Tänases saates siis kõigepealt ühest toredast külalisest. Ülejäänud nädala aja oli jälle sünnimaal käimas Osvald Käpp, mees, kes 1928. aastal võitis Amsterdamis olümpiamängude kuldmedali vabamaadluses. 1929. aastal rändas ta välja Ameerika ühendriikidesse tööd otsima. Praegu peab New Yorgist pensionipõlve. Kohtusime Osvald käpaga väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühingus. Kohvilaua ümber oli ühingu rahvast spordiajakirjanike ja üks raadioajakirjanik. Niisiis jäidki lindile mõned killud vestlusest ikka veel. Reid heas vormis oleva olümpiavõitjaga. Tundsime huvi, miks siis noor, 24 aastane, terve ja tugev mees omal ajal Ameerikasse reisis. Kas te teate, ega poissi polnud ju tööd polnud elamisteha sel ajal 11. aja põle, nagu teil nüüd saajad on muutnud, sel ajal ei olnud see asi nii kerge. Mis teete siis, saite noores eas? Katse alguses öelda, et võtame siis kätte võtta, andis, siis leidsin ära teha ja kõik see ära tehtud. Aga minu tegelikult on siin prantslane kändise kompvekivabrik, ma tegin tööd sel ajal ja siis mulle ikka oli idee, kuidas päike läheb ja alguses läksin sinna ka õpipoisiks öelda, oli üks aasta rõivahammas, ei teki seda ruttu üles, ma olin selle tööga enam-vähem harjunud. Läks ja ometi on ees ja ma isegi esimese auhinnale Sande aega sporti ka teha ikka selle kõige kõrval, ma vaat no siis, kui sa olid ja sepis tuge kahtlaste poiss sai kate kõigiga hakkama, saab moli juurikas sel ajal tänavu saab 52 aastat, siis sellest ajast, kui, et olümpiavõitjaks 928, aga võib-olla meenutame kaugemat aega, mismoodi see sporditegemine üldse peale hakkaski? Kristlik noorte meeste ühing, see oli, kui ma olin midagi, mis on alla 16 aasta midagi seal käisin võimlemas muidugi, aga slaidil kohe maarjamida võime, on tähtis Kasele vennal, kui sa ja maardla sa pead ikka ette valmistunud võimsusega, alati peaks iga inimene arusaam, kui sa lähed, nüüd pole mingisugust füüsilist teinud siseei klapi aga see oli seal mitu aadri, siis läksin kalevisse. Seal ei mõtle nende täitsa omadus olla Kalevi selle, siis toodi Soomest ükse treiler oksale tema nimi ja see oli väga asjatundja vändolise sõltlase jaagul, selle lehega ja nii ma siis läksin üles juba. Ma võisin olles võitsin, paar meistrivõistlus siin ära ja oli lihtsalt silgalib prooviveskis sinna pääsevad, siin on, mul jäi ka omaette Competition oli siin siis tegin parema ja siis kvaliteet ma sellelt saatsid nüüd seda ja alles Jorge aga 32. aastal siis teie lasite Ameerikasse, siis olite üks väheseid, kes Eestit esindas. Ja mängida. Mäletate, kui palju seal eestlasi üldse võistles? Seal oli paar tükki, meid oli, on need, kes Ameerikas elasid ja see oli ainuke, mis oligi, oli, oli maasiks jooksja pikamaajooksja. Sõnast ei tulnud midagi välja, see jäi nii kehv, oli see asi temal. Ja minul oli pääplokk ja selle köik. Seal jäi napilt medalist puudu, pronksmedalist neljas koht, ma ei tea, kustkaudu ma jäin isegi mällu ja raamatutes igal pool. Huvitav mulle, eile käis külaline, üks väike. Nii polnud elu sees ühtegi. Need olid jah, Georg Lurichi 20 viiendat mälestusvõistlused ja öeldakse kõigi kuulsuste mälestusvõistluse võistlused ja Haabergi võistlused on noortele ja Jaan Jaago võistlused on Tartus ja jagunud seda ammeldas, ma ütlen jumala õigesti. Hästi tehtud, kõik väga ilusti, kõik paremini olla küll see oli kui korraldus minu teada, kui palju mina nägin. Nii tundus see asi siis spordiveteranidele, kes muide selle aasta veebruaris pidas oma 70 viiendat juubelit ja hoiab ennast pidevalt heas vormis ka praegu. Aga kuidas juubelisünnipäev siis läks? Te ütlesite õigesti oma juveeli kaunis vagaseks, kutsuge kõikuma pere kokku ja paar sõpra Kaia selle kõik oma oma kodus mitte läinud välja. Poeg tuli poja perekond ja kõik, mis ma tegin, mina olin Kokvel täpilised kõige esimene toite, tegin selle con, pistsin käärid katmise konteksti nagu loomaliha nii-öelda. Siis ma panin selle, tegin kaks jaapani passilekaaliga kartuleid ja kapsaid. Mis kergelt tegelikult mina mängima ei hakka, seal väga maitsekas ja, aga mulle ikka oma 20 inimest ei saa küll igasuguvõsa oli mitte kellegi muu. Mina olen New Yorgi poiss, mul on. Ma olen kahevahel, kui ikka tal lille vähe lippama jooksma käima mulle mõlemat sõitmast taha käite ikka jah. Pärast vaatlemise mahajätmist oli teil seal uus huviala tekkinud ala Ossion, alaline asi. Ma olin kreisi nüüd selle kalapüügiga iganada kallamine, kalapüük Mukmub seal, kus minu poeg elab, sellele plokis on selle ülikooli kõrval kohe ja siis mu pojal on ja paat ja selle paadiga, kus läheb, viskab kohe seal ja kalakoht Jägala poll. Te ütlesite, et Tallinn oli tutadel käsitlev 10 aastat tagasi ka siin, aga no mis sellel nädalal sisse nüüd siis mahtus, kui te siin olite? Ma tean, et olite Edgar Puusepa juures ja ja mida te näinud oledki, mida kellega kohtunud? Kuulge, mul polnud midagi muud mõju, oli vist huvi oma oma suguvõsa, neid neid on, minul on õdesid õelapsed ja need nende perekondades käivad ikkagi, see oli huvitav näha nikegi. Pirita on tõepoolest kosunud, kui võrrelda sellega, mis oli 10 aastat tagasi, kui Osvald Käpp viimati Eestis käis saamerkistega Tallinna vanalinna kohta. Aga vanameistril on ikka säilinud sportlase hing, sellepärast läks Judki olümpiamängudele, mida ta kavatseb jälgida teleekraanilt, kui muidugi meil Ameerikas midagi üle kantakse märkistasamas. Nii tuligi kõne alla Ameerika Ühendriikide poliitikute boikotikampaania Moskva olümpiamängude vastu mille tõttu Ühendriikide sportlased ei saa mängudest osa võtta. Ja nad rikuvad ju selle olümpialiikumise siis üle maailma ära. Nemad ei saa, igaüks, riik ei riku seda ära, see tähendab ta ei olnud pahameeleolud aru saadud, ainult need inimesed mõtlevad liiga palju. Ameerikas selles küll liiga palju ei ole, nii kuld ma enne kui nad aru, mis, mis saab spordipoisid midagi teha. Need olid siis mõned katkendid, mis jäid helilindile kohtumisest 1928. aasta Amsterdami olümpiavõitjaga vabamaadluses Osvald käpaga, kes oli külast sünnimaal Eestis.