Kui kogu rahvas See oli märtsis 1945, kui Tallinna kinoekraanidele jõudis kroonikafilm kolme suure kohtumisest Jaltas, sündmusest, mis ajalukku on läinud liitlasriikide juhtide Kremli konverentsina. Mäletan, et film pakkus erilist huvi keskkoolipoistele, kes hoolimata niigi sündmusterohkest ajast otse janunesid uute sündmuste ja elamuste järele. Oli ju elamus see, kui võisid, ehkki küll ainult kinoekraanil valgest valgesse näha neid, keda siis õigusega peeti kõige otsesemas tähenduses maailma saatuse kujundajaks. Mäletan, kuidas halli lennuki kerest veeres välja sõjaväe džiip mundris juhi kõrval istumas Ühendriike president Franklin Roosevelt kustumatu joviaalne naeratus näol. Ta jäi Shippi istuma hümni ajaks sõidukiga veerest aga auvahtkonna rivi eest mööda. Juba tollal polnud see meile saladus, et maailma ühe võimsama riigipea on jalutu. Hoopis teisiti ilmus meie silme ette Churchill tüse sõjaväemundris, aga rühilt hoopiski mitte sõjamehelik. Kummaline, kuidas ta auvahtkonna rivi eest läbi sammus üks külg ees, silmad otsekui puurimas, iga sõduri näkku. Stalini saabumist krimifilmis ei näidatud. Ka polnud ta lennuväljal kõrgeid külalisi vastu võtmas. Ütleksin niipalju veel, et Krimmi konverentsi sisu ja tähendus jõudsid toonase noore filmi vaatajani hoopiski hiljem. Hulga aastate kuludes. Krimmi konverents. Jaltas Livaatia palees neljandal veebruaril 1945. See sajandi alguses tsaari suveresidentsiks ehitatud uhke hoone oli sõjas kannatada saanud kuid kohtumiste ajaks enam-vähem korda seatud. Palee ühes tiivas asus Ühendriikide presidendi residents. Stalin ja Churchill elasid mujal. Juba 40 aastat tagasi hindasid ajakirjanikud ja kommentaatorid asjaolu, et Roosevelt oli konverentsi ajal teiste osalejatega võrreldes eritingimused Stalini erilise hoolitsusena presidendi. Ja selles polnud midagi iseäralikku. Roosevelti tervise halvenemine oli nõukogude liidrile hästi teada. Nüüd aga liigaatia paleesse. Konverentsi avaistungile. Stalini ettepanekul avas konverentsi Ruusvelt. Ei seadusega ajalugu oleme määranud meie nõupidamise avajaks. Üksnes juhuse tõttu vabasin maaga nõupidamise Teheranis. Ma loen seda endale suureks auks, et mulle on usaldatud uuesti see protseduur. Kuid kõigepealt ma tahaksin tänada siinseid lahkeid peremehi mulle osaks saanud külalislahkuse eest. Usun, et minuga ühineb ka mister Winston Churchill. Mister Churchill ei soovinud sõna võtta kolme riigi valitsusi. Mõistavad juba hästi 11 ja vastastikune üksteisest arusaamine kasvab. Kõik me soovime sõja kiiremat lõpetamist ja kindlat rahu. Seetõttu me võime alustada omavaheliste mitteametlike jutuajamistega, aga mina arvan, et meil tuleb vestlustes olla avameelne. Kogemused näitavad, et avameelsus aitab läbirääkimistel kiiremini häid tulemusi saavutada. Meie ees on Euroopa, Aasia ja Aafrika kaardid. Kuid tänane istung pühendatakse olukorrale idarindel, kus punaarmee nii edukalt edasi liigub. Palun, mister Stahlil, kes võiks meile anda ülevaate. Ma arvan, et see sobib meile, kui ettekande teeb punaarmee kindralstaabi ülema asetäitja armee kindral Antonov. Armee kindral Antonov asus ülevaadet andma üles riputatud kaartide juurde, mitte nagu sõjaväelastel ikka, oli ta esinemise sõnastus lakooniline. Selles oli rohkesti arve ja kohanimesid. Me ei hakka kindrali ettekannet siinkohal ümber jutustama, sest punaarmee jaanuari pealetungi kohta oleme oma eelmistes saadetes ülevaatliku pildi andnud. Oli selge, et päevakorrale on tõusnud Berliini ründamine ja üheskoos sellega hitlerliku Saksamaa lõplik kiire purustamine. Kindral Antonov ei teinud ega võinudki teha liitlastele mingeid etteheiteid nende passiivsuse pärast perioodil kui olid lõppenud lahingud artennides ja kogeesides. Kuid ühendriikide ja Inglismaa liidrid pidid asjade seisu ise taipama, kui Antonov teatas, et lähemal ajal toob vastane tõenäoliselt Euroopa rindelt, Norrast ja Itaaliast, aga samuti Saksamaal paiknevatest reservidest idarindele veel täiendavalt 35 kuni 40 diviisi. Ta esitas lääneliitlastele ka Nõukogude väejuhatuse konkreetsed soovid. Kiirendada liitlasvägede üleminekut pealetungile Läänerindel, milleks olukord praegu on väga soodne, kuna sakslased on saanud lüüa idarindel Ardennides peale tunginud saksa grupeering on üldjoontes purustatud. Läänes on sakslaste jõud kahanenud seoses nende reservide ületoomisega itta. Soovitav oleks alustada pealetungi veebruari esimesel poolel, sealjuures takistada lennuväelöökidega vastase kommunikatsioonide pihta tema vägede ümberpaigutamist itta. Eriti vajalik oleks halvata liiklussõlmed Berliin ja Leipzig et takistada vastasel oma jõudude äratoomist Itaaliast. Jaanuari lõpus langes Ida-Preisimaal meie sõjameeste kätte vangi motoriseeritud diviisi Hermann Göring, kolmanda rügemendi ülem ooberst Heinz haigel. Tar tunnistas. Enne venelaste pealetungi algust oli minu rügemendist 2500 inimest, neist on juba kaks kolmandikku rivist välja langenud. Parem pole pilt ka teistes väeosades. Teise rügemendi ülem major Stov sai surma. Suurtükirügemendi ülem fon kalden langes vangi. Saksa armee, kelle pihta on langenud kohutavad hoobid, ei suuda ennast enam koguda. Kui venelased 1944. aasta suvel murdsid sügavale sisse saksa kaitsesse Vitebsk piirkonnas taganes kogu rinne peatamatult sadu kilomeetreid. Meie ei suutnud tõkestada punaarmee edasitung ei minski ega Villu juures. Ja nüüd juhtus see kõik uuesti murdnud meie rindest läbi läksid teie väed kuni ooderini. Saksamaa on ummikus ja sealt välja ta enam ei saa. Oli selge, et vaenlane on demoraliseeritud. Aga kas see tähendas, et ta hakkab nüüd vähem visalt vastu panema? Kas meie vägedel läks kergemaks? Mõtisklegem pisut üheskoos. Ei ole vist meest, kes poisikesepõlves poleks vibupüssi meisterdanud ja sellega lennutanud nooli märklaua või loodusliku märgi pihta. Ma meenutasin seda algelist relva võrdluse pärast. Kujutlegem suurt pealetungi lahingut. See algab siis, kui Vibu neuron pingule tõmmatud. See tähendab, on koondatud rünnakuks vajalik hulk inimesi, relvi ja tehnikat. Esimese kogupaugu Ractsatus ja noor läheb lendu. Liikvel asuvad sõjameestehulgad, täisrünnaku pinget ja entusiasmi. Kuid nool ei lenda ju lõputult. Ka pealetung ei saa kesta piiramatu aja. Varem või hiljem peab ta peatuma, sest löögijõud ammenduvad ja mängu tulevad loendamatult uued tegurid, mis teevad pealetungi jätkamise teataval hetkel võimatuks. Räägin seda sellepärast, et kui punaarmee hiigelpealetung, mis 40 aastat tagasi algas Vistalt ja viis meie väed edasi kuni 500 kilomeetrit Oderi äärde leidus meie väejuhtide hulgas nii rindel kui ka peakorteris neid, kes arvasid. Vaenlane on demoraliseeritud, tarvitseb veel vaid pisut pingutada ja Berliin ongi vallutatud. Mida tähendab alles jäänud 60 70 kilomeetrit juba läbitud 500 kilomeetri kõrval. Sellest sugenes pärast sõda isegi poleemika kahe Nõukogude Liidu marssali vahel. Vassili Tšižikov, kes toona juhatas kaheksandat kaardiväe armeed, oli tagantjärele arvamusel, et siis pärast tooderile jõudmist oleks tulnud Berliin ühe hooga vallutada. Tema ülemus, esimese Valgevene rinde juhataja Georgi Žukov luges õigeks, et jäädi peatuma Oodevil kuigi oli ette teada, et sellega antakse vaenlasele aega see tugevdamiseks. Kummal väejuhtidest oli õigus. Minu arvates on filmiepopöa vabastamine loojatel hästi õnnestunud edasi anda marssal Žukovi sisemonoloogi just sellesama dilemma ees seistes. Iga pealetung jõuab kord välja kriitilise punktini arutlesi Žukov hetkeks kangestus filmis tema kujutluste peeglile fašistlike vägede pealetung Moskva all 1941. aasta sügisel ja talvel. Vaenlase üritus oli ammu juba kriitilise punkti ületanud, kuid nende väejuhatus eesotsas füüreri endaga nõudis pealetungi jätkamist. Et reservid olid ammendatud, tuli pealetungiks vajalikke vägesid võtta tiibadelt, sellega neid nõrgendades. Me kõik teame, mis vaenlasega Moskval juhtus. Ja eks seesama kriitilise punkti alahindamine maksis talle kätega Stalingradi heitlustes. Kas punaarmee peab vaenlased tehtud vigu kordama, seadis Žukov endale oodeli lähistel otsese küsimuse. Berliini peale edasi tungimiseks tulnuks tiibu tublisti nõrgendada, sest reserve enam polnud. Kuid vastane kogus paremale tiivale ida ja põhja pommerisse suuri jõude ohustades läbimurdevõimalusega meie vägede tagalat. Ei veebruaris, Mei üritab Berliinini tungida, otsustas Žukov. See oleks enesetapp. On tarvis vastase grupeeringud tiibadelt purustada, koguda reserve, varustada väed kõige vajalikuga pealetungiks ja siis minna välja kindla peale. Ühtlasi vajas Berliini operatsioon hästi läbimõeldud koostööd liitlaste väejuhatusega, kes organiseeris pealetungi Läänes. Pärast Antonovit esines Livaatia palees ülevaatega olukorrast Läänerindel Ameerika kindral marssal. Tema ettekandest selgus, et liitlased ei ole kaugeltki veel suurpealetungiks valmis. Üks külanaine rääkis tihtipeale kellestki kuurillist ikka nii, et kurill on vägev mees, tal on tugev jõud käes, paneb kõik enda pilli järgi tantsima. Külma, mõtlesin, kes vägev kurill on. Lõpuks tuli välja, et ta rääkis Churchill'ist, ei osanud lihtsalt tema nime lehes teistmoodi välja lugeda. Ja lehes oli Churchill'i nimi olnud kogu okupatsiooniaja küll laimu kirjutistes, küll karikatuuride allkirjades. Sellest võis siis ka järeldada. See mees peab sakslastele küll hirmsat peavalu tekitama, kui nad teda nii palju vihkavad. Jalta filmis oli Churchill enamasti morni näoga või tundus neile nii? Keegi oskas kroonikat vaadates isegi öelda. Ah niisugune ongi siis briti impeeriumi viimne Mohhikaanlane. Küllap võrdlus oli ütlejale juhuslikult pähe tulnud, aga täkkesse läks. Läbirääkimised Levadia palees kestsid 11. veebruarini. Kolm suurt olid üksteise vastu viisakad ja aupaklikult käidi vastastikku visiitidel peeti ühiseid eineid. Võib öelda, et seda nõudis etikett. Ent nendel eraviisiliste kokkusaamistel oli teinekord suurem tähendus kui ametlikel arutlustel konverentsi laua taga. Kuid mõnda asja ei saanud ka eraviisiliselt selgeks. See, kes 40 aastat hiljem teeb esmatutvust krimikonverentsi materjalidega võib sattuda hämmastusse. Olukorras, kus asjad sujusid päris korralikult, jäi äkki risti teele ette nõndanimetatud Poola probleem. Krimmi konverentsi ajaks oli Poola ju vabastatud. Varssavis tegutses Poola vabariigi ajutine valitsus poleslafierutiga eesotsas. Rohkem kui veerand miljonit Poola sõjameest võitles koos punaarmeega rindel fašistide vastu. Kümned tuhanded poolakad, kelle okupandid olid paljaks riisunud, liikusid lääne poole aladele, mis olid kunagi Poola küljest vägivaldselt ära võetud ja kust saksa elanikkond oli nüüd ära põgenenud. Kõik oli loogiline, see näitas Poola rahva kindlat usku oma maa taas sünnisse. Kuid oli jõude, kellele see ei meeldinud. Nende jõudude eesotsas seisis Londonis tegutsenud reaktsiooniline Poola pagulasvalitsus kelle ideoloogiline suunaja ja häälestaja polnud keegi muu kui Winston Churchill isiklikult. Londonis ei maetud veel maha lootusi, et suudetakse Poolast taastada sõjaeelne rahvavaenulik kord. Seepärast kutsusid Poola emigrantlikult ringkonnad paljusid kanaleid pidi rahvast üles ignoreerima võimude korraldusi. Nende põrandaalused relvastatud jõud panid toime terroriakte punaarmee ja Poola patriootide vastu. Oli loomulik, et ka Jaltas toetas Churchill reaktsiooniliste emigrantide õigustamatuid ambitsioone. Laiemalt võttes polnud see ainuüksi võitlus Poola pärast. See oli võitlus kogu Ida-Euroopa pärast. Nendes maades, mille punaarmee oli vabastanud, olid tekkinud soodsad võimalused rahvademokraatliku revolutsiooni edenemiseks ja see oli tagasipöördumatu protsess. Kuid mis tähtsust oli sellel nende silmis, kes millalgi pole arvestanud rahvaste tahet, vaid alati on ristanud relvad oma rahvavaenulike taotluste nimel. Ent pöörduge veel korraks ivaatia paleesse. Ühendriigid asuvad Poolast kaugel ent meie maal elab viis kuni kuus miljonit Poola päritoluga inimest. Seepärast kuulaksin meeleldi ära oma kahe Euroopa kolleegi seisukohal. Suurbritannial ei ole Poolas mingeid materiaalseid huvisid, Suurbritannia tunneb huvi Poola vastu seepärast, et see on meie auküsimus. Praegu on olemas kaks Poola valitsust, kelle suhtes liitlaste arvamused lähevad lahku. Mina ei ole otseses ühenduses praegu Londonis asuva Poola valitsusega kuid ma tean, et selle valitsuse liikmed Nikolai seik, roomer, lapski on targad ja ausad inimesed kellega Briti valitsus on sõbralikus vahekorras. Kas poleks võimalik luua siin konverentsil niisugune Poola valitsus, kes valitseks kuni selle ajani mil Poola rahvas saab vabalt valida niisuguse valitsuse, keda tunnustavad Nõukogude Liit, Suurbritannia ja Ühendriigid ning ka need ühinenud rahvused, kes praegu tunnustavad Londonis asuvat Poola valitsust? Poola valitsus. Just ei saa luua poolakate osavõtuta. Nagu Churchill äsja teatas, on Poola küsimus Briti valitsusele au küsimus. Ma mõistan seda. Kuid ma pean omalt poolt ütlema, et venelastel on Poola küsimus mitte ainult au, vaid ka julgeoleku küsimus. Auküsimus sellepärast, et minevikus on venelased poole vastu palju patustanud. Nõukogude valitsus püüab need patud lunastada. Julgeoleku küsimus sellepärast, et Poolaga seotud Nõukogude riigi tähtsaimad strateegilised probleemid Ma ei usu, et ükski tulevane Poola valitsus, ükskõik, kes selle eesotsas seisab, ohustaks nõukogude liitu. Ajalugu on näidanud, et selleks pole mingit garantiid. Kuid asja tuum on hoopiski sügavamal. Ajaloo vältel on poole alati olnud koridoriks, mille kaudu ilmub meie piirideni Venemaale kallaletungiv vaenlane. Aitab, kui meenutada kas või viimast kolmekümmet aastat. Selle ajavahemiku jooksul on sakslased kahel korral läbinud poole, et rünnata meie riiki. Miks vastased senini hõlpsasti pääsenud läbi Poola? Eelkõige sellepärast, et Poola oli nõrk. Poola koridori ei saa sulgeda mehaaniliselt väljaspoolt üksnes Venemaa jõududega. Seda võib kindlasti sulgeda üksnes seestpoolt Poola enda jõududega. Selleks on vaja, et Poola oleks tugev. Just sellepärast on nõukogude liit huvitatud võimsa vaba ja sõltumatu Poola loomisest. Kas mister Stalin arvab, et praegu Varssavis tegutsev valitsus suudab Poolast tugeva riigi teha? Mina seaksin küsimuse hoopiski niimoodi. Kas suudab valitsus, kes ei esinda kõiki poolakaid üldse edukalt riiki luua? Vaevalt läheb kunagi ja kuskil korda luua niisugust valitsust, keda toetaksid absoluutselt kõik ilma eranditeta iga kodanik. Seepärast tuleb küsimust käsitada nii. Kas on lootusi sellel valitsusel, keda ei toeta enamus? Londoni valitsus on Poolas ebapopulaarne ta teeb ennast veelgi ebapopulaarsemaks rohkete terroriaktidega rahulike elanike vastu. Järjest populaarsemaks muutub Varssavi valitsus, sest tema sammud vastavad rahva huvidele ja aitavad poolakatel kiiremini viletsusest üle saada. Ma olen kindel, et kui ükskord Poolas jõutakse valimisteni, siis kujuneks Londoni valitsusele fiaskoks. Aga Varssavi valitsusele triumfiks. Ma ei usu seda. Ma ei räägi asjadest, mis mulle pole selged. Selge on ainult see, et Poola küsimus on valmistanud maailmale peavalu juba viie sajandi jooksul. Seda enam peame taotlema, et poola küsimus inimkonnale enam peavalu ei valmistaks. Olen selle poolt. Seda on tingimata vaja saavutada. Levadia palees ei langetatud lõplikku otsust, Poola suhtes jõuti vaid kompromisslahendusele. Poola ajutine valitsus reorganiseeritakse, võttes sinna ka Londonis asuva pagulasvalitsuse esindajad. Varsti näitas elu ise, et ennast kompromiteerinud poliitikaanid ei leidnud rahvaga ühist keelt ja nad tõrjuti lihtsalt kõrvale. Kujutlus Stalinist oli 40 aastat tagasi igal inimesel muidugi erisugune kuid mõningad jooned pidid hinnanguid paratamatult kokku langema. Tegelikkus tõendas, et ta on kõva käega järeleandmatu tahtejõuline inimene temas, just nagu üldistus, meie partei, kogu rahva jõud. Meie Nende inimeste silmis joonistus tema isikust üsnagi konkreetne pilt. Suur tugev meespeaaegu nagu muistne atlas, kes on suuteline kandma hiigelkoormat. Kuid selsamal talvel jõudis meie kinodesse Ameerika film laul Venemaast, peaosas sõjaeelsete aastate superstaar Robert käila. Selles pisut ülepingutatud ülemlaulus liitlassõprusele esines ühes episoodis, kas Stalin? Loomulikult mitte tema ise, vaid tema teisik Hollywoodist. Stseen raadio stuudios kui nõukogudejuht tuleb pidama oma ülimalt dramaatilist kõnet kolmandal juulil 1941. Kas see on Stalin? Küsisime siis üksteiselt, miks ameeriklased torkasid filmi Stalini karikatuuri. Lüheldane pisut kühmus, rõuge armilise näoga käes kõvera varrega piip. Niisugune oli filmi Stahlil. Alles hulk aega hiljem sai selgeks, et ameeriklased näitasid Stalinit õigesti. Jalta filmikaadrites näidati Jossif Vissarion huvitši enamasti istuvana ja rakurss oli iga kord valitud nii nagu kardetakse, et Stalini tagasihoidlik füüsis võiks kärpida tema partei riigi ja väejuhi oreooli. Lähim ülesanne oli muidugi fašistliku Saksamaa purustamine. Et see toimub õige pea, selles polnud kellelgi kahtlust. Juba Teherani konverentsil määrata kindlaks, et ei saa olla muud lõpplahendust kui Saksamaa tingimusteta kapituleerumine. Ei mingeid separaat, läbirääkimisi ei ükshaaval kapituleerumist mis tahes liitlasele. Kuid ometi. Jaltas andis Stalin Ruusveldil üle fotod, mis olid tehtud 1945. aasta alguses Šveitsis. Ameerika luure superresident. Allen talles peab läbirääkimisi hitlerlaste emissaridega. Just sel ajal oli Hitleri lähikonnas hakanud jalgu alla võtma idee kapituleeruda üksnes läänerindel. Ruschweldil oli muidugi äärmiselt piinlik neid fotosid näha. Ta pidi Stalini ees vabandama ja sellega see ekses lõpetatigi. Jah, aga ainult see. Tegelikult olid liitlased kuni sõja lõpuni altid hitlerliku Saksamaa eri ringkondade esindajatega kontakte võtma. Jaltas seati küsimus hea küll, tingimusteta kapitulatsiooni, aga mis saab Saksamaast edasi? Ühendriikides ja Inglismaal oli sõja-aastail koostatud mitmeid Saksamaa tükeldamise plaane. Et riik, kes põhjustas kahe maailmasõja puhkemise ei muutuks kunagi enam rahule ohtlikuks. Juba Teheranis avaldas Stalin kahtlust, kas sellel tükeldamisel on mingit efekti, sest pole niisugust jõudu, mis võiks takistada Saksamaa taasühinemist. Otstarbekam oleks luua niisugused tingimused, et militarismi ei saaks sellel maal millalgi uuesti sündida. Ja esmane neist tingimusi peab olema fašismi välja juurimine ja Saksamaa demokratiseerimine. Midagi lõplikku Jaltas selles suhtes ei otsustatud. Küllaga määrati kindlaks liitlasriikide okupatsioonitsoonid ning ühised tegutsemisprintsiibid neis tsoonides. Palju vaidlusi tekitas reparatsioonide määramise probleem. Lõplikult otsustati sõjakahjude tasumine kolme suure järgmisel kohtumisel Potsdamis. Tuleviku suhtes oli kõige olulisem maailmaorganisatsiooni loomine mis tagaks julgeolekuglobaalses ulatuses ja aitaks süvendada riikidevahelist koostööd pärast sõda. Päevakorral oli ju ühinenud rahvaste organisatsiooni asutamiskonverents. Enne Jalta kohtumist oli Washingtoni eeslinnas tämberton oksis toimunud NSV Liidu, Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia esindajate konverents lahendamaks maailmaorganisatsiooni loomise põhiprobleeme. Nõukogude Liidu delegatsiooni juhtis seal meie tolleaegne suursaadik USA-s Andrei kromolco. USA delegatsiooni juhtis riigisekretäri asetäitja Edward statiinius ja Inglismaad esindas delegatsioon eesotsas välisministri asetäitja Aleksander kadubjaniga. Konverents vältas 21.-st augustist 28. septembrini 1944. Meil pole aega ega põhjust laskuda neisse tuhandetesse üksikasjadesse, millest konverentsil räägiti, mille üle vaieldi ja milles kokku lepiti. Kerge seal igatahes ei olnud. Nõukogude pool taotles kavandatavale organisatsioonile niisugust struktuuri ja niisugusse otsustamisvõimet, et see suudaks vältida mis tahes konflikti edasi arenemist katastroofiks. Juba varem oli kokku lepitud eriorgani moodustamiseks ÜRO juurde, kes tegeleks julgeolekuprobleemidega. Nüüd me tunneme seda organit julgeolekunõukoguna kuid vaated olid erinevad siis, kui hakati arutama selle organi pädevust ja otsuste langetamise protseduurireegleid. Tundus, et mõlemad lääne suurriigid püüdsid mitmeid otsi lahtiseks jätta, et tulevikus oleks kergem taganeda. Eriti rohkelt diskussioone tekitas suurriikide ühe äärsuse probleem. Nimelt nõudis Nõukogude Liit, et julgeolekunõukogu otsused loetakse kehtivaks üksnes siis, kui nõukogu alalised liikmed suurriigid ühel häälel selle Booton. Mõnikord ei mõisteta, miks seda oli vaja taotleda. Sel ajal ei olnud veel välja kujunenud sotsialistliku maailmasüsteemi. Nõukogude liit, seisis kapitalismi maailma vastu üksi. Kui julgeolekunõukogu puhul oleks läbi läinud mitte ühe häälsuse, vaid häälteenamuse põhimõte oleks sellega antud kapitalistlikel riikidele võimalus sundida meie maale peale üksnes nendele soodsad otsused. Mul on praegu kasutada kogumik, millesse on koondatud meie delegatsiooni juhi Andrei Cramot aku ettekanded Tamperton Õuxi konverentsilt NSV Liidu välisasjade rahvakomissariaadi le läbirääkimiste käigu kohta. Näiteks kandis ta 27. augustil 1944 ette. Kolm delegatsiooni leppisid kokku selles, et neljal suurriigil peab olema alaline koht nõukogus. Delegatsioonid leppisid kokku ka selles, et nõukogu koosseisu lubatakse mittealaliste liikmetena mõningane arv teisi riike. Kuid ei inglise ega Ameerika delegatsioon ei ole veel mingeid ettepanekuid teinud nende liikmete arvu kohta. 28. augusti ettekandes oli öeldud. Puudutades küsimust, kas anda Prantsusmaale ajutiselt alalise liikme koht nõukogus avaldas käedogan mõte, et seda peab otsustama organisatsioon oma töö algul ise, sõltuvalt sellest, kuidas suhtuvad nõukogusse kuuluvat maad kooli valitsusse või mõnda teise valitsusse, mis siis Prantsusmaal võimul on. Need näited on päris juhuslikult välja nopitud peegeldamaks konverentsi tööd. Jaltas diskuteeriti nii-öelda kõrgemal tasemel, kuid põhiprobleemiks kujunes ikkagi hääletamisprotseduur. Minu arvates standard Õuxis jäädi mõneski asjas veel poolele teele pidama. On iseasi, kas julgeolekuorgan lihtsalt kuulab kellegi ära, nagu Ühendriigid soovitavad või langetab ka otsuse, nagu meie seda õigeks peame. See, et riigid saavad üksnes oma arvamuse kuuldavale toomise õiguse, ongi poolik lahendus. Kui mõni riik tõstab üles küsimuse, mis tema jaoks on väga oluline siis ei tee ta seda selleks, et tuua kuuldavale oma arvamust vaid talle vastuvõetava lahenduse saavutamiseks. Mister Churchill arvab nähtavasti, et kui Hiina tõstab üles Hongkongi küsimuse siis tahab ta üksnes oma arvamust avaldada. See pole õige. Hiina taotleb küsimuse lahendamist. Mister Churchill avaldas kartust, et mõned võivad arvata, nagu tahaksid kolm suurriiki valitseda maailma üle. Kes plaanitseb niisugust maailma valitsemist. Ühendriigid. Kas sõda või millestki järeldada? Ei. Ühendriigid seda ei taotle. Aga Inglismaa. Nagu kuulsime, Inglismaa samuti ei taotle. Jääb üle kolmas NSV Liit. Või tahab hoopiski Hiina maailma valitsejaks saada. Mulle näib, et mu sõber Churchill ei suuda nimetada ühtki riiki, kes tahaks valitseda maailma üle. No mina ise muidugi ei usu, et keegi meist kolmest taotleks maailma valitsemist kuid meie liitlased olema siiski niivõrd vägevad, et teised võivad seda arvata, kui me ei võta tarvitusele ettevaatusabinõusid. Just see ongi asja tuum, mitte aga rahvast, õigus kuuldavale tuua oma arvamust või küsimus kolme suurriigi taotlusest maailmavalitsemisele. Kuni meie kolm kõike elus oleme, pole karta midagi. Meie ei lase meie vahel tekkida ohtlikke lahkhelisid. Me ei luba, et leiaks aset uus agressioon ühe vastu meie hulgast. Kui möödub 10 aastat, võib-olla vähemgi ja meie kaome, tuleb uus põlvkond, kellel ei ole tarvitsenud läbi käia kõigest sellest, mis meile on tulnud üle elada. Kes paljudele küsimustele vaatab tõenäoliselt teisiti, kui meie. Mis juhtub siis? Nähtavasti saame me endale eesmärgiks kindlustada rahu vähemalt järgmiseks 50-ks aastaks. Või arvate teisiti? Arvate, et mina, Stalin, olen väga naiivne? Endikagi kestva rahu säilitamiseks on kolme riigi üksmeelsus kõige tähtsam tingimus. Sellepärast oleks vaja mõelda, kuidas tagada paremini kolme riigi ühisrinne, millele tuleks lisada veel Prantsusmaa ja Hiina. Just sellepärast on tulevase rahvusvahelise organisatsiooni põhikirja küsimus nii tähtis. Peame laulab võimalikult palju tõkkeid lahkhelide tekkimise vastu kolme tähtsama riigi vahel. Tulevikus. On vaja koostada niisugune põhikiri, mis teeks võimalikult raskeks konfliktide tekkimise nende vahel. See on peamine ülesanne. Jalta konverentsi kommünikees ja deklaratsioon kõlasid optimistlikult. Nendes dokumentides ei kõneldud vastuoludest, vaid nimetati üksnes mõningaid lahtisi otsi, mis nõuavad edasisi konsultatsioone ja nõupidamisi enne kui lahenduseni jõutakse. Kõik see, mis oli kirjas vaenlase aadressil ei jätnud aga kellelegi kahtlust, et liitlased on lõplikus võidus kindlad ning fašistlikul Saksamaale ei jää muud teed kui tingimusteta kapitulatsiooni nii idas kui ka läänes. Mida varem see toimub, seda rohkem säilitatakse inimelusid ja materiaalseid väärtusi. Tuleviku jaoks oli oluline tähtsus deklaratsiooni sõnadel. Meie nõupidamine Krimmis kinnitas jälle meie ühist otsustavust säilitada ja tugevdada eelseisval rahu perioodil seda eesmärkide ja tegevusühtsust, mis käesolevas sõjas ühinenud rahvuste võidu võimalikuks ja kaheldamatuks tegi. Me usume, et see on meie valitsus, teeb pühaks kohuseks meie rahvast ees ühtlasi aga ka kogu maailma rahvaste ees. Jalta konverents läks ajalukku hindamisväärse katsena rajada erineva ühiskonna korraga riikide suhted rahumeelsele koostööle. Nelja aastakümne jooksul on reaktsioonilised poliitikut läänes teinud arvukalt katseid vähendada Jalta konverentsi ülemaailmsed tähtsust. On püütud isegi deklareerida, et Jalta ega ka hilisema Potsdami konverentsi otsustel ei ole seaduse jõudu. Sealjuures targutatakse, et maailm on muutunud, mistõttu kolme suure kokkulepetel olevat ainult minevikku väärtus. Ühendriikides süüdistatakse veel praegugi president Roosevelt'i selle eest, et ta olevat olnud liiga järeleandlik Stalinile ega kaitsnud küllaldase energiaga läänemaailma huve. Eks midagi sellesarnast ole lastud Inglismaal lenduga Churchilli kohta, kuigi söör Winston oma sõjajärgse rahuvastase tegevusega suutis ennast Ultrate silmis küllaldaselt rehabiliteerida. Kuid progressiivne inimkond ei unusta jalkat, sest seal leidis kinnitust, et püsiva rahu ja rahvastevahelise koostöö idee on hea tahte ja selge mõistuse korral täiesti reaalne. Kes on selle idee poolt, see on ka tuleviku poolt. Lõpuks veel Ameerika Ühendriikide presidendile jäise viimseks kohtumiseks oma liitlastega. 12. aprillil 1945 sulges ta jäädavalt oma silmad nägemata võidu vilju. Päeval, mil lõpes Jalta konverents jäi suure võidupäevani veel 87 heitus rohkelt päeva.