Laialdaselt töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eestis tööliste ja talurahva Nõukogude loomi. Sellepärast et minu ettepanek kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid kus poliitilise võimualuse moodustavad üldja talurahvanõukogu, kus kõik point Eesti Sotsialistliku Nõukogude vabariigi kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelgem. Reedel, 14. juunil 1940 kell pool kolm päeval toimus Tallinnas kinos Helios salajane kinoseanss valitud seltskonnale. Seekordsed filmisõbrad kuulusid kõik kodanliku Eesti sõjaväe kõrgemasse ohvitser konda ja ürituse korraldaja yks olid saksa sõjaväe ja mereväe esindajad. Läbivaatamisele tulid Saksa nädala Ringvaade võitlustest Hollandis ja Belgias ning õppefilmid, miinid tõketes ja kergelt väeosad. Mõni kuu varem, 16. märtsil oli sealsamas ja sellele samale seltskonnale näidatud spetsiaalset kino surnaali Feltsukesin poolen mis oli pühendatud hitlerlaste avastusretkele Poolas. Seda filmi said vaadata üksnes need kõrgemad sõjaväelased, kellele Saksa saadik Frovaim oma äranägemisel pääsme võimaldas. Tänu saadiku lahkusele sai näiteks kodanlik sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner enda ja oma lähemate kaastöötajate jaoks üksnes kolm pääset. Mõlema filmiseanssi eesmärk oli ühesugune. Demonstreerida kodanliku Eesti sõjaväe juhtkonnale fašistliku armee võimsust tema kurikuulsa välksõja taktikat ning koos sellega sisendada hirmu kuulekust kui ka lootusi. Just seda viimast vajati kõige rohkem, sest peataolek ja pessimism kodanliku Eesti ladvikus Polnud Berliinist sugugi teadmata. Nimetasin seanssi ühe eesmärgina kuulekuse sisendamist. Kui tutvud arhiivimaterjaliga, siis võib kindlalt järeldada, et see kuulekus oli ammugi olemas kodanliku Eesti võimumeeste kogu poliitika allus ammugi kõikides sfäärides hitlerliku Saksamaapoliitikale. Kui varem oli diktatuurirežiimi ladviku hulgas mõnikord ka lääne suurriikidele sümpatiseerivad hääli kuulda, siis 1940. aasta alguses olid kõik tuuled pöördunud Berliini suunas. Täispanus oli pandud fašistliku Saksamaa peatsele kallaletungile Nõukogude liidule. Alguses loodeti, et see saab teoks 1940. aasta kevadel kuid asjade käik näitas, et tuleb veel oodata. Endine Eesti saadik Stockholmis Heinrich Laretei kirjutab oma emigratsioonis avaldatud mälestustes ühest kohtumisest Konstantin pätsiga. 1940. aasta alguses. Sellel kaks ja veerand tundi kestnud nelja silma all toimunud jutuajamisel seletas päts, et valitsus on veendunud, et sama aasta septembris puhkeb sõda Saksamaa ja Nõukogude liidu vahel. Selleni on veel ainult pool aastat ja kui meie lepingu lojaalse täitmisega ei provotseeri Nõukogude liitu astuma mingisuguseid dramaatilise maid, samme, siis oleme päästetud. Olid Pätsi sõnad, mis andsid selge pildi sellest, millele oli rajatud valitsuse tolleaegne poliitik. Ka selles ülestunnistuses pole põhjust kahelda samuti nagu sellesama diplomaadi arutlustes, milles ei puudu etteheide hitlerlikele, strateegidele. 1939. aastal oleksid Saksa sõjaväed maaväe ja laevastiku koordineeritud rünnakuga, mis tol juhul oleksid toimunud üheaegselt Poolasse tungimisega jõudnud, tungida sisse. Riikidesse jah, see sõna oleks, see kummitas nii Kadriorus Toompeal kui ka sõjavägede ülemjuhataja ja sõjavägede staabi residentsis pagari tänavas. Kas siis kodanliku Eesti ladvik ei olnud teinud kõik, et Eestist kujundada platsdarm kallaletungiks Nõukogude liidule? Kas ei olnud rahva rahaga rajatud kindlustuste liin Narva ja Irboska all ehitatud mitte kaitse vaid just pealetungi võimalusi arvestades ja seda otseselt hitlerliku Wehrmachti spetsialistide näpunäiteid silmas pidades ja nende kontrolli all. Kas ei käinud Eesti sõjaväe insenerteenistuse ülem kindralmajor Viktor Riiberk, kellest muide hiljem sai Wehrmachti kindral isiklikult tutvumas okupeeritud Tšehhoslovakkia kaitseehitistega, mis olid omal ajal võimsaimad? Kas ei olnud kogu Eesti sõjaväeluureaparaat antud Hitlerliku aaperi alluvusse, et täita luureülesandeid nõukogude liidu vastu, kas ei antud saksa kindralstaabiülemale Fritzalderile, kui ta 1939. aasta suvel Eestis viibis kingitusena üle nahka köidetult kõige täpsemad Eesti topograafilised kaardid, mis tegelikult kujutasid endast suure väärtusega sõjasaladust. Hulk küsimusi, millele võis ükskõik kes diktatuuri võimuladvikus jaatavalt vastata. Ja kõik oli tehtud, mida Berliin nõudis. Aga ometi fašistliku armee sissetung viibis. 1940. aasta kevad äratas siiski uusi lootusi. Fašistide sissetung taanisse Norrasse, Belgiasse, Hollandisse ja Luxemburgi ning liitlaste rinde järk-järguline lagunemine Prantsusmaal. Need olid juba niisugused uudised, mis kodanlus suuresti ergutasid. Tagantjärele on nüüd selge, et lootused hitlerlikule Saksamaale ei tekkinud kodanliku ladvikule iseenesest nii-öelda omaenda tarkusest. See oli hitlerlaste salakavala poliitika tulemus. Küllap kodanliku Eesti võimumeestele oli hästi teada fašistide doktriin, milles Baltimaid käsitati fašistliku Suur-Saksamaa lahutamatu osana. Nii et Eestimaa okupeerimisel hitlerlaste poolt poleks mingist oma liiklusest ja suveräänsusest mingit juttu olnud. Aga ometi pandi panus fašistide kaardile. Kas sellest ei nähtugi eesti diktatuurirežiimi kogu alatus tuua oma klassi huvidele ohvriks kogu rahvas? Kodanliku Eesti riigi jagamatut valitsusvõimu kehastas endas president Päts. Tema kuulekus saksa fašistidele oli lausa anekdootlik. Näiteks oli kogu rahvale teada, et Eesti majanduse allutamisest Saksa kapitalile etendas juhtivat osa klauscheel ja tema pank. See oli rahvavarade riisumine peasta. 1939. aastal valiti seel mustapeade klubi vanemaks. Teatavasti oli see klubi baltisakslaste koorekihi keskus. See oli ettepanekul, valiti päts mustapeade klubi auvennaks. Liigutatult võttis riigipea vastu selle tunnustuse, mis sümboliseeris kujukalt eesti kodanluse ja Fazziseerunud baltisakslaste üha tiheneva koostööd ning seniste ajalookontseptsioonide murrangulist revideerimist. Muuseas, päts olevat armastanud korrata Bismarcki tuntud ütlust. Kui vaja, siis võib kas või vanakuradi vanaemaga tantsida. Eks mahhinatsioonid saksa fašismiga olnudki tants vanakuradi vanaemaga suurema tantsulusti nimel võis ka oma rahva ajaloo pea peale pöörata. Juba 30.-te aastate alguses kutsus vapslike ajaloo doktor Juhan vasar ajaloolasi üles revideerima suhtumist eestlaste minevikku. Sealjuures oli suund selge, baltisakslased polevat olnudki eestlaste orjastajad, vaid hoopiski liitlased võitluses venelaste vastu. Seesama vasar kirjutas ajakirjas ERK. On infantiilne rumalus instinktiivse vastuolu pärast baltisakslasega jätta uurimata ta seisukohavõtte ja kogemusi näiteks välispoliitilistes küsimustes, mis meie maa geopoliitilise asendi tõttu on üldjoontes samasugused kui paremini. Lähtudes sellest võib pooldada ainult sellist Eesti ajaloo käsitlusviisi kus ei rõhutata muistse iseseisvuse aja kõrval ainult üheksateistkümnendat sajandit. Just ordu ja Poola, Rootsi ajal käis Lääne ja Ida-Euroopa piir mööda Narva jõge ja just sel ajal pakub meie poliitiline, kaubanduse ja sõjaajalugu ohtraid kokkupuutepunkte. Kui saajaga see saksa fašismile kohandatud Eesti ajaloo käsitluse nõue võinuks tähelepanuta jääda, kui selles polnuks kätketud programm, mida kolmekümnendail aastail hoolsalt realiseerima hakati. Eriti nobedad olid ajalugu võltsima Ülikooli professorid Hendrik Sepp, Jüri Uluots, Ants Piip väga Karoli Uluots, propageerima nõndanimetatud kokkulepete teooriat, mille kohaselt saksa ristirüütlid ei olevatki eestlasi alistanud mitte relva jõul vaid sakslaste, eestlaste vahel olevat sõlmitud mitmeid diplomaatilisi kokkuleppeid, millega meie muistsed esivanemad vabatahtlikult andnud oma maa orduvägede kaitse alla. See käsitlusviis ei saanud muidugi ajaloo faktidele toetuda vaid oli täiesti sihilik väljamõeldis. Kuid kodanusele olid niisugused võltsingud, vajalikud. Rahva suhtumine minevikku oli ju hästi teada. Seepärast pandigi kodanliku propagandahoorattale uus rihm peale, mis hakkas maha materdama eesti rahva kangelaslikku minevikku ning püüdis olematuks teha rahva seitsmesajaaastase orjapõlve. 24. septembril 1939. See on vahetult pärast Poola purustamist kutsus tolleaegne peaminister Kaarel Eenpalu rahvast üles sümpaatia ja sõprusega suhtuma Saksamaasse ning likvideerima eelmistest sõdadest rahva hinge jäänud arusaamatused. Sedasama oli kindral Laidoner juba varem korduvalt rõhutanud sõjaväelaste ringkondades esinedes. Muide, too kindral oli Eestis üks agaramaid antisemitismi propageerijaid jäljendades selles suhtes täiesti ilmselt rassiteooria peamisi ideoloogi Alfred Rosenbergi seisukohti. 1940. aasta kevadel, kui lootused hitlerlikule Saksamaale olid kodandlusele ainuke allesjäänud õlekõrs, hoogustus märgatavalt kiidulaulude laulmine fašismile. Ajakirjandus ülistas hitlerlaste Kiir võite Läänes kiites fašistlike sõdurite mehisust ja muid omadusi. Lausa skandaalseks kujunes nõndanimetatud kodukaitsepäev Viljandis. Teisel juunil 1940 peamiselt kaitseliitlastel esinedes teatas kaitseliidu ülem kindralmajor orasmaa, et nüüd on meie ajaloost kustutatud sõna Landeswehri ja seetõttu ei tohi enam ka avalikult juttu teha landesveeriga peetud sõjast. See tuli isegi kaitseliitlastele ootamatusena. Oli ju landesveeriga peetud võitlust nimetatud sangarlikuks leheküljeks Eesti ajaloos. 23. juuni oli kuulutatud isegi võidupühaks seoses Landeswehri üle saavutatud võiduga Võnnu ehk lätipäraselt seesise lahingus 1919. Tähelepanelikum inimene võis juba ammugi tõdeda, et klassisõda ülistavad väljaanded, nagu vabadussõja tähistel vabadussõja lood ja teised juba mõnda aega kirjutasid üksnes võitlusest punaarmee vastu. Isegi kaitseliitlaste hulgas tekitas uus kontseptsioon rahulolematust, millega poliitilise politsei assistent oma ettekandes ära märkis. Kuid tõeline pomm lõhkes sel päeval Viljandis siis, kui kaitseliidu Viljandi malevkonna pealik kolonel Schmidt oli oma kõne ära pidanud. Ta rääkis kahesugustest rahvastest. Ühed rahvad eesotsas Saksamaaga on elujõulised Tulevikku rahvad. Selle tõttu osutub Saksamaa tulevikus ka maailma valitsejaks. Teised rahvad on määratud kadumisele, nende elu on elatud ja nad on paratamatult sunnitud välja surema. Ka eestlased kuuluvad minevikku rahvaste hulka, kes oma elu ära elanud ja määratud hävimisele. Vaevalt, et üks malevkonna pealik iseseisvalt selle fašistliku sonimiseni jõudis. Küllap sai ta selleks ülesande kõrgemalt poolt, olles seni varjatult haudutud mõtete üks avalikke esitajaid. President Pätsi kantseleiülem Elmar Tambek teatab oma emigratsioonis avaldatud mälestustes, et veel juuni teisel poolel, seega juba pärast revolutsiooni sündmusi oli päts käskinud hitlerlaste agendile Tallinnas edasi anda, et eestlased lähevad nii kaua koos sakslastega, kuni need austavad Eesti iseseisvust. Neid eestlasi, kelle nimel päts rääkis, oli vaid käputäis. Rahvas, kes hindas vääriliselt oma minevikku ja kelle valvsust fašistlik kiskja ei suutnud millegagi Suigutada oli juba oma valiku teinud. Seoses ühiste ettevalmistustega välja astumiseks Nõukogude Liidu vastu oli Eesti kodanlus kogu majanduse allutanud hitlerlikule Saksamaale. Lisaks orjastavale kaubanduslepingule oli 1939. aasta seitsmendal oktoobril sõlmitud veelgi orjastavam lisa kokkuleppel kuid ka see ei rahuldanud hitlerlaste isu. 18.-st kuni 22. detsembrini 1939 viibis Berliinis Eesti majandusminister Leo Sepp, kes sõbralikus õhkkonnas toimunud läbirääkimistel nagu tolleaegne ajakirjandus iseloomustas kohustus täielikult lõpetama kaubavahetuse inglise ja Prantsusmaaga. Kaubavahetus neutraalsete maadega. Aga allutati saksamaa karmile kontrollile. Sealjuures oli Eesti sunnitud erapooletutest maadest hankima Saksa sõjatööstusele vajalikku toorainet. Et see oli Eesti võimude välja kuulutatud erapooletuse jäme rikkumine, see kodanlikke poliitikuid ei pidurdanud. Kui varem oli kokku lepitud, et Eesti ekspordib Saksamaale kaupu 60 miljoni krooni eest siis nüüd nõuti viie miljoni krooni ulatuses lisa. Berliin dikteeris ka selle, kui suur võib olla Eesti kaubavahetuse ulatus. Nõukogude Liiduga lubati ainult 15 miljonit krooni seega peaaegu kolm korda vähem, kui nähti ette Nõukogude Liiduga sõlmitud kaubanduslepingus. Analüüsides Saksamaaga sõlmitud kokkuleppeid oli isegi kodanluse üks tuusasid Jaan Tõnisson sunnitud riigivolikogu komisjonis tunnistama, et Eestile ei ole jäänud seal õigupoolest palju õigusi järele. Ega jäänudki. Laskem kõnelda faktidel. 1940. aasta nelja esimese kuuga langesid Eestist välja veetavate toorainete ja poolfabrikaatide hinnad Saksamaal keskmiselt seitsmeteistkümne koma kolme protsendi võrra. Eestisse veetavate saksa kaupade hinnad aga tõusid 22,6 protsenti. Baltisakslaste siia jäänud varandusi hinnati 70 miljoni krooniga. Kuid see ei läinud rahva kätte, vaid nõndanimetatud Saksa usaldusvalitsusele, kelle kontrollida jäid sakslastele kuulunud ettevõtted. Nende kasumid voolasid ilma kontrollita Saksamaale. 1939. aasta sügisel teatati, et alustatakse Eesti riigi ressursside osavõtul ja peamiselt saksa kapitaliga fosforiidi ja superfosfaadi tehase ehitamist üldise tootmisvõimsusega 170000 tonni aastas. Eesti kohustus tehase toodangu viieks aastaks ette ära andma Saksamaakorraldusse. Need on majandusliku orjastamise üksikud näited. Praegu on teada, et sellise Eestile ülimalt kahjuliku majanduspoliitika taga seisis diktaator Päts isiklikult. Üks episood 1940. aasta alguses Berliinis toimunud läbirääkimistest jutustab Georg Meri, kes tollal juhatas välisministeeriumi väliskaubanduse osakonda. Üks küsimusi, mis mul tulid Berliinis arutada oli Eestis tegutsevate saksaühingute kompenseerimine selle vara eest, mida nad siin maha jätavad. Mina alustasin saksa delegatsioonide vastuseisukohale. Et ühingut on kõigepealt juriidilised isikud. Japs saavadki juriidiliseks isikuks ainult selle tõttu, et nende põhikirjad on siseministeeriumis registreeritud. Oma varandusi omavad nad ainult juriidiliste isikutena. Nende parandused ei ole mitte. Mitte likvideerida ühte ühingut ja tema, ütleme tuhandeid krooniseid kapitali 20 krooni kaupa liikmete erataskutesse pista sky Saksa ühingu põhikirjas, mis siseministeeriumis registreeritud ei ole mitte ettenähtud nende parandused, üleviimine koos liikmetega mingisse kolmandasse riiki. Sellepärast ma keeldusin kategooriliselt. Vähemalt viis nädalat veni punnisin selle vastu. Siis ükskord öösel helistas klipikel kaks mulle hotelli ütles sealt õhtul olnud päts Rovenegi kokku puutunud Ruuben kaevanud menu käitumisele just selles punktis ja päts ammutama lausliku. Selleks, et saksaühingute varandused tulevad kompenseerida nelja miljoni krooni ulatuses täiesti liialdatud suma seal näiteks illustratsioon presidendi suhtumisele. Asjasse. Kommentaarid nagu öeldakse, on ülearused. Ehkki väike detail on see küllaltki iseloomulik olukorrale, kus rahvas selja taga jaotati lahkelt tema higi ja vaevaga loodud väärtusi. Loomulikult ei jäänud need telgitagused sahkerdamisega rahvale märkamata. Korduvalt olid rahvahulgad demonstreerinud oma antifašistlikku hoiakut. Kaalul oli kogu rahva olemasolu. Eestimaa Kommunistliku partei aprilli konverentsil vastu võetud üleskutses kogu eesti rahvale anti olukorra hinnang. Teine imperialistlik sõda on lõhestanud suuremad imperialistlikud riigid kahte leeri ja võitluses oma töörahva vastu ei tule Pätsi Laidoneri uluotsa diktatuurile enam appi ei inglise tanki, saksa täägi idega. Soome bussid nagu 20 aastat tagasi. Kuid saksa tankid olid valmis tulema, aga mitte eesti kodanlus päästma, vaid oma Anastus plaane realiseerima. Kodanduselt taga võis oodata kõike arhiivilindilt meenutus partei illegaalse büroo liikmelt Oskar Seprelt. Et päts taotleb Eesti okupeerimist Hitleri poolt Siit tegime järeldused, jahu, mõtlesime iga päev kommunistide uut vangistamist, sest et kas ETV okupatsiooniga või isegi ilma õhkudele niivõrd terav, et seda autori oodata. Ja siit välja minnes ma tean, sisenes Lauristin ja ütlesime, kõik, soovitasime mitte magada omas korteris, otsida konservatism, korterid. Kogusin kodanluse praktika näitas, see kõik nõudis meelt, parimat konspiratsiooni ja sidet. Me igatsesime iga päev teha väikese kokkusaamise, kus vahetasime uudiseid. Üks selgem küsimustest oli see, et kodanlus rikub Nõukogude Liiduga ja seda nii toorelt ja niivõrd üldiselt, et siili iga pool sinna puudus. Ja vastavalt sellele, kuna me elame sisulises revolutsioonilised kati vabrikutes korraldama miitinguid, kus nõuti pakti pidamist Nõukogude Liiduga. Täna 40 aastat tagasi oli ajalooliste revolutsiooni sündmusteni jäänud vaevalt kolm nädalat kuigi kodanlus veel püüdis halva mängu juures head nägu teha ja bravuuritseda lähenes paratamatult tema jaoks hingekellalöömise tund. Töölisklass oli selleks valmis.