Laialdaselt töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eesti tööliste ja talurahva Nõukogude loomi. Sellepärast pidin mina ettepaneku kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid, kus poliitilise võimualuse moodustavad tööliste ja talurahvanõukogu, kus kõik või Eesti Sotsialistliku Nõukogude vabariigis kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni järgnenud Ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelgem. Iga põlvkond armastab oma kodumaad ühtemoodi, aga ka isemoodi. See ei ole platooniline, vaid üpris konkreetne nähtus. Kodumaa see on eelkõige elu, mis ta meile on andnud. See on meie kõikide eilne, tänane ja homne päev. See on siirus ja ausus vahekorras mina kodumaale kodumaa minule. Kirjanik Johannes Semper oli pärast juunisündmusi moodustatud rahvavalitsuse haridusminister. Sel ametikohal olles tuli tal mitmel korral käia tollal veel presidenditoolil istunud Konstantin Pätsi juures. Kirjaniku meenutus ühest nende kohtumistest. Meie vahel toimus pikem jutuajamine, ehk õigemini pidin tema poolt kuulma pikki seletusi, mis mind hämmastasid. Tulevad väga ettevaatlik olla kõrgema hariduse andmisega laiadele rahvahulkadele, sest polevat ju mingit mõtet töötut intelligentsi juurde produtseerida. Samuti tulevad piirata hariduse andmist naistele, sest need võivad meeste eest kohad ära võtta, kuna nad töötavad odavama tasu eest. Sellest jutuajamisest võis rahvavalitsuse minister teha ainult ühe järelduse. President kas ei mõistnud toimunud sündmuste tähendust või püüdis ta ka uues olukorras avaldada mõju senise antidemokraatliku haridus- ja noorsoopoliitika jätkamiseks. Selle poliitika tuuma oli diktaator korduvalt väljendanud oma esinemistes ja see seisnes ära seletatult selles, et haridus väljavalitutele teiste see on lihtrahva jaoks elementaarsed teadmised ja tööoskus. Veel aasta tagasi, 1939. aasta mais Estonia kontserdisaalis algkooli lõpetajatele kõneldes oli päts rõhutanud liigse optimismi ja liigsete nõudmistega ellu minna tähendab iseennast õnnetuks teha, mida väiksemalt elu aluse rajame, seda kindlamalt ka eesmärgile jõuame. Väliselt justnagu isalik soovitus. Ent siinjuures oli Aldext oluline ja see oli. Ärge mõelge edasiõppimisele, olge rahul nende nappide teadmistega, mis te saanud olete ja minge tööle. Ärge riigilt midagi nõuke, püüdke iseendaga toime tulla. Tõepoolest, kodanikult riigilt polnud noortel midagi nõuda, ta ei taganud noortele haridust ega tööd. Presidendi kantselei dokumentide hulgas leidub kümneid noorte haritlaste abipalveid, millele riigipea ise või tema ametnikud on kirjutanud resolutsiooni. Vabariigi president ei tegele töövõimaluste väljaselgitamisega. Selleks on teised kompetentsed asutused. Aga missugused? Rõhutas ju kodanliku Eesti viimane põhiseaduski, et töö leidmine on iga kodaniku kohus ja ülesanne. Kuid haridusele vastav töö eeldas siiski hoopiski muudkui teadmised ja oskused seeldas kõhukat, rahakoti, eeldas häid tutvusi ja mõjukaid patroone. Kui kolmekümnendatel aastatel kujunes käibemõisteks ula haritlane ning keskkooli või isegi kõrgkooliharidusega kojamehed või talusulased muutusid satiirikute pilkeobjektiks siis oli tegemist just töötava rahva hulgast võrsunud õnnetute haritlaste Pilamisega, kelle ainus süü oli tohutu vaevaga omandatud haridus, millega kodanlikus riigis polnud midagi peale hakata. Igasugustel rahvuskongressidel ja rahvuspäevadel kiitsid kodanlikud tegelinskid oma koolisüsteemi taevani. Sealjuures ei jäetud märkimata eesti rahva hariduspüüdu kui natsioonile omast tunnusjoont. Nutuhääli meenutati, vanaemasid, kes peeruvalgel lapselastele tähti õpetasid ja noori, kes kihelkonnakoolis õppides ainult kodunt kaasa pandud külma kartulipudru ja hapuKaljaga pidid leppima. Endine peaminister Kaarel Eenpalu hõiskas oma šovinistlikes kõnedes korduvalt, et eestlased olid Tsaari-Venemaa kõige haritum rahvas. Esile tõsteti asjaolu, et 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloendusel osutus, et Eestis oskas lugeda 91,2 protsenti. Täielik kirjaoskus aga oli 77 koma seitsmel protsendil rahvastikust samal ajal kui kogu tsaaririigis oli üldine kirjaoskajate protsent 28,4. Muide, seda fakti on ka Vladimir Iljitš Lenin korduvalt ära kinud. Kuid kas see protsendimäng aitas ennast mingiks rahvuse eriomaduseks painutada? Tegelikult olid määravaks ikkagi sotsiaalmajanduslikud faktorid. Eesti osutus selleks ääremaaks, kus kapitalismi areng oli muude aladega võrreldes kiirem. Aga ei tohi unustada ka luteri usu kirikut, kellel oli kõiges selles oma osa etendada. Te kuulsite õigesti. Kirik aitas kaasa kirjaoskusele, aga seda muidugi oma eesmärke silmas pidades. Kui praegu mõnele noorpaarile teatada, et abielluda saate üksnes siis, kui need või teised tingimused on täidetud võib olla kindel, et need tingimused täidetakse. Luteri usu tingimus abiellujatele oli leerikooli läbi tegemine. See aga eeldas lugemis oskust vähemalt katekismuse ja lauluraamatu piires etega paljude lugemist, tahe ja sellega koos ka haridustahe kasvas nendest piiridest kaugemale. Seda kirik muidugi ei tahtnud, kuid ei olnud võimeline takistama. Teatavasti teistel usutunnistuste kategoorilist lugemisnõuet ei olnud, kuid hariduspüüd on kõigile rahvastele omane ja soodsatel võimalustel seda kasutatakse. Kõigest hoolimata kõlbas selletaoline kiidulaul kodandlusele kasutamiseks. Kuigi kolmekümnendatel aastatel oli üsnagi selge, et kodanlik kool on ummikusse jooksnud ja kodanluse hariduspoliitika muutus järjest rahva vastasemaks. Ristikodanlik kool sündis koos kodanliku vabariigiga. Esialgu oli ta mõneti edumeelne, liiga tugevad olid suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni järelmõjud selleks, et otsekohe minna kõige tagulikumateed. Paratamatult tuli arvestada niisuguseid eesrindlikke põhimõtteid nagu ühtluskool, emakeelne haridus, tasuta kohustuslik alghariduskooli lahutamine kirikust ja nõnda edasi. Alguses tehti kohustuslikuks neli klassi, 10 aastaga loodeti jõuda kuueklassilise kooli kohustuseni kuid juba algusest peale tekkisid ebakõlad, kuigi kohustuslik polnud algharidus paljudele jõukohane. Kesk- ja kõrgkoolides suurenes õppema. Usuõpetus toodi taas kooli, õpetajate palgaolud olid viletsad. Kooli tegelik ja kiire tagasikäik aga algas seoses Pätsi 1934. aasta riigipöördega. Selle kohta lähemalt Tartu riikliku ülikooli dotsent Aleksander elangolt. Haridusministriks oli juba 1933.-st aastast saaliks Konstantin Pätsi poolt juhitud valitsuses Nikolai kan, keda tunti ühtluskooli ja kuueklassilise algkooli põlise vaenlasena. Nikolai Kann propageeris juba 1920.-te aastate paiku kolmeastmelise koolisüsteemi ideed kus algkool oleks olnud neljaklassiline ja sellele järgnev neljaklassiline noorem ja neljaklassiline vanim keskkool. Juba 1926. aastal võttis kõige reaktsioonilisem erakond. Seisukoha, mis langes ühte Nikolai kannus seisukohtadega. Esialgu põrkasid need reaktsioonilised ideed progressiivsete ringkondade tugeva opositsiooni vastu ega pääsenud maksvusele. Poliitiline olukord Eestis ei olnud veel selline, et kodanluse reaktsiooniline ladviks oleks saanud hariduspoliitikas täielikult maksud anda. Nüüd oli aga aeg selleks tulnud. Keskkoolireform oli juba mõnda aega olnud päevakorral. Põhjuseks oli asjaolu, et ligi 40 protsenti keskkooli astunud õpilastest ei lõpetanud selle kursust, vaid lahkusid poole pealt. Neile oli vaja mingit ümmargust haridust, mis oleks olnud algkooliharidusest kõrgem kuid ei oleks tarvitsenud ettevalmistada õpinguteks kõrgkoolis. Keskkooliõpetajalt propageemisid innukalt Kald niisugus koolisüsteemi, kus algkooli neljandale klassile oleks järgnenud viieaastane progümnaasium ja sellele kolmeklassiline gümnaasium. Kuna niisugune süsteem võimaldas gümnaasiumisse Türgijate arvu piirata ja mitmekordset sellekteerimistega valida võttis pätsu valitsus selle omaks ja asus haridusminister kannu kaudu seda realiseerima. Algkool jäi vormiliselt küll kuue aastaseks, sest need õpilased, kes ei astunud või ei mahtunud neljanda klassi lõpetamisel keskkooli, võisid viiendas ja kuuendas algkoolid, las siis edasi õppida ja soovi korral täienduseksamitega keskkooli kolmandasse klassi astuda. Reform kehtestati 25. mail 1934 teise dekreediga. Samast kuupäevast lühendati laste koolis käimise kohustust kahe aasta võrra, lubades lastel 14 aastaseks saamisel koolist lahkuda. Mõlemad uuendused kutsusid algkooli, õpetajate ja demokraatliku intelligentsi hulgas esile suure pahameele. Opositsioon koolireformi vastu oli nii suur, et diktaator päts kartis kaotada oma poolehoidjad ja vabastas 1936. aastal haridusministri kohalt Nikolai kannu. Tema asemele kutsuti ministriks sõjaväelane, pärastine kindral Aleksander Jaakson. Viimane sai valitsuselt kiireloomulisi ülesande keskkoolireformi parandada. Parandus toimuski peamiselt kahes suunas. Kõigepealt ühtlustati alkoholi viienda ja kuuenda klassi ning keskkooli esimese ja teise klassiprogrammid, nii et algkoolilõpetaja võis takistusteta astuda ta gümnaasiumi kolmandasse klassi. Teiseks looni algkooli lõpetanutel jaoks kolmeklassiline reaalkool, mis andis gümnaasiumiga võrdse hariduse ja valmistas nagu pro gümnaasimegi ette astumiseks kolmeklassilisse gümnaasiumi jäi üle vaid lahendada reaalkoolide ja progümnaasiumite ning gümnaasiumide arvu küsimus. Majanduslikel kaalutlustel ja osalt haritlaste piiramise eesmärgil püüdis valitsus nende arvutrakooniliselt piirata omavalitsuse taga, taotlesid lase vanemate soovide rahuldamiseks järjest uute keskkoolide avamist. Lõppkokkuvõttes vähenes keskkooli õpilaste arv reformi tagajärjel 20 protsendi võrra. 1934. aasta reformi eesmärgiks polnud üksnes koolisüsteemi muutmine, vaid veel enam. Taotleti õppe- ja kasvatustöö sisu ning suuna muutmist. Juba pikemat aega oli fašistliku intelligentsi nõndanimetatud rahvuslaste klubide häälekandjas ajakirjas avaldatud artikleid, milles nõuti noorsookasvatamist natsionalistlikud vaimus. Juhte vajab rahvas piiratud arvul, aga olgu need siis ka kõigiti oma ülesannete kohased. Eesmärgiks olgu vaimse eliidi kasvatamine. Nõuti, et hariduspoliitikas kehtestataks autoritaarne põhimõte arendades noortes lugupidamist ja austust riigijuhtide vastu jaatavat suhtumist kodanikuriiki ja selle saavutustesse. Suurt rõhku pandi noorsooMilitaliseerimisele. Sõjaväes nägi võimul olev kodanlus oma kindlamat tuge. Sellepärast püüti kõigiti laiendada ohvitserkonna mõju noortele. Isegi õpetajatele ja koolijuhtidele hakati korraldama sõja väelikustatud laagreid kõrgemate sõjaväelaste juhtimisel. Sõjaline õpetus kehtestati algkooli viiendast klassist alates. Seda õpetasid põhiliselt reserv ja tegevohvitserid. Sõjaline õppus seati sisse ka kõrgkoolidesse, mis see kõik maksma läks. Seda iseloomustab haridusministeeriumi 1939. 40. eelarveaasta eelarve, kus oli üle 346000 krooni ette nähtud üksnes miinitaristlike plaanide realiseerimiseks. Noorsookaasahaaramist sõjalistesse ettevõtmistesse propageeriti ulatuslikud. Näiteks avaldati 1939. aasta üheksanda juuni rahvalehes fotodega illustreeritud lugu. Koolipoiss on tubli sõdur, milles reporter teatas uhkusega. Poisid said üksikasjalikke seletusi soomusautode, raskete tankide ja tankettide tegu, võimest käsitamisest ja omadustest, millele järgnes ka nende tegelik demonstreerimine. Metsamaastikul nagu peened vitsad langesid tankide ees tüsedaid männid ja järsud kraavid osutusid lahingumasinaid ületamiseks ainult kergeks takistuseks. Need esimese maailmasõjaaegsed tanki logud võisid poisikestest tõepoolest tekitada hetk vaimustust kuid asi polnud üksnes sõjatarkuste omandamises. Lehitsesin tolleaegsed riigikaitseõpikut, rivi, relvade, käsitsemise, taktikaelementide ja muu niisuguse kõrval mitmed kaardid ja skeemid. Ja arvutusülesanded näiteks, kui kaua lendab moodne sõjalennuk idapiirilt, see on Nõukogude liidu piirilt Tallinnani ja mis selle ajaga jõuab ette võtta. Või kui kaua võtab aega, et Lääne-Eestist mobiliseeritud mehed täies rakmes jõuaksid kindlustatud joonele Narva ja Irboska lähistel. Vaat kuhu oli koer maetud. Mehisus see on iga põlvkonna ideaal. Aga milleks see mehisus? Kui ausaks eluvõitluseks siis ja kui vägivalla ja ülekohtutoetuseks, siis kindlasti ei. Aga kuidas otsustada, millal ja, ja millal? Noorsoo kasvatamisel kodanliku natsionalismi ja militarismi vaimus etendasid olulist osa kodanlikud noorsooorganisatsioonid. Nende osa rõhutades ütles kaitseliidu ülem kindral orasmaa ühel kohtumisel ajakirjanikega. Noori tuleb kaasa tõmmata, noored on vastuvõtlikud. Eks sellele kogu töö rajatud oligi. Väike meenutus Eesti NSV kultuuriministri esimeselt asetäitjalt Raul viieselt. Tuletades meelde oma kooli ja noorusaastaid ja puutudes kokku kodanike noorsooorganisatsioonidega. Kooli päevil meenuvad noorkotkad, kes töötasid kaitseliidu juhtimisel koolide baasil. Kristlikud ühingud küll kristlikud, noorte meeste ja noorte naisteühingud, skaudid, gaidid, ülemaailmne organisatsioon, mitmesugused maa noorteühingud ja lisame siia mitte vähe tähtsustada mitmesugused noorsoo usuühingud. Nende põhieesmärk oli selge, selles kasutati küll kodanlik rõigas sümboolikat, küll piiblit ja teisi vorm. Püüti kasutada mitmesuguseid eksootikat. Ma mäletan ise olles kunagi niinimetatud hundikutsikas kautikus organisatsioonis. Kui meid viidi öösel Piritale, kus lasti mööda piksevarrast ronida kabeli teisele korrusele et ennast nii-öelda karastada. Ja kui sa siis ei saanud selles eas vaevalt et infarkt oli karta infarkti saanud, siis sa olid nii-öelda tehtud mees. Siis me käisime põletamas Pirita surnuaial pärgi jällegi omamoodi põnev. Korjata need mahajäetud pärjad Viiendat lõkkesse ja seal neid põletada. Mõistatel kui kaval oli see kasvatus ühest küljest kasvatada ja kahtlemata inimeses julgust, enesekindlust, iseseisvust. Kuid samal ajal see seoti ühelt poolt religiooniga. Mäletate, ma rääkisin kabelist, rääkisin surnuaiast ja teiselt poolt kodanikuriigi põhimõtetega püüti sinust kasvatada kodanikuriigi ustavat kodanikku nii koolis, ajaloo tundides kui ka meie skaudikoondustel. Meie räägiti, et meie esimene vaenlane on esimene tööliste riik. See on nõukogude liit. Kui me võrdleme tänapäeva kodanike noorsooorganisatsioone on ju täitsa selge. Nad taotlevad absoluutselt samu eesmärke. Kodanlus püüab noorsed tõmmata eemale klassivõitlusest. Kuid noor inimene ise, kelle ümber kodanlus usinalt ja osavalt uduvõrke punus, mida temalt Kas valgust ma vajan? Kui ainsagi tikku leiaksin Kustki, mis valgustaks teed. Aga vaid pimedus piitsutab näkku, kustunud kõik söed, tuhka uppunud, kõik teed. Värsid keskkooliõpilaselt, mis ma leidsin ajakirja Eesti noorus 1939. aasta oktoobrinumbrist üks tundmuste puistanud sadade hulgast. Äärmine pessimism. Kas see oli omane kõigile 30.-te aastate lõpu noortele? Selgitust palun Eesti NSV tehniliselt teadlaselt Endel Sõgelilt, kes 40 aastat tagasi oli Petseri gümnaasiumi õpilane, praegu aga keele ja Kirjanduse Instituudi direktor. Noortest võidab kindlasti oma sest mis tähendas sel ajal hariduse saamine? Keskkooliharidus keskkooliharidus saadi kätte suurte raskustega vahest vanemate kiuste, sest vanematel puudus käia igasugune lootus, et pärast kooli lõpetamist mingisugust tööd saab nüüd pessimismiks, on põhjust küllalt. Ja peab ütlema, et seda pessimismi kõrval oli teinegi nähtus, mis meie põlvkonda väga tugevasti mõjutas. Sõjalise hurraapatriotismilaine. Kui täpsemalt öelda, siis oli see inimesele löönuliku rahvustunde paigutamine teiste rahvaste suhtes vaenulikult kodanliku natsionalismi, eks see käis ju päev päeva kõrval. Meile tutvustati, meie oleme kõige parem rahvuskindlasti parem kui lätlased. Meil Lõuna-Eestis oli alati see Läti ja Eesti, et me, kui me kellegagi oleme sõbralikkuse vennalikus vahekorras, siis õõnestada ungarlastega. Aga ütle ainult, Ühel põnnale ühel tingimusel, kuna meil venevate ühine vaenlane natsionalism kandis teravat nõukogudevastast iseloom. Ega neil sel ajal see sõlg ei olnud, sest meil on igal riigi pühel deklameeruti meil peaasjalikult ikka üht ja sama kirika nimed marmortahvlil, vabadussõda, vabadussõja Sammerlikus. Kuigi kohapealsed mehed näiteks rääkisid, et meie kohapealne üks kooli õpetajatest, algkooli õpetajatest, kes vabadusristi sai, et nemad elavad selles sõjas ühtegi palku teinud ikka peeti kangelaseks kuulutati kangelaseks. Nii et me ei saa öelda seda kodanluse poliitika ei oleks olnud järjekindel ja kokkuvõttes pessimismi allikaks oli rikkaks õieti esiteks see et pärast kooli lõpetamist sa ei leia endale iseseisvat tööd, ei leia enda kohta elus. Lõdveliseks pessimismi süvendas ju ka see asjaolu et olid ju olemas ka kooliõpetajad, öösel rindlikud inimesed kes üht-teist rohkem rääkisid kui kodanluse programm, kooli programm teda lubas, kes rääkisid meile tõtt meie revolutsioonilisest minevikust. Nii imelik kui see ei ole, see tõe teadasaamine süvendas pessimism. Miks siis niimoodi? Sellepärast et meie nägime tõdemuse võimu väga tugeva ja väga jõhkra ja väga kindla olevat. Mis puutub selle uue pöörde jõudmiseni, siis võiksin jutusta ühe episoodi. Aga palvepidamise ettepanek siiski tehti, sest meil olid enne seda kõnevõistlused ja seal õnnestus päris esimesele kohale tulla ja ja usuõpetaja, kes muidu oma olemuselt oli sümpaatne mees, sest ta meile analased Jutajandil tiitli rääkisid. Ega ma ei usu, et see on üks hea koht mida tasub Eestis pidada. Sümpaatne mees oli ja jäin nõusse. Kirjutasin selle rannikut alguse valmis. Seal sai kasutatud eesti kirjandust. Kärnerit Pärbarust selles plaanis, et usku eemaldab inimeste Lenny tuntud teesi, mida meie noored praegu kõik teavad, et usk on oopium rahvale, seda me muidugi ei teadnud. Aga me kasutasime kirjandus ja selles rannikut alguses sai välja astutud usu tööleta Västu usugu Evestuse põele Sundjate vastu ja jõudnud lõpuks järeldusele, et kas meie ei võiks. Nii nagu revolutsiooni ajal 20 aastat tagasi sel ajal oli nii-öelda, et maha tardunud teoloogia, kui ta ei suuda neid olukorrast päästa ja katsugem lõue ekspluateerimise vaba ühiskond teiste loosungite all. Seal kõlas muidugi aplaus. See oli selle talguse lõpp. Ukse peal seisid kaks meest koeri, inspektor, kes oli jõve sünge naerda lausa tulivihase näoga. Kes vaikselt ütles mulle, see oli sul esimene palvus, aga jääb viimaseks. Kas selles oli mingisugust teadlikku võitlust olnud? See oli lihtsalt koolipoisi opositsioon, kirjatarkus, elutarkus puudus siin üleüldse ja mis ta ööl oli, ta oli väike Pädamase kommunismihirm. Ta ütleb, et on ju ja see oli Eestis väga levinud. Iga opositsiooniline sõna, see tähendas kommunist kommunisti sildi külge kleepimine aga tähendas seda, et sind hakati ühiskonnast nii või teisiti välja tõrjuma. Niisugune oli siis olukord, milles meie kasvasime. Ja tõsi, vennan Tartu lõpul jõudsid meieni esimesed Lenini teosed. Pärlid Leningradis, tõlgitud väikesed Punase kaantega raamatut. Nüüd me saime niisuguste tõlähex Köl meistrite kaudu nagu praegune. Sellest vähesest, mida me lugesime, Leninit, ma ütlen otse ei saanud. Ei saanud aru, sest samal ajal me lugesime ta üsna palju niisugust ametlikult kaebustes müügil olevat kirjandust, kus räägiti sotsialistlikus liikumises, kus Lenin Esimesed Lenini raamatu lugemise meile siiski andsid. Nad õpetasid meile opositsiooni kodanluse vastu. Tõukasid kodanluse ametlikust propaganda liinista propagandajoonest kõrvale. Jah, teed ei olnud kerge leida kuid selge on ka see, et kõigist budistustest hoolimata ei suutnud kodanlus valdavat osa noorsugu kuulekaks adresseerida. Eesti komsomoli ajaloos on hulk kangelaslike lehekülgi, mis näitavad, et Eesti noorsooprogressiivne osa otsis oma teed ja leidis selle ühendades võitluse oma ideaalide eest võitlusega oma rahva ideaalide eest. Teisiti ei saanudki olla. Noore põlvkonna tee leidmisest sõltub ju kogu rahva saatus, tema tulevik. Peatselt sündmused näitasid, et noore põlvkonna suur enamus valis õige tee.