Need üleilmsete eestlaste lainele, mina olen Maarja Merivoo-Parro ja õige pea loon eetrisilla ja maikaga. Kõigepealt aga kas mäletad üht eelmisel aastal väga sageli meelde, sest läbi hüpanud fraasi see aasta tuleb kevad teisiti? Seda öeldi nii koroona, kevade, häid kui ka halbu külgi lahates. See aasta tuleb kevad teisiti. Ja see ongi väga tabav, väga lennukas fraas ja see on tegelikult üsna eakas ja väärikas fraas, mis pärit enam kui sajandi tagant aastast 1919. Siis möllas veel vabadussõda ja Eestimaal pani salme kirja hilisem suru liige, toona tulisem noorem poeet Henrik Visnapuu. Selle fraasiga algas Henrik Visnapuu luuletus kolmas kiri kingile. Otsi üles loe läbi. See on väga meeleolukas. Aga sellepärast, et Eesti rahvuskomitee ühendriikides on kuulutanud välja Isabu nimelise kirjandus ja kultuuriauhinna millele võimlomineerida kas Eesti või ka mõnes teises keeles ilmunud, aga tingimata eestiaineline teos. Žanri piirid on jäetud vabaks, tegemist võib olla luule, proosa, vemoristika või ka Eesti-teemalise uurimusega ja ka ilmumismaa osas pole tehtud ettekirjutusi, nii et ei ole tähtis, mis keeles ei ole tähtis žanris, peaasi et on seotud Eestiga. Auhinnafond on 3000 USA dollarit ja laureaat saad ka kunstiteose, mis on tellitud seni veel täpsustamata eesti kunstnikult. Kandidaate saab esitada kuni esimese aprillini. Nende seast valib žürii sügiseks välja kuus nominenti. Preemia pälvinu ehk võitja kuulutatakse välja aga Visnapuu sünniaastapäeval ehk teisel jaanuaril järgmisel aastal siis lisainfo konkursi kohta ongi leitav Eesti rahvuskomitee ühendriikides lehelt www tunkt Esto sait, punkt. Org ehk siis eestipäraselt hääldades WWW punkt, ESTO site punkt ergi ja muideks, tegemist on õigupoolest mitte täiesti uue, vaid taaselustatud konkursiga, mis rajati juba 1950.-te aastate alguses ja läbi külma sõja aastate pälvisid mitmeid pagulasautoreid selle preemia näiteks ühe minu suure lemmiku Elin toona puhul oli see väga oluline tugi, mida noor ja eksperimenteeriv ja julge naisautor toonases tegelikult üsnagi konservatiivses kliimas tõesti vajas selleks, et laiem globaalne eestlaskond oskaks mõista ja julgeks tema töid üldse lugeda mis, nagu preemia on saanud väga paljud kuulsad paguluses olnud autorid, nagu näiteks Arved Viirlaid, Bernard Kangro, Arvo Mägi, August Mälk, Karl Ristikivi, Marie Under, Helga ja Enn Nõu. Mõned neist on selle preemia pälvinud ka mitu korda. Nii et seltskond on vägagi väärikas. Sel sajandil aga jah, jäi Visnapuupreemia andmine mõneks ajaks soiku, aga nüüd on traditsioonile taas elu sisse puhutud. Ja veel. Aga sellepärast, et Visnapuu ise oli samuti pagulane, kelle saabumist kell 18. novembril 1949 oodati tõesti pikisilmi. Nimelt oli sinnakanti idarannikule saabunud mitmeid teatrikogemusega elukutselisi näitlejaid ja muusikuid mitmed neist ka Saksamaal pagulaslaagris teatritööga tegelenud, kes nüüd uuel asukohamaal paraku oma erialal jätkata ei saanud ja kui kuuldi, et Visnapuu tuleb siis tema tulekust tõesti loodeti uut hingamist. Kohaliku Eesti kogukonna teatri ja kultuurimaastikul. Paraku Visnapuu väga palju mõju avaldada lihtsalt ei jõudnud. Kuna ootamatult sai tema aeg maamunal otsa kolmandal aprillil 1951 long Ailandil tema mälestamiseks ja tema loomingu pesitsemiseks loodigi kohe ka Visnapuupreemia mida anti siis jah, kuni aastani 2007 ka välja ja nüüd alates sellest aastast loodetavasti taas pikalt pikalt see traditsioon jätkub. Lisainfo veel kord Visnapuupreemiale nominentide esitamise kohta ja üldse kogu konkursi kohta on olemas Eesti rahvuskomitee ühendriikides kodulehel www punkt Esto sait, punktorg WWW punkt esto site punkt ärge ja enne, kui nüüd ja maikale suundume. Üks huvitav fakt veel. Mõned aastad tagasi toodi tegelikult Visnapuu põrm Eestisse tagasi ja tema haud on nüüd siinsamas Tallinnas metsakalmistul. Jamaical, kuidas läheb praegu elu sealsetel eestlastel? Praegu on siin ainult üks eestlane, seal on mina minu teada, ma rohkem ei tea kedagi ja elu läheb hästi, tänan küsimast. Tähendab, et me siis räägime terve ja maika eestlaste kogukonnaga praegu ühekorraga. Ma ei tea, noh, siin ei ole moodustatud kogukond, aga võib nii öelda küll. Sina oled seal tõesti väga ammu juba tegutsenud ja ma saan aru, et praegu sul on käsil uus põnev projekt seoses Jamaica paaridega. Räägi lähemalt. Nojah, need on nagu sellised, selline mõte on siis selline mitte ainult paarid, vaid ka väikesed söögikohad, ehk siis nagu Jamaical kutsutakse kukk shop. Et need väikesed majakesed ja, ja paarikesed on alati kaunistatud Tuud erinevate kohalike kunstnike käe poolt, mis siis nagu seinamaalid. Ja need on tõesti üllatavalt ägedad. Ja, ja noh, muidugi alati mõte see, et paista silma rohelise metsa taustal kuskilt linnamürast, et siis need paarid või kohvikud on alati hästi värviliseks tehtud või? No väga põnev on igal juhul noh, et mulle kohe meenus, kunagi ei ole eestlasel selline projekt, nimeks bussipaviljonide projekt või midagi taolist ja siis sai, ta tegi selle raamatusse, sai lehitseda ja vaadata, näiteks ma ei tea, Võrumaa bussipeatust või, või kuskil Hiiumaal ja, ja need olid alati erinevat moodi kujundatud, erinevad väiksed skulptuurid, kunstiteosed lausa, et siin jamaikalane mulle analoog mõttes, sest need paarid on tõesti ja koht, kus on tõesti ägedad. Kas sa pead endiselt ka ise paari? Jah, aga praegu tänu koroonale on ta pausi peale pandud, et siin on samuti piirangud nagu, nagu Eestis kuidas kraanias arenemi ütleb tohutult palju, nagu igal pool maailmas on seda mõjutanud, eks, et ja noh, Saar on ju tegelikult turistidele lukus olnud juba viimased aasta umbes. Arvamus, mis inimestel, kes ka kunagi oma jalga tegelikult ju ma ikka pinnale astunud ei ole, on ikkagi see, et Jamaical on mõnus muretu rõõmus olek. Kas need meeleolud on ka nüüd viimasel ajal natuke kannatada saanud? Jah, see on tõsi, et jamaikalane tahabki olla alati pigem rohkem hetkes kui mineviku või tulevikumuredes ja isegi praegu on inimesed ikka kitsu rõõmsalt, sest tegelikult noh, surmasid ei ole palju siin, et praegune raskus on pigem majanduslik, ainult mida jamaikalased tunnevad, et paljud ei ole siin noh, kaotanud lähedasi nagu mõnes muus riigis. Kuidas sinu argipäev ja maikal välja näeb? Umbes samasugune, nagu kui ma Eestis olin, et ärkan üles, teen kohvi ja, ja, ja siis hakkan suuri kunstiplaane tegema ja, või siis mingit tööd jätkama või kunstini. Ja nii see õhtusse läheb, vahest käin ujumas ka. Et kuigi mu meri on siin 100 meetrit umbes või 150 meetrit, käime ujumas suht harva. Olen vistimaikastunud, kui soe on ja ei käi ujumas, eriti uskumatu, eks. Ikka esimene asi, mida esimene asi, mida eestlane mõtleb. Kui ta näeb mingit liikuvat pilti Kariibi mere saartest, siis on ikkagi see, et vesi on siine, sinna tuleb sisse minna. Eks see on ka nii, et kui on ikka kogu aeg see magustoit laua peal, et siis ei taha kogu aeg seda magustoitu süüa ka, nii et et ilmselt on mul sama asi, et kogu aeg on siinsamas, siis siis ma kohusetundest proovin teha korra nädalas ujumise. Ma võtan seda nagu saunale, muuseas, nii et siin on nagu suhteliselt palav siis päikese käes kõrvetada ennast, siis hüppan vette ja, ja nagu ja jahutan ennast soojas vees. Väga lahe. Kui kaua sa oled niimoodi eesti maika vahet rännanud? Ma olen seda teinud umbes viimased 20 aastat. Ja nüüd viimased viimased aastad, olen enamuse aja siin olnud. Aga oma saadet sa ikkagi teed ju edasi? Ja ma teen jah, raadio kahte teen seda pääsmete FM-i edasi korra kuus on minu minu kord, siis tuleb siit Jamaical saada. Esimene esimene pühapäev. Alati, et, et ja, ja no ma ise nagu eriti aru ei saa, aga kuulajad väidavad, et vaiban, teine. Et tuleb nii kaugelt ja, ja kuigi on, on seesama eestlane, et need, see on ikkagi mõjutab mu tegevusi siin kõvasti. Siin elades, et et kui ma Eestis elasin, siis, siis ma ikka ei saanud niimoodi saadet teha. Aga siin olles tuleb see kuidagi teistmoodi ja sama asin kunstiga, kuna ma siin maalin ja trükin ja et see kõik muutub. Teiseks noh, et värvilisemaks pigem jaa ja soojemaks ja, ja, ja, ja, ja, ja, ja rõõmsamaks Niukest mure peegeldub vähem loometöös olles siin. Kuigi, ega ka siin on ju, eks ole, samasugused mured, noh, kasvõi see koroona kasvõi igapäevane leib, kuidas saada ja nii edasi, et et ei, mina ise arvan, et kuskil ei ole muretu elu, noh, võib-olla pärast surma. Aga nii eraldis siin kindlasti on väikseid munesid ka. Mõnikord on päike liiga palav ja ookean liiga soe. Minu vestluspartner täna oli eesti kunstnik Jamaical Tarvi Laamann. Aitäh kuulamast. Mõne nädala pärast ajaloo Ringvaade