Laialdaselt töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eestis tööliste ja talurahva Nõukogude loomist. Sellepärast pidin mina ettepanek kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid, kus poliitilise võimualuse moodustavad üldja talurahvanõukogud, kus lõik point Eesti Sotsialistliku Nõukogude vabariigi kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelge. Kuigi suurvõimud on aastasadade jooksul palju kordi veriseid heitlusi pidanud Baltikumi kui itta tungimiseks sobivaima platsdarmi Anastamise pärast ei olnud siin tekkinud kodanlikel väikeriikidel mingeid eeldusi osalemiseks rahvusvahelises suur poliitikas. Paratamatult pidid nad olema imperialistliku riikide mängukannid ja oma nina seadma selle poole, kellelt kõige rohkem lootust tuge saada jalul püsimiseks. Laias maailmas balti riike tegelikult ei tuntudki. Või kui midagi teati, siis vast sellel tasemel nagu viljaka detektiivromaanide autori Symenoni menukas politseikomissar Megree, seda kohtu uurijale selgitas. Läänemere kallastel on mitu väikest maad Eesti, Läti ja Leedu. Nad asuvad Vene ja Poola vahel. Nende piirid ei lange ühte rahvustega. Armeed on marurahvuslikud. Vaesed on veelgi vaesemad kui mujal. Kõigest hoolimata püüti suur poliitika poole või vähemalt oma rahva ees niisugust nägu teha, et Balti riikides valitsevaid režiime arvestatakse rahvusvahelisel areenil tõsiselt. Eriti oli seda liivakasti mängu vaja demonstratsiooniks fašistliku Saksamaa ees. Nähku Berliin, et Baltikum on valmis toetama hitlerlaste kauaoodatud sõjakäiku randla hostel. Eks see oligi peaeesmärk, miks Tallinnas? 15. juunil 1940 anti pidulik avalöök üritusele, mis kandis balti nädala kõlavat nime. Avalikkusele seletati sündmust sooviga laiendada kolme balti riigi majanduslikku ja kultuurilist koostööd. Tegelikult aga oli see järjekordne samm nõukogudevastaste jõudude ühisaktsioonide tugevdamisel. Tallinna jõudsid rohkearvulised delegatsioonid. Kuigi oodatud valitsusjuhid kohale ei tulnud, pidi mõnede valitsusliikmete ja kõrgemate sõjaväelaste osalemine nädalal siiski teatud esinduslikkuse kindlustama. Jutt oli pidulikust avalöögist, kuid see pidulikus oli üksnes väline. Tegelikult algas üritus võimumeestele äärmiselt Ärevas õhkkonnas. Päev varem, 14. juunil oli nõukogude valitsus esitanud Leedu valitsusele noodi, milles teravalt paljastati Leedu fašistide provokatsioone vastastikuse abistamise pakti suhtes. See oli Tallinnaski teada ja tekitas ärevust kuid Baltinädalat püüti siiski edasi pidada. Varsti aga oli kõigile selge, et see nädal oli küll balti nädal, aga mitte kodanluse seatud mõttes vaid selles mõttes, et sel nädalal tegi Baltimaade proletariaat lõplikult selgeks oma vahekorra fašiseerunud kodanusega. Alustame Leedust. 15. juunil avaldas Leedumaa kommunistlik partei üleskutse, milles nõuti uue tõeliselt demokraatliku valitsuse moodustamist. Samal päeval tulid Leedumaale täiendavat nõukogude väekoondised, keda töötav rahvas rõõmuga vastu võttis. Sellesama 15. juuni õhtul põgenes Leedu fašistlik diktaator Antanas Smetona koos perekonna ja baariministriga üle piiri fašistlikul Saksamaale. Mõni kuu hiljem pani siis juba immigrant Smetona Svensati järve kaldal kiri oma meenutused. Nendest ta tunnistas, et pagemisel olid teda vihastanud mitu asjaolu. Esiteks see, et Leedu panga direktor Batnis talle ainult keskmise kohvritäie välisvaluutat kaas andis, kuigi ta oli käskinud hästi suure kohvritäis panna. Teiseks põhjustasid viha Leedu piirivalvurid, kes põlatud võimumeest üle piiri ei lasknud, nii et sellel tuli jalad paljaks koorida ja koos ühe politseinikuga salaja läbi piirioja sumada. Vastukaaluks tuli suur rõõm siis, kui Berliinist saabus teade, et ta võib Saksamaale jääda. Kuid sündmused arenesid omasoodu. 16. juunil toimusid paljudes leeduma linnades rahvarohke demonstratsioonid, kus nõuti rahvavalitsuse moodustamist ja poliitvangide vabastamist. Seitsmeteistkümnendal juunil langes fašistide võim leedus ja moodustati rahvavalitsus, kus peaministriks sai väljapaistev progressiivne ajakirjanik. Justas balletskis et president oli jalga lasknud jäida konstitutsiooni kohaselt ka riigipea kohustetäitjaks. Pärastine tuntud nõukogude riigitegelane justas paletskis kirjeldab oma mälestusteraamatus kahes maailmas rahvavalitsuse esimest tööpäeva. Rahvavalitsuse üks esimesi muresid oli poliitvangide vabastamine. Mul oli kogu aeg hirm. Dimitraabase koonduslaagri pärast. Kui ma ise sealt laagrist vabanesin, rääkis keegi seltsimees murelikult, et poliitiliste muudatuste puhul võib vange ähvardada hukkamine. Timmitraavas ei asunud kaugel tolleaegses Saksamaa riigipiirist. Fašistlikud valvurid võisid poliitvangidega arveid õiendada ja ise Saksamaale pageda. Nagu hiljem selgus, oli laagri juhtkond tõepoolest niisuguseid plaane haudunud. Seepärast juba valitsuse esimesel istungil palusin ma siseministri ajutist kohustetäitjat Minskist ja kohtuministrit Barcaklist isiklikult tegeleda poliitvangide kiire vabastamisega Dimitraavasest. Sellel samal istungil arutati ka valitsuse ametlikku avaldust, millega ma esinesin 18. juunil raadios. Avalduses kriisutati alla, et jõul ja oma volil tuginenud isiku diktatuur on kukutatud. Leedu ees avanevad uued teed, kogu maad ootab ees loovtöörahvahulkade materiaalse heaolu ja kultuuri progressi kindlustamisel. 16. juunil esitas Nõukogude valitsus noodi Läti ja Eesti valitsusele, milles olid Leedule esitatud noodiga analoogilised süüdistused ja nõudmised. Päev hiljem toimusid Riias ja Daugavpilsis suured töörahva demonstratsioonid, mis tervitasid Nõukogude vägesid. Riiast tulistasid politseinikud demonstrante, kusjuures haavata sai 27 ja surma kaks inimest. Valitsus kuulutas Riias välja sõjaseisukorra. Diktaator Ulmanis püüdis ikka veel olukorra peremeest etendada. Kuidas rahvas seda hindas, selle kohta katkenud vilislatsise epopöast torm. See oli selsamal seitsmeteistkümnendal juunil. Tänavale ilmus lahtine sõiduauto, seesama, millega Ulmanis sõitis valdu möödagiteerimis reisidel. Seal ta istus oma adjutandi kõrval täis puhutuna ja vihasena sureva tagurlus, metsluse elav sümbol. Rahvas tundis ta kohe ära. Nagu teotus, oli ta ilmumine praegu tänavale, mida otsestasiit roojastada, pidulikku õhku ajada, viimast kiilu hõiskama rahva hingesse. Võib-olla ihaldas ta märtri loorbereid, lootes sel viisil laguneval vägivallarežiimile soetada ajaloolist oreooli. 18. juunil arreteeriti Riias arukalt revolutsioonilisi töölisi. 19. juunil kehtestati sõjaseisukord kogu Lätimaal. Arreteerimised jätkusid, kuid ülemaakorraldati juba võimsaid demonstratsioone revolutsiooniliste nõudmistega. 20. juuni õhtuks läks Lätis võim üle rahvavalitsusele, mille etteotsa asus progressiivsete vaadetega teadlane professor Kirhel stants. See oli võit. Kuid Eestis sel äreval nädalal 16. juunil suri balti nädal loomulikku surma. Delegatsioonid sõitsid minema. Rudolf Sirge mäletab huumoriga, et Leedu delegatsiooniga Tallinnas viibinud Antanašventslova sõitis siit ära lihtsalt kirjanikuna. Et Kaunasesse jõuda juba rahvavalitsuse haridusministrina. Kurikuulus balti nädal ei olnud selle nädala ainuke provokatsiooniline üritus. Üht kärarikast ettevõtmist mäletab sotsialistliku töö kangelane Linda soovik. No üks omamoodi üritus oli ikka vahetult enne juunisündmusi niinimetatud vabadusristi kavaleride kokkutulek Pärnus ja Sindis ja oli ju üleskutse, et mitte üksinda sõita, aga sõita tervete perekondadega, võtta oma pojad kaasa ja näidata ka neile oma vanemate vaprust ja nii edasi, nii et niisukest patriotismi jutumärkides oli ju hästi tugevasti tunda ja selleks pandi isegi käiku erirong, et võimaldada Nonii singi inimestel ka siis pärnu minna, kes tahtsin neid kavalere lähemalt siis maha, seda pidustust kaasa teha, eks see oli põhiliselt kaitseliidu, kodukaitse, kodutütarde ja teiste organisatsioonide üritus. Teda valmistati ette ilmse suunaga. Et meie niinimetatud vabadussõjalasi ja ühtlasi ka nende juba Ette valmistada ikkagi väelastatult nõukogude liidu vastu sest lehtedes ju käisid läbi niisugused lauset ja loosungid, et teame praegu rohkem kui kunagi enne mõtlema ridade koondamisele ning oma vaimu ja relvajõu tugevdamisele. Niisugune üleskutse ju vihjas millegile ja see viis ei olnud raske ära aimata. Et see oli kõike muud kui meie lepinguaus täitmine. Küll see pidustus siis argles, mina isiklikult sellest Pärnu pidustustest osa ei võtnud, kuid hiljem või siis lugeda, et see toimus nii vallikäärus kui ka siis tookordses Endla meie teatriaias. Ja nagu hiljem ajaleheveergudelt võis lugeda pidustused olid ulatuslikud koos ka nii einetamisega söömiste joomistega ja ainult avaldati suurt kahetsust, et kohapeal ei saanud sõita kindral Laidoneri isiklikult, kes oli selleks eelnevalt küll nõusoleku andnud. Kuid ta oli hõivatud Tallinnas nõupidamistega Läti ja Leedu kodanlike riikide sõjaliste esindajatega, siis sõitis kohale ainult meil regis. Kindralmajor Soots. Loomulikult siin juba oli tunda ka rahva hulgas on väga suurt pahameelt niisugusesse seisukohtade ja vormingute vastu ja isegi mõned ütlesid nii vanasõna väljateks, pill tuleb ikka pika ilu järel. Ega see kaua lasknudki ennast oodata. Ega lasknudki nõukogude valitsuse noodis oli kõik väga selgelt ära öeldud. Oli öeldud, et Eesti valitsus ei likvideerinud ka pärast pakti sõlmimist sõjalist liitu letiga vaid laiendas seda. Leedu kaasatõmbamisega. Oli öeldud, et Nõukogude Liidu riigipiiride puutumatus on selle poliitika tagajärjel otseses hädaohus. Oli öeldud, et Eestis moodustatakse valitsus, kes suudaks kindlustada NSV Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise pakti ausat täitmist. Oli öeldud, et kindlustamaks julgeolekut oma väikese arvulistele karnisonidele, kes viibisid Eestis lepingu alusel ja vältimaks provokatsioone Eesti fašistlike jõudude poolt peab nõukogude valitsus vajalikuks Eestisse täiendavaid väekoondisi saata. Kodanikule valitsusele ei antud aega pikaks arupidamiseks ja manööverdamiseks vastata, tuli kohe. Kodanlus oli sunnitud esitatud tingimused vastu võtma kuid päts ei mõelnudki midagi muuta. Kuigi uluotsa valitsus esitas vormilise lahkumispalve, jäi ta tegelikult võimule, sest uut valitsust ei moodustatud. Seitsmeteistkümnendal juunil toimus valitsuse koosolek, mille protokollis on väga lühike sissekanne. Arutati jooksvaid küsimusi, otsuseid ei tehtud, kuid paljude tunnusmärkide põhjal võib järeldada, et arutati abinõusid rahva revolutsiooniliste meeleolude mahasurumiseks. Sõjavägede ülemjuhataja andis mitmeid sundmäärusi näiteks linnadesse ja küladesse sissesõitnute range registreerimise eraisikutel relvade kandmise keelamise, öise liiklemiskeelu ja nii edasi kohta. 18. juunil andis kindral Laidoner välja määruse koosolekute, rongkäikude ja meeleavalduste keelamise kohta. Selle määruse rikkujaid ähvardati vangimajaga kuni kolm kuud ja rahatrahviga kuni 3000 krooni. On andmeid, et kodanliku sõjaväe juhtkond valmistus vastuhakuks punaarmee täiendavatele kontingentidele. Näiteks on teada, et seitsmeteistkümnendal juunil anti salajane korraldus Värska laagris asuvale Ratsarügemendi le lahinguvarustus välja jagada ning valmis olla piirile marssimiseks. Umbes 48 tundi kestis selles väeosas lahinguhäire. Seitsmeteistkümnendal juunil kutsuti Tartusse linnas ja maakonnas elunevad reservohvitserid, et valmistuda sõjategevuseks. Need ja veel mõned muud faktid kinnitavad diktaatori režiimil kahe paiksust ja silmakirjalikkust. Muide, 16. juuni hommikul saabus ootamatult Tallinna sügisel koos baltisakslastega lahkunud Jalmar mäe endine vabsnik füürer ja hilisem sõjaroimarid okupeeritud Eestis. Kohtumisel pätsiga olevat ta sellele üle andnud Hitleri kutse sõita kiiresti Berliini. Tormiliselt arenenud sündmused tõmbasid sellele reisile kindlalt kriipsu peale. Aga kuidas suhtlusrahvas äreva nädala sündmustesse alustaksime sellele vastamist revolutsiooni veteran Leonhard hilissoni meenutustega. Kuueteistkümnenda juuni õhtul ma olin Advindi külalislahkes kodus. Vestlesime, pidin juba lahkuma, kui raadiost järsku teatatakse. 15 minuti pärast tuleb erakorraline teadaanne. Palun jälgige. Tuleb, sest Leedus olid juba sündmused päeva-paar varem arenema hakanud. Kuid missugust laadi teadaanne just tuleb? See on selge, isegi momendiks nagu käis nisugune välgatus läbi, et aga äkki kliki valitsus teeb rumalat katset vastu hakata Nõukogude liidule. Kuid muidugi teade tuli täiesti selge. Eesti ja Nõukogude Liidu valitsuste vahel on alla kirjutatud täiendav kokkulepe Nõukogude vägede paigutuse kohta Eesti territooriumil. Tormasime kohe välja, et sõpradele seltsimeestele uudist teatada ja nendega koos mõtteid vahetada. Otsisime üles silmal kruusi, kes oli ju 10 aasta jooksul etendanud väga juhtivat osa Tartu töölisliikumises. Arkadi Uibo, otsisin välja mõlemat lepikut ERR-i ja minna ja veel mõned teised mõttekaaslased Gunnari oma sõbrad-seltsimehed kokku kogunud, otsustasime minna Aldrite korterisse, kus mina peatusin, oli Vaba sellel ajal, kuna pererahvas solimaal jõudes sinna lähedale, märkasin ma, et üks pikk volask see saab nagu eelmistel õhtutel seal värava juures. Nüüd oli muidugi selgelt siin nuhk, kumb, kui me jõudsime umbes 10 meetri kaugusele sellest mehest ma viitsin. Teeme ruhile naa peale ja hakkasime jooksma nuhi poole. See pani ees plagama, sest küllap temal ka oli teada, olukord juba nüüd ei tasu relvaga vastu hakata. Kasutasime klaverit, mängisime, tantsisime. Lõpuks ilmus kohale ka korteri perenaine valli Haldre kes oli kõrgemas seltskonnas mingisugusel koosilemisele olnud ja tema jutustas meile, kuidas seal reageeriti sellele teatele. Tema oli tantsinud parajasti ühe tartu tuuselda, kui selle juurde tuli ja sosistas kõrva keegi tema sõber, midagi selle peale see tuus oli ütelnud. Eks ta aimas õieti, nähtavasti juba järgmisel päeval jõudsid esimesed punaarmee väeüksused Tartusse. Nad asusid Emajõe luhal linnast väljas. Sinna läks väga palju inimesi nendega vestlema. Punaarmeelaste hulgas oli ka neid, kes oskasid eesti keelt. Aga eks vanemad töölised q oskasid ka vene keelt. Ja nii seisis vesteldi seal. Järsku me vaatame, üks tööliselt räägivad punaarmeelaste ka on väga tuttav kuju Tartu poliitilise politsei komissari abina maa veer, kellega juba enne oli küllalt kokkupuuteid olnud. Muidugi mees, kui ta märkas meid kokku, sära. Rahvahulk oli suur. Hoolimata kindral Laidoneri karmist käskkirjast algasid ettevõtetes tööliste koosolekut, kus nõuti sõja provokaatorite kõrvaldamist, demokraatliku valitsuse kujundamist, poliitiliste vabaduste jaluleseadmist ja sõbraliku vahekorra loomist Nõukogude Liiduga. Arhiivilindilt jätkab Oskar Sepre. Nii oli asjus üks suurem koosolek seitsmendal juunil toffery vabrikus ja ka teises lapikutes. Ma tean, et koostas revolutsioonid, Lauristin ühes roosiga, mis seal vastavaid ja läbiviijaks olid ametiühingu aktivistid ja need esimesed pääsukesed esimesest puhangutest näitasid, et et töölised reageerivad viimasele väga teravalt väga revolutsiooniliselt. Iga päevaga muutusid tööliste nõudmised ja resolutsioonid järjest revolutsioonilise maks. Need saadeti presidendile. Pätsi kantseleis ilmus nendele esildistele lakooniline märkus. Härra president võttis need seisukohad teatavaks. Ilmselt arvas ta veel, et suudab revolutsioonilist liikumist pidurdada. See oli ainult õhuloss. Eestimaa Kommunistliku partei aprilli konverentsil võeti teatavasti kurss rahva vastase klikivalitsuse kukutamiseks. Nüüd oli selleks aeg tulnud. Kuigi Nõukogude valitsus oli kindlalt nõudnud uue Nõukogude liidule sõbraliku valitsuse moodustamist, jätkas kodanlus telgitaguseid manöövreid. Et kodanusele näppude pihta anda, otsustas töölisklass välja tulla oma resoluutsete nõudmistega. Sõjavägede ülemjuhataja keelust hoolimata otsustati revolutsiooniliste ametiühingute poolt, keda juhtis partei illegaalne büroo 20. juunil Tallinnas kokku kutsuda töölisaktiivi ülelinnaline koosolek. 19. juuni õhtul tehti selleks energilise ettevalmistusi. Mis sel õhtul juhtus, sellest lähemalt töölisliikumise veteranid Paul Uusman. Lauristini oli nendel päevadel töölismajas vähemalt vähe näha, aga selle asemel tegutses seal üks teine mees, kes, nagu hiljem selgus, kuulus ka ill büroo koosseisu. See mees oli Oskar Sepale, kes avaldas energilist ja intensiivset tegevust 19. juunil, seal siis kesknädala õhtul olin ka siis mina töölismajas ja nagu ikka, läksin läbi siis ehitustööliste ameti ametiühingust mis oli mulle nagu teiseks koduks peale tekstiiltööliste ametiühingu tekstiilitööliste ametiühingus. Pärast juhatust tagandamist ma peaaegu ei enam ei käinud vahel ainult üle ukse, vaatasin sisse ja siis käisin tihti ehitustööliste poole ja vot seal ehitustööliste suuremas toas istus siis umbes paarkümmend inimest ja nende keskel Oskar Seprast. Nemad siis olid valmistanud loosungeid ja ühtlasi valmistasid nad ette, järgmiseks päevaks on 20.-ks juuniks töölisaktiivi koosolekut trikisid, näid kutseid masinatel ja pistsid ümbrikutesse, noh, oli juba õhtu, kell oli midagi poole 10 ajal või umbes nii oli see töö juba hakkas, hakkas lõppema. Ja mina siis ka natuke seal, aitasin kaasa. Ja siis äkki keegi tuli uksest sisse ja üldiselt politsei tuleb. Ja tuligi esialgu ainult üks politseinik tuli sisse. Tema siis küsis, et mis te, mis te, mis te siin teete ja mis te siin olete ja teate, et koosolekud on keelatud ja kõikide meeleolu oli sel ajal juba väga nii terav, ma ütleksin ja terav oli siiski reageerimine politseinikule, politseiniku väited ja küsimused löödi kohe nii nii tagasi, et ta ei osanud enam midagi midagi öelda küsida. Ja kuna ta jäiniš abitusse olukorda, siis tahtis ta sealsamas laua peal oli telefon tahtis siis telefoniga helistada ja siis Linda Kuusbarkes Paul Kuusbergi õde ja tema oli eriti terava keelega, ütles, et ei, ametiasutustes te teate, telefoni kere maksab 10 kopikat, maksin 10 kopikat ära. Vaat siis võite helistada. Nojaa, politseinik võttiski siis taskus 10 kopikat ja pani laua peale ja siis helistas. Niisugune käitumine politsei poolt oli muidugi täitsa ootamatu ja ennekuulmatu. No siis pärast seda, kui ta oli helistanud, ta küsis nähtavasti instruktsioone, pärast seda sõitsid siis mürinal selle töölismaja õue. Mitu, mitu autot ja ka meie ruumi tulid õige mitmed politseinikud, meid kedagi välja ei lastud, öeldi, öeldi meile ära, et me teid arreteerime. Ja siis viidi see hulk inimesi trepist alla ja sunniti nendesse furgoon autodesse astuma. Ma mäletan, et kui ma sinna sisse läksin, sisse komistasin, Špuldan koti üle ja see polder Kotel kõik laskemoona täis üldse meid hämmastas, missugune vägi oli sinna välja, et seal oli siis Politseikool automaatpüstolitega, kuulipildujate granaatidega 20 inimest ilma igasugu relvata. Meil tekkis küsimus, et, et mis see siis nüüd kõik lõpuks tähendab, et pärast arvasime siis nii, et et nähtavasti olid, oli politsei andmed saanud, et nüüd on terve see ülestõusu staap seal kuskil tähendab koondunud ja et nüüd nabitakse see see kinni. Ja lõpuks, kui me hakkasime ära sõitma, siis jõudsid kohale isegi isegi ratsapolitseinikud, nii et me sõitsime siis kaitsepolitseisse seal ratsapolitseinikud hobuste kabja ladina saatel. Samasugune meeleolu oli siis ka kaitsepolitseis, sellepärast meid püüti seal hakata üle kuulama, aga siiski meid ei eraldatud, viidi ühte suurde tuppa, sinna kogunes siis ka kaitsepolitseinike ja siis läks vastastikkuseks sõnasõjaks. Eriti agar äge terav oli Sepre ja sellest said kõik innustust, nii et seal oli üks, üks üks väga kõva sõnavahetus oli. Politsei püüdis ka mõnda üksikut meie hulgast üle kuulata, aga sellest ei tulnud ka midagi välja, sest ei olnud võrrelda enam seda politsei suhtumist, mis oli nagu varem, kui ta kaitsepolitseis ülekuulamisel oli. Nemad ka, nagu, nagu kõikusid ja oma otsustes ja suhtumistest. Kuid lõppes see asi siiski kella kella nelja ajal hommikul viidi siis Kaitsepolitseist patareisse Oskar Sepre, teised aga lasti siis vabaks. Kuigi lõpp oli silmaga näha, püüdis kodanlus ikkagi Salvata kuid vaekauss oli juba otsustavalt rahva poole kaldunud. Iseloomulik näide. Kirjanik Semper meenutas, et 20. juuni hommikul oli ta Tartust Tallinna jõudma. Suvepuhkusel olles ei olnud ta sündmustega kuigi kursis, seepärast hämmastanud teda see, mis ta sinnagi seintel rippusid. Kindral Laidoneri kurikuulsat käskkirjad. Ühes kohas tulnud lihtne töömees ja rebinud käskkirja ühe ropsuga maha. Paberil polnud enam pabergi jõudu. Niisiis 20. juuni soe, jaanipäeva eelne päev. Sündmuste haripunkt lähenes, jätkab töölisliikumise veteran Oskar Pärn. 20. juuni algas muidugi vere kibeda tõdemusele, sest me peame eelmisel õhtul ametliku aktiivperse mees otsustas korraldada õhtul. Töölisklassiaktiivi koosoleku aktiiv selles mõttes, et tähtsamat aktiivsele ametiühingutegelased tüüris vanema töölu seemnete nõukogude liikmed mitmete tõsti, töölissäilitav juhtivad aktiivsemalt kaasa töötavad liikmed. See koosolek oli mõeldud selleks, et seal arutada Vabariigi presidendile töölisklassi nõudmised, vestlete vestlevad pettused ja mudeliga täitmist. Eesmärk oli muidugi Aimeta käese. Oli rikkunud ja teiseks, mis päästaks demokraatia, võimaldades töölisklassil küsimusi vähendada mudelit peaeesmärgid. Kuna see otsus tehti eelmisel õhtul, siis on küllalt tööd, sellele sai mõndebki saadetud, kuid ainult kirve peale osanud loota, sest me kindlad Telefon talgu sälgusel MTÜ täitistes siis üksikuid inimesi säärte suurenedes käitises edasi. Põgusa päev kulus õhtu ettevalmistamisele. Pikapeale nüüd märkimine, lepp. Edeme kindel käe, mis, kui suur täpp, tüümedakuzeme are. Kõige nimetuseks oli õde võt. Õues käinud sele aastate vältel kujunenud tõesti oodatagi kuhugi jube, enne aegsasti algust oli töölismaja Tõnismäel üsna täis jube politseinikke gruppides. Need olid nähtavasti ilmselt selleks, et hirmutada inimesi. Võiks tulla, see võlus mõningatel võrdlemine rõõmustab inimestel natuke ühtlikuna tunduda, kuulge, otse vastupidi, esimese pilve muidugi veel, kus gruppides jõud nagu kõhklane, nähes politseinikke, kärtsu, päävet, kuut astust riskiperesid ja pärast hakkas massiliselt tulema, enne, kui ta pöörleb mängust aegsasti. Libers võimla täis. Arvestame kõnes tuleb, läheb inimesi, päevakorrashoid muidugi, peamiselt töölisklass juhtlus. Peremegi saadikute sõnavõtud esines Neeme Ruus, kes üldse taimel Webektiivsetese jõudude kujundamisel etendas mitte ainult Tallinnas veel Weberi külmetusest Sid õpilast tõsta linnadega täikadele tööstuspiirkondadele. Siis esines Aleksander Müller, Voldemar lehnus ja kõhuSõrves rõõmus selle teadmise peale vere pöördud. Oskar Sepp tere, ilmus ka kõrval kukkuda, peale näeme. Nende rahvasaadikute esines lõpuks väikese sõnavõttude liitlase näärmetega. Oskar sõpre põrutasid nõmmelt poliitvangidelt, kes enese istusid. Sõnavõtud ja kõnelejad esitasid sääraseid seisukohti ja kritiseerisid säärase suletusest, sõjapetturite veritsuse tegevust, mis oli muidugi paljudele viimastele ennekuulmatud. Üle riigi. Lõin kõhklema, et pean liiga rehved, mis seal öeldi valitsuse aadressil. Need oli üle ootuste õlevere, sõrmiline ja erutu tõstis meeleolu see, kui keegi tõusis vahepeal ma ei mäleta, kelle kõne ülesse. Et Me oleme siin, töölised, koerlane, serblane, muhud möllust välja nuhkima. Tõusiski seal võiks 10 või 15 meest Põderet silmadele, võimetusest tõusid üles, küürakil hakkasid lahkuma. Ja seal muidugi nägudega mude belglane pääsele tervas. Seda Fernilisemaks selleks muidugi tehtud tervitused punaarmee Nõukogude valitsusele. Nii edasi. Ja kõik need otsused, mille projektid Webber, Tõngeskus rõhutuse esindajatega koostanud, küllaltki suure sure atrioosiga üheks jääkoosolek lõppes refräänis internatsionaali vänge. Kui koosolek lõppes, siis rehves ärkanud uuele elule. Ei tahtnud kuidagi lahkuda. Siis veel ei olnud otsustatud, et järgmisel päeval, 21. juunil toimub suurtööliste demonstratsioon kuid nähes rahvahulkade valmisolekut otsustavateks sammudeks otsustas partei illegaalne büroo oma eilsel istungil, et järgmisel hommikul kutsutakse ploretäriaat oma võitluslippude alla mitte ainult Tallinnas, vaid ka mujal Eestimaal. Lühikese suve jooksul tehti selleks ära tohutu organiseerimistöö. Ja kui saabus uue päeva revolutsioonilise 21. juuni hommik oli kõik väljaastumiseks valmis.