Kui kogu rahvas Viierinde pealetungi lahingute tagajärjel kaotas vastane ajavahemikul 12.-st kuni 24. jaanuarini vangilangenute nõiad tapetutena üle 380000 sõduri ja ohvitseri. 592 lennuk 2995 tanki ja liikursuur 7932 suurt 7386 miinipildujat, 26019 kuulipildujat ja 34019 autot. Niimoodi võttis Nõukogude informbüroo 40 aastat tagasi kokku 12 rünnaku päeva jooksul vaenlasele tekitatud kahju. Jutt on viierinde esimese, teise ja kolmanda, Valgevene rinde ning esimese ja neljanda Ukraina rinde pealetungi operatsioonist Poolas, Ida-Preisimaal ja Tšehhoslovakkias jaanuarist 1945. Nimetatud võimast pealetungi on kirjanduses mõnikord võrreldud talvise äikesega. Seda ebatavalist loodusnähtust me teame. Sest eks ole ju Eestimaalgi jaanuaris-veebruaris välku löönud ja müristanud ning alati on see olnud seotud rajuilmaga. Ent ometi on looduses tyhja ja hiigelpealetung kaks ise asja. Ja just selle tõttu, et tohutute väe masside lahingutega edasiliikumises pole grammigi tihiat vaid selles peegeldub ülim organiseeritus ning sadade tuhandete sõjameeste teadlik, visa ja mehine tegevus. Talvine äike looduses väga harva midagi purustab. Kuid see äike, mille 1945. aasta hakul punaarmee vallandas tegi ulatuslikul territooriumil maatasa kõik vaenlase kaitsesüsteemid ning andis meie vägedele initsiatiivi operatiivsel avaldusel. Lõppkokkuvõttes aga lõid soodsad eeldused järgmiseks otsustavaks peks fašistliku rassi südamesse. 40 aastat tagasi kaheksandat kaardiväe armeed juhatanud pärastine Nõukogude Liidu marssal Vassili Tšižikov on meenutanud, et operatsiooni planeerides nähti vägede edasiliikumise tempoks esimese 20 päeva jooksul ette 15 kuni 18 kilomeetrit ööpäevas. Vast ainult pealetungi alguses ei suudetud seda tempot ületada, kuid edasi läks kõik ettenähtust palju kiiremini. Juba jaanuarikuu lõpus ilmus rinde ja armee juhatajate lahingu käskudes uus, väga konkreetne mõiste Berliini suund, sest punaarmee ooperini välja jõudes jäi fašistliku Saksamaa pealinnani ainult kuni 70 kilomeetrit. Nüüd mõni sõna sellest pealetungist lähemalt. Poola vabastamisel kandsid põhiraskust esimese Valgevene rinde väed, keda juhatas Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov ja esimesega Ukraina rinde väed Nõukogude Liidu marssal Ivan Koonjevi juhatusel. Märkigem, et nende kahe rinde käsutuses olid pooled Nõukogude tegevarmee tankidest ning umbes üks kolmandik suurtükkidest ja lennukitest. Sellega oli loodud pealetungiks vaenlasest vajalik ülekaal. Esimese Ukraina rinde väed alustasid pealetungi 12. jaanuaril. Esimese Valgevene rinde löögi grupeering läks liikvele 14. jaanuaril. Marssal Koonjevi väed vabastasid 16. jaanuaril Kieldse linna edasi forsseerisid bilitsa jõe ja vabastasid seitsmeteistkümnendal jaanuaril Poola sõjatööstuse keskuse Sestohowa. Seega liikusid nad nelja päevaga edasi ligi 100 kilomeetrit. Esimese Valgevene rinde väed koos Poola esimese armeega vabastasid seitsmeteistkümnendal jaanuaril Varssavi. Sellest me oleme juba rääkinud. 18. jaanuaril vabastasid nad suure tööstuslinnas Lootsi ja ägedaid lahinguid pidades jõudsid 29. jaanuaril Saksamaa territooriumile. Kolmandaks veebruariks lõid nad platsdarmi ooderi vastaskaldal küstrini piirkonnas. 23. jaanuari ja 11. veebruarivahelisel perioodil jõudsid mitmes punktis Oderi äärde ka esimese Ukraina rinde väed. Forsseerisid opolest loode pool jõe ja lõid seal platsdarmi. Kolmandaks veebruariks lõppes seega suure isamaasõja üks suuremaid pealetungi operatsioone, mis oli hargnenud 500 kilomeetri laiuses lõigus ulatunud 450 500 kilomeetri sügavusse ja kestnud 23 päeva. Keskmiseks edasiliikumise tempoks kujunes 25 kilomeetrit päevas. Tanki ja mehhaniseeritud vägedel oli see veelgi suurem 30 kuni 35 kilomeetrit päevas. Samal ajal liikusid teise ja kolmanda Valgevene rinde väed edasi Ida-Preisimaal ja neljanda Ukraina rinde väed Poola lõunapiirkondades. Nüüd katkenud Nõukogude informbüroo sõjateates 40 aastat tagasi. 27. jaanuaril hõivasid meie väed pealetungi, jätkates Königsbergi suunal Kerdoveni linna ja raudteesõlme. Lahingutega vallutati samuti üle 300 muu asula, teiste hulgas suured asulad, postniken, Shaks, veid, halgarben, poovundeng, neppelsdorf, noi, hausen seitse kilomeetrit Königsbergist kirdes, Ždainbek Porchers, dorf, Toomsdorf, planke, Nov alle, laupaarter, Stor, Friidenberg, tiitriks dorf. Teise kolmanda Valgevene rinde väed murdsid Mazuri järve piirkonnas läbi vastase võimsatest sügavalt eželoni seeritud pikaajaliseks vastupanuks mõeldud kaitseliinidest, mida sakslased olid juba esimese maailmasõja ajal pidanud vallutamatuks kaitsesüsteemiks ja hõivasid parteni. Drink furti Rasdenburgi räini, Runthani peni Paabinteni, jaa vajarfiši linna ning üle 250 muu asula. Marjenburgi piirkonnas ühel lennuväljal langes teise Valgevene rindevägede saagiks 34 saksa lennukit. Kuuldu oli Umbes veerand selle päeva sõjateatest ja üldse võib öelda, et pealetungi algusest peale muutusid igapäevaselt lahingutegevuse kokkuvõtted järjest pikemaks kuna pikenes hõivatud linnade ja asulate loetelu. Kuid nüüd tahaks kuuldud katkendist välja tõsta ühe kohanime. Kas panite tähele Rasdenburgi? See tüüpiline saksa väikelinn ei väärikski märkimist, kui selle lähedal metsas poleks asunud Hitleri kurikuulus Wolf Sance Hundikoobas tsitadelli, mille loendamatutest tõketest võisid läbi minna ainult vähesed inimesed. Pärast seda, kui füürer 1943. aasta lõpus oma Ukrainas Winitsa lähedal asunud peakorterist pagema pidi veetis ta peaaegu kogu aja hundikoopas. Sinna kandsid sideliinid teateid olukorrast rindel. Spetsiaalsed kaablid võimaldasid käske jagada mistahes valitsusasutusele Berliinis ja mujal. Seal tehti Hitlerile 1944. aasta juulis ka atentaadikatse. 13. jaanuaril põgenes Hitler Ida-Preisimaalt Berliini. See polnud triumfikäik. Ta pidi nagu varas hiilima varemetes pealinna kus veel hiljuti oli tema auks pumpoosseid paraade peetud. Füüreri erirong juhiti pearaudteejaama tagavarateel tupikusse, kuhu ta jäigi. Sest miljonite inimeste surmasaatja sõidud olid sõidetud. Hitler kolis taas riigikantseleisse, esialgu küll veel maa peale kuid polnud kaugel aeg, mil tal tuli pugeda rohkem kui kaheksa meetri paksuse betoonikihi alla varjendisse et seal 30. aprillil oma elupäevad tša kaaliga. Seda. Muide, 30. jaanuaril pöördus füürer raadio teel viimast korda saksa rahva poole. Tema kõne sissejuhatus tõotas taas demagoogiliste räuskamise ala. Hitler. Jättes mind 20. juulil ellu näitas kõige kõrgem oma tahet, et ma jääksin teie juhiks. Kuid edasi tuli lihtsalt sõnamulin, kus hirmsatest ähvardustest vastaste aadressil kostis läbi kabuhirm. Kohati ta lausa anus rahvast ennast ohverdama selle eest, et fašistlik kama, Rilia võiks oma elupäevi pikendada. Tahaks veel ühe asjaolu ära märkida. 23. jaanuaril jõudsid meie väed Poola tähtsa keskuse Poznani lähistele. Linna ühe hooga vallutada ei suudetud, sest hitlerlased olid selle muutnud kindluseks keskusega linna vanas kants sitta tellis. Poznan piirati sisse, meie väed möödusid linnast, tungides edasi Oderi suunas. 26. jaanuaril algas Poznani tsitadelli ründamine, mis kestis kuu aega, enne kui fašistid sunniti alla andma. Poznani olid hitlerlased poosseneks ümber nimetanud. See oli määratud Poolalt röövitud maa-ala, nõndanimetatud varte kau keskuseks. Berliinis nittide kohaselt muudeti varte kau saksa koloniseerimis poliitika katse poligoniks. Kümned tuhanded Poola perekonnad kihutati välja oma kodudest ilma, et neil olnuks, et õigust midagi oma varast kaasa võtta. Asemele toodi saksa kolonistid põhiliselt baltisakslased, kes 1939. ja 1940. aastal Hitleri kutsel Saksamaale Repatrieerusid. Seda piirkonda kavatseti järk-järgult laiendada, nii, et see haaraks lõpuks kogu Poola siis Baltimaad ja nõnda edasi. Kas Hitleril, kui ta nüüd läbivartega au Berliini pages, oli aega ka nendele läbikukkunud plaanidele mõelda. Nüüd on sõna 1945. aasta jaanuari pealetungis osalenud erualampolkovnik Aleksander essil. Ta oli siis 348. laskurdiviisi 916. suurtükipolgu teise divisjoni komandöri asetäitja. See diviis algas pealetungi Naarevi plats Tarmilt, mis oli moodustunud juba 1944. aasta suve lõpus laiusega 12 kilomeetrit ja sügavusega 18 kilomeetrit. Jutustus algab sakslaste esimese kaitseliini läbimurdmisel järgnenud sündmustest. 10 12 kilomeetrit olime juba edasi ja seal oli üks küla, oli Pongree põll. Mis seal siis tegelikult juhtus, kui meie ja suurtükipolk vahetas tulepositsioonid üks neli-viis kilomeetrit edasi sinna juba ette. Mina olin siis vaatlusjuhtrühmaga Nelis, Pali pidev side tulepositsioonidega, liikusime selle külani, pagari põl. Sakslased organiseeritud vasturünnaku lasid meile vastu koju 30 tanki. Ega sellest külast ei olnud muud midagi, seal olid need majad, olid lammutatud, Ärelase sakslastel oli ehitatud seal igasugused klindaaži, tonnid ja nii edasi. Meie väeosad, kes liikusid seal, ütleme, eesjalaväelased. Neid said palju haavata ja olid juba sinna koondatud sinna tornidesse sisse. Pärast selgus, et seal oli 60 haavatut. Tankid ei tulnud nüüd otse selle külale peale, läksid paremalt üks 400 meetrit Milt mööda, selles külas oli veel üks diviisi tankitõrjedivisjoni patarei. Selle patarei komandöri nimi oli kapten samorfaalov. See sai seal surma ja jäid siis neli kahurit meeskonnaga sinna külla ja mina olin siis ütleme oma vaatluspunktiga juhtrühmaga sidemehi oli mul seal paar-kolm, paar-kolm luurajat oli raadiojaam ja teised seal, ütleme sidevahendid. No ja siis, kui me avastasime, näeme, tankid hakkavad liikuma. Mina võtsin kohe polgu komandöriga ühenduse ja siis tellisin terve polgu tule peale, sinna tankidele. Ühtlasi tankitõrjepatarei korraga neljakahurit välja panda ei olnud võimalik, aga seal oli üks maja sein poolestki püsti jäänud. Et selle seina tagant siis hakkasid tankitõrjemehed tulistama, tankid liikusid ja üks 400 meetrit kaugemal neid ei olnud, nii nagu ühe paugu pontsid pandsitiivsetangi põlema teise ja kolmanda ja üks tank siis nähtavasti märkas, et külje pealt siit külast tulistatakse ja siis keeras oma kahuri siia meile peale. Nii nagu paugu pandistel kahuri lülit ratta püsti, meeskonda maas. Siis tankitõrjemehed hakkasid teisest kahurist tulistama, neljanda tanki panid põlema ja nendega juhtus samasugune pilt. Kolmas kahur ka tulistas kuigi palju samuti lastise kahur puruks, ma segasin lihtsalt vahele meestele, et ärge tehke lollust, see ei ole päästmine. Ja siis naljas kahur ja, ja meeskond jäid alles, mis ained järgmiste tankidega, need läksid siis juba edasi ja liikusid niikaua, kui jõudsid meie polgu positsioonidele peaaegu otsesihtimise kaugusele. Ja siis tulistati juba nende tankide pihta otse sihtimisele, aga vahepeal siis kui hakkasid hästi lähedal olid need tangid, siis muidugi kutsusin terve polgu tule ja siis oli üks katjušade brigaad oli ka seal siis Katjuša tõmbasid selle tudel peale kõik selle rajooni alla, sinna kukkusin, mina kah selle tule alla, noh, seda juhtub väga tihti seal, nii palju neid auke oli, et me saime ennast ära peita, eks ole, aga tuli ka niimoodi, et maastat käis nagu hüppasime teadmistelt ja niimoodi, et meie alles, aga siis peale selle suure tule muidugi sakslane edasi liikunud. Niimoodi hoidab lõpus esimene lahing see päev, mis oli 14. jaanuaril Ka edukal peale tungimisel võivad olla tagasilöögid kuid see ei otsusta peamist. Viis ööd ja päeva me liikusime edasi, ei saanud magada ühtegi minutit. No toitu kuidagimoodi state meil kaasas, nii palju oli toitu sõime. No eesmärk oli niisugune, et mitte anda võimalust vastlasel, nagu öeldakse, organiseerida kusagil seal kaltsi. Niisugune väljendus tema õlgade peal kogu aeg liikuda edasi. Ja tulid uued kokkupõrked. Nüüd paar lehekülge kolmandas löögi armees teeninud tõlgi Jelena rževskaja mälestustest. 23. veebruaril kapituleerus poosnenitsitaadil seda grupeeringuid juhtinud SS füürer Connell kirjutas kapituleerimis käsule alla ja laskis siis enese maha. Mitme 1000 mehelise kolonnina venis vangide vägi läbi linna. Kindluse komandandi kindralmajor materni järel loivasid metsistunud loomastunud, näljased ja viletsad rohelistest sinelites meeste jõugud. Kolmapäeval, seitsmendal märtsil peeti turuplatsil jumalateenistust altari ees väljakul oli tihe müür Poola sõdureid. Altari lähedal aga Helendasid halastajaõdede rätikud. Kõigile rõduäärtele riputati vaipu. Põiktänavatest jooksid mehed ja naised siia kokku ja siis sulasid väljakul seisjate hääled üks meelsesse laulu rõkatusse. Sülelastega naised tulid rõdudele, et selle kooriga ühineda. Nad olid nüüd niisama kaunid, kirkad ja rahulikud, nagu nende katoliku Madonnagi. Hiljem võttis Poola vägede juhataja linnavalitsuse esisel väljakul paraadi vastu. Tribüün uppus, rohelusse toodi kohale linnavalitsuse alles hoitud lipp. Kahel pool sammusid lippu auvalves puna-valgetriibulist, blokaad töödega, naised marssisid jalaväelased, kiivrid peas ja kahevärviline lipuke vene kolmetahulise täägi otsas. Nende järel rühm tankitõrjepüssidega mehi. Kõnniteel seisvast rahvasummast trügis läbi naine, kes hoidis kõrgel pea kohal lillekimpu. Ta jooksis sõiduteele ja ulatas lilled komandörile. Ikka ja jälle läksid rood ruudu järel automaatorid. Kuus meest reas, ees komandörid, lillegimpudega taga sanitar, naissonitaridega lehvivad lipud, punased ja punavalged. Jah, 40 aastat tagasi pidutses kogu Poola. Palju kannatanud rahvale oli tagasi antud vabadus. Punaarmee ja Poola sõjaväe vahel sõlmusid siis tihedad sõprussidemed. Relvavendlus Nõukogude ja Poola sõjamees võitlesid õlg õla kõrval Poola linnade ja külade vabastamise eest. Selle nimel andis rohkem kui 600000 punaarmeelaste oma elu. Meie sõjamehed elasid sügavalt läbi Poola rahva kannatused, millest jutustasid loendamatud jäljed. Poola oli muudetud koonduslaagrite maaks. Nõukogude Liidu marssal Žukov kirjutab oma mälestusteraamatus. Nüüd tunneb maid Aaneki nime igaüks, kes mingil määral on huvitatud teise maailmasõja ajaloost. Tollal oli see alles tavaline kohanimi. See polnud veel üle maailma kurikuulsaks saanud, seda saadik muld alles Nürnbergi protsessil. Surmalaager, mittelaager, surmavabrik organiseeritud ja ehitatud insenerikunsti viimase sõna järgi, mille abil fašistid läbimõeldult hävitasid inimesi. Ma jätan kõrvale üksikasjad, mida nüüd on kirjeldatud paljudes dokumentaalsetes väljaannetes. Ütlen ainult avameelselt, kui mulle jutustati sellest ja näidati meie ohvitseride tehtud fotosid, loobusin sinna minemast. Mul värahta süda, miljonid ahjus põletatud inimesed, miljonid mehed, naised, lapsed, raugad, armu ei antud kellelegi. Riputati elusalt konksu otsa, tapeti kaikaga, lämmatati gaasiga. Mis võis nüüd päästa saksa rahva hävingust vihale aetud võitja poolt. Milline jõud võib peatada Nõukogude võitleja kätt, kui ta astub Saksamaapinnale? Sõjanõukogu komandörid ja poliittöötajad pidid oma töö ümber korraldama vastavalt poliitilise peavalitsuse ülema käskkirjale 19.-st juulist 1944 kohandudes uudse olukorraga. Rahvas ei saa vastutada oma valitsejate kuritegude eest. See rahvas, Janatsioon on andnud inimkonna tsivilisatsiooni olulise panuse. Armeekomandöri koosseisu ja eriti poliittöötajate ees seisis tõepoolest keeruline ülesanne sisendada selgitada. Aga kuidas, kuidas sa selgitad, kui paljudel meie võitlejatel on perekond hukatud? Mõne mehe omaksed olid põletatud, võib-olla just neis ahjudes. Me kartsime, et nüüd ei hakka enam keegi saksa sõdureid vangi võtma. Ent tõelised vägilased oskavad oma viha talitseda. Tugeva vaimuga inimene ei maksa kätte, vaid jääb õiglaseks. Mida lähemale tuli sõja lõpp, seda kohutavamaid, pilte? Ja kõike seda ei tohi kunagi unustada. Kuid nüüd juttu mehega, kellel õnnestus koonduslaagrist põgeneda. Tallinlase Bruno Reinsoni elukäik kujunes sõja lõppetapil küllaltki ebatavaliseks. Ta tegi läbi Eesti korpuse lahingutee Kelukist Sõrve sääreni võttis osa nõndanimetatud Vintri Tessandist ja langes raske kopsuhaavaga fašistide kätte vangi. Sõrvest viilida, Liepajasse, sealt tantsigisse ja siis koonduslaagrisse Poolas. Edasi jutustab Bruno Reinson ise. Vangilaagri peaarst tuli välja, et oli 41. aastal olnud Saaremaal, Kihelkonnal oli mereväeosa. Tema tundis kohe ära ta eestlane hulgal Eestis olnud, kus kandist ja siis tuli välja, et tema oli kihelkonnale, mina olin kihelkonnad 10 kilomeetrit Atla külast pärit. Siis ta teatud määral tegi minule seal selliseid soodustusi, terved olid, pandi iga päev tööle. Mina ravisin oma need Aavest, seal edastasime nagu Varssavi vabastamislahingud hakkasid. Soovid evakueeruda Saksamaa poole ste iso? Et ainult rasket, kes ei saa äie minagi käia, sain, jalad olid all, siis sai tehtud ennast raskelt avatuks, kuu jalgsi salle seotud oma terve jalale muidugi. Ja kui õhtul sakslastelt kontrollime, siis olisi puujalaots, minul sealt teki serva alt väljas, ise pikali, nari peal ja sakslased lõid käega muidugi evakueerida oma jalal ei saa mind maha. Ja peale selle oli veel kaks eesti poissi sellepärast kaks päeva hiljem, mina põgenesin laagrist ära kolme eesti poisiga, kuna meil ei olnud varustust ega ka toidupoolist, ei teadnud, kunas üle rinde saab ja mismoodi ja nälga juba oli tuntud. Ikka kolm kuud Saksa vangilaagris, siis käisime laagri ladudes, kuna valve oliive nõrgaks jäänud serblased evakueerimiseks, aga postid olid väljas, postist maha ei võetud, saime omale varustuse, prantsuse sõjaväeriided olid nii, et lõime siis öösel selge, seda asja tuli väga ettevaatlikult ajada, et teised seal kusagil kellegile vahele ja kusagil silma ei hakka. Seal nähtavasti oli varem ka juba enne meid. Päeval juba luurasime sellise kohagused augud, traat täiesti sisse lõigatud, läksime sealt läbi, hakkas hämarikuks minema, kui me olime äkki kaevikute pealba, sakslased, saksa keel ja, ja kaevik Tseetseesia. Ei ole midagi. Paneme ka edasi. Et prantsuse vormiriided seljas saaksime ka muidugi ei näinud, mis vorm oli, aga vähemalt ei olnud mingisugused vangi kaltsaka moodi juba sõjamehe moodi ja suured seljakotid seljas siis produktidega, sealt tule ja see oli niisugune hästi suur org oli ja teine pool orgu, maapind tõusis tugevasti, seal juba vene kuulipilduja tulistas. Aga kui me sinna orgu jõudsime, sakslanna juba oli kindlaks teinud, et need ei olnud õiged mehed, siis hakkasid tulistama, aga, aga kui ma oleksin püsti olnud, siis muidu poleks nad nüüd seal võib olla pihta Casanud, aga viskasime pikali maha, aga kuulit oru põhja ulatanud hakkas kogu aeg valgemaks ka minema ja kaua me seal siis läheme? Hakkasime ükshaaval, et on üks nendest sära, kuldkultuur, metsad seal Poolas ja traataiad ümber, kõik seal ei lauka olemas, nägime juba eemalt ära. Siis jooksis ära oma Siksakiga läks august läbi, mine jooksindi teisena, ehk siis mina oma suure seljakotiga sinna traataia külge kinni. Vot seal ma sain siis teist korda haavata jalga ärkamine seal aia taga küll, aga tema, Kaiblikali pisikene ja tema näitasin näpuga ega tahapoole sinna. Ja seal üks mürsuauk oli. Ma veeretasin sinna auku ja hakkasin siis oma jalga vaatama. Alla'l oli siin all oli auk sees, võtsin Sergei kyljest riba, tõmbasin siit alt kinni, aga minestasin ära ka verekaotus ja jah, ja kolm kuud väljas. Aga eks kuul läks siit sisse, siit tuli välja kaks kuulja oli suur verega koos toibusin sellele keskpäeva ajal kuidagiviisi torkasin siis pead, aga Vaiknalid ei tulistatud kusagil sellest august välja, et mis siin siis nüüd lahti on, rinnel natukene edasi liikunud, ärkaali oma positsiooni jõuga jälle muutnud, nagu mina pea torkasin, väljuvate lõks, pea tõmbab puu taha, olime kah oma pea jälle uuesti auku. Vähe aega, ootan, et need kristallid tuleb või ei tule, ei teadnud, kas on sakslane või on meie oma. Vähe aja pärast proovisin uuesti, tema kaovad. Ja tema ei teadnud kah tema kardsest, mina võib-olla ja, ja niisuguse vormiga veel. Vorm pole ju nõukogude õhuvorm seljas. Kolmas kord ma kinetel viisnurk läikis mütsi ees, siis ma ütlesin oma juurde, siis oli juba selge pilt, kellega tegemist tuli sinna tavaline sõdurdavad rahvuselt vist kas Usbek võsa. See võttis siis minu selge ja sanitar viisama seal punktis L1 kahurväe võsali sanitarid juba lõikeselt mul püksisääred lõhki ja, ja vaatasid korralt läbi esiülemena Aav, jooks alles väljedel kuus kuul välja, tuli slaidides lahti sidumata sidusid korra korralikult kinni, panid lahasesse ja peale operatsiooni olin siis Lubinis haiglas, kuni 45. aasta aprilli lõpupoole kirjutati mind välja. Suunati siis haiglast jaotuspunkti. Jaotuspunktist suunati kaheksandas motoriseeritud silla ehituspataljoni. Ja kummaline sõduri saatus viis koonduslaagrist põgenenud mehe Berliini vallutamises osalema. Teatavasti algas punaarmee suurpealetung planeeritust paar nädalat varem ja seda inglise peaministri Winston Churchilli palvel. Meie lääneliitlased olid Ardennides Jagoogeesides sakslaste üllatusrünnakute tõttu täbarasse olukorda sattunud. Kuid jaanuari lõpus 1945 mida tehti sel ajal kui punaarmee hoogsalt pealetungis meie liitlaste juures läänerindel. Selleks lehitsemine raamatut, tõde teise rinde kohta, mille on kirjutanud Nõukogude publitsist Daniil gramiinov, kes 40 aastat tagasi oli ajakirjanikuna akrediteeritud liitlasvägede ülemjuhatuse juurde. Jaanuari lõpp 1945 Reini ääres, Ameerika seitsmenda armee ühe korpuse staabis. Korpuse staabis selgitas nooruke luureohvitser olukorda rindel. Tema sõnade järgi oli korpuse lõigus 30 kilomeetri ulatuses sakslastel ainult 9000 meest. Tankiväeosad olid ära võetud ja idarindele saadetud. Sakslased olid raini taha tõmbunud, et seda veetõket ära kasutades vabastada idarinde jaoks võimalikult rohkem jõude. Kõrvaltoas kaartidega askeldanud armee staabi kolonel kordas sõna-sõnalt luurajalt saadud teavet. Tõepoolest veavad sakslased oma vägesid läänerindelt ära. Õhuluure on avastanud kümneid ešelone, mis paralleelteid mööda liiguvad ühes suunas itta. Üks Ameerika korrespondentide küsis, mida nüüd kavatsetakse teha. Tema inglise kolleeg vastas selle peale irooniliselt. Läheme voogeesidesse puhkama. Kõik kolonel kaasa arvatud, puhkesid naerma. Järgmisel päeval korraldati korrespondentide ringsõit seitsmenda armee rindelõigus. Kõikjal vaikus siin ettevõttest, metsadest sealpool Reini tõusis tihedat musta suitsu. Nähtavasti põlesid laod, mis vaenlane oli taganemisel süüdanud teedel siinpool jõge mürisesid Ameerika veoautod. Liitlased varusid, mürske ja provianti. Olnuks paras aeg oma suurt ülekaalu kasutades anda vaenlasele hävitav löök. Kuid liitlaste väejuhatus näis ootavat sündmuste hargnemis idarindel. Seal haketi parasjagu sakslaste eliit. Diviise üldine meeleolu Läänes oli. Kevadpealetung kujuneb nähtavasti hästi kergeks. Kolmanda armee staabis Luxemburgis tervitas meid soojalt kindral Patton kellel sel päeval oli korrespondentide vastuvõtt ette nähtud. Ta tegi kõigepealt mõned komplimendid meie armee aadressil, märkides, et Nõukogude relvajõudude kõrgem juhtkond organiseerib oskuslikult suurte väemasside liikumist ja rakendab edukalt suuri tankikoondisi. Kui peatun, naljatas, et ootas meid idast, mitte lõunast, hakkasid korrespondendid rääkima anekdoote sellel teemal. Jutustati kellestki kaptenist, kes käskides ühte kõrgendiku vallutada, hoiatas oma võitlejaid. Olge ettevaatlikud, võimalik, et idapoolsel nõlval on juba venelased. Ühe diviisi komandör olevat andnud käsu sisse seada kolmekümnepäevane puhkus sellele, kes esimesena venelast kohtab ja tema juurde toob. Juba järgmisel päeval tõikaks erutatud sõdurid staapi katkenud rõivastes venelase, kes oli saksa koonduslaagrist põgenenud ning nõudsid lubatud tasu komandörile, tuli oma käskkirja täiendada. Missugust venelast ta silmas peab? Suundusime diviisi, mis sooritas operatsioone Saksamaa Luxemburgi piiril esternachi linna lähikonnas. Hämarikus läksime eesliinile. See kulges mööda kaljusi järsaku põhja. Meiepoolsel nõlvakul kaljude taga asusid ameeriklased, teisel pool tumedas metsas oli näha sakslaste hallikasrohelisi prindaaž. Ameeriklaste miinipildujad ja suurtükid tulistasid neid vahetpidamata. Tumedate puude vahel välgatasid vahetevahel leegid ja okstesse tõusis valge suits. Prindaažid vaikisid kaptenist, kompaniiülem oli tige. Ta ütles, et tulistamisele sakslased ei vasta. Aga kui Ameerika jalaväelased laskuvad järsaku põhja ja hakkavad vastasnõlvast üles ronima, panevad sakslased tiheda tule peale. Löönud rünnaku tagasi, poevad nad uuesti oma varietesse söömist ja joomist jätkama. Kui neil enam midagi õgida pole, ütles kapten õelalt, siis nad tulevad blindaažidest välja, tõstavad käed ja annavad alla. Meie peame nad vangi võtma ning omal kulul söötma. Jootma. Nädala pärast jätkus meering sõit. Saabusime uuesti Maastrichti üheksandasse Ameerika armeesse. Tuttav luureohvitser saatis meid konverentsisaali rääkides, et kõik liitlasarmeed läänerindel ei tee midagi. Küsimusele, kes siis lõppude lõpuks sõdib vastaste tõsiselt? Venelased? Ameeriklaste vasakul tiival asuv 12. inglise korpus murdis Haylan kirsseni suunas sisse. Sakslaste positsioonidesse põhja pool seisis rinne paigal, maasi kallastel üksnes kraave lähedal ulatus rinne ülemaasi, moodustades nõndanimetatud Loimingeni tasku, kus võitlesid kanadalased. Maasi idakaldale kraave lähedal asuva silla juurde olid nad üles pannud värvilise hiigelplakati, mis kutsus kõiki külastama laimengeni taskut. Tõotedes tulijatele meeldivat ajaviidet, ööbevast tulistamist, kahepoolset mudavanne kaitsekraavis, tasuta igavest kontserti Trio suurtükid, kuulipildujad, miinipildujad veel olid tee ääres kõlblusele vöös kutsuvad, kuid Frivoolse alltekstiga plakateid või siis sellised, kui tahad hankida suveniiri võttase sakslasel, mitte aga oma liitlaselt. Kogu rindel Loi Münchenist kuni Zeelandi saarteni valitses vaikus. Staabid riputasid välja Nõukogude informbüroo kukku võtteid lahingutest idarindel. Operatiivtöötajad joonistasid kaartidele rasvaseid jooni ja kaari näitamaks Nõukogude armee pealetungi kulgu. Esmakordselt märgiti kaartidele tiiriga vahemaad kahe liitlasrinde vahel. See vahemaa vähenes järjest. Kogu läänerinne seisis paigal. Faktiliselt võitlesid sakslased ühel rindel idarindel. 27. jaanuaril 1945 jäi suure isamaasõja lõpuni veel 103 heitlusrohket päeva.