Mõne päeva pärast, täpsemalt kaheksandal jaanuaril, saak On aastaseks meie koorimuusikaelu üks organisaatoreid, pedagoog ja koorijuht, sõjajärgset üldlaulupidude ning lasteaia koolinoorte laulupidude eestvedajaid, Eesti NSV teeneline kunstitegelane Aksel Pajupuu. Järgnevate minutite jooksul kuuletegi juubilari. Ta ei tea meenutusi möödunud aastate töödest ja tegemistest lapsepõlvest ja tänasest päevast. On laupäevane talvine pärastlõuna ja väljas nihukene tuisuhõnguline tuul keerutab üksikuid lumehelbeid. Siin kooriühingu ruumes, kus meil nüüd aktsel pajupuu istume, on meeldivalt õdusa soe, värske, remondi järele lõhnav. Ja vaatame Taksli pilguski siukest kevadiselt nagu humoorikat äraootavat sädet, et vaatame, mis nüüd siis saab. No ma usun, et ka näiteks jalgratast oleks koos Aksel pajupuuga tema suurte kogemuste ja ideederohkuse ja ja pealehakkamisega minul del aastate pagasi poole vähem kindlasti väga huvitav leiutada. Aga vast ehk juubelisaatele kohasem on, ehk siiski seikleb traditsioonilisem algus. Ja hakkaski sealtmaalt siis peale, kui kaheksandal jaanuaril aastal 1926 Kolga vallas tuli ilmale poisslaps, kellele pandi nimeks Aksel. No vot kui nüüd sinna päris algusesse tagasi mõelda, siis millised olid võib-olla need kõige esimesed mälestused või kokkupuuted? Vot just muusikaga, sest alustame kuna saadet Aksel Pajupuu ja muusika just selle liini peal, sest et sellega elusalt kõige rohkem kokkupuuteid. Peab ütlema, et muusikaga hakkasime tegelema kõik üsna varakult. Meil oli väga suur pere. Kuus last, isa ja ema, vanaema, kokku üheksa hinge ja meil oli kodus harmoonium. Viiul. Isa mängis riiulit ja harmoonia, Vi. Ema oli päris hea laulja ja maast madalast pühendati ka meediga laulmisele. Meil oli omal kodus väikene koor segakoorile neljahäälne ja mul on meeles, et üks esimesi laule, mida me kodus laulsime, oli oh laula ja hõiska. Õde Helmi temale sopran, Linda oli ainult vend Villu, laulis teinekord alti tenorid. Endel ja Eevalt vanemad vennad, bassid, mina olin tenor. Siis me laulsime nelja hääle peal ja needki vahetevahel, kui oleme kokku saanud, oleme seda laulused meelde tuletanud. Siinjuures tahaksin ühte asja veel nimetada, et kui valmistuti möödunud üldlaulupeoks, siis leiti, et koorisiva puurid peavad laulma kolmehäälselt. Ja ka seesama laul, oh laula ja hõiska, mis on meie segakooride repertuaaris ikka olnud väga kaua ja kuulub selle kulla kullafondi. Siis tundub nagu natuke imelik kooli koorid ei saanud seal neljahäälselt laulda. Kodus laulsime kuuekesi neljahäälselt ja selle oma koduse kooriga. Me laulsime siis igasuguseid multilaulu, nagu, nagu linnutiivul täitis, seisule lauldes samal ajal väga populaarne oli. Nii et muusika oli meil kodus kogu aeg. Nii igapäevane asi. Peale selle oli meil tihe läbikäimine Karel Kuusalu kandist pärit. Meie valla mees siis Veljo tormisega oli küll vähe kokku puutuda, muuseas Veljo Tormise emasel minu risti Evade vaelas tol ajal elasid naabritalus saltot läksid hiljem siis sigalasse, nii et, et muusikaline tegevuse muusikaharrastus, see hakkas juba maast madalast peale. Ja muidugi sai lauldud, et hirm oli algkoolis, kui ma koolis käin koolikooris hiljem juba, kui tulin Tallinnasse õppima teisi keskkooli, siis muidugi oli keskkoolikoor. Ja sealt läksin edasi Tallinna Õpetajate seminari, sest tädi soovitas mul hakata õpetajaks kuradima töötas õpetajana. Ja teatavasti tol ajal seminari vastuvõtmisel oligi kõige esimene katse oli muusikaline katsed sest kes laulda ei osanud ega muusikat ei tulnud, see tol ajal arvati õpetajaks, üldse kõlbab see miljardiõpetajaks, oli Riho Päts. Tema juures oligi siis minu esimene muusika aeglane eksam ja noh, tegin selle läbi ja sain õpetajate seminari sisse. Ja siis edasi, kui semi lõpetasid 45. aastal, siis määrati mind tööle Saaremaale. Muidugi olin tollal alles üheksateistaastane ja Saaremaal ja minu jaoks oli nagu väga kauge ja võõras maa. Ja püüdsin ikka käia haridusministeeriumi vahet, et selles harva sõidust pääseda. Aga tolleaegne haridusministri asetäitja seltsimees Helm, Maran ütles, et noh, töötab üks aasta ja, ja kui teile siis seal ei istujaid, siis tulge Tallinnasse tagasi. No nii ma siis sinna Saaremaale läksime, määrati kallemäe Seitsmekümneklassilise kooli õpetajaks, sa tuli anda kõiki õppeaineid, mitte ainult laulmist, vaid matemaatikat, saksa keelt, maateadust ja, ja eesti keelt ja nii edasi. Ja peale selle oli seal küllaltki aktiivne rahvas ümbruskonnas, kes oli huvitatud laulmisest kooris, tehti näitemängu ja siis saigi organiseeritud ka kallemäele naiskoor. Ja ma olin alguses siis kooliõpetaja ja ja ka rahvamaja juhatajaks pandi. Ja siis tegelesid naiskooriga pärast kahekuulist töötamisaega tolleaegne kalleme kooli direktor sai Saaremaa kooli inspektoriks ja mind määrati kallega kooli direktoriks, nii et niisugune väga suur tõus oli raku esialgu. Aga peab ütlema, et see rahvas oli seal väga tore töötada oli huvitav ja minul ei tulnud pärast esimest tööaastat üldse mõttessegi sealt ära tulla. Ei teinud ka teiseks tööaastaks, siis valmistati tollal vabariiklikuks laulupäevaks teatavasti esimene pärastsõjaaegne laulupidu 47. aastal, aga 46. aastal oli Tallinnas vabariiklik laulupäev, puhub kvaliteet igast maakonnast linnast paremat koorid. Ja ka Saaremaal käis niisugune ülevaatus ja Tallinnast oli kohal Alfred Karindi, kes kuulasid kooride üle ja siis nimetas, pääsevad Tallinnasse laulupäevale ja nii imelik kui see ei ole ka kallega koor, Kalev raiskur pääses tol ajal laulupäevale ja see oli minu esimene osavõtt siis niisugust suuremast muusikalisest üritusest. Arhed Karendideks soovitas mul siiski hakata muusikat õppima. Ja selle tulemusena siis 47. aastal tulingi Tallinnasse kus hakkasin tööle ja 20 esimeses keskkoolis ja samaaegselt õppisin Tallinna muusikakoolis koorijuhtimist Ants kiilaspäid juures. See ei olnud muidugi mul esimene katse hakata muusikat õppima, ka varem oli huvitatud orelimängust ja siis asi oli sõja ajal sisse õppinud, muidugi jäid pooleli. Nüüd otsustasin kindlasti valida muusikaõpetaja-d ja, ja koorijuhi ametit. No Tallinna muusikakooli lõpetamise järel töötasin siis edasi 20 esimeses koolis siis neuroniseeriti tekki, moodustati õieti uus kool, selles mikrorajoonist, nimelt kolmas keskkool ja mina läksin üle kolmandasse keskkooli, kus töötas ka ühe aasta ning sealt siis järgmine aste oli siis Tallinna 22. keskkooli, kus töötasin siis viis aastat. 1952.-st aastast. Ma tegelesin veel kõrval, harrastuseks oli juhatada koorijuhtide ja muusikaõpetajate seminari Pärnus. Nendest osavõtt oli küllaltki elav 150 kuni 180 inimest. Ja lektorid olid ka kõik väga populaarsed, et mehed Gustav Ernesaks, Jüri varist, Tuudur Vettik, Riho Päts, Ants kiilaspea ja, ja nii oligi 58. aastal, kui oli koos tol ajal 180 inimest siis kerkibki üles moodustada vabariiklik purjuhtilisega vooru. Et see saigi alguse Pärnust. Läheme nüüd siis edasi selja taha olid jäänud ka õpinguaastad Tallinna riiklikus konservatooriumis ning tuleme nüüd siis tegevuse ja mälestuste juurde, mis seotud just vabariikliku koorijuhtide segakooriga. See on üks kollektiive, mis on samuti olnud ju tänaseni. Aksel Paju pole väga lähedal. Võib öelda, et nagu isegi ehk mingis mõttes omaks lapseks. Nojah, peab ütlema, et kurjus, segakoori loomine Pärnus oli väga niisugune omalaadne ja pidulik. Kui Gustav Ernesaks sellest üldse rääkis, kuidas rahvas sellele väga elavaks reageeris. Ja muidugi üks asi see mõte üles kergitada, aga teine asi oli hoopis see, kuidas aparaat üldse tööle panna. 58. aastal. Ma töötasin juba õpetajate instituudis, seal asutati muusikalise kasvatuse kabinette, mind kutsuti selle kabineti juhatajaks koolitööst siis loobusin. See ametikoht oligi siis niisugune, mis võimaldas hakata tegelema niisuguse suure kollektiiviga. Me saatsime välja kirjad muusikaõpetajatele ja koolijuhtidele, ka lehes olid vastavalt üleskutsed. Ja üsna lühikese ajaga registreeris ühte kooli 236 inimest. See arv täpselt meelde. Ja oligi nii, et 58. aasta novembrikuu lõpus kutsuti siis need inimesed kõik esimest korda kokku. Vareme saatsime muidugi repertuaari nendele kätte noodid, igaüks pidi kodus tema ja, või Tallinnas, siis esimene proov oli, tehti tööd häälerühmades ja pärast kaks päeva kestnud proove. Kolmandal päeval oli siis seal 28. novembril Estonia kontserdisaalis esimene kontsert. Minu arust see oli üks suursündmus üldse meie põrmus kaelus üldse esimest korda esines nii suur koor ja see meeleolu, mis tollal saalis valitses. Tihe side publiku ja esinejate vahel. See muidugi jäi kõikidele kauaks meelde. Ja sellest ajast peale sisse ongi kuur käinud enam-vähem regulaarselt koos kas siis kaks või kolm korda või mõnikord isegi rohkem. Ja vastavalt sellele, kuidas on siis olnud vajadus ja kuidas muut suurüritused ei ole seganud kooridega. Koorijuhtide segavõrega nende kokkutulekutega töö tegemine ja selle organiseerimine, see on teinud aktsel pajuvust küll Eestimaal vist ilmselt peaaegu et kõige tuntuma mehe, meie koorijuhtide ja muusikaõpetajate seas ja ja no kui mõni võib-olla veel teda niimoodi natuke kaugelt ehk häbeneb või julge kohe tema juurde, siis, siis vähemalt Aksel Pajupuu tuleb küll kõiki silmast silma teabe elukohad ja, ja kõik muu selle inimese kohta ära. Kuidas see küll nii meeldejääv, noh, kas selle taga, ma kujutan ette, peab olema ka ikka päris parasjagu tööd ja uurimist ja paistab, et mälu on ka oma osa mängida. Seal on jah kaks asja, esiteks, et selle kooriga oleme tuttavaks saanud kõikide budistide muusikaõpetajatele üle vabariigi, nii et mul ei ole tarvis küsida, et kas ma tean, kes, kes juhatab näiteks kollepi koori Võrumaal või nuia koorib ükskõik et need nimed on kõik teada ja inimesi tunnen ja suurem osa isegi õdede võõri lauljate aadressil pähe jäänud isanimed samuti. Aga see on üks asi, aga teine asi on see, et selle koori kaudu on koorijuhid ise ka kõik omavahel tuttavaks saanud, seal on minu arust, see on väga tähtis, sellepärast tulevad igast vabariiginurgast olete rahvas kokku ühte kollektiivi, tunnevad ennast ühtse perena ja muidu nad ei oleks ei tunnekski 11 võib-olla siin-seal kuulevad seda ja teist nime. Aga antud juhul on ikkagi kõik Käia koorijuhid omavahel tuttavad. Ja mis veel, väga tähtis, et see ühise pere tunne ei ole mitte nende rea voorijuhtide seas, vaid selles võõristus, kõik meie. Gustav Adolfi eesotsas juba teed, see on kogu selle vabariigijuhtide pere nagu lehitud, ühte veel. Väga tähtis on see, et kui on tegu juba laulupeo ettevalmistused juba siis kõik need ettepanekud, mõtted ja soovid ja repertuaari valikul probleemid, need viiakse kohe kooli kaudu. Uuri juhini välja ja sealtkaudu lauljale. 163.-st aastast peaaegu 20 aastat olin rahvamajas muusikaosakonna juhataja ja siis isegi prahvalu maja tegutsemise viimastel aastatel oli see rahvamaja direktoriks, need aastad peab ütelnud, viisid mind veel rohkem lähemale laulupidude korraldamisele. Kui nüüd tagantjärele mõtelda, siis mul on olnud võimalus. Laulupidu jälgisid ainult 1947. aasta laulupeol, kui ma olen Saaremaalt oma kooriga Tallinnas siis sain jälgida laulupidu lauluväljakul alates 1950.-st aastast kõikidel laulupidudel olen laulnud ikkagi seal lava juures ja tegelenud lavaliikumisega ja noh, olen ka üldjuht olnud lasteaiapostipöördel ja siis peaaegu riikide laulupidudel selle nii-öelda lavasters. Nii see ongi nüüd see kolmaski kant, see teema, millega Aksel Pajupuu on oma tegevusest tihedalt olnud seotud. Aksel Paju poja laulupeod esimene ära nimetatud ja ma tean isegi Aksel Pajupuu laul on kõlanud laulupeol. Leiaks. Sellest oli olla küllaltki palju aastaid tagasi ja nõudmised olid võib-olla väiksemad kaasa, et oli tarvis ka minna lastekoori juhatama üldlaulupeol. Kuidagi sai see ära tehtud, peab ütlema, et laulupeo koori juhatada ja see on midagi hoopis muud erilist kui tavalist skoori. Aga siin ma tahaksin veel ühele asjale tähelepanu pöörata, siis on see minu arust üldse meie muusikaelus ja minu isiklikus muusikalises biograafias ka oluline. Seal 1956. aasta nimelt tol ajal ma olin jah veel kooridega seotud ja siis kultuuripalees tol ajal kultuurimaja nimetati, kultuurihoone kutsuti pinud laste puuri organiseerima ja juhatama. Ma tulin välja mõttega, et võib-olla hoopis poistekoor. No vot selle vastu ei olnudki kelleltki midagi ja siis 56. aastalgi saigi siis tehtud Tartu kultuuripalee juurde poistekoor, mis oli üldse esimeseks koolidevahelises poistekooris Tallinnas poissi seal väga palju olnud viie, 60 poisi ümber oli puit peamine eesmärk oli just see leida repertuaari, milles poistele meeldib ja üldse õhutada poiste seas poiste laul kooris laulmist. Repertuaari oli muidugi vähe ja siis tekkiski mul riskile mõte proovida ka ise laulu luua. Seal siis sellest ajast orgi pärit poiste laul, mida tol ajal üsna rohkesti lauldi ja, ja poistele meeldis ka sellel vilistamine sees, see oli esimene kord, kus poisid pandi laval vilistama ja isegi tuli paista rünnata mitte-eestlased. Seal arvati, et vilistamine ei kuulu siiski muusik modifitseerimise juurde ja, ja üldse ebakultuurne, aga nüüd hiljem on seda üsna palju rakendatud. Niisiis poiste poolt tekkisid ja 60. aasta üldlaulupeol siis esimest korda siis poistekoorid laulupeo kavas. Nende koerte arv oli tollal, eks 91 koorilaulupeol ja lauljate arv oli kuskil kahe ja poole 1000 ümber. Et kui ma nüüd ei eksi, siis oli kõige suurem kooride arv kõige suurem poiste lauljate arv üldse. Sellel laulupeol. Ja mitmel pool mujal on ikkagi avatasemelt palju edasi läinud ja laudades juba kolmehäälsed laule on tekkinud poiste segakoorid jällegi mis samuti on uus nähtud. Meil tase on väga palju tõusnud, aga samal ajal on siiski pöörde arv vähenenud ja lauljate arv siin tuleks hakata rohkem tähelepanu pöörama, sellepärast et postid tegevust koolides on praegu siiski niimoodi entusiasmi peal võib olla tarvis asja nii korraldada, et vähemalt igas keskkoolis oleks nii laste kui poistekoor. Seda on muidugi raske verbaliseerida, ka hea tahtmise juures on paljudes koolides nii tehtud ja nähtavasti tuleb seda hapete organiseerivat. Poistekoor oleks vabariigis rohkem ja poiste laul kõlas endiselt. Ka laulupidudel ma näen kohe, et Aksel Pajupuu lööb nagu vana veri kohe ägedalt väljas poistekoorides nende tuleviku pärast rääkides. Et tõsiselt mõelda, sellepärast et kogu aeg peab siiski olema järelkasvu, järelkasvu me püüame leida kuulinutelt laulupidudest ja siin ma tahaksingi ära märkida seda, et vahetevahel on ikkagi küsida, et kuidas koolinoorte laulupeod üldse tekkisid pärast 60. aasta üldlaulupidu oli väga palju lastekoori kes lihtsalt ei mahtunud laulupeole peal ja siis tekkiski teil siinses niisugune mõte. Aga ma ei tööta. Kas see minu mõte oli, aga vähemalt Karl leenusega v seda hakkasime heietama, et kui õiget püüaks teha kulinutele omati laulupeod ja seda sa räägid, kui ka haridusministeeriumis ja nii seltsimees Greer või ei, see on kõik väga selle poolt ja siis sa juba hakatud rääkima järglaseks. Kõik leidis väga elavat vastukaja tihet pärast 60. aasta laulupeole hakkasid esimest koolinoorte laulupidu ettevalmistused ja kuidas nende laulate aktiivsuse ütleme entusiasmiga on aastate jooksul olnud, seda peab, ütleb, et kui vahetevahel tundub, et koorides esineb kas mingist tülpimust või võib-olla nad saavad vähe esineda ja nende töödi stimuleerida võib-olla vajalikul määral. Ja siis võib ka arvata, et mõnikord nagu isegi vist nagu tegevus lõpetada. Aga need laulupeod on siiski ennist asjad, mis on tõesti erakordselt erilised, sellepärast et see toob rahva ja see meeleolu piss laulupeol valitseb, seda on väga raske seletada, nii et need külalised, kes käivad vennasvabariigis meilt ja ka välismaalt Need lihtsalt ütlevad, et nad ei mõistnud, kuidas siiski rahvas on nii suurel hulgal nii distsiplineeritud ja niisuguse hea tujuga nii aktiivselt võtab, sellest osalise pidu ise on nii lauljatele ja kui ka kuulajate siiski erakordne sündmus, mille nimel üldse tasub koorides käia, kooris laulda ja, ja kõik need hädad vajavate ära kannatada, sest kokkuvõttes osalemine laulupeol ja muidugi ka esinemine kontserdile, see korvab tookordset, selle vaeva. Alati, kui on lähenema selle mingi suurem koori ettevõtmine, siis üks esimeste organiseerijate ja askeldate hulgas on ikka olnud Aksel Pajupuu. No nüüd on töö koorosingus ilmselt sama vilgas, nagu oli rahvaloomingu majas. Jah, peab jällegi ütlema, et siin nii koorijuhid kui ka lauljad on väga aktiivselt sellesse kaashaaratud. Meil on praegu 25000 liiget, seal küllaltki suur arv ja see paneb meile endale väga suure vastutuse, sest et kõikide ootavad, et ta tuleks midagi uut. Kogu selle jutu põhjal ja üldise tegevuse põhjal kuulajal jääda mulje, et noh, on niisugune hästi pealehakkaja mees ja kõik laabub ja ideed on head, kõik peabki nii olema ja kõik, nii lähebki. Aga siiski tahaks küsida. Millal Aksel Pajupuu on olnud elus raske? Tähendab kas töös näiteks või, või mis teeb teinekord meele mõrudaks või on üldse tulnud ette selliseid olukordi? Muidugi teinekord on niisugune asi, et valmistad ette, mõnda asja ei ole tähtis, kasvõi kokkutulekut ja siis viimasel hetkel näiteks öeldakse hotellid Russis, et vaat et kohti ei saa. Ja vot teismelised asjad, mis ei puuduta ainult sind ennast, vaid see puudutab kogu organiseerimistööd, see on kõige hullem, sellepärast istub kiiresti ümber orienteeruda, kas siis üldse kokkutulek ära jätta või siis leida muid võimalusi. Nii et see on üks probleem. Aga mis puutub siia kooriühingu töös üldse, siis vahetevahel ikkagi süda valutab selle pärast, et kas ikka loobusime tegevust Sirondlike nii hästi korraldatud, et me võime avaühiku liikmetele reaa lauljatele pooljuhtide silma vaadata, et me oleme teinud kõik, mis võiks teha. Arvan, et vooriühik suudab, peaks siiski palju rohkem tegema. Aga noh, siin on ka objektiivsed põhjused, pole isiku personaalvõrdlemisi väikene, me oleme püüdnud ühiskondliku aktiiviga läbi saada, aga ühiskondlik aktiiv on siiski niisugune, et kui tal on palju entusiasmi ja tahet, siis ta teeb, aga aga kui tal on endal väga tööd ülepeakaela, siis muidugi on raske temalt midagi nõuda. Meie keskuse suunav niisugune mõju. See võiks olla siiski suurem. Sa nüüd minu isiklik arvamine, aga tundub, et alfa õige. Ma tahtsin eestlasi veel siin doktor, muret ja rõõmu teeb, vot selle juurde veel. Vaat kui toimub repertuaari valimine ja laulupeo kava kokkuseadmine ja vot siis tekib alati vaidlusi ja igast erinevaid seisukohti on ja vaatan, et te olete mulle isiklikult meeldib see, kui saab vaielda ja ennast tühjaks rääkida, oma seisukohti kaitsta ja nii edasi, seda pannakse isegi pahaks tõttetajatelt pajukile, vaidleb selle asjale vastu ja temal oli iga asja kohta ikke midagi oma seisukohta ütelda. Vaat mulle meeldib see, nagu siin oli sektsioonide koos üteldagi, mõnikord on niimoodi, et, et läheb tuliseks vaidluseks ja kired tõusevad niimoodi üles. Aga sealjuures ikkagi lahkutakse sõbralikult ja on ikkagi midagi kasu. Aga muidugi kurb on siis see, kui mõni võtab siis sellest üldse tibuma hoopis teistsugused järeldused ja, ja võib-olla ei taha teretada ja nii edasi. Vot selles mõttes siin igapäevase töö juures võib seda esineda. Meie töö on juba niisugune, mis teinekord esimese mõtlemise peale ei maksa üldse ettevõtte seal talis kaua mõtelda, vaielda ja kaaluda enne, kui siis mingisugune otsus teha. Ja siin peab igalühel väga palju kannatust olema ja julgust ja oskust oma mõtet oma arvamust välja ütelda, sellepärast et ikka mitu pead on, mitu pead tuleb ikkagi püüda leida kompromisslahendused pealsele kasuks. Järgmine küsimus on tõsi küll, vist päris ülearune kasvõi sellegipärast, et täna Meie jutuajamise aegu, kui on laupäev, enne seda jõudis Aksel Pajupuu juba ära lakkida oma tööruumi põranda, siis ta jõudis sellel laupäevasel puhkepäeval paljundada ära hulga hulga noote lauljatele ja kooridele. Ja no paistab, et energiat on palju ja tervist jätkub ja. Kõigepealt see viga muidugi lapsest peale, sellepärast et kodus oli talumajapidamine ja kõik pidi tööd tegema ja meie tegelikult keegi vendadest-õdedest ei mäleta seda aega, millal tööle hakkasime, sest see oli nii varases nooruses. See harjumus on nii sisse läinud, et kuidagi käed rüpes ei saada või olla. Mis puutub siin kooriühingus, põrandalakk küpsed ja juba see ainult see ei ole, sest teatavasti kui kooriühing sai koos riikliku meeskooriga siia Tõnismäele ruumid, siis muidugi tulid need ruumid ka ette valmistada, et siin tööd üldse saab teha, siis tuli siia kapitaalremont. Remonte on juba niimoodi lõpukorral sisalikke tarvitse truubid, niidisaadet sinna juba võib ka tööle asuda ja sellepärast ei ole sugugi ülearune, kui nende remondimeestele ja mõnes suhtes ka nende poolt tegemata jäänud töödele siis juurde panna. Nii et tähtis on see, et meie tööruumid oleksid hubased ja mugavad, et KV koorijuhtidele külalistele tore tulla, siin saaksid vestelda ja oma muredest rääkida. Või see on üks asi ja teine asi muidugi see noodi paljendus, mis meil on, kollektiivid seda aktiivselt kasutavad ja siin lihtsalt ei tulegi tööpäevadega läbi, sellepärast et meile eraldi inimest selle peale ei ole. Noodi paljundamise peale ja poorid siiski nooti tahavad siis laupäeval ja püha tahtsid lihtsalt televastu tulla ja tootja paljudes ja sellepärast, et seda ka ei taha, et ta peaks ootama nädal või kaks, katsume paari päevaga kõik asjad ära lahendada. Mulle jäigi kõrvu just lause selline mure, sellepärast et saaks kiiresti korralikult tööle asuda. Tähendab mulliste küsimus jääbki esitamata selle pensionimineku mõtete kohta, ega neid vist ei tule niipea. Peletisi põliseid, vahet hakkab lihtsalt jah, et pensioniaeg on käes, aga et pensionile minna, seda küll ei ole sul meelde vaatab, kuidas elu edasi kujuneda, praegu tervis on hea ja ma või seda isegi öelda, et ma olen 40 viiendat aastat rohkem kui 40 aastat töötanud ja sel ajal Sul ei ole veel sinist lehte töökohale esitatud Need, väiksed nakkused ja gripp, kesin allu tagasi, oli lühikest aega praktiliselt, et töövõimetuslehte ei ole minul veel vaja olnud. Esitada ka, loodan, et suudab veel. Aastaid töötada see köik töö siin ühingus nüüd ja üldse mujal. Palju jääb sellest veel aega üleüldse nii enda tarbeks. Mida teeb Aksel praegu väljaspool kooritegevuste pärast võlvkov ühingut? Jääb ka ikka aega natuke üle anda, tarbeks. Leia jääb. Küll eksis õige kodulehel on olemas ja kontsertidel käimised ja kõik aga ka minu meelest karakteriga, et üldse see töö kooriühingu töö ja kurbusega tegelemise on mulle niisugune, see ei olegi mulle nagu töö või see on, ma lihtsalt tahan seda teha, see on minu hobina. Selles mõttes nagu seda vahet ei teegi ja võib-olla kodus on täiesti niimoodi, et kui juba laupäev kodus ei ole, siis võib-olla teinekord ütlemistega. Aga noh, need asjad saavad kõik ilusasti ära korraldatud, nii et erilisi vastuolusid ei ole selles mõttes tekkinud. Ja lihtsalt mulle septee hästi meeldib, ma teen seda. Ja tundub, et see ongi vast ehk elu üldse, eks suurimaid rõõme ja miks mitte ka õnne kui töö ja huvi ja hobi ja kõik need ühinevad. Ja ilmselt siia jäävadki need edaspidigi nende rõõmud ja need tulevikuplaanid ja tööd ja tegemised, aitäh Aksel Pajupuu. Nende meenutuste eest, nende nõuannete eest siin on ilmselt väga palju, millele mõelda just ka noortele üldse sellele, kust maalt hakkab musitseerimine peale, kust maalt, kuhu ta peab minema. Ja ma usun, et kogu vabariigi muusikategelased, kes vähegi koorimuusika on kokku puutunud puhkpillimuusikaga, kes on üldse korrakski Aksel paevuga juttu ajanud vee temaga asju ajanud soovivad kõik talle palju õnne, sitkust, jaksu ja jõudu edaspidiseks tegevuseks. Ja veel pikaajaliseks. Eks tal on raha, jah, eks ta püüamegi teha, sellepärast et ma tunnen suurt jõudu sellesse. Selle vabariigi koorijuhid ja muusikaõpetajad tulevad ikka alati siia ja väga hästi suhtuvad ja see annab just jõudu edaspidiseks tööks ja ja kohustust ka püüda veelgi paremalt teha, nii et eks ma siis püüan need aastad, mis kuluvad autot Fiat, veel siis selle asjale kaasa aidata.