Kuulama hääleringvaadet mina olen Maarja Merivoo-Parro ja ma tuletan meelde, et esimesel märtsil on viimane päev esitada taotlus saamaks toetust väliseesti kultuuripärandi kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemisega seotud projektidele. Raha saab paluda ka Välis-Eesti uuringute jaoks. Konkursi tutvustus ja taotlusvorm on rahvusarhiivi veebis. Wwwd Erra punkt ee kui lähete sinna lehele, siis on selline nagu projektid ja koostöö ja sealt alt ongi menüü, kus on olemas värske arhiiviprojektide taotlusvooru info. Juhtumisi on ka tänane külaline just nimelt ajaloo uurija ja Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur väga paljudel välitöödel käinud ja väga-väga palju materjali tagasi toonud, ära kirjeldanud, läbi uurinud ja publitseerinud rahvaluuleuurija. Hea kolleeg Anu Korb, kes pälvis äsja vabariigi presidendi teenetemärgi. Kõigepealt palju-palju õnne tunnustuse puhul. Anu Korb. Aitäh, see oli tõesti väga ootamatu, aga, aga muidugi meeldiv ikka meeldiv, kui tööd sinu tehtud tööd tunnustatakse. Kas oled oma teenetemärgi juba kätte saanud või see ilus hetkel ootab ees? Ise ootab alles ees, sest see koroonaviiruse olukord siin Eestis lükkas selle ürituse määramata ajaks edasi, aga küllap ta millalgi tuleb. Sina oled uurinud eesti asundusi Venemaal kõige kodusemalt tunnedent Siberi eestlaste juures. Mis on see, mida inimesed võiksid Siberi eestlaste kohta teada? Ma arvan, et selle meie uurimise algusest või esimesest käigust Siberisse, mis oli 1991, siis sellest peale Eestlased saanud Siberi eestlaste kohta üsna palju teada, sest kui 1900 üheksakümnendatel aastatel Siberi eestlased eriti kedagi ei huvitanud, et see tundus olevat nii kauge ja, ja selline ja mis Venemaa pool ei huvitanud sellel ajal üldse väga kedagi, et kõik vaatasid läände. Et esimene viga, mis algul tehti, et kõik arvasid, et Siberi eestlased, see tähendab 1900 neljakümnendatel aastatel küüditatuid aga tegelikult elas Siberis eestlasi märksa varem ja ka selliseid, kes on sinna tsaarivalitsuse koloniseerimise poliitika tõttu välja rännanud. Ja muidugi oli veel ka Teadmine, et Siberi eestlased on elanud Siberis üsna pikka aega 100 ja mõned isegi põlvkonniti juba paarsada aastat, vot see võib olla, on nüüd juba ikkagi jõudnud inimeste teadvuseni. Kuidas sa sattusid just neid uurima? Elu koosneb ikka juustest, mingi siberi tõmme mul lihtsalt oli kõigis sugulasi mul Siberis olnud. Tuttavaid ei olnud Siberis ainult põgusalt, olin Eesti rahvaluule arhiivis töötades lugenud Rosalie otestoni materjale, kes oli siis nõukogude ajal kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel saatis rahvaluule arhiivile tol ajal siis rahvaluule osakonnale kirjandusmuuseumisse materjali ja need olid küll väga põnevad, aga just see esimene tutvumiskäik 91. aasta suvel puus Astrid Tuisuga oli selline taga silmi avav, sest käisin Ülem-Suetuki külas ja ülembulanca külas Krasnojarski krai just lõunaosas. Kus siis tõesti, need olid sellised tihedad vanad külad, kus terve külatäis Ülem-Suetuki külas rääkis eesti keelt ja ja tõesti, see pärimus oli folkloristide nagu kullaauk. Mis nende inimestega kohtudes kõige rohkem üllatas, neidsamu silmi avas, nagu sa ütlesid. Kui ma siin Eestis mitmel pool pidime küsima, et kas sellist kommet p ja noh, inimene tuletas laule meelde ja loomulikult on hästi palju huvitavat materjali ka siit Eestist saadud aga seal tundus, et see oli nagu lihtsalt ei pidanud küsima, vaid see lihtsalt tuli lahtiste silmadega ringi vaadata ja see kõik lihtsalt oli seal olemas. Et külas koguneti tõesti näiteks suvistel aegadel pühapäeval surnuaiale ja lauldi seal laule, istuti pingi peal või kogunedki kuskile spontaanselt laulma, tantsima ja kõikide nende olengute juurde kuulus jutuajamine ja, ja laulud, tantsud, mängud, kõik sodi hästi elav, tollel ajal sõnadega ravitsemine oli täiesti veel omal kohal, nii et tõesti oli külas kohe selliseid inimesi, kes oskasid, näiteks kui sul hammas valutas, siis pidid kellegi poole pöörduma ja said abi ja üldse hästi palju selliseid vanu kombeid oli veel elavas kasutuses. Kuidas asjad viimase 30 aastaga muutunud on? Muidugi, ega need Siberi külad ei ole kõik päris ühesugused, isegi üheksakümnendatel aastatel olnud, seal oli põhjaeesti keelekasutusega, külasid, oli Lõuna-Eestist, väljarännanute külasid, oli seto külasid, aga loomulikult on kõikide külade elanikkond on üldiselt vähenenud, väiksemaid külasid on aja jooksul ta selle viimase paarikümne aasta jooksul lihtsalt kadunud. Osa külasid asusid selliseid üsna ligipääsmatus kohas, näiteks paar korda aastas oli lihtsalt p sinna külla ära lõigatud piss, kui jõel veel ei olnud, jääd peal ja siis, kui veel ei saanud ka trammilaevaga üle, siis vanad muidugi kaovad igaviku radadele ja Oremaid väga sellistesse küladesse elamaie nendest Siberi eesti küladesse, mis on olnud suurte keede lähedal, sinna tuleb muudkui võõrast rahvast juurde ja no ka poliitilised olud pole olnud seal kuigi soodsatele rahvusluse arenguks. Sinuga on see vahva asi, et iga kord, kui mina sind mõnel konverentsil näen, on sul jälle mingi uus kogumik kaasas, mille sa oled just välja andnud sind teataksegi, kui hästi produktiivsed entusiastlikku tegutseb, et uurijat avalikult ei ole, aga räägitud sellest, et ehkki sina ise uurid idaeestlasi, on ka sinu oma perekond pikalt häälas olnud ja sina oled selline diasporaa vanaema, kes vähemalt enne pandeemia, et ma mäletan, sa võtsid sageli oma asjad, kui läksid Brüsselisse järeltulijate juurde. Kuidas niimodi hajalast hajalasse sõitmine, sinu mõistmist sellest globaalsest eestlusest üldse mõjutanud on. Eks kuigi palju ikka, aga nüüd see pere, kes mul vahepeal Brüsselis mõnda aega töötas, siis nemad on uuesti Eestist tagasi, eks see kohanemine selle ja, ja teise piirkonnaga. Läks natuke valuliselt ka, nii et kõigepealt juba see, et algul võõrasse kooli võõrasse keelekeskkonda kohe ingliskeelsesse kooli, kuigi ise inglise keelt ei oska, ajapikku harjuvad. Ja muidugi ka pärast Eestisse tagasitulek. Lastel oli vist keerulisem, kui täiskasvanutel. Millega sa ise praegu tegeled? On käsil üks artikkel Siberi eestlaste nimedest ja hüüdnimedest mille ma loodan siis sellel aastal avaldada ja tegelen lähemalt veel Siberi eestlaste rahvameditsiiniga. Aitäh Anu Korb ja palju jõudu tööle. Aitäh. Ajaloo Ringvaade. Anu Korbi Ja süstematiseeritud ja avaldatud Siberi, eestlaste ja Siberi setode laulu pärast on nii mõndagi hiljuti ka Eesti popmuusikasse jõudnud läbi päris mitme ansambli tõlgenduse näiteks raadiot, Kiiet, indure, kuulajad on onu tööst ja vaevast ning rõõmust värske muusika kaudu osa saanud. Neid allikaid on publitseeritud ka internetis ning kui näiteks guugeldate Siberi eestlaste laulud või Siberi setode laulud siis leiate virtuaalse andmebaasi, kus palju põnevat kraami kuulata. Mina mängin teile, sealt valan, ma olen vanahuligaan, mille Anu Korb tõi kaasa Tomski oblastist pervo maiski Grayst kase külast laulab 1919. aastal sündinud Elfriede Vahter, salvestatud on see aga 2004. aastal. Maarja Merivoo-Parro, aitäh kuulamast. Hääleringvaate eetris jälle nädala pärast.