Tere, ma olen Maarja Merivoo-Parro ja ajale Ringvaates, uudistame täna ringi Ameerika Ühendriikides. Helistasin Jaago linna, et rääkida ühe eriti põneva ja tegusa inimesega, kel nimeks Nelli Vahter. Ta on Michigani ja mine Aapolise eesti koguduste õpetaja ja osaleb aktiivselt ka mitmes kogukonnaprojektis. Ajala Ringvaade. Tere, Nelli Vahter, kuidas sinul praegu läheb? Tere, Maarja, minul läheb hästi siga, kus on tulnud talv ja kõik on kattunud värske lumega ja väga ilusam. Seda on rõõm kuulda, mis sinu päevi täidab praegu. Minu päevi täidavad mitmed-mitmed, tegevused üldiselt on läinud aga kammerlikuks, elu oleme rohkem kodus. Igaüks omas kodus ja põhiliselt toimetama oma naabruskonnas. Ei olegi ammu käinud ka Chicago kesklinnas, sest sinna pole eriti asja olnud tänu pandeemia kriisile ja liikumiskeeldu telemitmesugustele. Nii et oleme põhiliselt kas kodus või siis internetis ka, muidugi koduses õhkkonnas. Meil on küll nüüd mõned raamatukogud lahti läinud, aga koolid ei ole veel ja muuseumid ei ole veel lahti läinud. Ja muidugi. Nüüd on selline asi kontsertide ja ooperi külastustega, et need jäävad vist üle järgmisesse aastasse. Millal sina viimati oma Michigani Minneaapolise koguduste juures said käia? Mina sain käia aasta tagasi veebruarikuus. Sellest ajast peale ei ole mina saanud Chicagost lahkuda, ka ringi reisida. Kuidas teil praeguse teenistuste asi korraldatud on? Teenistuste asi on praegu nõnda korraldatud, et me teeme kõike zoomi's ja zoom on olnud tõesti suurepärane võimalus suhelda. Oleme teinud nii eravestlusi kui ka jumalateenistusi ja see sujub päris hästi. Alguses olid inimesed pisut peegliku taganud, tulevad ilusti kaasa. Kas on ka seda nüüd näha, et äkki mõned sellised inimesed on saanud liituda, kes muidu füüsiliselt kohale tulla ei jaksanud, aga nüüd sõprade-sugulaste abiga läbi interneti siiski? Ja just nimelt nii ongi, et internet aitab kokku tuua ka neid, kes muidu ise kodunt tulema. Nii et selles mõttes tõesti olen väga tänulik sellele võimalusele. Sina oled väga ammu seisnud ka haavatavate ühiskonnaliikmete eest. Kuidas sellel rindel praegu Ameerikas seisan, mis protsessid käivad? Meil on selline olukord Chicagos, et väga paljud inimesed on kaotanud töö ja selle pandeemia tõenäoliselt kaotavad veelgi. Ja ma osaajaga töötangi praegu ühes päevakeskuses, mis aitab ka selliseid inimesi, kellel ei ole elus eriti hästi läinud ja eriti viimase aasta jooksul inimesed on jäänud tänavale. Meie päevakeskus aitab neid, millega me saame, me aitame neid riietusesemetega, ütleme neid sokkide, kinnaste käe ja jalasoojendust, ega need on sellised väikesed pakid, mis pannakse kas sokkide või kinnaste sisse. Tihti anname neile toitu kaasa, kuna kohapeal ei ole praegu keskuses süüa võimalik. Jällegi tänu nendele pandeemia piirangutele ja elu käib põhiliselt distantsi hoides ja eelmisest nädalast alates on neil soovitatud kanda ka kahekordseid maske. Meiegi jagame päevakeskuse ukse peal maske neile, kellel neid veel ei ole, või veename neid, kes on kahevahel. Ja kui ikka inimene tõepoolest keeldub maski ette panemast, siis me kahjuks teda teenindada ei saa. Sellised on lood. Väga paljud eestlased, kes ei ole ise sattunud Ameerikasse, on ainult filmides näinud kodutuse probleemi näiteks võib-olla kipuvad mõnikord arvama, et tegemist ongi sellise kunstilise liialdusega. Kuna siin Eestis seda sellisel määral näha pole, siis justkui ei kiputakse ka mõnikord pahatihti arvama, et et ega see olukord seal Ameerikas ka nii hull ei ole. Kui hull see olukord Ameerikas on? Noh, see olukord on ikka päris hull. Ma ei, ei oska siin numbreid illustratsiooniks juurde tuua, aga meiegi näeme oma päevakeskuses, et kõige haavatavamad on muidugi eakad üksikud inimesed ja puuetega inimesed, muidugi vaktsiinide saabumine on olnud ka aega võttev ja. Ma ütleks, et mitte just eriti kiire protsess. Mina sain oma esimese vaktsiinisüsti kätte siin paar päeva tagasi ja ka ainult tänu sellele, et töötan inimestega nii-öelda eesliinil päevakeskuses. Aga üldiselt, et igapäevaselt ja, ja igale inimesele tõenäoliselt jõuavad need vaktsiini päästva vaktsiinisüstid kätte tunduvalt. Hiljem arvatakse, et kusagil alles kevadel või suve poole. Need asjad on siin maal kaunis konfidentsiaalsed. Öeldakse niimoodi, et oota oma järjekorda ja me helistame ja teatame sulle, kui sinu kordan, tulla. Meil oli küll niimoodi, et meile Külti vaktsiini pakkuma, noh, tähendab, tuldi kohale süstima, keskusesse bilitavad kusagile kaugemale minema, ma sain töö juures oma süsti kätte. Ja muidugi teine doos tuleb siis kusagil veebruaris. Kas kas seal on see kõik tasuta, kõikidele inimestele? Siiamaani on küll olnud tasuta ja. Kui me nüüd kujutame ette, et kõik läheb hästi ja õige pea on jälle võimalik reisida, käia, kus aga süda lustib siis Nelli sina kohe esimese hooga läheksid ja mida sa teeksid? Mina läheks esimese hooga kohe Minnesotas sest mina tunnen ennast seal väga koduselt ja, ja muidugi külastasin oma koguduse koguduse inimesi ja Detroidi rahvas ka ootab mind hea meelega muidugi, jah, reisiks naaberosariikides, kui see oleks võimalik, ma olen seal sõbrad, keda ma olen näinud juba üle aasta aega, nii eesti sõbrad kui Ameerika sõbrad. Loodame siis, et äkki järgmine kord, kui meie räägime, siis ongi juba kõik head asjad juhtunud. Nii tahaks loota, seda nii tahaks loota, Maarja, soovin kõigile ka just nimelt kõiki neid lihtsaid asju, mida me siin iga päev räägime ja tõesti lõpmatuseni räägime, et peske korralikult käsi vee ja seebiga ja kandke maski, kui mitte iseenda pärast, siis teiste kaasinimeste pärast. See näitab austust ümbritsevate suhtes ja hoidke parajat distantsi. Ärge kogunege suurtesse gruppidesse. Seda, seda on. Seda oleme siin õppinud kõigi nende päevade, nädalate ja kuude jooksul, küll me siis ellu jääme ja, ja hakkama saame. Aitäh ja palju jõudu. Nelli Vahter, missiganijamine Jaapanis. Eesti koguduste õpetaja. Aitäh sulle, Maarja ja kõike kõike head, rohkesti õnnistust. Alanud aastasse. Ja nüüd teadaanne Tartu ülikoolist, käimas on suur maailma eestlaste uuring ja veel nädala jagu ehk seitsmenda veebruarini on avatud veebiküsitlus mida oodatakse täitma 20 kuni 35 aastaseid Eestist pärit inimesi, kes on viimase 10 aasta jooksul vähemalt ühe aasta Eestist kas töö või õpingutega seoses eemal veetnud. Ankeedi täitmine võtab korraldajate sõnul aega ligi veerand tundi ja oma kogemuste kohta saab teadlastele infot ja arvamusi jagada veel kord siis kuni seitsmenda veebruarini. Veebiküsitluse enda kui ka info sellega seotud Tartu Ülikooli projekti kohta leiad internetist aadressil Eeva punkt Uudee punkt e. Aitäh kuulamast. Ma olen Maarja Merivoo-Parro. Ajalooringvaade on eetris jälle nädala pärast ja kui sinu kogukonnas toimub midagi põnevat või kui ise oled välismaal midagi vahvat korraldamas, siis anna mulle teada hajala, et ERR punkt. Ajaloo Ringvaade.