kiire, pinge oli suur ja väsimus oli suur. Ja see, et Meie niisugused väiksemad töögrupid nii üksmeelselt ja, ja nii ühtlasi kindlalt kogu selles selles kohati üsna suures segaduses ja väga suures kiiruses. Kõik suutsid 11 aidata just sel hetkel, kui tundus, et nüüd täna üksi ei jõua või nüüd ma just panen õla alla kasvõi kasvõi meie oma operaatorid Sirje põld ja Anneli Berens. Nad tegid kogu selle töö ajal palju-palju rohkem, kui nõutakse tavaliselt operaatorilt ja nad leidsid noh, iga päev ja iga saatelõigu või töölõigu juures midagi sellist, mida nad said aidata toimetajal ära teha või öelda, et see on juba korras või seda ma juba tean seda. Ma juba kontrollisin ja leppisin kokku. Sest tegelikult toimetaja on üks SUUR sekeldaja kogu selles töös. Ja tihtipeale on niiviisi, et jääks ta üksi tegema kõike seda, mida ta annetaja teeb, siis tulemus oleks üsna küsitav. Ja niisamuti kõik teised, kes mingit moodi. Meile kas materjali kogusid või andmeid andsid või midagi kokku leppisid või ettevalmistasid. Tohutu suur abi oli, oli kõigist kokku. Ja seda ma loodan, et see võiks küll veel kunagi korduda, kõne jälle üheskoos midagi niisugust ette võtame. Tagantjärgi mõeldes tundub see lihtsalt noh, enese eneselegi pisut uskumatu, sest. Kõik need saated, mis nii hästi-halvasti, kui nad välja kukkusid. Mulle tundus lihtsalt, et nad olid väga südamega tehtud ja võib-olla on see on see nagu tasu meil kõige suurem, aga noh, mingi selline sisemine rahuldus sellest tööst, mis mis jõudis raadiokuulaja, nii on see kõige tähtsam. See on ääretult, absoluutselt ja maksimaalsele taotlevalt nüüd küsitud. Aga ma arvan niimoodi, et nagu spordiski võib-olla täna tundub üks tulemus fenomenaalne, seda pole võimalik ületada, aga nägime Moskva olümpiamängudel, et mitu korda ületati seni juba niigi kõrgeid tulemusi. Jah, võib-olla kodu lähedale olümpiamängud, maailma noored ja suurtulemused ei tule enam nii lähedal ja selle tõttu ei saa me neid ka oma silmaga näha ja kuulajatele vahendada. Aga tehnika, mis sel korral võiks öelda, et imetegi meie käes? Me saame korraga eetrisse anda Tallinna lahe ja keskstuudio kõlatska sõudekanali Moskva reporterid, kas ükshaaval või korraga? See oli muidugi saavutus. Kuid ma arvan, et võib-olla juba 10 15 aasta pärast läheb Eesti raadiomikrofon veel kaugemale ja võib-olla veel kõrgemale. Sest selleks on nagu tingimused juba olemas. Ja mis saadet me siis teeme, kas esimesest kollektiivsest lennust kuule või kosmosesse või ümber maailmareisist mingi imelennukiga, mis ei ole eiracetega kosmoselaev? See aeg kindlasti tuleb ja sellepärast need reportereid, kes veel täna-homme on väga noored ja ei pääsenud sellesse meeskonda, kuhu kuulusid olümpiamänge valgustavad reporterid ja toimetajad. Nendel on kindlasti ees avastamisrõõmu veel väga palju. Ja kindlasti rohkem kui meil.