Siin Tallinn, Tartu, Võru, Pärnu-Orissaare ja Kohtla-Järve niisugune oli enne suurt sõda ja ka pisut sõja ajal Ringhäälingu kutsung. Saatjat ja asukoha järgi. Need vikerraadiokutsungit, viigu meid seal süda hakul ringhäälingu ajalukku. See on jätk eelmisele saada Telemissa ringhäälingu aastapäeval detsembris eetris, oli see on saade, raadio mäleta ennast. Kuulsite Priit Veebeli nooruse laulu Artur Rinne esituses, mis plaati lõigatud Eesti Ringhäälingu poolt enne suurt sõda? Ja tänased kõnelejad olid selle laulu sünni ajal noored vallatud ja elurõõmsad nii nagu nooruses ikka ollakse. Ringhääling sattus propagandateenistuste võrku 40. aasta sündmustega ja alanud sõjaga. Enne seda, nii nagu teada, oli meie ringhäälingul täita rahvahariduse ja kultuuri kandja roll saksa okupatsiooniga. 1941. aasta sügisel allutati Eesti Ringhääling mis tollal asus Estonia teatrit ja kontserdisaali ühendavas osas. Saksa propagandateenistusele. Landesse Revali ajal sundis ka laul Tallinna Postimees, mis meie päevini säilis tänu prügikastile raadiomaja hoovil, kuhu aastakümneid tagasi üks nõndanimetatud mittevajalik ja ka kahjulik puruks löödi. Kuu aega tagasi püüdsime taastada lauljate nimed. Küsin ka täna, kes laulavad. See ragiseb vahaplaat tõi mind Väike-Karja tänava ja Pärnu maantee nurgamajja tuntud eesti kirjanduse saksa keelde tõlkija, saksa keele õpetaja ja eesti kultuuri tundva Helga Viira koju. Vana vana plaat tõi mind nüüd teie juurde siia koju. See on tekitanud vaidlusi, kes siis õieti laulavad seda kunagist Tallinna postimeest, see on saksa keeles lauldud. Tookord ütlesime saates, et mari lamp ja Tiit Kuusik No ma kuulsin seda saadet ja ma olen seda laulu ju väga palju kuulnud aastatel, ma ei tea, millal see loodi, täpselt, aga 41 kuni 44. Ja iga õhtu teda mängiti ja väga sageli sattus kuulma. Jah, ma tean, seal oli kaks paari, kes laulsid. Üks oli Tiit Kuusik ja minu arvates Milvi laid. Ja minu arvates lauslad eesti keeles. Ja teine paar oli bariton Antreiklist Jansen ja Mari Kamp ja minu arvates nad laust saksa keeles. Kui ma seda saadet kuulsid, siis kuulen, et kuusik, jäin kuulatama, aga me oleme palju kuulnudki kuusiku üleval ülissoteid noorest peast, eriti kui tal juubel oli, raadius igal pool. Ja see ei ole ju kuusiku tämbri. Teiseks. Ta oli väga kena välimusega ja väga liikuv ja väga armas laval aga ta oli rohkem su Bretti tüüp. Ja minu arvates on see Milvi Laidi läinud nii kogemuste palju teatris käia ja neid kuuldud, et mind väga huvitaks ja kui te saate, teades, ütelge mulle kes see siis tegelikult oli, kui öeldi, et nüüd te kuulete ühte asja, mis ei ole nõukogude aeg üldse olnud seal, siis ma mõtlesin, issand jumal, kas tõesti Tallinna postiljon. Võib-olla oskab täna meie kuulaja öelda, kes laulavad. Andke aga teada. Missuguse sidemeid on teil ringhääling? No mina olen ringhäälingus töötanud sõja ajal. 41 septembris lõpet, katkestasin Tartus, õpingud, tulin Tallinna, noh, arvad, mis oli muidugi ka õiged pere koos oli kergem elada. Mina õppisin inglise ja saksa keelt ja kirjandust ja niimoodi sõja ajaks katkestan ja nii ma tegingi ja jumal tänatud, ikkagi kunagi lõpetasin ja lugesin lehest. Ma tahtsin töökohta saada ja lugesin lehest ühte kuulutust, et ringhääling otsib tõlki. Jäsemed Ta oli ja ma läksin täitsa salaja, ma ei rääkinud ei vanematele ega mehele ja läksin sinna. Ja nägin, kui palju sinna oli soovijaid võiks tubli 10, ma mäleta, no mina olin veri, noorukene, seal oli vanemaid, oli mees isikuid. Aga mul oli niisugune erialaga. Ja mind valiti nendest välja, üks sakslane, härra gepart, meie ringhäälinguülem. Tookord seal kolm, kolm, kes elus olid tsiviilisikud, aga nad olid Wehrmachti, nemad tulid ida poole, võtsid ringhäälingut üle, kust nad tulid, ma arvan, riigast ma ei mäleta, tähendab ja need olid tõesti imelik öelda, aga väga kenad inimesed, Nad hoolitsesid oma inimeste eest, küsisid, kas korterid on, kas midagi on puudu? No igatahes, nad olid tõesti kenad, kahjuks nad olid vähe aega ja paari kuu pärast tuli tsiviilkõrvalt. See oli juba hoopis midagi muud. No ja siis nimetati Tallinna ringhäälinguks või Landesse. Tähendab, eesti keeles oli ta muidugi Tallinna ringhääling, aga saksa keeles oli tal andes endale tiival andis lossandisendelt Dorpat, käisin sisse ja muidugi meeldis minu stuudium, eks ole, see oli siis nagu väga kohane ja ja võeti mind siis tööle, pakuti veel, et kas sekretäri kohta ei taha, et seal paremini tasutav? No ma olin nii rumal, et mind tasuga ei huvitanud ja tõesti see paarkümmend markate taha niikuinii, see oli paari karbi suitsuraha, mis ma seal teenis, täpselt, ma ei mäleta. Ma ei hakka siin ma siis selle tööga pääle, nii ma sinna sattusin. Ma tõlkisin kogu see saaterepertuaar, see tõlgiti saksa keelde ja see hakkas kohe Kasele Wehrmachti meid meeste aegu pääle. Kui nemad siis läksid Leningradi poole siis tuli majandusaktsiis ei olnud kolm meest, siis neid oli nii palju, et iga osakonna pääle pandi, jäeti küll, need Eesti ülemused aga pandi pea pääle, näiteks oli Jaan Rummo, oli just otse minu ülemus. Jaan Rummo-le pandi üks isand otsa, kelle nimi huvitaval kombel oli Valter, hoia. Ma ei tea, kas meie males mees seda teab või mitte, see oli üks hirmus p-s, siis me ei sallita silma peal ja hüüdsin teda. Unge Hoyer, mis tähendab poleks, tulid uued ülemused ja jätkus aga seesama viis, et kogu see sõnaline osa tõlgiti muidugi tavad ja nii edasi, aga kokkusõnaline osa ja algul mind võeti sinna päris üksinda, aga siis nähti, et seda on ikka liiga palju ühe inimese jaoks. Ja lõpuks me olime pärast kolmekesi ja vist isegi neljakesi. Kas vanaringhäälingu koosseis oli enam-vähem ikka tööl? Mina ei tulnud ju neid, aga ma kuulsin, nimetasid väga lugupeetud, oli Paul Uusman, sellest räägiti väga hästi. Siis Thekla kohastma kuulsin. Kahju, et ära läinud ja niimoodi nad tulid tagasi ka. Põhiliselt oli vana kaarter, näiteks istusime ühes toas tükk aega, algul me töötasime, need tõlgid olime Estonias viimasel korrusel. Aga pärast siis saadi maja vastas oli seal, kus praegu on trollibusside peatuskoht. Seal umbes oli üks vana apteegimaja kahe korruseline puuehitus ja seal tehti remont ja meie saime sinna, seal oli raamatukogu ja seal oli remont tehtud ja meie tõlgid, istusime siis seal. Seal oli õudselt külm, ma tean kindlalt, käes sai kirjutatud ja seal oli siis näiteks Gert helbime, kellest praegu nii palju jutt, tema oli ka miski väike ülemus, midagi kirjandusega oli tal tegemist ja kui ma nüüd olen lugenud aastaid tagasi tema ühest mustast lõngast, siis ma ikka väga imestasin, kuidas inimene on arenenud ja nüüd kuulen, et ta on ikkagi vaata suure kirjanikuna surnud. Siis tema tegi see meie meie õnge, Hoyer tegi saksa sõduritund tundi ja, ja Kert helbime tegi eesti sõduritundi, noh ja meie siis vaheldumisi, panime selle ümber saksa keelt ja see oli ausalt ütelda demortuis ja nii edasi, aga see oli väga rumal. Siis tal olid heast laulukesed ja muide see postiljon, fon revol, millest me rääkisime, selle sõnad tegi Valter hoiathali, luuletaja ja eestikeelsed sõnad. Mälestuse järgi on Kert helbemäe omad. Puutusin kokku ka ringhäälingu selle poolega näiteks plaadi koguli olemas. Plaadikogus, mina töötasin just viimased kuud, mis ma seal üldse oli sellepärast et selle Hayeriga ja üldse saksa juhtkonnaga ühe saksa proua pärast. Me läksime tülli, meile pandi ette, et see proua kuidagi Saksa Wehrmachti, no kuidas ma ütlen, kompromiteeriv, vot tema ootas last viimases staadiumis. Ja ta mees oli Riias ja sellel oli seal miski baleriin või midagi niisugust, see proov oli kole õnnetu ja meil oli tast kole kahju. Ta oli meie tuppa pandud tööle ja me kutsuda enda juurde ja käisime taga teatris ja niimoodi, et teda tema meelt lahutada. Aga seda pandi neile väga pahaks meile seal kolmele naisele, kes temaga koos olime. Ja siis ma käisin taga, üksgotravjaatad, ma mäletan vaatamas. Ja pärast see hoia tegi mulle etteheiteid, et kuulge ei too neile nähtud diaatris, mõtlesin, no ja siis. Aga tõlki Brow hätiga mõtlesin, ja mis siis näete, kuidas tema suhtub Wehrmachti, mõtlesin, ei ma, mis ma sest, ja neljandast kahju, muud midagi. No ja lõpuks läksid nii teravaks need suhted, et meid paigutati laiali ja mind pandi, just ütlete muusikaosakonda, muusikaosakond asetses plaadikogu oli sealsamas ja plaadikoguhoidja oli Aliide Halliste, kes praegu veel on olemas ja töötas veel möödunud aasta Estonias, küll enam mitte muidugi kooris, sest ta on üle 80, aga seal kuskil valves ja tema hommikuti mängis mulle ette, kui ma väga soovisin ja varakult tuli. Niimoodi seal oli väga kena olla. Ma isegi mäletan ühte juhust, kus tuli ükskord Tartust Edward tugi. Ja seal oli veel üks Milleri nimeline noormees, kes väga armastas muusikat, noh, eks nad kõik pidid armastama ja siis ta küsis, et mida ma teile mängiksin ja ma mäletan, Tubin ütles midagi Rahmaaninaist, mõni väike. No ja siis talle mängid seda, et või oli see koguni Vartholm, seda ma ei teagi, seda mängisteks mälu ja ka nii kaua tagasi ei oska enam ühest. Nii et olete Vardoholmiga ka koostööd teinud? Ja istusime ühes suures ruumis, ma mäletan, seal oli umbes neli akent reas ja seal me siis istusime. Ja ma mäletan, et Holm rääkis mulle ma teade, küllap ta on seda rääkinud mujalegi, niisuguse ilusa loovad. Sakslaste ajal tekkis nagu meteoor üks uus sopran Veera Niilus. Keegi ei olnud temast midagi kuulnud, keegi temast midagi ei teadnud, ei õpinguist, ei kust tuleb emisson, kes on mitte midagi. Ja nii oligi, Holm oli lasknud ükskord seda, vaat neelus laulis. Ja helistab, nagu ta mulle rääkis. Idaluu. Ta küsib, kes teil seal laulab, kas kali kurki? Kolm oli öelnud, ei, Veera neelus, mis ta idaluu oli, pannud pahaselt toru maha. See on mul nii hästi. Ja tõesti, ta tuli, nii et mulle räägivad sõbrad, et tead, me käisime eile vilja haplejad vaatamas. Ma ütlesin, kes oli, kas meili Laidlemili, Rebane, Vii talu ei, üks päri suusatamist, see oligi. Keeraneeris ma siin niisugust pole olemaski. Vot nii, äkki tekkis niisugune laul? Kas te mingil moel puudusite kokku ka 40. aasta sündmustega, näiteks 21. juuni? 21. juuni ma seda näen, ma mäletan väga täpselt sellepärast, et ma ise ei olnud Tallinnas. Me olime kuusel ülejäänud perekond, aga ema tuli Tallinnast ja oli sõitnud bussiga koogikorv kuskilt täitneriste, kust kohast ostetud, et tulla nüüd meie juurde, aga nägi Russalka juures, et mingisugune rahvakogunemine ja midagi ta ei teadnud sellest, aga ta tuli bussist uudishimulik nagu tuli, tuli bussist maha ja nägi, et rahvas läks lossi poole ja tema läks kalossi poole. Ja seal ta nägi siis ka kuulipildujaid, relvastatud sõdureid ja väga palju inimesi. Ja. Ta nägi seda, kuidas president päts tuli palkuni pääle ja tahtis korduvalt hakata rääkima. Aga osa karjus teda maha, osa aitas, las vanamees räägib, mul on just see lause meeles. Ja nii ta oli mitu korda püüdnud hakata rääkima midagi. Ja lõpuks oli ta pannud kaabu pähe, nagu ema mäletas, ütelda ja ütelnud, ma ei karda kedagi ja läks uksest sisse ja sinnapaika tema jäigi. Ringhääling võttis selle kõik ülesse. Ja kuna olin ringhäälingus, see oli siis mingi noh, see pidi olema 42. Sel aastapäeval sattus minu kätte tõlkidas reportaaž mida arvatavasti tegi Felix Moor, seda ma nii väga hästi ei mäleta enam. Ja seal olid just need sõnad ka peal. See lint peaks olema alles minul, vaat siis täpselt see, sa ei ole täpselt seesama asi, mida, milles tema rääkis, vot sellest oli tehtud reportaaž ja mina seda tõlkisin, tookord siis selle tõlkisin mulle anti ta ette niimoodi ja tõlkisin tema ära. Ja muidugi täpsemalt ma midagi Kaime, läks ikka nii kaua tagasi. Rohkemat, aga see oli huvitav kuulata, seal oli ka nii raske kuulata, sellepärast et lindilt oli nähtavasti raske maha võtta, katkendlikud laused olid, seda ma mäletan, katkendlikud laused olid, vist ei saanud aru, olidki üldine mingi kära ja müra ja kõik karjusid, sega. Me teame, et liidud Adalastantiga eestikeelseid saateid. Öelge, kas teie kuulsite või kuulasite ka neid, või oli üldse võimalust kuulata, või olite üldse kursis, et niisuguseid Ta oli teada, mul oli üks sõbranna, kelle ema oli venelanna, tema kuulas liidu saateid, aga mina isiklikult kuulasin BBCd. Ja väga tore oli see, kui Hitler oli praegu kõne lõpetanud siis tuli üks Lindli preester, oli üks kommentaator Bibi siis poole tunni pärast ta juba kommenteeris seda ääretu vaimukalt ääretu teravalt eriti seda fraasi, et Me kustutame maha kõik Inglismaa linnad, noh, oma selle juubersitega või mis nendel oli. Ja seda sai kuulatud ja mul tuleb sellest meelde just meie Valter Hayeriga üks seik. Neil oli seal ükspuha Virro. Ja noh, me arutasime hommikuti, mis keegi oli kuulnud ja see hair oli pärit Hamburgist ja ta räägib meile teate, oh jumal, et Hamburg sain ju nii hirmsasti pihta ja mõtleks. Valter on sääst ja, ja noh, ja tulime ülemus siis tuppa, see aier. Ja tuli jutuks kuidagi, noh, ta ikka mõne sõna meiega ajas juttu ka ja, ja see proua Virro ütleb, et mõtelge, kuidas teie linde ja kodulinn sai nüüd. Ja ta küsis väga teravalt täitsa savielu. Kust teie seda teate? Meiega kõik tummaks ja väga hirmunult. Aga no ei järgnenud küll midagi, sest noh, teada oli oma ringhääling tekkinud ju sellesse pidi võõrassaatjale Faintsenderna. Aga muidugi surmanuhtlusega oli isegi. Aga kõik midagi kuulasid viimseni, nendesse on seal üleval, et ei saanud uskuda. Oh, ei, kus sellega, mina mäletan, et meil oli igas ruumis üleval kuskil seal lae all nisuke reproduktor või kuidas ta õigi valjuhääldajad ja sealt mängis päev otsa tuli midagi. Algul mind hirmsasti häiris, aga pärast ma ei kuulnudki teda enam, aga sealt tuli päämiselt, mitu brutoregistertonni oli jälle põhja lasknud, algul oli. Noh, kuidas front edasi läheb, aga pärast hakkasid juba brutoregistertonnid tulemast, front ei läinud enam edasi, küllaldaselt üldse ei läinud. Ja siis ikka jälle hakkas mingisugune marsiga ikka ühe kindla marssiga pääle ja, ja siis, kui palju ja mis meile ütles harilikule kuulajale mitte midagi, aga igas toas oli minu teades riista pul ajal ja kõik inimesed kannatasid välja. Pakun kimbu eetripropaganda näiteid mis siiani alles ikka tänavu aastakümneid tagasi olnud prügihunnikule raadiomaja õues. Ja mis praegu eetris pärast 45 aastast vaheaega. Niisiis, Landessen tarre eval on aasta 1943. Berliinist annab reportaaži SS Ostlandi sõjakirjasaatja poriskelt Jaanov. Ristide istmeid hospraaga viibin Berliinis, olen teel Eestisse ja kasutan paaripäevast peatust Suur-Saksamaa pealinnaga tutvumiseks. Sellele ilusale linnale on sõdama õuduse pidati vajutanud Anglo-Ameerika õhu gängsterid ei ole kohkunud hävitamast rahulikke elanikke ja tapmas vanakesi Nalja lapsi. Säärased on siis nende jultunud mõrvarite sõjalised eesmärgid. Välkkiirelt on koristamise töökomandod kohal ning asuvad päästetööle. Varjenditesse rusude alla jäänuid kaevatakse välja ja kuhu juurdepääs on raskendatud. Aetakse hapnikuvoolikuid. Et päästa võimalikult palju inimelusid, on see ju iga kultuurrahva tähtsaim vara. Landesse Revali ülekanne Tartu Ülikooli aulast kõneleb tolleaegne Eesti omavalitsuse juht doktor Hjalmar Mäe. Igal pool on kohapeal olnud suurel määral algatusvõimet kõige selle uue loomideks, igal pool on leidunud koha peal kohe inimesi, kes olivad valmis enda peale võtma raskeid ülesandeid ja igal pool koha peal läks rahvas selle uue tuleviku loomisel sellel uuel organiseerimisel kõigi meie ametiasutuste ja institutsioonidele, kõige Advaruse ja kõige oma tööd jõuga kaasa, nii et ühiste jõupingutustega on meil jälle loodud kõik see, mis meil vahepeal ühe aastaga oli äri ja on igal pool loonud saksa sõjaväega kestvaid jäädavaid sõprussidemeid. Need sidemed on vastastikusele alusele rajatud ja mina olen veendumusel, nagu kõik meie. Et Saksa sõjavägi saksa rahva esindajana meie hulgas konstateerib, et Eesti rahvas ei ole mitte tänamatu rahvas ja et truudus on Eestis kodus. Räägib Eesti kindralkomissar essa ooberst. Elva erandita kuube, koop peame teineteist tundma teineteisest aru saada, peame teineteist abistama, niivõrd, kui see on vajalik ja võimalik. Jääme ühiselt kandma sõjaaegseid raskusi, et paras saaks ühiselt nautida õnnelikku rahuaega. Ikka aasta 1943. Moskva raadio eestikeelsed saated katkenud Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme raadiokõnest. Muuseumi jalgealust tulisemaks mine, püüavad Saksa okupandid viimases hädas petliku dema nööridega võita mõningate kodanlike ja väikekodanlike ringkondade poolehoidu selliste lavastustega, nagu seda on äride majade ja talude niinimetatud tagasiandmised oma truudele, sulastele. Nende lavastuste demagoogiliste ja petliku loomust näitab juba see, et hitlerlased nii kaks aastat ei mõelnudki selle peale, et tagasi anda eestlastele ärisid, maju, talusid ning olles nüüd, kus nende Eestis olemise aeg punaarmee võitu tagajärjel üsna lühikeseks on jäänud. Alles nüüd olid nad häda sunnil valmis ühteteist tagasi andma. Jällegi selleks, et petta eesti rahvast, katsuda maskeerida. Alles nüüd, 45 aastat hiljem rohkem kui inimpõlv, hiljem võime arutleda, mis tolleaegses eetrisõjas oli ka eestimaale vajaliku ja elulootustandvat. Erinevate ideoloogiate ja Militaristlike eesmärkide taotlemisel mõjustati kuulajad ikka tõe ja õigusega. Eesti kuulaja on läbi aegade aga kannatlik olnud. On püüdnud pooldule varjust tõde leida, on püüdnud oma teada mõelda, eks see ole hariduse ja kultuuri küsimus. Ja selle algus on piibli tõlkimise, Aleksandrikooli kui esimese üldlaulupeo juures, ent see on juba uus teema. No ma olin siis septembrist 41 kuni uuel aastal 44 kunagi ma läksin minema, ei tahtnud seal seda kantselei tööd teha seal selles muusikaosakonnas ja ma läksin küll väga kõrvalt, sest mulle meeldis ringhäälingus, aga ma läksin insti kutsekogudesse tõlgiks ja seal ma olin siis kuni pommitamiseni, kui siis kõik noh, nii enam-vähem kokku varises. Kas te hiljem olete ringhäälinguga kokku puutunud ka? Noh, ega suurt ei ole jah, paar korda mingites, kas lastega on meil seal tehtud mingisugune intervjuu ja niisugust ei ole ja kui ma seminar käisin Saksamaal, siis ka paar intervjuud on olnud niisugust? Ei, põhiliselt ei ole ka algul ma puutusin kokku, ma tean, küllap teiegi võib-olla teate veel, seal oli proguutman, oli seal, noh, tema oli tookordki ja siis üks väga koloriitne kuju. Nadja. Laadija, jah, laadija, bar, Haiust, Nadia parve ja eks siis noh, Jaan Rummoga sai veel kokku puutuda, ringhääling oli ju siin kõrval algul või siin, meie majas siinsamas, kus ma elan. Ja seal mõned inimesed on ikka olemas. No minuteada, Paul Härm on ka olemas veel. Paul Härm, Jaalide Halliste laulsid duetti meie pidudel ja niimoodi väga ilusasti sobisid hääled. Kes seal rohkem, ega vist palju enam alles ei ole, jah, tehnilisest osakonnast Eino pilliks on ka veel olemas. Rohkem ma ei teagi, kes veel olemas on, need nii valaksid, nüüdseks pean tunnistama. Ringhäälingu puhul ei ole tõmmanud hiljem tee läksite pärast seda siis ülikooli. Ja siis ma läksin ülikooli tagasi ja, ja ega ega nad seda kaadrit vist eriti ei tahtnud, seda endist. Ma tean, et Jaan Rummo tuli ju ka sealt ära, ta oli kirjastus Me olime jälle koos kirjastuses, siis hiljem. Ma ei tea. Ja mis seal oleksime oma saksa keelega teinudki. Tähendab nõukogude aeg vahetas vana teise eelmise kaadrid. Seda ma täpselt ei tea, oli näidendis inimesi vähekese ka minuaegsed, aga noh, eks eks nad kõik ole varisenud siia ja sinna. Küllap te olete jälginud ka Ringhäälingutööd ja arengut ja kas saate mingisuguse silla luua, ta oli ta küll väga noor, siis tol ajal ütleme 38, üheksa kui populaarne üldse ringhääling oli? Oi, ma mäletan, kui ma laps olin, siis meil ei olnudki raadiot veel. Aga mind kutsuti naabri korterisse kooli lastetund või kuidas teda kutsuti ja siis oli onu Felix Moor. Ja siis mul tekkis temast kujutlus kui ilus pikk sihvakas mees natuke laineliste juustega, kes vanemad inimesed on, võib-olla mäletavad kuulitõukaja Viiding oli niisugune, et sedamoodi välimusega ja siis ei olnud ju pilte kuskil temast ilmunud olnud. Ja kui ma teda siis ükskord nägin, siis ma olin nii pettunud, sest see natuke juukseid, mis tal oli, oli punane. Aga ma istusin temaga ühes toas kaua aega sealsamas apteegimajas, kui ringhääling sai juurde selle hoone. Ja ma mäletan, kuidas tema hoolitses keele eest. Ma tean, et ma tulin hommikutuppa, ütlesin tere hommikut. Tere hommikust, tuleb öelda ja ma ütlen seda siiamaani. Ja ütlen igaühele, kes ütleb teisiti, ütlen, et Felix Moor ütles niimoodi. Ta oli muidugi vist raske karakter, aga ta oli väga huvitav inimene ja temalt võis palju õppida ja me istusime niimoodi, et meie kaks naist istusime vastakuti tõlgid ja temad kari söödor ja tema, Carl Schröder oli Kaneti juht, istusid vastakuti seal kaua aega koos seal jõle külma soovis, mul olid isegi noh, need külmamuhud kätel, sest ikka ei kirjuta niiviisi päev otsa täitsa kindaga koguse. Saated olid tekstina siis. Ja saated olid tekstina ja ma tean, et me kaklesime, me pidime ju tõlkima kõike, tähendab jutlusest kuni põllumajandussaadeteni, aga no mina ei olnud usuõpetust koolis õppinud, mis mina teadsin, sega saksa keeles, liiatigi. Ja siis, ja mis me siis need hobuse näiteks riistadest teadsime, eks, ja kole kiire oli alati ega ei olnud palju aega seal mõtelda ja uuesti teha, nii nagu ta oli, nii tema läks. Ja. Kellele pidite õieti til? Tähendab, kes seda täpselt luges, ma ei tea, aga ma tean, et kui midagi pahasti oli. Meie peamees oli üks Mayer koldmis tööd ja siis kutsuti vahel seda inimest sinna, kes oli tõlkinud, et mis asi see on, aga enamasti lihtsalt kriipsutati maha, näiteks mul on meeles, oli üks Lutsu lugu vist. Singeri õmblusmasin oli, siis sai jumalaid, kuna Singer see võis õmblusmasin olla ja luts võis olla, aga, aga vot singel ei tohtinud olla. Jumal hoidku, Miki mahus oli kunagi. Ja noh, nihukest tühja-tähja, mul on ainult need meeles. Tõesti, tühja-tähja aeti taga. Aga. Ja eksidet oli. Ma mäletan alles mõned head aastad tagasi, kus ei tohtinud näiteks meie eetris välja öelda sõna linnahall. Pikalt tegi, ütleme nii pikalt ja nii, et analoogia olemas. No sellest, mul tuleb meelde ka teatri repertuaar, see läheb nüüd natuke kõrvale, mängiti küll tähendab etendati Luikede järve ja kontserdisaalis Kaarin Prii mängis Tšaikovski esimest klaverikontserti, aga see oli ka kõik. Aga luikede järv käis kogu aeg, sest härradele ohvitseridele väga ballett meeldis, neiud ka meeldisid ja siis kuna olid ju väga vastikud asjad, seda põllumajandust, seda ei tahtnud ju mitte keegi. Kui me juba kolmekesi olime ja siis Einud, nüüd sina oled kõige noorem, nüüd sina teed täna seda niimoodi Viloosisime, isegi jutlust ei tahtnud ja keegi keraga väga armastatud oli, üks saade, meil see oli. See oli Marta sillaotsa vestlused raamatukapi juures. See oli tehtud niimoodi kas dialoogi vormis või tähendab üks daam ja üks meesterahvas või siis kaks meesterahvast üksta, nemad istusid nagu kamina juures ja rääkisid raamatutest. Nüüd see võis olla ka midagi ammu ilmunud, aga noh, nii vähe, kui sakslaste aeg ilmus, oli, ma tean ike Moore ja mis seal oli ja neid oli nii lõpmata vähe neid, arvatavasti need kõik võeti siis läbi ja ka vanadest asjadest ja seda küll me kõik tahtsin seda teha, et sina alles tegid, vaat nüüd mina ja siis selle üle. Me ikka kaklesime seal. Aga see Gert helbed Eesti sõduritundi, seda ei tahtnud küll keegi vihaselt laulukesed ka ja niisugune mage, kole asi oli see. Ja just eriti see Marta silmasillaotsa asi on mul meelde jäänud ja siis ma tean, esimene ilukirjanduslik asi, mis mulle sattus, siis see oli ainukalda kogradiik. Seda ma püüdsin siis küll väga ilusti teha, ehkki ma teadsin seatsiooni paberikorvi. Ja võib-olla sätsi tõlkimisasi tekkiski hilisemaks. Ma ei tea vist küll julgustegades andis, sest just need kõike pidid tegemaks oskasite ei oskanud oli seakasvatus oli, mis asi oli jutlus, kõike sa pidid tegema? Oh ei, mida vanemaks, seda, seda noh, põhjalikumaks lehed ei saa ütelda. Midagi põnevat olete teinud. No praegu Saksamaal ootab ikkagi väljaandmistel Jaan Krossi keisri hull. See pidi tulema augustis, siis ta pidi tule novembris, minu arust on nüüd juba jaanuar. Ei tea, vast tuleb ikka. Tellite eesti keelest saksa huvi tuntakse meie kirjanduse vastu. No igatahes, mis mina sinna olen teinud, seda ei ole ju väga palju, aga esimene oli meie Beekmanni kartuli Kuljused, nendel on tiraažid väikesed, kahjuks nad ei seisa raamatuis. Aga nad ütlevad, et ega lamama meil midagi letti Decureerima midagi ei jää. Ja väga hästi läksid meie laps lasteraamatut, mida perioodikavälja andis, kui ta veel korralikult välja andis, tähendab kõvakaanelise, aga nüüd ei taha seda enam suurt keegi, sest midagi ei anta kõvakaanelisse. Oli veel midagi, mis ideoloogia võitlusest üle oli suur muusika. Seda lubati ja kuulati nii siin kui sealpool rindejoont. Ent oli ka palju lihtsaid laule, mis levisid vastastikku heitlevate Nende vahel. Rinne läks üle 1944. aastal ja Landessenda Reval lakkas olemast. Osa Ringhäälingu inimesi läks läände, osa jäi, aga nende tööd palju ei vajatud. Nõukogude ringhääling tuli oma juhtidega ja võttis jälle tööle noori. Veel rangem kui saksa ajal. Ja tänased raadioveteranid hakkasid õppima ringhäälingu aabitsatõdesid. Seda pärastsõjaaegsed tööd meenutavad noorte neidude ja noormeestena raadiosse tööle asunud noorte teemadele truuks jäänud juht-toimetaja ja reporter Linda ehk Liiduimann. Plaadi koguhoidjana tööle võetud, praegu tuntud helirežissöör Asta Kuivjõgitehnikuna tööle asunud praegune raadiotelekeskuse remonditsehhijuhataja Arvo tõlk. Ja siis juba kogenud tehnikamees 1939.-st aastast algul tehnik, toonmeister ja hilisem kauaaegne Eesti Raadio peainsener Aleksander Sillat alustab nüüd lee. Tehnikamehed ehk oskavad seletada, kuidas need tehnilised võimalused tol ajal olid, aga miks näiteks on mul meeles, tegi report, tasid Tallinna Elektrijaama kas korstna otsast või kuskilt madalamalt, ma ei teagi, kas korsten oli siis juba valmis oma täies pikkuses või ei olnud, aga reporter oli, no vaevalt, et ta seal paberiga midagi tegi ja kas siis olid juhtmed, nii, võime võimsad meil et võisi Tulateta võis mikrofoniga sinna ülesse minna? Ma ei tea seda, aga see meile tekitas sel ajal Niukest elevust, et mõtle, kust me oleme võimelised juba reportaaže. Tege. On see, et kuidas oli Sillart, mäletad? Nagu praegune tehnika võimaldab niisugust asja muidugi ka mitte seda, mida miljon nimetasin, essika veeks ka niisugust asja ju tol ajal on, see oli siin keldri päevikest olis aastal 46 või, või selle ümber seitse. Kuidas tol ajal need sõnalised saated läksid muusikaga vaheldumisi kõik läks otsestuudiost teksti järgi või oli improvisatsiooni? Ja see ka, et siis oli enesekindlam. Sul oli ikka tekst ees ja oli kindel tunne ja sa olid selle kõik juba laua taga jõudnud läbi mõtelda, mis sa küsid, ei olnud siis vaja seal kokutama hakata. Kogutamist on küll tänapäeval ka aga siis peeti seda väga halvaksjooneks, väga halvaks pidi kõik jutt olema sirge ja sora. Aga hiljem palju hiljem ma ei oska ütelda, nüüd ei mäleta enam, millal oli siis ka juba niisugune võimalus, et tõepoolest võis minna reporter välja oma ilma eeldiseerimiseta siis tuli tagantjärele see kõik valmis teha, siis oli vaja ju panna. Selle alusel anti honorar. Ja see oli vaja panna ka arhiivi. Kas need arhiivid säilisid, ma ei tea seda, aga kokku korjati kõik see tagantjärele, ju tehti see töö ära. Tuleb meelde isegi niisugune kurioosne asi minule häbiks muidugi kui oli Tuglase sünnipäev, kas see oli siis 60.? See oli veel meie keldripäevil, temale saadeti auto järele ja kodus lint lindistamise võimalust. Tol ajal meil siiski ei olnud. Saadeti auto järele ja tuli ta siis siia raadiomajja seal all keldris, kus see väike stuudio meil oli diktoristuudio. Ja mina siis pidin teda intervjueerima. Nii et temal oli paber ees ja minul oli paber ees ja mina siis oma küsimused, esitan tema siis oma paberid, käens lugessis vastused. Ja mul on meeles, kui ta küsis mu käest, et kas ma võin pool põiki laua äärde istuda. Muidugi, või siis massis, istus ja pani ühe jala teise põlve peale, toetas küünarnukiga lauaga peale ja siis ta rääkis siis sealt oma jutuma. See pilt on selgesti silme ees. Vähe on meie sõjajärgsest arhiivist alles. Aga see, milliste Liiduyman praegu rääkis, on kuulete katkendid teisel märtsil 1946. aastal salvestatud nagu kuulsite paberi peal ette valmistatud ja kirjutatud jutuajamist Friedebert Tuglas ega tema 60. sünnipäeva puhul. Valmistudes koos väikese Illimari matkale ühisele noorusmaale, lausete teie võõraste inimeste küsimuste kohta, Ilmaril tulevast elukutset, aga seda elukutset, mis mulle hinnaks sai, seda ei aimanud keegi, sest see oli žess ümbrusest tundma kui päris sai vaid see, kes vaatleb ja elus pooleli jäänud lugusid püüab mõttekujutluse lõpule viia. See on kirjanik. Kas tohiksime täna täiskasvanud filmi Marit ja teilt kui Illimari kaksikvennalt küsida? Kuidas sai teist kirjanik? Milline oli teie esimene trükivalgust näinud töö, millal ja kus seismas? Huvitava küsimuse, kuidas saad kellelegi kirjanik minu arvates saab igast ühest eri viisil hüved võivad seda täpselt mäletada, seda momenti, mingisugune tähtis sündmus elus paneb mõtlema, tähele panema elu. Ja äkki nad leiavad, et nemad ka neid mõtteid, mis see sündmus on äratanud, võivad objektiivselt kõigile tajutavalt väljendada teiste sündimine. Kirjanikuks on ebateadlik, võiks arvata, nii nagu umbes rahvalaulikud sünnivad, panin peagi, et nad on rahvalaulikud, nad ainult laulavad main, eelista kumbagi neid tüüpi. Kuid arvan, et ise kuulun nende viimaste hulka, sest ma ei tea mitte seda momenti öelda. Millal minust kirjanik sai. Tol ajal oli juhtide usaldamatus alluvate suhtes suur. Ehk õigemini oli süsteem nii seatud, et kedagi ei tohtinud usaldada. Et tekstid olid enne valmis, kuid lindid kuulati kõik enne eetrisse minekut üle. Kuusis alles viisa saadi, mis mõttes ettevaatusele oli, ei saanud mina aru, sel korral aga see süsteem Eestis väga kaua ja ega sellest me saime alles päris hiljuti lahti. Ja, ja ma mäletan, kui tookord olid pühade-eelsed saated, need pidid ju kõik valmis olema. Ma mõtlen just muusikasaateid, eriti siis oli niimoodi, et komitee esimehe asetäitjana vadi vere tema juuresolekul sai kuulatud kõik üle kogu programm poolt öödeni enne kui siis see võis minna eetrisse. Oi, see kestis edasi veel. Randa praad oli meil, ma mäletan siinsamas majas viiendal korrusel kõik kontsertid, eranditult tavalised kontserdid, kõik kuulati läbi algusest lõpuni, öö läbi, istusime siin üleval tema kabinetis. Kuulge, kas teie mäletate, kas 40 70. aasta laulupidu meil helilindile ka võeti, kas säilitati või mitte ei, sai Leietud? Tähendab lindil ta läks kaks linti oli niivõrd vähe tol korral kas siis lauluväljakult siis siia majja ja säilinud ja ja selle ettevalmistaja noh, kuidas võiks ütelda, peadirigent? Jutumärkides oli ju meie kadunud Jaan Rummo, tema siis koordineeris kõik see, mis oli siis laulupeoülekandega seotud ja ta nägi kõva vaeva kõik see asi siis paberile panna ja kõik masinakirja ja paljundada ja see oli ka ma ilmatu suur stsenaarium, mul on praegu säilinud veel see niisuguseid suured poogna peanud tabelid. Millal mees siis oli enne kõik valmis teinud, kust läheb see ja kust läheb teine asi ja kes teeb seda ja mis päeval ja mis kellani seal ta oli selles mõttes hirmus põhjalik mees ja tegi ikka kohutava töö, võib-olla poleks olnudki vaja muidugi nii teha, aga tema suure vastutustunde juures? Ma ei imesta, see oli aru saada, et ta nii tegi. Mul need säilivad, ma ei oska kuhugi panna, sest meil, raadio, niisugust arhiivi ei või, või muuseumi või midagi selletaolist. Meil ei ole. Nii et need lähevad kõik ükskord prügikonteineris. Ja mõni kate aastate või mõnekümne aasta pärast imestame jälle, et me leiame kusagilt mõnegras kas mõne käsikirja või pooliku heliplaadi, millel on tegelikult üsna suurkultuurile. Osad moori, käsikirjad, kirjanduslikud palad, millega tema esines ja see, see on omaette huvitav vaadata, kuidas tema oma need esinemise palad läbi töötas, kõik, missugused märgita sinna pani. Ja siis ma mõningad, mis mul olid veel alles praegu kodus ka veel vist paar tükki alles mõned ma viisin ära muusikamuuseumi. Need võeti küll suure tänuga vastu, ma ei tea, kas neil oli siis väärtust, ei olnud, aga vastanud võeti moori arhiivi panna siis need, kui jutujärg korraks minu käes on. Ühe asja tahaksin öelda seoses ka selle 47. aasta laulupeoga. No selle ettevalmistamise käigus tehti enne laulupidu tehti juba hulka töölt ära koguti vestlusi, intervjuusid tuntud muusikainimestega, seal oli siis päts, oli Vettik ja vanaläte veel küüdiik, mul on meeles ja see brigaad oli suur. Teatriinstituudi poisse kutsus Jaan Rummo appi, nende hulgas oli siis Anniko ja padrik, meie hilisem diktor ja annid kellest küll näitlejat ei saanud, selle eest sai ta päris ja raadiomees Ranniku kirjandusklubi õnnetu lõpuga. Ja need siis käisid siis mööda linna, kus siis neile juhiseid anti või nad ise ka kedagi siis välja otsisid, kellega arvasid tarviliku olevat juttu teha ikkagi seoses laulupeoga endest vestlustest, mõned. Ma ei tea, kas need enam alles on või ei ole. Aga siis, kui tulid need viiekümnendad aastad. Ja kui siis vetiku ja tantsu ja Karendi nende saatusest me juba teame, mis nendega juhtus ja nende laulud kõik ju tulid ju fonoteegist kõrvaldada sel ajal mina töötasin fonoteegis, ma tean seda, et siis meie kadunud loomas roodiga tegime küll niisuguse patuteo, et me lihtsalt peitsime mõningad asjad ära, mitte ei andnudki lindid kustutamisele. Ja nende hulgas olid ka need mõned vestlused, mis nendega heliloojatega oli tehtud. Ühte Ma mäletan siinsamas vana raadiomaja välistrepi peal, istusime ja lindistasin niiviisi. Nii et me peitsime jah, need ära kuidagi. Et nad just silma all ei oleks. Kas need veel alles on või ei ole? Seda nüüd ma enam ei tea. Siia aga pole praegu näitena midagi tuua peadki kõik jääma meenutuste tasemele. Aga ega niisugune fonoteegist lintide ärakorjamine käsu peale. See ei olnud mitte ainult 47. viiekümnendatel aastatel ja hiljem alles neli aastat tagasi kästio näiteks fonoteeki puhtaks teha. Arvo Pärdi ja Neeme Järvi juhatatud muusikapaladest Raivo Lina muusikapalad jäid aga Neeme Järvi ei tohtinud nime ja nii edasi, kuigi fanaatik hoia tõele au andes ei ole seda korraldust täitnud. Võib-olla ainult nii säilib väga palju kultuuriväärtusi tulevaste põlvede tarvis. Tõsi, on ju selles, et vahepeal fonoteeki kannatanud mitu korda uputuse näol ja väikse tulekahju näol ja selle tõttu on väga palju materjale lihtsalt kaduma läinud. Ja sellepärast ei tea nendest ju ka mitte midagi. Ja kui siis oligi niisugune materjal, noh, leiti, et sellel pole mingit väärtust ja ja ta võib-olla oli kannatanud kah mitte nii, et mõnda lõiku ehk oleks võinud kasutada, sellest aga leiti, et see lint on niikuinii niisugune, nagu ta on, jah, sellel pole mingit väärtust, ka löödi käega ja läkski kaduma. Eks meie tänase jutu üks põhi Näiteks lintide taastamine v restaureerimine, see peaks olema veel väga kõrgel tasandil ja sellele peaks hoopis rohkem tähelepanu pühendama, kui meil on, meil on väike ruum selleks paar-kolm inimest, ainult mis on tegelikult meie praeguse fonoteegi jooksno ülimalt vähem, ei suuda isegi taastada samis lindiga juba vananeb ja see peaks pidevalt käimas just lintide taastab ja ka see, millest juttu oli, et raadioarhiivi on tarvis, tähendab niisugust mitte ainult sõnalist arhiivi, vaid ka tekstiilist ja, või raadiomuuseumiringhäälingu muuseumi. Ja siiamaani tegemata kahjuks jaan, unistus. Ringhäälingu muuseum peaks olema, see, see on meie kultuuriline üks näitaja oleks täiesti, sest praegu, mis me kuulsime, olid üksikud killud, tähelepanekud tollest ajast. Ja selge, et seegi on praegu osaliselt katkendlik, et tal ei ole selles mõttes süsteemi ka mingi pildi ikkagi annab ja noorem põlvkond üldse ei aimagi neid asju. Ja pärast tööd ja. Tööd oli küll meil palju, sest meil koosseis oli siiski suhteliselt vaid ja väike ja tubli pall. See oli niimoodi, et me käisime, noh, varahommikul tulime tööle, tööpäeva pikkust, üldse ei arvestatud. Absoluutselt aga ikkagi huvitav Eestimaa Eestimaa rahvas ja inimene on ikkagi oma ringhäälingut armastama õppinud. Kui vanade inimestega kõneldasid nad üsna palju ikkagi teavad, millest siis ringhäälingu raadio rääkis. Ja nad ei võta seda tollal räägitut. Päris puhta kullana tähendab seda propagantistliku külge. Vaid nendesse on säilinud see inimlik, mida Eesti Raadio on suutnud nendele anda. Sest ütleme seal 38 ja seitse ja 39. Kui ülekannetel käisid või kuskile rahvaga kokku üle kandadel käidi, lihtsalt võeti oma need ülekandeseadmed kaasa ja viidi kohale ja toodi ära muidugi taksoga või sealt ära tulid, iga inimene püüdis aidata tvat, ta võtab ka ühe asja kaasa, et raske noh, seal oli kas võimendaja ja mikrofon ja kolleri asja. Nii et selle aeg oli ringhäälingusse, olid kõik armunud, neetud, väga-väga meeldis. Aga oleks arhiiv olevat, oleks sees. Kergelt. Seda arhiivi arhiivi peale ei mõelnud sõjajärgsel ajal mitte keegi. Ja see, mis sai lindistatud selleks lihtsalt tegija, siis nii kaua ta seal käis, kuni ta ära kulus. Isegi ümber võteti, Te ei tehtud. Hiljem, kui mõni väga populaarne asi oli, siis tehti ümbervõtet nüüd teda säilitada, aga niisuguse säilitamise peale põhimõtteliselt ei mõtlenud, mõelnud keegi ja see säilitamise asi tuli alles kuskil kuuekümnendatel aastatel, kus tehti fonoteegi jaoks oma linti arhiivi jaoks omani. Et selle tõttu kuni 60.-te aastateni noh, mõned üksikud, mis siis niimoodi on alles jäänud. Noh, eks seal andis tundelist olla vaesus kaike sest ega seda lindikest Käes ikka väga vähe ja need lihtsalt teda ei olnud, mille peale teha? Cheung kimbutanud hiljem kõht. Tänapäeval veel ei saa ikka nii palju, kui tahaksime. Ja sellest, nagu siin juttu oli, restaureerimist ka samuti. Muidugi peaks tegema, loomulikult peaks tegema väga palju. Aga seal materiaalne kulus Alaska. Ja kui nüüd kõiki neid otsi kokku hakata panema, siis kusagil jälle jääme vahele ja ei tule välja omadega ja nii ta siis läheb. Nähtavasti alustama peaks ikkagi sellest, et, et me tahame seda teha, sest ega mingit kulu ei ole, kui me teeme muuseumi, kuhu me korjame kokku süstematiseerime. See selles mõttes ei nõua erilisi materiaalseid väärtusi, sest need sisuliselt on ju kõik olemas nagu liisinud, rääkis kas või temast stsenaarium. Muud tähelepanekud, Ringhäälingutööst, mõni mahakantud vana magnetofon, mida võib-olla nooremad pole näinudki. Kõik see butafooria, mis ringhäälinguga seotud aga kogu pildimaterjal võib-olla need inimesed, kes ringhäälingus on endale nime teinud, võttama Valdo Pant, kui Felix Moor vahepeal jälle aegade sunnil ringhäälingus töötada läks mujale. Ja muude inimeste niisugune töö algus ja teie ise noh, eluaeg siin olnud ja selle sees elanud. Ma pole ka ruume, et saama ka Halva. Looja. Saaremaa ja. Ja ka ta enam ei jõudnud ajas kaugemale nendest rasketest ja vastuolulistest aastatest. Nimi ja rahva kui ringhäälingu elus. Aga mõte jääb tulevikuski. Raadio mäleta ennast. On?