Ja siiski on säilinud läbi aegade üks heliülesvõtte kunagisest popansamblist kuldne seitse. See võte on tehtud 1946. aastal. Kuulakem, kuidas laulis ja mängis kuldne seitse. Missuguseid lugusid siis üldse ringhäälingus mängiti, mis tol hetkel siis väga populaarsed olid? Ma ei, ma võin ühe loo kohta küll ütelda. Aastavahetusel 45 46 läks meil eetris, saade helisevad uue aasta õnnitlused. Otse. Muidugi see oli enne väljakuulutatud tohutult, tuli kirju kokku. Ja sees kirjutati raadiole palju, eks ole, aja tohutult nii et me istusime üle 100 aasta vanaaastaööl siin head ja ja mul on täitsa meeles, et see Napoli laulu või olid kurtisse laul mind ära unusta. See oli Paul, millega kõige rohkem sooviti tervituse edasi anda. Nii et need tervitajaid loeti, diktor luges stuudiost ja see kolmeminutiline plaat, seda vahetati, selle ajata tähendab Aja jooksul uuesti jälle iga kord hakati uuesti jälle otsast peale, ma arvan, üks neli korda, kui mitte rohkem. Ja jällegi naudiktor luges kogu aeg vaikselt tausta, pandi jällegi see lugu mängima ja jällegi nii et üks esimesi, kõige populaarsemaid lugusid. Aga muidu olid populaarsed nihukesed rahvalikud lood. Ka mina tean seda, et kui mina alustasin oma muusika ETA ja teed noh, see oli ka kuskil 45 vist. Siis käisime me kolhoosis või kuskil noh, igal pool ikka kohapeal, et rahva käes vada tema soove. Ja, ja siis ikkagi olid niisugused Endal enda lepalind ja no umbes nihukesed rahvalikud laulud, need olid võrdlemisi populaarsed, anname kuulata heliülesvõtet avalikult kontserdilt. Laulab varalahkunud tenor Jaan Haabjärv. Kui sellest fonoteegist veel rääkida, siis aitas väga palju Moskva Üleliiduline raadio meid ja Moskva raadio briga maad tuli siia lindistama meie oopereid eesotsas koksajaniga, kes oli, jäi, on jäänud kuni pensionile minekuni Eesti raadiole truuks oli alati nõus meid aitama ja, ja nõu andma salvestuste osas ja igatepidi meile toeks. Ja siis tema lindistaski meie esimesed, need ooperid, mis meil olid ja see sai lindistatud siis selles vanas niinimetatud poliitharidusmajas selles saalis organiseeriti, sest see oli noh, seal oli koor ja orkester ja ja akustikat oli vaja ja nende olevisa lisaks näiteks mitte midagi teha. Ja kuna meil ei olnud nii palju rahasid ja kuna meil ei olnud nii kvaliteetset lintigi, siis see oli meie jaoks väga kasulik. Ja need olid ühed esimesed salvestused, meie suurimad salvestused meie fonoteegi jaoks. See oli tingitud ikkagi sellest, et meil ei olnud siis jõudu vist üldse või kas meil ei olnud siis inimesi selle peale või viga tehnikute tehnikat meil ei andnud, tema tuli siis koos ega, ega ka salvestajad, inimesi neid ei olnud, mina olin küll enne sõda juba salvest tegin neil platega. Siis kui see plaadimaterjal otsa lõppes ja linti veel ei olnud ja oli tarvis hakata ehitama raadiomaja, saadab seda seda maja projekteerinud kõikneda keldrisse esimesse ja teise ja edasi. Ja mind suunati selle peale ja, ja siis reportaaže, auto projekt sai tehtud ja nii, et tööd oli palju ja teises suunas. Ja muidugi oma kvaliteeti muidugi. Kaotasin sellega ka, et ma ei tegelenud sellega. Ja enne, kui siis hakkas noor, palusin aastaraamat ja Weberi mingil määral ja osa seltskonda tuli vist hiljem. Arvo tõlk on tõesti kaua olnud. Millal sa tulid? Mina tulin 1946 veoala, siis on seesama aeglases, aga seal veebruarikuus ja siis oli siin all keldris juba oli kõik olemas pulti ja, ja magnetofonid, kaks magnetofoni filmiaparaat, grammofoniplaadimängija ja mina olin seal vahetusega palvetehnik. Neli meest olid seal palve tehnikus, rohkem polnud vajagi. Ainus operaator oli kah olemas, magnetofoni peal heljuristulle. Magnetofoni lindilõikamisega toimus lindilõikamine, toimus hoolega, kohe oli kasulik ja väga palju plaate mängida. Väga palju plaate meelde jäänud. Fonoteegi tõi sinna valmis programmi järele terved riiulit täis järjekorras fiksplaadid. No muidugi plaadi kvaliteet tol ajal nüüd sellaki alusel tehtud plaadid taasnõelaga. Ega ta suurem asi ei olnud, need alalisvoolumagnetofonid kaks ühtlemise esimesed, olid need juba tunduvalt parema kvaliteediga kohe noh, ikka julgem küsida, kuhu need plaadid siis said, lõpuks? Praegu on meie fonoteegis? No tõepoolest võib öelda üks peotäis plaat. Kummaline küll, aga need pole isegi arvel pandud kõrvale võib-olla kunagi muuseumi jaoks võib neid plaate lihtsalt vaadata, kuidas kunagi või millega tööd tehti, mida, kuidas eetrisse anti ja nii edasi. Aga ometi plaatide peal on säilinud ka väga suur kultuurilugu. Tõin ka oma plaaditentsi, ma ei tea, kus need ehitasime kodus ka ei tahtnud hoida, neid ei olnud ja peaks olema siin muidu suur osa, mis me tegime, plaat, palja plaates, tegin, need on, jäid Estonia ära, põles kõik riiulid, niimodi, täislakkplaadid, Nakolilik ära põlanud selle heligajaned. Alumiiniumkettad olid kõik riiulit ilusti täis, seal Teiega lakk, plaadi vastupidavusjoon, kuigi suur mitte kümmekond korda maha männid, soli seal läbi omadega mõelda ja ja mõned, aga need plaadid, mis käisid eetris muusika, plaadid, Nigutelt ütles, et olid kavas. Küllap neid kulusid ära ained, kant, Dima, täitsa õigus. Ja sinna nad palusidki. Ja oligi üldine suund, niisugune kõigi tehnika asjatundjate poolt. Et plaadi heliplaadiiga on läbi, omadega enam ei arene seal. Nüüd on arenev magnetofon. Sel ajal võis õige ka. Aga muidugi seal vale arvamine. Plaat on, aga tekkis uue tehnikaga siis, kui avastati polümeer materjalid, hakati tootma polümeer materjali, siis selgus, et esiplaadi saab parema kvaliteediga teha kui simulaatoriga. Tol ajal 1900 38. aastal oli eriplaat, mis me lõikasime ikka muusika heaks, millest said pressitud plaadid, need olid paremad kui magnatav. Aga tema vastupidavus oli, oli ükskord mängida, esindaja mängida, sellepärast oli ta mängida see, ükskord võeti ta vahaplaadile sealt lehti, aga galvaanilisel teel seda ümber ja siis ta läks pressi alla ja teda. Plaadi kokku oli minu mälu järgi pidi olema vähemalt so, kuna ma olin väga noor, veel ei puutunud kõikide asjadega majas kokku, aga plaat oli iga päev väga palju. Saates kasutati järelikult need videole. Saated läksid siis nii, et plaatide pealt filmimuusika ja kõik muu, aga sõnaline osa tuli stuudiost, põhilised, hea tuli, peaks teadma neid, neid saateid hästi. Muidugi olid kõik saated pidid olema sõna-sõnalt valmis kirjutatud ka need, mida nimetati reportaažid, eks nagu ma mäletan, ikka tuli ikka kõike paberile valmis kirjutada, enne enne käidi siis kusagil kohapeal oludega tutvumas juttu ajamas. Ja siis tehti stsenaarium valmis. Isegi see, kellega, kui ma näiteks sinuga vestlesin, siis ma ka sinu sõnad olin juba paberile valmis kirjutanud ja siis kui lindistamine käis, siis andsin sulle paberi, ei loe siis sealt maa mul Nonii, kui naljakat asja meelde tuletada, siis ma mäletan, et koduma tunni jaoks käisime Viimsis Viimsi kalurite juures tegemas siis kuidas kala, mitte selle pealkirjaga, kuidas kalamehed elavad, aga selle mõttega, sest sel ajal veel Ernesaksa seda laulu ei olnud. No ja siis muidugi seal siis antud paberkäte ja taustaks oli siis ikka naturaalne taust paadisillal siin juttu. Ühe kalureid mäletan, ta nimi oli klaamas. Ja ta oli sel ajal lugupeetud tuntud kalur, rolli. Ta ei saanud kuidagimoodi toime selja taga, muidugi vesi, meri natukene tegi tausta meile ja tuul puhus ka kõvast ja ja see roll ei olnud tal küll ka kuigi suur, aga kui siis ükskord see lõppenud oli, siis ta ütles mulle, et Saaremaa lahing selle kõrval oli naljaasi, selja võttis märjaks. Tegelikult see on ju näitlejatöö? No oligi. Aga ma meenutan Heino mütsi, kes ikkagi üritas talle endale mingi niisugune meediastsenaariumi ikka oli, aga kes ikkagi püüdis ikka vaba vestluse poole, miks oli tarvis või kelle nõudel oli vaja enne saade paberil teha ka vaba vestlus, teha paberil valmis, kõik see jutt, mis seest dresse läks, oli vaja enne viseerida. Tähendab, et sul oli luba sellega esineda, see oli üks asi. Teine asi võib olla ka. Me kõik olime ju siis alles teatud mõttes õpipoisid. Ja kes pärast sõda siia tööle tulid, polnud ju meil niisuguseid välja õpetatud peeglikooliga surnaliste, nagu meil tänapäeval on. Ja ma sügavalt imetlen neid ja pean neist lugu, keda ma nüüd raadiost kuulan selle vaatusel, mis tol ajal oli esimene laulupidu, see oli meil seitse. Ja siis olid magnetofonid olemas, sebisid minema, otsesaade, laulupidu, aga läks üle lindi üks Lindsay täis pool tundi Lindsay täis siis komitee esimees ise oli büsti juures kogu selle aja. Ja läks siis pooletunnise hilinemisega saatesse, oli otsesaade siis nii, et kõik läks üle lindi siiski ja siis alles komitee esimees oli selle üle kuulanud, siis läks saatesse, aga linti oli niivõrd vähe, et see võeti küll nii nagu oli, et pooletunnise hilinemisega läks ta eetrisse, aga seda säilitada ei saanud, sest linti lihtsalt ei olnud peale võtma, pidi uuesti peale võtma ja linti oli vaja Justi igasugusteks noh, päevauudisteks ja nii edasi, mis võeti lindile ja seda linti kasutati tõesti viimase kriipsu ära lausa. Ma tean seda, et kui mõni lint oli vanem, siis vaene Heljorist tihti oli nii, et ta kerist saate maha, sest lint läks katki kleepe kohalt ning leppekoht oli nii palju, läks kleebee kohalt katki, aga saade läheb ju kogu aeg eetrisse, siis ta kerist selle lihtsalt maha. Mõnikord algusest katki terid kerib terve saate maha, et hiljem jälle tagasi kerida, jälle uuesti peale võtta. Vaat, muide sama laulupidu, see moor oli ju sealse päris porter lauluväljakult andis edasi, see oli ju ka kõik paberil. Kõik. Ja veel üks hästi populaarne instrumentaalansambel rütmikud geni nad mängisid koosseisus klaveril Gennadi Bodeltski akordionil, Aarne Oit kontrabassil Uno Naissoo trummidel, Erich Kõlar kitarril. Täna me jõudnudki kaugemale kui 1947. aastani. See oli aeg, kus ringhääling hakkas kaotama oma loomulikku palge. Rahvalähedase kõnepruugi. Oli aeg, kui muusikasse ilmusid uued teemad suurest kodumaast ja rahvaste sõprusest ja paljust muust. Kui nõukogude raadio ehk Moskva raadio ränk tsensuuri poliitika sõi ära ringhäälingu operatiivsuse ja loomulikkuse. Täna tuletasid meelde vanu aegu, 44 aastat tagasi raadioveteranid liituimann Heljo Miilen, aasta Kuivjõgi, Aleksander Sillat, Arvo tõlk ja vil Hard pilvisto. Meie meenutuste rida jätkub edaspidi. Aga ma su lapse eest. Väljas. Ma saan Ungari Ta jääkski laeks. See on Ja moos. Nii nüüd. On ees.