Varane detsembri hommik tänavail muda õhukest jää kirmet taevas pilves, aga rais õhk niiske, läbi pimeduse vilguvad üksikud gaasilaternad. Turu suunas kolisevad maa meistrivankrid. Üksikud töölised ruttavad tehasesse tööle. Kell on pool kuus, kiiksuvad vürtspoodide uksed kolisevad piimanõud, kuuldub üksikuid inimhääli. Kusagil vurab auto kordnik, käid postil, läikiv kummimantel seljas, rahulikult edasi-tagasi. Vana 700 aastane tallinn magab rahulikku und on iga minut virgumas, teades, et teda ootab hall argipäev oma igapäevase tööga. Siis korraga kusagil kaugel plahvatus, nõrts, üksikud püssipaugud kuulipilduja, ragin, uus plahvatus, paugud. Kordnik jääb kuulatama. Mis oli? Paugud kostsid üsna kaugelt nagu Tondilt. Ega ometi mingi varahommikune taktikaline õppus. Mööda tänavat tuleb jõuk mehi, kordnik katsub kõheldes revolvrit ja jääb valvsalt seisma. Mehed tulevad vaikselt, meil võib-olla neli-viis inimest. Kordnik astub paar sammu edasi ja püüab läbi pimeduse näha, mis mehed need on. Ei või ju kunagi teada. Siis imekiirelt on meestejõuk kordniku kohal. Üks pikk mees astub laterna tule valgusel kordniku poole ja käsutab. Andke relv ära, Tallinnas on töörahva valitsus. Kordnik silmitseb pikka meest. Nagu udust kerkib talle pilt silma ette. Ja see pole võimatu. See mees, Downiu Jaan Anvelt, eesti punaste kardetav juht Eks ole põnev just nagu kriminaalfilmis. Kui me veel loeksime, jätkuks lugu samas vaimus. Kordnik tahab relva haarata, kuid samas teda tulistatakse, salapärased mehed liiguvad edasi ja kaovad pimedusse. Pole vist rohkem mõtet 1937. aasta rahvalehte lugeda ega refereerida. Tabanud küll detsembri tormiseks kujunenud päeva alguse mõned iseloomulikud detailid muudab kodanlik leheneeger, järgnevad sündmused bravuursete seikluste ahelaks. Võiks oletada, et taotleti tavalist põnevusjuttu kuid suunitluse halvasti varjatud traagelniidid paistavad liiga selgelt silma. Seesama tuttav kodanlik kontseptsioon. Esimese detsembri sündmused olid väikese kilpkonna vandenõu. Võimu haaramiseks anti relvad poisikeste kätte. Mitte rahvas, vaid mingid välisjõud tahtsid seaduslikku valitsust kukutada ja nõnda edasi, ammugi tuttaval viisil. Ega kodanlikud tegelinskid, isegi seda nende endi ülespuhutud versiooni uskunud. Nad mõistsid vägagi hästi, et detsembri sündmustel oli tõsi taga et nende võim ja kodanikuriigi saatus rippus mõne tunni kestel juuksekarva otsas. Kui see olnuks poisikeste salanõu, poleks ülestõusu maha surunud karistus Sarklasi autasustatud kodanliku vabariigi tähtsaima aumärgi vabadusristiga, mis oli ette nähtud üksnes sõjavägitegude eest. Ent ärgem rutakem sündmustest ette. Püüdkem mõningate episoodide varal 56 aastat tagasi toimunut taaselustada. 10 üheksas november 1924 koos on Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ja tema aktiiv Eestimaa kommunistliku noorsooühingu keskkomitee ja sõjaväeosade esindajad. Partei keskkomitee nimel esineb Jaan Anvelt. Otsus tuleb langetada ja kohe. Partei keskkomitee leiab, et esimese detsembri hommik on relvastatud väljaastumise ainuvõimalik aeg. Mispärast ainuvõimalik, hakkame kaugemalt peale. Tuletagem meelde Leninit, kes õpetas, et revolutsioon on võimatu ilma üldrahvaliku, nii ekspluateeritavaid kui Expluateerijaid puudutava kriisita. Võime kindlalt öelda, et Eestis on see kriis järjest sügavamale jõudnud. Juba aasta tagasi olid kõik kriisi tunnusmärgid olemas. Meie tööstus on ummikus, vabrikud elavad laenust, aga kaup seisab ladudes, sest kellelgi pole jaksu osta. Peaaegu pooled töölistest on ilma tööta, näljahäda vahib ustest ja akendest, sissemaal on väga raske olukord, mille on veelgi raskemaks teinud ikaldus aastad. Ka intelligents, väikekodanlus ja riigiametnikud kannatavad kriisi käes ega ole rahul valitseva korraga. Nii et rahulolematus ja käärimine kogumaal. Tuletame meelde miitingut 20. veebruaril Tallinnas pritsimaja juures, kuhu ligi 1000 inimest tuli loosungitega maha kurnejate vabariik. Elagu töörahva valitsus. Tuletame meelde töötajate massi koosolekuid Tallinnas, Tartus ja mujal nendesamade loosungitega tega. Tuletame meelde Üürnike demonstratsiooni kuuendal juunil, tööliste kontsert, miitingut 15. juulil 4000 inimese sõjavastase demonstratsiooni kolmandal augustil ja nõnda edasi. Need väljaastumised näitavad, et töörahvas on valmis relvi haarama ja küps võimu üle võtma kuid kodanlus, kas ta on suuteline oma võimu hoidma, see on sisetülidest lõhestatud, valitsev klass, ta on terrorirahva vastu nii üles kruvinud, et veelgi kaugemale minna tähendaks diktatuuri sisseseadmist. Selle poole maa liitlane, päts, kindralid Soots ja Tõnisson püüavadki, sest kodanlus ei saa enam endiste meetoditega valitseda. Meie ülesanne on diktatuuriplaanidele kriipsu peale tõmmata. Kuid ikkagi, miks just esimene detsember? Aga sellepärast, et kodanlased teavad siis kõige vähem väljaastumist karta. 27. novembril alles lõppes 149 protsess, kus hukati Jaan Toom. Kodanlus Arvo Beta andis kommunistidele ränga hoobi. Mõned seltsimehed tahtsid juba protsessi ajal välja astuda, seltsimehi päästa, kuid kodanlus oleks meid marutulega vastu võtnud, sest kõik asutused seati protsessi ajaks tugevdatud valve alla. Meil ei olnud õigust välja minna enesetapmisele. Me kutsusime rahvast üles muutma ajavahemik 14.-st detsembrist kuni 18. jaanuarini relvastatud väljaastumise kuuks. Kodanlus arvab, et saab paar nädalat hinge tõmmata ning on valvet nõrgendanud. Kuid meie ei tohi talle anda aega hingetõmbamiseks. Seepärast peab ülestõus algama esimese detsembri hommikul kell viis. 15. See on keskkomitee otsus. Me võtsime arvesse mitmeid asjaolusid, esiteks see on esmaspäeva hommik ja pühapäeva õhtul, kui rahvas palju liikumas on, kõige parem võitlussalku kokku koguda. Teiseks, vabrikud alustavad tööd kell seitse hommikul. Väljaastumise ajal on töölised teel vabrikutesse ja neid on kergem kaasa tõmmata. Ta kolmandaks, sõjaväes minnakse sel ajal üle öisel tugevdatult valvelt päevasele nõrgendatud valvele. Ja neljandaks valve on sel ajal igal pool kõige nõrgem. Seepärast kas nüüd või mitte kunagi. Keskkomitee otsus kuulub täitmisele. Tegutsege. 30. november 1924 keskpäev, kindralstaapi koguneb, sõjaväe juhtkond esineb kindralstaabiülem kindralmajor Johan tõrvanud. Härrad ohvitserid. Punased varem või hiljem välja astuvad see on kindlaks tehtud agentuuri andmetega ja ega põrandaalused ise seda varjagi. Täpne kuupäev ei ole veel teada, seepärast võime ainult oletusi teha. Kõiki asjaolusid arvestades võib kindel olla, et ei täna ega homme see veel ei sünni. Jõudude kogunemine oleks märgata. Igaks juhuks on rannaõhu ja sisekaitse ülem oma alamaid instrueerinud. Kuidas alarmi korral talitada? Meie teada on punaste hulgas palju neid, kes on olnud vabadussõjas teeninud Eesti sõjaväes või õppinud isegi sõjakoolis. See on väga halb, sest nendel on sidemeid oma mõttekaaslastega väeosades. Me peame vähemustavat kasarmutesse kinni panema, nendelt relvad ära võtma. Kui me ei taha, et sõdurid mässajate poole üle lähevad. Riigivanem ja siseminister arvasid, et täna õhtul võiks ette võtta suuremaid arreteerimisi, mida siin enneaegseks kätt herilasepessa torgata. Las jõugud kogunevad, siis on saak suurem. Meil on kindlasti mõned nädalad aega vastuaktsioonide ettevalmistamiseks. Seda aega tuleb maksimaalselt kasutada. Härrased ohvitserid, olge vabariigi nimel kõigeks valmis. Härrased ei olnud veel valmis, kui ülestõusnuid tabas tööliste relvastatud salkade kätte, langesid Toompea, Balti jaam mitu politseijaoskonda ja muid asutusi. Saksikust silmaarstist riigivanem Friedrich hakkel oli sunnitud ööpesu väel oma maja pööningul värisedes sündmuste lõppu ootama. Edu saavutati ka sõjaväeosades. Jätkab ülestõusust osa võtnud Boriss Janson. Kuulasin Roobachi lööksalka, mille ülesandeks oli antud vallutada teine politseijaoskond ja maa lennuväe divisjon. Võitlussalga koondumine kogumispaika Narva maanteel töölisperekonna korterisse algas 30. novembril ülesande kohaselt me pidime vällima kell viis 30. Selleks, et vallutatud teine politseijaoskond salt relvad võtma ja elase tormama. Kui me väljusime korterist, siis oli juba linnakeskuses Toompea kandis, kuula lahingukära. Nüüd asusime teele joostes ilme hinge tõmbamata, jooksime kuni teise politseijaoskonna välja, kui sisse läksime, siis tuli esile, et politseinikud olid juba valsi aknas kabunud. Saltsamisest vintpüssid ja läksime edasi lennuväe divisjoni. Päris märkamatult jõudsime kasarmusse kahes ruumis. Magasid sõdurid. Tormasime siis kahes salgas kumbagi ruumi sisse. Kitsamalt jälle võtsime pissipüramiidid oma valve alla ja selle järgi äratasime sõdurid sõduritele sellest, et oleme maksu võrra kukutanud. Võitleme selle eest, et nõukogude vabariiki rajada. Selle järele vastupanu keegi sõduritest meile ei osutunud. Villem Rooba ja krinbach seletasid sõduritele olukorda linnas. Kutsusid ülesse sõdurit Gazas võitlema kodanliku valitsuse kukutamisel ja lubasid korralise sõjaväe laiali saata ja farmeerda vabatahtlikest, kuna Kaardivägi miitingul tehti otsuseks moodustada vabatahtlikest relvastatud salk selleks, et minna aidata linnas võitlevaid töölisi. Miitingu lõpuks lauldi internatsionaal. Kindlasti oli see meeldejääv vaatepilt sõjaväemundris mehed, kellest kliki valitsus lootis kindlat tuge, laulsid internatsionaali ja andsid ennast ilma vastupanuta löök sakslaste käsutusse. Mõni sõna veel ülestõusnutest. Tallinnas astus välja üle 300 inimese, kes jagunesid kolme pataljoni. Väljaspool Tallinna oli ülestõus ette valmistatud Tartus, Pärnus, Narvas, Viljandis, Rakveres, Kundas, Kohilas, Petseris ja mujal. Oodati vaid Tallinnas signaali, et välja astuda. Seega olenes edust pealinnas ülestõus üle koguma. Ülestõusu ette valmistades arvestati ka seda, et kodanlus võib Tallinna appi tuua sõjaväeosi teistest paikadest. Seda tuli takistada. Ühest tõkkeaktsioonist kuuleme arhiivilindi vahendusel lööksalklaselt Voldemar Raiksonilt. Sellise Anvelt andis käsu, et 30. öösel sõita välja ja kella kuue aeg hommikul ennelastel Narvast tulev rong läbi. Las ta sild õhku, mille ma välja valinud sõidame mussi sillale. Minuga kaasa arvatud stuukinis, kolmas seltsimees, keda ma ei tea musta pooljaamast tulin maha ja siis 20 kilomeeter läksin jala jõe poole, see võis olla kella kolmeni öösel. Tulime ääre. Kohe läksime, vaatasime silla üle, missugune sild on. Tulime tagasi puisasse seeemm ootamas, Narvast tulevad ronimispidine umbes pool viieviid kella viie mööduma, meist sild oli kohane selle jaoks nelja-viietunnilist takistust teha, rongide liikumisele. Oli tulemas, oli kuulda juba rongimürinat Narva poolt tulemas. Ja ühel ajal, kui rong oli lähedal, tulid hiilgased. Korraga kõlas signaali pasunahääl rongile mühisedes mööda pime oli. Mul sai kohe selgeks, et me oleme nii lähedal, on raudtee vahiputka. Meil oli antud käske lagu aeg, sild õhku lasta. Läksime, me kõik ollakse silla alla selle tundma, ta seisime, ema, panin vahiks välja, et ta peaks silmas way putkat ja teiselt poolt raudteeliin. Medugina läksime silla alla ja hakkasin siduma neid kahte pommi. Sidusime poole Reltside alla teineteise poole üsna kaldaäärsete tugede lähedal. Tugevad nöörid, meie sidusime lõhkijate külgi ja viisime üks, viis meetod pikkused nöörid autoliimeda eemale sillast. Siis võtsime need neerivast kätte ja korraga tõmbasime, Neljas, kõlas plahvatus. Suur tuli seal tule sees oli näha, oli kuulda jõeli plaksatamist, kuu kukkusivad liipripakud ja relsid. Mis vigu me tegime, tõsi, mehed olid halvasti välja õpetatud, neil polnud sõjalisi kogemusi. Aga kuidas õpetajad sügava konspiratsioonitingimusi oma sõjaväge välja relvi oli kasinalt? Meie lootus oli neid saada politseijaoskondades. Sealt me saimegi. Me plaanitsesime relvade ülevõtmistondi, sõjakoolide ladudest. Sealse meil ebaõnnestus nagu sõjaministeeriumi ründamisel. Miks, kas juhuste kokkusattumine ka seda? Aga peamine oli siiski meeste väheses väljaõppes. Kuulakem, mida arhiivilindilt meenutab lööksalklane Artur Lombak Minul oli osa võtta tandi seakoolide rünnakust, minu ülesandeks oli tehtud peale seakoolide vallutamist. Ehk vähemalt üks vangimajade uuesti purustamisel politseijaoskondade purustamisel soomusautode purustamisest, seal oleks võinud seda suurt tüki tarvis minna. Meil oli seal 54 meest, esimene poolsalkade jooksma teisele korrusele, teine pool sealt ka alumisele korrusele ja peamine ülesanne kasarmusse sisse joosta, ilma kärata ilma ühegi lasuta vallutada püsside püramiidid. Ja lukustada seal noh, relvad on meie käes, kord meie käes, järelikult relvi oligi vaja, just seal Tondil oli meeandmete järele, oli seal relvaladu, autod pidid olema need relvad võtma, siis oleks saanud juba laiali. Mina olin teise pool seal ka eesotsas rivi eesotsas selle juhataja kõrval. Esimene pool seal ülemisel korrusel, millima, nyyd meheraal aeglaselt terrori all oleksite kasarmusse sissetunginud, polaarne oli säärane. Kuid kui siis jooksime, siis esimene pool sealt millegipärast jooksja alumisele korrusele. Teine pool seal temal selja taha takerduma. Noh, ma püüdsin teist pool seal Köles viia, kõik siin algas tulistamine eesotsas. Pärast selgus, et see tulistamine oli sellepärast, et päevik oli siin kasarmu ukse juures jooksis selle salga eest ära, see jooksis alla ruumi sisse, need esimene särk jooksta sinna järele, said ruumi, siis tulistati, teda kukkus maha, teised hakkasid tulistama. Tuli nii suur segadus, et esimene pool seal tahtis ning peale sellega ta oma üles hääletajaid. Ta keeras otsa ümber minna teisel korrusel ja hakkas vaesta trükkiva teisele pool seal, kes tahtis alumisel korrusel sisse trellita, liigutan ülesandeks. Koridorist tuli niisugune segadus ja ja see muidugi seletas, aitas katettidel äratas neidesteks. Jõud muidugi ei olnud võrdsed, siin oli umbes 200 kadetti. Need andmed, mis meil oli, siis oli meelega, kadetirelv oli umbes 100 meest. Siis oli kindralstaabi kursused, neid oli seal umbes 40 meest, ohvitseri. Jõud ei olnud võrdsed, aga selle jõuga oleks toime tuldud, kui poleks ootamatuse momenti käest ära lastud. Kas reisimine ei? Meestel ei olnud ülesanne lõplikult selge. Samuti puudus küllaldane otsustavus. Kuid oli ka reetmist. Tankidivisjonis ka seal tuli sekeldusi, seal oli meie pool üks allohvitser tankide divisjonist. Ja meie kuulipildur Need läksid sinna. Viltveer oli ka meie organisatsioonis. Sellel veebruaril tehti ülesandeks, et ta peab nüüd tankidivisjoni, peab kohe piimahäireolukorda ja ohvitserid, kes saabuvad neid arreteerima. Tankikooli mindi, Lorentz istus Taagi rooli, ta sõitis garaažist välja, kuulipildur oli ka juba tankis. Veldre veel selle asemel, et tankidiviisi oli noh, eriolukorda viie ja meie pool välja tuua tööde vastupidiselt. Ja oli reetur, tegutses meie vaatajad oli ohvitseride ja komandöride teatel oli meie organisatsiooni tulnud. Kui provokaator ja hõikas siis Lorentsikuse, tegid tankiluugi lahti, saite selle röövli käest lasu. No kuulipildur ei jäänud muud üle, tema tanki juhtida ei osanud muud yle, kui luuk lahti ja jooksu sai ära joosta. Läks tal õnneks. Tal läks õnneks, aga tankidivisjon jäi meie poolel välja toomata. See ja teised ebaõnnestumised võimaldasid kodanluse toibuda ja meie vastu välja astuda. Aga töörahvas Tallinna töölised? Tallinna töölised ei astunud välja, kuigi see meie plaanides oli ette nähtud. Rahvas oli küps kaasa tulema, kuid meil ei jätkunud oskuslike ja tunnustatud agitaatorid. Mehed olid löök salkades. Naiste ülesandeks jäi tööliste toomine tänavatele. Meenutab sidepidaja alistein. Pärast esimest detsembrit öösel minul tehti ülesanne minna viia sõjariistad juurdeveo tänavalt voorimehega teise ja kolmanda pataljoni võitlussalkade gospiratiiv korteritesse. Järgmine ülesanne oli minule, et ma pidin viima teate organiseeritud naisabitaatoritele naisgrupile sõja tänaval, praegune Salme tänav, mina siis läksin sinna. See oli juba vist juba peale kella kahteteist kanis hilja. Öösel. Agitaator Aliide leta. Esimese detsembri hommikupoole ööd koputati põrandaaluse korteri seinale kuhu meie koerdusime, meie olime selles korteris kuuekesi. Seltsimees Stein tuli ja teatas, et täna algab ülestõus ja soovitas meid minna käitiste väravatesse paarikaupa, et tuua inimesi välja ülestõusnute ühinema. Meie läksime ida Hatsoniga Krulli vabriku väravasse. Valisime Hendile selle koha sellepärast, et sealt möödusid ka balti puuvillavabrikutöölised, et saame nendele ütelda. Naised olid tublid, kuid õige aeg läks mööda. Ülestõus oli kaotamas, kui organiseerimisega lõpule jõuti, siis oli juba hilja välja tulla. Tänavatel ootasid ohvitseridest, politsei reservist ja kaitseliitlastest karistussalgad. Kuulipildujaid valmis töölishulki tulistama. Töölised pidid jääma vabrikutesse. Tõust suruti maha veriselt, nagu see kodanluse puhul tavaks on. Kuigi kodanlikud ajalehed kisasid üksteise võidu punaste metsikustest, oli ülestõusnud teleantud korraldus võimalikult vähem ohvreid. Meie oleme tõusev klass, meile on tähtis iga inimelu säästa. Kelle kätega me ehitame uut ühiskonda, kui poleks inimesi? Tänasest vaenlasest võime kasvatada homse kaastöötaja, tõusev klass ei vaja ohvreid, vastupidi kodalusele, kes oma võimu püstihoidmiseks on valmis tapma ükskõik keda ja kuitahes palju seon hukkumisele määratud klasside juures alati nii. Ohvreid ei tahetud, kuid ohvreid oli palju. Tööliste lööksalkade langes 20 inimest, kodanluse klassi kohus, kas 155 inimest? Kolm inimest hukkus muudel põhjustel. Vangi mõisteti 209 inimest. Vaenlase leeris langes 21 inimest ja haavata sai 41 inimest. Kaks inimest laskis kodanlus ise maha. Kodanliku politsei bilanss 1924. aastal kujunes seoses relvastatud ülestõusuga arvude rohkeks. Aasta jooksul toimetati 6980 läbiotsimist ja arreteeriti 15349 isikut. Vanglad olid poliitilisi vange puupüsti täis. Meenutab Alma Vaarman. Detsembri ülestõusu päevil olin mina Tallinnas Vene tänav viilud vangi mees lõvipuuris number üks. 15 inimesele ette nähtud koondis oli esimest detsembri õhtuks 72 naist. Aina toodi ja viidi Väike-Jaama vallutajad alla ja Jüri räästas mõisteti surma. Räse, anna saadete sünnitamiseks meile kongi, Anna sünnitas samal päeval surnud lapse kahel kokku pandud pingil, verd oli palju. Istus kas põrandal pingil või lihtsalt seisis naeratus ligi 100 naist. Ja keegi rääkis, naud, tardunud enesest kinni hoidvad käed enesest mitte kellegist, teisest. Näis, et igaüks kardapitanult teist, vaid ka iseennast. Sisastus kongi sümpaatse näoga täidlane vanem naisterahvas, peeretas mida seni. Nii polnud käinud ja ütles julgemaaliga. Paulinevakman. Paar pingis istujad loovutas talle koha vaikus. Tarvis teada saada, kes ära annab. Seekord juurde teatisi asju tunneb pallid saaks teada ta nime, et teda igaveseks maha põhja niider. Ütles Pauline Vatmann, kes oli Anna oja? Oja suli, peksu, käte pekske rohkem ja rutem, et surm tuleks kummuta, viimane soov. Aga tal jäi ju tuppa ta kümneaastane lauda. Ka minule ütles Pauline poistele anti minu enese nähes. Enamuses kongis oli, teadsime, et üks poegadest, kõige vanem Rudolf Batman oli Eestis sama kuulus peaaegu nagu Viktor Kingissepp, sest ta oli kõik seal aegadel olnud keskkomitee liige. Peale lõunat hüüti Pauline vangist välja ja Läsgilises poegadega. Iru lahingus hukkusid neljandal detsembril Mandril Arnold Sammerling, Osvald Piir, Eduard Ambos ja Gustav tuks. Lahingus Vilmsi tänavas hukkusid Georg Kreuks, Rudolf Pälsoni ja Vladimir Bogdanov. Tapa lähedal tabati ja lasti Tapa linnas maha punaarmee tunnustatud väejuhte August lillakas. Nimed ja iga nime taga kangelane. Kas keegi sundis neid minema vastu hambuni relvastatud kodandlusele? Ei mingit välist sundi, vaid revolutsioonilise südametunnistuse sund piiritu soov võidelda oma rahva eest. See võit oli lähedal. Siin oli meie olemasolu uuesti noatera peal. Meil ei ole seniajani seda hädaohtu veel küllaldaselt hinnatud. Tegelikult rippus aga seisukorda ära mõnest üksikust momendist. Oleks mässajatel korda läinud, vallutada sõjaministeeriumi, purustada sõjaväe keskaparaati vaimselt ja materiaalselt viimase sõjaväe keskjaama vallutamise näol ja oleks mässajad suutnud mõneks tunniks võimu oma kätte saada. Siis oli võimalik, et meie rahva ajalugu ka sootuks teise pöörde oleks võinud saada. Ülestunnistus, mis tõele lähedal, kuid tõest olid kaugel need kodanlikud ennustajad, kes kinnitasid, et ülestõusu lüüasaamine tähendab kommunistidele lõppu juba teisel detsembril varjuda suutnud parteiaktivistid eesotsas Jaan Anveltiga kogunesid konspiratiiv korterisse arutamaks partei tegevuse taaselustamise plaane. Meie kaotasime, kuid võitlus pole lõppenud juba täna seome uuesti kokku need niidid, mis ühendavad parteikollektiive. Uued võitlejad astuvad langenute asemele. Muudame elavamaks, selgitustöö, organiseerime nii linna- kui ka maatöötajad proletariaadi lippude alla. Terror ei saa meid peatada, ta ainult suurendab viha meie südametes ja jõudu Meerusikates. See päev tuleb kindlasti, kui töörahvas. Detsembritorm tuli ja ründes. Detsembritorm vaibus ja jäi ootele. Uus torm tuleb ja puhastab maa, toob rõõmu inimhingedesse ja õhutab vabaduse liigi lõhnama.