Õhtukunstniku ateljees marti Soosaar on täna külas kirja kunstnik Villu Tootsil. Laual on, on hanesulg ja teine veel seal ilus kirju. Kas see on ainult iluasi või on nendel ka mingisugune praktiline tähtsus? No üht kui teist, need suled konkreetselt minu laual on tõesti iluasjade kõrval, aga näete, seal on juba kaitset külge monteeritud ja need on juba suled, millega ma olen leiba ja kohvi teeninud. Nii need kaks sulge, aga siis on tõesti nagu tsunfti sümbolit. Nendest Ühe ilusa kinkis mulle üks jahimees mõni aasta tagasi, aga see valge, mis hakkab natukene allikaks juba minema, selle ma sain aastat 10 12 tagasi ja see sulg on vana, üle paarisaja aasta, kuna ühe baltlase arhiivi lahti tegemisel avastamisel leiti seal mitu hanesulge puhast, hästi säilinud valget hanesulge. Kuna mul selles arhiivis aga oli ka natukene tegemist oli nendele teeneid osutanud, siis üks teadlane ütles, et vot selle sulle kingime siis Tootsile. Kui me vaatame vanu krabüüre, siis me näeme alati kirjutataksegi nagu sulega, ei ole need udemed ära võetud. Tõesti, filmides poris kodu, Nofis ja näeme ikka kena, et seal mees väga suure dekoratiivse sulega töötab ja operettides ja ooperites on seega nii päris tavaline, aga praktiline töömees lõikas udemed ära, tal oli mugavam töötada, mis ajast neid kasutati, umbes? Öeldakse, et kuskil seitsmenda sajandi lõpupoole hakkas nagu hanesulg üldisemalt kasutust leidma. Varem, aga siis oli muidugi Roosulg idamaadel kirja pintsel, kus ta praegugi on püsinud veel täies elujõus. Ja linnusulg ütleme linnusulg, mitte hanesulg, sest et praegune hanesulg hästi nagu kirjutamiseks enam ei sobigi. Nuumatute lindude sulestik on pehme, nad ei lenda ju. Ja ilma treeningutas sulg see nagu ei klapi, nagu parem oleks, kui metslinnu külg on, mida metsast leiad, selle võid vabalt võtta kasutusele või mere äärest. Kas see lendava linnusulg on parem kui metallsõlg ja missuguseid töövahendite üldse kasutate peale nüüd selle sule ja ütleme jah peale ka metallsule. Praktiliselt tegutsev kirjameister kasutab kõiki võimalusi box trahvide tegemiseks. No linnusulg ei ole mitte väljasurnud isegi sel puhul, kui mõnel meistril pärast igasugused universaalset Swifti täitesulepead igast maailmakandist ja marki. Sest see looduslik linnusulg on ikkagi väga tore elastne tööriist, mis annab väga hästi mängida, ta toob, annab oma individuaal reaalsust kergesti välja tuua ja ühesõnaga metalli ei ole, aeg on püütud ka teha, lastasid metallsulgi, aga linnusulg on siiski. Ja nagu elastsem ja paljud-paljud, rahvusvaheliselt tuntud meistrit minevikus ja kaasajal eelistavad teatud puhkudel linnusulge. Võiks vist öelda niimoodi, et inimkonna kultuuriajalugu on käinud koos kirja ajalooga, kalligraafia kuidasmoodi. Võiks need kahe sõnaga rääkida tema ajaloost kuni tänapäevani või, või õigemini milleni tänapäeval on siis kalligraafias jõutud. No kalligraafia on ju tegelikult, et üks kirjakunstipärasem moodus ja kalligraafia, see tähendab dekoratiivne kirjakunst, on niisama vana kui kiri ise. Ikka on tähti ja kogu kirja üldpilti tahetud teha võimalikult kaunilt ning mõnel ajaloo epohhil on need püüdlused olnud üsnagi silmatorkavad, meenutame kas siis või romaani ja koti inid, saale käsikiri, realisi, koodekseid, nik, renessansiajastudokumente kõrgel tasemel, nõndanimetatud kuldset aega moodustas ennast renessansiaeg, eriti Itaalias. Siis ei saa ka mööda minna barokiajastu ehiskirjadest kalligraafiast juba keska, sealt sai alguse see kah, mida meie võiksime nimetada kirja meisterlikkuse raamatuks, kalligraafiliste eeskujude ja kirjameistri niisuguseks avaldusvormiks. Kas need niisugused raamatud elavad keskajast kuni praeguseni, edasi biblio Filsete väljaannetega on jälle kuulda, et üks või teine rahvusvaheline meister on niisuguse väikese tiraažilise raamatu lasknud paljundada ja need on muutunud kõik Kehra riteetidekse väga otsitavateks. Nendest on jah, vaske graveeritud Liplogivi lito gravjorina paljundatud, sinna tuleb muidugi veel juba siis tehnitehnika väärtus juurde. Nii et kalligraafia elab siis nende nõndanimetatud modus kripendidena edasi kuni praeguse ajani. Kerry ja kunst areneb tänapäeval nagu kahes suunas alati on olnud kirjal esmane tähtsus kommunikatsioonivahendina. See on praegu samade siis midagi ei ole sealt juurest ära kadunud. Teine kirjapoolus aga on see ilu tagaajamine, inimese ilumeele rahuldamine, nii kirjutaja kui ka vaatajapoolne ja see elab paralleelselt siis läbi Meie toreda turbaniseerimise aja ajastut ja närvilise kiire elutempo ja kõik nii edasi, nii võib-olla ehk ei ole vaja öelda, mis kiri meie igapäevases elus on, mõni on ütelnud, et ta on sama vana, vajalik kui õhk hingamiseks. Teine ütleb. Ja neid on tarku mehi, kes seda väidavad, et kiri on vajalikum siiski praegu kui elekter. Sest et kui keri lakkaks olemast, siis lakkaks varsti olemast ka elekter. Ühesõnaga teaduse ja kultuuri edasiminek jääks kängu või. Kaks tagasiminek hiljuti oli Tallinna kunstihoones huvitav väikene näitus. See oli kirja kooli näitus. Nagu ma tean, olete teie, Villu Toots selle kirja kooli vist asutaja, juhataja ja õppejõud. Jah, kõik ühes isikus, kirjakunstikool sai rakkesse pandud Tallinna tuur ülikooli egiidi alla ja minu arvates on see väga õnnestunud ja hea valik. Jah, see oli 10 aastat tagasi, kui tekkis niisugune otsene vajadus pikema pikemaajalise kursuse või seminari järele. Alguses tahtsime seda kaheaastasena teha, kuid siis õpilased palusid hirmsasti, et ikka veel on midagi puudus ja ja nii kasvas siis kolmas aasta ka juurde. Ja õpilasi alguses oli napilt, aga noh, praegu peab ütlema, et natukene paljuks hakkab minema, ulakkasime tööle uue, see tähendab seitsmenda lennuga ja tahtjaid oli kusagil kolme-neljasaja piires. Nii et jälle pidime seekord ka konkursiga vastu võtma. Ma kolm rühma, 100 õpilase ringis, kes selles süüdi on, et kirjaidud meie maapinnast siin nii vapralt on võrsunud, seda ei oska öelda. Aga kuskil möödunud sajandivahetusel hakkas tegutsema üks mees, keda mina isiklikult väga hindan. See oli Christoph Wilhelm Treiman praegu kahjuks ei ole tema näopilt Tiivel leitud. Ega ka tema täpset surmaaega ei ole ka teada kuskil 20.-te aastate algul, aga see oli nii suurejooneline mees, andekas mees muidugi. Kes ei piirdunud sellega ta kirja õpetas üksi Eestimaal. Suurel Venemaal ta tegi seda keisri õukonnas, õpetas talle tänukirjad kõik keisrinna käest olemas. Ta võttis osa Pariisi maailmanäitusest, sai sealt Grand Prix auhinna ja paljudelt teistelt maadelt on tal autasusid teada, esmajoones ta tegeles siiski ladina kirjaga, kusjuures muidugi venekeelne kiri. Nagu aeg seda nõudis, leidis ka võrdset värdsetväärset kasutamist. Tema juures hakkas siis kuskil sajandi algupoolel tegutsema noore assistendina üks niisugune mees mütsi mees oli Theodor Ussisoo. Hiljem hakkas nende õpilaste kaudu see nagu rohkem levima ja suurema tõuke sai kirja tõeliselt kunstipärase kirja Caligraafialaisule kalligraphi areng siis, kui Günther Rein dorf hakkas riigi kunsttööstuskoolis kirja õpetama. Kes on siis Günter Reindorfi väljapaistvamad õpilased? Esmajoones mainime meile kõige tuttavam otse on Eesti NSV rahvakunstniku professor Paul Luht, heina tema kõrval. Muidugi on teisi osa juba meie hulgast kadunud ja läinud mehi. Ja tänu professor luht einele, siis ongi nüüd tema õpilaste kaudu kiri Kunstikooli vahendusel küllaltki populaarseks saanud. Kas täna on kirjatase parem kui kunagi enne Eestimaal? No Eestimaa kohta võib küll öelda sest et noh, meil on ju eeskujuks kogu see varamu, mis kirja ajaloos on kokku nopitud tutt. Meie eelkäijate kogemuste najal on ju kergem ja kiirem uut teha. Maitseliselt. Ja kõigepealt meil on kiiremini kõike vaja, kui vanasti stiililiselt muutumised kestsid pikki aastakümneid, siis nüüd ka kirjastiilid, nii nagu muudeski kunstides muutuvad, et juba isegi aastatega, nii et kui mingisugune uus niisugune populaarne ja lööb kiri välja tuleb, siis üle paari-kolme aasta ei püsi, jälle peavad firmad otsima uut ja põnevamat. Et kui nüüd rääkida teie õpingutest ja teie arengus ja üldse, mis tõi teid Villu Toots kirja juurde? Noh, siis klahvile vastamasin niukse traditsioonilise jutuga, et juba varasest lapsepõlvest käisin karjas või võtsin sule pihku või niiviisi. Aga tõesti jah, Tartus, koolis käies. Millegipärast hakkas asi huvitavama hiljem juba keskkooli päevil. Vana tuttav tegevus peokuulutusi sai teha ja ja igasuguste ringidega, kui tulekute kuulutusi ja kunsti ja reklaamiringis ma tegelesin, ma mäletan väga hästi. Hiljem aga tekkis peale kooli lõpetamist vajadus hakata leiba teenima. Ja esimene leivateenimise koht sai mulle Tartus üks kino, esimene honorar minu elus jäi mul saamata, nimelt kinoperemees oli nagu pankroti lävel ja, ja tellis, laskis teha. Ja ühel ajal päeval ütles, et kasige kõik. Nii jäävad teised kinoteenijad oma teenitud töötasust ilma ja mina ka. Nii. Hiljem ei ole enam niisugust asja muidugi juhtunud. Aga noh, kino kõrval, kinotöö kõrval ma hakkasin siis. Tegutsema tarbegraafika alal nõudmine oli ja kinno tuldi tellima minu käest. Noh, eks ma siis hakkasin vaatama üldse rohkem kirja pääle. Tellisin siis esimesed raamatud välismaalt ja nägin, et ohoo, poiss, et see kiri on hoopis midagi muud, kui mina oma tarkusega arvasin olevat ja et seda tuleb päris aas Joost õppima hakata. Ta, ja nii autodid aktina. Ma siis punnitasin selle asja omale selgeks teha. Eestis jah, õiget käsiraamatut tol korral ei olnud need üksikud brošüürid, mis olid siin liikvel koostatud saksa sulevabrikute reklaami vaimus, nendest aga ma olin juba ka üle Esimesed raamatud, jah, ma mäletan, ma tellisin Inglismaalt stuudio kirjastuselt, et see oli lätterin, kohtutäi. See raamat on mul praegu olemas. 1936. aastal olla ma sinna oma nime sisse kirjutanud. See on rahvusvaheline, väga intelligentselt koostatud, targalt tehtud raamat kõigi silmapaistvate meistrite tööd sees. Nojah, nojah, hiljem siis ma mäletan, et oli aeg, kuna juba minu töid avaldati selle kirjastuse kogumikus. Noh, nii niukene, see on raske ja keeruline, on see iseõppija töö ja tee, õpid oma vigadest, see võtab kõik märksa rohkem aega, kui nüüd praegu, kus on ikkagi kirjandust olemas kus on õppimisvõimalused, kus tehakse seminare, kursusi ja oleks midagi tolletaolist siis kah olnud. Küllap oleks ehk rutem omati jalad alla saanud. Nüüd on teelt juba ilmunud mitu huvitavat ja ulatuslikku kirjakunsti käsitlevat raamatut. Võib olla tulek, tahaksite need praegu meelde korra et ka kuulajal tuleksid nagu silma ette uuesti ja võib-olla te räägiksite ka sellest, mis on praegu parasjagu käsil ja trükkis ja trükikojas. Esimene raamat ilmus mul peaaegu 20 aastat tagasi aastavahetusel tänapäevakiri. See on teatavas mõttes juba aegunud. Ise olen sellest üle kasvanud, kuid klassikasse puutub materjal seal, see ei aegu ju teatavasti kunagi niiviisi, noh, järgmine raamat oli siis Läti kirjastuse tellimisel tehtud. Nii, ütleme sherifi leksikon, jah, see on seesama paks Drysdašhristow, tema on läti ja venekeelse tekstiga. No raamat oli mõeldud esimese köitena, nii ütleme väikese kogumikuna, aga teist köidet näed, mitte ei ole jõudnud lätlastele teha, kuigi alles sellest hiljuti veel mulle juttu tehti, et oleks aeg midagi noh, kolmas väljaanne. Soore memme sherif ilmus Moskvas, tema nimi on küll sarnane eestikeelse esimese raamatu omaga, kuid et raamat on põhiliselt täiesti iseseisev, uus raamat mõeldud ja siis ma ei oleks vene lugejale vene fifty seisukohalt. Praegu on mul oktoobri trükikojas kaks raamatut. Selle aastanumbri sees peaks päevavalgust nägema Koit ja Hämarik. Selle tegime kahasse Pete rulasega ja tema tegi sinna väga toredad joonised, et mina siis püüdsin sinna leida sherif juurde. Nii, ja teine raamat, minu isiklik vigurdamiste raamat kannab pealkirja kalligraafilisi tüüde 50 lehte on selles raamatus. Need lehed on mitte niivõrd lugemiseks mõeldud kui rohkem vaatamiseks. Ja peaasjalikult on seal kalligraafia, nagu pealkiri ütleb, sees ja ka söövitus tehnikas kalligraafiat nii-öelda minu teada paremini tempusid, keegi teinud, kuidas nad trükist välja tulevad, seda ei tea, jooksva tööna on veel üks raamat kunsti kirjastusele üle anda kõige lähemal ajal. See kannab pealkirja ars Libri. Raamatu autor on kunstiteadlane Rein loodus. Ja sellest tema siis annab nelja meie raamatukunstniku ristimeistri kohta üleva, et noh, seal jah, on esindatud vanuse järjekorras. Selle jutupuhuja siis Paul Reever, Heino Kersna, Silvi Lieberg, raamatukujundus on minu teha ja, ja siis selle asja seal kokkupanek, noh, loodame, et see saaks kah kvaliteetne raamat nagu mehed sees. Et raamatukujundajate raamat ei kukuks kehv välja. Peale selle olen ma siis teinud algust ühe brošüüride sarjaga, see on kirjakunsti ABC, sellest on ilmunud kaks vihikud, lai suled kirjad ja siis plokke grotesk kiri. Valmimas on praegu antiikva vihik ja nii edasi, aga väga rumalasti ilma plaanita töötan, mul on peale selle veel muidugi sherif dialast. Tööd seal nurgas näete, on sellesamase eesti kirjakunsti varasemad köited ning sellele tuleb siis kaks esimest köidet. Üks käsitab kõige varasemat perioodi keskajal seda, mida Eestimaal siis tehti. Ma tuletan meelde, et see eesti kirjakunst on 1000 940970. Esimene käsitab siis juba arheoloogiliste väljakaevamiste materjali 12.-st sajandist kuni aastani 1800. Nii teine köide. Ühelgi nendel numbritel peal ei ole. Teine köide algab aastaga 1800 lõpet 1000 940-ga. Võib-olla et kui need kolm raamatut on, siis ilmunud lõpuks on see nagu kraadi vääriline ka. Ei tea aga noh, mingisugust rahuldust sa tunned, et sa oled teinud eriti see teine möödunud sajandit, kuni käesoleva sajandi keskpaigani umbes 40. aastani ulatuv raamat. See on ju praktiliselt eesti tarbegraafika ajalugu. Tarbegraafika ja kiri on ju tihedalt seotud tihti üks ja sama mõiste. Aga teisest küljest. On temaga meie kultuuriajalugu meie ärkamise aega kajastav pildiraamat, et meie teame kõik, et meil on ilmunud, et seal see aabits ja too lugemi, kui oli esimene üldlaulupidu. Ja kõik, kuidas nägi aga esimese üldlaulupeokutse ja programm välja, millise toredas ristiga see on tehtud. Kuidas nägi Estonia teatri avamise kutse, kuidas Endla teatri avamise kutse ja kõik niisugused asjad, varasem varasemad etiketid, sildid, varasemad raamatud, brošüürid, kutsekaardid, kõik niisugused asjad, see on tore, lõpmatu, huvitav materjal, mida vahel unustad ennastki vaatama. Ja kui mõni asjatundja tuleb, küsib, küsin tema käest nõu. Mis sa arvad sellest või teisest, kas see võib inimest huvitada, siis nemad nagu leiavad, et see materjal on äärmiselt huvitav ja põnev, nii et see teadmine, et midagi kasulikku saab nagu kokku pandud, on muidugi üks stiimul selle tegemise innustamiseks. Teiseks, ma pean viimaseks ajaks ka niisuguse tarbegraafika šerifti raamatu tegemist, kuna hilisematel autoritel tuleb töötada ju ainult arhiivimaterjalide põhjal. Minul aga on isiklikult kokkupuuteid olnud enne sõda ka ammu silmapiirilt kadunud manalameestega ja see elav kontakt annab alati asjale mahlakama joone juurde ja ma nagu öeldakse, et ma nagu päriselt teaduslikult kirjutada ei oskagi. Helene Johani ütles ilusti, et ma nagu essee vormis teen ja kui see tõesti niisuguse ilusa sõna mõõdu välja annab, siis ma püüan seda edaspidi ka teha. Kerge lopsakusega, mida ei lubata ehk ühest tõsisest. Teaduslikus raamatus Villu Toots, teie ühe kauni raamatu lõpus on mõtte ilusa kirjata ei saa olla ilusat raamatut, ilusa raamatut, ta pole tõelist kultuuri. Võib-olla sellega olekski kohane lõpetada ka meie tänane vestlus. Kunstnik Villu Tootsi külastas Martti Soosaar muusikavälist saatele Silja Vahuri ja toimetas Agera.