Täna õhtul kordame saadet Eesti NSV teenelise kunstniku Pärnu Draamateatri näitleja Olli Ungverega sahte lindistanud Reet Kudu. Muusikaliselt kujundanud Ülle Karu. Meil on maailm teatris läksin, pean ma algama tõesti muusikast. Muidu ma ei oleks võib-olla Vanemuise teatris surnud. Kodus sageli laulsime. Mu õed laulsid, mu isa laulis. Me mängisime kitarri üks säde koguni mängis kannelt ja mina koolis käies. Oli, mis oli väga tubli muusikaõpetaja Kes panin väga suurt rõhku muusikateooriale Edasi õppima minu tahtmine oli nii soov räppida muusikat iiliti laulu. Kahtlesin küll, et kas ma üldse saan sisse, sest sinna pääseb üpris raske. Ja nii ma siis sain Tartu kõrgema muusikakooli õpilaseks. Kuidas te siis nii ruttu, kohe teatrisse edasi, seal? Minu peamine eesmärk on Tartu kõrgemas muusikakool. Aga mis seal taga oli? Jätan ma enda teada. Ma läksin õilsa valega ju teatrisse, majandus oli sealt, ma ei olnud mitte väga kõrgel järjel, mul oli ikka raskusi. Ja ma ei julgenud loota, et mulle võimaldatakse jälle edasiõppimine. Et ta kutsus mind teatrisse, et mul on võimalus sinna saada. No ja nii, siis lugesin kodus, ker jäeti, mind kutsutakse Vanemuise teatri näitleja kohale. Esialgu muidugi on kulud ja kirjad tulid ikka siis vanemate poolt ja nii ma siis aitasin täiesti teadmatult Kassmanni. Et kas ma nüüd, et kuhu ma nüüd sõidan? Juhan Simm oli tookord Vanemuise teatri orkestri dirigendi, ühtlasi ta oli ikka repetiitor, tema õpetas kooripartiid kätte ja et ta on nagu tähelepanu pööras mulle just. Ma sain arvute, oli väga meeldiv, et mina õppisin, kuna seal enamasti olid niisugused, kes ainult olid kooriliikmed ja ja laulsid, aga ta nägi, et ma olen ikka edasi pildia ja mul oli õnne. Et ma sain varsti osi. Väikseid küll, aga, aga ikka muusikalised osad olid ja mis selle tõttu, et ma õppisin Juhan Simmi kari, teil vist üks selline omamoodi huvitav episood? Oli küll. Oli niisugune etendus, seal vist esietendus koguni. Muidugi ma olen väga erutatud ja mina alles tulnukas ja ma mäletan, mul oli üks niisugune väike jaapanlanna osa. Hirmus suur südamevalu. Ma olin lausa ahastuses, et nüüd on küll minuga kõik läbi, mina eksisin nii rängalt ja mul ei ole vist mitte midagi. Ja siis ma mõtlesin, et ma pean sellest. Silmas nagu midagi midagi väga hea, tahtlikena naeratas. Ja siis ta vaatas mulle otsa, magu läks naerule täiesse. Teil oli Tartu perioodil veel teisigi kokkupuutumisi kuulsate muusika inimestega, näiteks Tubina peres talite käega oma inimene Mavaga uudistasin kuidas Tubin töötab. Ikka salamahti siis ukse pealt piilusin, köitis, et kuidas siis sünnib üks üks teos lõi ühe akordi ja siis ta jäi mõttesse. Ta mõtles, kaua, pilk ainult punkti suunatud, ma ei julgenud segada. Ja siis ta hakkas näpuga noote klaveri peale lööma, ikka siit ja sealt siit ja sealt. Ja siis koorus mingisugune. Meeleolu siis ta katkestas jälle teisiti. Siis ta käis natuke mõttes. Ja siis ta immitses veidikene. Nii-niisiis tuli niisiis valmis, ma ei tea, mida ta just parajasti katsetas, seda ma ei tea. Aga sellest vähesest oli mul ju küll, ma nägin, kuidas need esimesed muusikalised lauset tekkisid ka nii väga suure huumoriga ja ta oli. Kaunis irooniline, aga mitte halvas mõttes. Ta kõik ironiseeris huumoriga. Kui palju kordi mõnie kahekesi panime põrandale vaiba peale? Kõik muusikalised teosed Ja talv, väsimatu, ta sattus niivõrd hoogu, ta seletas mulle kõige, ta seletas, mispärast see just niimoodi on ja ta ise oli seal, ta oleks nagu selle muusika sees ise olnud. Ja, ja nii möödus, see on, et ma ei pannud tähele. Kui, kui juba hommik oli tarvis tõustaga, meie veel ei olnud üldse maganud. Nii et seal ma õppisin ka väga palju. Vanemuise pani põhja teie näitlejategevusele. Aga teie päris nii-öelda primadonna elu algas Viljandis. Kuidas te sinna sattusite? Raamatu oli kevad. Pidime kõik laiali minema ja ühel heal päeval tuleb siis mulle juurte Alfred Mering. Ja küsib mu käest. Kas ei tahaks tulla Viljandi teatrisse esimese näitleja kohale. Teate, ma olin jahmunud. Pööra kehaga ja seal oli vist vastu võeta. Seda otsustasid nemad niimoodi mängima, siis läksingi, küsisin ka, et mis ma pean muidugi tuginete perekonnast, kellelt ma muidu siis no küsin. Ja siis nad soovitasid küll. Me õppisime mootor, pruuti ei ole õieti operett, on nagu muusikali laadis ja ühel proovil minu etteaste, laul, mida mina ise võtsin lauluna. Kargas püsti, ütles, ei kõlba, mitte kuskile. Ei ole mitte midagi. Oi, siis mul läks seest nagu kõik õõnsaks, siis ta hakkas mulle selgitama, sa pead iseloomustama, kes sa oled, milleks oled. Kus sa tuled. Siis ma hakkasin mõtlema, aga ega ma aru ei saanud veel. Mõtlesin, et mõttettaid lase mul laulda. Rõhulda ei lase. Et ega ma seda halvasti ei laula, tähtis ei ole see maa Leyerdamine. Ja siis ta ütles, et sul pole siin tarvis häält anda. Sul on tarvis muusikas seda rääkida, et publik aru saaks. Mida sa tahad ütelda, mis me räägime, kaunis palju vaeva koos sellega, kuni lõpuks mina taipasin. Tuli ju isegi nii hästi välja, et Milvi Laid soovitas teil vahetada, teie läheksite laulma Tallinnasse ka veel sellesama osa ka Viljandist? Jah, väga õige. Milvi laid tookord mängis sedasama osa Estonia teatris on, aga mul ei olnud seda suurt julgust. Milvi laid oli terve kogemusega juba niivõrd sarmikas, sest tema tuli siis tema haaras kõike. Kõik tähelepanu oli pööratud temale, siis temal oli muidugi välimus ja väga ilus hääl seal oli ja ja ta oli kaunis tagasihoidlik. Ta ei kasutanud aga suuri värve, niisugusi, paks värv ja tema oli niisugune hästi tagasihoitult ja andis tema omad rollid. Kas saab üldse teiselt mängijalt midagi õppida või üle võtta? Sellepärast et igaüks peab ikkagi oma näoleid. Ma ei saa. Ja ei tahagi. Võib imetleda ja tekib mõte, et kui mina oleksin kaassuuteline andma nii nagu minu olemus on nii hästi kui see näitleja, keda ma imetlen oma olemusega, seda edasi annab siis ma oleksin rahuldatud. Teie läksite varsti Viljandist edasi Tallinnasse, juba mina läksin Tallinna draamateatrisse, see kollektiiv oli niivõrd sõbralik ja nad võtsid mind niivõrd hästi vastu, nii et mul oli niisugune tunne, et ma olen seal olnud juba ei tea, kui palju aega sain, mina väga heade näitejuhtide käe jälle kadunud son lavastas siis Kalmet, kellest ma väga lugu pean. Kalmet oli pedagoog, režissöör ja tema oli väga huvitav töötada. Lähenes ka inimesele et teda tundma õppida. Kui nüüd edasi minna, siis Priit Põldroos jälle hoopis erinev isiksus. Priit Põldroos. Ma lausa imetlesin teda. Sest kui mina hakkasin tegema Mart Raua karastuses annet, siis tema ütles niimoodi, et tehke, mis te tahate. Siin on see koht. Siin on see koht ise, liikuge ese, leidke, otsige ja mõelge, milleks te seal olete. Ja thangist täielisel vabaduse. Nii et lust oli töötada. Kui usaldage sind niivõrd palju. Muidu ta lasi näitlejatel teha kõik temal ei olnud kunagi kindlad siid, temal kujunes tööprotsessis kõik iseenesest ja see oli lihtsalt haarav ja see andis ka tulemusi. Te olete väga paljude kirjanikega kokku puutunud näiteks kas või Sütistega ja selliste kohta ma pean ütlema, et see oli inimene, tainas sädeles. Kui tema juba draamateatritegelaste tuppa astus ukse peale tuli, siis tema tema nägu oli niisugust rõõmu ja niisuguse päikesepaistet. Mul läks ka tuju heaks. Muidugi töö juures oli ta väga range ja meil oli üks lavastus õnnelikud päevad, see oli üks prantsuse komöödia noored kuskil suvilas. Ja meil oli Salme Reegi kass seen diivanil. Kuna me pidime selle stseeni maha mängima kogu aeg naerdes suure häälega naersime jäässe, seal pidi nii olema, et mitte üks silpide kaotsi minna. Ja Sütist oli Al-proovil tari siis tookord draamateatri kirjandusala juhataja ja ütles. Tüdrukud nüüd vaatame seda asja natukene väga kohkusime. Me arvasime omast meelest, et kõik. Peas ja kärpis Me teksti niivõrd ära, mõtlesime, nii laseb, tõmmake kõik maa, tõmbame selle süsteemi üldse maha ja kõik. Rohkem tekstid, siis ikkagi suurem roll. Ta tegi selle stseeni niivõrd huvitavaks, aga meie tookord ei mõistnud, et teate, sellest oli nimelt haruldane stseen. Teie, kes te olete nii tuntud lavastajatel mänginud, on teil nüüd selline tunne, et teil enam ükski lavastaja ei suuda midagi nii suurt ja erilist pakkuda? Oi ei, seda ma ei ütleks, lavastaja suudab alati midagi erilist pakkuda. Näiteks ma olen Ingo Normeti ka väga palju töötanud Pärnu teatris. Ta on ka üks väga huvitav lavastaja, tahi suru ka midagi peale, kui ta näeb, et näitleja ise loob. Missuguse lavastuse juures teil Ingo Normet, Eha kõige meeldivam koostöö on olnud? Mul oli väga hea töötada. Messid, hävitasid ja temal oli minuga kaunis palju tegemist olnud, et mina olevat olnud kuidagi nii järeleandmatu. Aga ma tahtsin teada, sest et kuidas ma sain järjele anda, kui ma ei saa aru, mida mina teen. Mu süda väga valutas selles rollis, sellepärast et noh, ta oli niisugune ekstravagantne ja tegi tükke, mis tema vanusele ei sobiks. Ma tahtsin seda anda suuremaid, ma tahtsin seda näidata. Ja siis ma ütlesin Ingule niimoodi, et see on ju dramaatiline stseen, et maja ainult teesklen niimoodi, sest mu süda valutab, paljugi, mis inimene teeb ja mida ta mõtleb ja mida ta tunneb. Saab hoopis teisiti, kuidas publik saab aru ja ta ise saab aru ja teised kõrvaltegelased ju mõistavad ka seda teisiti, et et kuidas ma seda nüüd kokku viin. Ja tema ütles mulle niimoodi, et kuule sina, jää iseendaks ja siis ma olin rahuldatud. Tähendab marlist ainult siin, nii nagu oli seda siis see tema suur hingevalu. See tuli kõik, tema ei käitu siis vist välja. Ingo Normeti lavastuses Puutuvid oli üks haruldaselt kooskõlaline töö. Ingo oli ise kas sellest tööst väga haaratud? Kahtlemata aitas kaasa meie ekskursioon Leedumaale, kuna me tutvusime seal kirjanikuga ja ta on nii sümpaatne inimene, ma olen paljude kirjanikudega koos söötanud ja aga tema läks olnud, mainimine julgeksid kõiki emadelt küsida lastelt väga lihtsalt. Ja nõnda siis tuligi puutuvid meil kuidagi väga sõbralikult ja suure niisuguse armastusega lavastus meele. Aga pealtvaatajale valmistasite tegi rõõmu veel ühes osas nimelt Mats Traadi kohviubades ja seal oli küll täitsa omapärane lavastaja selles mõttes, et ta tuntakse ju märksa rohkem näitlejana. Aarne Üksküla. Aarne Üksküla mulle märkusi üldse ei teinudki, ainult paari vihjega. Tema ütles, vot seda on tarvis, sa tead ise seda kõiki ja mina ju tegin rulli, mõne ei pruugi ka ära, ma sain kaks täis lavaproovi ja läksin esietendusele enne etendust. Aarne tuli siis juurde. Ma juba lamasin sängis. Ei tea ühtegi sõna. Mis must saab, ma ei tea. Ja tõesti, see oli nii, mul nagu pühiti kõik meelest ära. Sellepärast et see oli ikka niivõrd kiiresti sisse õppimine ja Aarne patsutas mulle õla peale, ütles, pole viga, kui hakata, seal tuleb kõik. Ja tõesti, ma tegin selle etenduse ära, ma ei eksinud Mitüksilt. Salme oli just sellepärast mulle ka väga armas, et, et murrakus ja kuigi tema Märt ütleme nagu oleksin nagu veider. Ta ei olnud veider tema harjumused, tema elutingimused olid niisugused. Tali. Lihtinimene. Ei töö juures mitte. Aga kui ma Tallinnasse külalisetendusel Mis minule noorte juures nagu valus on ette nemad tekstiga natukene hooletult käivad ümber. Kui näitleja vahel räägib nii et see kandub vaatajale ta ei saa aru, millest ta räägib, milleks ta seal üleval siis on? Noored natukene ma ei taha kõikide kohta öelda, aga on kelts ei pane sellele suurt rõhku. Ja ka distsipliini suhtes, et ehk lähevad, aga ma alati tõmbun eemale. Ma lähen kuskile nurka ära dolla üksinda vaikuses, sellepärast mind häirib erajututajad üks, üks sõnademulin, üks mingisugune vaidlus või ja asju hoopis õiendatakse ja ma ruttu-ruttu lähen sealt ära. Mind häirib mina lahenduseks välja mina, isa ja ometi ma vaatan, nad lähevad lavale ja nad mängivad. Ja see on kõik unustatud ja nad saavad sisse lülitada. Ma ei tea, kuidas on üldse võimalik ja sellepärast tulebki vahest, et, et ta läheb ja räägib ainult sõnu. Ta ei ole oma mõtetega seal oma ülesande juures, mis tal on täita, sellepärast et ega siis mina näit laval ei lähe, et ma ainult oma osa mänginud. No tervet lavastust aru saama, ma pean teadma, kes ma olen seal, milleks ma olen seal, milles kirjanik Need mõtted on, anna, ma pean otsima suhted inimestevahelisi suhteid ja need suhted on ju kõige tähtsam, meie elus ju suhtleme üksteisega ja need laialivalguvad suhted, need lähevad järk teiste ja kolmandate isikute juure ja nii tekibki ametnikke koosmäng, kuid minul on etenduse õhtu, siis see ei ole mitte õhtu võiks hakata hommiku peale. Mina juba olen kord niisugune tuur. Kuigi mul on väga kõrges ta arstigi 50 aastat, aga mida vanemaks, seda hullemaks läheb. Ma olen. Olgu või minu pärast kas või ma ei tea, viies 10. kuus, 10. etendusse, sest jälle uued teatrikülastajad on jama. Ma lähen vähemalt poolteist tundi, istun oma garderoobis. Ma ei mõtle kunagi tekstides ema teksti käiksin, ei seda mul senini veel olnud. Mõjunusta mulje kiiresti meile ma kunagi ei õpi. Mul juba prooviti, käigus jääb kõik meelde, ainult ma mõtlen sellele, et kes ma olen ja mis ülesanne mul on, kas ma olen suuteline täitma, kas ma olin, nagu öeldakse, vormis, et mind miskit kõrvalmõjud ei häiri. Kui ma selle saavutan Kunnas sisemise rahu kätte, siis ma lähen täie teadmisega, et kas ma teen hästi, seda ei saa kunagi öelda hästi või halvasti. Näitleja läheb ja ta on. Seda mõõdupuud on väga raske määr. Kui nüüd lõpetuseks rääkida veel sellest, missuguseid osi te tahaksite veel mängida. Ma väga suurt ülesannet kardan endale võtta. Sellepärast et ega tervis ka enam ei ole, niivõrd korraldus nõuab ikka suurt vaimset pingutust ja füüsilist jõudu ka. Aga ma teeksin küll mõne huvitava rolli, aga praegu ei oska ette näha, et ma just teatud tahaksin selle kohta ma ei oska midagi ütelda, kas kollektiivi järele valitakse repertuaar? No ma usun, et see peaks niimoodi olema. Aga praegu ma ei tea küll midagi soovida. Me suudame siiski täita ühe, oli Ungere soovi. See on muusikaline soov Maarjale õndsa laulus kuule paljungvere sellist päikselist Silverdust, nagu on ta kodulinna merel päikesepäevadel.