Nii hakkame siis pihta ja meil on külas kultuuriminister Anneli Ott, tere. Tere. Te olete nädal aega juba kultuuriminister olnud, mida te teinud olete? No eks see nädal aega on ikka kulunud uue valdkonnaga uue ministeeriumiga tuttavaks saamisega, inimestega tuttavaks, saamisena, teemadega, valdkondadega. See on ikka niisugune tutvumise aeg veel olnud. On teil selline olukord ka juba olnud, et helistate kellelegi, tere, siin kultuuriminister Anneli Ott ja siis küsitakse turu otseselt, kes palun. Vaat ei ole, et need need kõnet tõenäoliselt lähiajal tulevad, et meil on siin mõned uhked tunnustus, tunnustusüritus tulemas, nii et lähiajal tulevad, aga hetkel veel ei ole. Aga ikkagi, et ma vaatasin läbi meie kultuuriministrite nimed ja nad kõik on ikkagi olnud kultuurivaldkonnas oma valdkonna siseselt väga tuntud nimed ja kultuuri oma valdkonnaüleselt, et noh, Eesti inimestele tuntud kultuuriinimesed, kas siis teater, muusika, kinoajakirjandus, Anneli Ott, teil seda kaasavara ei ole? No ma loodan, et võib-olla see on siis võimalus ja võib-olla see on mingi teine vaatenurk. Kui kõik on olnud tavapäraselt kogu aeg ühtemoodi, siis see, mis nüüd on teistmoodi, võib-olla tuleb kasuks, ega elus on ikka nii, et et elu tuleb vaadata erinevate vaatenurkade alt ja võib-olla siis seekord vaadatakse ka kultuuri arendamise peale ja kultuuri üldse eesti kultuuri toetamise peale natukene teise nurga alt, et see minu taust seda, seda võib-olla saab välja tuua. Mind ikkagi huvitab see see olukord, kuidas teile tehti ja kes tegi selle ettepaneku kultuuriministriks hakata, et kuidas see käis ja mida te siis arvasite või tundsite? No ma ei tea, palju raadiokuulaja on lugenud sellist raamatut nagu Marko Pomerantsi, minu ministeeriumid, aga see on väga populaarne raamat, just nii-öelda ministrite hulgas, alge ministrite hulgas ja seal on väga täpselt ära kirjeldatud, kuidas see protsess käis ja see käis ka minu puhul täpselt samamoodi. Et tavapärane on siis see, et helistab erakonna esimees ja küsib, et kas selline pakkumine on sobiv, kas sa oled nõus selle vastu võtma ja olles poliitikas olles riigikogus? Tegelikult peab ikkagi iga saadik sellega arvestama, et mingil hetkel tuleb mõnes valdkonnas vastutusega. Kahtlesite ka kuidagi, et ennelite riigi haldusminister jätsid siis noh, ikkagi hoopis teine asi, kui kultuuriminister olla. Noh, eks ma ikka hetke mõtlesin ja, ja natukene ka erakonna esimehe karutasin. Aga ma ei ütleks, et ma nüüd kartsin, et pigem minu jaoks on see huvitav väljakutse ja, ja ütleme jah, ütleme, valdkond, millega mina rohkem tuttav olen võib-olla esmaselt nii-öelda selle ministeeriumi või ministriametis nii palju ei kajastu. Aga siiski, kui ma nüüd hakkan enda elu tagasi kerima ja vaatama, siis tegelikult neid kokkupuutepunkte ei ole üldse sugugi nii vähe. Võib-olla nad on mõnel teisel tasandil natuke teises vormis, kui me oleme harjunud mõtlema, aga neid kindlasti on. Aga ma natuke kaadistaksinteid veel, kui, kui lubate, et ma ütlen teile lihtsalt mõned valdkonnad ja teie rääkige oma kokkupuuted nendest ära nendega ära. Teater. Teater on võib-olla tõesti selline valdkond, kus minul on nii-öelda siukese tagasihoidlik kokkupuude, et mina olen siis selline lihtne nii-öelda saalisistuja publik, eks, et ma ei ole nagu ise kuskil teatris isegi vist ma mõtlen ka mingit kooli etenduses nagu kaasa löönud, et, et niimoodi ma nagu mänginud ei ole või, või külateatritasandil, et ma olen ainult jah olnud, siis tänuväärne publik, kes, kes elab kaasa, mul on küll päris mitu väga head pra, kes on lava peal ja kes on päris tuntud ja võib-olla ma natuke nagu seda teatri näitleja hinge tean ja tunnen, aga ma ise isiklikult ja nüüd ütleme sisuliselt selle poolega niipidi kokku puutunud ei ole. Rahvakultuur koorilaul rahvatants. No siin on nagu päris palju rääkida, rahvatantsu otseselt ma teinud ei ole nii palju, kui siis koolis pidi eksami tegema ja seal siis, aga see mulle väga meeldib, aga lihtsalt elu on kuidagi nii läinud, et et see nõuab distsipliini kohalkäimist, inimesed sõltuvad sinust ja ametid on olnud sellised, kus ei ole võimalik seda teha. Aga ma, see on ka minu unistus, et ma kunagi seda kindlasti teen. Aga rahvakult tuur kui selline on olnud mulle väga-väga oluline ja, ja ma arvan, et ma olen selles kuidagi natukene üles kasvanud. Nii et tegelikult peale ülikooli ma läksin siis Võrumaale oma kodukülla elama ja ma julgen öelda, et 12 13 aastat päris tõsist vabatahtlikku tööd projektide kirjutamise ja külaseltsi vedamise läbi oli see, et seda rahvakultuuri hoida elus seda toetada, pakkuda sellele võimalust. Ja minu suhtumine, mis on siiamaani, on see, et kui kuskil küla lauluväljaku ees hüppab üks laps nii kaua on mõtet pingutada, sest et me kunagi ei tea, mis emotsiooni tema sealt kaasa saab selle läbi selle tantsu läbi selle laulu läbi selle kollektiivse tegevuse, mida ta hiljem panustab tegelikult sellesse kodukohta, sellesse kanti. Et, et see on olnud minu selline väga süda, südamest tulev soov toetada sellist tegevust. Kirjandus, kõik, mis jääb väljaspoole kohustusliku koolikirjandust Kohustuslik koolikirjandus oli väga tüütu, ma olin selles mõttes kindlasti niisugune, kes hiilis kõrvale kõikvõimalikud variandid ära kasutas, et saada nii-öelda hindajat aitäh. Ja nüüd on siis see aeg, kus on raamatuvirn öökapi peal ja, ja erinevad nii-öelda järjehoidjad on vahel, et olenevalt siis tujust, aga seda aed ja tõesti peab ütlema nagu 10 lehekülge jõuad õhtul ära lugeda, siis sa oled väga tubli, et silm vajub ikka kinni, sest seda muud memade lugemist on nagunii palju. Aga, aga jah, et ma arvan, et peale ülikooli nagu tekkis see aeg, kui, kui raamatu lugemine, endaga olemise aeg, kõik see muutus nagu hästi väärtuslikuks, noh, lapsed olid väiksema aega oli vähem ja, ja nüüd siis nüüd oled siis see, kes nagu lastele ikka ütleb pidevalt, mitu lehekülge sa lugenud oled ja iga peab lugema ja ja et ei, mulle meeldib see hetk. Kinokunst kas eesti filmid vaatate kõik ära või jääte tõde ja õiguse juurde pidama? No ma ikka püüan rohkem vaadata, et võib-olla mitte nagu kohe, kui need välja tulevad, vaid oma aega tuleb niimoodi planeerida, et see oleks nagu mõnus ja mugav. Aga, aga mulle väga meeldib mulle väga meeldivad eesti filmid ja eks seal on see, et sa suudad, nagu võib-olla suhestuda tuttavaid paiku, on need teemad, on, mis kõne tavanii, et naljad, eks ju, mis tegelikult on ju ka olulised seltskonnas viibimisel, et sa saad aru, millest keegi räägib ja, ja see on ka selline võib-olla nii-öelda natukene ka. Ma ei taha öelda nüüd, et kohustuslik, aga iseenesestmõistetav, et kui sa ei ole nagu Eesti filme näinud, siis on väga raske nagu tihti inimestega läbi saada või suhelda, vestlust, vestlust pidada, et et huvitav on kuulata tagasisidet ja ise jagada. See on kõige riigieelarve tegemine, siis iga minister seisab oma ministeeriumi eest ja sikutab tekki enda poole nii palju kui suudab, et kas Tõnis Lukas, teie eelkäija sikutas kultuurile piisavalt hea eelarve juba olukorras, kus oli teada, et meil siin koroona eest ka sel aastal pääsu pole ja et on vaja üle elada. No ma arvan, et eelmine kultuuriminister tegi kindlasti head tööd ja ja võimalikult palju seda tekki sikutas, et ma selles üldse ei kahtle. Praegu nüüd uus valitsus tahab mõned teemad nagu uuesti üle vaadata, mis puudutab Euroopa Liidu vahendeid ja neid fonde. Et kindlasti seal saab siis uuesti võib-olla mõned küsimused lauale panna, mis, mis jäid nagu välja. Aga, aga noh, eelarve piisava, no ma ei kujuta ette, et mõni minister ütleks niimoodi, et eelarve on piisav, et alati on soovid suuremad, kui lõpuks need võimalused tulevad ja tuleb kuskilt järgi anda, tuleb mingeid tegevusi edasi lükata. Ta investeeringuid edasi lükata, et eks see on selline pidev planeerimise, pidev läbirääkimiste, pidev teemade laual hoidmise protsess ja ma arvan, et see ongi nagu ministri amet, et ta nagu ei unusta, unusta mingeid teemasid äravaid pidevalt, hoiab neid laual ja mingil hetkel siis tekib see nii-öelda uks või, või võimalused, et neid saab nagu ellu. Kas see aasta ikkagi läheb veel noh, nagu elushoidmise peale kogu aur ja kõik vahendid, et noh, nagu väga arendada, midagi ei saa, püüame ellu jääda. Ma ei, ma ei võtaks seda nii dramaatiliselt, sellepärast et kui me vaatame praegust seisu, siis kindlasti majandusprognoosid on paremad kui planeeriti. Eelmine valitsus tegelikult on päris õigeid otsuseid selles mõttes teinud et kõigi nende toetuste raames on ikkagi suudetud nii-öelda need kõige raskemad. Tagajärjed, mis sellest kriisist on tulnud kuidagi stabiliseerida või maandada. Praegu päris mitmed meetmed või toetusprogrammid veel avanevad, neid hakatakse järjest toetama ja, ja samas on ju tulemus ka ikkagi Euroopa Liidu rahastuse uus periood, eks ju, et mõned mõned programmid peaksid sellest sügisest juba avanema, nii et mingeid tegevusi saab juba tegema hakata. Teatud valdkondades raha juba hakkab nagu liikuma, rohkem muidugi rõhuasetus on järgmisel aastal, aga just ütleme juuniks-juuliks on esimesed programmid ikkagi koos ja sügisest sügisest juba hakkab midagi käivituma, nii et see kindlasti on hästi oluline, et Euroopa Liidu eelarve nii-öelda raha majandusse, tuuri haridusse valdkondades tuleb. Kas kõikide valdkondade kõik esindajad on juba teie poole pöördunud, et peaks numbrid üle vaatama, et tahaks veel saada? No ütleme niimoodi, et päris nii otse ei ole pöördutud, vaid loomulikult see on täiesti arusaadav, et kui uus minister on, et siis ministeeriumi haldusalas olevad asutused ühingud, kes on puutumuses, tahavad enda tegevust tutvustada, oma probleeme tutvustada? Jaa, jaa. Ma tõesti proovin jõudumööda järjest võimalikult kiiresti Nendele kutsetele vastata, sest et minu jaoks on väga oluline, et see tervikpilt oleks nagu olemas ja sellest siis saaks edasi minna, et et kus on siis nii-öelda suuremad probleemid ja kus on need probleemid väiksemad ja milliseid milliseid rõhuasetusi panna? Eelmisel kevadel, kui see kõik siin pihta hakkas, siis tehti kultuurile selline oma toetusmeetmete pakett. Et kas seda nüüd kuidagi vaadatakse jooksvalt ringi ka uues olukorras. Praegu nagu otseselt kultuuripaketiga ei ole suuri probleeme nagu tõstatatud, et, et ka koalitsiooniläbirääkimiste raames skulptuuri teemad päris kenasti jõuti, nagu nendes kokkuleppele nendega minnakse edasi, noh, me räägime näiteks suurtest suurematest investeeringutest nagu rahvusraamat, koguinvesteeringud siis nüüd märtsi alguses, meil avaneb programm esimest korda, kus koorijuhid, eksju saavad, et koorijuhtidele saab nii-öelda palgatoetust küsida, et need on uued tegevused, mis on varasemalt alguse saanud, aga aga mis on, ma arvan, märgilised ja, ja need lähevad nagu praegu edasi, et seesama laulu laulupeo võis kori juhtida toetuse on ju praeguses strateegias neljaks aastaks kokku on see praegu piisav? No vaatame, kuidas, kuidas taotlusi tuleb, et esimest korda, kas nende pilootprojektidega on alati niimoodi, et peab üks kaks korda selle ringi ära tegema ja siis me saame öelda, kas see vajadus on suurem või on ta väiksem või kas kriteeriumid vastavad sellele, mis tegelikult elus toimub, et et see nõuab natuke sellist paika loksutamist, aga, aga no ma arvan, et see on kindlasti parem kui mitte midagi. Mida te vabakutselistele ütlete, kes ei saa riigieelarves seda toetust, mida riigieelarvelised etendusasutused saavad, neil jääb oma tulu väiksemaks, aga nad midagi saavad. Vabakutselised peavad ise. Hakkama saama ja vabakutseliste ka on jah see probleem, et me oleme praegu tegelikult siis neile toetusraha eraldanud kuid natukene siis vaja seal seadusemuudatust selleks, et seega tehniliselt Sakse välja makstud, et hetkel siis sellega tegeletakse, et kui ma õigesti tean, siis järgmisel, ülejärgmisel nädalal peaks ka ministeeriumi poolt valitsuse istungile nagu minema, et siis me seda nii-öelda kriisiabi, mis praegu on eraldatud, saame, saame neile hakata nagu välja maksma. Kuidas praegu nende igasuguste külastustega, nii kontsertide kui näituste külastamisega on, et ühelt poolt on meil ju, eks ole mingid piirangud, aga nad midagi võimaldavad. Ja teiselt poolt ikkagi terviseametiaeg-ajalt ütleb, et püsime rahulikult, et kannatame veel ja ärme lähe massides välja, et mis see teie soovitus või nägemus on, kuhu minna, kuidas minna, kui palju minna või hoiduda. Noh, kõigepealt on see loomulikult iga inimese enda tunnetus, eks ju, et need, kes nagu tunnevad, et nad ei taha, ei julge minna, et seal kedagi sundida ei saa. Aga ma arvan, et siin tuleb nagu hoida sellist tasakaalu, et need piirangud, mis on tehtud, Me teame, milleks need on tehtud, need on ju tehtud selleks, et, et vältida kontakte, mis põhjustavad viiruse levik ja seal on nagu väga konkreetsed asjad, eks ju, et, et kui palju peab distantsi hoidma, kuidas peab käituma siseruumides, kuidas maski kandma, kuidas käsi desinfitseerima või pesema. Et kui neid kriteeriumeid nagu kenasti täita ja mitte nagu suhtuda nendesse nii-öelda lohakalt siis ma arvan, et me suudame, suudame rahulikult mind nagu järjest paremate tulemuste poole hetkel kahjuks küll jah. Et võib-olla see selline uus aasta ja jõuludeaegne niisugune liikumine Eestis tekitas sellise turbulentsi, et need näitajad läksid natuke jälle ülesse ja valitsuse istungil meil praegu nagu väga lihtne siis täiendavaid, selliseid leevendavaid meetmeid teha. Lihtne ei ole nende näitajate põhjal. Aga mina usun selles mõttes Eesti inimestesse, et ma arvan, et ollakse nii tublid, et saadakse aru sellest, et kus see risk asub ja keegi ei taha ju täna, et me räägime majanduse seisukohalt, et läheks veel raskemaks. Loojad tahavad, et inimesed tuleksid otsa, ostaksid pileteid ja nemad saaks sellega sissetulekud. Inimesed tahavad ka kasvõi kosutust saada sellele olukorrale, mis praegu on, aga, aga siis on jällegi piirid ja, ja võib-olla ebamugavussaalis. No siin peab nagu sellega ka arvestama, et tegelikult ikkagi see piir on ju noh, põhimõtteliselt kinni, et ega sealt väga palju rahvast ei liigu ja, ja see see nii-öelda need külastajad, kes Eestis olid, et neid kuidagi ei suuda Eesti inimesed kompenseerida neid, seda tulu, et see tulu jääb praegu saama, Ta ju noh, mitte ainult Eestis, eks, et Eesti on ikkagi väga erinevate meetmetega, kui me võtame siin oma naabreid, ei ole meil komandanditunde ja, ja lukus uksi. Aga aga ma arvan jah, et siin peabki nagu sellest aru saama, et väga palju just turismi poolt toodud raha Eestisse jääbki praegu tulemata, seda, seda kindlasti ei ole võimalik ka nii-öelda valitsuse kriisimeetmetega lahendada, aga praegu me oleme tõesti senini proovinud ikkagi leida siis selle võimaluse toetusi maksta neile, kellel üldse üldse mingisugust nii-öelda majandustegevust ei ole võimalik teha või ettevõtluses. Kas teil on juba mingisugune mudel või piir paigas, et milline peab olema selle koroonaviiruse seis Eestis, et saalide täituvus võiks olla 100 protsenti? No seda peab nüüd küsima tõenäoliselt teadusnõukoja ja terviseameti käest, et ega need numbrid on ju muutunud need protsendid, et kevadel olid nad hoopis teised kui praegu. Ma arvan, et, et see sõltub ka sellest, et kuidas vaktsineerimisega suudetakse edasi viite, kui suur on see protsent, kes on vaktsineerinud. Ja sealt tulenevalt siis ka seda, et kus need kolded asuvad, et kui neid suudetakse nagu kaardistada, et kus need on, et kas need on hooldekodud, mingid konkreetsed kohad, mis tõstavad neid numbreid üles, eks, ja mingi teatud aja jooksul, et siis saab kindlasti neid otsuseid ümber vaadata, aga kui meil on see protsent, mis meil on nii-öelda teadma, kus nakatumine toimub, et kui see protsent hakkab langema, siis siis seal mingi loogika on, et, et me saame nagu minna leebemaks. Uue ministrina ta ju peaksite käima tutvumas oma valdusalaga, käime kontsertidel, näitustel saab inimestega kokku. Tere, mina olen Anneli Ott. Ma olen teie kultuuriminister. Et paljude käia saate, tahate praegu? Ei, ma ei ole veel praegu tõesti selle viie päeva jooksul jõudnud käia. Tahtmine on tahtmist tahtmiseks, et tahaks ikka käia, aga ma olen selles mõttes rahul ka sellega, kui saab nagu veebi teel kohtuda ja see on tegelikult miski, mis kui seda üldse saab niimoodi öelda, et on positiivne, siis selle kriisi üks nagu tagajärg on see, et et see selles valdkonnas ikka areng on olnud märkimisväärne mina, kes ma olen Eestimaa teisest otsast Tallinnas ja tean, kui kui keeruline, raske ja aeganõudev on käia tal linnades Tallinnas, koosolekutel või kohtumistel Lõuna-Eesti ja piiri äärest inimestele, et see on ikkagi üks tööpäev seitse tundi lihtsalt sõidu peale, siis täna on need võimalused hoopis teised, eks ju, et me hoiame, hoiame aega kokku inimeste tervist ja, ja saame väga palju kohtumisi veebi teel teha ja seda võimalust ma olen kasutanud ja ja eks niikaua kui, kui see kriis kestab, tuleb leida neid teisi lahendusi, kuidas seda teha. Ja Ma olen ka ostnud siin pileti internetist, triigin pesu ja vaatan teatrite noh, midagi teha ei ole, et tuleb ka nii. Kas nende selle nädala jooksul, mis te olete minister olnud, on teie poole pöördutud mingi muu teemaga ka, kui raha? Ei, ma ei ütleks, et see raha oleks üldse olnud selline põhiteema. Pigem on ikkagi see soovitakse lihtsalt tutvustada valdkonda, millega tegeletakse, soovitakse nagu nagu täna siin tuttavaks saada, et kuna ma ei ole nii, nii tuntud inimene Eestis, et, et need on nagu pigem sellised pöördumised olnud, et see raha ma ei, ma ei saaks öelda, et see oleks olnud nüüd number üks pöördumiste puhul. Mis teie meelest on hetkel Eesti kultuurielu, ütleme kaks kuni kolm kõige sellist tähtsamat asja, millega tuleb tegeleda? No praegu on muidugi murettekitav see, et mis saab järgmise aasta noorte laulu- ja tantsupeost. Et eks see koroonakriis tekitab sellist kõhkluste kahtlust, et mul on hea meel, et et neil maraton tuleb. Et küll teises vormis, aga siiski siin eelmist ministrit tuleb tunnustada, kiita, et valitsused selle selle nii-öelda lubaduse sai ja maraton saab see aasta siis peetud, et spordi poole pealt ma arvan, et see on hästi oluline. Ja, ja mina isiklikult pean oluliseks tegelikult seda sama laulukooride juhendajad dirigentide toetust, mis tegelikult üle-eestiliselt, et kui me räägime sellest, et inimesed teevad väga palju vabatahtlikuna seda tööd õhinapõhiselt, eks nad ei ole tasustatud nii-öelda pidevalt, et siis see programm, selle programmi käivitamine ja sellest programmist nii-öelda sellise toimima mehhanismi tegemine. Ma arvan, et see on nagu oluline, sest laulupeotantsupeo Neil traditsioon iseenesest on see, mida, mida tuleb nagu hoida ja, ja siin nagu see, mis praegu on otsustatud, võiks kindlasti nagu edasi minna investeeringuid sama moodi, et ma siin vist järgmine nädal nüüd lähen. Kui ma ei eksi, või see nädal juba rahvusraamatukoguga tutvuma ja see visioon, mis seal on, et ma arvan, et see on nagu üle Eesti märkimisväärne, mis sinna planeeritud. Selline võib olla väga mustvalge küsimusega betoon või inimesed. See ongi mustvalge küsitluse, eks ju, aga aga, aga sellele mustvalgelt vastata on nagu väga raske, et et noh, mina ütlen ikka alati kõigepealt inimesed, aga, aga selleks, et inimesed saaksid ennast hästi tunda, et nad saaksid tegeleda sellega, milleks nad on kokku tulnud või milleks neil on jumalast antud anne, et selleks peab ka betooni peale mõtlema, sest et et me ei ela enam sellel ajal, kui me oleme valmis kannatama kannatama külma ja ebamugavust ja ikka oleme nii-öelda rõõmsad, et kuidagi soovime, et oleks nagu see interjöör, tehnilised lahendused maailmaga suhtlemisel, võimalused, et need oleksid meil nagu igapäevaselt loomulikult olemas ja ja siis on inimesed rõõmsameelsed, heatahtlikud ja suudavad teha seda, mis nendel tegelikult kutsumus on. Kõrvalvaataja pilk, teil saab olla suhteliselt puhas, et noh, ei ole, ei ole seest tulnud, teil ei ole kellegagi mingisuguseid maleva kogemusi koos olnud ja natuke võib-olla aga mitte niimoodi nagu suuresti, et kõrvalt vaadates, missugune valdkond Eesti kultuuris on nagu ütleme, teenimatult varju jäänud. No ma ei oska sellele nii täpselt praegu vastata, ma ei taha kellelegi liiga teha, et, et kui ma kui ma ühe valdkonna välja toon, siis keegi ei, ei, meie oleme veel rohkem varjul, eks meie tahame veel rohkem tähelepanu või vajame, et ma ei ole sellel valmis vastama, sest et ma ei ole jõudnud kõikide valdkondadega nii põhjalikult tutvuda, kui ma oleksin võib-olla selle vastuse andmiseks pidanud. Nii et jätame selle järgmiseks korraks, aga, aga noh hästi palju on loomulikult see spordi ja kultuuritasakaal, mis on minu, mida, mida minult on küsitud, eks siin siin tuleb seda tasakaalu hoida ja vaadata, kumb pool siis kumb pool siis on nagu rohkem varju jäänud. Teil on päris korralik sporditaust. Kas me saime nüüd endale lõpuks ka spordiministri? Ma ma ei oska öelda, et mida see täpsemalt tähendab, aga kuna sporti temaatika on Kultuuriministeeriumi üks valdkond, siis ma väga loodan, et ma olen ka spordiminister ja et ma kindlasti selle selles valdkonnas püüan panustada ja ma loodan, et loodan, et see, see panus saab olema tulemuslik. Meil siin ikka spordis igasugu probleemid kerkivad aeg-ajalt üles. Et ja seoses selle viimase Seefeldi juhtumi järellainetused ja Toomas Annuse teemaga on tekkinud ka ülesannete spordi rahastamine riiklikul tasemel, et kas praegu see on teie meelest paigas ja, ja toimiv, mis on. Kui me vaatame nagu spordirahastust, siis tegelikult kui 2017 nii-öelda tekkis see seadusemuudatus, kus siis tegelikult riik hakkas otse eelarvest rahastama seda, see on siis riigiasutuste aktsiaseltside kaudu see rahastamine siis on, rahastamine on märkimisväärselt tõusnud. Nii eelmisel aastal, kui see aastal on see 45 miljonit, mis on tulnud nagu sporti, raha nii investeeringuteks kui ka tegevusteks ja, ja mina nagu selles mõttes pean seda õigeks, kuna see selline balansseerimine või tasakaalustatus, eks erinevate valdkondade vahel on ikkagi niimoodi toetust või eelarvet jagades tasakaalukam, et et siin jääb selline subjektiivse subjektiivne pool nagu ära. Et ma arvan, et selle, selle teemaga võiks edasi minna niimoodi. Aga kindlasti tuleb kaardistada need ära, et kes on siis, kes on siis potentsiaalika mad, kas nad on potentsiaal ikkamat sellepärast et nad on nii-öelda kuidagi eelarvega rohkem toetatud või on, on seal potentsiaal ka rohkem sisuline, on neid, kes võib-olla ei ole pilti saanud just sellepärast, et eelarve pärast kuskil mingit takerdusid, et seda tuleb nagu hinnata, aga ma kindlasti tahaksin ka alaliitudega suhelda ja nendega nii-öelda rääkida, et mis on nende vaated, mis on eelarvelised nii-öelda vajadused ja üldse selline ambitsioon ja perspektiiv, et siis saab nagu mõelda. Kas Eesti tippsport on Eesti riigi asi? Absoluutselt, et me peaks puhtalt riigina raha panustama tippsporti, et olla pildil. No ma arvan, et sport kindlasti kultuur on ju need, mis tegelikult viivad Eesti maailmakaardile, tutvustavad neid väljaspool nii Euroopast kui kui ka kaugemal, nii et siin on kindlasti riigi huvi see, et meie sportlased oleksid toetatud, neil oleks võimalik oma tööd teha võimalikult hästi ja, ja Eesti riik oleks esindatud, nii et loomulikult tippspordi toetamine, tiim Estonia kaudu, ma arvan, et seda täna on tehtud edukalt ja ja sellega kindlasti jätkata. Meil siin ikka paari kuu tagant umbes täpselt dopinguteema üles jälle, et kuskil midagi kaevatakse välja niimoodi, et see ju ka kaudu nagu teie valdkond, et kuidas teie sellesse kõigesse suhtute üldse, mis siin toimunud on, viimased paar aastat. No ma arvan, et Eesti inimese jaoks dopinguteema on olnudki väga valusid, et me, me elame väga oma sportlastele kaasa ja ja me oleme väga uhked nende üle, kui nad toovad medaleid ja see ei ole nagu selline uhkus, mis on nagu korraks, vaid see tegelikult on see uhkus, mis meiega käib kogu aeg kaasas ja need mälestused teame, kuidas me istusime mingil hetkel kuskil teleka ees või kui medal võideti, kes kuskil oli, et see väga isiklikult puudutab kõiki, Eesti on lihtsalt nii väike ja kui sellised asjad tulevad välja, siis loomulikult see, see pettumus on suur ja sellest tahetakse nagu võimalikult detailselt aru saada, et mis siis juhtus. Ja, ja sellepärast võib-olla see asi ongi nii kaua kerinud, et jälle tuleb üles, sellest tuleb üles, see emotsioon on lihtsalt nii tugev ja selle, seda tuleb nagu arvestada, et nii see ongi. Aga ma usun küll, et sellise õppetunni, kui me seda niimoodi nimetada najal eesti sport üldiselt on ikkagi väga puhas ja meie sportlased on tõesti ausad, tublid ja teevad oma tööd oma treeninguid. Täpselt nii, nagu kõik reeglid ette näevad. Isade võrust pärit ääremaa ei ole ilus sõna, aga te olete mittetallinlane, elad või töötajate Tallinnas, aga põhimõtteliselt olete võraken, eks ole. Et sealkandi elanikuna, kas Eesti kultuurielu koondub liigselt Tallinnasse? No kui me räägime nüüd Võrumaast või võrukestest, siis eks need inimesed, kes elavad kuskilt sellisest tugevas tsentrumis nii-öelda kaugemal, on harjunud sellega, et nad peavad mingit oma asja ajama ise. Ja mina ei ütleks, et seal kui kohapeal mina küll ei ole tunnetanud, et on mingisugune kadedus või, või, või midagi sellist, vaid pigem on see, et ikka mõeldakse, kuidas seda oma ajada, et meil näiteks Uma Pido, mis on. Ta on nii emotsionaalne ja niivõrd palju pakkuv tegelikult ju ka väljaspoole Võrumaad, mis siis, et seal on need võrukeelsed laulud ja võib-olla väga paljud ei saa aru. Aga see kohaliku kultuuripärandi hoidmine, säilitamine, selle nagu kandmine on kohalikele inimestele selline noh, loomulik olek, millega nagu tegeletakse, kui väga palju panustatakse oma aega, vabatahtlikku tegevust. Ja, ja, ja ma arvan, et ma võiks lihtsalt nii-öelda, et, et me ei tegele nagu teiste probleemidega, vaid tegeletakse sellega seda enda kultuuripärandit hoida ja kaitsta ja tutvustada ja arendada. Noh, mina ka Tallinna inimesena võib-olla ei saa sellest aru, mida mõtleb inimene, kes ei ela Tallinnas, aga lihtsalt, et et kas Tallinn on siis Eesti naba või ei ole ja et teised vaatavad ise, kuidas? No eks seal teisel pool on ka neid väärtusi väga palju, mille üle nagu uhke õnnelik olla ja ja need ongi nagu erinevad. Aga ma arvan, et erinevus ongi, et, et meil on nagu erinevad võimalused, et kes tahab, kes tahab, saab Tallinnas olla ja siinset elu nautida, aga mina pigem olen Tallinnas sellepärast et, et ma tunnen, et ma pean seda sõnumit ka siin edastama, et kui hea on seal Ja et meil siis veel probleeme vähe ei oleks, siis meil on üks kuju Viljandis, mis nüüd on kasti sees ja et et mis siis nagu sellega teha, et on see niisugune lokaalne probleem, on see lihtsalt mingi virvendus, et inimestel pole midagi teha ja siis tegeletakse selliste asjadega või, või on see kuidagi tõesti suur probleem, nüüd? No ma saan aru, et seal on tegelikult pigem nagu probleem siis sellega, kuidas siis nii-öelda lähedased sugulased on, on seda nagu tõstatanud et iseenesest ma arvan, et sellised natukene teistmoodi lahendused nad esialgu tekitavad, kas te emotsiooni aga mingil hetkel nendega harjutakse ja siis tuleb mingi hetk, kus ollakse nende üle nagu uhke, sest nad on erilised, nii et aga noh, loomulikult, et kui seal on mingid juriidilised vaidlused lähedastega, sugulastega, siis on teine teema, seal ei saa naguniimoodi kõrvaltvaatajana öelda, et kuidas see asi peaks olema või mitte, et ma arvan, et kohalikul omavalitsusel tõenäoliselt, et see otsus, mis tehti, on väga põhjendatud, et neid vaidlusi siis hoida nii-öelda kuskil raamides või võimalikult nagu väiksena ja ja mitte siis tegelikult, et teha, teha kurja sellele, kellele see nii-öelda mälestusmärk kui või ausammas püstitatud on, eks ju, et et kogu see kogu see kultuurilugu peaks oma eheduses ikkagi jääma mitte varjutama, siis nii et seda ei tohiks need vaidlused nagu varjutada Meil on igal aastal olnud mingisugune nimi, mille kultuuriministeerium on pannud, meil oli digikultuuriaasta ja enne seda oli siis rahvakultuuriaasta või spordiaasta oli või niimoodi, et sellel aastal ei olegi nimed. Nimelt ei ole noh, ma arvan, et, et me saame isegi aru, et meil on väga raske mingit valdkonda välja tuua, kui kõigil on keeruline, et proovime selle kriisiga hakkama saada ja teha õigeid otsuseid ja nii tasakaalukaid kui, kui vähegi võimalik. Me oleme rääkinud, et raamatuaastast, eks ju see siis on, oleks nagu järgmisel aastal. Aga praegu jah, ma arvan, et pigem see ongi sellest oleme kõigiga solidaarsed ja ja proovime sellest kriisist võimalikult, et tervena välja tulla. Nii, nii majanduslikult kui vaimselt. Ma seda ennist küsisin, et milline valdkond kõige vähem välja paistab või ütleme, on varju jäänud. Milline kõige, ütleme siis, milline väga hästi välja paistab, milline Eesti kultuurivaldkond hetkel mitte, et see oleks nagu ette heita ja hinnanguline, aga, aga üldse. No mina nagu rohkem kuul on, võib-olla ma olen selline lihtne nii-öelda inimene, kuulan raadiot ja televisiooni, vaatan vähem, aga aga mulle tundub, et just meie muusikud on kuidagi väga hästi nagu pildis, et ega see vist ongi. Klassikaline muusika või etenaat kaas. Jah, pigem nagu, et ma just mul oli just võimalus muusikaauhindadel jagada ka väljaandega siis auhinded, et elutöö eest sai preemia, siis. Ma võin nimetuses eksida jah, et kuidas preemia nimi oli, aga Ruja, eks ju. Ja ja seal oli ju veel väga-väga tuntud Eesti artistid, et ma arvan, et nemad ongi tõenäoliselt kuna inimesed on ju väga palju kodus, praegu ikkagi kuulatakse raadiot, vaadatakse telekat, siis mulle nagu tundub, et et nemad on nagu kõige rohkem vist pildis olnud, et et see, see kajastus on kõigele laiem. Kuidas rahvusringhäälingu uue majaga läheb? Ei kommenteeri praegu veel, et ma, ma, ma ei tea, et, et see vaid, see oli valimisuue valitsuskoalitsiooniläbirääkimistel kindlasti teemaga, kuna mina selle laua taga istunud, kui neid punktise läbi räägiti otseselt, et ta oli küll seal programmis. Aga ma ei tea sellega ka probleeme, oleks nii, et kui te niimoodi küsite siis ma hakkan mõtlema, et kas on probleeme, aga ma ei ole nagu kuulnud, et oleks nii, et tõenäoliselt praegu on kõik plaanipäraselt minemas ja ja, ja nii on. Et kui paljud ise raadiot kuulata klassikaraadiot näiteks, kus. Ja et kui ma selle kutse sain, siis see ei olnud mulle võõras. Et ei olnud nii et oi, mis raadio see on. Kuigi ma pean siiralt tunnistama, et ma ei ole seda kuulanud, ma arvan üks aasta võib olla. Ja see just selline poliitiline aktiivsus, turbulents on see, mis on tõenäoliselt seda nagu hoidnud. Mulle meeldib kuulata raadiot, kuna ma sõidan väga palju siis Võrumaa ja Tallinna vahel, et siis pikal maanteel mulle meeldib nagu seda kuulata. Aga viimasel ajal on olnud niimoodi, et ka lapsed on autos ja noh, siis on see natuke keerulisem, et siis ma pean kuulama natuke teist repertuaar ja sellepärast ma võib-olla allinga tuttav selle nii-öelda üle-eelmise küsimusele vastamisega, eks ju. Aga kui on mul olnud võimalus sõita üksinda, siis mul on, tegelikult ongi kaks valikut, et kas on klassikaraadio, kui on pereraadio Milline rahvusringhäälingu roll teie meelest on aastal 2021? Mida me peaks tegema, et teie, kui maksumaks oleks rahul? No eks see tasakaalu leidmine, ma arvan, et selle kriisi tunnetamine või, või noh, selle nende selle kriisist tulenevate, nende raskuste ja probleemide tunnetamine ja selliseid tasakaalukas edastamine, et et me peame nagu praegu kõiki hoidma. Et võib-olla ma nagu eksin, aga kultuur on valdkond, kes saab jooma oma energia nii-öelda väljastpoolt selles mõttes, et kuidas publik suhtub, kuidas vastu võetakse. Ja kui inimesed ei suuda seda teha, siis see kindlasti mõjutab ka kultuuri. Ja siin peabki selle tasakaalu leidma, et et me suudaksime seda vastu võtta, ta tagasi peegeldada, anda seda energiat uuesti, et luua, et olla nii-öelda kultuuriliselt produktiivne. Et ma arvan, et selle tasakaalu leidmine ja selle kajastamine on nagu sellel aastal niisugune noh, oluline moment, mida nagu tunnetada Kultuuriinimesed üldiselt on väga emotsionaalsed, et just, et selle nädala jooksul, mis te olete minister olnud, olete te tundnud ka, et te räägite hoopis teistsuguse nagu maailmavaatega inimestega, kui te olite riigihaldusministri rollis. Et need inimesed ongi teistmoodi. Aga võib-olla ma ei ole nii kultuurikauge, et ma ei ole nendega üldse suhelda, et ma, ma tunnetan, tunneta seda niimoodi, et kõik inimesed on olnud väga toredad ja, ja ka ja ka riigihalduse valdkonnas, et et ega see ei tulnud ju nüüd niimoodi nagu midagi. Nii et, et ega omavalitsused on väga tihedalt kultuuriga seotud ja, ja need teemad on ju pidevalt seal laual, eks ju, et noh, räägime alates huviharidusest lõpetajatest siis kontsertidega teatritega, mida siis nii-öelda kultuurikeskustesse on võimalik tuua, näidata, et et jah, et kui meil on nagu Tallinnas. On see kuidagi selline loomulik, siis Tallinnast välja sõites on tegelikult omavalitsuste roll selles, millised etendused jõuavad, kas nad jõuavad, millised kontserdid jõuavad väga oluline, nii kaugele tegelikult mingites eelarve kärbetest sa pead otsuseid tegema, kas kultuur on oluline või ole, et, et ka seal on ekskoolid, lasteaiad, kultuurimaja ja siis on nagu see võitlus suur, et kes siis jääb ja kes mitte, et et omavalitsuste roll on väga suur, kokkupuude on väga suur ja, ja omavalitsuse tasandil tegelikult kultuuris aktiivsed inimesed on kogu aeg laua taga, et see ei ole midagi sellist, mis on mingi omaette, vaid nad, nad on väga tihedalt põimunud ja ja, ja ma ütleks, et neid kokkupuuteid on olnud ka varasemalt ja mitte vähe. Kuigi hea ülevaade teil on sellest, et kuidas Eesti kultuur maailmas resoneerib mida meist teatakse, kuidas meid hinnatakse? Ei ole, ei ole ka sellel teemal jõudnud, et ma lähen siit saatest praegu ja, ja meie välisesindustest saangi kohe ülevaate, et me hakkame seda teemat just nüüd nüüd rääkima, kui lähen siit tagasiministeeriumisse, et mul ei ole praegu nagu seda ülevaadet veel antud, et ma täpselt ei tea, aga aga noh, ütleme see niuke kõrvaltvaataja pilk, siis ma arvan, et see on nagu äärmiselt oluline, et me oleksime edukad, meil oleksid omad nii-öelda esindused, kes siis toetavad meie inimesi väljaspool Eestit ja nende tegevus oleks Ta pidev järjepidev, et see ei oleks selline katkendlik, et vahepeal nagu saab, saab tegeleda ja vahepeal ei saa. Aga kuidas need esindused töötavad täpselt ja, ja milline on see rahastusmudel, kui, kui edukad nad selles on, et seda, seda vaadet mul täna ei ole kahjuks jagada veel. Olete te midagi sellist ka avastanud nädala jooksul, et ahaa, see on ka siin minu valdkond, et ma teen sellega ka veel tegelema. Võib-olla, mida ma kõige rohkem olen tegelenud, ongi see loovisikute küsimus, et mis on selle viie päeva jooksul kõige rohkem laual olnud, et et see oli võib-olla selline süsteem, millest ma nagu otseselt ei, ei teadnud kuidas nagu käib, et ma teadsin, et, et kuidagi teistmoodi nad saavad oma sissetuleku ja kuidagi teistmoodi, neid toetatakse aga just see, et millise seaduse läbi, milliste tehniliste nii-öelda nüanssidega see on, et et see oli minu jaoks selline natuke nagu uus, et tõesti, aga huvitavalt tekkiski nagu päris tihedas laua peale. Kas kutseid on teil laut täis, tulge vaatama ja tulge kuulama ja niimoodi ikka mõningad on. Aitäh teile, Anneli Ott, kultuuriminister rõõmuli tuttavaks saada. Rõõm oli kohtuda ja edu teile, amet ei ole kerge, aga kindlasti huvitav. Suur tänu teile.