Tere päevast ja raadio kahe kuulaja, see on taaskord saatel restor päralt ja nüüd lähima pisut vähem kui tunni ajaga saame taaskord lähemalt tuttavaks ühe eesti kultuuriinimesega ja just nimelt lähemalt, sest et vaata, on ta juba omale nime teinud siin Eesti kultuurimaastikul ja saame tema elu-olu kohta pisut teada ja kuulame ka natuke muusikat, mida ta on siia valinud siin alates lapsepõlvest kuni tänapäevani välja ja väike mäng tuleb ka, aga küllap me selleni varsti juba jõuame. Mina olen saatejuht, randpere ja nüüd mul ongi hea meel tutvustada tänase saatekülalist. Muusik Erki Pärnoja, tere. Tere hommikust. Ja palju õnne kõigepealt. Uus album tuli nüüd eile välja. Suur tänu, suur tänu, väga huvitav aeg, millal see ikka välja lasteaiaga? Ega sul ei olnud vist väga palju valikuvariante ka? Ega ei ole valikuid, siin tuleb ja minna niimoodi asjadega, kuidas, kuidas parajasti minna saab, et et tõesti see kuupäev ei ole ka tegelikult juhuslik, sest anima mjaa, siis minu albumi nimi ja ühtlasi ka teose nimi, mille kolleegium muusika olenevalt kaks aastat tagasi tellis, oli tegelikult mõeldud ettekandmiseks kolmandal aprillil 2020 ja noh, need ajad olid ju veel segasemad, kui, kui praegused, nii et märtsis saime teada, et seda ikkagi ei toimu ja kontsert lükati novembrisse ja nüüd tundus, et tegelikult ainuõige aeg juba nagu kontseptuaalselt on seda avaldada, muusin sümboolselt samal päeval, mil pidi toimuma esmaesitlus, aga lihtsalt aasta hiljem, nii et tegelikult tundub kõik väga õige. Aga see ongi sinu esimene selline suurem kooriteos. Ja, ja ma ei ole koorile kunagi varem kirjutanud, et see on väga selline spetsiifiline asi ikkagi, et inimesed tõsi, tegelevadki koorimuusikaga ja see on, see on küll muusikaga, aga sellega käib kaasas väga palju selliseid erialalisi asju, teadmisi, võtteid ja sellega ma üritasin ennast kurssi viia, et kui mulle see pakkumine tuli 2019, mulle tundus väga ägeda võimalusena tegeleda kuidagi teise nurga alt muusikaga, et õppida, sest õppida, kuidas see käib, kuulata, analüüsida, hakata kuuluma hästi palju koorimuusikat ja mõtlema, mis mulle meeldib, mis mulle meeldib vähem, mis on justkui nagu minu tüüpi koorimuusika ja mis võib-olla ei ole, et kus ma ennast ise selle ära tunnen, et siuke üli ülipõnev teekond. Ja selles mõttes on vist kergijatega kooriteosega päris plaadiesitluskontsert ega väga anda ei saa. Ei jah, kusjuures, sest tegelikult noh, see on jaajaa, ei, et et tegelikult meil esialgsete plaanidega, eks kõik plaanid tänapäeval saavad keelse harilikuga kalendrisse kantud pastakaga, keegi kirjutab päriselt, aga aga hea meelega me oleksime juba tegelikult aprillis läinud pikemale tuurile koos regu kooriga ka mööda Eestit. Et sellest jõuame vastu, aga tulevikus rääkida siis, kui aeg on küps, aga jah, põnev on see, et kui ma olen teinud nüüd eelmisel aastal enne kevadet teinud soolotuuri ma eelmise albumiga leiva, siis ma mõistsin, et kui, kui keeruline on ikkagi käia viieliikmelise kuueliikmelise bändiga, pluss meeskond, et see on nii suur seltskond. Aga näed, aasta läheb mööda ja vaatad, et ega see kolmekümnepealine koor pluss neljaliikmeline ansambel, kus meeskond ega seganud liiga suur seltskond ei ole, et saab hakkama ikka. Läheb meelest ära see suurusaeg. Mis suhe sul selle kooriga seal kaugel lapsepõlves oli, olid sa juba kohe selline suur koori laulika? Mingis mõttes küll, et, et ma arvan, et eestlastel on ikka, see on kuidagi selline, ma ei ole väga originaalne, kui ma ütlen, et mul on seos või sidekoorimuusikaga, et see on niisugune noh, nii eestlaslik asi. Et midagi sellest on sulle kohe tuttav, kas mingi laulupeo kogemus või, või laulsid sul ema, isa, õde, vend, kes teistest sugulastest on koorides laulnud, mina ise olen enne kui ma ise laulsin kooris, teadsin, et mu vanaema ei laulnud vokaalansamblites ja kooris ema oli kogu aeg, et kas olid mingid koorikontserdid, laagrid, isegi reisid Nõukogude liidus on ju mu onu on, on laulnud kaabist sellistes ansamblites ja nii, et et kuidagi see mulle on olnud alati normaalne ja ma laulsin ka pikalt isekooris, väiksena kuni kuni sinna hääle murdeni nagu välja, et siis kooris väga meeldis Hirvo Surva Eesti meestelaulu seltsi poistekooris ja ma mäletan, et kuni kuni häälemurde, nii ma sain seal kooris olla siis kui häälemurre oli ära toimunud, hääl läks nagu siia, kus ta on praegu. Et siis ma veel tegelikult mõned kuud suutsin seal kooris nagu edasi streikida niimoodi, et ma lihtsalt liigutasin suud, sest ma ei tahtnud, et nad peaksid. Muidu, muidu ma ei saa enam koorilaagrites vigurreisidel käia ja sõpradega kohtumas, on ju seal minu koorikarjäär pess ja lõppes siis umbes 21 aastaks ja paneks peale kuni kuni kolleegiumi pakkumine. Aga üldiselt lapsepõlves, siis oligi see koorimuusika või tulid sinna suurete kiirelt kohe need pillid kõrvale käisid puhkpilliorkestris. Ma käisin puhkpilliorkestris ka see sihuke väike selline nagu virvarr. Et ühest küljest tuli kodus tulistada koorivärki peale, et see oli selline normaalne asi, samal ajal oli kuskil kapinurgas oli kadunud vanaisa tromboon, eks vaskpuhkpill, mis nagu tekitas ka huvi, et noh, lastes näed selliseid asju vedelemas muidugi tahavad teada, mis sealt välja tuleb ja mis selleks tegema peab. Ja siis samal ajal tegelikult väiksena ma ikkagi ma olen pärit Sindi linnast Pärnu lähedal ja, ja elasin koos oma onuga, kes on Tuberkuloitedi laulja Indrek Raadik, nii et selle koorilaulu ja nurgas vedelemas puhkpilli kõrvale, siis hakkasite järjest kogunema Tuberkuloitedi kitarrid igale poole nurkadesse, nii et selles mõttes tekkiski selline segu jana, kitarr kuidagi see, see mulje kinnitas ennast nagu väga tugevaks kogu ülejäänud minu eluks. Aga seda toredam ongi näha, et ma olen sinna kooriniga kuidagi nagu tagasi jõudnud, millega mul on ikkagi side lapsepõlvest olemas. See kuidagi jätab sellise mulje, et see ei ole nagu päris juhuslik, jõuad kuidagi mingi ringiga kuskile tagasi. Põhimõtteliselt tundub, et ega sul muud varianti ka ei olnud, kui muusikaga tegeleda. Kui ümbruskond linaõliga. Materjalide mingis mõttes küll, et naljakas ongi, et keegi ei olnud ju päriselt. Meil ei olnud professionaalsete muusikute perekond, aga muusika oli ikkagi nagu jube tähtsal kohal, mitte et sellest oleks nüüd nagu hommikust õhtuni kuskil söögilaua tagatubades nagu arutatud. Ja siis vaikselt oma asja, aga, aga no lapsena ma kujutan ette, niimoodi kõrvalt vaatad, et ahah, tähtis asi koorireis, nüüd tuleb minna ja see on oluline ja kuidagi panen need kõrva taha ja siis nagu mõtled, tahaks, tahaks ise ka mul muidugi lapsepõlves kohe hakanud muusikutee pihta, et mul oli. Ma ei tea, kas ma jõudsin äkki mingi võibolla kolmandasse, neljandasse klassi hakkas nagu selline huvi tekkima või nagu suunatit äkki tahad minna sinna koori või koolis, on puhkpilliorkester või, või näed seal Pärnu kesklinnas on mingi erakool, kus kitarri õppida, et et see tuli kõik nagu hiljem, aga aga jah, perekonnas oli ta kuidagi see asi loomulikult nagu olemas. Mis sul seal lapsepõlves siis veel oli, peale muusika jõudis? Kuigi tegeleda Ja ma arvan, lapsepõlv oli selles mõttes täitsa ikkagi nagu tavaline, ma lihtsalt ma ei tea, mängisin ja tegin mingit lasteasju, et ma ei käinud väiksena enne kooli kuskil huviringides või midagi sellist, et et ma vist otsisin pikalt, et sellise rahulikult lasin nagu nendel õigetel asjadel endani tulla, et ma tean ka, et mu onu oli, oli, on väga-väga sportlik ja, ja sihuke spordilembeline terve elu olnud, et küll ta vedas mind kaasa, jalgpallitrenni sõidutas võrriga mööda linna viis jõusaali kuskil spordiväljakule. Korvpall, jäähoki ioneemit, aga ma ei võtnud nagu kunagi vedu, et see on huvitav, et sealt mul läks veel omakorda mingi 20 aastat, kuni maise spordini jõudsin, aga kuidagi mul on tunne, et need, need seemned nagu istutati väga varakult, aga ma lihtsalt ise nagu võtsin endale aega, et et hakata nende asjadega tegelema. Et tol ajal ei kõnetanud absoluutselt Ei, ma lihtsalt kuidagi, käisin kaasas ja lihtsalt olin, et, et väiksena mingit huviringe niimoodi väga ei olnud, võib-olla mulle meeldis kõige rohkem kui nüüd, mida ma mäletan kõige rohkem oma lapsepõlvest, on see, et Mulle meeldis hoopis joonistada, et see oli mingi selline asi, mis nagu maandas või rahustas või kuidagi sinna läks, fookus niimoodi noh, hakkas päikesetõusuga peale ja tegelikult ei tahtnud pimedas ära lõpetada väga, et, et jah, kuidagi sihuke loominguline tegevus ja, ja selline oma asja ajamine või nokitsemine see kuidagi on, nagu mulle meenub. Ikka puhas kunstihing selles mõttes, et selle nimel hea küll, sporditrenni, aga lõpuks võtab ikka pintsli kätte, umbes nii, et väga tore. Mängime siia ühe lapsepõlvelooga asi seda, kui me siin radadel oleme ja no ütleme siis legendaarne lugu juba tänaseks, Maarja-Liis Ilus ja kohtumine, miks see tselluloosi? Mõtlesin, kui, kui sa küsisid, mis see on, see selline lapsepõlve nooruspõlve nostalgia lugu siis mul oli esimene seosel kohe seitse vaprat ja siis tuli sealt nagu valida, sest seitse vaprat oli see asi, mis naelutas nagu ükskõik mis, mis ilmaga, mis olukorras naelutas sind teleka ette, et see oli lihtsalt nii, nii oluline asi. Ja kuidagi muidugi neid lugusid on mega palju, mida sealt valida. Ma mõtlesin korra, mõtlesin nagu bankijat äkki peale, siis käis vennaskond peast läbi, siis muidugi Tuberkuloitedit loomulikult. Ja neid bände oli seal tohutult veel, aga ma mõtlesin, mis sellise nagu muigel nostalgia toob sellise sooja tunde noorusest ja siis ma mõtlesin, et maalilisi kohtume. Ja raadio kahe kuulaja saade röster jätkab ja see oli Erki Pärnoja lapsepõlvehitt, nagu rääkisime, siis väikse muige tõi näole küll ja jätkame siin nende eluolu juttudega. Küsin sellise küsimuse, et ega sul vist see ei olnudki, ma ei tea, kas seal gümnaasiumi või sealt teda seal ei olnud ühtegi mõtet, et hakkaks millegi muuga tegelema. Aga niimoodi üldiselt võttes pigem oli ikkagi see tee kogu aeg selge. Muidugi tekkis veel mingeid huvisid kõrvale, aga ma olin juba juba ja keskkooliks, kui mult küsiti, õpetajad küsisid, et noh, seda ju meenutada Briti päeva hommikul lõpueksamitele lähedal. Tehke oma valikud ja tegeleda, ise mõtlesin, et nagu aega on, aga et kui vastama peab, et siis ma ikkagi noh, ma olin üsna sihikindel, et ma tahan muusikaga edasi minna või minna kuskile kohta, kus minusarnaseid rohkem nendega kohtuda. Aga käisid ka teised huvid. Nagu läbi vahepeal, et ma olin endale teatris alates, ma ei tea, võib-olla kaheksandast klassist sel ajal veel siis Aare Laanemetsa oletatud kooliteatris ja see pakkus mulle väga palju huvi ja teatriga ikka seotud minu esimesed tööd, et küll ma olin seal mingi selline ekstra kuskil lavastustes. Fil sipelgas küll mustlane aga samal ajal ka tuli selline esimene päris nagu kus ma siis olin, kitarrist oli kolme ja poole tunnine lavastus kaasa Varatu strovski tikk ja seda me tegime minu arust kogu keskkooli vältel ja veel pärast edasi ka, et see kestis päris pikalt. Et mu esimene töö oli päris töö, oli teatris aga siiski muusikuna. Et ja väga suur huvi oli mul ka keskkoolis. Kuna ma olin sellise natukene psühholoogiakallakuga klassis, siis ja me väga inspireeriv klassijuhataja, siis see psühholoogia pakkus mulle ka väga-väga palju huvi, et praeguseks ma saan aru, et, et kõik need asjad on nagu segunenud nagu üheks, et mu tööriist või see see ala nagu muusikaga, millega ma tegelen, ikkagi hästi, palju on, on ikkagi see kuidagi inimesest arusaamine ja inimeseks olemise tähendus, et tegelikult need kõik asjad on kõik ühte ühte nagu bot kokkusegunenud. Praeguseks need huvid. Aga näiteks lavakunstikooli katsetele ei läinud? Mul oli mõte küll, aga ei jõudnud sinna, ei jõudnud sinna ja ma ei tea, võibolla, kes ikkagi tuli mingi kahtlus või hirm või? Ei ei mäletagi nii täpselt enam seda ei oska, ei oska öelda. Aga tore on see, et elu on mind ikkagi selle ala inimestega kuidagi kokku viinud ja see jätkuvalt nagu kuidagi toidab mind see see teatrimaailm, sealt ma saan väga palju inspiratsiooni, see huvitab mind väga. Kas hüpoteetiliselt, kui pakutaks mingi roll kuskil lavastuses või filmis mis sa selle peale ütleksid? Ma arvan, et võib-olla, kui ma oleksin noorena saanud nagu seda kooli ja, ja kõike seda, siis ma julgeks praegu ma lihtsalt, ma arvan ei julge. Et, et mul on kogu aeg selle ikkagi inimeste ees käimisega on selline ja see on selline igakordne eneseületus tegelikult kuigi see on ka inimene, harjub sellega, on ju selle, selle pingega või selle noh, mõnevõrra ikkagi ebaloomulikku olukorraga, kus üks või paar inimest on ühel pool ja nende vastas on siis 10 100 sadu võib olla tuhandeid, mõnikord see noh, sellest peab aru saama, et see ei ole nagu selline nagu loomu loomulikke olukord või nagu normaalne. Aga sellega harjub. Ja, ja. Ma olen nagu muusikaga nii palju tegelenud ja oma pilliga, et, et just koos just selle nii-öelda turvarüüga ehk siis selle eesmärgiga ja muusikat ja oma pill kaelas. Et nende turvaelementidega ületan ennast ja igakordselt ja lähen jälle sinna inimeste. Aga kui ma peaksin seda tegema olukorras, kus mul on nagu neid selliseid turva, turvaelemente on vähem ja kõik on selline teadmatu, siis ma ikkagi pelgaks päris korralikult, ma arvan, nii et ma ühegi rolli peale praegu ja tormama ei, ei ja ütlema ei tormaks. No vaatame, äkki keegi pakub. Aga sa oled ikka kõik muusikakoolid põhimõtteliselt läbi käinud, et otsa koolis käisid ja siis muusika ja teatriakadeemias ja siis Rootsi jõudsid omadega. Kuidas see sinna Rootsi jõudsid üldse? Rootsi keel on selge, mõeldud. Rootsi keel on enam-vähem selge, et viimane kord saigi alles novembris katsetatud, kui oli Jaanimume ja ettekannet meil on, nagu kui meil on vaja rääkida omavahel niimoodi, et teised ei kuule siis või tingimata ei mõista, siis, siis me lülitame rootsi keele peale, aga bändimeestega on tihti niimoodi, et nemad räägivad minuga rootsi keeles inglise keeles, et keel on selge. Ja, ja hädapärast saan ka, saan ka rääkida, et mul on see keel väga, meeldib. Aga Rootsi ma jõudsin läbi sellise ikkagi nagu otsingute või mingi teatava nagu rahulolematuse, et et otsa kooli ma läksin, see oli selline suur unistus kohtuda omasarnastega, keda Pärnus ikkagi tundsin, et oli nooruses nagu vähe, vähe neid, kellega bändi teha pidid, pidin võtma hoopis hea pinginaabri, kes oli tegelikult tugev Pops reaalainetes, aga noh, kuna ta oli nii hea sõber, et siis ikkagi kuidagi surusin talle seal basskitarri kuidagi. Õpetasin talle need kolm nooti selgeks, mida vaja oli, et lihtsalt nagu kellelegagi oleks nagu teha midagi, onju. Aga otsa koolis seal ikkagi tekkisid kontaktid, mis selliseid ütleme, suhted, mis kestavad tänapäevani. Et mu bändikaaslased ja muud kolleegid ikkagi pärinevadki, väga paljud sealt sellest sellest kooliajast. Aga otsa kool jäi mul küll lõpetamata, et juba teisel aastal teine aasta oli juba sihuke lünklik ja ja siis kolmandal juba läksin muusikaakadeemiasse, Muusikaakadeemia teekond jäi mul ka nelja aasta asemel, piirdusin ühega. Aga ka põhjusega, sest kogu aeg oli tunne, et ma tahan edasi minna, et otsa kool jäi soiku, sellepärast et ma tundsin, et ma ikkagi pean akadeemiasse minema, et äkki seal saab kuidagi lähemale sellele, mida ma otsin. Akadeemias tekkis tegelikult täpselt sama tunne, et akadeemiasse tuli, mis mulle meeldisid, seal oli selline vahetusõpilaste programm. Sinna tulid ükspäev töötabori, muusikud, meid, tehnilised segaansamblid, eestirootsi ansamblid. Ja ma kohtusin üks tüüp mulle veel eriti eredalt meelde tema nimi, juuel, väsperi ja saksofonist, altsaksofon ja temaga tegime bändi. Temast on praeguseks saanud selline Rootsis ja UK turul üsna tuntud, see natukene vanakooli hip papp natukene soul, sihuke moodne, sihuke moodne, äge sündi, muss, sõrguos, standa, artistinimi. Tema ütles. Me oleme küsinud, kuidas see nagunii ma mõtlesin, et võtavad kuidagi nii vabalt seda muusikat ja mina olin kogu aeg nagu pinges või kuidagi nagu üritaks, tõsine tahtsin ja mulle kuidagi väga keeruline suhe iseendaga, et ma kuidagi hästi kõrged, kuidagi ootused olid enda suhtes, et kuidas nad nii vabalt võtavad, neile pakub seal nii palju rohkem rõõmu kui minule, et ma jäin kuidagi liiga tõsiselt hakanud seda võtma, ehk siis ta ütles, meie rootsi, mine sinna hoopis sellest kooli. Ja siis samal õhtul me läksime noku klubisse Tallinnasse. Nutitelefone ei olnud, seal oli siis ääre peal selline suur arvuti ja internetipunkt, kus inimesed käisid ja läksime, kuueldasime selle kooli öösel üles, selgus, et paberite sisseandmise tähtaeg on järgmisel päeval sihuke täis napikas ja saatsime veel paberit, siis öösel kuidagi koostasime paberid ära, hommikul saatsin siis faksiga, kui veel mäletatakse, sellist riistapuud, saatsin faksiga oma taotluse sisse, kutsuti ja võeti vastu, et see on nagu äge ja seal, kaua sa olid. See oli selles mõttes kõige edukam koolide. Ma lõpetasin selle kooli võib-olla tänu sellele, et see kestis kaks aastat. Võib-olla rohkem ikkagi olekski jaksanud, aga aga seal toimus nagu mingi murdumine ära, et ma sain aru, et ma ei tee seda kogu seda värki, mingisugune mõistmine lihtsalt et ma teen seda enda jaoks, mitte teiste jaoks, ma ei pea tegema, ei pea tõmbama mingeid žanriliselt piire. Et kuigi meil oli nagu improvisatsiooniline muusikaosakond, siis sealt tuli väga palju tehti mingit siukest. Noh, mitte seal tehti, ma ei tea, kantrit, freejazzi, popi, elektroonilist, poppi, arenbiid, souli, absoluutselt kõike, noh, et kui tunnid olid läbi, siis džäss oli vaid üks asjadest, mida sa kuulsid üks väga paljudest asjadest, et kuidagi saingi aru, et see ei ole, ma ei pea ennast ise kuidagi kuskile zhanrikaart nii nagu pistma, vaid saan teha seda, mis mu tunne on, mida ma soovin teha ja lihtsalt peaasi, et see mulle nagu rõõmu toob mind kuskile edasi viib. Et sellest ka praegu selline mitte praegu, vaid üldse minu oma muusikaga selline nagu seal žanri piiridel nagu mänglemine kogu aeg, sest ma ei ole tahtnud teha midagi, mis oleks nagu nüüd ma teen siukse asja. Et see koorideos animamee ja on ka praegu ühest küljest jah, see on kooriga, aga teisest küljest ma arvan, et see on ikkagi sobitub sinna minu eelmiste albumitega nagu ilusasti kuidagi mingisse järjestusse või moodustab kokku mingi ühe terviku. Kindlasti jõuame sinu enda muusikast veel rääkida, ka selle selle austaja olen mina isiklikult ka või selle kohe rahulikult ära öelda. Aga meil on siin üks kaasalaulmine siit ka veel mängida. Noh, eestlased ilmselt oskavad seda küll kaasa laulda. Vaiko Eplik ja armastus päästab maailma. Miks sa selle valisid? Kui ma nägin seda küsimust, et mis on see hitt, mida peaksid kõik eestlased kaasa laulma, siis mul oli esimene esimene mõte oli, oli kahe Vaiko ja ja no mitmel põhjusel, esiteks on see, kuidas ta kui ilusasti ta kasutab eesti keelt, et neist alati nii kaunis, et kui, kui nüüd see muusikaline ilu ja orgaanilisest korra kõrvale jätta, siis mulle juba meeldib keeleliselt ja noh, teiseks sõnum mida sa veel tahad, polegi noh, ei olegi rohkem midagi öelda. Praeguses ajas vist eriti paslik absoluutselt. Ja raadio kahe kuulaja saade, röster jätkab soli, Vaiko Eplik ja armastus päästab maailma Erki Pärnojalugu, mis ta valis siia meile kõigile kaasalaulmiseks, loodetavasti keegi nüüd seda laulis kõik ka siis oleks ju tore. Aga mängime nüüd ühe väikese mängu siia vahele. Lisame siia natukene vürtsi, aga lihtne mäng, kaks valikuvarianti, sina valid ühe ja siis seda põhjendad natuke ja sain ühe välismaa rakenduse pealt, et ma võin kohe ette öelda, et seal on igasugu põnevaid seikasid, mille peale võib-olla esimese raksuga tulla ei oskakski, aga aga siin on okei. Nii, alustame kohe väga tummine, algus kas aasta aega vangis või kaks aastat koomas. Aa, need mängud mulle meeldivad väga. Oh, kui karm see algusel. Panniga vastu pead et sellega, no mul on kohe öelda siin selle esimese variandi kohta aasta aega vangis. Ma pean ütlema, et ma olen üks hirmuunenägu, mis on mind saatnud. Ma ei tea, kui palju aastaid. Et vahel, kui tuleb üks hirmuunenägu, siis see on alati see ja see on see, et mind on pandud ebaõiglaselt vangi. Nii et kuigi ma olen nagu üritanud üsna nagu niimoodi seadusekuulekalt elada siis tegelikult ma julgen öelda, et ma tean, mis tunne seal vangis olla, onju. Ja oh, taevakene kaks aastat kohmas. Aa siis jah, ma võtan siis selle üks aasta vangis ära, et ma saan see aeg midagi kasulikku teha. Terviseasja, ma ei tahaks ka endale nagu toi. Teeme selle aasta vangis ärasse nagu päriselt käes ja kogemust. Kisa tule näost lahti, äkki saab lahti, kuidagi rahu teha sellega ja. 54 protsenti arvaks nii, et oled selles suuremas osas siin praegu, kes tahtis ikka vangis olla, aga lee jätkame palju lõbusamal lainel, kas sa pigem valiksid selle, et sul oleks alati sokid märjad või selle, et sa peaksid iga kord riietega pesemas käima? Oota, ma võin riietega pesemas käia, kas see tähendab seda, et ma saan pärast kuivad riided panna vä? No eeldan küll, võiks vist analüüsiku pesemine. Ei issand jumal, issand. Kus sa võtad need asjad? Sellepärast, et toredad rakendust jagad. Olgu, teemini jäävad märjad sokid, aga ma saan ennast ikkagi kuidagi ära pesta. Korralikult. Märjad sokid valiks 40 protsenti tõsiga. Nii järgmine selline natukene ütleme siis mida normaalsem, et kas sul oleks lõputu valik filme kodus, selline kollektsioon või Sist videomänge? Filme videomänge ma olen ise vähe mänginud, nüüd võib-olla oma poja huvidest lähtudes võib-olla natukene hakanud seda rohkem tegema, aga kuna mul on natuke teine selline kalduvus kuidagi sellisele sihuke sõltlased, baas on natukene siis väiksest saadik tegelikult hoidnud ennast nagu nendest mängudest kaugemale. Saan öelda, et mulle väga meeldib, ma ei ole väga palju mänginud, aga siis kui ma selle sõrme on andnud, siis noh, ma puldi enam käest ära ei anna ja tekib mingi selline kohutav võistlushimuline tüüp, tuleb minust välja, eks mulle üldse ei meeldi. Nii et ma võtan filmid praegu. Sest nemad on vist natuke rahulikum elu edasi. 40 protsenti 43 protsenti arvaks, et või tahaks, et oleks filmid. Nii järgmine söögiteemaline, väga radikaalne valik, et kas sa ei sööks enam kunagi liha või sööksid elu lõpuni ainult liha? See on lihtne, esimene, et sellega ma tegin algust juba peaaegu kolm aastat tagasi ja väga edukalt läheb, mul läheb. See on sihuke täitsa isiklik. Kuidagi sihuke omad põhjused, miks ma selle valiku tegin ja võin öelda, et peale seda on kõik ainult ülesmäge läinud. Et lihtne. Ma olen sunnitud sind uskuma ja ma tean, et see nii on, aga 54 protsenti ma ütlen ära, et valiks selle, et ei sööks enam kunagi liha ja üllatavalt 46 protsenti. Lihasööjad võivad mehi, aga järgmine, kas skytlels või MM? Sellega on niisugune, noh, jah, okei, söögi noh, see on natukene nagu sihuke see vangla või kooma käis minu jaoks nagu sihukse kahe mittemeeldiva asja vahel valimine. Et mõlemad on sellised nagu hapud, võib-olla natukene sihukesed. Nätsked, värgid on ju, et ma ise olin rohkem ikkagi, mis mulle läks, mulle läks, noh see oli ka, näed, see oli see, mis täna tuli, Chewitz on ju eriti nätske ja see tuli koos hammastega põhimõtteliselt pärast. Aga eks mentos oli üks on jaa jaa, mentus oli kahjuks ma võtan mentose lihtsalt selle reklaami nostalgia pärast, see, kuidas nad pöidlaga Realis kitud. MM. AGM, Sokeim, ajasin mentosega sassi, ei, siis MM, MM, kindlasti šokolaad alati üle selle hapuka maitsega. 48 protsenti arvaks nii, et pisut vähem, nii, aga järgmine, kas sa maksaksid 1000 eurot ja ei näeks enam mitte ühtegi reklaami kogu elus mitte ühtegi, kõnnid ka tänaval, ei näe enam mitte ühtegi või siis jätkaksid reklaami. Selle nägemiseks iga kell 1000 eurot, ma teeksin selle tehingu kohe, mul ei ole seda raha praegu võtta, aga kui saab mingi järelmaksuga, ma teeksin selle tehingu kohe ära. Ma ei talureklaame absoluutselt niimoodi, lausa. See on täiesti kohutav jumala närvi, nagu et see ekraan on niimoodi tehtud, et inimene ikkagi vaatab seda. Ja kui see, kui sa satud vaatama midagi, mis on nagu reklaamidega kanal, ma täiesti saan enda peale kogu aeg nii vihaseks nagu kui põnevil ma olen selle pesuvahendi reklaami osta, seda osta teist. Ma lähen nii närvi lihtsalt iga kord. Selle tehingu ma teeksin kohe ära, et kõigepealt oled põnevil ja siis tabad ennast sellelt ma välditud. Ah ei, jajajah täpselt, miks see minu elu elust läksid praegu minutit? 10 minutit. 41 protsenti oleks sinuga samal nõul? Jah, nii nii karmid ikka ei olda. Nii aga järgmine hiina toitu mehhiko toite Mehhiko suur-suur, kirg mul mulle mulle väga meeldib, et kunagi mingid aastad tagasi. Me tuuritasime draakonite ka päris palju USAs ja jõudsime sinna Mehhiko piiri lähedale või siis või siis olime osariikides lõunas, kus seda kööki oli väga palju. Seal ma avastasin selle. Mulle tohutult tohutult meeldib, nii et ma täitsa tahaks. Minu reisimised ongi tegelikult olnud minu ja, ja anna mu abikaasa, reisid on hästi palju olnud seotud tegelikult toiduga ja Mehhikosse ma tahaks minna. Muidugi, seal on kliima mõnus ja millega ma tahaks minna sööma sinna väga palju sööma nende toitu. Nii et praegu käib siis kodus söögiga rändamine. No ütleme jah, jah, võib olla küll, jah. Tõesti. Teeme selle olukorra ilus ja 46 protsenti võtaks mehhiko toitu ja viimane, kas sa pigem oleksid multifilmitegelane päriselus või siis sina ise või lihtsalt üks inimene multifilmis. Ma arvan, et oleks äkki mina ise multifilmis, ma ei tea, mis multifilm siis oleks, ta hakkas ka praegu huvitava, see ei raske ette kujutada ja ma arvan, et ei maksa siin pikemalt peatuda, aga jääaegu. Aga ei, ma ei, lihtsalt ma ei kujutaks seda seda tähelepanu ette, kui ma käiksin päris maailmas multifilmitegelasena ringi, ei peaks kogu aeg selgitama. Võib-olla, kui see oleks normaalne, ei ikkagi, ma olen ikkagi mina edasse multifilmi, las olla. Kusjuures siin on 50 50 täpselt Aage, aga muidu kuidagi praegu viskas mingisuguse kujutluspildi kitarriga kuskil mammutite keskel. Lihtsalt ajan oma asja edasi, see oleks võimas mee, aga lähedasid siis edasi nende küsimuste juurest ühe loo, aga ka, mis sulle isiklikult ega väga ei meeldi. Ja see on modern faking, Brother lõvi äkki väga tuntud lugu, miks sulle see siseistuks? Ja mul on väga kahju, kui nüüd kui nüüd me arvamusest kellegagi lahku lähevad, kes nägi mu sõber või tuttav või kellele see väga meeldib, aga mul lihtsalt. Kuidagi tulevad sihuksed judinad peale nende saudide peale, et kuidagi nagu lihtsalt kuidagi Kap nagu vaimselt ja, ja kogu kehaliselt lihtsalt ülimalt ebameeldiv mass või ma ei oska öelda ja ma ei taha ju, ma ei tahagi, et keegi minu muusika kohta niimoodi räägib. Küllap see tekitab inimestel mõnel ka selliseid tundeid, aga, aga lihtsalt midagi on seal. Ma olen katsunud seda analüüsida, kui mul on jõudu olnud, aga mingit soundi mingi üldse see ajastu kuidagi ei tea need sõnad kogu see esteetika, midagi lihtsalt raske nagu põhjenduses. Raske on selle peale mõelda, kui sul on kehaliselt nagunii halb, kui minul, kui see kõlab edasi seda lühidalt. Sester jätkab ja see oli lugu, mis Erki Pärnojale väga ei istu ja ta on veel elus, kuigi see tekitab väga ebameeldivaid tundeid temas. Pole hullu, ma olen jätkuvalt siin ja no jätkame siis sellise positiivse noodiga rohkem tema jaoks, et räägime su enda muusikast pisut. Viis stuudioalbumit nüüd ja viimane oli küll kooriteos, aga muidu on ikka selline sinu enda kitarrimuusika ja selline väga kulgev kuidagi seda on iseloomustatud kui selline filmilik ka ja ja seda on tihti öeldud. Selline filmilikus või selline kulgemine tekib sageli, ei saagi aru, võt. Jumalad. See see on huvitav ja et ma, ma ei ole seda kuidagi nagu see ei ole mu nagu taotlus olnud, teha midagi filmilikuna, et see on huvitav, et jah, sellised nagu seosed tekkima, aga see on nagu väga väga tore, ka see mulle mulle meeldib see, et kuidagi et see on selline kujutlusvõimet kuidagi elustav või, või et kui inimesed seda kuulevad, siis neil hästi tihti ma olen kuulnud, inimesed ütlevad, pilt hakkas jooksma ja see on jube. Jube tore, et kõigil on siis oma isiklikud muusikavideod käivad nende lugudega kaasas, sest mul on selle üle väga hea meel ja ja eks ta nii on ja ma ei oska, ma ei oska ise nendele ühtegi päriselt mingit žanrinimetust anda, nagu ma enne ütlesingi, et see ei ole miski, kellele ma nagu mõtlen ja mulle alati meeldib neid piire natuke ühele või teisele poole nagu nihutada, et võib-olla ma esimene album immelberget võib-olla oli kõige võib-olla isegi kõige filmilikum. Et selline tugevam seos Ennjomoorikoonega või võib-olla olen seda kuulnud ja niimoodi vaikselt ongi need kuidagi see olen mingites mingites žanrite alasid niimoodi natuke kombanud ja nagu liitnud oma mõtetega, et jah, keeruline, keeruline nagu kuidagi ise kirjeldada seda. Ja leiva peal sa otsustasid, et võiks nüüd ise laulma hakata. Lõpuks. Jah, ma tahtsin kasutada oma häält seal, et kuidagi veel panna mingi selline veel eriti nagu sihuke mingit personaalne nagu temp veel sinna külge, et et kõikide inimeste iga inimese hääl on kuidagi nagu nii isiklike kuidagi, nii personaalne asi, et ma kuidagi tundsin, et ma tahan seda sinna lisada, et võib-olla alati mitte nagu. Mu mõte ei olnud olla nagu laulja rollis, vaid lihtsalt, et kasutada oma häält mulle kõige rohkem meeldivad nagu muljet avaldanud, nagu sellised Singer sonkraitherit, kes mängivad siis kas mõnda pilli või mängib, lihtsalt laulavad, et see on kuidagi nagu nii, isiklikult sul ei ole mitte ühtegi välist mingit abivahendit vaja selle jaoks sul on vaja ainult nagu oma seda sisemaailma, oma mõtteid oma võib-olla isegi ei ole vaja sõnu, sa lihtsalt teed oma häält ja sa saad sellega hästi palju inimestele nagu mingi loo edasi anda, see mulle kõige rohkem muljet avaldanud. Ja siis ma kuidagi tahtsin seda, tahtsin seda katsetada. Varem sa seda väga ei harrastanud, kas nüüd võib oodata, et ikkagi seda juhtub veel? Ei tea, ei tea ma, ma arvan, et see on natukene selline. Seda sai katsetatud ja see oli täiesti õige sellel hetkel, et mul oli seda vaja teha ja ma olen sellega. Ma olen rahul selle plaadiga, saavutasin selle, mida ma tahtsin sellega teha, öelda aga seda, mis edasi tuleb, seda on, seda on raske ennustada, et et mul on praegu käsil üks, üks projekt filmiprojekte, millest veel on vara nagu pikemalt rääkida, aga, aga see sunnib meid mõtlema täiesti täiesti mingi teise nurga alt. Kus ei ole, seal ei tohi olla kitarri, seal ei tohi olla laulu ja see sunnib mind nagu mõtlema mingeid täiesti uues, uutes nagu piirides, et mulle meeldib see, et ma saan katsetada kogu aeg midagi enda jaoks uut. Tule ja lõpuks filmilik muusika ära, siis tuli ära ja lõpuks. Aga üks tore lugu, ma lugesin välja, et sul oli kunagi mõte minna Arvo Pärdiga Berliini kohtuma. Tõesti oli, mul oli kõigepealt esmalt oli mõte üldse nagu kolida mõneks ajaks Berliini ja seda ma tegin, see küll piirdus mõnede kuudega. Aga noh, see oli nüüdseks 10 aastat tagasi. See oli siis, kui draakonid alustasid ja suht algusaegadel, ma arvan, me tegime oma esimese albumi Hils pyha ende Hels esitluse ära Tartu Genklubis. Seal oli minu auto juba oli käin klubi hoovi pargitud ja pakitud, nii et päev peale kontserti maastasin rooli 70 Tartust Berliini ja kui ma sinna jõudsin, siis mul oli ja kuidagi tee peale enne ka natukene mänginud selle mõttega, et ma õudselt tahaks Arvo Pärdiga kohtuda ja see võttis ikkagi üle kuu aja aega, kuni ma jõudsin talle justkui nagu lähemale jõudsin inimeseni, kes on tema peretuttav ja kuidagi lähedane inimene ja, ja, ja siis sain, sain teada õhtusöögi ajal, et Arvo Pärt on Tallinnasse kolinud. Et selleks nagu niimoodi kuidagi läks nagu nihu muidugi see Berliinis veedetud aeg mööda külgi maha jooksnud, et sealt sai ka väga-väga palju ideid. Eluliselt väga põnev aeg oli. Aga siis ikkagi kuidagi toimus mingi meilivahetus ja, ja see see peretuttav küsis siis Arvo Pärdi käest, kas selline kohtumine oleks ikkagi mõeldav, et mul on nagu suur soov õppida uurides vestelda. Ja sellele tuli siis jah, see oli 10 või 11 aastat tagasi. Tuli vastus. Jaatav vastus ei toimu nagunii pahviks, et sel ajal kuidagi mul hakkas tunduma järku. Kuidagi kogemust oli vähem, olin vähe teinud, ise kuidagi hakkasid tunduma kõik küsimused, mida ma tahtsin küsida, hakkas tunduma tohutult asjatud nagu rumalad küsimused. Ja, ja niimoodi ma siis ise jätsingi hoopis selle nagu soiku nagu lihtsalt sellest, et ma nagu pelgasin teda kokkusaamist jäi tõesti ära ja väga-väga kahju. Aga nüüd nüüd ma tunnen seda, et et kui see juhtub, siis see juhtub, et tegelikult oluline on see, et minul on oma, mul on nagu suhe Arvo Pärdiga olemas läbi tema muusika. Et see on kõik, mida ma vajan ju tegelikult. Et mul tuleb meelde kogu aeg üks dokumentaal, mitte dokumentaal, vaidleks Plektrum Noora värgiga, mida ma olen näinud mitu korda ja see oli ka korduses eelmine aasta midagi ja seal, kus Nora Pärt ütleb, et et kõik tahavad arvast midagi ja siis mul oli selline tunne, et need tõesti noh, et neid inimesi niukseid hästi palju, kes tahavad temaga kohtuda, mina nende seas, aga aga tegelikult, kui mõelda, kas seda tegelikult on vaja, kus ei juhtu loomulikul teel kuidagi, et ma tea, satume kokku siin ristikheinapoes või midagi sellist, et siis siis seda ei, ei maksa nagu forsseerida, et kui elu viib meid kokku, siis on hästi kui mitte, siis tegelikult meil side olemas, minul on side temaga olemas täpselt nii palju, kui mul tegelikult vaja läbi tema muusika. Tore, seda on hea kuulda, siis vähemalt kui see juhtub, siis juhtub ja on vähemalt selle looga vähemalt lõpuks kõik hästi läinud. Aga nüüd viimasel ajal on sinus siis tärganud selline suur trennimees ja oi ei, ma ikkagi pidin ära mainima, sest et meil ega siin palju aega ei ole enam ja sa rääkisid enne, et kuidas siin tuli kunagi ikka väga raske saada trenni tegema ja nüüd siis ei saa enam pidama vä? Jah, see sellest on saanud, ma, ma arvan, et see oli vist kolm aastat tagasi, kui ma kuidagi tundsin, et ma ma tundsin mingit sellist füüsilist ja vaimset nagu kurnatust, et see ei olnud, ei olnud üldse midagi traagilist. Aga kuidagi tundsin, et midagi on nagu midagi nagu jamasti. Ja mul oli pikalt ei olnud või küpsenud selline mõte, et minna ühe, ühe inimese juurde eratundi, et saada nagu nõu ja, ja, ja sealt sai alguse mingi selline. Ja selline keha oma keha ja, ja samas ka nagu vaimuga tegelemine ühel alal, mis on tõesti nagu kuidagi ka osutus sõltuvust tekitavaks ja, ja need et see kasutegur, mis sellest oli, muutus nagunii kiiresti nii ilmselgeks, et mul hakkas nii palju parem olla ja, ja mul oli rohkem energiat ja rõõmu, kõigest ja jõudu. Et tõesti, et ma kuidagi selline liikumine ja mingi selline ütleme, spordi tervisespordi tegemine on mulle praeguseks juba täiesti nagu normaalne asi, mis alali kalisteenika ehk siis oma keharaskuse trenn ja see on, see on väga põnev ja selline. Kuna ma ei ole seda kuidagi nagu jaganud üle, me ei ole tahtnud seda isegi augu kuidagi väga kommunikeerides, ei pea olema mingi hirmsa saladusega, aga mul on tunne, et see on kuidagi väga mulle selline privaatne asi, et miski asi, mida me oma kuidagi ei levita, nagu seda juttu liialt, sest see on selline minu, minu isiklikud väikesed saavutused, et ma võin teha siin paar nädalat tagasi mingi isikliku rekordi, mille nimel ma olen kaks aastat vaeva näinud ja ma tegin selle ära, aga see rõõm peamiselt jääbki mulle, et see on selline nagu noh, mitte just nagu saladus, aga seal minu selline ongi täitsa nagu eraldi selline lõbu, et mul oli täis mingi pidupäev. Aga väga palju ma seda nagu ei jaganud, võib-olla ongi oma treeneriga jagasin, et näed, tegin ära. No sellised toredad trenni saavutused on ju ikka alati temale endale heameelt ja, ja see mega. Aga miks ma seda küsin, on muidugi see, et lihtsalt on tore, kui mingisuguseid liigutamised on ka juures lisaks kõigele muule ja inimene, kes sellest rõõmu tunneb, siis no mis saab olla veel paremat. Meil on siia saatesse veel üks lugu, mängida, nüüd läheb, nüüd läheb huvitavaks, ehk siis kiltib laser salajane pahe ja kuulasin ja mõtlesin, et ohoh. Nonii, väga tore. Ja selleks on Heleeza ongi nüüd nii, ja miks sa selle loo valisid? Minu arust on see täiesti fantastiline lugu selle saund, kuidas on lauldud ja see vaib, mis sellega kaasas käib. Et see on minu jaoks suur osa 2019.-st aastast see sees huvi, mis oli enne seda, kui kui maailm muutus tumeda Intsikurmu ajal me olime, saime Anna Kaneelina bändiga seal ja me kuulasime seda sinna sõites tagasi, sõites koha peal öösel hotellis, peale kontserti, kogu aeg, nii et see on. Nii, on. Kahtlemata ka lugu, mille taustal saab vist päris korraliku trenniga rühkida, kui vaja on küll. Väga tore. No sellised lood meeldisin, restoris saidki, me hakkame kohe kuulama, siis hele esate veel 2019.-st aastast ja rääkisime juttu Erki Pärnust, aga siin elust-olust ja muusikast ja kõigest muust toredast ka mina olin saatejuht Brent pere. Suur tänu sulle, Erki ja jõudu jaksu siis uue albumiga, loodetavasti varsti saab ta esinema ka. Nii ununeb Rimi hetkel meil siin kahte näha pole hullu. Tähtsuski sama kiire, kui tulid rääkisidki, seal oli mul nagu soe suveõhtu, mõnus higistama, nii ruttu ja huvi kadus nagu tühja õhku. Uuel suvel käijale juurde panin rõhku ja. No nii, nüüd olen sinu peas nagu tähti jooksen sinu järgi. Aga armastuse imeb olemine. Okei, tegelikult pole asi nii hull, ei ole nii, nagu tunduks, nagu viiekümnendat korda siin toas on alatiseks jäänud. Sa oled ju nii vaimukas tähelepanuga ära harjuda ja kui harjungi sa nagu vaheliseks, siis muutud hetkega ja vihjaid, jooksja siin ongi nüüd sinu nägu tähtitki, jooksen sinu järgi või armastuse nimed olemine. Ja ongi need nii, olen sinu peas nagu tähtitki, jooksen, sinu järgini lõi aga armastuse nimel olemine süüdi. Kuule, ei asi naljast kaugel, kutsud välja tormilise mädahäire lugejaid, mis senimaani on tundunud laugeldavad. Täis on kaugeia. Ma ei mängi finaalmänge. Väsin sinust turu vabandusest, sul kiire sädetid, minu kirevus. Nii nüüd olen sinu peas nägu tähtitki, jooksen sinu järgi, nii lai armastuse viiner olemine.