See saade jäädvustab monolooge eesti sõnateatrite mängukavast. Siht on talletada hetki olevikulisest kaduvast teatrikunstist, mõtestades nende lavahetkede tähendust. Olen raadioteatri toimetaja Pille-Riin Purje. Soovin huvitavat kuulamist. Seekord keskendume Eesti klassikale, August Kitzbergi draama kauka. Jumal jõudis esmakordselt teatripublikuni 1912. aastal Vanemuises. Lavastaja Karl Menning aitas tublisti kaasa teksti lavaküpseks saamisele koostöös autoriga. Mogri Märdi rollis oli Karl Treumont. Seda osatäitmist loetakse tema näitlejatee tipuks. Pärast esietendust saatis Kitzberg näitlejale foto pühendusega. Kauka jumal ilma Karl Treumontita on kui kelluke, mis ei helise ja vask, mis ei kumise. 1916. aastal lavastas kauka jumala Estonias karjuncholtz. Mogri Märti mängis Paul Pinna, kelle kireval näitlejateel see tegelane ei saanud sündmuslikuks. Kauka jumala vastuvõtt oli algul üpris kriitiline. Üheks erandiks läbinägelik Hugo Raudsepp, kes aastal 1912 kirjutas Mogri Märt on väga hästi korda läinud kuju. Ta on nagu loodud teistele inimestele saatuseks saama kujunenud, seisukohtasid läbi murdma ja raha võimu ja halastamatust personifitseerima. Siin saates kohtume eesti teatrilava hetkel uusima Mogri Märdiga 14 10. novembril 2019 esietendus Rahvusraamatukogu teatrisaalis VAT teatri kauka jumal. Dramaturg Mihkel Seeder ja lavastaja Margo Teder on suutnud mahutada viievaatuseline näitemängu ühe ainsa vaatuse hoogsa tempoga mööduva pooleteise tunni sisse. Tsiteerin teatriliidu žürii esimehe Madli Pesti artiklit teatrielus 2019. Üks aasta säravaim klassikalavastus sündis VAT Teatris. Lavastajale hüppe teinud Margo Teder tõi välja dramaturg Mihkel Seedri abiga tolmust puhtaks klopitud kauka jumala sõnalavastuste žürii hindas saavutust erakordselt tugeva tervikuna. Esitades lavastuse auhinnale suisa neljas kategoorias. Hinnati kompaktset ja vaimukat lavastajatööd imepisikesse saali rohetava aasa loonud Pille Jänese kunstniku tööd ning Indrek Taalmaa vägevat esitust Rahajõmm. Mogri märgina. Auhinna pälvis naiskõrvalosatäitja Elina Reinold kahe vastandliku rolli eest. Nii uus vaimsust kandva teadjanaise Anu kui ka Mogri Märdi, beibeliku aga hakkaja perenaisena. Tugevas tervikus aga nõrku lülisid ei esine, nii et ka teised näitlejad tegid suurepärased osatäitmised Karolin Jürise Leena ja miili Meelis Põdersoo, noor Märt ja politseinik ja Ago Soots. Masands ja Peeter Pärn. Indrek Taalmaa selline eesti klassika ja, ja Kitzberg küll Mihkel Seederi dramatiseeringus kuidas tundub, kuivõrd Kitzberg vajab sellist, kas ümber või ülekirjutamist praegu? Mingil määral võib-olla kindlasti peab, aga samas kui tahta seda ehedat, et kõnepruuki kõnekeelt, mis tol ajal nagu oli ja seda nagunii ajastus vaadata, siis on Kitzberg aegumatu, et võib seda ka sellise lehedal, kui oled seeder küll nüüd muutis seda, tõid nagu tänapäeva mis ei muuda selle sisu ja olemust. Ma vaatasin, et ega väga palju isegi, aga no ütleme, mõned finantssõnad võib-olla on lisatud ja rahakapi asemel seif ja niisugust asja tal. See lavastus on küllalt tempokas, kui palju seal niisuguseid monolooge üldse on, võib-olla see viimase vaatuse oma ongi kõige ilmsem monoloog Mohriverdil. Ta on pandud suhteliselt tihedasse dialoogi ja monoloogi on vähe ja see viienda vaatuse suhtlus vihmaussidega, et seal tõesti pikem Mogri Märdil Kui omaseks saab teha niisuguse mehe endale või siin peaks ka küsima, et milline on Endel suhe rahaga. Ja, ja mina pean seda rolli mängima Mogri Märdi ja ma pean ta enda jaoks ikkagi mõtlema, et et see inimene on käitunud ja teinud oma asju mõeldes ainult paremale ja endast lähtuvalt oma perekonnast ja kõigest sellest, nii nagu inimene ikka oled. Oma pere on alati kõige tähtsam. Siinse raha jumala seisusesse tõstmine võib nagu kõrvaltvaataja jaoks olla tõesti, et need inimesed ei ole kõige-kõige paremad inimesed või on nad liiga enesekesksed või nii edasi. Aga kui me laiemat pilti nagu vaatame ka tänapäeva ühiskonnas, siis ikkagi see teenib meid kõiki, see suur rahajumal ühtemoodi, et me kõik oleme sellega väga tihedalt seotud. Mina küll ei ole nagu Mogri Märt, aga, aga põhimõtteliselt ma näen neid tendentse, et mina samastan Mogri Märdi, noh tänapäeva pankadega näiteks siin ei ole selles mõttes mitte mingit vahet, ka tema andis raha protsendiga välja nii nagu tänavapangadki seda teevad. Ja see Mogri Märt suhtus kõikidesse võlgnikesse kui vaestesse nii-öelda ühesõnaga ei vaadanud sõbralikult nende poole, siis eks tänapäeval on pankadel seesama tendents, et kui sa ikkagi oled võlgu jäänud või maksegraafikust kinni ei ole pidanud, siis sa oled nende jaoks mitte keegi, sind pannakse mingitesse listides. Sinu elu tehakse üsnagi Pädaks, tulevad need, mitte pankrotihaldurid, aga need, kuidas nad ütlevad, see. Kassa inkasso on eraldi firma, eks ole, kes võlgeldaga riiklikul tasemel on, et kohtutäiturid kes siis on võimelised ära võtma kõik Sult ja nii edasi, et selline inimlik pool kaob sealt tagant ära. Me kõik oleme selle sees olles harjunud selle kõigega juba võtame seda kui normaalsust. Aga siin Kitzberg näitab meile seda natukene teise nurga alt, eks ole, me tegelikult ju saame aru, et, et see inimlik pool selle raha sealt tra näksab. Et me teame lugusid, kus õed ja vennad on omavahel tülli pööranud ja lähisugulased just nimelt raha pärast. Nii see paraku on, et selles mõttes on see tükk tükk on halb sõna, see näitemäng üsna tänapäevane kõnetab ilmselt ka paljusid tänapäeval. Selles mõttes peakski küsima, et kas on saalis pankureid silma hakanud? Kui ausalt öelda, mul on üks koht, kus meil on niimoodi et, et ma vaatan publikusse ja kui Mogri Märt ütleb, et kõik kohad on neid kerjuseid täis. Seal mõõterlaiselt lõudel neljanda seina ja võtan selle publiku nii-öelda natukene niimoodi tunnetuslikult mängu, et siis ma olen vaadanud publikut, aga ega sa ei saa ju aru, kes on pankur, oli inimestega alati ilusti riidesse. Kui teatrisse tullakse, et, et ega, ega see silmike ei erista seal Et oleme kerjused, kõik, No nii ta paraku on, ega siin pankuritega on ka, et täna nad võivad olla väga tähtsad ja lugupeetud inimest täpselt samuti nagu Mogri Märdi ikkagi. Aga juhtub midagi ja on ta pankrotis. Swedbank, kui inimesed jäävad rahast ilma, pankurid muutuvad ka töötuteks, ülevad vangi või mida iganes, nagu me teame siis. Seal on tõepoolest nagu täiesti ekstaatiline või fanaatiline see Mogri Märdi suhe rahaga ja ma leidsin, Mihkel Seeder on toreda remargi kirja pannud, ma loen selle ette. Peremehe jaoks on saabunud tema meelistegevust, ta võtab joogi soojenduseks alla, avab kassa ja hakkab raha lugema. Ta teeb seda säärase kraatsilisusega nagu ei ükski teine inimene ja seal on veel muusikataust ka ja et ilmselt on, on seda magus mängida niisugust hetke. Ja loomulikult, aga elus ka, kes ei unistaks raha lugemisest? Selles on mingi oma fluidum, võlub eriti kui ta on palju jah, seda mängida, mõnus. Me otsisime ka, mis Mogri Märt siis nii erilist teeb selle raha lugemise juures, aga just see näppude limpsimine siis see heaolutunne just ongi see, kus lülitatakse ümberringi välja nüüd ainult mina ja raha. Protsent ongi kõige tähtsam. Protsent on elu alus mille najal see talu meie pere, terve maailm püsib. Rahal. Aga tark inimene ei kuluta raha, sest raha saab võlana uuesti tööle panna. Ja protsent, see on rahavili, see on see, millest meie elame. Näita mulle mõnda muud võimalust ellujäämiseks. Kuidas saab minu eneseliha ja veri nii rumal olla? Kus su loogika on? Küsimus pole asjades. Kes on rikas kui jumal mitte lihtne inimene, vaid jumal. Veel üks mõte Hugo Raudsepalt. Meil ei ole mitte mõtteta ihnuriga tegemist, kes puhta kunsti mõttes küla kurnab, idiootlikult kopikaid kokku kraabib. Mogri Märt ei ole oma rahaga biori, vaid isand. Mogri Märdi apluses peitub omapärane elu mõte. Ta rahakapis istub idee. Eesti kirjandus 1915. Meie heliarhiivis on jäädvustatud Mogri märgina isikupärase häälega näitleja Ado hõimre kes laval mängis seda rolli kogunisti kolmel korral. 1929. 44. ja 56. aastal. Kuuldemängu lavastas Kaarel Toom 1955. aastal ja ajastuomaselt seal viiendat vaatust ei tarvitatud. Või sinul on Proud? Siidituur. Ka Uusa siis tahate panna, kuidas õige ennast ja seda teist dolta. Müüno leiva kommet ei meenu, leivaga mitte. Meino maas on, su lapsi ei toida. Märt. Ma seal sul lapsi ei ole kellelgi vaja toita. Neil on terved käed, jagad. Toidavad minuga tee, mis tahad. Lapsid jätnud laps. Korista oma tütar minu poja juurest koristajana tonni, ajas solvu maja kohal maja aas ja oma võlg ära 808 sadamas laua peale jaoks haamrayotaile pulmalugu meenu. Kaltsakas. Tahad minu poeg olla või ei taha? Tahavad või ei taha, ta on siis löö last, käiusast, laki, nalooga lõka, tahad või taha löönid, mina idiota nusseiš Kasi mus sellist. Ja, ja kui sa arvad, et mädalusinule Jädan meelile nõnda loo meeline puha möire oma kerjuste seltsi Mogri Märdi Aado hõimre partnerid 1955. aasta kuuldemängus olid noor Märt Rudolf Nuude, Masands Hugo Laur. Jätkame VAT teatri Mogri Märdiga anno 2019. Näitleja Indrek Taalmaa on mänginud erinevaid võimukandjaid, jaga võimu ohvreid. Meenuvad Pip Atoni mononäidend, Adolf Vanemuise lavastust Tartu püssirohukeldris 2005 ja Hitleri hääl maak Hei, öösti. Nad tulid keskööl Linnateater 2020 president selgesti aimatavalt päts Urmas Vadi näidendis ballettmeister Pärnu Endla 2009 ning Konstantin Päts teleseriaalis tuulepealne maa ETV 2008. Aga ka Aleksander Hertzen, Tom Stoppardi utoopia rannik, kolmas osa kaldale heidetud Ugala ja Vanemuise ühistöö 2013 ning Johannes Vares-Barbarus Mart Kivastiku vares Endla 2014. Eks omal kombel sobitu ka Mogri Märt võimurite teemasse. Tal on võim ju käes, ega see kohalikust tähtsuses on tal täiesti võim olemas eriti kurvaks tegevalt oma lähedaste üle, eks. Kus ta arvab, et tema tellib muusika, järelikult maksab ta kõik kinni ja kõik peavad tegema täpselt nii, nagu tema seda heaks arvab, et see võimuteema muidugi jah, mul on olnud au või õnn või. Ma ei tea. Hitlerit pätsu ma olen mänginud ka Johannes Vares-Barbarus, võimuteema on kõvasti läbi käinud, eriti Hitlerit mängides muidugi, ja see jätkub nüüd linnateatris tuli välja lavastus, kus ma pidin jälle Hitlerit. Aga Mogri Märt on jah, tema võimuiha ja see võim ilmselt ongi, nagu me näeme ka tänapäeva ühiskonnas siis kuskil see võimuiha on alati inimestes sees olnud ja sellest ei taheta lahti lasta niisama lihtsalt. Isegi kui see toob teistele palju valu kannatusi, siis ikkagi ei taheta sellest võimust loobuda. Miskipärast, et see on kuidagi inimloomuses sees, kui seal nagu kättevõideldud, siis nagu Mogri märkisin, ütleb, et ta on lubanud oma jumalale. Et ta on roninud sellest kõntsast ja sellest välja tulla oskad, on teinud karjääri tänapäeva mõistes ja sellest ei loobu ta mitte ühegi hinnaga. Laususin monoloog. Ma palun sind kerge keelega. Rahast pole maailmas midagi tähtsamat. Kuulab, ma räägin tõsiselt. Terve oma elu raha kokku ajanud sest elada saab ilmas sugulase, sõbra kuradi või jumalata, aga Ilmar Raag pähe ei saa. Raha võin ja võim on elu ise. Aga. Elu peab jätkuma. Näed, selle maja, selle maja olen maitsnud, mõeldes tulevikule. Sinule, Märt. Ma tahan, et sa selle elamise siin ükspäev kõik üle võtad. Aga sa pead sellest viletsusest, sääst vaesusest kõigest loobuma. Poeg ütleb lahti nendest kirjustest. Nad on meist madalamal. Mandril sulle, Terr, ilm on paremaid naisi täis kui see sinu vereimeja. Me peame end kaitsma. Mitte kui midagi ei ole muutunud. Kõik kohad on jätkuvalt kerjuseid täis ja nad himustavad võõrast vara, mille nimel löövad, tuleb päevagi vaeva näinud. Poeg, mul lehit ruudu sulle mõisa. Last ei armasta. Aga võõrastele ma panen ratsapiitsaga näkku. Kui me tahame olla ei ole, siis me peame. Ütle, milleks ma olen terve elu kogunud kelle jaoks kõrvale pannud. Sina pead minu pärandi edasi viima. Ma seda veel küsin, kas oled näinud ka varasemaid Mogri, Märt eesti teatris? Muide, ma olen näinud ka põrgupõhja uut vanapaganat, mängisime kooliga, vaatab sealt, ma sain ikka väga suure teatrielamuse ja võib-olla sealt ma saingi selle tahte saada suurele lavale professionaalseks näitlejaks, et see, see oli, see oli nii huvitav kogemus minu jaoks lõi mind ikka täiesti muutis et ma mäletan, kui teised klassikaaslased jooksid ringide mööda teatrit, seal ei olnud väga palju rahvast üldse. Ja mina istusin, ahmisin südamesse, seal lava peal toimus. Et teha selle nimel, et ja ma olen ka näinud kauka jumalat. Jah. Aga sellest ma mäletan vähem. Ja ma tean, et Endlas oli ka, seda ma ei ole näinud. Kahjuks jaanuaris. Ja täiesti nagu klaver põõsas on stuudios Jaan Rekkor ja ette hoiatamata küsin sinu käest. Me teeme saadet ühest eesti klassika rollist, keda sinul oli rõõm mängida 15 aastat tagasi. Others vaheline mõistet on siis 15 ja siis 2000, vii äkki siis kauka jumala? No näed kohe 10-sse. Millised mälestused sul on? Mogri Märdist? Andres Noormetsa lavastuses. See oli äge värk, mis me nägime aga kuidagi hammasrataste vahel või me ei saanud nagu mõistmist. Minul on peas ja, ja mälus on Lembit Eelmäe kauka jumal, nii tugevalt. Et ma ütlesin seda Andresele kohe alguses, et mina sellega võistlema küll ei hakka selle, selle raha hulluga. Jaa, aga paraku on see eesti rahva ja mitte ainult rahva, vaid ka teadmameeste ja kutsutute ettekujutuses on see lugu ainult rahahullust. Me tahtsime näidata hoopis teiselt poolt, et see mees on ääretult asjalik täna teistest ees. Ta on tegudeinimene ja ta oskab rahaga ringi käia. Aga mitte ei ole peast segaseks läinud, aga ümberkaudsed nagu ikka kadedus tõmbab vaiba alt ära, tal see oli nagu meie lähtepunkt, hoopis. Aga miks sa ütled, et jäide rataste vahele publik ei mõistnud? Seda ma ei tea, kuidas seda publiku mõistmist ikka nii väga aru saada ka, et aplaus oli tüki lõpus, aga lugupeetud inimesed, kes on näinud varianti, aga nad ütlevad lihtsalt, et näe, kehitasid õlgadest lihtsalt materjalile alla. Laval näha nõrgaks jäi, plaanegi ei, plaan on ikkagi see, et popsi rahvas ja need, kellel on raha laenanud, et noh, see pilt ju kipubki olema niimoodi, et vaata nüüd laenas sellele raha ja, ja näe, näe nüüd tahab tagasi ka veel saada. Pilt seal ongi kõik need antsud ja kellele raha nad käivad ju kintsu kaapima, mitte tagasi maksta. Tõeliselt proled, sellised. Et Kitzberg on siis nende vaatepunktile. No tegelikult, eks teda natuke kee pidime ju kärpima reageerama ka, eks Kitzberg rohkem näidanud raha hulluna, aga no mis okeilide Kitzberg ja tema tegi nii. Seda mõtet enam, ma ei teadnud, mida Indrek mängib seal, kuidas nendel see lahendus. No tema jõuab ikkagi ka minu meelest sellise tõsise tragöödia nii või. No see tragöödia on seal niivõrd võimsalt sees, on juba see, et vana hulluks läinud, Märt see kisub niiehknaa plombi kurku, eks ole, aga kuidas sinna sadulasse pääseda, see on nagu lavastaja trupi küsimus. Aga meelde ja hinge. Ja väga väga. Mulle meeldis see suhe rahasse, see see asjalik. Ja meie Andresega rääkisime väga palju rahvast kuidagi. Sõitis ennast ka natukene nagu sellele oma suhetele vaatama natuke, kuidas mu enda isiklikud suhted raharan. Ja eks need ära ka elus igasuguseid järke läbi elanud, mis on täiesti loogiline alates nooruspõlve uljest raha põletamisest ja et mul pole seda vaja ja kõik kuni sinnamaale, et seda on väga vaja, siis ta normaalne on, inimese vanusest sõltub tema suhe rahaga. Kuidas praegu on täiesti rahulik. Me eksisteerime kõrvuti koos ja me saame hästi läbi. Tõepoolest, siinmail seninägematu kujundikeele eesti klassika tõlgendamisse tõi Tartu teatriuuenduse uhkel epohhil Jaan Tooming oma Kitzbergi lavastustega, laseb käele suud anda. Näidend enne kukke ja koitu 1969 ja kauka jumal 1977. Sinna vahele mahtusid 1976. aastal legend lavastuseks jäänud Tammsaare Osvald Toominga põrgupõhja uus vanapagan ja Ernst Enno Veli Joonatan. Nii Mogri Märti joonettani kui põrgupõhja Jürka mängis Lembit Eelmäe kes Jaan Toominga näitajana 50.-ks eluaastaks jõudis kõrgajajärku oma loometeel Beatri lukku põlistunud Tiprollideni, mis on mõjutanud õige mitut tulevast näitlejat. Katkend heliarhiivist ei suuda küll edasi anda toominga, lavastuse ekspressiivsuse väge, aga siiski kauka jumala helisalvestis aastast 1978 Mogri Märt Lembit Eelmäe. Noor Märt au, Peep. Näitlejad on ajastu lühikroonika. Parem oleks teil pärast surma halb hauakivi saada kui eluajal paha hinnet nende poolt. Selle rolli Ühelt poolt kontrastiks ja siis teiselt poolt kulminatsiooniks on ikkagi see lõppvaatus, kui ta tõepoolest nende vihmaussidega seal räägib ja see viib ikkagi tragöödia, nii et kuidas seda tõlgendada, see võib-olla jah, Mogri Märt on hulluks läinud. Aga võib olla ka teistpidi, et ta on nüüd jõudnud tõelise elu väärtuse juurde või, või leidnud elu mõtte üles. Tegelikult jääb seal kahte pidi see tõlgendamine, et see jääb siis publikule endale tõlgendamiseks, aga tegelikult on ta ikkagi jõudnud maa peale tagasi. Noh ta, aga sellised asjad juhtuvadki, kui sa oled kaotanud kõik enda ümber. See ongi selle raha kummardamise juures üks suur oht. Et sa siis hakkad nagu lõpuks. Taipama mis on tähtis Siiamaani on alanud raha võim, mis annab selle vabaduse ja võimu nii-öelda. Et siis kui rohujuure tasandile nagu laskuda, siis näed, et elu elu toimib ka ilma rahata teatud loodusseaduste järgi ja ja kui inimene selleni jõuab Siis see kontrast võibki anda mõtte kõrvaltvaataja jaoks, et inimene on ära pööranud ja räägib vihmaussidega suhtleb nendega aga aga kusagilt siis sealt ridade vahelt peaks ikkagi nagu aru saada, olemata. See sõltub ka muidugi sellest, kuidas seda mängida. Mina olen jah mänginud nii-öelda Mogri Märdi siis seal viiendas vaatuses just et ta on. Ta on koju jõudnud, tan, mõistus on koju tulnud. Saanud aru. Et see lõpp küll, et tal on raha ja kõike ja lubab neid vihmaussidega jagada, et, et see on selline sümboolne lähenemine selle asemel. Ja mulle väga meeldib, kui ta on etenduse alguses seda Leenat sõimanud koletiseks ja väga-väga koledaks naisterahvas, kes ei kõlba mitte mitte mingitel tingimustel oma pojale naiseks, siis seal viiendas vaatuses ta ütleb talle, et ta on väga ilus inimene. Et kui alguses oli jutt, et näitleja, kes seda mängisime, peaks ennast võib-olla koledamaks tegema, alguses mõtlesin mitte mingil juhul, et seal võib olla piltilus, naisterahvas, tema jaoks on ta ikkagi kole, sest ta on võlgniku tütar. Ja kõik võlgnikud on võlgnikud, et siin selles mõttes teeb selle koledaks, aga see, et inimene on lõpuks muutunud seesama inimene ilusaks, siis see on, see on kõige suurem aususe märk ilmselt Mogri Märdi poolt. Aga see Moby Märt on endale oluline roll. Muidugi on väga-väga oluline. Ma olen selle Mogri Märdi saanud öelda, aga just omi mõtteid tuua välja just rahale üles ehitatud ühiskond. Meie just eriti kui me oleme noor kapitalistlik riik veel ikkagi, mis siis, et juba aastakümneid on läinud taasiseseisvumisest siis seda enam me oleme nagu veel kuidagi kammitsusele, raha, elu ja rahateema ümber. Aga ega ei ole ka alternatiivset, paremat ühiskonda kusagil nii väga välja pakutud. Üheks inimkond püüab kuidagi sinna areneda. Et muutuks midagi inimlikumaks ja, ja mitte nii rahale keskendunud ühiskonnaks. Aga on meil lootest? No ma arvan, minu eluajal küll mitte. Et uued põlvkonnad peavad endale ikkagi seda kuidagi draama või tegema, aga ma saan aru, et seda ideaalset ühiskonda on ju otsitud ja otsitud. Näen, kui mängisin utoopia ess ertzenit, siis temagi elu tiirlase pöörles ikkagi selle ideaalühiskonna otsinguil. Et eks me üritame inimestena kõik anda oma panused ja nii see paraku on. Jah, sest vahel on tunne, kui me põrgupõhja juurde tagasi tuleb, et äkki me läheneme sellele ajale, kui inimkond üldse tagasi võetakse. Ja see oht on kindlasti ka olemas. Miks sa maa peal ei võiks jääda? Kui toredad ja armsad olete. Te ei tee mitte kellelegi liiga? Just nagu mina. Me oleme täitsa ühte nägu. Me peame 11 abistama, on elus, ei saa teisiti. Mina kaitsen teid kurja jumala eest, ärge üldse muretsege mulle raha. Kuulsite Mogri Märdi monolooge August Kitzbergi näidendist kauka jumal neid esitas ja oma rollist rääkis Indrek Taalmaa. Kauka jumal esietendus VAT teatris 14. novembril 2019 dramaturg Mihkel Seeder, lavastaja Margo Teder. Kõlasid katked lavastused muusikalisest kujundusest. Helilooja Ann-Lisett Rebane. Külalisesineja oli aastal 2006. Mogri Märti mänginud Jaan Rekkor saate signatuur Andres olema Valter Ojakääru lauluviisi vana teater põhjal pealkirja ja William Shakespeare'i Hamleti repliike Georg Meri tõlkes lausus Indrek Taalmaa. Jälle kuulmiseni, ütlevad helirežissöör Külliki Valdma ja saate autor Pille-Riin Purje. Raadioteater 2020. Sõna on lava.