Need vennad. Olen ott, nii jalapoorid, jage. Kozlakeid. Val elas. Võttis saimegi hädal ma kohe 100 kraadi ja toimub servad. Oidi tase. Erumajor Hardi tiidus 30 aastat tagasi, kus sel päeval sai oldud. Tuleb veel, siis ma olin kuskil Avinurme lähistel, seal olid siis tõsised võitlused, olid küll, aga olin nüüd teise ešeloni mees sel ajal juba kuna enne mind juba olid esimesed venelased läbi läinud, nägin ainult tee peal, Emajõe ääres oli palju laipasid, hiljem olin laipasid, vähe. Nägi seda, kuidas all anti, kuidas eesti poisid Saksa mundrid Napolit ära visanud ja püüdsid nüüd siis matsi mängida. Sõnaga maa ütlevad, ei tea midagi. No ma tean sedagi, et nii mitmedki meie mehed lihtsalt silma kinni pigistasid ja asjadel minna nii koju nagu näha, et poisiohtu välja lasta, läheb koju, näide oli sel ajal oli, neid oli palju ja see oli Ale näha. Läti sinna katmaksele taganevaid sakslasi pandi vägisi sõtta ega tahtnud meelega minnes on ka selge. Nonii aga, aga omale ei tulnud sugugi mitte vägisi minna, muidugi, sõjaolukord pidi minema lihtsalt. Nojah, eks minul oli ka niisugune lugu, kui sõda algas. Ma kuulusin mobilisatsiooni alla ja ma läksingi. Kuigi ma tean, et klassivennast saanud kaks Me olime nõukogude armees, ülejäänud mehed nähtavasti arvasid teisiti vähe, vaid võinuks rohkem olla. Nüüd, kui me 30 aastat tagasi neid ja noh, siis juba 34 aastat tagasi neid sündmusi meenutame siin praegu seda, kuhu me stuudios istume. Kas hiljem on olnud juhust teada saada midagi nende teiste klassivendade käekäigust, sest et noh, ega siis klassis ei olnud ainult kaks meest On küll juhust olnud, ma tean, mitut meest ütleme otse välja. Et vot sellisel puhul nagu praegu noomina odioosne sund nagu ütlesid vanad roomlased, nimed olgu põlatud, ei maksa nimesid mainida, ma võin teha kogemata haiget mõnele, kes juba on oma karistuse ära kandnud ja nüüd praegu meie hulgas töötab meiega koos olgu tal siia minevik siis nüüd unustatud. Ja ma tean ka neid mehi, kes on läinud ära kodumaalt kes elavad nüüd kaugel Kanadas, Ühendriikides, Austraalias, isegi mõned Rootsis. Ja ma tean ka seda, et nende hulgas on nii mõnigi püüdnud kontakti leida ka oma koolivendadega minuga ka, aga nad ei söanda millegipärast otse minule kirjutada vaid püüavad ikka kellelegi kaudu märku anda, et näed, ma olen ju siin ja ära pahanda, nagu et ma julgesin kirjutada, aga meil on siin omad raudsed, seadused ja ja imelikul kombel nad püüavad seda asja ajada mitte-eestlaste kaudu, vaid näiteks Austraalia, Kanada ja Ameerika turistide kaudu, kes tulevad siia. Ja sageli on siis pannud mõne kirja posti, meil siin millegipärast nähtavasti arvavad, et see on vist õigem, ma ei tea, mida nad kardavad, küllap vist mingisuguseid repressioone. Amazoni eski aru, nad on õppinud juba elu umbusaldama ja peavad kõike seda omale ohtlikuks. Tahavad oma kohta kinni pidada 10 küünega. Seal ei ole ju elada niisama lihtne kui meie ühiskonnas. Laskja. Ise on ju ka käidud ja nähtud ju ja seda maailmaelu ju? Ja isegi vaat Soomes oli kord juhus, kus tuli üks mees mulle juurde kes hakkas rääkima, tema tunneb minu klassivenda, kes elavad Rootsis ja küsis, kas c klassivend siis ei tohiks nagu tulla ka vahest Stalini ajal, kui ta veretööd teinud ei ole meie vastu, mis ta peaks pelgama. Aga ometi pärast seda ei ole mingit reageerimist siiski olnud. Noh, aga me teame, et paljud väliseestlased, kes omal ajal siit ütleme aastat 30 tagasi, siis nüüd arvata ära läksid on võtnud südame rindu ja ja külastanud Eestimaad, muidugi need inimesed, kellel tõesti ei ole meie rahva vastu. Ma tean surmavat ja südametunnistus puhas. Ma tean neidki, ma olen kohanud ka neid inimesi, kes on käinud tõesti siin, aga minu klassiga koolivennal aidata teised inimesed ja pane ütlevad et kõigi nendega rääkides on minule jäänud mulje, et nendel on ikkagi midagi niisugust, mida me nimetaksime igatseks kodumaa järele. Ja väga traagiline on see, et mitmed nendest on konflikt juba oma lastegagi sest lapsed nagu ei oska enam nagu seda väärtust hinnata ja peavad seda oma vanemate kodumaad mingisuguseks eksootiliseks paigaks mida oleks tõesti huvitav külastada. Aga mida nad ei oska enam nagu armastada, sest nad on harjunud mujal elama. Võtame neid jällegi ja 30 aastat tagasi sõjasündmusteni. Millal see päev tuli, kui Tallinna sai nähtud jälle esimest korda ületükke? No see oli 24. septembril ja siis ma saabusin mööda Tartu maanteed Tallinna. Ja see pilt, mis mulle avanes üle mitme aasta Esialgu ta mind lihtsalt jahmatas, see oli õhtu eel, kui ma jõudsin. Nägin, tulekahjud olid siin-seal veel ikkagi. Ja ma kartsin, et noh, missa linnast nüüd järele jäänud. Aga kui ma nägin, et Toompea oli terve ja ma nägin, et Oleviste kirik oli paigal siis oli nii tore tunne, kuigi ilma usklik ei ole. Aga see Oleviste kirik nagu on rõõmude lalin nagu sümbol, võidan silueti üks niisugune lahutamatu osa. Et ta siiski alles oli. Toompeale see oli, see oli väga tore tunne. Märkasin ka kohe juba eemalt, et Niguliste kirikut tormi ei olnud. Ja kui ma tulin, siis Lasnamäelt ülevalt alla Tartu maantee mööda õhtu uni üheksa paiku ja siis ma mäletan, kui me sõitsime sele Willisega läbi Viru tänava üks mutikene nagu nägi seda meie masinat, siis ta jooksis nagu kangi alla ja lasin pilisi kinni ja püüdsin telleer Emakenemise kardad. Ta tuli nagu tagasi, see Eesti poisid siis oli niisugune mulje, et noh, see propaganda, mis siin tehti, oli nähtavasti mõjunud nii rängalt, et ta üldse ei uskunudki. Et võivad ka eesti poisid tagasi tulla, et neid on veel olemas, ta pidas šveiki neile ainult. Noh, kasvõi venelaste ykski arvas, et noh, et ainult need tulevad, eesti poissi pole, aga ega ma hoidsin töötada kaldav emakene, et neid tuleb veel palju, et Eesti korpus tuleb koju. Ja nüüd see inimene oli väga vapustatud. Tal endal oli poeg 100 kindlasti ja kindlasti, aga ta nagu ei saanud esialgu mahtine, võiks küsida rohkem asja, ära karda, midagi, sul keegi haiget ei tee, oli rahulik ja nüüd on kõik korras. Enese raske aeg möödas, eestlasi masinasse, sõitsin edasi, tema jäi sinna seisma ja siis ta enam nagu ma tõesti vaatasin, et ta enam ei kartnudki. Ta nägi tõesti tööd selles mundris oli ju eesti poiss. Ja tagasi tuli neid palju maha jäi võib-olla veelgi rohkemgi, vaatamata sellele, et meenutused on armsad on kanud mõnevõrra kindlasti rõõmsad ja ma arvan, et te ootate isegi seda kokkusaamist jälle paljude nende meestega, kellega kogu rindel sai ära käidud. Muidugi. Tavaline elu on ikka ju nii, et ei ole nagu mahti läbida nende inimestega, aga siis on nad äkki kõik su, läki jällegi sedasama Silmees käe pihku. Tuleb tagasi see tunne nagu oli siis, kui sa olid raskustes. Kui sa teadsid, et iga sõbrakäsi sõbra pilk ja sõbra hääl sulle toeks lahingus on mõeldamatu ilma sõpradeta olla. Aga tore oleks, kui oleks olnud neid sõpru veel rohkem, kasvõi meie kuulajaskonna seast neid inimesi, kes läksid siit ära, mõtlemata, mida nad teevad, et kodumaja maha. Jah, muidugi. Aga mina ei ole pessimist, ma siiski arvan, et aeg annab arutust. Ja nagu ütlesid vanad roomlased Ublybene ibi patria, kus on hea, seal on koduma. Siis oli nende mõte teistsugune, kui te praegu arvate selle kohta, kallid raadiokuulajad, see ei ole sugugi mõeldud niimoodi, et ma elan seal, kus mul hea nei. Selle lausega seda, et ainult seal on mul hea olla, kus on mu isamaa? Too teele saata sai ei kuule. Tänaseks sellega lõpetame kuulmiseni homme samal ajal head ööd. Raadiolahingud puhkesid otse, samal ajal, kui algas sõda. Nõukogude rahvas saigi sõja puhkemisest teada just raadio kaudu. Ka Nõukogude Eesti Raadio andis kiiresti edasi valitsuse 1000 hitlerliku Saksamaa kallaletungist Nõukogude liidule. Otsustasime siis kiiresti organiseerida rea tuntud inimeste, eeskätt kirjanikke, fašismivastaseid, esinemisi. See oli väga tähendusrikas, sest hiljem kogu sõja kestel osutusid kirjanikud aktiivseteks raadioesinejateks. Mäletan hästi näiteks Rudolf Sirge ja Aleksander Antsoni sõnavõtte. Mõlemad sattusid hiljem saksa okupantide kätte vangi. Kusjuures neid süüdistati ka selles, et nad olid raadios kohe sõja algpäevil esinenud fašismi vastu. Mida rohkem lähenesid sakslased Tallinnale, seda ägedamaks läks ka raadiosõda. Juhtivate organite korraldus oli, et Tallinna raadio peab töötama kuni viimse võimaluseni. Nii ka sündis. Viimane saade toimus 27. augusti hommikul. Siis langes rivist välja Lasnamäel asuv raadiosaatja ning Kadriorg oli muutunud juba sõjapiirkonnaks. Tuli sõita reidil seisvale suurt õlule, kuhu juba päev varem oli koondunud nõukogude aktiiv. Jõudnud pärale Leningradi jäädi, asus meie partei keskkomitee kohe eeltöid tegema. Raadiosaadete alustamiseks otsustati moodustada eestikeelsete raadiosaadete toimetus Leningradi raadiokomitee juurde. Selle peatoimetajaks määrati juba varem Leningradis töötanud Tallinna raadio ühiskondlik-poliitiliste saadete juhataja Villem Reimann. Toimetuse liikmetena töötasid mitmed Tallinna raadiotegijad, nende hulgas kamina. Esimene saade Leningradist läks eetrisse kaheksandal septembril. See langes kokku päevaga, mil algasid Saksa fašistlikku lennuväe massilised rünnakud linnale. Samuti alustati tulistamist kaugelaskekahurist. Linna vastupanus ei murdnud. Vastupidi, kõik tegid otsekui kahekordseid pingutusi, et oma kohustusi täita. Hoopis tõsisemaks vaenlaseks, kui pommirünnakut osutus nälg. Mis tuli siis, kui piiramisrõngas Žiželburgi juures täielikult sulgus. Kõige raskem oligi just esimene plokk Raadi tallu sest linna Ametlikudel andmetel hukkus Leningradis nälja tagajärjel ligikaudu 650000 inimest. Nähes tekkivaid raskusi ette, vähendasime toimetuse koosseisu miinimumini, saates ära juba sügisel osa töötajaid üle Laadoga kaugemale tagalasse. Need, kes jäid, olid siis kevadeks sedavõrd haiged ja kurnatud, et partei keskkomitee Lätis Leningradi uue raadiotöötajate vahetuse kuhu kuulusid praegune akadeemik Harald Haabermann, kirjanikud Mihkel Jürna ja Arnold tulik, publitsist ja ühiskonnategelane Max Laosson ja teised. Hiljem liitus nendega veel praegune tuntud kirjanik Lilli Promet. Moskvas olid eestikeelsed raadiosaated juba varem organiseeritud tol ajal, kui käis lahing Moskva pärast, mis teatavasti lõppes sakslaste esimese suur kaotusega. Nad paisati Moskvast mitusada kilomeetrit eemale. Töötas Moskva toimetus. Lühikest aega Kuiboshevis Moskva raadiosaadete organiseerimisel ja vahetul toimetamisel lõid kaasa tuntud ühiskonnategelased ja kirjanduse ning kunstiinimesed. Peatoimetajateks olid alates 1900 41. aasta sügisest Johannes Semper, Olga Lauristin ja siis pikemat aega kuni 1000 943. aasta kevadeni Eduard Päll kellele järgnes Voldemar telling, kes oli ühtlasi Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi sekretär. 1000 943. aasta keskel tuli vastutava toimetaja kohale asuda nende sõnade kõnelejal. Toimetuses töötasid veel kirjanik Mart raudkirjanduskriitik Oskar orgalt. Praegu ajakirjanikuna tuntud Ita Saks. Juba mainitud Villem Reimann praegune teeneline kultuuritegelane Linda tuimann kes oli raadios töötanud juba 1940.-st aastast peale ja mitmed teised, nende hulgas rida noori kelledest hiljem juba vabastatud kodumaal said alalised raadio ja ajakirjanduse töötajad. Saatekava muutus ja täienes kogu aeg. Kunagisest ainult rindeteadete edasiandmisest jõuti Moskvas kiiresti mitmekesise saatekavani, milles tegi kaasa kogu Nõukogude aktiiv. Vist ei ole kunagi Eesti nõukogude raadioajaloos olnud sellist partei ja nõukogudetöötajate kirjanduse ja kunstimaailma tegelaste esinemistihedust. Kui see oli sõja ajal, oli raadio vahetu võimalus kõnelda okupatsiooni ikke all oleva rahvaga ja iga kõne ja esinemine siin vähendas omapoolset panust võitlusse kodumaa vabastamiseks. Seepärast soovisid esineda väga paljud, et mitte öelda kõik. Mis puutub kultuuritegelastest, siis Nõukogude Eesti kultuur areneski aktiivse fašismivastase võitluse tähe all. Praegu võib täie kindlusega väita, et Eesti kultuuri arengukeskus sõja ajal ei asunud mitte Eestis, vaid hoopis Nõukogude tagalas. Kultuurieluavaldused okupeeritud Eestis ei kannata võrdlust selle ulatusliku kultuuritööga, mis tehti Nõukogude tagalas ja mis suures osas sai aluseks järgnevat aastakümnete Nõukogude Eesti kultuuri arengule. Moskva ja Leningradi raadio eestikeelsete raadiosaadete kaudu kuulis kodurahvas, et vaatamata sõjaaja rasketele tingimustele loodi nõukogude valitsuse poolt Jaroslavli linnas Eesti riiklikud kunstiansamblid mis ühendasid endas kõiki kunstialasid. Ansamblite juhtideks olid sellised tuntud kultuuritegelased nagu Johannes Semper, Ants Lauter, Priit Põldroos, Gustav Ernesaks, kunstnik Adamson, Erik ja teised. Ansamblit koondasid endasse kogu tagalas asuva kunstirahva. Tagalas organiseeriti uuesti ka kõik loomingulised liidud. Kunstirahvas ei asunud aga mitte ainult Jaroslavlis, vaid paljud neist elasid töötasid, õppisid Moskvas. Aga sõja viimasel perioodil koondusid enamasti kõik Leningradi. Sellise kunstipoliitika tulemuseks oli looming, mis andis jäädavaid väärtusi meie kultuuriajalukku ja mis esmaettekandes tuntuks said Moskva ja Leningradi raadiosaadete kaudu. Meenutagem vaid mõnda fakti Eugen Kapi patriootiline sümfoonia ooper, tasuleegid, Hugo Lepnurme kantaat, jürituled. Kunstiansamblites kasvas välja riiklik akadeemiline meeskoor. Gustav Ernesaks lõi tagalas sellise laulu, nagu mu isamaa on minu arm, samuti ka Eesti NSV hümni meloodia ja rida teisi laule. Häid laule leid. Boris Kõrver, Edgar Arro, Harri Kõrvits, Raimond Valgre ja mitmed teised. Nõukogude tagalas alustasid oma kujunemisteed sellised rahvusvaheliselt tuntud kunstilised jõud nagu praegune NSV Liidu rahvakunstnik Georg Ots kirjanik Juhan Smuul, pärastine Lenini preemia laureaat, kunstnik NSV Liidu kunstiakadeemia korrespondentliige ja Firenze kunstiakadeemia auliige Evald Okas. Või siis praegune NSV Liidu rahvakunstnik Kaarel Ird, kes Vanemuise teatri on teinud tuntuks üle liidu. Raadiol oli kõikide kunstiloojatega tihe kontaktkirjanikud ja heliloojad omakorda võtsid raadios esinemist väga tõsiselt August Jakobson näiteks viimistes eriti oma novelle just raadio ettekande jaoks. Sedasama tegid Paul Rummo, Mart Raud, Johannes Vares-Barbarus ja mitmed teised. Mitmedki kasutasid satiiri ja huumori välva Paul pinnale. Näiteks andis alati teravateks torgeteks ainet asjaolu, et Saksa okupandid ja nende eesti käsilased olid nii hästi pinna enese kui ka Ants Lauteri surnuks tunnistanud. Nüüd aga esinesid mõlemad surnust üles tõusnud mehed Nõukogude raadios teravaid epigramme sepitses okupantide pihta August Alle. Kuigi sakslased okupeeritud Eestis kehtestasid vaenlase raadio kuulamise eest karistuse kuni surma nuhtluseni suurenes kuulajate arv Eestis pidevalt. Selle kohta saime palju tõendeid juba sõja ajal, seda rohkem aga pärast sõda. Paljud olid oma omaste saatusest teada saanud just meie raadiosaadete kaudu mäletatiga huvitavamaid saateid. Laulud nagu Edgar Arro kodulinn, Tallinn, Ernesaksa Mu isamaa on minu arm, mitmed Valgre laulud olid kodumaalastel tuttavad juba meie raadiosaadete kaudu. Esikohal. Meie saadetes olid muidugi Nõukogude informbüroo teated ja kõrgema ülemjuhataja käskkirjad millede avaldamise kaudu kodu rahvaski sai teada sõja täpset arengu kulgu sest okupantide ja nende eestlastest käsilaste ajakirjandus ja raadio rääkisid aina ebamäärastest tõrje võitudest. Samuti huvitas kodumaalasi Eesti rahvuskorpuse võitlustee, nende eluolu ja tagalas töötavate eestlaste elu. 1000 944. aasta algul loodi iseseisev Eesti NSV-raadiokomitee mis koos teiste valitsusasutustega asus nüüd juba kodumaale lähedale Leningradi. Nüüd hakkas Nõukogude Eesti raadio töötama juba Päevase neljatunnise saatekavaga, mida vajaduse korral veel pikendati. Raadiokomitee juurde loodi sümfonietta orkester Roman matsu juhatusel asusid tööle näitlejad, organiseeriti kuuldemänge, sageli esinesid korpuse mitmesugused ansamblid ja nõnda edasi. Nüüd saime ka rohkesti materjale, milledest andis teha huvitavaid saated. Need olid fašistlikest vägedes langenud eestlastest ohvitseride päevikut tervete väeosade käskkirjade kogud ületulnute või ka vangilangenute sõnavõtud. Pärast Narva vabastamist juba esimesed Eesti elanikud ja mitmed muud allikad, nende hulgas ka partisanidest saadud teated, mis andsid materjali saadete koostamiseks. Saime hakkama ka sellega, et võtsime plaadile tagalas töötava inseneri Hjalmar Mäe vennaeemaldi sõnavõtu. Ta noomis tublisti oma venna läbi, häbistas teda kogu rahva ees. Kui Eestisse tagasi saabusime, kuulsime, et järgmisel hommikul Jalmar mäe olevat käinud kindralkomissar Litzmann juures ja esitanud lahkumisavalduse. Litzmann olevat selle avalduse siiski tagasi lükanud. Nähtavasti ei leidunud teist nii truud teenrit kui Hjalmar Mäe. Kui Võru oli vabastatud, alustati paralleelselt Leningradiga saateid ka võrust. See sai võimalikuks seetõttu, et liiduvalitsus andis vabariigi valitsuse käsutusse liikuva raadiojaama, mis asetses raudteevagunites. Hiljem toodi see jaam Tallinna ja alustati siit regule väärseid raadiosaateid. 28. oktoobril 1944, kui saabus võidupäev, oli rõõm ja juubeldus suur. Ka raadiotöötajad tundsid, et nad olid andnud oma osa võidu saavutamisse.