Siin Tallinn vikerraadio, MINA, OLEN Maarja Merivoo-Parro, jah, ajale ringvaade on täna ühtaegu nii lähedal kui ka kaugel lähedal oleme seeläbi, et minu tänane külaline tegutseb siinsamas, Tallinnas, kaugel seeläbi, et see, millest me rääkima hakkame, on väga kaugel Ameerika Ühendriike, Ühes Kesk-Läänes Minnesota osariigis. Kui teil pole kaarti käepärast ega ei taha ka internetist järele vaadata, kust see Minnesota osariik täpsemalt asub siis siin mõned pidepunktid, mis vast aitavad seda kauges maanurka vaimusilmas positsioneerida. USA-s on osariiki teadupärast palju ja Minnesota asub selle osariikide komplekti kõige ülemise rea peal. Ehk tema on üks neist, mille põhjanaaber on Kanada ja selle rea peal on tema üsna teiste vahel enam-vähem keskel ühele poole puiskandsin, teisele poole aga takutad kliima on seal üsna meie sarnanev neli aastaaega. Aga et tegemist on tõesti keset Mannert laiuva alaga, siis ta on ka ise oluliselt Mandrilisem kui see, millega meie harjunud oleme, ehk et suvel soojem ja kuivem. Talvel on ka kuivem, aga ilmel natuke nagu siberis. On see olukord seal ja need, kes omal ajal taipasid vaadata ETV-s jooksnud seriaali väike maja preerias või on lugenud selle kõige aluseks olnud Laura hingals Wilderi memuaare, need teavad Minnesota kandi elust vast nii mõndagi ja oskavad juba ette kujutleda, kuidas seal vanasti elu käis. Mõningad eestlased teavad ja tunnevad seda osariiki, aga just nimelt praegu omast käest. Eestlasi võib leida nii kaksiklinnastmine apolist, Saint Paul kui ka teistest väiksematest asulatest aga neid ei ole seal palju. Aktiivsed kogukonna elu elab vast ainult kahekohaline arv inimesi. Ja seda üllatavam on, et just Minnesotas Mineaapolise linnas asub üks maailma suurimaid väliseesti arhiive. Kuidas see kõik sinna sai, mis seal täpsemalt on ja kuidas me seda teame? Sellest räägingi täna Eesti rahvusarhiiviteenistujad, Tallinna kogumisosakonna juhataja Tiiu Kravtsoniga, kelle juhtimisel on sinna põnevasse arhiivi toimunud hulgaliselt abi missioone. Tere, Tiiu. Tere Maarja. Algatuseks kohe pike mitme otsaga küsimused. Kuidas sai rahvusarhiivi Minneapolises asuva Minnesota Ülikooli immigratsiooni ajauuringute keskuse koostöö alguse ja palun räägi kohe sama soojaga ära ka see, et mis selle kõige eelduseks oli, ehk et kuidas need põnevad väliseesti ajaloo allikad ise sinna arhiivi õigupoolest sattusid? Rahvusarhiiv, kus ma töötan, peabki oma ülesandeks eesti rahva mälu säilitamist see hõlmab siis Eestis elavate inimeste kui ka väljaspool Eestit elavate eestlaste dokumentaalset mälu ja, ja me panustame sellesse aktiivselt isekogudest kui ka aidates teisi säilitada oma dokumente. Ja sellest ongi üks meie tegevust saanud, kus me nõustame eraõiguslike dokumentide Valgajaid dokumentide säilitamisel mille kõige praktilisemaks suunaks võibki siis pidada neid meie niinimetatud arhiivi abi projekt, aitäh. Mis nüüd, kui me räägime konkreetselt minaatolises asuga immigratsiooni, ajaloo uurimiskeskusest läbi viidud projektidest, mis algasid 2009. aastal juba ja nüüd 12 10 aasta jooksul, me oleme seal käinud 10-l korral kokku korrastamas Pirjeldamas, mine apolise kasvavaid Eesti kogusid. 1960.-te aastate lõpus loodi leid budis Eesti arhiiv Ühendriikides, mis kujunes üheks suuremaks väljaspool Eestit tasuvaks ajalookeskuseks üldse. Nad omakorda need kogud olid alguse saanud 46. aastal Saksamaal Caitlin teenist põgenikelaagrist loodud arhiivist. Ja kui põgenikelaagritest rännati edasi Ameerika ühendriikidesse, siis pagulased võtsid oma dokumendikogumit kaasa ja 60. lõpus rajatud Kus arhiivid hoiustati ja nüüd koguti seal järjest ka edasi ja nii nagu hästi toimivate arhiivide puhul tihti juhtub ussina kogumist tulemusena saab hoidla pind täis ja nii olid ka Eesti arhiiv Ühendriikides inimesed selle probleemi ees. Et kuidas korraldada oma dokumentide edasine säilitamine. Otsides paremaid olmetingimusi 2003. aastal deponeeritegi suur osa oma kogudest ligi 600 nimetust arhiivis fonda, linna hapolisse immigratsiooniajal uurimiskeskusesse koguda. Üleviimise tingimuseks oli see, et eesti kollektsioon minaapolises säilitatakse, nendest midagi eraldamata ja et neile tagatakse juurdepääs. Aga probleem tekib eestikogude puhul sellega, et. Suur osa sellest Eesti arhiiv Ühendriikidest kogust, mis viidi, mine apolisse sellega, nagu eemaldati oma kogukonnast. Kui me mõtleme väliseesti arhiivide peale, siis need tihti kogukondlikud algatused ja kogukonna liikmed, kes seda arhiivis on rajanud ja seda peavad ise ka töötavad selles arhiivis. Aga nüüd see kogu hüüdi eemale siis nii nagu sa ütlesid, et noopolises on paarkümmend eestlast elamus, ainult et nende hulgast ei olnud võimalik valida, nagu neid inimesi, kes oleksid avanud nende kogude sisu, kirjeldanud sõda kataloogides. Ning seetõttu, kui Minneapolises uurimiskeskuse direktor täis 2009. aastal Eestis mittetulundusühingu Baltic Heritage Network Siis tema tegi selle ettepanekuid Ta ehk me võiksime koostöös teha sellise projekti, kus nemad võõrustavad iga-aastaselt kahte meie arhivaarid, kes siis kuu aega töötavad Minneapolises kirjeldavad nende inglise keelses kataloogi, meie eestikeelseid kogusid. No see töö seal on tõesti väga, väga tihe ja ja need inimesed, kes sinna lähevad, testid arhiivi missiooni tegema, nad tõesti, ma võin julgelt kinnitada, mina ise ei ole olnud nende seas, aga ma olen näinud neid seal töötamas töötavad tõesti palehigis, teevad seal väga suuri tegusid ja, ja on väga palju muljet avaldanud kohalikel arhivaaridele just sellega, kuivõrd suures mahus ja kui kiiresti nad suudavad seda tööd teha. Kas on juba teada, kuis, kui suur protsent sellest kirjeldamise tööst ja süstematiseerimine tööstused ära tehtud, on? Me võime praegu öelda, et me oleme umbes poolekogult seal praeguseks ära kirjeldanud, mis ei tähenda, et ilmtingimata pool aega sellest, mis on juba kulunud, tuleb veel kulutada. Me ei oska nagu kunagi ette arvata, täpselt kui suure hulga riiulimeetreid Archive oleme. Suudame mingil aastal ära kirjeldada, sest see oleneb, kas, kui hästi on eelnevalt korrastatud ja ja veel mitmetest asjaoludest, aga jah, praegu arvestame, tsirka pool on tehtud sellest kogusest. 300 nimetust, arhiive. Nii et kui pandeemia järele annab, siis jätkate. Praegu on kokkulepe uurimiskeskusega kõik selline jah, et me jätkame. Jõudu tööle, aitäh, Tiiu Kraktsed rahvusarhiivi Tallinna kogumisosakonna juhataja. Aitäh, Maria. Ajaloo Ringvaade.